See aeg, kui põllumehed aasta Suurus salve saab, algavad maal lõikuspeod. Eks ole, see ei olnud sedamoodi juba aastakümnete Eesti siis peeti pulmi ja simmani tarvis ei näpistanud aega mitte üksnes ainult uneajast. Kandlemees oli hinnas, kui praegu popansambel kõige oma masinavärgiga kokku pidude pärisperemees lõõtspill tõmbas, kui magnetrahvast tantsusõõri. Meie isade-emade lõõtspillilood on au sees ka praegu. Nüüd, kui pakilised sügistööd maal on andnud rahva vabaks, kõlab pilli hääl kultuurimajas. Viisikera veereb lõõsas muudelgi pidudel. Nagu kuulete jah, tõesti, see on Teppo pilli hääl ja lugu ise ka selline nagu olema peab. Kuid mis võib olla üllatav on see, et pilli taga ei istu mitte õppinud pillimees, vaid õppinud pillilaine tartlane, hilja, Tom, mis, kas on tihti tehtud üllatav nägu, kui nähakse teid pilli mängimas, noh, on ikka juhtunud, tuleb ju ette pull masi, jah, sünnipäeva siia, vaatavad sedaviisi, et noh, et naine ja näed, et mängib kohe lõõtspilli. Et see on juba omaette vaatamisväärsust, jah, aga toredaid pulmi ja sünnipäevi palju, et noh jah, ikka tuleb teinekord ikka kolm, neli pulmaütleme, et ka kuus tuleb seal iga nädala reede-laupäeval, nii, kuidas ette juhtub. Maa pulmi ja linna pulmi, jah, nii, kuidas siis Tartu õnnepalee jaksab, eks ole, ja. Nojah, kaunis tihti, hiljuti olime lukkel ja siis olime ilusal Pangodi järvel, jah. Ja siis päris linnas olime nii et igal pool on isemoodi ja igal pool on rahvas isemoodi. Mul on oma toibud, pilli hääl on kena ja see Teppo pill karjuge hästi kõvasti. Aga kellele rohkem meeldib noortele või vanadele, kelle pulmadest ja Nov ma mängin juba horde kulmasse, kuse pulmatrall juba hakkamas on ja teil on palutud ka pinge peale istuda, pill sülle võtta? Ta on, millega tema Põlva mängu tavaliselt alustada. No ikkagi pulmapolka, aga ükskõik missugune vanaaegne polka. Jah, nüüd kõlas jälle üks lugu ära, aga ikka küsimata, mismoodi teie pilli juurde saite ja nende toredate lugude juurde, no see asi algas nii et ma olin koguni pisikene ja mul sugulane mängis lõõtspilli, see oli Tartu rajoonis Luunjas, tookord olid vallad Luunja vallas ja, ja mulle ka meeldis ja mõtlesin, et kui ma elus ühegi tüki saksmäng ja mul sellel korral soovi muidugi ei olnud ja noh, ei midagi, siis mul lend juba oli minust natukene vanem Tõi küla pealt yhe vana pilli Grexikese ja omale hakkas juba mängima ja siis, kui keegi ei kuulnud ega näinud, siis minagi hakkasin tasakesi ääri-veeri vaatama kiskuma. Hariduses, no siis ma olin 12 aastani, aasta hiljem, siis ma juba tegin ikkagi hääled sisse, nii juba inimeste ees. Et ise proovisite netega eakam ja õppinud pillimees ei näidanudki need käigud ja, ja sõrmede liigutusega. No ma ikka vaatasin, kui ikka mängumehed mängisid, et maa kaika sarni natukene tagant sinnapoole järele teha on praegu veel käes ja ka see lugu, mis te esimesena on küll valts, vanaaegne valits. Suur teie pere oli luunjas. Neljakesi olime isa, ema ja meie kahekesi vennad kes kõigepealt märkus Haijatel, pillimäng juba räppuses. No vend juba vaatas, et mul juba kaunis kenakesti läheb ja ja ükskord nii vihmase ilmaga võtsin ma tasakesi. Nii vaatan ja proovin ja papi tuli kohe tuppa ja ütles, et no tegi silmad suureks ja ütles, et ei, see ei lähe, pill pole naisterahva asi, näe, meil üks sugulane oli, oli, mängis Kitrat ja näe, jäi vanatüdrukuks. Jah, nagu tahtis minule ka rihtida seda, aga mul läks ikkagi teisiti. Mis Loogade siis oma abikaasale seal ikka palgad? Nii et kodutalus kasvasse pillimäng natuke kaugemale ka nagu praegugi juba mille esimene kord oli, kui ta suurema publiku ees esinenud, no siis ma olin juba viiendas klassis ja siis tuli kevade igal kevadel koolilõpupidu ja ja siis ma juba mängisin kooli lõpupeol ja siis mulle ostetigi sama. Nüüd mida ma praegust mängin, seesama lõõtspill ja see on siis seisnud mul noh, natukene ikka kapitaalremonti on tehtud ja tänaseks päevad küllap siis teie klassikaaslased, need poisid vaatasid kadeda, pilgu külguda, mängisite kooli, lõpupeol seal pilli ei, poisid ei olnud kadedad, võib-olla mõnigi poiss vaatas, et noh, et ega ei tea, mis tulevik toob, aga tütarlapsed oli natukene nii, kes enne kuulnud on, et jah. Kui kutsuti peole kuhugi esinema simmanile noh, seal sai ikka käia ka ja ega siis kodunt ei tahetud väga lubada, sel ajal oli ju väga kodune ja korralik kasvatada, kus siis teise tantsida saanud simmanit ja ei saanud, aga noh, teinekord mõni mängis, siis ikka sai natukene tiirud ära teha ja tantsud olid tol ajal olid moes, noh, tol ajal olid valts poolika patispaan, kraakolijaak ja relvana aegseid teisigi, tal. Kui vana te olete? Nüüd oli mul sain juba poolsada, 50 ja ahju ka 50, kes teie enda sünnipäeval mängis? Mina ise ei seal mängida ja, ja mul teatri juures töökaaslased ka mängivad. Nii et meil on omaette orkester, ka Tiina ja liidi nendega kokku mänginud niisama ja inimestega ja. Nüüd te olete mänginud 37 aastat, kas teinekord ei teki tüdimust? No ei ole tekkinud, kui ma alustasin mängima, siis ma vahepeal jäi nagu harmoonik natukene nagu seisu, siis ma proovisin, vahepeal mängisin teisi pillisid ja ja, ja nüüd sai jällegi uuesti rohkematatud seda mängima ja ja teinekord nagu vahelduseks kätte võtta ja päris kena omal on ikkagi huvi ja sellest tekib huvi, jätka, rahval paistab selle vastu huvi olema ja ja siis annab nagu sellele tõuke Öeldakse ka nagu teatritüki järele, mis teil ka mitte ammu mängiti teie väikeses majas, et vana arm ei roosteta ja kui kellelgi tekib tahtmine proovidega teie pilli või õppidega Deltsis. Jaa, palun.