Noorumann kordi istus pargipingil selja tagapõõsastega kaetud mururiba, mida piiras aed kaugemal, tema ees laia sõidutee, Olürootan, room, Haifa kooner oma müra ja autode tuututamisega jäi temast otse paremale. Oli varase märtsi õhtu. Kell võis olla poolseidze videvik, mida hajutasid kommendav kuuvalgus ja paljud tänavalambid olid tihedalt mähkinud eneses kogu ümbruse tänav ja kõnnitee laiusid tühjuses kuid peaaegu tähelepandamatult. Kujud liikusid siiski hämaruses või istusid kedagi häirimata pinkidel, nii et neid oli raske varjudest eraldada. See vaatepilt meeldis koosmile ja sobis tema praeguse meeleoluga. Videvik oli tema arvates võidetud tund. Mehed ja naised, kes olid võidelnud ja kaotanud, kes iga hinna eest püüdsid peita oma purunenud õnne ja surnud lootusi uudishimuliku pilgu eest tulid välja just niisugusele hämarikutunnil, mil nende kulunud riideid kühmus selgi ja rõõmutut silmi märgatud või vähemalt ei tuntud. Võidetud kuningas kõrvilke näeb. Inimese süda on ikka ja alati Jul. Need rändajad videvikus püüdsid vältida kõõrdpilke ja sellepärast ilmutasid nad end nahkhiire kombel ja lõbutsesid oma nukral viisil meelelahutuspaigas, kus selle õiged omanikud olid lahkunud. Kaitsvaste, põõsaste ja aia taga. Algas säravate tulede ning Jaava liikluse riik helendavad akendel read, mis valgustasid videviku seda peaaegu neelates tähistasid nende inimeste asupaika, kes eluvõitluses visalt oma kohta hoidsid või vähemalt ei pidanud end lööduks tunnistama. Niisuguse pildi maalis koos kujutlus, kuidas seal peaaegu küljetud jalgtee ääres pingil istus. Tema meeleolu sundis teda end võidetud hulka lugema. Rahamurret teda hirmunud ja kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud minna uitama kärarikastele valgustatud tänavatele ning ühineda sagivate inimestega, kes võisid nautida küllust või selle poole. Püüdlesid. Kohvil oli hoopis peenekoelisem lootus nurjunud ja sel hetkel oli ta hinges nukrus ja kõledus jälgedes oma rändavaid kaaslasi. Kui nad pikki pimedaid teid lampide vahel kõndisid, tundis ta sellest mingit kliinilist mõnu. WordP kõrvale pingile istus vanaldane mees, kelle väsinud ilmes oli veel trotsi. Niisuguse inimese kunagise eneseuhkuse jälg, kes oli nüüd loobunud võitmast ükskõik millist võitlust, ei saanud öelda, ettariided olid närused. Hämaras näisid nad igatahes korralikud, kuid keegi poleks suutnud kujutleda nende kandjat ostmas poole kroonist šokolaadikarpi ega kulutama see üheksa Bennist kimbukesenelkide peale. Ta kuulus kahtlemata sellesse viletsasse orkestrisse, kelle pilli järgi kee tantsi. Ta oli üks neist siin maailmas, kelle kaebiaid ei pigista kelleltki välja kaastundepisaraid. Kui mees tõusis ära läks, kujutas koodbee, et ta läheb koju, kus tema kulul põhjusetult nalja tehakse. Või mõnda armetusse üürituppa, kus tema huvi alguseks ja lõpuks on iganädalase arve maksmine. Mehe kaugenev kuju sulas aegamööda varjudesse ja peaaegu kohe istus tema kohale üsna hästi riietatud noormees, kelle ilme polnud aga tema eelkäija omast rõõmsam. Pingile prantsutades tõi uustulnukas raevukalt üsna valjusti kuuldavale vandesõna nagu rõhutades, et maailm on talle ülekohut teinud. Te ei näi just väga heas tujus olevat, märkis koodsby järeldades, et see etendus oli tema tähelepanu äratamiseks. Noormees vaatas talle otsa nii avale ja relvituks teha püüdva pilguga, et koodi otsekohe valvsaks muutus. Ma ei usu, et teil parem tuju läks. Kui te sellises pigis istuksite olen oma elu suurima lollusega hakkama saanud, rääkis ta. Küsis koodsby ükskõikselt. Jõudsin pärast lõunat Londonisse ja tahtsin peatuda Workhrie oskvaaril Patagoonia hotellis, jätkas noormees. Aga kui ma sinna jõudsin, siis avastasin, et hotell oli paar nädalat tagasi lammutatud ja nüüd oli seal hoopis kino. Taksojuht soovitas mulle üht-teist hotelli natuke maad eemal ja sinna ma läksingi. Saatsin koju kirja ja teatasin neile oma aadressi. Siis läksin välja seepi ostma, olin selle maha unustanud ja ma ei võimeid hotelli seepe taluda. Lonkisin veidi ringi, jäin paaris klaasikese, käisin poodides ja kui ma oma samme uuesti hotelli poole tahtsin seada, siis selgus, et ma ei mäleta hotelli enda ega selle tänava nime. Üsna ebameeldiv, kui sul pole Londonis ei sõpru ega tuttavaid. Ma võin muidugi koju telegrafeerida, et nad mulle aadressi saadaksid. Aga nad ei saa mu kirjena homset kätte. Seni olen ma puupaljas. Mul oli umbes silling ümber, kaasas segulus seebi ja klaasikese peale ära. Siin ma nüüd olen, kõnnin ringi, kahe Bennine taskus ja öömajaga pole. Seletusele järgnes tähendusrikkas paus. Mõtlete nüüd kindlasti, et küll on aga kahtlase loo kokku keeranud, ütles noormees veidi aja pärast. Ja tema hääl reetis solvumist. Mitte sugugi kahtlase lauses koos veenvalt. Mäletan minuga juhtus kunagi samasugune lugu ühes välismaa pealinnas. Tookord olime kahekesi ja see tegi asja veel tähelepanuväärsemaks. Õnneks oli meil meeles, et meie hotell oli mingit kanali ääres ja kui me selle kanali kätte saime, siis oskasime ka hotelli tagasi minna. Koodzpin mälestusi kuulates elavnes nooruki nägu. Võõras linnas poleks asi nii hull. Arvasta võib ju konsuli poole pöörduda ja sealt abi saada. Aga kui sa oma maal hätta jääd, siis oled sa lausa mahajäetud. Kui ma nüüd mõnd mõistlikku inimest ei leia, kes mu juttu usuks ja mulle natuke raha laenaks, siis tuleb mul vist öö jõe kaldal veeta. Mul on siiski hea meel, et vähemalt teie mu jutu lausa arulagedaks ei pidanud. Oma viimasesse märkusesse pani noormees suure annuse soojust arvatavasti lootuses, et koodzpil küllaldaselt taipu jätkub. Seda küll, ütles koos pikkamööda. Aga ainuke nõrk koht teie loos on see, et teil pole seepi ette näidata. Noormees ajas end kiirustades sirgu, kobas närviliselt oma mantlit taskuid, hüppas siis püsti. Olen selle vist ära kaotanud, pomises ta vihaselt. Agaotada ühe õhtuga hotell ja see, et see viitab juba ettekavatsetud hooletusele, ütles koodsby. Kuid noormees kuulas, vaevalt ta jutu lõpuni pead kõrgel hoides eemaldus ta kiirel sammul mööda teerada ja tema reipust tundus kuidagi närtsinuna. Kahju küll, et kogu selles loos seebiotsimine ainus usutavasi oli, arutles koodsby. Ja ometi just see väike detailriista ummikusse. Kui talle see tore idee enne oleks pähe tulnud ja ta end seebiga oleks varustanud, mis hoolikalt apteegis pakitud ja seotud siis oleks võinud teda oma alageeniuseks pidada. Selle alageenius pead teadma, et tal on vaja lõputu hulk ettevaatusabinõusid. Niisuguste mõtetega koos tõusis, et minna. Ja imestus üIe vallandus ta huulilt. Pingi kõrval maas vedeles väike ovaalne pakkige apteegis hoolikalt paberisse mähitud ja kinni seotud. See ei saanud olla midagi muud kui tükk seepi, mis oli ilmselt noormehe taskust välja kukkunud, kui ta pingile istus. Järgmisel hetkel jooksis koodbee mööda videviku Matanuteeruda silmadega ärevalt, otsides nooruslikku kuju kerges mantlis. Ta oli peaaegu lootust kaotamas, kui ta otsitavat sõidutee ääres kõhklevalt seismas märkas. Ilmselt oli noormees kahevahel, kas minna otse läbi pargi või keerata kihaavakanaczpriitši suunas. Kui gootsmi teda hõikas, pööras ta järsult ümber ja tema olekus oli enesekaitse segunenud vihkamisega. Teie loo tõepärasuse tunnistaja on leitud, teatas gootsmi sirutades välja käe seebitükiga. Ta libises vist teie mantli taskust välja, kui te istusite nägin seda maas, kui olite juba ära läinud. Vabandage minu umbusaldust, kuid asjaolud olid tõesti teie vastu. Kuna ma toetasin seebile kui tunnistajale, siis arvan, et peaksin nüüd oma otsuse juurde ka jääma. Ja kui ühest naelast teile abi oleks selles polnud kahtlust. Nii kiiresti libistas noorumis mündid taskusse. Siin on mu visiitkaart, jätkas gootsmi. Võite raha ära tuua ükskõik mis päeval sel nädalal. Ja siin on see, et ärge teda enam kaotage. Ta oli teile tõeliseks sõbraks. Õnn, et teda üles leidsite, ütles noormees. Siis pomises ta katkendlikku häälega paar tänu sõna- ja tormas Spriitsi poole. Vaene poiss, ta oli peaaegu omadega läbi, lausus koods peendamisi. Jama ei imesta sugugi, sest pääsemine selles täbaras olukorrast tuli talle kindlasti liiga äkki. Olgu see mulle õpetuseks, et ma ülearu tark poleks üksikasjade järgi otsustama. Kui kood split tagasi teele pingist mööda läks, kus see väike draama oli aset leidnud, nägi ta vanades džentelmeni, kes pingealust ja selle ümbrust koobas ja uuris. Gootvi tundis mehes ära oma esimese pingikaaslase. Kas teil on midagi kadunud? Küsis ta. Jah, tükk seepi. Pull aias. Teoffilerly oli elukutselt maalikunstnik olude sunnil aga lehmade maali ja ei maksa arvata, et ta elas mõnes tõu Lavas või karjafarmis, kus teda ümbritsesid ainult sarved ja sõrad, lüpsipingid ja märkrauad. Tegelikult asus kunstniku maja pargi taolises suvilate rajoonis mida peaaegu oleks võinud nimetada ka eeslinnaks. Ühest küljest piirnev aed väikese maalilise aasaga, kus ettevõtlik naaber karjatas väikesi maalilisi sörsi tõugu lehmi. Suvisel keskpäeval seisid lehmad põlvili ulatuvas rohus pähklipuude all kuna päikesekiired moodustasid laike nende sileda karvalisele nahale. S-le oli kord maalinud kena pildi kahest mõtlikus lüpsile, mast aasa rohus pähklipuu all, mille lehestiku stiimitsevad läbi päikesekiired ning Kuninglik Akadeemia eksponeerin seda oma suvenäitusel. Kuninglik Akadeemia julgustab oma kasvandikke salati korraliku korrapärast stiili. Emmdeegli pilk pähklipuu varjus maaliliselt lukkuvast 15 oli igati vastuvõetav ja menukas. Siis jätkas kunstnik samas vaimus etüüdi yle lõunauinak kahest pruunikashallist lehmast pähklipuu all. Järgnes keskpäeva pelgupaik, etüüd, pähklipuust ja kahest pruunikashallist lehmast selle all. Üksteise järel tulid, kui parmud ei tülita enam karja rahu, sadam ja karjamaaidüll etüüdi pähklipuudest ja pruunika saalidest lehmadest. Kunstniku mõlemad katsed loobuda traditsioonilisest teemast lõppesid täieliku fiaskoga. Ehmunud turteltuvid ja raudkull ja hundid rooma kampaanias saadeti ateljeesse tagasi, otsekui oleks seal tegemist koletu jumalas algamisega. FHD võitis jälle üldise poolehoiu, kui publiku silmi rõõmustas varjurikas nurk, kus tukuvad lehmad unistavad. Ühel ilusal sügisesel pärastlõunal, kui kunstnik tegi parajasti viimaseid pintslitõmbeid etüüdile heinataimedest hakkas tema naaber Adele pingsfoord ateljee välisuksele maruliselt prõmm nima. Minu aias on pull, teatas ta, et põhjendada oma tormakat sissetungi. Kaunis rumalalt. Ma tõesti ei tea, missugune nähvas naine. Harilik ehk aed, pull, nagu asjatundjad ütlevad. Ja nimelt selles aiasolemise vastu ma olengi. Mul on aed talveks korda tehtud ja aias huvitav pull ei tee seda just rohkem korda. Pealegi hakkasid mulle asjakris antennid õitsema kuidas ta aeda sattus. Päris eesli. Kaldun arvama, et tuli värava kaudu vastas daam kärsitult. Üle aia ta muidugi ei roninud ja vaevalt keegi teda nagu mõnda reklaami lennukilt alla heitis. Praegusel momendil ei ole kõige tähtsam see, kuidas ta sisse sai, vaid see, kuidas teda jälle välja saaks. Kas ta ise ei lähe? Küsis eesli. Kui tal see kavatsus oleks, ega ma siis poleks teiega sellest lobisema tulnud, ütles Taylor pingsfordi üsna vihaselt. Ma olen ihuüksinda kodus. Teenijal on vaba õhtupoolik ja Kokla annab närvivaluga voodis. Koolis või hiljem elus omandatud teadmised sellest, kuidas suurt pulli väikesest aiast välja saada, on meelest nagu pühitud. Mulle meenus ainult see, teie olete mu lähim naaber, pealegi veiste maalija. Küllap olete siis enam-vähem tuttava olenditega, keda maalite ja seega võiksite mind natuke aidata. Kuid nähtavasti ma eksisin oma olin tõepoolest Lüpsilehmi, kuid ma ei julge väita, nagu oleks mul mingeid kogemusi hulkuvate pullide ümber piiramisel. Muidugi olen ma näinud, kuidas seda filmis tehakse, kuid seal on alati hobused ja hulk muid vahendeid. Pealegi ei või iial teada, kui palju nendes filmides on pettust, möönis kunstnik. Adele pringshordakas sõna lausumata aia poole sammuna. See oli päris keskmine aiakene kuid pulliga võrreldes tundus ta üpris väiksena. Pull oli hiiglasuur-kirjuelajas pea ja rind tuhmpunased, küljed aga määrdunud, valged. Ta kõrvades tolknesid pulstunud kõrvad, silmad olid verd täis valgunud. Ta sarnanes niisama palju nende kenade kopliosakestega, keda Eeefflil oli kombeks maalida. Kui mõni kurdi suguharu pealik jaapani teemaja keisriga eff liigoidis väravaliigi ning uuris elaja välimust ja käitumist. Adele pingsford vaikis. Ta sööt, krüsanteeme, ütles kunstnik lõpuks, kui vaikus oli muutunud talumatuks. Kui tähelepanelik te olete? Salvas Adeele? Kõikidega märkate. Tegelikult on tal praegu juba kuus krüsanteeme lõugade vahel. Vajadus midagi teha muutus tungivaks. Ess lihastus paar sammu looma suunas, plaksutas käsi ja tegi mingeid kõti ja kössi vahepealseid häälitsusi. Kui pull neid hüüdeid kuulis, siis välja ta seda igatahes paista ei lasknud. Kui mõni kana peaks sattuma minu aeda, siis kutsun ma teid päris kindlasti teda hirmutama. Teie kass kõlab nii vahvalt. Muide, kas te üldse mõtlete seda pulli minema, kihutada võimite huvituse teele? See on mad Mosel Luisbyshoo, mille kallale ta nüüd asus, lisas ta jäiselt, kui ereoranž lille kroonpäratusse Matsutavasse suhu kadus. Kuna töö nii armastusväärselt tutvustasid mind krüsanteeme sortidega, siis on minu kohus teile öelda, et tegemist on äärschi ribulliga sõnasesli. Nüüd hakkas teele pingsword kasutama sääraseid sõnu, et kunstniku rahulikus kadus korrapealt ja taastus tahtmatult paar sammu pullile ligemale. Mees haaras hernekepi ja viskas selle vapralt vastu loomakirjut külge. Magnuse Louis Bishoo õiekrooni tükeldamise operatsioon jäi mõneks ajaks seisma, sest pull suunas oma küsiva keskendunud pilgu viskajale niisama keskendunult end vaenulikumalt vaatas samas suunas kaadeela. Kuna loomi langetanud peadega trampinud jalgadega söandas Esskli oma odaviskeharjutust korrata. Nüüd näis ka pull taipavat, et tal tuleb kaduda. Ta rabas viimase suutäie endiselt krüsanteeme peenralt ja kiirendas siis Samma. Kunstnik jooksis Pulile ette, et teda väravast välja suunata, kuid saavutas ainult niipalju, et pullikõnd muutus õõtsa paksörgiks. Mõningal määral uudistavad, kuid ilma erilise kõhkluseta suundus loomele kitsa rohuriba, mida armuline proua Crocketti muruks kutsus ja sisenes läbi ukse akna elutuppa. Toas oli krüsanteeme ja teisi sügislilli faasides ning pull alustas jälle oma endist tegevust. Kuid samal ajal näis eff lille, et pulli silmadesse oli tulnud taga etava loomapill, mis manitses ettevaatusele. Kunstnik loovus pulli toimingusse vahele segamast. Mister režli. Ma palusin teil ajada pull aiast välja, kuid ma ei palunud teda minu tuppa ajada. Kui ta just peab olema minu krundil, siis las ta olla parem aias, kui elutoas. Ütle, saad hele, väriseva häälega. Karja ajamine pole minu ala ja mulle meenub, et ma ütlesin seda teile kohe alguses, selgitas Eeeffhi. Olen teiega täiesti ühel arvamusel, teie kõlbet, ainult ilusaid pildikesi, ilusatest Õhvakestest maalima. Võib-olla sooviksite teha ühes kenas kitsiga sellest pullist, kes end väga koduselt minu toas tunneb. Sõnasta näis, et osad on vahetatud, sest Effhli jalutas rahulikult minema. Kuhu te lähete? Karjuse teele, tööriistade järele, oli vastus. Tööriistade Ma ei luba teil kasutada Lassot toast ei jää midagi järele, kui läheb võitluseks. Kuid kunstnik marssis aiast välja. Mõne minuti pärast pöördus ta tagasi koos Molverti klapptooli ja maalimisvahenditega. Ega te ometi kavatsen rahulikult istuda ja maalida sel ajal, kui elukas minu toas mürgeldab? Päriselt õhku ahmides? Teie ise ju tegite sellise ettepaneku vastase Schli ja asetas lõuendi kohale. Ma ei luba, olen kategooriliselt selle vastu raevu sädela. Ma ei mõista, mis on teil selle asjaga pistmist? Vaevalt teil õnnestub tõestada oma omandiõigust sellele puldile isegi siis, kui te ta endale jätaksite, ütles maalija. Te näite unustavad, et ta on minu elutoas ja minu lilli tuli äge vastulöök. Aga teie näit unustavad, et kokal on närvivalu ja võib-olla just praegu vajus ta kosutavasse unehõlma. Nüüd aga äratab teie vali häälde jälle üles. Teiste inimestega arvestamine peaks olema meiesuguste inimeste käitumisreegliks sõnase Schli Se nisu null hüüdise teele aastavalt. Järgmisel hetkel aga näisade ela ise hulluvat. Pull oli ära söönud vaasililled ja Iisraelil käelisi kaaned ning näis kavatsevad oma kitsukesest peatuspaigast lahkuda. Effly märkas pulli kärsitust ja viskas talle otsekohe mõned peotäied metsviinapuulehti meeleheaks, et seanssi pikendada. Ma ei mäleta, kuidas see vanasõna kõlas, märkis ta vist nii, et parem keeta kapsaid rahuga kui nuum, härga riiuga. Peaaegu kõik selle vanasõna koostisosad on meil käepärast. Ma lähen avalikku raamatukokku ja helistan politseisse, teatas marru vihana teela ja lahkus. Mõni minut hiljem meenus nähtavasti Pulile, et kuskil latturis ootavad teda peedid ja õlikoogid taastus ettevaatlikult toast välja. Jõllitas väärikalt hernekepiloopijat, kes polnud enam sugugi pealetükkiv ning sammus raskelt, kuid kärmesti aiast välja f libani oma asjad kokku ja järgnes looma eeskujule. Kuna lahinguväli jäi kokale ja tema närvihaigusele See episood sai pöördepunktiks kunstnike karjääris. Tema märkimisväärne maal pull elutoas hilissügis oli üks edukamaid sensatsioonilisemaid järgmise aastanäitusel Pariisis. Ja kui maal pandi pärast välja ka Münchenis, ostis selle Baieri valitsus kolme vaimustusse sattunud liha kokkuostufirma esindaja nina alt ära. Sellest hetkest peale oli kunstniku edu pidev ja kindel ning tänulik. Kuninglik Akadeemia andis kahe aasta pärast oma näitusel väljapaistva koha suurele maalile metsikute ahvide rüüstatud buduaar. Eff kinkis tõela pings fordile uue köita Iisrailkaalishit ja mõned ilusad madam anreblusse lilletaimed. Kuid midagi tõelise lepituse taolist ei ole nende vahel aset leidnud.