Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kolmanda isikuefekt ilmutab end olukorras, milles kaks inimest arutavad mõnel. Neid puudutaval probleem sellel teemal. Ja tõde tegelikult nemad konkreetselt on sellest hädast vabad. Aga kõik need ülejäänud liigikaaslased saavad probleemi puhveti kogumine. Midagi analoogset ilmutab end küsitlus, milles palutakse indiviididele anda hinnang, kas neil on teistega võrreldes vedanud elus vähem, sama palju või. Hakkan suur enamus kipub väitma oma elu teistest õnnestunud omaks. Mis loomulikult ei saa olla tõsi, sest keegi peab ju moodustama grupi keskmise. Lühemalt öeldes kiputakse olema ennast puudutavates probleemseteks küsimustes optimistid. Kommunikatsiooniprofessor Joseph Volter California ülikoolist on pühendanud viimased 30 aastat internetis inimeste käitumise uurimisele. Ta kasutab kolmanda isiku efekti kirjeldamaks näilist vastuolu, milles avalik arvamus on sotsiaalmeedia suhtes kriitiline ja uudised kirjeldavad mitmesuguseid Koeruseid. Aga kõige kriitilise kiuste teenib Facebook rekordilisi kasumeid ja seda kasutab regulaarselt paar miljardit inimest, sealhulgas kaks kolmandikku. USA täiskasvanutest Nad on küll probleemidest valikud aga peavad endid nende suhtes immuunseks. Andmete väärkasutamise, skandaalid ja kasutajate sotsiaalne manipulatsioon langeb kõikide teiste kaela samas kui nemad suudavad kõike läbi näha ja end kaitsta. Oodatavalt, peavad need teised Hendid samuti eranditeks. Professor Volter lisab sotsiaalset protsessi keerukuse sekka veel ühe paradoksaalse psühholoogilise ilmingu tänu millele isikliku puutumatuse kiuste pooldatakse näiteks Facebook'i vastaste meetmete karmistamist. Sest miks peaks keegi tahtma midagi parandada, kui tema puhul probleeme ei esine. Nähtust kirjeldatakse olukorrana, milles keegi oletab, et eksisteerib oht teistele ja nad toetavad. Meetmeid teiste, mitte enda pärast. Nad arvavad, et saavad mõjutada oletatavat mõjutust. Oletatav seetõttu, et nad ise seda ju ei koge. Ometi peavad võimalikuks selle mõjutamist. Kellele see mõttekäik on raskesti arusaadav. Siis võib lühidalt tõdeda, kui keeruliseks võivad osutuda inimeste käitumised. Kolmanda. Isikuefekti näite juures veel korra peatudes arutlevad kaks ise probleemidest kaitstud isikut omavahel. Kui kehv võib ülejäänute elu olla. Tuleb välja, et taolise Facebooki keskkonda puudutava sisuga kaebusi esineb sotsiaalmeediavestlustes palju. Ja olulise osa Kriitikutest moodustavad just need, kes ise peavad end pääsenateks. Professor toob iroonia tippu näitajana tehnoloogia valdkonnas olulise arvamusliidri ja riskikapitalisti Roger mõtlemi kirjutatud Facebook'i suundumust põrmustava raamatu milles autor avaldab põlgust ja loetleb tema arvates tõsiseid klientide vastuseid. Kuritegusid sestap võiks arvata, et siin on vähemalt üks tegelane, kes seda keskkonda ei kasuta. Tegelikkus on vastupidine, sest mõtlemi. Pole mitte ainult regulaarne Facebooki kasutaja vaid ta omab firma aktsiaid kuna peab neid väärtuslikuks. Oma õigustuseks mainib märgnemy, et ta peab ju kuidagi oma raamatu levikut edendama. See on ilus näide, milles isik hoiatab kõiki teisi ähvardavas taust ja soovitab end päästa. Välja arvatud temaise. Professor Volter korraldas hiljuti küsitluse 515 USA täiskasvanud Facebooki kasutaja seas kes vedavad nädalas umbes 10 tundi selles keskkonnas, mis peaks siis esindama enam-vähem tüüpilist kasutajat. Ühed küsimused puudutasid hetkele olulistele poliitilistele teemadele sellest keskkonnast saadava info mõju nende isiklikele valikutele. Teine plokk, küsimusi palun. Anda hinnangu, kuidas sama inforuum võib mõjutada tüüpilise keskmise ameeriklase valikuid. Ning kolmandas osas küsiti arvamusi Facebook'i mõjutavate Tsoonide vajadusest oodatavalt leidsid vastajad, et mõju on olemas aga see tabab teisi rohkem, kui neid endid. Ühtlasi, mida suuremaks nad hindasid mõju teistele, seda rohkem nad pooldasid riigi sekkumisi selle teenuse korraldamisesse. Sama psühholoogiline efekt paistab korduvalt paljudes ühiskondlikes protsessides milles õhutatakse kolmandaid isikuid probleeme lahendama, vabastades endid võimalikust ebamugavust kohustusest näilise puutumatuse tõttu. Professor poolter peab regulatsioonide üleskutsetest. Omaks tunnistada hoopiski iseendale, et nad on samade probleemide subjektid kuna siis asutakse nendega reaalselt tegelema ja antakse süsteemile piisavat tagasisidet, tänu millele see on sunnitud end kohandama. Lõppude lõpuks peaks inimesed ju kolmanda isiku asemel enda pärast rohkem muretsema. Kuula varasemaid portaale R2-e-L2.