Tehnoloogiakommentaari esitab Kristjan Port. Autojuhtidele peaks tuttav olema olukord, milles ta kas vokaliseerib kuuldavalt või küsib hääletult nähtamatu kaaslase käest, et mida too eespool sõitev juhtige mõtleb. Enamasti peada vaatlusalust subjektigeeniuseks, kelle mõtetest on tal rumalana lihtsalt raske aru saada. Pigem esitatav toorilise küsimuse, sest ei tahagi teada, mida arutaks peetav kaasliikleja parajasti peas hoida. Olukord pole ideaalne, aga suures pildis ei ole ka tähelepanu väärimisest. Liiklusvoog kulgeb muutusteta. Inimesed sobituvad kuidagi teineteisest. Ka ja nad aurustavad kognitiivse vastuolu hetkeks süüdatud emotsionaalsest tules. Situatsioon aga muutub, kui imestuse dialoogipidajaks on robot. Kas masina mõistus suudab dekodeerida inimestest liiklejate salapärasemaid hetki? Kas inimese valikud peavad alluma algoritmis töötavatele seletustele? Mis juhtub, kui roolis näiteks armunud inimene tunnete tules? Hing armastab natuke kõiki. Ta võib anda teed, kus kurjam trükiks. Keha tabanud kergus vähendab ka gaasipedaalile toetavat massi. Tema sõit võib kulgeda aeglasemalt ja ebaühtlasemalt. Senise ratsionaalsuse üle võtnud sundimatu meelelaad lubab ka lapsemeelsemaid, eneseväljendusi ja nii edasi. Loeteluga pikemalt jätkamine sarnaneks aga üha enam kõiki võimalikke inimese seisundeid loetleda püüdvale masinale. Ometigi jääks midagi puudu ning midagi maanduks. Kiindumusest pea kaotanuna. Juhtide arv igapäeva liikluses on saladus, seda pole püüdnudki kokku lugeda, võimalik, et neid ei peeta teistele liiklejatele ohtlikuks. Võimalik, et ohutuse saladus peitub inimeste intuitsioonist. Võimes oletada, mis võib teiste peades toimuda. See ei pea alati paika pidama, aga iga hüpoteesi testitakse muudes esmalt õige natukene oma käitumist. Juhul kui see osutus valeks, tehakse kiiresti uus oletus ja nii edasi. Protsess võib toimuda sekundis lühema aja jooksul ja seda juhib eluspüsimise instinkt. Omamoodi inimestevaheline nähtamatu tants mida on tuhandeid aastaid käitumisprogrammiks kujundatud liikluses. Kohatavate meeleseisundite variantide spekter on lai. Ulatub romantilisem Ast sõjakamate töisemast probleemi keskusest poeetilise unistamise ilminguteni. Robotautode aeg läheneb aga suure kiirusega. Kohe-kohe algavad muuhulgas ühinenud kuningriigis Rootsis USA-s robotveoautode töise rakenduse testid milles isejuhtivad masinad peavad posti ja kaupa esialgu kindlal marsruudil valitud linnade vahel. Lisaks rahalisele tõhususele. Annet mitmesse iduelemendis juba täna. Inimestest paremad välja arvatud siis inimese lugemine. Näiteks kas robotauto peaks teadma, mida tähendab, kui mootorrattur kergitab vasaku jala pöida inimesest juhis kasvab veendumus, et mootorrattur võttis käigu välja ja jääb seisma. Liiguks jalalaba allapoole, oleks hoopiski teine. Aga mitte alati. Kõik sõltub ülejäänud keskkonna vihjetest. Kas ratturi kiirus langes, jäigi korraks seisma ka saabuma san ristmik, kuhu ta vaatab. Mida kavatseb tee ääres telefoni näpilseise järgmiseks teha, astuda sõiduteele või heita pilk autode poole ja nii edasi. Inimese intuitsiooni erilisust võib testida, kui ta neid vihjeid ei näe. Näiteks kui ta ei näe, mida teeb mootorratturi jalalaba mida sama mootorratturi või tee ääres seisja vaatab taolist. Ometi suudab ta teha. Küllaltki tõeliseid oletusi, mis järgmiseks juhtub inimesele omapärane on seegi, et erinevad indiviidid võivad pakkuda samas olukorras vastakaid üllatusi. Aga nad suudavad oma otsust üllatava kiirusega korrigeerida. Inimene teab, et ta ei ole täiuslik aga see paistab olema pigem tugevus. Ta võib küll. Pahaselt küsida, et mida too eespool sõitev juht õige mõtleb kuid kindla otsuse asemel jätkab ta juhtimist. Näilise määramatuse tingimustes, mille sisuks on alternatiivsete oletuste tormis edasi seilamine. Kas robotauto suudaks kõike seda inimlikku hoomata. Kas masinale lubaksime ruleerida inimpsüühika loodud määramatuse tingimustes ja vastupidi. Kas inimene oskaks lugeda masina käitumise vihjeid? Äkki peab tegema Solomondliku? Otsuse tolles vanas loos väitsid kaks naist olevat ühe ja sama lapse emad. Kuningas Saalomon otsustas vaidluse lõpetada ja lõigata lapse kaheks mille peale üks naistest loobus oma õigusest. Tõelise emainstinkt oli valmis raskeks kompromissiks säästa laps temast ilmajäämise hinnaga. Kas inimese sajandi pikkuse auto armastuse trumpab need valik utilitaarsete hüve kasuks. Kas uueks tuleviku hirmuks on kohata inimesest autojuhti? Sest ainult tõsi, et liiklusummikus mõtleb juba täna nii mõnigi, et see või teine inimene ei tohikski roolis olla sest ta on loll nagu robot. Kuula varasemaid portaale R2-e-L2.