Saaremaa pakub ilusalt arheoloogidele avastamisrõõmu veel aastakümneteks, aastakümneteks. Üliõnnelik peaks olema arheoloog Marika Mägi, Tallinna Ülikooli ajal Instituudi arheoloogia osakonna juhataja arheoloogiadoktor. Igal ekspeditsioonil siin Saaremaal leiate te midagi üllatusliku nii enda kui kõigi ajaloo huviliste jaoks. Ja seekord siis tõite meid Suttu lahe äärde metsa kivivaremete juurde ja see paik on siin arheoloogide poolt veel läbi uurimata ja suuremahulised tööd yldiselt seisavad veel ees, aga oletada siis võib. Mis asjaga siin tegu. Marika Mägi. Siiamaani on selge, et siin on tegemist ühe keskaegsem, tõenäoliselt siis ees keskaegse väikese kivist linnusega. Ma võiks nii etteruttavalt öelda, et ilmselt on see vasallilinnus oma tema suuruse järgi otsustades kivistunud saanud keskosa kuid ka ülejäänud nagu selle kompleksi vundamendid on kohati täiesti jälgitavad. Nüüd kui see asi on võsast puhastatud, sest tegelikult veel mõni aasta tagasi kasvatasin, pea on nii paks metsed isegi teadjal oli seda kohta ikka väga raske üles leida. Ning tegelikult vist aitas käinud kaasa see, et siinsamas kõrval on võetud kaitse olla muistne ohverdamiskoht. Nii et valge silt paistab kaugele ära. Kuigi mõistet ohverdamiskohta nagu kohalikud elanikud üldse ei tea ja, ja kui sinna on ka mõned proovisurfid sisse tehtud, nüüd siis ikka seesama mürk, samad keskaegsed potikillud, et et küllap see on ikka sellesama kompleksi üks osa noh, avastada on ta jälle tänu sellele, et olen hoolikalt, kuna, mida kohalikud inimesed räägivad ja ja olen ikka siiamaani uskunud, et kõikidel vanadel kindel lugudel on oma tõetera sees, kuigi enamasti on see päris kõvasti moondunud. Kuid siingi siis kohalikud on teadnud kogu aeg, et siin mereröövliloss olnud. Ja mõned on isegi rääkinud, et siin on vanasti saarlastel sadam olnud kuid astroloogi tenniseteave ei ole jõudnud ega aja loolasteni. Sest kirjalikes allikates niisugust lossi ja mitte kuskil mainitud ei ole. No milline seal hästi täpselt on olnud, ei oska ma praegu öelda, sest nagu ma ütlesin, koht on võsast puhastatud alles hiljaaegu siis tänu kohalikele noortele kohalikele noortele, jah, suur aitäh selle eest. Ja noh, tegelikult veel tervele reale inimestele, kes siis neid noori on ka inspireerinud seda tegema ja minna, kui aidanud ja üldse selle idee niivõrd üles võtnud, et siin võiks kõrvalda arheoloogilisi uurimusi ja tahaks üldse teada, mis koht see on. Ning tõesti suur töö on ära tehtud, sest see oli kõik niivõrd võssa, isegi puudesse kasvanud ja nagu mahalangenud puid oli igal pool, nii et õigupoolest mitte midagi näha ei olnud. Ja nüüd, kus siis on nagu päevavalgele ilmus, sest tegemist on tegelikult ju tõesti väga imbus šansse ilusa kohaga. Siin kõrval on veel väga maaliline ristioja oma kõrgete kallastega. Nii et ma arvan, et kohalikud on siin tegelikult saanud sellise kena koha juma kohalikel ajaloole ja üldse ümbruskonnale juurde. No praegu natuke raske isegi uskuda, et omal ajal võis siin sügavas metsas olla saarlaste muinassadam muinassadama otsinguil. Olete te viimastel suvedel ekspeditsioonidel olnudki ja võite vist juba väita ja päris kindlalt väita, et piltinas, kus te olete ka kaevamistööd teinud, et seal see paik oli ja aga miks mitte ka siin Jah, eks ta on jah, üks osa sellest suurest kompleks ekspeditsioonist, mida nüüd siis Tallinna ülikooli ajal instituut kahe peale on korraldanud, viimased kaks aastat selle käigus on siis mitmeid kohti läbi kaevatud ja noh, Kaviltinud on asi veel natukene segane. Sadama kohta pole üldsegi niisama lihtne kindlaks teha, seal on ka kalmeid, aga ka siis selliseid ajutisi hooneid. Kuid see koht on siis äratanudki tähelepanu võib-olla sellepärast, et siia sutsu laht, selline soodne laht ning siia lähedale on siis püstitatud püha kirik või alguses kabel mis ka sageli on ikka viidanud sadamakohtadele. Nii et noh, tegelikult jah, sellesama asja otsinguil siis see on jõutud. Ning sügaval metsa sees on ta nüüd praegu. Kas ta nüüd nii metsa sees oli? Ei oska öelda, kuid ilmselt see otsustav faktor on olnud seesama ristioja, sest mererand on siin väga selline laugjas ja on seda kogu aeg olnud. Ja siin ei tule sellist kohta ette, kus saaks nagu paadi kaldale tõmmata. Lihtsalt meri on nii, nii laugjas kallas on laugjas ja selles suhtes jõe suue pakkusid sobiv võimalus on seal hästi levinud variant ning jah, näed, et just seal siis, kus seda võiks nii-öelda kaardi järgi otsida. Tuleb välja, et kohalikud inimesed juba teavad merele olles ongi olnud 100 on ka veel, eks ole. Muidugi see koht on, ma arvan, säilinud tundub, et väga hästi just tänu sellele, et ta on niivõrd perifeerseks kohas tegelikult praeguseks täitsa metsa sees, keegi siia ei oska tulla. Ning kui siin labida oleme maasse löönud nüüd kahel korral juba sest tegelikult see asi hakkas juba selguma ju eelmisel aastal, siis oleme teinud praeguseks kaks proovi kaevandit ning mõlemas on siis nii, kui labida maasse lööd, tuleb 16 sajand kohe vastu. Ja sellist hilisemat materjali, no praktiliselt siin sees ei ole. Ükskõik kus mujal kaevad on, kas või see tänapäev on jätnud, no kasvõi viinapudelikorgid on, neil ei ole, neid ei ole ka siin, et isegi ikkagist käis, käisime kuigi sageli. Aga kas varasemast ajast võiks siin ka veel üht-teist leida? Kindlasti võiks sest tegelikult mõlemad kruviaugud on andnud üsna sarnased, see hiliskeskaegne Raus aegne kiht on siis üsna selline paks ning selle all on paljundatud vot ühest ja ta oli niisugune vahegist ja teises oli, ütleme, põlengukiht ning siis tuleb muinasaeg muinasaegsed potikillud samuti üsna selline tüse kiht kummaski väiksest kaevandist. On tulnud kohe ikka mitu peotäit neid muinasaegseid potikilde ka. Mis jah, vägisi viitab sellele, et siin on ikka täitsa intensiivne tegevus toimunud ka muinasajal ja milleks selline tegevus jõe kaldal merest mitte, kuigi kaugel põllumaid ümberringi ei ole, noh, siit lihtsalt juba loogiliselt tuleb, et ju ta siis üks kauplemiskoht sadamakoht on siis olnud, sest teist funktsiooni ei saa pakkuda. Aga no muidugi nende kahe, kahe väikse kaevandi kokku siis kaheksa ruutmeetrit põhjal ei saa nüüd praegu küll täpselt öelda, mis siin muinasajal või isegi mis siin siis keskajal olnud kuid oma ülesande täitnud standateerinud sellelt hoone varemed. Ja näidanud siis ka ära, et see keskaegne loss on püstitatud tõenäoliselt varasemale sadama kohale. Küllap siis on see kohta olnud soodne juba väga pika aja jooksul. Teiseks, maastikul üldse tullakse ikka enamasti sinna tagasi, kus midagi juba on olnud. Kas see tegevus juba täpselt sama olema, aga, aga need samad kohad on ikka jälle uuesti kasutusel ning tegelikult omamoodi nüüd on siin need varemed ja on teada, et siin eesti ajal kohalik kirikuõpetaja haamer korraldas skautide laagreid. Ja praegune kirikuõpetaja Anti Toplaaneandeid ka aidanud. Tema lausa isiklikult aitas kaasa siin esimest võsa maha võtta ja kiriku töömees käis siin Eestis aga neid puid saagimas ja ja lisaks siis kadunud kirikuõpetaja igati aidata ka noh, näiteks siin majaga või pisut infoga või nii-öelda toe ja nõuga. Nii et noh, kohalike toovad selle hästi suur olnud, ilma selleta poleks sellest võsast ei mingisuguseid varemeid nii-öelda kerkinud Saaremaal 15 16 sajand kivihoone vähemalt siis üks osa hoonest kivist ja ülejäänud siis tõenäoliselt puidust kivivundamendiga ilma olla mingi selline, nii igapäevane asi, et ta poleks nüüd kellelegi silma hakanud. Tol ajal kivihooneid Saaremaal oli ilmselt ikka üsnagi loetud hulk. Ja need näitasid, tead staatust ja neil ei olnud sugugi mitte nii odav või lihtne püstitada. Kuid jah, kirjanik selleks ei ole sellist lossi kuskil nagu olemas. Kuid kuna need varem, et siin ikkagi on, siis on see järjekordne tõend sellest, kuivõrd katkendlikud ja, ja noh, hästi vähesed on ikkagi need meie keskaja kirjalikud allikad. Et noh, neid asju, mida seal ei ole mainitud nendes vähestes, mis meieni on säilinud, neid võib-olla veel teab, kui palju selle lossi teeb huvitavamaks siis see tegelikult olles ta nüüd leidnud, vaadates natukene ringi siis tuleb välja, et neid Lissidel nagu ümberringi veelgi olnud. Näiteks võttes vanemad kaardid Saaremaast just siis need, mis on tehtud enne seitsmeteistkümnendat sajandit siis teist sajand oli see sajand, kus kartograafia sai teised jalad alla ja hakati eriti siis, kui me Rootsi riigi koosseisu kuulusime teisel poolel lausa testinud täiesti täpselt katastroof, plaanid ja nii edasi. Kuid enne seda on siis Saaremaad juba paljudes kohtades kasutatud kas või siin akadeemia raamatukogu on näiteks välja andnud need vanade kaarte kogumikud ja nii edasi ja ta on seal peal üsna skemaatiliselt ja sageli on Eestist segi läinud. Mõni asi on nagu ilmakaared on natuke nagu viltu ja kuju on väga umbmäärane aga üsna sageli on seal peal üks koht, mille nimi on viik. Noh, liik on selline Põhjamaades väga levinud nimi, tavaliselt mingi lahe ääres tähendabki lahte põhimõtteliselt. Kuid nende kartul on ta siis just nagu loss ja selle kohta polegi nagu mingit selgitust, ajaloolased osavõtt pakkuda. Ma olen kuulnud arvamust, et noh, et kui on olemas öösel viik, et noh, ja öösel on, et noh, siis peaks ka kuskil olema ja et andis sinna peale kantud ja noh, kuna kartograafidele kaugel ja täpselt ei teadnud ja kohapeal ei käinud, et siis kandus ühelt kaardilt teisele. Mina olen nagu ka varem mõelnud, et kas olid ikka nii on, et Kardolil ikkagi kasutamiseks talis metsa punases ka ei olnud ning selle selline viik on siis noh, vaestandaga suvalistes kohtades, aga ka üsna sageli me juba varem märkasin jätta nagu lahe äärde ja Kuressaarest või saarel sburgist mõnikord ka nimetatu öösseliks siis ida poole ja seda, et ta võiks siin kuskil siinkandis olla olema juba varem nii oma lõbuks mõlgutanud. Praeguseks noh, tõesti ja seda ei saa ja vaevalt, et me siin sellise mingi tahvli pealkirjaga viik leiame, kui ka siin kõik läbi kaevataks, mingi ime läbi. Aga üsna suur tõenäolisus võiks siis olla, et see koht on, ongi seesama, viiktanud sõltub niisugune väike linnus ja seitsmeteistkümnendal sajandil kui siis täpsemalt kaardi vastates, siis on see ilmselt võtame mahajäetud, seda enam ei ole olnud.