Iva ma olen sulle, põnevaid uudiseid, me oleme võib-olla või noh, need meist, kes loevad uudiseid rahvusvahelise luure kohta ja ja sedalaadi rahvus rahvusvaheliste sekelduste kohta, need võib-olla teavad, et et Hiina vahel kuulab pealt erinevaid vestlusi ja tunneb huvi, et mida, kus tehakse, räägitakse. Aga see hea uudis sulle on see, et käisin natukene promomas popkultuurist Pekingis ja on väga võimalik, et nüüdsest on meil ka mõned hiinlastest kuulajad. Ma tean, et kuulajad ja et Pekingis olles saatis meile tervitusi ka üks meie eestlasest kuulaja, kes juhtumisi viibib Hiinas. Siinkohal veel kord tervitame sind, hea kuulaja, aitäh selle tervituses, mille ma kätte sain olles Pekingis ja mis mind üllatas. Aga jaa, kohalikele sai ka antud meie kodulehekülje aadress, popkulturistid punkt. Com. Ja kuigi internet on seal natukene nagu teine. Ja kõik lehed ei avane võluväel nii nagu siin Eestis. Me oleme harjunud, siis mine tea, võib-olla popkulturistid, punkt com on selline ikkagi selline globaalne platvorm, kuhu ükski valitsus ei taha seada ette tõkkeid, sest et see on ju ikkagi puhas. Teadmiste allikas. Vaimuvalgust paistab seal ja, ja mida halba võib sealt üks hiinlane leida? Ma arvan, et mitte midagi halba, ikka ainult head. Ja me pole ka kunagi millestki vastuolulisest rääkinud. Kas sa ise katsetasid seda kodulehekülge Hiinas avada? Jäi proovimata ei proovimata. Aga selles mõttes, et ma ei tea, võib-olla peaks tagasi minema ja proovima, siis. No eks VPN oskavad ka hiinlased kasutada, nagu ma ise seal olles sain väga kiiresti teada. Vastab tõele, jah, nii et omal vastutusel ise teate millega riskite, eks ole. Aga armsad hiina kuulajad. Me oleme teiega ja meil on hea meel, et teie olete meiega. Tere, minu nimi on Ivo krõstak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkultuurist, Tiid. Mul on juba natukene naljakas seda saate algust teha, see on kuidagi niimoodi mulle pähe sööbinud. Sellepärast et ma mäletan, et kui me tegime oma päris esimese, saate selle kõige esimesena esimesena me nendeni me oma mille me minu elutoas salvestasime, kus me tegime sellise, mida kutsunud, nagu küll külma avamise kaudu panin või ütleme, alustasime lihtsalt jutuga pihta ei rääkinud üldse, kes me oleme, mida me teeme, miks me teeme, meil ei olnud siis isegi saate nime veel. Siis ma mäletan, Eeva, minu minu elukaaslane ütles selle peale, et ei, et te peate ikka igat saadet alustama tervitusega ma olin õudselt vastu sellele esialgu, sest mulle tundus nagu palju ägedam, kui, kui me olemegi lihtsalt nagu kaks mingit täiesti tundmatut häält kuskilt niimoodi kust iganes tulemas, iga, ma ei tea nädal, siis me tegime üle nädala, aga noh, lihtsalt lihtsalt tulevad järsku mingid hääled kuskilt ei hakkavad ajama mingit mula, aga siin me nüüd oleme juba juba üks 100 korda on öeldud seda, et me oleme või kes me oleme ja miks me oleme, ma ei tea, nüüd nüüd ma juba tunneksin, et saadud oleks imelik alustada ilma selleta. Nojah, aga samas, kui tahta teha külma avamist See nii eesti keeles üldse mittetoimiv väljend sain aru, kui ma seda ütlesin. Lihtsalt mõtlen, et suvi on tulekul, leitsak on tulekul, võib-olla, et võib-olla üks külm avamine oleks värskendav. Ja, aga muidugi me läheme suvepuhkusele, nii et meie hardchor kuulajatele. Kurb uudis me tõepoolest lähme. Tänane saade on eetris veel ära ja siis tuleb veel üks saade, siis veel üks ja siis ongi kõik, ehk siis koos tänasega kolm saadet veel ja siis on suvepuhkus ja siis meil on sünnipäev suvel, aga ma ei tea, mismoodi me seda siis tähistame väljaspool eetrit. Ja eelmine aasta saime nagu hakkama, sest meid kutsuti toredale toredale festivalile võike ning sation kutsuti rääkima, aga jah, ei tea, mis see aasta saab? Muidugi mulle ka väga meeldis eelmine aasta see, ma loodan, et nüüd me oleme lugenud, saate saata Te järjekorrad ja numbrid ja kuupäevad õigesti, sellepärast et ma mäletan väga hästi seda, kuidas me, kuidas me olime salvestanud ära meie, meie arvates hooaja viimase saate kinud terve saate sellest, kuidas täna ongi hooaja viimane saade, siis siis saade oli juba juba tehtud, läksime välja, produtsent ütles meile, et teate, et teil on üks saade veel pärast seda. Ja siis oli natukene natukene piinlik minna nädala pärast tagasi öelda, et näete, et üks saade oli veel. No ja siis oli nii häbi, et silmad maas. Tõepoolest, ma roomasin praktiliselt raadiomajja, ma ei saanud kellelegi otsa vaadata, mul oli nii häbi. Ma vaatasin ainult vaipa. Ja siis tuli mikker ka seada stuudios muidugi, nii et ma ei peaks pilku tõstma. Rääkides, see oli väga, ma olin väga alandlik sel päeval. No eks me oleme õppinud oma vigadest Ma loodan ja ja oleme õppinud ja, ja vaatasin kalendrit väga hoolega, tõepoolest, koos tänasega on kolm saadet veel. Kas kas me äkki saame selle popkulturistid sünnipäeva siis teha? Ma ei teagi, roosad teed, siukse toredaid Eesti ja kutsud kõik meie kuulajad näiteks endale Brüsselisse külla, kas ei oleks tore, mitte mina pole käinud sul külas Brüsselis meie kuulajatele käinud, see oleks selline hea ettekääne nagu dollareisule. Saada osa vahvast sünnipäevapeost sünnipäevasalvestusest ma ei tea, sa saad rääkida, kuidas? Võimukantsis siis, nagu, mis need viimased uudised seal on? Kuhu poole me liigume, noh, oleks huvitav. Mõte pole iseenesest ju paha, aga aga teades ennast ja, ja seda, kui, kui introvertne ja ja kartlik ma võõraste ja isegi kohata vähem võõraste inimeste suhtes olen, siis ma kardan, et isegi need live kontserdid, kus, mida me oleme teinud, kus meie fännid on meid kuulama tulnud on tekitanud minus piisavalt, et ebamugavust, et kojukutsumine, ma kardan, et see oleks nagu minu jaoks mingisuguse piiri ületamine. Tunneksin ennast, tunneksin ennast lihtsalt ebamugavalt. Aga mida saaks teha, et sa tunneksid ennast hästi oma fännide keskel? Ma ei teagi, ega peabki jälle mingisuguse ürituse välja mõtlema. Ma ei tea ka seda teha. Minu kodus. Aga mitte su kodus ja et see koduaspekt on järgmisteks, nagu eriti ebamugava kestlik. Aga mis kohti seal Brüsselis veel on, äkki? Ei olegi? Ma tuleks suveks nagu korra ikka Eestisse Eestisse ka, et mis, mis me siin Brüsselis suvel teemegi, siis kahjuks reisib ära muidugi inimestel. Selles mõttes, aga see-eest on minul reis, see on ka positiivne. Noh ja, aga, aga siis ongi, sinul on reis, kõik need ülejäänud? 100 inimest on ju? Meie kuulajad, istuvad lihtsalt käed rüpes siinsamas, ikka siin siin ussisoos. Kõik on sama. Äkki peaks siis mingi mingi kolmanda koha võtma, teeme seekord Ameerika Ühendriikides näiteks oma oma salvestuse kutsume saatekülaliseks Donald Trumpi näiteks. Ja, ja laseme tal ennast valges majas kostitada. Võib-olla valges majas kunagi salvestama. See suhtumine, et laseme tal kostitada meid, et anname talle selle võimaluse, sest et me ju teame, kui väga ta on kibelenud, et seda teha. Aga no mina ei jaksa neid telefonikõnesid vastu võtta ja vastate nendele meilidele, et on nii pealetükkiv. Ta on väga pealetükkiv inimene, kui hakata temaga niimoodi eraviisiliselt suhtlema ja kui ta mingi idee nagu pähe on võtnud, siis ta ei jäta järele ka see on päris pöörane tegelikult, et. Paiste deme avalikust kuvandist niimoodi välja. See ei paista otseselt välja, jah, aga meie positsioonis inimesed teavad, kuidas tegelikult suhtlus käib ja see on päris ehmatav. Kõigepealt see oli nagu ehmatav. Nüüd seal lihtsalt tüütu, üldse on tüütu ja nõme. Aga võib-olla siis kokkuvõttes. Millal meil on sünnipäev, see on kas juulis või juunis või. Õudne, ma ei mäletagi enam, see oli minu arust juunis, mul, mul on niisugune tunne, mul on kuidagi kuskilt meeles, et, et kas äkki jaanipäeval andsime oma esimese osa välja või oli see päev enne või pärast jaanipäev, igatahes mäletan, et jaanipäev oli kuidagi kuidagi sellega seotud. Me võime üle küsida, üle küsida meie kolleegidel saatest, mida pole ammu kuulnud Vaba mikrofon, kes, kes tulid meiega minu meelest isegi samal päeval välja, nii et me saame neilt üle küsida, millal sünnipäev on. Aga ma arvan, et võib-olla vaatamegi, et me praegu siin ei suuda välja mõelda, mida selleks sünnipäevaks teha, äkki tikkimi meie kuulajatest tahab meid kutsuda kuhugi. No just sinna ma tahtsingi jõuda, et kui keegi meie kuulajatest tahab korraldada mingit mõnusat olengut, kus toimuks ka pop kul turistide kolmanda sünnipäeva erisalvestus siis andke endast märku, kui see koht ütleme uuesti ei saa olla Ivo kodu, nii et kui keegi tahab olla naljahammas öelda, et jääma, korraldanud ühte pidu Ivo kodus Brüsselis siis see ei lähe läbi. Pigem võiks olla tegu sellise neutraalse pinnaga selles mõttes, et see ei ole kellegi magamistuba, kellelegi köök, kui vaid äkki mingi klubi, mingi kultuurimaja, mingisugune valge maja on ju võib-olla. Et midagi sellist ja, ja kui see, kui see on kuskil välismaal siis seda parem, et me hea meelega reisiksime, teeksime väikse siukse puhkuse endale ka, on ju, pärast seda salvestust vaataks ringi Tandke lihtsalt märku. Armsad kuulajad, me teame, et paljud teist on kinnisvara omanikud ja mogulid kes omavad kellel raha, kasvab puu otsas erinevates erinevates maksuparadiisi ides. Et mõelge vaadake üle, mis, mis Saaride omataja ja milliseid valdusi ja kutsuge meid kohale ja kui tundub ahvatlev, siis siis me tuleme ja teeme koos ühe ja peo. Jah, peaasi, et aeg on õige. Tead, mis aeg on õige, see kuidagi kehtib selle kohta, kuidas? Vaata, vahetevahel tuleb mingisugune album välja ja keegi ütleb sulle, et sa pead seda kuulama, sa pead seda kuulama, see on parim asi maailmas. Ja no püüad kuulata ja aeg ei ole õige, lihtsalt ei hakka külge näiteks minu puhul Chamspleican, selline artist, kelle kelle kõik lood huvitavad mind põhimõtteliselt, et mind huvitab kõik, mis ta teeb muusikuna ja ja ometi. Viimase paari albumiga on tema puhul mul kuidagi niimoodi läinud, et, et mul on vaja paar-kolm aastat oodata, enne kui ma saan rahulikult hakata päriselt süvenema sellesse muusikasse. Ja isegi täna stuudiosse jalutades ma püüdsin kuulata tema viimast albumit asjumform. Ja noh, peaaegu peaaegu juba hakkas kuidagi kõnetama ja ma saan aru iseenesest, et see on hea muusika. Ma saan aru, et seal on nii mõndagi, mida ma tahaks kuidagi uurida lähemalt või millega ma tahaks nagu sõbraks saada. Aga lihtsalt kuidagi ma ei, see, see, see muusika veel ei haaku. 100 protsenti ma ei tea, minu enda sisemise rütmiga või, või, või, või valdava meeleoluga lihtsalt nagu ei lähe. Ja, ja isegi millegipärast hakkasin Queens of Estonia kuulama, enne kui ma stuudiost tulin, sest et me oleme sinuga rääkinud kuinsalt Estonia ideest päris palju ja eriti seoses nende seni viimase albumiga Villenz mille selline nagu eriti rõveda kaanekujundusega vinüül on sul isegi kodus olemas, eks ole, see see mustvalge ja mingisugune siuke soita bota. Käsi seda tross hommi näo ees on ju mingi selline? Nendes tuus plaadi kujunduse eest ma ei tea silmi kriipiv hästi kolari. Aga tahtlikult Colema seal arusele sage. Et no kõik tundus nii uhke, kui ma nägin su juures seda vinüüli, et mingi eriväljaanne sulle nii ja, ja püüdsin kuulata ja, ja ikka veel ei ole aeg käes selle jaoks siis ma mõtlesin, milles asi on ja kuulasin nende vana albumit, kus oli see sõnnikuhark või mis iganes sellisel kaane peal. Sa oled täna väga kaanekujunduste Skinny. Ma hindan kõike Kaana järgi raamatuid, kirste kõike. Ma vahepeal küsin, kas Chams pleikkalis artist, kes laulis hästi kõrge häälega seda laule your beautiful? Lõpeta ära, sellega sai tänane episood läbi. Aitäh, Ivo. Ma lähen nüüd toibunud ja kohtume juba järgmisel nädalal, aga kuulajale ma olen veel vastuse võlgu, sest et kuulaja kysis, et ootad siin, mis oli see kuinsalt Estonia album ikkagi, millel oli see sõnnikuhark peal. Okei Ma vastan, armas kuulaja. See oli 2002. aasta album Songs, Fordide. Kus oli siis? Ütleme otse sitahark on seal peal, on ju? See on jälle viide siuksele nagu põrgulikule. Esteetikale mäletan, et juba siis neil muusikavideos olid erinevad mingid siuksed, deemonid ja kollid ja ma ei tea, see songs fordi Def on kuidagi nii. Nii, kuidagi verre mulle läinud juba, onju, noh, aeg on ka olnud selle jaoks 17 aastat, onju. Et kuidagi see kõlas kohe palju tuttavamalt kodusemalt, selgemalt, arusaadavamalt selline nagu värske seal endiselt kuidagi nii. Noh, see kõik oli nagu õige ja Villemsi puhul ma tunnen, et ai, ma ei saa veel, ma ei saa veel nii, et võib-olla läheb veel viis aastat ja siis ma kuidagi pääsen sellele ka ligi. Aga see on hästi veider, kuidas? Jah, et et uusi filme, uusi albumeid, uusi mida iganes, videomänge tuleb järjest järjest peale ja otse loomulikult turunduspasundab ainult ühte sõnumit, et võta nüüd koge seda kohe praegu on see hetk, kus haarata, ma tea, Mortal Combat 11 on nüüd vaja läbi mängida kõigil inimestel, sest see on mingi kõige ilusama graafikaga võitlusmäng, mis on kunagi tehtud. Nüüd kõik mängivad seda praegu liitu liitu meiega, onju, ja samamoodi on kuidagi kultuuritööstusega laiemalt, et Ta on täiesti loomulik, et kui keegi annab välja mingi uue teose siis millal siis veel pasundada sellest, kui mitte sel hetkel, kui see välja tuleb, eks ole. Aga jah, ükski turundaja ei saa kunagi arvesse võtta seda ennustamatud miskit, mis kuidagi inimeste nagu sisemist valmisolekut reguleerib. Ja, ja see on nagu naljakas, et isegi pühendunud fännid võivad vahel olla. Nad ei pruugi olla valmis oma lemmiku uueks teoseks. Ja, ja, ja see võib paista nii nagu, nagu see see artist või see kunstnik, et on äkki äkki ta nüüd kuidagi on kaotamas oma positsiooni armastatud kunstnikuna autorina, et äkki ta fännid hakkavad temast tüdinema, aga see ei pruugi üldse nii olla, sest et vahel võibki lihtsalt asi ei ole selles, et veel pole õige aeg. Selleks, et see teos saaks nagu tõeliselt inimestele südametesse jõuda, see on nii veider. Sest lihtsalt autorina ise ma tahaks, et kohe jõuaks südamesse kui mõtlen niipidi, aga fännina ma tean, et vahel võib võtta aega, ma ei tea, viis aastat, 10 aastat. Kas siis, kui songs Ford F välja tuli kas tol hetkel ta ta klikissuga kohe, et see oligi nüüd see plaat, mis sulle meeldis kuintselt Estonia Fidžilt ja võib-olla seetõttu on ta sulle jäänud nii südamelähedaseks? Ma ütleks küll, et see kohe kliki sea kohe sest et see oli see aeg, kus ma vaatasin väga pühendunult muusikavideokanaleid. Mul ei tulnud see sõna isegi suust õieti välja. Et pidanud ütlema sellist asja nagu vanaisa kalonal Vanaisa, mis asi on muusikavideokanal? Ühesõnaga jah, et see oli see aeg, kus ma kuidagi avastasin kuinsult Estonia iseenda jaoks ja kui ma nägin nende muisa videoid, kuidagi tundus olevat midagi täiesti teistsugust, järsku jälle midagi nii värsket, et lihtsalt kuidagi lõi. Lõi, lõi nagu see oli jalustrabav. Minul hakkas kuinsustestowneycz meeldima. Tegelikult hiljem ma. Mul on olnud tegelikult väga-väga palju kogemusi sellega, mis sa räägid. Ja seetõttu olema nagu ise ka mitmed sellised oluliselt kultuuri, kultuurilised sündmused või, või relissid väljalaskjad nagu kuidagi maha maganud või siis tõesti hiljem avastanud, aga ma olen ise ka selles suhtes natukene tüütu ja pealetükkiv inimene, eriti eriti tihti juhtub seda. Seda Eevaga kus ma olen avastanud mingi asja, mis mulle täiega meeldib, mingi uus plaat, asi lihtsalt nagu obsessiivne. Ja, ja tahan, tahan nagu öelda talle, et kuule, proovi, kuula ka või, või loe seda või vaatame seda filmi või seda sarja, et sulle täiega meeldiks. Räägite evastama abikaasast mitte mingis teises teemas, ei, mitte mingis teises teemas. Siis me oleme ühel leheküljel sinuga. Jätka. Ja, ja need on nagu tihtilugu on siis, siis need korrad, kus ma, ma siis lasen talle näiteks seda plaati, mis, mis minul on praegusel hetkel nagu mingi number üks plaat, midagi parematele üldse olemas ja siis ta on kuidagi niimoodi. See on nagu okei, ega mind tegelikult väga ei huvita see ja ta nagu ei, ei viitsi, ei taha ja ma olen nii frustreeritud, sest ma tahaks õudsalt ta naudiks seda praegu minuga koos. Ja siis mingisugune, ma ei tea, kaks aastat hiljem ta ta avastab selle muusika ja fännab täiega väga. Aga ma üritasin kaks aastat tagasi, ma tahtsin seda kuulatava, tahtsin nii väga seda sinuga nautidest, ütleb ka. Aga siis ma ei tahtnud, et ma, ma, ma pean nagu need asjad ise avastama, seda on meil ette tulnud nagu mitmeid kordi. Ja ma saan sellest võib-olla nagu nüüd palju rohkem aru kui, kui kunagi varem, et ma olen. Ma olen teatud mõttes muutunud, võib-olla. Teistes meediumites on see mulle olnud alati tee sama et noh, et ma magan nagu arvutimängud, filmid, asjad, et ma, kui mul ei ole tuju tol hetkel mingit žanrit või mingit mängu või filmi või mida iganes nagu nautida, siis, siis ta lihtsalt ei, ei ole minu jaoks teema, ma isegi ei hakka üritama, me ei taha, ma ei viitsi. Aga muusikaga tavaliselt ma nagu püüan seda, seda nii-öelda kultuurilist lainetust nagu jälgida, et ma püüan nagu sellel õigel ajal pihta saada, ma, ma tahan nagu kogeda seda tol hetkel nii nagu ta on. Ja ma tunnen, et see on muutuma hakanud. Eriti tundsime seda teravalt täna, kui ma võtsin Vaiko Eplik uue plaadi ja ma olen olnud aastaid Vaiko Epliku superfänn, nagu seda võis olla kuulda ka, kui, kui Vaiko meil külas käis. Ja, ja me temaga intervjuud tegime ja ma kõlasin ilmselt nagu oleks parim päev mu elus. Me saame selle osa üles otsida ja panna oma koduleheküljele ka oma Hiina kuulajatele nii popkulturistid, punkt com. Aga palun. Ja, ja kui ei saa muidu Sisveebeeenniga et, et ma olen nagu kõiki tema plaate ääretult nautinud ja, ja nüüd ma võtsin tänasele uue plaadi, mille nimi on siis sireleis ette ja ja see on väga hea plaat ja, ja mulle meeldib, meeldib seda praegu kuulata ja mulle on meeldinud mitu lugu sealt, aga ma ei saa kuidagi üle ega ümber sellest tundest, et praegu ei ole minul õige aeg seda plaati kuulata. Ta, või ma ei ole nagu sellel lainel ma jälle lainele Vaiko Epliku kuulata, et see on praegu on niisugune aeg, et kui ma kui ma võiksin võtta ükskõik mis plaadi selle mängima panen kui ma võiksin ükskõik mis plaadi mängima panna, siis ma ei valiks täna hetkel Vaiko Epliku plaat, et ma olen mingisuguse, hoopis teistsuguse muusikalainel. Ja ja see ongi nagu praegu tekitanud minus sellise võib-olla mingi imeliku Segaduse, et, et kui palju on nagu seda muusikat olnud, kus Vaiko Eplik on, Vaiko Eplik, ma annan talle võimaluse ka siis, kui ma tunnen, et mul jälle tuju teda kuulata ja ma ikka kuulan ja kuulan hill hiljem, kui mul taas tuju tuleb ka ja, ja ilmselt leian selle plaadi enda jaoks üks päev, nagu ma olen teinud nii mitmete teiste lemmikbändidega, keda keda Ma ka võib-olla mingil hetkel ei ole nagu noh, pole nagu õige aeg olnud. Et siis kui palju nagu minust mööda läinud suurepäraseid võrratuid, albumeid, teoseid, aga ka ainult söödud. Et ma ei ole nagu õigel lainel, on ta andnud minust täiesti mööda läinud ja seetõttu ma pean neid kehvadeks või kuidagi nagu ma ei tea, Kanyevaste ta Kant, Kanye West ei ole minu meelest hea artist, ta ei meeldi mulle võib-olla lihtsalt, ma pole nagu kunagi õigel hetkel Kanye Westi kuulnud. Ma ei tea, miks me peame siin saates Kanye Westi alati näitena kasutama, lihtsalt tundub, tundub õige. Praegu hetkel mulle. Me ei saa temast üle ega ümber ja mida rohkem tahame temast. Vaata Morris, teil on niisugune laulurida Moryu ignormi. Klaus räiget. Ja see käib 100 protsenti Khani uuesti kohta meie puhul. Kui sa ignoreerid Kanye Westi kolm kordesse tuleb sind öösel kummitama? Jah, umbes nagu Fredy Krüger, jah. Ainult et tal on see T tähe kujuline särk seljas ja siis ta tantsib imelikult, seda niimoodi ei küünista ega midagi, aga lise täht ta lihtsalt on, seal ei lase ennast ignoreerida. Ja. Aga kuulame, mina ei ole Epliku albumit üldse kuulanud, nii et praegu oleks esimene tutvus. Kuigi mul on tunne, et sa tahad vist kõigepealt lasta Detrist või. Ja selle ta, vaata seda ühtelugu. Vaat seda ma olen kuulnud seda, seal on olnud see, aga see on hea. See on väga lahedad. Struktuuriga poplugu ja mis mulle kõige rohkem selle juures meeldib, on see pealkiri, sellepärast et ma mäletan, et kui ta meil külas käis ja me küsisime talt, kas ta videomänge mängib siis ta ütles, et peale ainuke videomäng, mida ta mängib Montektris, et mul on tunne, et eetris on tema jaoks olulisel kohal. Ja head rääkis, et ostis endale selle Petrise käes hoitava konsooli. Nii et kohe, kui see singel eetris välja tuli, mul kohe tuli see vestlus meelde, läks südame alt soojaks. Ja ma tahaksin mõelda, et meie oleme selle laulu inspiratsiooni alus või, või ütleme, see, see impulss, seda lugu luua tuli meilt. Ja minu soovmõtlemine on 100 protsenti see. Me oleme seal kuskil peidus sees. Eetris. See oli Vaiko Eplik eriliselt suure kõlalise ja väga laheda struktuuriga ülesehitusega palad eetris. Tõepoolest, aitäh, Ivo. Selle mõnusa uue muusika meile saatesse kaasa tõid ja muuseas oled sa läinud nii sügavale sinna selle loo sisse, et aru saada, kellega Eplik seal dialoogi peab õigupoolest. Sa mõtled, kes, kes see teine laulja on või just Marian heinat? Nii palju olen küll sisse läinud, sest ma tean seda nime. Ta nägi, kas tuli Vanemuises. Vanemuise absoluutse näitlejanna ja mitte niisama näitlejanna vaid Marian, muuseas ju möödunud aastal sai, sai oma 2000 seitsmeteistkümnenda aasta rollide eest parima Eesti parima naisnäitleja Preemia teatripäeval. Nii sügavale pole ma veel näinud seda teada. Jah, et eelmise aasta märtsis preemiatele aint no tänavu see muidugi läks juba järgmisele, uuele ja paremale, sest et teatrimaailm on armutu ja jõhker ja ja küllap sellepärast Marian ka vaatab nüüd nagu need, mis need uued variandid on elus, eks ole, et siin laulab, Eplikku laulab Epliku albumil natukene ja proovib seda ja teist, sest et näitlejannana on põhimõtteliselt lagi on saavutatud ja kuhu, kuhu siis teda enam edasi minna on. Ja põhimõtteliselt see oli ka niisugune nagu tüli laulja, eks ole. Et on kuulda, kuidas, kuidas siis kuidas Marian seal laulab veel, et et ta on kuidagi, et tal on surmani häbi Epliku pärast põhimõtteliselt, et ta teatrist nii halvasti räägib. Et kuidagi mingitest koledates tülidest sündinud laul kõlab nagu. Ja ma usun, et marjanile on teater väga südamelähedane, seda ilgemann kuidagi olla stuudios järsku mingisuguseid ülbe muusikuga, kes lihtsalt laulab sellest, kuidas talle ei meeldi teater teda vaadata jalkat. Et no milleks panna ühte kena noort naisterahvast, intelligentsed tarmukad sarmikat, lahedat inimest, kes, kes ju on nii palju säranud juba teatrilavalaudadel, vaatamata oma noorele eale ja nüüd siis niimoodi lihtsalt kuidagi hakata nagu suss kama kuidagi nii nagu lamedalt, ma ei tea. Väga kahtlane ja ma tunnen marjanile kaasa ja selles mõttes mul on olnud au temaga lavalaudu jagada. Ja selles mõttes ma olen igal juhul tema poolt. Isegi kui Vaiko Eplik on meil siin stuudios käinud ja see oli Ivo sinu elu parim päev, siis ikkagi nagu sõitvat sellist asja ma ei. Ikka inetu. Ma ma tunnen, et võib-olla see annab selle loona. Nagu sügavusele ja, ja, ja nagu komplexusele kuidagi nagu kaasa, võib-olla see nagu toidab seda. Marioni häälest on tõesti seda seda frustratsiooni kuulda ja ma arvan, et see oli ka selline kunstiline taotlus nagu inimene panna võib-olla ebamugavasse olukorda laulma ebamugavaid asju, et ta tõesti nagu annaks, annaks ennast endast rohkem, ma ei tea, ma olen kuulnud Teatris vahel selliseid asju tehakse. Ma olen kuulnud, et on, on lavastajaid, on, on filmidel režissööre, kes on ääretult ebameeldivad ja kuidagi peaaegu nagu piinavad oma näitlejaid, et nendest kuidagi mingit mingit ekstra emotsiooni kaasa tuleks, aga mina seda nagu ei ei toetaks. Mõtle, mõtle, iva, kui nüüd järgmisena tuleks sulle sõnum Vaiko Eplikule. Tšau, iva mäletad, käisin saates sul ükskord, kuule, teen uut lugu, kas ei tahaks laulda, et ma olen vaadanud Youtube'ist, et sa ka vahel laulad, kirjutad, laulan ja sina superfännina muidugi kohe nagu ostad esimese pileti, mis sa saad, on jääd Brüsselist lennata Tallinnasse või, või, või kus iganes te seda salvestate. Ja olete seal stuudios koos lükatakse stuudio uks kinni, võtmega keeratakse ukse lukku, kui hakkab, hakkab see track mängima, eks ole. Ja siis sinu kõrval Vaiko Eplik hakkab laulma. Mulle ei meeldi, kesk on, mulle ei meeldi loodushoid. Mulle meeldib reostada ja kilekotte autoaknast välja visata, mul on küll sellest kõigest savi. Noh, vaatab sulle otsa ja laulab niimoodi. Ja mida sa teed siis sellises olukorras? Eks eks ma arvan, et siis ainuke nagu õige õige tegu ongi, nii nagu selleski loos on, on püüda siis laulus lustlikult või või, või siis vähem lustlikult vastu vaielda. Jalka on ka üks niisugune teema, kus ma tunnen, et ma, ma kuidagi pean pingutama selleks, et selle kultuurilise ajaga kaasas käia. Ma mäletan, et eelmisel kas oli tõesti, kas seal eelmine suvi, kui toimus jalgpalli, ma tahan öelda maailmameistrivõistlused, aga ma ometi tunnen, et lähiajal ei olnud okei, väga hea. Et siis ja siis me vist isegi rääkisime sellest saates, et ma, ma olen tundnud nagu jalgpalli suhtes siukest teemat, et ma ei saa sellest mängust aru. Mul ei ole seda väga põnev olnud vaadata. Kuigi üks kord, kui minu tollane lemmik ansambel Ayron Meyden käis Eestis esinemas selle aasta 2000, siis nendel on ka oma jalgu, palliklubi, kus ka vahel mõned nende enda bändiliikmed mängivad. Ja tol tol hetkel, kui nad Eestis käisid, nad mängisid Eesti rahvuskoondise FC Floraga ühe mängu siis päev enne enne kontserti ja seda ma käisin vaatamas, see oli väga huvitav. Ma veel mäletan, Mart Poom siis, kuna kuna mäng oli FC Flora jaoks küllaltki lihtne, nad olid vist selleks hetkeks üheksa null juhtimas. Et siis Mart Poom nagu muutus natukene natukene julgemaks ja mõtles, et läheb ise ka värava alla vastasele väravat lööma ja vist sai palliga või jalaga või kuidagi vastu pead ja pärast pidi veel oma tolleaegsele koondisele trahvi maksma, et ta käis mingit siukest lollust tegemas kuskil ja vigastas ennast. Aga jah, muul ajal pole jalg pall mulle eriti rõõmu pakkunud, aga samas ma nagu tunnen alati, et sel ajal, kui jalgpall toimub, nii paljud mu sõbrad on sellest nii vaimustuses ja räägivad sellest ja kuidagi see nagu see kõik nagu kuidagi võtab üle meie praeguse praeguse või siis selle ajase kultuuri, et mul kuidagi tunne, et ma peaksin üritama sellest ikkagi nagu osa saada, et seda nagu kaasa elada, et noh, nagu ka seda rõõmu kuidagi saada, aga aga hoolimata sellest ma mäletan, et eelmine aasta ikka mõnda mängu vaatasin ja täitsa tore oli ja mõtlesin, et äkki finaal on nagu see kõige ägedam ja finaali ajal magama ja kuidagi nagu üldse ei, ei toiminud ja mul on praegu tänasel hetkel umbes täpselt sama tunne Keymoftroundsiga. Ja nüüd ma isegi mõtlen, et ma ei hakka isegi vaatama No ja jällegi võib-olla aeg pole sinu jaoks küps, lihtsalt ja samas naljakas, et üldse on võimalik tunda mingit sorti survet olla kursis nüüd ja praegu ja kohe Nende teemadega, millest justkui kõik räägivad, ma saan aru, mida sa mõtled ka selle Keymorftroonsi näitega, aga samas ma võin öelda, et kui geimustronzi sari hakkas jooksma ja nüüd on sellest mina ei tea 10 aastat möödas või midagi sellist, siis vaatasin seda esimest osa tundus mulle lihtsalt nii halb, see tundus nagu teleteater. Ja ma kuidagi vaatasin sinna juurde veel intervjuusid ka nende sarja tegijatega, kuidas George RR, Martin siis rääkis, et et selle raamatu maailma kuidagi usutavalt sarja ümber tõlkimine nõuaks nii suurt raha, et seda rahaliselt ei ole üldse nendele sarja tegijatele ja ja sellepärast tuleb olla seal kaval, et tuleb lihtsalt nagu rakendada vähem inimesi seal erinevates stseenides, et kui seal raamatus kuningas läks mingi tohutu saatjaskonnaga jahile siis sarjas lihtsalt saigi näidata, ma ei tea, kolme inimeste jalutavad seal metsas ja nii edasi. Ühesõnaga, ja ma mõtlesin, et, et sinnapaika see asi jääb. Et loen parem raamatuid ja, ja rahuldan sellega. Aga nüüd jällegi mingi 10 aastat hiljem, nüüd kui ma uuesti kuidagi mõtlesin, et proovin, siis ma proovin, kas oli tõesti nii halb, kui mulle tundus. Nüüd, kus mu raamatuid on ka nagu loetud, et äkki saab kuidagi mingi uue pilguga vaadata, nüüd tundus väga lahe. Ma ei tea, kõik need asjad, mis mind häirisid, enam ei häirinud, sest ma kuidagi ei hoolinud sellest enam. Et neid uuemaid osi, kus eelarved on suuremaks läinud Ei, ma hakkasin algusest vaatama ja ja, ja polnud sugugi halb, polnud sugugi halb, oli, oli lausa hea. Okei, no väga palju on veel vaadata ja ma ei tea, kust ma selle aja võtan, aga igal juhul huvi on olemas nüüd, et see ongi hästi veider, et kuidagi. Võib-olla see on natuke seotud ka sellega, et kui kultuuritoodangut on nii palju, kui seda tuleb nii palju peale, siis kõik on justkui kõigil teostel on justkui mingi parim, enne mis saabub kuidagi jube ruttu. Ja, ja niisugune tunne, et kui sa nüüd nagu ei vaata, siis, siis hiljem pole enam mõtet. Aga see on täiesti jabur, jabur tundmus, sest et jällegi näide sarjade maailmast, näiteks mäed, men on üks seriaal, mis on nagu ammu juba kuidagi juba ammu enam ei ole, teema on ju sellest ei keegi ei säutsu sellest Twitteris igapäevaselt, keegi ei tee meeme. Ja ometi, kui ma seda ükspäev hakkasin vaatama, olin täiesti rabatud, kui kvaliteetne, kui elegantselt kuidagi mängib tuntud kui mõnusa kaamera teiega, millise koloriidiga, millise stiiliga, kui hea sari see oli. Ja ei olnud mingit probleemi kuidagi minna sinna sisse nüüd, kus on justkui väljaspool sellist üldist arutelu. Nii et ma ei tea, sobraanod, ma olen jumala kindel, et kui ma hakkaksin sobraanosid praegu uuesti vaatama, see endiselt kuidagi köidaks mind ja vaimustaks, et noh, see see, mis nagu peab see, mis peab nagu ajahambale vastu. See see ikkagi jääb ja ma usun, et et siuksed õiged raamatuid ja õiged sarjade õiged filmid. Kui need täna kohe kohale ei jõua sulle või kohe-kohe täna elevile ei aja, siis ei maksa sellest kuidagi heituda, sest et ju siis on midagi muud, mida, mida on vaja praegu nautida. Jah, ja ega, kui, kui midagi tõesti ei meeldi, siis ei ole mõtet ennast sundida ka, sest seda, mida millele oma aega kulutada, nagu me oleme isegi siin saates palju rääkinud, seda on niivõrd meeletutes kogustes et alati on võimalik leida midagi, mis, mis sulle nagu päriselt meeldib ja seetõttu tundubki nagu millegi vaatamine ainult sellepärast, et, et see on hetkel popp kuidagi juba ajaraiskamine, aga samas, teisalt. Kui, kui nagu vaadata geimov Troundsi, siis, siis on nagu täna selles mõttes ikka äge aeg, et nagu see kõik toimubki parasjagu sinu ümber praegu ja ta on praegu see number üks teema ja nagu ma siin mõni saade tagasi ka sellest Venghersi viimasest filmist rääkisin, et noh, et kui, kui minna, siis minna sellele esilinastusele minnes, siis kui sa parasjagu teema, sest siis sa saad selle kõige kõigevägevama kogemus, aga noh, muidugi ainult siis, kui sa ise naudid, kui sa, kui see film sulle mitte midagi ei anna, sinna kohale lähed, siis hoolimata sellest praegu on see fännide tippnautimise hetke, sa saad sellest kuidagi elevuses energias nagu osa olla, siis kuidagi ei aita sind üldse. Ma tahaks ühte su väljaütlemist ikkagi arendada edasi, natuke vastupidises suunas sa ütlesid, et, et ei maksa ennast ei maksa oma aega raisata mingite asjadega, mis, mis su meeli ei köida või kuidagi, et kui sulle ei meeldi, siis ära nagu sunni ennast. Aga ma olen muide avastanud päris olulisi asju ka tänu sellele, et ma olen ennast sundinud muide. Ja see on, see on võib-olla natuke nagu alahinnatud. Alahinnatud tegevus on, on enesesundimine, kui asi puudutab just nimelt ma ei tea raamatuid, filme, miks mitte mingeid sarju? Vahel, see on vajalik, ma tahaks öelda. Või, või, või kui mittevajalik, siis vahel see võib juhatada väga huvitavatesse kohtadesse, kuhu muidu oma sellise. Ma ei tea. Kui, kui, kui minna ainult selle järele, mis on sulle meelepärane ja tuttav siis ei pruugi jõuda kuskile väga-väga uudses kohta oma kuidagi kultuurilistel rännakutel. No üks konkreetne näide on näiteks see, et ma mäletan, et põhi- ja keskkoolis mitmed mu koolivennad kuulasid ja sellist bändi nagu Thl. Kas sa tead truuli? Jah, nii. Nende, nende laulja laulis kaasa ühes ühes minu lemmik. Kuidas siis öelda ühes laulus, millel on minu? Ma ei oska seda lauset formuleerida ühes laulus, millel on üks minu lemmikuid muusika videosid, see on Triilitud teeks, minu meelest oli selle loo nimi. Või äkki jah, see on, see oli ansambel Green Jelly trueeritud teeks, kus siis on näha, kuidas hunt üritab siis iga iga iga nagu noh, ongi kolme põrsakest lugu, hunt tuleb, puhub esimese maja ümber, puhub teise maja ümber ja kolmandaga ei saa hakkama, lõpuks tuleb Rambo ja laseb, laseb hundi maha. Ja selles selles laulus siis ühte fraasi refräänis laulist juuli laulja. A paneme selle saate märgmetesse siis ja siis ma näen ka, ma ei ole näinud seda videot. Aga tuul on selline bänd, mille puhul ma jälgisin kõrvalt, kuidas nii hullult kõnetas mu koolivendasid. Nad kuidagi rääkisid sellest bändist hoopis teistmoodi kui muudest bändidest tundus, et seal on kuidagi, et see muusika nagu pakub neile nii palju ja kuidagi tavapärasest rohkem. Aga ometi mulle üldse ei meeldinud nende helikeel ja kuidagi see kõik kokku lihtsalt oli, oli, ma ütleks, et peaaegu et eemaletõukav. Aga just sellepärast, et, et, et seda bändi fännasid inimesed, kelle, kelle arvamus läks mulle korda või, või kelle maitse tundus mulle huvitav. Ma võtsin lihtsalt ette ja kuulasin ja kuulasin ja kuulasin Tuuli lihtsalt nagu sundisin ennast konkreetselt, sundisin ennast kuulamat huuli. Ja, ja ma ütleks, et see andis tulemusi ja väga positiivseid tulemusi. Sest et järk-järgult hakkas see ebameeldivus ära kaduma ja see asendusarusaamisega ja sellise avastamisrõõmuga ja lõpuks naudinguga kuni selleni välja, et siiamaani nüüd pärast keskkooli lõppu on tuul kindlalt üks mu suurimaid lemmikansambleid üldse. Ja neil on veel väga lahe. Tuuri fännid teavad, et, et neil on, nad on omamoodi sihuke kultusbänd, eks ole, sest et nad Nad on kuidagi Nad ei anna väga palju väga tihti uut muusikat välja. Meil on iga albumi vahel on kuskil seitse kuni 10 aastat ja siis on internetis on erinevaid meeme sellest, kuidas mingisugune skelett on kuskil pargipingi peal kaetud ämblikuvõrkudega selline tekst olla, et oota puud. Ja see on nagu kolm mängurite maailmas. Okei. Et praegu on tuul jälle kuidagi ilmunud mu huviorbiiti väidetavalt neil see uus album on nüüd valmimas, valmimas valmimas, onju, aga, aga ma ootan seda, sellise nagu luukere skepsisega, ütleme nii. Aga, aga jah, et, et see oli konkreetne juhtum, kus kui ma poleks sundinud ennast, siis ma ütleks, et et minu muusikaline valik oleks vaesem. Ja, ja ma usun, et siukseid näiteid on võimalik veel leida, kui, kui nüüd mõelda selle peale, aga kas, kas sina ei ole kunagi nagu sundinud ennast kuidagi harjuma või, või, või noh, kas sa ei ole pidanud kasutama jõudu selleks, et hakata midagi nautima? Ma just mõtlesin, kui sa seda mul kahjuks läks vahepeal juba meelest ära. Ma kuulasin sind nii pühendunult. Sa alustasid seda lauset kuidagi või seda juttu kuidagi sedasi. Et sa ütlesid, et ei tasu ennast sundida midagi kuulata, aga juhtumisi ja siis ma mõtlesin, et see on, aga mina olen masohhism. Vastan sundida ennast kuulama ja tegema asju, mis mulle ei meeldi. Aga noh, enam-vähem mõte oli sama. Ei, ei, kindlasti ma usun, et ma leiaks neid näiteid, kus ma kas mingisuguse avaliku surve või, või, või, või ma ei tea mis, mis nagu sisemise põhjusega, et noh see ongi natuke nagu see, et et kui tuleb minu lemmikbändil näiteks plaat välja ja ma esimest korda kuulan seda, siis mulle ei meeldi see, siis ma kuidagi nagu sunnin ennast seda ikka mõned korrad veel kuulama, et äkki hakkab meeldima. Väga paljude heade albumitega on, ongi see nagu avastamise rõõm, et võib-olla see esimene kuulamine ei olegi kunagi kunagi see kõige parem, et kõigepealt tuleb üks kolm-neli-viis korda läbi kuulata ja siis hakkab alles meeldima, siis hakkad alles aru saama, aga ma nagu ei näe seda, kui, kui sama asi. Ma ei näe seda kui ja, ja ma tean, et see on nagu silmakirjalik, sest tegelikult täpselt sama asi, aga ma ei näe näiteks ühe plaadi neljakordset kuulamist selleks, et sellest pihta saada samana, kui, et mulle ei meeldi näiteks Keymoftroonitse, siis ma sunnin seda osa osa järel nagu läbi vaatama, kuigi põhimõtteliselt sa täpselt sama asi, et ma avastan selle kohta palju rohkem, see asi avaneb minu meelest palju rohkem, ta võib mulle meeldima hakatega millegipärast minu aju ei tõlgenda neid. Sama asjana. Aga tal peab olema mingisugune lisastiimul juures või mingisugune lisamotivaator nagu truuli puhul olid need minu koolivennad kes olid mulle sümpaatsed. Et ma kujutan ette jah, et, et selles mõttes Troonide mängu näide. See on, see on õige näide, et ma arvan, et see tegelikult sisuliselt oleks küll seesama asi, kuigi sa väidad, et, et sulle tundub, et see ei ole, aga aga ilmselt sul sul puudub seal see lisamotivaator lihtsalt, et sul ei ole kõrval näiteks. Ma ei tea, teema ei ole, mingi superkangelane on ja, ja sellepärast seal ei ole ka nagu lisapõhjust kuidagi siis nagu võtta kokku, ennast pingutada, et ikkagi äkki äkki ühel hetkel kuidagi hakkab külge. Samas seal sarjas on alasti inimesed, võib-olla see on see lisastiimul, mis sunnib, ta ikka peaks. Siis seal on inimesi, see, see selles mõttes, et see on seda väärt. Hakkab hea, hakkab hea. Neid paljaid inimesi nähes ei saa salata, selles mõttes, et. Jaa. Ja nagu ma olen aru kalasti draakonid Ma ei ole nii kaugele jõudnud, aga küllap nad on balled. Ma ei kujuta ette, et nad lendaksid nagu mingite mantlitega näiteks ringi või midagi sellist. Mul tuleb meelde mingi lauset meie kuningriigis on hakanud levima pildid alasti hobustest. Armastus kolme apelsini vastu. Mul on tunne vähemalt, et oli niisugune lause selles etenduses. See oli vist kuningas või prints prints rääkis, mis tal viga. Mul ei ole üldse see näide endale, on meeles. Ja mul on täna kahju, et ma ei suutnud seda nautida sel ajal, kui see etendus tegelikult, et teatris oli ja, ja, ja seda oli võimalik nautida siis, kui see oli relevantne. Ma pidin seda vaatama mingite parimate paladena ETV-st kuskil uusaastaööl. Ja ma ei saa sind aidata, kahjuks ka ma arvan, et see kaotus on sinu sinu kanda või, või kuidas öelda? Ja kui sa ei mänginud, mänginud paar suve tagasi without spinneritega, siis ka see aeg on siin üheks läbi. Ei, ma vaidleks vastu, kas sa oled mänginud Fight spinnariga? Ei ole, mul on, mul on nagu jällegi kahju, et ma ei teinud seda siis, kui see popp oli, aga, aga minu enesekindlus oli nii nõrk, et ma ei julgenud minna ostma poodia mulle fitset Steinerit. Ma võin sulle garanteerida. Ma ise ei astunud seda sammu, ma ei ostnud endale Fidsid spinnerid aga mu nelja-aastasel tütrel on fight spinne ja ma tema sellega mängin, mina mängin sellega peamiselt ja, ja ma võin sulle öelda, et sul hakkab parem, kui sa juba täna õhtul spinnid seda videot spinne Ritama näpu vahel ja vaatad alasti inimesi. Troonide mängus. Sa lihtsalt pead ja seal ei ole mingit nagu muud variantigi, nii et ma arvan, et see on see, mida me täna õhtul tegema hakkame. Sina Brüsselis, mina Tallinnas ja kohtume järgmisel nädalal. Räägime, et kui hea siis ikkagi oli. Mis sa arvad? Teeme nii, kuulame veel Vaiko Epliku.