Maja lõunapoolsest aknast võis näha Vahemerd kiilutuna kahe lumemütsis mäetipu vahel. Rõdul seistes avanes vaade alpiküla kitsalt looklevale kaljuseinte vahele litsutud serpentiini teele mille suudmes väljak, kiriku saiapoe ja kahe kõrtsiga. Näärinnak oli täis tikitud väikeste põllulappide ja nende vahel rohtu krõmpsutavad lamba karjadega. Maaidüll, mis pidi saatuse tahtel lõhestatud saama draamast jõulupüha hommikul. Abielupaar Sultsid kujutasid selles loos ainult sissejuhatavat eelmängu uinutavat prelüüdi. Mis veel ei teadnud midagi sellest, mis oodata oli. Turistid kusagilt Saksamaalt möödusid nad meie väravast kaks korda päevas kindlatel kellaaegadel. Aeg-ajalt astudes jõude inimestena, kellele jalutamisest saanud eesmärk iseeneses. Alpiõhk koos mere lähedusega teati kasuliku olevat proua Schultzi kilpnäärmele mitte aga ta elukaaslase meeleolule. Igavuse nähtamatu koorem turjal. Transistorraadio käe otsas Datsub mees oma elurada. Vastuseta küsimused kortsunud lauba taga. Miks ei võinud nad Nizzas jääda, kus kihase elu kasiinodes ja igasugu lõbustuskohtades. Miks pidid nad sattuma sellesse taevaalusesse maakolkasse, kus midagi ei juhtunud? Varr rumm. Proua Schultz, meie mõtteid vis taibanud, vihjab huuli Brunditadestanaagi sellele, mis oli aset leidnud 40 aastat tagasi. Kuidas sa siis võisid minuga ja ainult minuga päevi ja nädalaid üksi olla? Miks sa siis ei kippunud mujale? Tahab naine täna uuesti teada. See on jutt, milles mehe arvates puudub igasugune loogika. Puugotades lotendava undrukuga eideke esindab selles igapäevases vaatepildis argipäeva ja põliselanikke. Lõunapoolselt mäe rinnakult sületäie kütust kokku noppinud on ta nüüd oma kandamiga teel maja hüti poole mis kaugelt vaadatuna meenutab linnupesa või rebaseauku. 30 aastat tagasi käis ta esimest ja viimast korda linnas. Pärast seda ei taha doneetsale mõeldagi nii madalal, nii suure niiskusega ees, nii palju talle võhivõõraid inimesi kohvipiima saata kitse käest jalgrattaomanikust lambur toob talle ühiste noorusmälestuste nimel igal hommikul koju kätte veest ja valgest jahust valmistatud saia mis ahjust väljudes lõhnab isuäratavalt. Pärastlõunaks on aga tõmbunud kivikõvaks saiatüki pliidil soojendatud kitsepiimast kastes ja oma tillukesest aknast välja vaadates juurdleb eideke tänadi probleemi üle mis talle mõtlemist andnud terveks pikaks. Üks pooltotakas lambur, kelle kulul külas nalja heideti, oli talle tegelikult meeldinud. Kuid miskipärast polnud aga asjalood nende vahel kaugemale arenenud. Ja nii oligi ehk parem, mõtiskleb ta hambutul suul saiapudi mugides käed teineteise suunas välja sirutatud, teineteist aga päriselt riivamata on nad siin mägikülas elunenud heanaaberlikkuse vahekorras. Kindlatel kellaaegadel väravast möödujate hulka kuulub Katšoki õigemini küll, eks Choki hipo droomidel hulga aastaid hobustega võidu ajanud on ta siia mägikülasse elama asudes kaasa toonud paar ratsut kelle hirnatamist üle küla kuulda hulga aastaid võistlusradadel hobuseid galoppi nüpeldanud hipodroomi ringteedel publikum Nairgamist kuulnud tunneb ta pidevalt rahud tuks tegevat vajaduste eilsesse sukelduda. Kas võib kujutlusiski Choki munder? Rüll tikksirgena sadulas istudes ilmub ta kord päevas küla silme ette. Vaadake mind. Roheliseks värvitud raudvärava kohale jõudnud, pinguldab Choki ohjasid ja peatab rahutult päädpilduva ratsu. Sultsidele on ta oma kõrgelt positsioonilt vaevalt noogutanud. Kandami all kooldunud eideke seda vaevalt näeb. Kuid rohelise väravaga villahis sooritab taaga pead tuse. Näiliselt juhuslikult, tegelikult aga ette plaanitsetult ja kindla eesmärgiga. Sest samal kellaajal on ainult näiliselt juhuslikult palkuni oli ilmunud ka majaproua võlud tuna ratsaniku kavalerlikkusest. Proua Pikaadud nagu mingit kuningannat käeviipega tervitades teeb Choki korra päevas žesti, mis talle midagi ei maksa. Küll aga võib palju tähendada romantika järele janunevad maakolkasse unustatud elu janulisele naisele. Chockilon härrasmehe maneerid. Ja ta tunneb naise hinge. Ning selle pärast ei pea ta paljuks korra päevas sooritada tseremoonia, mis temas taaselustab kunagisi sooje kontakte hipodroomi publikuga. Mõni nädal enne saatusliku jõulupäeva hommikut. Ma olin hakanud tõsisemalt juurdlema Pikaadude krundile tõmmatud pesunööri üle kuhu majaproua aeg-ajalt tavatses riputada värskelt pesumasinast tulnud Liinu särke ja muud sarnast majapidamisse kuuluvat ülessirutatud kätega pesunööri all askeldavad naabriprouat tunnistades olin jõudnud konstateerida, et issand oli talle andnud igati ümarad tagumiku kohalt vohavad kehavormid. Pesunööril rippusid aga nädalast nädalasse mitu paari kirevavärvilisi pitsidega palistatud asjandusi, mis mõõtmetelt võisid sobida ainult mõnele kooli plikale või Mäljutatud mannekeenile mitte aga majaprouale endale. Mu silme ees lavastus, niisiis müsteerium, millele lõpuks sain seletuse Kristuse sündimise pühal hommikul. Lühikene tugevatest tundeelamustest laetud stseen mis vähemalt prouapikaado seisukohast vaadatuna vääris kurbloon nimetust. Öösel oli sadanud lund silmapiirilt kerkivat, mäeahelikud olid pimeduse katte all selga tõmmanud valged jõulukasukad. Kella 10 paiku kaheksatas roheliseks värvitud värav, millest väljus naabriproua aeglasel kuidagi nautlevalt õõtsuvad jõulusammul saiapoe poole suundudes. Polnud raske oletada, et ta soovideni meestikkusel hommikul leidus ka lootus kohata meest kelle pärast oli juuksurit külastanud ja end pärast vannitamist erilise hoolega lõhnastanud. Veerand 11 ajal ilmus vaateväljale härrapikaadu ootamatu etteastega milles oli midagi liigutavat. Samal ajal aga hakkab paha endalist vist innustatud kiiduväärt. Soovist naisele jõulurõõmu valmistada oli härrapikaadu otsustanud masinast tulnud pesu nöörile riputamise töö enda peale võtta. Ta eksiarvamuste vältimiseks olgu siinkohal kinnitatud, et härrapikaadot Hunti tagasihoidliku loomuga mehikesena, kes polnud kunagi soovinud kellelegi halba ja kes oma lihtsameelsuses sai hakkama teoga mille eest ta võis andestust loota pihisalt mitte aga oma naiselt. Saiapoest naasnud proua Pikaadu karjatus oli mind uuesti toonud mu vaatepostile jälgima selle loo viimast vaatust, milles toimuvat otsekohe päriselt ei taibanud. Siis aga juhitud härrapikaadu nõutult pesu nöörile suunatud pilgust ja prouad tuliselt väljenduvast meelepahast. Sain asjast aru. Naabrimees oli oma töö näiliselt korralikult sooritanud. Ometi oli aga kõik tehtud hullupööra valesti. Sest saksikalt tumelillade tulipunaste püksikeste asemel lotendasid täna pesunööril kaks paari nii-öelda raskekaalu kuuluvaid pesupulkadega laiaks venitatud sidrunid kollaseid, naiste aluspükse, mille omanikuks ei saanud olla keegi muu kui püha jumal sai igavene so üx igavene. Kas kaadidena purskusid enesekontrolli kaotamas naise suust sõnad mis ei suutnud aga olematuks teha seda, mis juba aset leidnud ja kogu külale teatavaks saanud saanud tõsiasjaks, mille tunnistajaile nagu saatuse kiuste oli lisandunud ka vahepeal väravasse jõudnud keel kollastes ratsapükstes ja must sametmüts peas, hobuse seljas troonides olid näinud ja kuulnud kõik taipamise märgina ainult korraks endamisi muianud. Paljusid hobuseid ja naisi oli ta oma eluajal cancel danud. Ja sellepärast tundis ta suurt vajadust prouat troostida kalance kavalerina, sellele vähemalt jõulutervituse viibata, aga valel ajal ja kohalnöörile riputatud pesu kaenlasse. Kahmates oli naine tormanud majja mille rõduuks oli ja jäi suletuks. Sel jõuluõhtul.