Suur osa rahvast elab meie ajal rõõmutus ja armutus piiratuses. Suurvaimud kogevad meie kunstikaugeid eluvorme ängistavatena valulistena ning tõmbuvad avalikkusest tagasi. Kunstis ja luules on pärast lühidalt realismi perioodi kõikjal tuntav rahulolematus mille silmatorkavaid sümptomiks on igatsus renessansi ja uusromantika järele. Teil puudub usk, hüüab kirik ja teil puudub kunst, hüüebavenaarius? Minugi poolest. Mina arvan, et meil on puudus rõõmust ülendav vaimustus elust, elu, käsitamine, rõõmsanähtusena, peona. See on tegelikult see, mis renessansi puhul meid nii säravana ligi tõmbab. Minuti kõrge hind, kiirus kui meie eluvormi tähtsaim põhjus on kahtlemata rõõmu kõige ohtlikum vaenlane. Igatsevalt naeratades loene möödunud aegade idülli testi senti mentaalsetest reisidest milleks ei jätkunud meie esiisadel aega. Kord, kui lugesin Friedrich leegeli Ecloogi jõudeolekust ei suutnud ma jätta mõtlemata kuidas oleksid sa veel siis osanud, kui oleksid pidanud meie moodi tööd tegema. See, et meie tänapäeva elukiirus on meil juba kõige varasemast kasvatusest peale kurnavalt ja ebasoodsalt mõjutanud on kurb, aga paratamatu. Kahjuks on see moodsa elu Rutt haaranud oma võimusesse ka meie vähese vaba aja. Meie viis midagi nautida pole sugugi vähem närviline ja kurnav kui meie töötegevus. Loosungiks on võimalikult palju ja võimalikult kiiresti. Sellest tuleneb ikka rohkem lõbustusi ja ka vähem rõõmu. Kes on kunagi jälginud suuri pidusid linnades, eriti suurlinnades või moodsate linnade lõbustuskohti? Sellele on valusalt jätülgastavalt meelde jäänud klaasistunud silmadega palavikuliselt moondunud näod. Ja see haiglaslik igavese rahuldamatuse poolt piitsutama ja sealjuures ikkagi üleküllastunud komme nautida on leidnud oma kohaga teatrites, ooperimajades, kontserdisaalidesse, kunstigaleriides. Moodsa kunstinäituse külastamine pakub teatavasti harva naudingut. Need hädad ei säästa karikast. Ta võiks loobuda, aga ei suuda, peab kaasa tegema, kõigega kursis, olema, tasemel olema. Nii nagu teised ei tea minagi universaalset retsepti nende hädade vastu. Ma tahan meenutada vaid üht vana, kahjuks täiesti moest läinud isiklikku vahendit. Mõõdukas nauding on kahekordne nauding. Ja veel. Ärge jätke tähele panemata väikesi rõõme. Niisiis olla mõõdukas. Teatavates ringkondades on vaja julgust, et jätta vahele mõni esietendus. Laiemas ringis on vaja julgust, et mõnda kirjanduslikku uudisteost paar nädalat pärast ilmumist veel mitte tunda. Kõige üldisemas seltskonnas ollakse planeeritud, kui pole lugenud värsket ajalehte. Kuid ma tunnen mõningaid inimesi, kes ei kahetse, et on leidnud eneses seda julgust. Kui kellelgi on teatris Aponeeritud koht, ärgu arvaku, et ta kaotab midagi või kasutab seda ainult üle nädala. Ma garanteerin, ta vaid võidab sellega. See, kes on harjunud massiliselt pilte vaatama, proovigu kord, kui ta selleks veel üldse võimeline on. Viita tund või kauemgi, ühe ainsa meistritöö vees ja rahuldada selleks päevaks, sellega ta ainult võidab. Sama noodi proovigu käituda see, kes palju loeb. Ta võib mõned korrad vihastada, et ei saa millegi uue kohta kaasa rääkida. Tema üle võidakse mõnel korral muiata. Aga peagi muigab ta ise ja on teistest targem. Ja igaüks, kes ei mõista end muud moodi piirata, proovigu endas harjutada kommet vähemalt kord nädalas kella 10 paiku magama minna. Ta kogeb imestusega, kui hiilgavalt tasub end ära. See väikeajaja naudingute kaotus. Võime kogeda kesi rõõme on tihedalt seotud piiri pidamise harjumustega sest see võime algselt igal inimesel kaasa sündinud eeldab asju, mis moodsas elus on kängunud kaotsi läinud nimelt teatud hulka rõõmsameelsust, armastust ja poeesiat. Need väikesed rõõmud, nii-öelda vaese inimese osa on nii märkamatult ja nii hulgaliselt igapäevasesse ellu laiali puistatud et nad ei suuda enam puudutada loendamatute tööinimeste nüristunud meeli. Nad ei torka silma neide Julistata. Nad ei maksa midagi. Kummalisel kombel ei tea aga vaesed seda, et kõige ilusamad rõõmud on need, mida ei saa raha eest. Nende rõõmude seas on esimesel kohal need, mida pakub meile igapäevane kokkupuude loodusega. Eelkõige meie silmad, need tänapäeva inimese kuritarvitatud üle pingutatud silmad on võimelised, kui ainult tahate. Päris lõputult naudingut tundma. Kui ma hommikuti tööle lähen, kiirustab koos minuga ja mulle vastu iga päev arvukalt teisi töötajaid. Äsja unest ärganud ja voodist tõusnud Tuije külmetades mööda tänavaid. Enamus astub kiirelt ja hoiab silmi maas või kõige rohkem möödujate riietele nägudele suunatult. Pea püsti, armsad sõbrad, proovige kord mõni puu või vähemalt hea tükk taevast on kõikjal näha. See ei pea sugugi olema sinine taevas. Mingil moel on alati võimalik tunnetada päikesevalgust. Harjutage end igal hommikul vaatama hetkeks taevasse ja äkitselt tunnete õhku enda ümber hommikuvärskuse hingust mis on võimaldatud Teile une ja töö vahel. Te leiate, et igal päeval ja igal katuse viilul on oma nägu oma eriline valgustus. Pange seda tähele ning te olete saanud terveks päevaks killukese heameelt ja väikese tüki kooselust loodusega. Pikkamisi kohaneb silm ise ilma vaevata paljude väikeste võlude vahendajaks. Looduse tänavate vaatlejaks, väikese elu lõpmatu koomika mõistjaks. Sellest, kuni kunstiliselt kasvatatud pilguni on väiksema. Põhiline on algus. Silmade lahtitegemine. Tükike taevast rohelistesse okstesse peitunud aiamüür. Tubli hobune, ilus koer, grupp lapsi, kena naise pea. Sellest kõigest ei taha mitte ilma jääda. Kes on kord algust teinud, see võib ühel tänavalõigul näha oivalise asju kaotamata minutitki aega. Sealjuures ei väsita säärane vaatlemine sugugi vaid hoopis värskendab ja annab jõudu ja mitte ainult silmadele. Kõikidel asjadel on oma kuju, kas külg ka ebahuvitavatel või inetatel, tuleb neid vaid näha tahta. Ja koos nägemisega tuleb rõõmus meel. Armastus Se poeesia. Mees, kes esmakordselt nopib lillekese, et see tal töö juures lähedal oleks, on teinud esimese sammu elurõõmu teel. Töötasin kunagi pikemat aega ühes majas, mille vastas asetses tütarlaste kool. Umbes kümneaastaste klassil oli selles küljes mänguplats. Ma pidin usinalt tööd tegema ja kannatasin aeg-ajalt mängivate laste lärmi pärast. Aga kui palju rõõmu ja eluvaim andis mulle üksainus pilk sellele mänguplatsile. Seda pole võimalik kirjeldada. Need, kirevad riided, nüüd elavad lustakad, silmad siredad, jõulised liigutused suurendasid minus elamise rõõmu. Võib-olla oleks ratsakool või kanale teinud mulle samasuguse teene? Kes on kord jälginud valguse mängu ühevärviliselt pinnal, näiteks maja seinal? See teab, kui vähenõudlik ja nautimise võimeline on inimese silm. Mõnelegi lugejale on kindlasti meenunud juba palju teisigi väikesi rõõme nagu eriline mõnu mõne lille või puuvilja nuusutamisel. Endaja võõraste häälte kuulatamine, lastekõneluste kuulamine, ka mõne meloodia ümisemine või vilistamine kuulub siia ja 1000 teist pisiasja, millest võib punuda oma ellu väikeste naudingute tugevad ketti. Kogeda iga päev nii palju kui võimalik väikesi rõõme ning jaotada suured pingutust nõudvat naudingud kokkuhoidlikult puhkuse ja eriliste tundide vahel. See on see, mida ma tahan soovitada igaühele, kes kannatab ajapuuduse ja tüdimuse all. Kõigest puhkamiseks, igapäevaseks vabanemiseks ja lõdvestumiseks on antud meile mitte suured vaid väikesed rõõmud.