Viis esimest aastat pärast seda ma ei saanud mitte üksi magada ja huvitav, väga huvitav oli, kui me elasime vanglasse laagris, siis Johannes ajul nägime unes seda vabadust, kus me olime, mis me tegime, kust me läksime ainult vabas elus olime ja kui olime selle okastraadi tagant välja saanud korra peal tulime laagris igal öösel. Mis on, mis on? Minu päris kodupõllurajoonis kärileht, siis meie kordas, ta oli neli last, kolm venda ja mina, mina olin järjekorras kolmas. Ja noh, oli meil väike talukene, kolmneli lehma, yks hobune, isa armastas Varfakesi kasvatajat äge üks Varfacene ja kes hakkas jõudma selleks esiti seakarja, siis läks lehmakarja siis, kui juba natuke suuremaks saime, siis läksime põllutööle 14 aastaselt hakkasin heinamaal ja põllutööl kaasas käima ja nõnda siis kasvasime meie kodus raamatutest väga peedilugu ja tõesti, nii kaua, kui ma kasvasin oma kodus, iga raamat, mis minu kätte juhtus, selle ma läbi lugesin, oli ta iga või oli ta põne või olid need luuletused kõik läbi loetud. Primera kõiks, noorel tüdrukul muidugi olid omad unistused ja need käisid ikka hästi-hästi, kaugeid maid, midagi hästi kaugel ja hästi ilusad ja niisugust enneolematut niisugused. Niisugust kohad sinna, kus neid raamatuid sinna tahtsid nagu ise ka, aga midagi niisugust kindlad ei osanud öelda, oleksin väga tahtnud õppida, aga kodu oli vaene ja niisugust võimalust ei olnud. Kui ma olin seitsmeteistkümne aastane, siis oli meie koolis Karilaidi kooliks noor õpetaja ja selle ruut Ruus. Temaga sain ma siis tuttavamaks ja edaspidi. Ühel heal päeval tuli niimoodi välja, et meie olime teineteisele vajalikud. Ja, ja siis ühel päeval ta ütleski. Võttis mu käed ja ütles. Tead, ma olen kommunist. Ma kohkusin ära. Sest ma olin kasvanud kodanlikus ühiskonnas käidud kodanlikust koolis ja kus oli meid nõnda õpetatud, et kommunistid, need riigi vaenlased istuvad vanglates võib-olla 10 aastat või rohkem või eluaeg istuvad. Ja nüüd korraga mõtlesin, kuidas nii, tundsin juba, et ta oli hea inimene ja kuidas nii korraga ta kommunist. Aga siis ta hakkaski mulle rääkima ja siis avaneski minu ees niisugune maailm, mida ma ennem ei tundnud. Ja ma haarasin sellest kõigest nii oma noore südamega niitsin ja see sai midagi niisuguseks ilusaks, niisugusse, enneolematuks. Ja vähehaaval ma sain tuttavaks tema sõpradega, need olid, kehtime ligemalt, sõbrad olid juba, kellega ta koos oli õppinud, kui nad olid võrul seminaris, Elmar Aalopoli, Ferdinand Eisen, praegu ta on haridusminister siis Arnold Tolk põllumajanduse akadeemias töötab ja veel mõned teised ja kui nemad tulid kokku, siis need jutud olid hoopis teistmoodi, hoopis teistsugused ja need olid nii uuesti huvitavast maailmast. Ma sain siis kohe aru, et et see maailm peab olema midagi hoopis paremat, hoopis ilusamad. Ja ma elan mujal, ei tahtnudki olla selles maailmas. Ja aasta pärast me abiellusime. Meie olime juba abielurahvas, teised olid siis veel vallalised ja meie otsustasime osta raadio, muidugi järelmaksuga õpetajapalgad olid ka väikesed ja aaloe jäädolk otsustasid osta mootorrattad, siis on hea sõita kokku. Kedagi võib ikka ära peale võtta, aga. Ja siis oligi 40. aasta ja 40 aasta suvel seal kõige toredamal ajal. Meie sõitsime Rõugust, suvepuhkus mehe kodu. Ja sealt siis raadiost kuulsimegi, mis Tallinnas lahti on? Noh, Ruus muidugi ei saanud enam ootama jääda. Kevade oli siis juba lahti ja tema istus siis selle buss ja rong ja sõitis Tallinna. Ja kui ta siis nädala pärast Tallinnast tagasi tuli, siis olid need unipäevad, siis ta hakkas juba ringi sõitma, Võrumaad mööda igal pool seda agitatsiooni tegema agitatsioonitööd. Siis tulid varsti, riigivolikogu valimised olid seekord jääd, siis teda esitati ka Võrumaa saadikuks, siis olid need esinemised seal ja isegi mujal, Terkoos algul käisin mina kaasas, ma need olid, niisugust, niisugust meeliülendavad inimesed suurepäraselt, niisugust ei oska teisiti sõnu leida. Noh, lihtsalt tundsid nagu tiivad on. Seal suvi läks, kõige sellel minul oli pisike tütreke kodus ja mees käis siis seda oma algust. Niikaua kui esimesest septembrist määrati ta Haapsalu koolide inspektorite Läänemaa koolide inspektoriks, siis sõitsime Haapsalusse. Haapsalust sai minu unistuste linn, ma mõtlesin. Kõik see ilus mida ma unistasin, see pidi Haapsalust teoks saama. Ent ometi tuli niimoodi välja et ainult üheks aastaks. Tõesti, neli aastat, mis me koos elasime, selle muinasjutt. Kõik, mis me mõtlesime, kõik, mis me tahtsime, kõik tulevikuunistused, kõik olid nii nii ühised, kõik olid nii ja siis me võis nüüd avalikult kõikidest rääkida avalikult, pidada tulevikuplaane avalikult, kuidas ja mis nõukogude korda kõike seda teha, kuidas ehitada. Hakkas mees koju tulema, murelikud juttudega, et maailmas on rahutu. Võib-olla tuleb sõda. Aga minule kuidagi tundus, et see on kaugesoni nii kusagil kaugel kusagil sõditakse sena, kui puutub minusse sena, kui puutun meeli ja ma lihtsalt ei saanud uskuda, et midagi võis tulla sellele toredale kaunile veel vahepeale. Nädalapäevad me saime seal olla, pidime matkama, mine mööda võramat, matkakotid olid valmis pandud. Olime Kalameedi Rõuge järvede ääres ja pühapäeva hommikul 22. juulil hästi vara, hommikul läksime juba kalu püüdma. Mina olin ka juba sellest kalamehe haigusest nakatatud ja tore päev oli. Tulime siis nii pärast keskhommikut koju, väsinud ja õnnelikud ja rõõmsad. Tegime raadio lahti ja juba olid. Nagu kõik maailma valu oleks meie kaela langenud siis me jooksime välja oma armsas metsatukka, võltsinud kõvast üksteisel kätest kinni. Ei olnud ühtegi sõna. Aga tuli niimoodi välja renni vahepeal peatuma ja Narvast keerasime tagasi tallile. Tallinnast sõitsime Haapsalu augusti lõpul, kui rinne oli juba üsna ligidale tulnud. Võib-olla oli see närvidest kõigest sellest raskusest sellest hirmsast eelaimdustest veen haigeks. Kõrge palavik ja ma sain aru, et mehel oli tarvis ära minna, aga minu pärast. Ta ei saanud minna. Mind ta ei saanud jätta, aga kui juba rinnuli üsna ligidale tulnud ja mees läks siiski minema, ütles. Ma tulen tagasi. Vaids, mille sa tuled, varsti tulen tagasi, oota. Ja ma jäin ootama. Aga päeva või paari pärast juba tulidki lähtuslaselt haapsallu. Mehed ei last ka meie juures, tema mind toetas ka. Oli üheksa päeva vaikust. Üheksa päeva haigust ja üheksa päeva. Suurt lein. Siis tema. Endise asja ja maavalitsuse asekaudu tuli see sõnum, et Roosn arreteeritud. Ma tõusta ei saanud, vihjade läks, käis vanglas, kus ta käis, ütles, öeldi. Kus need koera võetakse, Pilevad? Ei keegi sellele arved, pea, tütre tee vanema juures ostsin tütrekese riided, talveriided, seljakotimehe, ülemnõukogu saadiku, raamatukene parteipilet olid ära peidetud leilisiselt nende äraminekut. Võtsin siis need välja, võtsin kaasa. Sain siis kuidagi Tallinna Tallinnast kuidagi rongiga Tartu ja Tartust hakkasime ühel pühapäeva hommikul minema sinna Karilaidi poole oma kodu poole tütrekest otsima, muidugi mingisugust teateid ei olnud, ei teadnud, kas nad on elus või kus nad on. Ja kui olin 10 või 12 kilomeetrit ära läinud, seljakott seljas, kohver käe otsas. Kotike, teine kottigi teise käe otsas. Peatas üks saksa sõjaväe auto minu selja taga ja tõsised. Ütlesin, et lähen koju ema juurde. Kui kaugel see on? Noh, 20 kilomeetrit natuke rohkem. Istuge peale, meeldid kohale. Mõtlesin, aga seljakotis on parteipilet, mehe parteipilet ülemnõukogu saadiku raamatukene, istusin autosse. Peatasidki siis seal koduvärava ees kinni. Ütlesin, siis tanke söön ja nemad sõitsite tahtis ema juures tütre ema, hakkasin seal elama, siis 42. aasta suvel üks noormees säält meiegi üles ka ligidalt paar kilomeetrit oli pärast statistiline tulnud Eestisse. Ja tema ema ühel päeval kutsus mind nende poole. Ta ei öelnud, miks ja kui me olime juba nende maja juures, siis ütles tema poeg on tulnud koju. Noh, see muidugi mind väga huvitas ka sinikas sealtpoolt, teiselt poolt Rinnelt, mis ja kuidas seal kõik on. Tahaksin väga teada, tahaksin väga kuulda. Ja niimoodi siis ma saingi selle parašütistide käest Kaarosseli tänini kuulda kõigest sellest elus mis sealpool oli. Ja sain uut lootust ja uut hoogu ja kõike seda juurde. Ja mõtlesin, mis ma saaksin teha, millega ma saaksin aidata. Aga tuli välja. Et parašütistide arreteeriti, arreteeriti mind minu venda. Ja veel teisi inimesi, kes seda olid aidanud varjata. Ja nõnda sattusime Tartu vanglasse ja istusin siis Tartu Aia tänava seal keldrites, kus praegu Leen Kullmanni nimeline kutsekool nendes samades keldrites ja kongides, nagu ma kuulsin, vist võib-olla nädal aega, enne seda oli klient kulmen mõrvatud sealsamas. Siis ma nägin ühel päeval, kui meid lasti välja käikusse pärast distid, vend, viieteistaastane, vend tuli roomates, roomas oma kongi, siis ta oli nii ära pekstud, muhkudes ja kole. Seda nägin nagu mind uksest vangivalvur sisse lükkas, ütles, võtke külaline vastu. Nii hüppas üks noor tüdruk küljes, pruunide silmadega. Tore noor tütarlaps tuleb minu juurde ja küsib. Kas te olete poliitiline? Siis tuli siis istu minu kõrvale ja tuli veel välja, see oli Leen kolmani nooremaid Regina. Terve see, see murdredeegolmanite pere istus seal vanglas ja Tartu vanglas, siis oli üks Bahova Peipsi äärest ka separatisti varjamise pärast, temal oli 40 auku siin selja, sest mädanesid jää siin pekstud ära, tema oli ülekuulaja. Kui üle kuula teda lõi, siis ta oli haaranud tooli ja virutanud sellele ülekuulajale, noh siis ta sai muidugi ja siis ta oli väga haige Dismiiri Tiinaga, teda arstisime ja hoolitseme tema eest ja ja lõpuks ta ikka sai terveks. Ja praegugi elab ta külas. Ta oli pärit ja Regina elab ju praegu ja elab Tartus ja selle perekonnaga meie Sõprus tänapäevani kestab ja Tartu vanglast süstiidi edasi poole aasta pärast Tallinna keskvanglasse. Ja kui me sinna kambrisse saime, siis jälle üks noor tütarlaps, esimesena tuleb vastu ja kust te tulite ja kes te olete ja ja mille pärast te olete ja ja tuli välja praegu selle inimeseni Meeta jängu. Komnoor oli ja nemad olidki meie jällegi esimesed nii-öelda šeff, kes ütles, et kuidas tuleb siin vanglas üleval pidada, et vaadake nüüd natukese aja pärast tuleb juba teile üks külaline, üks nitro, blond naine ja see niisugune niisugune hakkab seda, seda küsima. Pidage meeles, sõrm vanglale, ehk et siis oli midagi rääkida. Ja laia Tallinna vanglas, siis elasime terve aastapäevad koos niisugust väga sõbralikus kambris, väga toredate tüdrukutega ja nii üksmeeles. Ja muidugi ega ei nutnud ja ega Mei nukrutsenud meie unistasime vabadusest ja ainult sellest rääkisime, kui me sama vabaks kuidas hakkame elama ja mis me hakkame tegema ja kuidas sõideti seda nõukogude korda looma hakkame. Õilmel oli punane sitsikleidis, panime ta ikka üksteise aja üksteise alla vaheldumisi selga, proovisime, et kui nüüd meie omad tulevad, siis kes tahab selle punase kleidi lähed nendele vastu lõpuna tsikleid alati sellest unistasime. Magama läksin, mõtlesin, igaüks küsis mõttes, äkki on täna minu kord öösel kui need läksid suure Triginaga, need raudväravad, tehti lahti, trepist tuldi ülesse ja kuiva kõrval koondi juuksed lahti keerati. Ja kui sammud tulid meie ukseni, teate mis siis nagu nagu viiulikeeled niimodi, pinguli. Hingetult mõtlesime, kas tulevad niisugused. Aga õnneks ei tulnud. Läksid mööda, ma ei tea, miks. Ja kui mina omast aknast alla vaatasin, siis mitu korda ma nägin seda musta autot veel. Kuid oli hiljaks jäänud, sealt olin nagu Maklast vaade saale teiselt korruselt, vanglavärav oli siit niimoodi vinklisse sitleks kalda tänava ülesse kirjutada. Kui mehi mehed olid alasti, naised olid särkidega. Ja lõpuks viidi meid ka ikka 28. augustil 44. aastal laeva peale suur valge laeva partelanud ja laeva peale seal emad rinnalastega pisikesega ja viidigi meid üle mere siis tantsigisse taansk nimetatakse ja sealt nende väikeste laevakatusega viidisest islat mööda. Tut hobi Klaaks. Meie eesti naised saime endale numbrid, minul näiteks oli 79644 elaga. Me teame tuttavaid Zucketti 85000. Gaasikambrites näljaga põletati krematoorium ahjudes põletati aia tagakraavides. Kui me olime tutvusis ühes barakis Maril, siis oli minu kaaslaseks üks Silvi Silvi Parts ja kui meid evakueeriti, ta ütles mulle ükskõik mis hinna eest, aga me peame põgenema. Aga mõtlesin, kuidas me saame põgeneda valvurite koerad ja püstid ja kuulide surm ida pool, kuidas me saanud põgenema? Ta ütles, aga rinne tuleb tagada, kus me lähme ringi eest ära, ei lähe kusagile, meid viidi Prausti, eks braust, stovi harulaager oli. Ja seal laagris olime me umbes kolm nädalat, siis ma jään tühjusesse, on väga haige palavikus, seda laagrit hakati siis kaevakeerima. Ma ei jõudnud käia ja siis tõmbaski Silvi mind ülesse võttis käe alt kinni, hemi läksid. Tee oli porine, Lopane kevad juba tuli vesi poolest säärest saadik. Ja kui valvuri distuste järve puhkama pangid istusid tee peale sinna porisse Lope lume, lörtsi. Ja mina vajusin pikali, sest ma istuda ei jõudnud. Ja siis, kui pidime edasi minema lühikese puhkuse järele, sest Silvi tõmbas mind jälle ülesse, läheb vesi ja pori tilkus selga mööda alla, jõud ei olnud aga õhtuni, ta vedas mind välja. Ühest mõisas yhes keldrist poolisunud lagunud ülevalt tuli, aga all oli kelder sinna tuubi timminud pimedasse keldrisse sisse. Trambitud õled olid all ja mõistsin, et seal olid meie enne meid juba teised vangid ka puhanud, vist öösel. Silvia ütles ratsiit, peame põgenema, muidu homme sind lastakse maha ja seda ma teadsin, ise ka. Mul nii vähe jõudu oli. Aga kuidas põgeneda? Valvurid ütlesid, kui hommikul üks on põgenenud, siis 10 inimest lastakse iga põgeneest maha. Kui üks läheb välja, siis tuleb juba sul mitu vangi, täna vaatan põgeneda, nii üksi tahtnud, kõik tahtsid põgeneda. Meil olid ju vanglas tutvumisõlivärviga punased, niisugused suured ristid selga, riiete peale joonistatud maalitud, neid uuendati ka aeg-ajalt enne sõda, trausti laagris kaks nädalat. Me küüntega diad, kraapisime niimoodi. Seda värvi maha õlivärviauke järele, riide sisse aga aga kuidagi risti maha isa. Ja koidu eel. Ükskord lähen trepist välja juba valgetes natukene. Trepist üles ronin ja vaatan, kedagi taga ei tule. Ja vaata nurga taha ühele poole teisele poole. Ühtegi valvurit ei seisa, ei hakanud minema. Tundsin teist teed, ei ole ninakas sammu, tegin mõttel ühtlastaks, ühtlastaks taks, vaat iga Samuel ootasin kuuli. Aga ükskord oli seal võsas huuli olnud, seisma süda lõi nii. Lihtsalt, ma ütleksin nüüd juba suust välja, nii õudselt Petsi süda rinnus. Ma ei kuulnud, kas keegi tulistas, kas keegi hüüdis. Ja ootel Silvid Meil oli nõnda kokku lepitud, mina enne katsunud, siis ootan Silvi Tiidule. Ometi üks kõne tuleb Silvi Johustes. Keeran ümber ja hakkame jooksma. Jõud oli veel mõlematel väel, minul õieti natuke läbi võsa, jookseme ja niimoodi saimegi siis metsa äärde ja meil oli pisike kooruki leiba, kuivanud, leiva korrukest hoitud suur tuuline noored kased, nisupõld ja noored noored kased olid. Istusime suure tuule Kohilasse ja ja sõime siis selle koorikleib, vaidlesime, esimene vabaleib, maitses hästi, aga seda vabadust oli võib-olla need 10 minutit olnud või 15 minutit ja me ei teadnud, kui palju vees. Esimesse majja läheb sisse, minast Silvidki, ära mine, ei tea, kes seal elab, oleme, tule ja lähed. Jah, ma ei saanud ka vahele, aga läksin poola naised ajasid piima läbi masina. Silvi ütles kohe, olime laagris ja tahame siia olev näljased vene keeles muidugi said hakkama ja aru üksteisest. NääristamilyPaaksud leivatükid võiga ja andsid piima. Ma tahtis ka süüa, aga, aga ma olin tühjusesse ja mul ei läinud, allakäik oli mõru nagu tubakas ja ma ei saanud siia, naised. Sai see, miks sai see, aga ma ei saa, nüüd siis ja ma olin nii kõvasti haige ööl ja emakeeli andis kartulipudru ja võttis seina peal pildi taga oli seda, nagu nad keedavad suhkrust piimaga väikseid tükikesi teega, Smordist meili andis siia ja hüvitist seitse kilomeetrit edasi. Sealpool on rinne ja sinnapoole lähedki, seitse kilomeetrit seal, teine tüdruk mõisas tööl, minge nende juurde. Niimoodi hommikul hakkasime minema õhtuni, seda seitset kilomeetritest, iga 10 sammu tagant pidin istuma Silvi tüdinenud vedama. Ja lõpuks, kui me jõudsime seitse kilomeetrid ära, siis ühte majja ja seal olid lavatsid tagaseinas pikk lavats, kaks tuba, igalühel tüdrukul, kott oli seal platsi peal ja tüdruk Sistusel koti peal ja oli haige. Kodus oli Silvi, ütles ratt sõbrannal haige. Ja tahaksin siia jääda ja sidusalt koti pealt ülesse ja ütles. Ta sõidaks minu koti peale ja sinna ma kukkusin ja sinna ma jäin paariks päevaks jõudu, ei olnud palavik väga kõrge. Ükskord teen silmad lahti, kuulajad, kisa sureb. Saksa politsei LED revolvriga ninal lasen maha ja lasen maha ja mis ta räägib, ma ei saandki kõigest aru, mul ei olnud jõudu, silmad vaid selle kinni. Ja Silvi räägib, midagi räägib ja siis lõpuks jõudis Silvi nii palju räägida. Politsei ütleb homme hommikul kell kaheksa tulen, kui siin olete, lasen maha. Omme hommikul, Silvi tõmbas mind üles, ütles, et tõuse, lähme edasi. Tõusingi elada, tähtis. Ainult mustad ja kollased rõngad olid silmades, üldse muud midagi ei näinud, kõik maailm keerises hiljutist vingeeldi, niimoodi läksime kaks kilomeetri minna, siis oli karjamõis eelises tüdrukute juurde igal pool kontrollid jälle. Järgmisel öösel tuli üks vanaema ja Silvi vedasi mind metsa. Vene, tüdrukud olid barakis metsa lõikamas jälle üks seal ja nõnda kolm nädalat. Ei olnud, arsti jäädi, ei olnud siia, ei õlut juua, igal pool ähvardused, aga mul oli ainult üks ainult magada, ainult lamada, mul oli ükskõik. Aga see tee oli juba niivõrd kevad, oli suurine sõjamasinat sõitnud üle ja ja mu puukotad tulid seda vedela porikördi täis ja ma jäin keset teed seisma, ei saanud enam edasi-tagasi jõudu nüüd jalgu välja kiskuda. Ja masinad tulevad, lendavad ja ikka hirm juba, jään alla ja lõpuks allika üle tee ja katsun käsikaudu ust. Ronisin sealt palgi alt läbi rusude alt läbi puude alt läbi ja tunnen siis uks ja saan tuppa ja tunnen, et toast midagi ees ei ole ja lähen käsikaudu Kubades sinna lavatsi juurde. Ja nüüd jäävad jalad mulle pihku ja keegi sidet selliseta. Sain aru, üks sakslane sakslast sõdurvist, seal mõistus enam ei reageerinud, mis mul oli tarvis ainult magada, mani juba. Nii väsinud ja juba tõstan põlve üles sinna selle lavastuse ääre peale ja katsun Ahol ruumi käpuli juba olen seal kõrval ja korraga siis tuli, et kus ma ronib. Mis sa teed? Kes ujus, mahutasin sealt tagasi ja keerasin ümber kell, nii nagu välk olin sellest majast väljas. See oli seitsmeteistkümnes märts ja siis tulid Nõukogude sõdurid. Tüdrukud langesid kaela, nutavad ja rõõmustavad taevas sinine taevas oli pea kohal ja selline sõduri ja tüdrukud kallistavad ja suudlevad teda ja mina siis natuke kaugemal. Ei tea, mis ma pean tegema, kas nutma, naerma? Me olime õudsed. Tüdrukud viskasid need täidanud riided ära ja salatist, vanad eided elanud ja ühest kopsust ÕISist väli igavesed ikka vana kleidi p. Panime laimi, olime nagu luu ja nahklaagris nööriga tõmmati pealt kinnimeisterkingad jalga ja siis tuli nii ilusad siis kui need vene sõdurite õhtul tuli, korraga tuli neid nii palju sisse, sinna keldrisse ka kõiki ja selline naeru ja lõbu ja laulu ja kõike juba siis oli nii hea meel, mõtlesin nüüd oleme terved, pääsud ja niimoodi ma sain sellest tsirkusest jagu. Vaat ilmaski ei tohi unustada, ei tohi lootust jätta ja sellepärast, et iga iga keharakk võitles elu eest ainult elada, ma mõtlen, et kas me siis tõesti suren, põrin siin ja kas ma pean siis suurema, muidugi nemad mitu korda kuulsid, ütlesid kumbriot, uurijad, mina ütlesin, et ei. Ja niimoodi ei andnudki, alla ei tohtinud alla anda, ma mõtlesin niimoodi. Muidugi. Need rõõm võtab veel rohkem silma, päris hea. Ja kõik see oli ilus, on, see oli tõesti, see oli, see oli niivõrd õudne ja niivõrd rask oli see aeg, aga vaat see oli tore, et me alati hoidsime kokku. Ja see suur sõprus, mis, mis meid aitas nii hoida üleval. Ja hetkekski me seda ei mõelnud. Pean surema või, või ei lähe siit eluga välja. Meie maril oli Võrumaalt üks Olga Talgre, tema oskas palju keeli ja mees vene keelt ei osanud ka ju Eesti koondise vene keelt ei õpetatud ja Olga võttis märjalt laua ettevaatlikult välja, et võib-olla kukume alumistele kaela, neid on isegi vähe selle suure koti alistriks, bilansi jupikene ka oli. Ta kirjutas venekeelse internatsionaali sõnad ja seda me õppisime siis seal olid koonduslaagris. Ja siis me saime pisikese leivatüki igal õhtul. Ta oli nii pisikene puujahust, ei soolane, et mitte mingisugust maitset ei olnud, aga siis meie hammustasime nagu hernetera niisuguseid pisikesi tükikesi. Ja sulatasime ta suu sära nagu komplegi ja siis alles piilusime alla. See, mitte midagi sealt kaotsi ei läheks, et see kõik endale jääks. Aga seda oli ka väga raske tehasest. Sest kui sa oled nii näljane, Sotaarsele tükikese nagu näljane koer momentaalselt alla neelatud kohe-kohe üks hetk ja teda ei olekski ja sa pead seda sööma poolteist või kaks tundi. Aga see oli ka selle jaoks tarvis, et mitte alla anda, et mitte seda inimlikkust kaotada, fašistidele mitte näidata, nagu nad meid kogu aeg sõimasid, vot venelasega Russise Swanya täitanud vana timmisite sööti, siin aga Saksamaal leiba tööd ei viitsi teha ja vot niimoodi sõimasid aga siis, kui meiega seisneb põlvili, nad panid meid põlvili seisma paljaste põlvedega seismilinenud Kemiljonitel räti seisime siis seisime, tehke selg oleks sirge ja me ei hoidnud oma vaimu nii seda sõprust. Ja kas te usute, kui me praegu saame nendega kokku? Ma olen nii tänulik oma sõpradele sellest suurest sõprusest, et me oleme seda ka praegu osanud nii hoida ja see seal medi aitas ja praegu aitab ka see kõige toredam ja ma vahest mõtlen küll, oli seal raske. Aga kui ma ei oleks seal olnud, siis mul niisuguseid toredaid sõpru oleks olnud, inimene leiab igast asjast seda ja see on talle tarvis olla, aga, ja ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse. Ma ei saagi seda kahetseda, et see andis nii palju elu mõttele ja mõistmisele ja tunnetamisele kaasa, et ilma selleta mul seda ei oleks olnud mars palju vaesem. Aga kes seda, kuidas pärast kõiki neid raskusi oma isikliku õnne leidsite ootasingi tööl olles ühte meest ja tuli nii välja, et see oli Moskvast saadetud üks insener sinna, noh, kui nüüd vabrikuid monteeriti ja noh, nagu üheks töödejuhatajaks ja meie säilitele lehede ligemalt tuttavaks Seli, Valoodia, Mailis, te rääkisite vene keelt, ei osanud, vene keelt oskasin nii vähe, siis me hakkasime saksa keeles rääkima ja tema muidugi kahetsus ka ütles, et ah küll kahjud, kui ma õppisin, siis ma mõtlesin, saksa keel noore eluilmaski tarvis ei tule ja ja ma ei õppinud teda nii, nagu oleks tarvitsenud. Mida me siis rääkisime pool saksa keeles ja pool vene keelt, niimoodi tema siis hakkas minule vene keele õpetajaks ja mina hakkasin usi läks õpilaseks ja eks niimoodi see tutvus algas. Ja pärast sai sellest jah, ja pärast sai sellest abielu ja 46. aastal 46. aastal 16. juulil ja abiellusime Berliinis Karl Horstis, nii et 16. juulil saab 25 aastat. Tänavu soovin teile palju-palju õnne ja italian veel ära teenitud seal. Jah, ega ma ei tohi kahetseda, tõesti, pärast sõda on elu ka hästi läinud, oleme kogu aeg sõbralikult elanud ja kogume kotikese sõitude kättegi. Tütrekese sain kätte TF viis aastat. Ma ei ole teda näinud, tema ei tulnud mind, mina ei tundnud teda. Ja kergesti see läinud. Kergesti see ei läinud sellepärast, et need aastad olid võõras teinud ja. Ega teda ära kustutada ei saa, ei, ära kustutad. Teda ei saa kunagi tõmmanud jälje, ta jätab viis esimest aastat pärast seda. Ma ei, sa oled mitte üks magada. Viie aasta pärast oli esimene öö, ma ütlesin, esimene öö, millal mul see hirmus vangime seal laagris ja mahalaskmine ei tulnud unenägudes ja huvitav, väga huvitav oli, kui meelase vanglasse laagris siis iganes, ainult nägime unes seda vabadust, kus me olime, mis me tegime, kus me läksime ainult vabas elus olime ja nii nagu olime selle okastraadi tagant välja saanud. Korra peal tulime laagrisse igal öösel. Mis on, mis on? Mis see on, see on inimene, inimene oma rõõmude ja hädadega, nii on seal olime ainult vabaduses ja nagu vabadusse saime, ainult vangla viie aasta pärast olin, oli mul esimene öö Milluse hoones, ei näinud hirmsaid vanglaunenägusid, aga nüüd ikka 25, veerandsada aastat on läinud rohkem mööda. Ja ikka ikka kaks-kolm korda nädalas ikka lastakse sind maha ikka, sa oled okastraadi taga, ikka on ka nüüd veel ka nüüd konn, nüüd kus te olete juba vanaema ja ma olin juba kolmekordne vanaema ja tahaks kunagisi kordus nendele lastelastele midagi niisugust. Aga ma nägin oma silmaga lapsi. Õudselt missuguses vahepeal olid ja kuidas ta, seda ei ta kunagi enam näha. Sellepärast ma käingi, sellepärast ma nüüd käingi koolides ja asutustes igal pool käinud, et rääkida mis oli, et see kunagi enam ei kordaks, seda kunagi enam ei oleks ega ei ole kerge rääkida. Täna ma kese tuleb, meie, ma käisin kaks korda kaks loendad, mul oli aga terve öö maganud, hommikupoole jään magama, aga õhtul ma ei saanud magada. Ja kui täna tuleb, siis maga emaga. See on nüüd minu pärast. Mulle andeks, andke mulle andeks, see on meie kohustus ja kui meie oleme kord seda teed läinud, siis sealt enam tagasi pöörda. Sest ei ole seda känni lõpuni nüüd suur tänu täna seda suudate.