Kui kogu rahvas 28. septembril 1941 maandus Moskva kesklennuväljal mitme mootoriga sõjalennuk mida ootas rehv valitsustegelasi eesotsas välisasjade rahvakomissari esimese asetäitja Andrei Võšinski ja mereväe rahvakomissar Nikolai Kuznetsovi. Ka üles oli rivistatud auvahtkond. Helklesid sõjaväe orkestri pasunat. Lennukist väljus esimesena kuivatanud mees lord William Maxwell, kiiver pruuk. Tema järel tuli pikka kasvu ameeriklane häverel Harryman. Kapitalismi maailmas olid mõlemad tuntud rahatuusad, kuid ka poliitikas olid nad küllaltki arvestatavaid käike teinud. Pidulik vastuvõtt ja valitsustegelaste kohalolek näitasid seda, et saabunud missiooni peeti väga tähtsaks. Eelmine päev olid külalised inglise ristlejal Lincoln Arhangelskisse saabunud Kaasas kõvad volikirjad lord Bieber pruukil ühendatud kuningriigi valitsuselt Harri Männil Ameerika Ühendriikide presidendilt Franklin Roosevelti. Teoks oli saamas nõupidamine, mis ajalukku läks Moskva konverentsi nime all ja millel oli oluline tähtsus fašismivastase koalitsiooni kindlustamisel. Nõupidamisel ehk konverentsil, mis vältas 29.-st septembrist kuni esimese oktoobrini oli põhiküsimuseks USA ja Inglismaa sõjaline abinõukogude liidule, kes sel perioodil ainsana kandis sõjaraskusi võitluses hitlerliku Saksamaa vastu. Kohtumisel liitlasmaade esindajatega seadis nõukogude valitsuse juht Stalin esikohale sõjatehnika saamise. Fašistid püüdsid säilitada tankijõudude ülekaalu, millega nad said olulise strateegilise eelise. Seepärast siis vajaski Nõukogude liit liitlastelt kõigepealt tanke, aga ka tankitõrjerelvi, keskmisi pommituslennukeid, hävituslennukeid ja luurelennukeid, õhutõrjerelvi ning okastraati. Nimelt okastraati kaitse kindlustamisel kulus seda lausa muinasjutuliselt hulgal. Liitlaste toetusele lubas Nõukogude Liit vastata mõningate toorainete saatmisega. Pärast mitmeid arutlusi saavutati kokkulepe, mis kaugeltki ei rahuldanud meie maa vajadusi. Liitlased lubasid saata meie Maale iga kuu 400 lennukit 500 tanki, 1000 tonni soomusterast, 400 tonni okastraati ja nõnda edasi nähti ette ka mitmesuguste autode, toiduaineteriidevarustuse ja medikamentide saatmine. Kõne all oli ka otsene sõjaline abi elav jõudude näol. Inglismaa esindaja oli valmis oma diviise Iraanist Kaukaasiasse paiskama kuid see nõu loomulikult jäi katki. Stalin katkestas jutuajamise sel teemal väga lühidalt. Kaukaasias pole sõda, sõda käib Ukrainas. Mõndagi imbus moskvakonverentsist läbi, sest Berliini raadio hakkas pärast esimesi kohtumisi, kus asjad polnud veel selgeks räägitud, kohe pasundama, et kodanlikud lääneriigid ei jõua bolševike ka kokkuleppele. Muide, Stalin kasutas selle ära, öeldes ühel kohtumisel lääneliitlaste esindajatele paraja irooniaga, et nüüd on kolmeosalise teha, et Kööbelsi valelikus kõigile selgeks saaks, nagu öeldud, liitlaste pakutud abi ei rahuldanud Nõukogude poolt. Sellest hoolimata oli saavutatud kokkulepetel väga suur tähtsus. See oli esimene samm, tegelikkus koostöös, millelt võis edasi minna sõjalise koostöö süvendamisele teise rinde avamise näol. Kuid sinnani oli veel palju maad. Hoidkem neid üheskoos, pilk sõjakaartide sündmustele rinnetel täna 40 aastat tagasi. Olukorda selgitab taas sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. Neljandaks oktoobriks säilis Nõukogude Saksa rindel endiselt väga terav, väga pinev olukord. Peale seda, kui Hitleri kui välksõja plaan andis juba rea tõrkeid. Kui luhtusid hitlerlaste lootused selle peale Ühe suure operatsiooniga saavutavad oma strateegilised eesmärgid ja jõuavad Moskvani vallutavad selle, siis need lootused luhtusid. Ja kõige kujukamas tõenduseks oli muidugi see, et fašistid pidid ümber grupeerima oma jõud ja tegelikult alustasid uue pealetungiplaani koostamist. Kuuendal septembril tuleks neil oli esimesel aastal andis relvajõudude kõrgem ülemjuhatus välja direktiivi number 35, mille alusel ja hakati välja töötama seda uut pealetungi plaani. Operatsiooniplaanid taifuun, taifuun hiina keele sõna suur tuul fašistide mõtte järgi suur tuul pidi pühkima teelt kõik märkul ümber piiranud, hävitad Nõukogude väed Moskva all ja veel sellel samal aastal vallutada Voska vägedeni jõudis plaan armeede grupi, mitte keskGrupi juhatuse dirigiiga 16. septembril operatsiooni läbimiseks vaenlane koondas sinna väga suured jõud. Kolm väliarmeed, kolm tankigruppi, mis tegelikult ka tankiarmeed hiljem nimetati ümber tankiarmeed. Eks vägede koosseisu küllaltki palju jõude. 1,8 miljonit inimest 1700 tanki, umbes 14000 suurtükki ja miinipildujat, 1390 lennukit. Üldse võttis operatsioonist taifuun osa 74 diviisi, nendest 14 tankidiviisi kaheksa motoriseeritud diviisi. See tähendab, et kogu Nõukogude Saksa rindel olnud jalaväe diviisidest oli siia koondatud 38 protsenti jalaväediviisi ja 64 protsenti tanki. Motoriseeritud diviise ülekaal oli vastase suur. Meie poolt osalesid siin läänerinde reservrinde Brjanski rinde väed. Nende koosseis oli 1,25 miljonit inimest 1700-le 100-le tankil mõisi vastu panna ainult 900 ja nendestki ainult 167 tanki olid uuemat tüüpi keskmised tankid rasketankid 1309-le lennukile, meilile vastavalt 677 lennukit, kaks korda oli ülekaal suurem 14000 suurtükki ja miinipildujat 7600. Ei tule unustada ka seda, et meil sel ajal just sellele väga suuri raskusi rinde varustatud kõige vajalikuga tuli raskete kaitselahingutega taganeda jätkuse, meie ettevõtete evakueerimine tagalasse see kestis kuni novembrikuuni ja sellises olukorras oli, olid meie väed väga piiratud tingimustes. Ja kui vastane alustas pealetungi 30. septembril Branski suunast ja teisel oktoobril veasma suunast Moskvale puhkesid jällegi ägedad lahingud ja siitpeale võibki öelda, et algaski üks tähtsamaid sündmusi mitte üksi suure isamaasõjaajaloos, vaid ka teise maailmasõja ajaloos Moskva kaitselahing. No kuidas need sündmused arenesid, seda vaatame hiljem, aga vastane siiski saavutas alguses edu ja juba mõne päeva pärast veasmarioonis õõnestada sisse piirata suurkupp meie vägesid kuid need omakorda pidasid kinni 28 fašistide diviisi, mis ei saadud kohe Boscu alla suunata. Seega operatsiooni taifuun argnemine juba algusest peale näitas, et fašistidel tuleb jällegi kohtuda väga tugeva Nõukogude vastupanuga, kuigi suur ülekaal Nad ei suutnud vaatamata esimesele edule saavutada oma eesmärke. Samal ajal toimusid lahingud ka teistel suundadel Kiievi suunal peale seda, kui 19. septembrini väed olid sunnitud maha jätma Kiievi vaenlane arendas siis pealetungi Donbassi suunas ja Krimmi suunas. Varsti algasidki krimipärased lahingud. Kuid sellest perioodist tuleb rääkida Odessa kangelaslikust kaitsmisest, mis algas juba viiendal augustil ja kestis 73 päeva. Odessa kaitsmine siin kasutada muidugi Tallinna kaitsmise kogemus juba ära. Paljus oli huvitav selle poolest, et ta oli väga aktiivne, sinna toodi uusi jõude juurde, näiteks septembri teise dekaadi lõpul toodi sisse sinna sõjalaevadega terve 157. laskurdiviis. Kaitsjad ise olid väga aktiivsed, Nõukogude rindel kasutati palju õhudessanti meredes anti üks eredamaid näiteid oli just siin Udjessaal 22. septembril, kus kombineeritud mere- ja õhudessant lõi vastase tagasi. No muidugi üheaegselt pealdunud laskurdiviisiga. Reid purustasid teise Rumeenia diviisi ja lõid vaenlase nii kaugele ta ei saanud enam tulistada, ei linna sadamat. 30. septembril siiski võeti vastu otsus Odessa Jokeerimise kohta. Kuna vaenlane jälle jõudnud kaugele lõunas edastungida ja saia sügavale tagalasse, oli vaja jõud suunata Krimmi ja siis algaski esimesest oktoobrist Odessa blokeerimine Nosele. Kiires käigus viidi sealt väga palju sõjaväe välja 86000 meest. Sõjaväge. Odessa kaitsmise ajaloost rääkides tuleb meenutada ka seda võib-olla mis meie raadio kuulajatel huvitavam kuulda, et väga aktiivselt võttis selle Odessa kaitsmiselt osa meie kaasmaalane kontradmiral August rull, kes oli pikemat aega 1931 37 ja üheksa, 40 kuni 45 Musta mere sõjalaevastiku suur tiga ülemaks. Tema osa oli väga väljapaistev just nendes operatsioonides Leningradi suunal. Peale selle, kui vaenlasel õnnestus blokaadirõngas ümber linna sulgeda algasid kaitselahingud vahetult linna lähistel kõigile pingutustele vaatamata. Siht oma eesmärki ei saavutanud septembri lõpuks oktoobri alguseks rinne Leningradi all. Ajutiselt stabiliseerus. Kuigi hitlerlike maavägede kindralstaabi ülem Franz Halder täna 40 aastat tagasi oma päevikus kinnitas, et operatsioon taifuun areneb klassikaliselt ja oli edus ette kindel, oli ta taas sunnitud ka arvudega tegelema, võttes kokku. Meie vägede üldkaotused 22.-st juunist kuni 30. septembrini 1941 moodustavad 551039 inimest ehk 16,2 protsenti idarindel võitlevate vägede keskmisest arvust. Kolme koma neljast miljonist inimesest. Kuigi Eesti mandriosa täna 40 aastat tagasi oli fašistliku okupatsiooni haardes, ei olnud võitlused meie vabariigi territooriumil veel lõppenud. Lahingud jätkusid Eesti saarestikus. Meie Väinamere saarte kaitsmise tähtsust rõhutab see, et siit, täpsemini Saaremaalt, anti kaheksandal augustil esimene löök hitlerlikule pealinnale Berliinile. Selle sooritasid laevastiku pommilennukid polkovnik problasenski juhtimisel. See oli fašistidele äärmiselt ebameeldiv üllatus, sest korduvalt oli deklareeritud, et Nõukogude lennuvägi on juba täielikult hävitatud alla visatud pommid koos lendlehtedega paljastasid selle vale. Kohtume täna ühe nende rünnakute kangelase erukindralleitnant Pjotr offloviga. Mina olin komandöri, lennuki tüürimees, koos lendasime. Me viskasime esimese Nõukogude pommi Berliini pihta kaheksanda augusti ööl 1941. aastal. Meil oli lennukil neli, mille konstrueeris kuulus Nõukogude lennukikonstruktor Sergei illushin. Lennuk võttis peale 1000 kilogrammi pomme. Lendasime välja kogula lennuväljalt ja olime õhus seitse tundi. Lendasime kõige pimedamal ajal suures kõrguses kogula lennuväljalt tõusime õhku kell 21. Eesmärgile jõudsime öösel kella ühe-kahe paiku tagasi saime kella kolme-nelja ajal, kui koit juba kuldas horisonti. Me lendasime alguses statiini kohale ja sealt Berliini peale ületasime kogu balti mere. Berliin oli eredalt valgustatud, tema ümbruses helklesid järve peeglid ja jõelindid. Meie pommid kustutasid Berliini tänavavalgustuse ja andsid aset plahvatuste punasele. Kummale nõndaviisi oli see kaheksa korda meie vestlust? Kaaslane oli üks neist viiest lendurist, kellele Saaremaalt sooritatud Berliini retkede eest anti Nõukogude Liidu kangelase austav nimetus. Nüüd lühidalt Saaremaa kaitselahingute käigust. Seitsmeteistkümnendal septembril ründasid vaenlased saart korraga kahest suunast. Nad asusid pealetungile mööda Orissaare tammi ja püüdsid saata samal ajal meredessanti maale saare läänerannikul rahuste piirkonnas. Rahuste ja Möldri rannapatareide tabav tuli uputas, hulk dessandi aluseid. Sekka astusid ka meie torpeedokaatrid. Mõjus ka meie miinitõke ja vaenlastel tuli lõu lahest lahkuda. Ent Orissaare tammil murdis vaenlane visast vastupanust hoolimata läbi. 20. septembril õnnestus vaenlasel tungida Kuressaare kaitsjate selja taha. Linna lähistel astus nendega lahingusse mereväepataljon, keda toetas Saaremaa hävituspataljon. Mehed võitlesid mehiselt, kuid laskemoonapuudus sundis neid 21. septembril Kuressaarest Sõrve poolsaarele taanduma. Sinna kogunes 8000 võitlejat, kellest paljud olid haavatud. Lahingud Sõrves kestsid kuni neljanda oktoobrini, millal osa saare kaitsjaid suudeti Hiiumaale evakueerida. Osaga murdis end läbi vaenlase tagalasse ja jätkas võitlust. Rõhutame siinkohal maakonna hävituspataljoni aktiivset osalemist kodusaare kaitsmisel. Tolleaegses Kuressaaretööstuskoolis ehitati pataljonile isegi soomusauto. Ja üldse kogu Saaremaa elanikkond elas võitlusele kaasa, meenutab tolleaegse Saaremaa kaitsekomitee liige Vassili Riis. Saaremaarahvas suhtus suure arusaamisega ja suure entusiasmiga sellesse, et tuleb aidata rinnet. Ja sellel alal tehti väga palju ära. Näiteks kaevati kaitsekraave 60 kilomeetri ulatuses Saaremaa vahesesse pinda ja kruusa, tihti tuli seda tööd teha vaenlase tulelöökide all. Õhust rajati üle 2000 laskepesa. See oli muidugi tohutu suur töö. Toimus korjandus rinde jaoks ja laekusid väga suured summad. Saaremaa tagala varustas ühtlasi ka toiduainetega ja võib ka seda öelda, et Saaremaa tagala oli puhas vaenlase niinimetatud viiendast kolonnist, mida, mida me teame, püüti viia Nõukogude vägede tagalasse enam-vähem kõikjal ja mis võib olla mandril teatud üksikute väljaastumiste näol, võttis suurema ulatuse Saaremaal mingisuguse taolisi nähte ei tohi toimunud. Ma arvan, et kõik need asjad kirjutada sarma elanikkonna suhtumise arvesse selle teadlikkuse arvesse. See määras kahtlemata oma osa rinde vastupidavuses nendel rasketel päevadel, kui lõpuks näiteks Sõrves tulistati peaaegu jutt kui päevad seda väikest maa lapikast, mis alles jäänud. Niisiis täna 40 aastat tagasi lõppesid lahingud Sõrves, kuid Saaremaa ei olnud veel alistatud. Mikrofoni juures on nüüd polkovnik Anatoli pimenov, kes sõja alguses oli alles kümneaastane, elas Saaremaal. Tema isa juhatas laskurbrigaadi staapi. 65. aastal leiti Tallinnas keskarhiivis saksa dokument, milles on kirjas, et minu isa, polkovnik Viktor piminov tegutses 16 päeva relvastatult vaenlase tagalas Saaremaal. Ööl vastu 20 esimest oktoobris 1941 tuli relvastatult Kuressaarde ja astus lahingusse vaenlasega. Dokumendil on 30. oktoobrikuupäev ja see kannab pealkirja relva kasutamise eest mahalaskmisele määratud isikute nimekiri. Sakslased kirjutasid minu isa kohta antud ise loomustuses, et ta oli veendunud kommunist. Poeg sai isa kangelasteost teada 24 aastat hiljem. Nüüd on teada, et polkovnik pimenov koos Kuressaare endise komandandi major Aleksandrovka olid tõepoolest 21. oktoobril 1941 astunud Kuressaares ebavõrdsesse lahingusse okupantidega ja langesid haavatutena vangi. Saaremaa vapraid kaitsjaid, kellel õnnestus mandrile peamiselt kuramale jõuda, oli hiljem mitmetes partisani salkades. Ka need, kes vaenlase kätte langesid, jätkasid sõjavangidena võitlust. Ja Hiiumaa ajal, mil sündmused Saaremaal olid jõudnud lõppjärku kui poleks niigi tegemist saarega, oleks üsna kujundlik öelda, et Hiiumaa oli nagu üksik saar keset merd veidi rohkem kui 1000 ruutkilomeetrit Nõukogude maad, mida ümbritses fašistide tulerõngas. Iseloomustades olukorda sellel saarel 1941. aasta sügisel kirjutasid Tallinna fašistlikud ajalehed aasta hiljem, et siis olevat lühikest aega eksisteerinud Hiiumaa Nõukogude vabariik. See oli muidugi paha tahtega antud nimetus kuid oma tõetera oli selles küll. Vähemalt Hiiumaa kohta. Saare koduloouurija Altajalehe Nõukogude Hiiumaa toimetajalt Kaljo ilusalt. Nagu näitavad säilinud allikat, aga samuti vanemate hiidlaste mälestused elas Hiiumaa nii nagu kogu nõukogude maa muidugi raskes blokeeritud olukorras. Kuid need Hiiumaal kehtis Nõukogude võim. Hiiumaal tegutses Läänemaa parteikomitee eesotsas tolleaegse esimese sekretäri Aleksandr Jacobs uniga. Läänemaa täitevkomitee eesotsas esimese Johannes manniga. Teatavasti ju Hiiumaale taganesid pärast Haapsalu mahajätmist esimesel septembril kogu Läänemaa aktiiv. No muidugi need, kes ei olnud läinud sõjaväeteenistusse. Isegi 29. septembril alustasid tööd koolid. Neid päevi hiljuti meenutas kauaaegne palade kooli õpetaja Werner Hanspik kes just sellel sügisel alustaski oma koolimehe teed 18 aastase noorukina. Õpetajate puudus oli, suurus on meesõpetajaid, oli läinud kodumaad kaitsma või mõdu saarelt lahkunud. Enne seda viidi läbi õpetajate nõupidamine. Põllumehed tegid oma igapäevast tööd, tolleaegset põllumehed veel mäletavad, et raskusi oli ainult mootori petrooli ummiga. Aga seda ka siiski saart kaitsvate sõjaväeosade käest saadi. Eks Hiiumaa põllumees pidi mõtlema, sõjamees tegi kõhu täitele. Ristid pommitasid põlema garnisoni toidulaod Tahkuna poolsaarel ja sellepärast pöördutigi Hiiumaa põllumeeste poole, et nad annaksid osa oma loomi sõjaväele muidugi tasu eest. Nende loomade kokkuostuorganiseerimisel paistsid väga silma kommunistlikud noored eesotsas tolleaegse Läänemaa komsomolikomitee esimese sekretäri Paul Suesooga. Ega ei võidud ju arvata, et fašistid saare rahule jätavad. Üritasid fašistid mitmel korral kuid löödi alati rannakaitse patareide tulega tagasi 12. oktoobril nad alustasid jällegi kuues kohas dessanti ja siis õnnestus neil kahes kohas tulla maale. See on Emmaste piirkonnas tärtma küla lähedal niinimetatud papsi rannas ja samuti läänerannikul Kurste küla lähedal. Sealjuures kandsid nad küllaltki suuri kaotusi. Eriti tugevat tööd tegi Tohvri rannakaitse patarei, mis hoidis tule all Soela väina, mille kaudu tulid fašistide peajõud. Sealjuures ohvri patarei pidas ümber piiratuna vastu terve ööpäeva ja siis murti läbi fašistide rõngast ja liiguti Tahkuna poolsaare suunas. Paigus Hiiumaal olid lahingud kõige ägedamad. Kõigepealt oli Emmaste Sõru juures, hiljem Käina lähedal. Käina lähedal asus lennuväli. Teatavasti veel siis, kui käisid lahingud juba Hiiumaal. Leningradist lendasid lennukid Käina lennuväljale, tõid ära sealt haavatuid ja sõjaväelaste perekondasid. Ja selle lennuvälja juures oli niivõrd äge lahing, mis ta läks üle käsitsivõitluseks. Pärast seda toimus veel suurem lahing Nõmba küla all. Major Stoljarovi taljon pidas seal ühe päeva vastu. Siis õnnestus fašistidel 16. oktoobril major Stalyarovi pataljoni kaitsest lõpuks läbi murda. Tungiti Kärdlasse, kuid lahingud kestsid edasi veel Tahkuna poolsaarel kuni 21. oktoobrini. Sealjuures seal võitlesid meie regulaararmee väeosad, aga samuti meie Läänemaa rahvakaitsepataljon, mis moodustati saarel. Selle pataljoni komissariks oli vana tuntud eesti kommunist endine Valga maaparteikomitee esimene sekretär Johannes Oinas. Suurt poliitilist tööd tegi selles pataljonis ka komsomoli maakonnakomitee esimene sekretär Paul suvesu. Läänemaa parteikomitee organiseerimisosakonna juhataja Albert tuur, Läänemaa parteikomitee instruktor, hiidlane, artiimi üksik ja teised kommunistide kommunistlikud noored, kes kõik langesid ebavõrdses võitluses. Mõni sõna lähemalt lahingutest Tahkuna poolsaarel. Nagu ma ütlesin, tahtmas kestsid lahingud 16.-st kuni 21. oktoobrini, peamine kaitseliin läks läbi poolsaare kaela Malvaste koolimaja lähedal. Seal toimusid ägedad lahingud. Kolm ööd-päeva hiljem taganeti Lehtmas sadama poole ja samuti Tahkuna tuletorni poole. Sinna tulid haugust avaatorid, et viia ära saare kaitsjaid. Kuid oktoobrikuine meri oli tormine. Fašistid andsid tugevat kahuri tuld nendele kaatritele. Ja sellepärast õnnestus sealt ära viia peamiselt ainult haavatuid arvestuste järgi umbes 800 meest. Vihmane võitluse päev oli Tahkuna tuletorni juures, kuhu kitsale maalapile politseisse viimased kaitsjad kogunenud. Öösel andiski Johannes Oinas, kes võttis oma peale juhtimise korralduse püüda fašistide rindest pimeduse katte all läbi murda imbuda saare metsadesse ja leida võimalust saarelt lahkumiseks. Johannes Oinas ise alustus läbimurret koos Artemi üksiku Paul soesoo partei maakonnakomitee, instruktori, Harnud Madissoni ja miilitsatöötaja Johannes Sauga hommiku hämaruses aga sattus nendele fašistide ratsapatrull. Algas ebavõrdne lahing ja kui fašistid juba olid jõudnud meie võitlejate, niisiis Paul Soesoolt päästis lahti oma viimase granaadi, milles ta ise hukkus, aga hukkus ka mitu fašistid. Samas said haavata Johannes uinas artiimi üksik, kes mõne tunni pärast samas mõrvati. Selle ebavõrdse kangelaslikku lahingutunnistaja on veel praegu elus tolleaegne miilitsatöötaja Johannes sov kellel õnnestus hüpata kõrvale põõsastesse. Ta hiljem küll ta tabati, viibis fašistikus vangilaagrites. Sõjajärgsel aastatel aga on teinud kogu aeg parteitööd. Praeguses Rapla rajoonis. Nii lõppesid võitlused Hiiumaal. Peale Osmussaare võimutses nüüd ka Eesti saartel fašistlik Vägivald. Saarte kaitsjate hulgas oli paratamatult palju ohvreid, kuid need ohvrid ei olnud asjatud, jätkab kindral Vello Vare. Tänu sellele, et vaenlane ei suutnud vallutada Saari kohe vastasel laevastik ei suutnud Soome lahte sisse tungida ja tegelikult ta tema aktiivsus oli väga piiratud. See oli üks peamisi tulemusi. Teiseks, kuni jätkusid võitlused Saaremaal. Kontrolli Irbeni väina üle oli meie käes. See tähendab seda, et fašistidel oli suletud meretee irveni väina kaudu Riia sadamasse kuigi seal mõned laevad läbi murdsessisel seotud neid väga suurte raskustega. Ja samal ajal meie saared olid ka allveelaevade baasiks ja seal tegutses väga aktiivselt augusti septembrikuu jooksul näiteks meie allveelaevad tegid 43 streidi uputasid hulga laevu ja panid välja miinitõkkeid. Ühesõnaga aktiivselt tegutsesid. 10. septembril 1941 kõlas eetris jälle eestikeelne raadiosaade. Seda ei antud edasi raadiokuulajatele tuntud Tallinna, Tartu või Türi lainetel. Esimesest teadustusest sai kuulaja kõik teada. Et edukalt võidelda saksa fašistlike vallutajate vaimse nüristamis töö vastu peab eesti rahvas teadma tegelikku ja täpset tõde. Peab saama õiget informatsiooni olukorra üle. Seda tõde te kuulete Leningradi raadiost iga päev kell 18 21 ja üks, 15 Moskva aja järgi. Kuulake meie eestikeelseid saateid. Kas see esimene teadvustus, Paul Uusman oli teie eetrisse antud, oli hilja. See oli minu, mina esinesin üldse diktorina, nii palju, kui ma sain, kuni, kui nüüd voodisse jäämine oli, siis ma käisime ikkagi ka harvemini. Leningradis sündisid siis raadiosaated okupeeritud sünnimaa tarvis aga seal hakkas uuesti ilmuma ka ajaleht Rahva hääl. Palume nüüd Paul Uusmanni sellest kõigest lähemalt jutustada. Viimane raadiosaade Tallinnast oli 27. augustil hommikul. Siis katkes Lasnamäel asuva raadiosaatja töö, sest rinne oli jõudnud juba raadiojaamani. Rühm raadiotöötajaid, nende hulgas ka mina läksis suurt õlule, kes temal asuva partei ja nõukogude aktiivi tervelt ja õnnelikult Leningradi viis. Mis saab edasi? Sellele küsimusele otsis iga Leningradi saabunu vastust, kuigi linnapilt veel meie saabumise päevadel oli kirev ja elav kauplused, univermaagid, kohvikud, restoranid olid avatud, töötasid täie koormusega tuletasid varsti alanud sakslaste pommirünnakut meelde Leningradi ähvardavat ohtu. Erilise jälje jättis süütepommidest põlema läinud Bassajevi toiduaineteladude hävimine valdavale enamusele. Evakureerituist sai siis selgeks, et tuleb kaugemale tagalasse siirduda ja seal kas tööle hakata või punaarmeesse astuda. Teistsugune oli ajalehemeeste ja raadio toimetajate olukord, kes mõistsid, et Leningrad kui Eestile kõige lähem suur keskus on kohane paik, kust teha kodumale määratud raadiosaated ja ka ajalehte. Pärast nõupidamist raadio ja ajalehemeestega käis tolleaegne EKP keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm asja selgitamas Leningradi oblasti parteikomitees Smolmeis. Nii sündis siis parteiorganite otsus luua eestikeelsete saadete toimetus Leningradi raadiokomitee koosseisus. Enamus neist inimestest, kes toimetuse koosseisu arvati, olid juba Tallinnas koos raadios töötanud. Vastutavaks toimetajaks sai Tallinnas ühiskondlik-poliitiliste saadete toimetajana töötanud Villem Reiman kes Leningradi eestlasena juba ka varem kord oli olnud sealsete eestikeelsete saadete toimetaja. Mina asusin toimetaja diktori ametikohale ning toimetaja kohtadele asusid veel Eesti ringhäälingutöötajad, Leonhard Hallop ja August kordsed. Telgi kohale tuli eta tõlk Ada Koit. Minu abikaasa Ella Uusman tuli toimetusse masinakirjutajaks. Pisut raskem oli komplekteerida ajalehe rahva hääl toimetuse koosseisu. Kogemustega inimeste valik oli siin suurem, aga kohale jääda soovijate arv vähem kui raadiotöötajatel. Aga kui toimetus kokku saadi, siis oli ta minu arvates võimekatest inimestest komplekteeritud. Vastutava toimetaja kohale asus kogemustega ajakirjanik Jaak Ottender. Varem Leningradist kirjastusest töötanud August Lukinist sai toimetuse sekretär ja kirjanikest Enn Kippelist kirjandusteadlasest Karl Taevist. Ajakirjanikust Armin saanist ning suurte ajakirjanduslike kogemustega Anton vaadandist said toimetuse liikmed. Kuidas siis kulges raadiotöö? Minu arvates esimestel kuudel küllaltki hästi. Sel ajal oli veel Leningradis partei ja valitsuse aktiivi. Oli kirjanikke, heliloojaid ja teisi intelligentsi esindajaid ja nende saadi siis ka kaastööd. Ka raadiotöö organiseerimine läks üsna kiiresti, sest meie alustasime juba 10. septembril, kuna fašistlik, raadio, nõndanimetatud Landesse Ender alustas märksa hiljem. Pealegi oli Landessenderi võimsuse alguses väga väike kõigest 0,3 kilovatti, mis ulatus ainult Tallinna ja lähema ümbruse jaoks. Alles hiljem tõid sakslased kohale suurema võimsusega saatjat. Saatsime meie neli korda päevas, saated koosnesid, üldjoontes võiks jagada kolme, kolme ossa, kõigepealtandjaid anti edasi Nõukogude informbüroo teade, mis siis selgitas olukorda Rimetel. See kahtlemata huvitas inimesi kõige rohkem raadiokuulajaid. Ja sellele järgnes siis mõni artikkel või materjal, mis käsitles Eestisse puutuvaid küsimusi või siis oli ka mõni keskajakirjanduse materjal ja lõppes saade üleskutsega fašistlike okupantide vastaseks võitluseks. Saate algus ja lõpusõnad olid surm saksa okupantide üle, mis oli sõja algul ja kogu sõja ajal nõukogude rahva võitluse üldloosungiks. Kuid ennem lõpusõnade, kus anti ka veel saadete lainepikkused ja kellaajad oli ka siis öeldud. See ennustus läks täpselt täide, kuigi tol ajal, kui eeter oli täis fašistide võidu kära võis ta mõnelegi raadiokuulajale uskumatuna tunduda. Igatahes kiilu need meie esimesed saated sellesse võidu kärasse lõid meeleoludesse Eestis ma mõtlen, see nähtud ka sellest, et õige pea pärast Tallinna tulekut avaldati fašistide linna teataja nimelises lehekeses esimesed teadaanded surmaotsuste kohta vaenlase raadio kuulamise ja partisanide abistamise pärast. Fašistide unistustest hoolimata jõudsid tõesõnad Eestimaale nii eetri kui ka lennukitelt alla visatud ajalehtede kaudu. Eesti ajakirjanikud väljendasid sellega oma aktiivset osalemist üldrahvastikus suures heitluses fašistlike Hanastajatega. Mäletad leek vastu laotusten paiskas koduma? Vaikselt kutsusid ennast kaitsma. Kodumaa keegi ei kerjanud oode või Halinat kodumaa. Lihtsalt igaüks pidi valima mina või kodumaa. Kõik kõige kallim, kõik kõige parem kodumaa. Sinu mure on meie mure, kodumaa. Sinu tõde on meie tõde, kodumaa. Su kuulsus ei sure. Ja meie ei sure. Mure kodumaa pärast on eriti valus mure. Täna 40 aastat tagasi, kui lõppema solid 15. raskes sõjanädal tunnetas seda iga nõukogude inimene täie selgusega.