Tere kaunist pühapäeva teile kõikidele. Kadri Kiiseli Ants Johanson juhivad tänast pühapäeva südamesaadet ja me teeme seda Viljandist, kus veel viimast vaeva käib pärimusmuusika festival. Tegelaste koostatud ja plaanis on meil teile täitsa mitmetest teemadest rääkida, kõik on muidugi seotud pärimusmuusika festivaliga. Räägime mõne sõnaga ehk sellest, mis meil täna kavas. Kõigepealt on meil külas Hiiumaalt õpetaja, tead, kes õpetavad noori ja juhivad neid pärimusmuusikaradadele laseme ka laste pillimängu ja laulu ja räägime nende õpetajatega paar sõna juttu, et mida ja kuidas nad õpetavad. Need on kolm inimest, kes on Hiiumaal ühtäkki viimaste aastate jooksul. Rahvamuusika uuesti võiks öelda ellu äratanud, vähemalt avalikkuse jaoks ellu äratanud. Nendega nendega nende käest oleks palju küsida küll. Seejärel räägime veel ühtede üles astujatega siitsamast festivalilt nimelt põnev tuua eestlasest ja võisi noormehest koosnev Sille Ilves ja Martin Liimann, kes esinevate koos nime all sild. Nendega räägime selles tunnis ning Eesti etnost. Eesti Etnast sile Martini kohta ja öelda, et et nemad on aastaid festivalil käinud ja nad eraldi festivalil käinud, aga kolm aastat tagasi oli vist umbes kolm aastat tagasi, kui nad teineteist leid leidsid. Nüüd nad on abielupaar ja käivad koos ja ajavad Inglismaale. Eesti asja ja Voiciasse on kaks, kaks väikest rahvamuusikat, mida, mida Albioni saarel suureks mängida. Eesti etno on, on siis vägev laager, mis eelmisel laupäeval alguse sai ja kuni kuni neljapäevani, siis festivali alguseni käis. Kuid üles astuvad nad ka veel täna rohelisel laval. Jah, ja rohelise lava rohelist rohelisest avastame veel ka paar sõna, räägime, sest et see on uues kohas siin, siin, Viljandis ja jaan mürinal käima läinud uues kohas. Ning selle tunni lõppu jääb veel ütleme publiku kommentaar, kui nii saab öelda, lihtsalt asi selles, et tänavusel pärimusmuusika festivalil ei ole ühtegi peaesinejate. Me uurime publiku käest, mis nende meelest on olnud nende isiklik peaesineja, kuidas neile tundub? Meil on õnnestunud tõesti, niiet Ühelgi festivalil ei ole olnud peaesinejat ja alati kui selline võimalus inimestele jätta, siis nad ise leiavad endale ja ongi leidnud kõikidel aastatel peaesineja. Et inimesed on nutikamad, kui kui korraldajad seda mõnikord tahavad. Paari sõnaga teisest tunnist ka teaksite, mida oodata. Esmakordselt, ka folgi raames toimub tittede laulutuba. Käisin seal külas, rääkisin juttu nende naistega, kes seda juhivad ning pisut kuuletega neid laule ja ja kas saab luuletused öelda või mängeldused? Mida seal nad tegid ühes kohas? Igatahes on Viljandis palju lapseootel naisi näha ja, ja palju väikseid lapsi näha. Nii et selle kohta Ta üks siis, kui see jutt meil teise tunni alguses tuleb, siis väga kummalisi ja huvitavaid kommentaare on tulnud väljamaalaste väljamaalaste poolt. Ning teises tunnis veel räägime folgi juttu nimelt sellest, mis saab kirjutatud ja täna õhtul ära hinnatud. Ning hääletamisvõistlusest, mis neljapäeval siin folgil ka oma suure finaali finaalini jõudis. Folgijutt on, on aastat käiv võistlus, väike selline konkurss, kes kirjutab vahvamad muljed festivalist ja, ja festivalil inimesest ja, ja kui see on see parim on välja valitud, siis on temale ka preemia ja need on tõesti väga vahvalt meeleolupildid, mida, mida inimesed on on Viljandisse kirjutanud? Aga niimoodi hakkame riburadapidi minema ja kõigepealt on, nagu me siin päris alguses maha hõikasime, meil siin hiidlased külas ja mängime siis kõigepealt ühe pilli loonilt. Kuuldud lugu oli salvestatud eilseid kontserdilt Jaani kirikus ja minu meelest tundus, et see kontsert oli küll väga-väga ülimenukas, rahvast oli väga palju ja elatidele kaasa tõesti tublisti aga kuna mul ei jäänud see meelde, mis selle loo nimi oli, siis ma paluksin, et tutvustaksid ise seda lugu, et kust see pärit on ja kes need mängisid seda ja, ja millel ja, ja kes seal õpetas lastele. See oli üks polka lugu Käinast kirjade järgi, ent üks viiulimängija seda nime küll ei mäleta. Nime juures. Käina vallamajas mängitud, et et ja astun välja, kaastasid valismile repertuaari. Aga sina õpetasid? Ei mina seal on, põhiliselt olidki minu õpilased. Selles koosseisus ja mängisid need, mis pille mängisid kandlaid. Ja siis olid sealjuures ka Juhani õpilased, kes üks mängis parmupilli ja teine mängis siis hiljem Johaniga koos Norra viljadega. Kaua need noorete pilli õppinud Ongedamist mängimas kuulsin? Kuna mina olen olnud kolm aastat Hiiumaal, siis minu õpilased on kolm aastat minu juures õppinud ka. Aga just see anne on olnud nüüd ühe aasta, nii et esiõpilased on üks aasta mänginud pilli. Väga verivärsked. Ma kuulsin, et kuna ma ise sinna kontserdile ei saanud, et inimesi oli kiriku ukse tagant minemagi sunnitud, sellepärast et rahvast oli rohkem kui kirik mahutas. Milles võib-olla see fenomen? Ma küsin Astridi käest, sa oled kolm aastat seal Hiiumaal olnud, et sa lähed mingi ideega Ühele Eestis peale hakkad seal seda asja ajama, mida, milleks sa oled nagu õppinud või mida, mis su süda on öelnud. Ja terve suur hunnik inimesi, noori inimesi tuleb sinu ideega kaasa. Ja, ja kuigi teid pole varem kuulda olnud, on, on juba terve kontsertsaal teid teie kuulajaid paksult täis, millesse. Milles see fenomen võib olla, kas on isikus kinni või on see muusikas kinni? Ütlesin festivalile on igal pool paksult rahvast täis kõik kontserdid aga võib-olla see, et meie kontserdil väga palju inimesi oli, oli just see ka, et me oleme Hiiumaalt ja ma ei tea, kas minu meelest Hiiumaalt varem keegi eriti käinud ei ole siin ma ei tea, kas Avo Tamme on kunagi käinud, aga, aga mina kindlasti ei ole ja, ja kunagi samas oli kirjutatud ka, et me enamasti mängime Hiiumaa lugusid, siis see võis inimeste jaoks väga põnev olla. Kas ei ole nii, et Eestimaa on maailma klubis selline kes seda teavad, on see huvitav nurk ja nende nende muusika või nende mõtlemisviis. Aga, aga meie endi maalastele on, on sama palju vaja seda, et et neile öeldakse, et vot tulge nüüd setusid kuulama, tulge nüüd kihnlased kuulama, tulge hiiglasi kuulama, tulge saarlasi kuulama. Et see, et ka selles väikesel väiksel ka siin on vaja sellist täpsemat täpsemalt ka inimestele pakkuda. Et nad, et nad teaksid suhestada sellega, on, on see nii. Kysi ühe korra veel, et kas, kas on vaja inimestele öelda seda et võib-olla võib-olla sellesse fenomen ongi, et kui sa ütled, et hiidlased, sa ütled kihtlased, siis nad teavad tahta seda kuulama tulla. Võib-olla küll jah, jah, vahel võib see nii olla küll, sest see on natukene nagu eksootika. Ta on eri paigad ja, ja ei ole inimeste ees eriti tihti sellise laia massi ees. Jah, et tahtsin selle kava kohta küsida, et te kuulutasite välja, et te olete hiidlased ja ja teie kava koosneb ka tõepoolest hiiulugudest, et kuidas te ise selle paika panite, kas see on selles mõttes, et kas te, kas te leiate ka lugusid laste käest või, või kuidas te ise ju tegelikult päritolult ei, ei ole ju keegi Hiiumaalt ise ei ole jah, ja sellepärast oligi selle koosseisu nimi aastrit Janne jussi asi. Aga noh, kuna me seal Hiiumaal tegutsema ja siis ma mõtlesin, et ja kuna siis Hiiumaa lastega on tegemist, et siis võiks, võiks kindlasti teha ka Hiiumaa lugusid. Ja lugusid korjamas, praegu Hiiumaal veel ei ole käinud, kuigi ma olen kuulnud, et seal on päris palju või noh, ma ei tea, kas päris palju, aga, aga ikka on mõned inimesed vanad inimesed, kelle käest võiks kindlasti kindlasti küsida. Praegu oleme tegelenud just nendega, mis, mis siis on kuidagi kätte saada, odavad olnud ja lapsed improviseerivad ka ise, nii et siis ongi väikene hiiglase, selline omapoolne lähenemine ka sees. Ega hiiu laule ja pillimuusikat ega vist praegu päri selliseid elavaid interpreet, kelle käest õppida. Just ma mõtlen, virve, köster Kihnus või, või Setumaal, on veel selliseid kas või teise teise ringi õppinud muusikuid käest saaks õppida ka Hiiumaal vist ei ole praegu. Mõni on, ma olen just kuulnud, et, et on ja ja võiks üsna ruttu külastama minna. Sest nende nimesid ei oska nimesid praegu kahjuks ei oska öelda. Kuidas selle pealekasvuga on, et teil te ütlesite, et on 30 õpilast, et seda on vist Hiiumaa kohta päris palju, et huvi, kas on siis lastepoolne või vanemad sunnivad käima või kuidas, kuidas see on sinna tulemine? No meil igal juhul. Meil nüüd tekitasime endale filiaali näiteks suuremõisa põhikooli juurde seal tõesti seal veel 14 last kokkuhuvilist, see kool ise on ikka päris äike minu arust muidugi need lapsed kõige, nagu me oleme aasta jooksul, Nende vaatan kontserte ja asja, kus, kus me oleme käinud, siis nad on kõik kaastegevad kunstis, tantsus ja igal pool mujal, et need on just need kõige aktiivsemad lapsed, aga, ja paljud on perearst, et mitmed on kolm, kolm ja kaks lasteaiast pärast, et et see on ilmselt mõnes mõttes ka vanemate selline suunamine, aga, aga mina ütleks küllaltki hästi, palju on lastel endal ka huvi. Sest meil on nüüd tantsuklubi, on seal toimunud juba juba mõnda väga hea ja seal on just põhiliselt on lapsed, kuigi see on mõeldud kõigile, seal käibki vanemaid inimesi ja noori ja keskealisi siis aga, aga ikkagi põhiliselt on lapsed tulnud. Ja noh, see nagu näitab ka juba, et keegi neidis, keegi neid kohale ei vea lihtsalt kuna väikeses kohas, kui väga palju ei toimu, siis ikkagi vaadatakse, mis toimub ja kui ise ise teeb nüüsi huviga ja hingega, siis lapsed tulevad kaasa. Eks see kõlab küll uskumatult, et on, on Käina filiaal ja siis on Kärdla filiaal ja siis on suuremõisa filiaal ja siis on näiteks sarnacki filiaal ja et kui juba sellisel väiksel väiksel Hiiumaal on see võimalik, et mis siis veel suurel Eestimaal sellel suurel meie kodumaal kõik võimalik oleks. Aga kuidas nad neid pille valivad, et kas vaatasin teie kontserdil eile väikekandled oli vist kõige rohkem, aga et kas nad on ise otsustavad, mida nad tahavad või sõltub see sellest, et kui, kui valmis teie olete õpetama vä? Pillide pillide juures on need küsimused mõnikord erinevad, tihtipeale mõnda pill lihtsalt ei ole võimalik kätte saada väitleja kandlega, peaasi et neid tehakse, neid on lihtne kätte saada, et meil on siin Eestis kaks meistrit, kelle käest saab praktiliselt kogu aeg nagu vaja on, kohe saad pilli ja ta ei ole väga, väga kallis, kaadada jõuab osta ja teda on lihtne alustada. Ja Astrid on seal olnud kolm aastat, nii et noh, põhiliselt tema õpilased, meil on siin kõvemad mängumehed ja, ja sellepärast need Astridi Astridi pillid seal võimsalt esindatud meil praegu, et et näiteks ei tahaks mängida näiteks lõõtsa, siis oleks tekiks kohe kuri küsimus, kust see pill välja võetakse ja? Torupilliga sama lugu ja torupilliga on meil ka, jah, praegu Ants Tauli järjekorrad on nii pikaks läinud, et ega seda sealt nii lihtsalt enam kätte ei saagi. Need annab ikka oodata, teisteni. Ei jõua lihtsalt teha nii palju kui tahetakse. Ja noh, ja üleüldsegi lastel on torupillil natuke raskem mängida ka, sest et noh, põhiliselt ütleme näiteks poisid ikkagi alla alla mingi 12 aasta naljalt. Ja jäävad lihtsalt jänni selle pillimehed sellepärast näomängijat. Et seal ja parmupilli siukseid asju, et pillide valik toimub kohapeal, tavaliselt tulevad kohale, nii tahaks pilli õppida. Siis tõstame kõik pillid lauale, proovivad järjest läbi, siis mõtlevad, mida tahab. Kunagi omal ajal sedasi käisin muusikakooli uksest sisse näidatud erinevad pillid kätte. Enne ei osanudki nagu täpselt. Et üldiselt, meil on seal hästi tubli direktor Eha Leiger, sellel Käina kaunite kunstide koolil ja järjest oleme saanud ikka Pille korda teha ja, ja oleme saanud uusi ka muretseda. Nii et loodame, et kõik läheb järjest paremuse poole. Üks lühike küsimus siia lõppu, kuidas? Kui te korraldate erinevaid astmeid, sa korraldasid esimese sellise folkfestivali Hiiumaal sina, Janne korraldasid sealkandis siis Hiiu kandle päeva. Vormsil veel veel veel väiksemal saarel sealkandis vähemalt Eestis. Kuidas kohalikud võimud või kohalik võim seda liikumist toetab, on, on, on nad poolt või, või, või läheb seal raskelt? Hiiu folgiiga oli küll niiviisi, et väga palju just Käina vallavalitsus ka oli, oli asjaga kaasas ja toetamas ja abistamas. Nii et, et ma usun, et et selle sellepärast ei jää küll midagi tegemata, et sealtpoolt see toetus on täiesti olemas. Minu kaali võib-olla pisut raskem selles mõttes, et, et ühe saare pealt teise saare peale midagi organiseerida tekkis palju vääritimõistmist, et see saare peal asjade ajamine hoopis teine asi kui kuskil mandril või et kõik käib nagu suusõnaliselt ja üks ütleb üht, teine teist ja lõpuks et õnneks käisime ikka enne üritust seal korra ära ja siis saime asjad paika. Muidu oleks väga palju üllatusi tulnud kohapeal, aga muidu kõik lahenes väga hästi. Kui mandri peal midagi korraldada, siis võib öelda, et seinad tulevad, sein tuleb ette, aga seal tuleb ainult meri, et saare peal. Aga täname teid, Astrid pööning, Janne Tamme, Juhan suits ja soovime teile palju edu edaspidiseks ja kuulame veel ühe loo eiliselt kontserdilt, kus teie lapsed laulsid teisega. Leidsime Antsuga ülesse siit kaks esinejate Sille Ilves ja Martin Liimann, kes esinevad koos üksuelsist üks Eestist pärit artist ja nende end ansamblitega. Koosluse nimetus on sild, kust selline nimi tuli? Egas valsi keeles midagi ei tähenda. Šveitsi keeles ikka ei tähenda midagi, ikka. Mõtlesin just seda, et kuna kaks maad ja, ja siis nende ühendavaks täitsa püherdada sillaga ja lihtne nimi välismaalasel kaja hääldada ei ole täppidega tähti sees süda, mida rohkesti eesti keeles. Ja noh, enamasti inimesed ei oska neid häältega, et siis parem kui lihtne ja nimi. Aga kui te mujal esinete väljaspool Eestit, kas te siis kasutate sama nime või, või on siis midagi muud? Ikka sama nimi on jah enamasti mängimegi. Kuna me elame veel, siis enamasti mängimegi Suurbritannias festivalidele kontserditel ja siis ta enamasti ikka tõlgitud see nimi, et mis see nimi tähendab prits sild, et siis nad oskavad nagu enda peas ka mõtteid mõlgutada millekski nimi ja siis inimesed on huvitatud küll mis see tähendab, mis on, mida ta ühendab koosloomele kuu, Uudse helikeele, mis mis meil mõlemal hingelähedane minul on Eesti muusika rohkem hingelähedane Martinil Velzi muusika hingelähedane. Et seda, mida me mõlemad kõige paremini oskame. Ja tundus nii, et, et nad sobivad ilusasti kokku ka. Et ei teki sellist sundviisilist surumist kokku, kui näiteks noh, näidet tuua Itaalia muusika ja Rootsi muusika, nad ei sobiks nii väga kokku, aga aga paistab, et et see läheb ilusasti sujuvalt, tuleb hingest, südamest ja ja oma väiksed niisugused muudatused ka muusikas, et niimoodi sujuvalt, mis muudaks need sujuvamaks kokku. Genio yks souli liufainud Itšader Lühidalt tõlgin siia Martin liivane jutu vahele, et ta mängis Viljandi pärimusmuusika festivali 2001. aastal võltsi bändiga ja ta leidis Eesti muusika äärmiselt kummalise oleva olevat ja mõtles, et ta proovib seda mängida. Ja leidis alguses, et see on täiesti võimatu, see on nii teistmoodi nende enda muusikast, aga aga ta üritas seda teha ja ja nüüd nüüd ta koos Illega seda ka mängib. Martin esimese vastase lõpus oli see, et sild, see ansambel, mis neil nüüd sile Silvia Ilvesega koos on, seda sild on 18 kuud projekt. Kuigi nad on koos mänginud neli aastat. 18 kuud on sild vana ja minu küsimus oli siis, et kas on oluline, mis muusikat mängitakse, et inimesed armuksid? Vihjasin sellele, et rahvamuusikal võiks võiks olla eriliselt selline sigivus, sigivusmaagiline mõju. Ja et just nemad kokku said ja seda muusikasse ajama hakkasid. Ta ütles, et ei, see ei, see ei loe midagi, mis muusikas on, kas on rock või rahvamuusika et nemad mängivad tõesti ainu ainumaalt valsi ja, ja eesti muusikat, aga et nad võiksid olla ka Marsilt. Nad sattusid olema Eestisse võltsist, et pole tähtis, igal juhul saab tüdruk ja poiss armuda. Siivi esiVancer, miks do Kalthers esed ise, Vainio? Minu järgmine küsimus oli, et kui kas on kergem kahe kultuuri asja teada või küsisin, et miks seda kahte kultuuri, kui te elate koos ja ta ütleb, et täiesti võimalik, et niimoodi sünnib kahe inimese koosmõjust vägevam tulemused võib täiesti olla. Mõtlesin. Küsida, et kui. Kes armuvad Itaalia rahvamuusika, rootsi rahvamuusik? Võib-olla võib-olla siis ei ole üldse küsimust, kas neid muusikaid saab kokku panna? Arvatavasti saab küll sest oleneb ikkagi repertuaarist ka, et nad saavad sobivad lood ikka kokku hoida, kokku mängida. Ja võib-olla väga huvitav jällegi kuulata. Väga eriline kindlasti, kuidas teie repertuaar kokku saab pandud? Enamus laule, mida ma laulan ikkagi eesti keeles ja mulle meeldib just selline lõunaeesti murraks, mul on vanaema, Lõuna-Eestist saad Otepää kandist. Laulud on eesti keeles enamasti, mõni on ka veidi keeles, aga siis niimoodi vaikset viisi põimimine kokku. Et Velzi rahva lood ka eesti lauludega ja väga ilusasti läheb kokku. Brass Estonian Folk Music is Načhoovat Houses, Shenzhou Warsi varis treinzin in Estonian Music. Kuidas sa võltsi kultuuri sisse oled elanud, on see väga võõras sõjaks või nüüd on juba omaseks saanud. Ei, no ikka natuke aega võtab, aga, aga see võttis aega, aga see ikka Euroopa rahvas, midagi erilist, nii tugevat kultuuri nagu mesilastraditsioon ei ole alles kujules muus maa seal. Aga kuidas selle muusika? Enne kui enne, kui Kadri jätkab, ma tõlgin lühidalt ära, mida, mida Martin mulle vastas, et kui imelik on Martini jaoks Eesti muusika- ja ta ütles, et eelkõige on laulutraditsioon hästi erinev. Ja eelkõige vorm või struktuur on lauludes täiesti teine. Sisu on sama, et on väiksed rahvad maarahvas, aastaajaks töö ja nii edasi, aga aga laul ise lauluviis, kuidas lauldakse, see on erinev ja samuti on erinev instrumentaalne muusikat kui valsi muusi. Et uuem rahvamuusika on Euroopa sarnane ja sarnasem, aga vanem muusika on väga erinev, ta tõi siin just välja labajalg labajalavalsid ja torupillimuusikat, ta ei ole mitte kuskil maailmas midagi sellist kohanud, aga nüüd annan ma sõna uuesti kadrile ja Siljele edasi. Aga just on, et sa ise mängid Kavilsi muusikat. Et mille poolest see erineb nii väga meie muusikast, oskad sa ka vastupidi tuua näiteid, saad huvitavad, loodusele on alles jäänud, on, kuidas öeldakse renessansiajast ja barokiajastu. Need, Kaliatsid, Kaljad seal niimoodi, et kolme peale lugu nagu Eesti need labajalad on. Aga siis tal tantsuvorm on. Viiendal on hüppe, kõnnid üks, kaks, kolm, neli, viis, üks, kaks, kolm, neli, viis hüppe sihukesed huvitavad tantsulood, et džiigid, mis on, mis on nagu rohkem nõnda populaarseks mängitud iiri muusikute poolt, aga aga tegelikult alguse on saanud need tšikid ja tšikidest on ka nende Britannia saarestikus, et igalt poolt. Ja mis need veel on, neil on suur traditsioone nendel harfidel ka harfimuusika ja see on ainukene ainuke, aga kas see on nagu alles jäänud see kolmerealine harf triple Haapkus selle kolm keelt on niimoodi üksteise sees veel meil vahet tõmbama eide, musti noote nii-öelda seal ja siis teine huvitav instrument misel. Ainult mõned mängivad seda veel, on see kruus, see natuke sarnane selle eesti hiiu kandlega. Arvatavasti on tegelikult hiiu kannel ikkagi vanem ta nagu vanaema sellele pillile. Aga, ja see kuju nagu sarnane. Ma vaat hiiu kandlel ei ole seda sõrmlauda, mis, mis, mis on olemas juba klust, film, mis on rohkem, nihkub selle viiulikuju poole. Et see on hästi huvitav, ma olen isegi mänginud koos krussi mängijaga Viljandi folgil käinud Käsmu trikiga. Et see sobib nii hästi kokku ka need kaks pilli ja, ja veel huvitav see veel siin torupillimuusika. Tegelikult see torupill nagu torupillitraditsioon suri välja nagu tegelikult ka Eestis. Aga siis nüüd on nende arhiivimate realide põhjal on uuesti hakata torupille tegema ja, ja leitud ka neid torupillilugusid, mis on nagu kohandatud rohkem. Kohandatud rohkem selle torupilli peale, sest enamus kui materjalid on ikkagi olnud need harfi meloodiad, mis rohkem keerukamad, aga mis ei võimalda, mis, mis ei võimalda mängida torupilli peal siis on nagu tehtud lihtsustatud variant sellest ja natuke rohkem minu poole ka kaldub siukene vanades laadidesse niimoodi. Aga mina leian väga huvitava sele Velzi meloodiaid, tõesti väga huvitav on see laulutraditsioon on ka seal? Need. Mida me veel väga erinev on ka, et, et see Velzi laulud on enamasti armastuslaulud mida näiteks need Eesti need regilauludes ei leia siiski seal nagu rohkem töö töölaulud ja mure nagu võib-olla rohkem ridade vahelt lugema, aga noh tänapäeval noh võib-olla see keel on ka palju muud muutunud, lihtsalt ei, ei, ei, loegi välja. Ja siis ma lähen tagasi nende džiidide poolega, et need uued uued lood, mida me oleme õppinud meie sõbralt, kes on, oli üks esimesi, kes. Toru hakkas torupilli mängima uuesti ja väga hea muusik. Ta on hästi palju Lugusid dist saanud arhiividest ja hääle nagu uut materjal Reali kogunud ja proovin neid nagu laiale rahvale tutvustada, siis ma olen temalt õppinud palju lugusid ja mis on väga erinevad nüüd just need riigid on väga erinevad selle iiri džiigidele sesse vormi poolest, just et loo vormi poolest meloodiat ka. Sest kuna Iirimaal on see traditsioon jätkub olnud, nad on põlvest põlve Neid lugusid muutnud ja oma neid ornament ornament pannud peale ja ja noh, illustanud neid kõiki, neid muutnud palju huvitavamaks. Valsi muusika nõuab veel mitmeid mitmeid põlvkondi, et muusika muutuks sama tugevalt ja tunnustatuks kui iiri muusika. Et see nõuab veel aega. Aga aitäh teile. Sille Ilves ja Martin Liimann. Ja sellelt ja Martinilt kuulame looks kiik nimelise loo ja siin on ka Eesti arhiivi eesti muusika arhiivisalvestuste alguses kasutatud. Buduaar FG midagi nädagi, Männake Cybadi ka panid kokku mind midagi nädagi mätta tundma. No kiige venna võtta. Eesti etno on noorte pärimusmuusikute õppelaager, mis toimub alati nädal või nii. Pärimusmuusika festivali ja noored astuvad alatega festivalil üles ja meil on siin nüüd Krista Sildoja ja eesti etno käima lükka ja, ja, ja ka üks õpetajatest. Krista käest tahaks küsida kõigepealt, et kui palju see aasta huvilisi oli minu meelest see on järk-järgult aina kasvanud, kasvanud, et kuidas sellel aastal oli, kas te pidite ära ütlema kellelegi? Otseselt ära ütlesime me lõpuks kitarr ristidele. Kuna kitarristide tuli ja tuli ja tuli ja jäigi tulema noh, nimekirja registreeruma. Siis me olime sunnitud tõmbuma kitarristide üle piiri, olla joone alla selleks, et ise sind kitarrile, Hagrid, aga see on siiski laager, mis on mõeldud kõigile, kes mängivad erinevaid pill ja sellel aastal siis kokku tuli 75 pilli noort. Palju neist kitarristi siis vali kitarre olin omaette kuni 25, võib öelda, nii et üks kolmandik tõesti, ka suur hulk, kas oskad sa seletada ka kuidagi, et mil, millest see asi on, miks härra noorte hulgas populaarne või, või lihtsalt tari trobikond kitarristi, kes olid üksteise sõbrad, leidsid teede laagri juurde seekord, milles asi? Neist mõned olid omavahel sõbrad nagu oli pealtnäha, aga ka kitarr on lihtsalt saanud või saamas pilliks, pole midagi parata, see on tõesti filmida mida iga noor tahab võtta kätte ja mille peal tuleb üsna kergelt juba laulusaade näiteks välja, et see innustab edasi mängima ja ikkagi pärimusmuusika suvi, festival, siis on see kitarr küll selline element tarneosa, seal. Tänavuaastase pärimusmuusika festivali teema on poogen, midagigi laagrist saate ka seda, kas eriliselt rõhutada või, või välja tuua. Laagrisime hästi, püüame järgida sedasama, mida festivalil, ju hiljem siis peame nagu otseselt kogema. Ja eks me õppisime lihtsalt viiulilugusid näiteks. Ja meil olid õpetajad ka ise viiuldajad. Kuidas saab siis hulgale kitarristide viiulilugusid õpetada, mida te nendega teete siis? Kitarristide tegelikult õpetas küll kitarriõpetaja, selleks, et kitarristid olid kõik enamjaolt sellised, kes on tõesti omal käel natukene õppinud kitarrimängu ja, ja tunnevad neid põhituure ja põhivõtteid siis õpetajale. Ma ütlesin küll, et oleks tore, kui te õpiksitega labajalapulka viise mängima, mitte ainult saatma kitarril. Ja nad said sellega suurepäraselt hakkama. Nad esitasid kontserdil kaks lugu, neist üks oli muuseas viiulilugu pruudikutsumise lugu. Mõni aasta tagasi oli eesti etnolaagris veel erinevad grupid, näiteks tantsimise, grupi laulmise grupp ja nüüd on need nagu kõrvale jäetud, et on keskenduda rohkem pillimängule. Kas selle võrra on on see pillimängu kvaliteet kuidagi või selle õppimise kvaliteeti paranenud ka? Algne idee tegelikult ongi ju olnud kogu aeg pillimängulaager. Aga kuna me vaatasime, et noori, kes oskavad ennast väljendada selle muusika kaudu, julgevad väljendada üllatavalt vähe. Et aga me tahtsime, et kandepind kuidagi suureneks, siis me mõtlesime ühel aastal juurde tantsugruppi ja teisel aastal laulugruppi. Aga nüüd laager kasvas nii suureks ja läks nii populaarseks kätte ära, et pidime kuidagi seda piir Arvo hakkama vähendama ja jõudsime tagasi oma algidee juurde, et laagrisse tulevad ainult pilli mängida oskavad noored, kes siis isekeskis tantsivad ja laulavad. Selleks, et lauljad pelgalt lauljatele tantsijatele võiks olla eraldi laager veel. Aga seda ei tee teie, vaid võiks keegi teine teha. Ma arvan, et see on meil küll plaanis siin keskuses, et või keegi teine teema on väga teretulnud, aga aga meil on ka see plaan kindlasti lohutuseks neile, kes mõnda pilli oska mängida, kangesti tahaks, et Eesti etno laagris tullet kas järgmine aasta on siis juba loota või? Need, kes tõesti midagi veel mängida ei oska, neile on meil muuseas etno etnoloogi aga ikkagi grupp olemas see on väikekandlemängu alustamise õpituba. Ja sellel aastal oli seal 16 huvilist, kes tulid täiesti nullist õppima väikekandlemängu, et kui nad esimesena tal proovivad väikekandlemängu ehk nad saavad innustust järgmine järgnevaks aastaks, et õppida mõnd uut pilli juurde ja tulla siis uue pilliga juba etnolaagrisse või miks mitte sellesama kandlega tagasi. Kui palju need noored, kes tulevad laagrisse, peavad teadma, kus pärimusmuusikast või, või siis konkreetselt pillist? Me oleme sellise ilusa lause pannud kodulehele üles, et et meie laager baseerub grupitööl ja eeldab element taarset, pillimängu, oskust, pärimusmuusikat, teadmist ja tundmist ei ole üldsegi mitte vaja on vaja seda tahtmist. Nii et kui noor on mänginud üks või kaks või ma ei tea, kui palju aastaid pille siis pilli, mingit pilli, siis ta saab meie laagris ilusti hakkama. Igal aastal tehakse ikka plaanima, kuidagi mõeldakse läbi, et mis sellel aastal läks nii või naa või et järgmine aasta võiks seda või teist paremini teha. Kuhu konkreetselt see muusikute etno laager veel minna võiks, on teil juba plaane järgmiseks aastaks, mida veel paremini teha? Paremini saaks ainult kvaliteedi pealt kvaliteeti tõstes. Et kvaliteet võiks tõusta tänu sellele, et grupp grupi suurus väheneks. Aga nonii, Kõrb on jätta noori juuksed, aga tahan näiteks 50 laagrilist oleks selline unelmate laager, siis saaks teha juba sellist natukene raskemad ja keerulisemad tööd. Kuidas teil õpetaja, et ega on, kas teil õpetajaid oli ka seekord väljamaalt? Meil oli väljama õpituba ehk šoti muusika õpituba ja ansambel proolum, kaks liiget, kaks viiuldajat olid meil kahel päeval tegemas seda õpituba. Et me saime selgeks kokku neli shoti lugu. Nii et selline rosin, on meil alati laagris plaanis ja tuleb ka edaspidi. Iga kord oleme seda plaaninud, kuidas õnnestub, see sõltubki nendest artistidest, kes siis Viljandis festivalile jõuavad. Nii et et me kasutame heas mõttes ära neid artiste, kes tulevad festivalile juba niikuinii on nad Eestis. Jaa, Kristo mängib nüüd ise Hiiu kandlel koos Elo kandlikud Elo Kaldaga, kes mängib Väikekandel sellise loo paari nagu hunt soodaga ja polka. Ja nüüd siit tegelaste toast publiku jutuga edasi rikku seast oleme kinni saanud Hannes astubki nimelise inimese ja minu küsimus on sulle selline, kui sa oled pigem koori inimene ise. Ja aga, aga igav, sel aastal olen ma sind näinud siin Viljandi festivalil. Mis rahvamuusikatausta kui sellist sul ei ole. Mida see rahvamuusika sulle tähendab või on see malevakokku tuleks? Tere hommikust, jah, kõigile, kui sa küsid nii vara hommikul nii keerulisi küsimusi minu käest, ma arvan, et rahvalaulu taust on meil kõigil olemas, sellepärast et isa mäletab küll mind, kui ma olin mingi kolme, nelja aastane, poisikene, et ma õhtuti laulsin sellest ise kodus, mida ma päeval tegin nagu ikka rahvalaulus. Et see on vast meil kõigil sees olemas ja aga see festival on muidugi niisugune lõbus üritus, ta on. Ta on hästi mitmepidine, ma arvan, paljudele inimestele ta on paljudele muusikaüritus ja võib-olla natuke seltskonnaüritust teistele seltskonnaürituse, natuke muusikaüritus, ma arvan, minul on ta seal kuskil vahepeal. Ma siin esimesena aastatel, kui ma käisin 10 aastat tagasi, siis ma püüdsin ka nii palju kontserte läbi käia kui võimalik, aga siis ma sain õhtu lõpetuseks aru, et mul ei olnud midagi meelde jäänud sellest, mida ma olin kuulnud, sest et kui sa ikka neljakontserdil päeval käid, siis on lõpuks peas niukene virvarr ainult sellest muusikast, nii et nüüd olen nagu rahulikumalt võtnud kaks kontserti päevas vast maksimum, mida suudad, vastavalt, aga aga siin on ka palju toredaid inimesi, keda muidu talve jooksul näeb harva või väga ametlikus õhkkonnas ja siis on nendega tore korraks kuskile muru peale või laua taga maha istuda ja natukene maailma parandada. Kuidas nende vaadatud kontserdite ka siis on sinna päris tunni. Alguses rääkisime, et igale inimesele on siin festivalil oma peaesineja. Et sa küll kõike siin ma saan aru näinud ei ole, aga, aga nendest paarist, mida sa esimene igal päeval külastanud oled, milline on sinu jaoks peaesineja sellel tänavusel festivalil? Võib-olla seal kõlab veidralt, aga ma käisin eile kuulamas Jaani kirikus siinsamas kõrval Helin-Mari Arderit ja Siim Aimla triot ja see, kuidas nad niisuguses väga tasakaalukas džässivõtmes esitasid Eesti vana kirikumuusikat, rahvalaul, kiriklike rahvalaule ja ei kiriklike lahvrahutades seadete seadeid, nagu nad ise ütlesid. See oli täiesti vapustav, see oli, see oli nii-nii peenelt, nii tundlikult, nii neid täpselt ja pieteeditundeliselt tehtud, et see minu jaoks on küll selle tänavuse folgi tipp, sest see on selleks tehtud projekt, ma loodan, et seda esitatakse veel veel kirikutesse on seda väärt, see on nii hästi läbi komponeeritud. Ja see isegi sellel korral see vaikne muusika andis silmad ette kõikidele nendele toredatele, moldaavlased šotlastele ja valgevenelastele, kes siin mängida lõhkusid. Ma oma järeltulijad ka siia festivalile alati kaasa võtnud, sa just äsja ütlesid, et oma vanimat poega sa naljalt enam ei näegi, sind ikka näen siis, kui tal söögiraha otsa saab, siis, no siis ma kohe näen teda. Oled sa kuulnud, mis on nende muljed? Aga tal on ka niuksed, rõõmsameelsed tegelased ja nad võib-olla nad ei, nad on alles siin natukene kümne-viieteist aasta vahel. Et nad võib-olla ei oskagi nendest ansamblites täpselt midagi otsida või noh, endale selgeks teha, mis asi see on ja mis, miks, miks moldaavlased mängivad sellist muusikat, meenlased selliste võiks šotlased sellist, aga eks nad on ka Palamuse peal väljas ja nagu vanasõnagi ütleb, et eks ikka vasika nina tuleb, kassipoja nina tuleb piima sisse toppida, et eks nad, kui nad selle sees elavad ja sellega harjuvad, siis kasvab nendest uued põlvkonnad peale. Muide, siin just arutasime ühel õhtul tuntud folgil käia tänase justiitsministrile langiga, et et kui 94. 90 kolmandal-neljandal aastal see festival algas, siis, siis need lapsed, kes võib-olla selle esimeste festivalide tulemusena on sündinud juba niukses 10 11 aastat vanuses juba suhteliselt iseseisvalt festivalil käijad ja seda põlvkonda ju kasvab järjest iga aastaga peale. Nii et see festival on nagu tegelikult lõpmatu, et sellel ei ole lõppu näha, sest see toidab iseennast, see toodab iseennast. Publik toodab ennast otseses mõttes ise, nii et et siin ei ole lõppu näha, et me võime siin ka 200 aasta pärast Viljandis suvel kokku saada. Kui meil nagu elu ja tervist ja jõudu peaks selleks ajaks jätkuma. Kui ma küsiks sinult, kui kui tohib natuke ametnik, amet ametnikult. Sellisel suurel peol on linna jaoks riskid see tasakaal linna linnale maine toomise, maine tekitamise ja, ja koormuse suhtes toitlustamine, tualetid, transport, kõik see logistika. Mul on ma nagu ma ühes saates ütlesin, viieks minutiks tihtipeale tunne, vaadates liiga liiga hõljuvaid inimesi ja liiga liiga palju prahti, mida, mida eelmisel aastal siin oli näha, sel aastal õnneks on, on asjad hoopis paremad. Linnale pigem hea või pigem halb? Ei no see on igal juhul hea Viljandi linnale, sest ma mäletan tõesti seal kümmekond aastat tagasi oli niimoodi, et linn ma ei mõtle linnavalitsust, vaid niuke linn üldisemas mõttes, nagu ignoreeris seda festivali siin kell kaheksa õhtul pandi kõik söögikohad kinni, poed pandi kinni, Natalja bensiinijaamast käis siis kogu see jõuk endale süüa ostmas, see oli ainus koht, kus süüa sai osta. Nüüd on nagu olukord ikkagi märkimisväärselt paranenud. Me näeme siin ju, et pitsad on 24 tundi ööpäevas lahti ja kõik üritavad sellest ikkagi teenida. Ja mis puudutab seda melu ja prahti ja kõike seda, midagi ei ole teha, tuleb üle elada. Täname Hannes Astok, et ja kuulame siin pisut enne uudiseid paar minutit jõuame kuulata ühte lugu, mida esitab tänavusel festivalil väga populaarne ansambel Raud-Ants. Juurekaev. Leena. Graali.