Tere jälle kaunist Viljandist. Siin on küll pilved taeva kohal, aga meie oleme tegelaste toas jätkuvalt. Meie on, on siis kadridiisel ja Ants Johanson ja jätkame saadet pärimusmuusika festivalist, mis Viljandis juba täna viimast päeva neli päeva siis juba käimas on. Ja ees olev tund, mida toob meile kõigepealt räägime sellest, et esmakordselt on festivali raamesse tiptidele laulutuba. Kuulame voolu seda, mida neile lauldakse, mida neile, milliseid liisulugusid loetakse ning siis räägime ka nende tittede laulutoa läbiviijatega kolme mari veavad seda Mari Hansen, Mari Sarve, Marju Uluots. Veel on selles tunnis meil plaan rääkida fold juttu, asi selles, et igal aastal korraldatakse folgimuljete kogumise võistlus ja täna õhtul see aastane folgi jutt ka välja kuulutatakse. Ning Meie loeme sellest ainult katkendeid teile veel ette ei ütle, milline jutt võit võidab. Ning tunni lõpus räägime veel hääletamisvõistlustest, mis sai alguse juba esmaspäeval ning leidis oma suure finaali siin Viljandisse neljapäeval ja selle hääletamise võistluse võitjaga. Teeme juttu ning selline üldjoontes ongi me meie kella ühene tund. Alustame kõigepealt lubatult tittedega ja kuulame kõigepealt kolm laulu ja lugemist, mis, mis seal toas kuulda sai. Viljandi pärimusmuusika festivali raames toimub sel aastal esmakordselt titelaulutuba, mida juhivad eest Mari Hansen ja Mari Sarv. Marili Uluots siinjuures ka veel lisaks. Kust teie need laulud ja mängud võtate, kas kas tegu on selles mõttes ehtsa pärimusega, et te olete oma emadelt, õpin neil, need kuts läks karja ja patsiga hakkuja kodudes tehtud nagu paljud-paljud, inimesed tunnevad neid. Ja mingeid siukseid keeles nii tugevalt kirjas kõik see kultuur. Et seda teatakse ikka väga palju, et et seda pole nagu nendel naistel, kes gruppi tuleb vaja nagu, et kõik oskavad neid sõnu paljude asjade. Aga kas, kas neile reeglina vanemad on teinud ka midagi sellist või et kellel on ja kellel ei ole, see sõltub just perekonnast, aga osad laulud on siis rahvaluule arhiivis saadud ja osad olen, olen ma näiteks ise kogunud ja siis selgeks õppinud ja sõitsid olen ma ise kogunud ja õppinud, kuna aga ise mõtlete välja ka või tuleb ette tuleb ette, nagu just nagu jätkusid, et neil igasuguseid ahellaulud. Et Sumerat sõrmikul, et seal võib ise nagu edasi laulda, et et et kui sa küsid nagu allikate kohta, et siis mina ise käisin omal nagu vanemate lastega käisin siil ja Roose juures, tema folkloorirühm oli tere pereringis või et sealt ma sain nagu mingisuguse nagu tunde kätte, et mis nagu tund võiks välja näha. Et nagu ütles omal kohta, et tema nagu tegi oma heast nagu vastust lihtsalt ei ole nagu mõelnud selle tunni ülesehituse peale, aga mina samal ajal, kui ma käisin selja juures, õppisin Tartu Waldorfgümnaasiumi juures olema õpet nagu seminari juures. Ja siis ma nagu vaatasin, see oli nagu tunni läbi just selle lapse meelte nagu vastuvõtlikkuse, nagu seisukohalt ja hakkasin, pigem on siin nagu neid osasid just et millest üks tundjaks nagu koosnema, et, et see nagu metsa avamine Siis pärast avamist need hingamise liiguksid hingamine nagu paika saada, et kui me laulame ja teeme see hingamine, mis käib kaasas mängitustega ja lapsel ka. Ja siis tuleb siia rütmiline osa, mis tugevdab nagu üldist lapses oleviku keha lapseni. Me oleviku inimene oma füüsilises kehas, et selle tugevde ise kaudu me aitamegi lapsel nagu kasvada ja areneda ja siis mahavõtmine ka lõpuks te jääte nagu neid asju nagu õhku rippuma, vaid, vaid siis pannakse kokku tagasi. See, mis tehakse lahti, pannakse pärast kokku tagasi. Me räägime nagu äkki liiga palju tarka juttu korraga naistele, et nad mõtlevad, et mis mina julgen nagu oma kodus lapsega nii tähtsa in tark, et ärme liiga tark räägi, et et, et Tartus nagu on lihtne, et et kui käid tunnis tund, hakkad ise nagu tajuma või nagu mõtlesin, et see oli nagu sinu üht niisugune mõte, et räägi see ei mina mõtlesin nagu seda, et, et ükskõik kuidas teha, peaasi, et teha. Et see nagu tegemine on kõige olulisem. Et sellest ringist nagu võib-olla jah, tulebki nagu see julgus ise edasi teha ja ise mõelda ja mis nagu lapsele tore on ja näha, mis on lastele tore. Aga mis te arvate, mis lapsed sellest koosolemisest tegemisest saavad? Mõnu? Et kui ema oli mõnus ja, ja siis ta näeb ju oma vanaemat nagu sihukeses. Et ta ema on tore olla, et see on ka lapsi jooksul, ma arvan, hästi tore, et paljud naised, kes tulevad ühtletitedega, et noh, et, et lapse käest ei saa ju veel küsida, siis kas talle meeldis, nagu seal. Mina võin küll niimoodi, ainult mina hakkasin käima sealsamas, kus me kõik koos käime. Kui Leena oli kahenädalane või kolmenädalane. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et noh, eks on keeruline üles ärgata ja minna ja et kas, kas on nii tähtis. Aga kui ta sai juba pooleteistaastaseks, siis ta ütles ise, et ta tahab ja et nüüd on nagu ainus variant, kuidas teda üles saab, mingi seal on, on lihtsalt nagu lähme lasteringis, ta teeb silmad lahti ja läheb. Ja nüüd ta. Ja, ja, ja ta mängib kodus, näita ise, ärgitab mind, et hakkab nagu laulma klopandi klopandi ja siis me peame laulma ja tantsima ja võtab tunde, kuni kogu programm saab nagu iga õhtu kodus ka läbi võetud, et, et nagu paar aastat hiljem hakkab nagu see mõju välja tulema, et see on talle nii oluline, et igal õhtul peab nagu kõik need tantsud ja laulud läbi laulma, mändoga sõitis, praktilised tänapäeva emad räägivad, et, et et raske liiklusolukord, laps hakkab turvahällis, ent tegema, et siin yhe roolil on võimalik maha rahustada, hakates neid lasteringil nagu laule laulma, siis laps, kõrvad kikkis, kuulab ja jätab oma hädaldamise, laseb emal roolida. Turvaline nagu niisugune tausthelitaust on lapsele ka, ilmselt siis nagu minu suurem laps on kolme sarnane neljaseks ja tema on ka üsna väikesest käinud siis ja hästi mõnus laps laulab rõõmuga selliseid laule, mis sulle endale ka meeldivad. Nii mõnus on juba koos laulda ja kas te oskate nii-öelda ka näiteks oma laste pealt, et millised need kõige suuremad lemmikud on, need, mida neile tavaliselt kõige rohkem meeldib teha. Mis me siin tegime, panime jalad vastamist ja niimoodi nagu puusadele harjutus tegelikult. Et sõit sõitsin, sealt saame, sai ja pikaputke piima, laia laastu leiva, et see on kõikide lasteni siuke hästi ja meeldinud. Ja selle liikumise ja laulame ikka ise panime kokku, et, et ega need liiku liigud ütles, et alati ei ole siukseid pärimuslikud. Vahepeal olen mõelnud, et kõigis nendes lasteringides Need on küll heina sündis, et noh, tehakse seda patsu-patsu kaku ja kuts läheb karja. Teeks midagi huvitavat, emadel ka uusi asju õppinud, aga Leena tahab just neid kodus saab ikka kokku teha ja tiidid, iha pane ja ja kuts läheb karja ja noh, ja siis natuke klopanni ja giidi ja koht jah, kus nagu uusi laule õppimas käia vaid kus harjutatakse just nagu suhtlemist ja ja võetakse sellest ühest laulust selle pika kordamise peale see iva lõpuks välja, et hakkab nagu hakkab, kehasse jõuab see mõju ja mõnu, nagu et mis seal sees on. Korduvtegemise peale. Meie käest on ka korduvalt küsitud, et pange kirja need laulud, et me tahaks kodus teha, aga aga asja mõte ongi see, et lauljad nagu ise külge, et kus sa loed paberilt, see on hoopis teine asi, kui see, et sa õpid, ta jääb sulle pähe meeltega hoopis nagu inimene nagu võtab vastu, kui ta näeb, et seal hoopis teised nagu energiakehad või kuidas seotud selle asja omandamisega või hoopis teised meeled, ütleme siis lihtsamalt, et hoopis teiste meeltega õpid kui vanad lapsed, et sellega kaasa tulevad, et kas siin on sellist vanusepiiriga märgata, et ütleme, kahe kolme aastasega VTT otseme Viiesega juba viie, isegi ma enam ei, ei taha teha või selleks vaat seda laule ja mänge ja noh, need vahetada vastavalt vanusele kohandad asi, aga kui vanad teie gruppides käivad. Et meil on praegu välja kasvanud sellest ühest grupist, mis seal aastal 2000 2001 või kaks, hakkasime pihta? Kaks kevad. Et on. Päeviti ja reedeti kaks stabiilselt agul gruppi, kes käivad koos, et on suuremate lastega või siis väiksemad, on tited. Et Ma kuidagi näinud, et, et kuni selle hetkeni, kus laps hakkab huvi tundma teiste vastu, et see kaheksa, üheksa kuu ja kõndima ja et, et siis vaja sinna tuua juurde ka nagu niisuguseid kätest, kinnikäimisi ja teisi nagu mängitisi juurde, et natuke erinev nagu sisu ja on kahel erineval päeval ehk siis päris tited vastased siis umbes või natuke alla selle, et ja vanem grupp, et seal me teeme kõigiga siukseid rollimängija, nagu tänapäeval nimetatakse, mängime karjuste lambaid ja hunte ja ja siis sama kandelina, mida me siin näitasime, tõmbame, küsiks vahepeal lased hüppavad üle, selle kandelinad harjutavad ka piiriületamise nagu tunnet, et ja neile väga meeldib, nad võiks lõputult sealt üle selle kandelina hüpata seal järjekorras kõik, et see on kand, mängu seesnanguid, kuni selleni, kus, kus lambad tulevad koju, et siis tehakse kandel hinnang, et kes saab üle, saab peremehele tagasi ja kes hüpates hundile. Ja kuidas siis lõpuks laheneb, kas mõni jääb hundile ja ikka emad aitavad üle? Ei juhindu, mitte. Ei tea jah, mõned lapsed juba suuremad lapsed juba tahavad hundile. Ja siis need vanemad lapsed, et mõnikord nagu tunnevad, et mis sa pead kodust välja tegema minema, ütlesime, et me mängime kodus ka, on kõik, et miks peab sellepärast minema copyderapeutikumi, et et kodus meie laulame, mõningad eelistavad hoopis kujul laulma jääda liiga titekas, muidu äkki või noh, et liiga väiksed on koos omavanuseid nagu kuulevad, et Leenu tuleb, et siis nemad tulevad ka keegi, ent sõbrad peavad ka nagu sõprade pärast, nagu inimesed siin täna eile ütlesid, folgil ütlevad ka sõprade pärast koordile. Mina nagu vaatan, kui tulevad need vanemad lapsed ka tundi ja neid on rohkem, siis on seal palju rohkem neid mänge, kus on tagaajamis igasuguseid hobusemänge ja linnumänge. Et siis väiksed on alati tänuväärsed aiad, sest nemad ei taha veel ringi keskele minna ja Dago aetud saada ja kardavad seda natuke nagu rõõmsalt, aiad ja suuremad saavad joosta ja nagu tunni alguses juba lepivad kokku, et teeme ikka seda ka. Aga äitäh teile, Marianson, mari sarv ja mari uluvad kolm mari. Ja siit tegelaste toast jätkates siin ümberringi on hästi palju noori inimesi. Aknast välja vaadates on hästi palju noori inimesi ja arenenud tuur maades öeldakse, et rahvamuusikafestivalidel on on 50-st 60-st põlvkond, meil on see noorte põlvkond ja üks inglane ütles just seoses selle seostub väga hästi selle tittede laulutoaga, et küsis üks inglane, et kas siin festivalil on tunnustus tehtud lapseootel naistele, et nii palju nii-öelda kõhuga naisliigub ringi. Ju siis on uus põlvkond folgi külalisi peale kasvamas, aga pärast pärast vahe, vaatepead, kuulamine, Supriatkid, Narva, venelasi, Narva vägevaid naisi laulmas Poolal jätsinlaadsed. Edasi jõuame oma teemadejärjega Kolgi jutu juurde. Aastat toimus eelmisel aastal folgi jutukonkurss ja saabus sinna seitse võistlustööd. Ja meie siin veel võitjat ei ütle, sest see kuulutatakse välja alles täna õhtul kella kaheksa sel kontserdil kus festivali pealik Ando Kiviberg esineb ja oleme palunud kahel noorel näitlejal, kes äsja lõpetasid Viljandi kultuuriakadeemia näitlemise eriala. Nimed Kärt Treiman ja kogurvitse valisid välja mõned tööd nendest mõndadest töödest lõigud sellest neile eriti meeldisid. Ja lõike nüüd kohe kuuletegi. Olen folgil palju üksildased üksildase uitajana viibinud eriti pärast seda, kui mu pealinna tuttav minult folkile kiidulaulu kuulnud mulle oma sõnul seltsiliseks siia sõitis. Esimesel õhtul untsakate lõbusas melus rajakultuurišoki sai edasisest loobus. Mitte kordagi pole hetkekski igav hakanud. Kõik on nii rõõmsameelselt nostalgiliselt tuttav lõbusad noortes algalt külitamas pargimurul, kohtumisrõõm ja kallistused, siit-sealt kostev spontaanne trummipõrin. Üksildane paljasjalgne flöödimängija hilisõhtusel tänaval, vana maja trepil. Mõni suvi tagasi, kui Ando Kiviberg häälest ära, nagu ta toru pilgi festivali ametlikult lõppenuks kuulutas, hüüdis üks peoline läbi kesköise vanalinna. Polk sai läbi, folk sai läbi neli-viis korda järjest. Kõik hea saab alati liiga ruttu otsa. Viimasel õhtul Kalbussi kuulates, millised põnevad pillid on hing, nii kaalutled hõljubla oma kohal koos kellelegi puhutud värviliste seebimullidega. Ando ja tema sõpradega koos üritan vapralt kaasa laulda, kui ammuses lapsepõlves karu kõrva peale astus. Super. Laval mängivate flaanlaste pillidest vilkuvad helid levivad mööda publiku käsi jalgu nende südametesse pannes need aina kiiremini ja kiiremini põksuma. Seejärel liigub helide edasi nende südametest peade kohale, ühinedes viimaks üheks suureks meloodiaks. See meloodia võtab aga ruttu purjed üles, liigub edasi, ta seilab üle kaevumäe kirsimäele, sealt pursk kaevuni, kus nii mõnigi festivali jooksul oma pea või jalad puhtaks on saanud edasi suure telgini ning katab peatselt kogu Viljandi või vähemalt nii see tundub, kui kükitada otse lava kõrval kasvava puuoksal. Nagu teeb seda meie väike varr. Lane. Kujutage nüüd hetkeks endale ette mõnda väiksemat ja kergemat sorti lindu, näiteks varblast, kes ühel festivalil üle festivali mägede lendab. Vaade, mis talle sealt ülalt avaneb või, või pea kergelt ringi käima ajada. Sajad sipelgad värvilistes hõlstidesse linastus hilpudes müttavad muusika taktis ringiratast või niisama koha peal ning keerutavad sõrmede vahel oma vastu punutud kaltsuriba veid. Pudrukapsas missugune. Äkitselt vaatab meie väike varblane otse enda kohale Murni taevasse ning lisab, õpetades kiirust. Tulemas on tugev vihmasadu, peab seda lähtudes taibukalt oma varasematest kogemustest. Ta teebki Räkk langemise ning maandub õnnelikult ohates. Ma olen täiesti kindel, et ka linnud võivad väga vabalt tuhatav. Otse lava kõrval kasvava puuoksale. Riba hüppab ületatud, Käia kargab koos kahe teise kutiga ümber selle, nagu mingi pseudoaborigeene riba on Peeter ja ta valvas ka päeval kodan. Mina pühin oma uhke kookospähklist kõristiga, mille kevadel ekstra selleks ostsin, et folgil puusetada. Aga nüüd on ta saanud minust lahutamatuks, sest loitsiti sidumisloitsuga külge. Õuest vaadates on sees käiv tants nagu varjuteater. Keegi ei taha lõpetada. Rupert laulab nad lõpuks magama. Havai saarte esindaja endiselt vaikib. Narva poiss tuleb ja keerab magama. Täitub ümbritsevatest helidest ja hõljub järgmisse päeva. Reede hommikul seame üles joonistamislauale, riputame puude vahele nöörid. Teemaks on kõik puudega seotu ja vaba teema. Kell 10 ilmuvad esimesed huvilised. Lapsed asuvad õhinaga joonistama, nende ema teatab, et tema ei ole üldse joonistaja tüüp. Näitan lastele, kuidas puulehti läbi paberi kopi keerida. Poole tunni pärast kõnelevad ema ja poeg rohelise kriidi omandiõiguse üle. Emal valmib kolm ja pojal üks töö. Kell 11 ripub nööridel juba 10 joonistust, kaasa arvatud assortii, õunapuu ja kilpnäärmehaige hobune. Üldse joonistati kahel päeval kokku 180 tööd, sealhulgas neli marutaudis peni, kuus helikopterit, krillis silmadega tigu, madu, elektrijaam, indiaani tantsu tantsiv Toma hooliga kass. Kompromisspuude teemaga ainult autode loomisest huvitatud väikeste poistega saavutati selle tulemusel valmis umbes 20 metsa või istiku veoautod, mis sõidavad megakiirusel vastu hiiglaslikku puud. Mõni neist ajab seejuures alla marutaudis peni. Tartust ainult esmaspäeval tohutu stardipauk, et saata teele hääletajate, kes hääletaks läbi Eestimaa, jõuaks neljapäeval Viljandisse. Neljapäeval tehti kokkuvõtted ja võitjaks tunnistati paar, kelle nimed on Mikk Gaškov ja Liina Laumets. Liinat küll kahjuks enam Viljandist ei õnnestunud tabada, aga Mikk on mul nüüd siin, tahaksin küsida Miku käest, et kui palju punkte teile anti ette, te pidite ju noh, iseenesest Tartust Viljandisse ei ole pikk tee, aga eeldatavasti ei tulnud seda otse nelja päevaga, vaid vaid pidi käima mitmeid-mitmeid punkte läbi, et palju neid punkte olid ja millised medalid. Et kokku oli 56 punkti. Mee suutsime läbida 32. Punktid olid laiali üle Eesti, alates vask narrast, lõpetades Sõrve säärega. Obinitsas ja siuksed kaadeta. Otse loomulikult ei tulnud. Tegin väikse arvutuse, et kokku ma arvan, läbisin umbes 1000 kilomeetrit. Ja kaua see teie jaoks aega võttis? No me jõudsime viis minutit enne finiši sulgemist avalava juurde Viljandisse, et noh neli päeva. Neli päev valitigi teel kas või enda väike hirmeliga, kas jõuate kohale või ei jõua. Jah, lõpus läks hasart päris suureks, et, et meil oli kogu aeg otseühendus inimestega, kes istusid arvuti taga ja teiste hääletajate kätt. Et ta oli umbes teada, palju teistel punkte on ju palju, meil on ja ja mis graafikus teised liiguvad ja siis Suure-Jaani teeristis hääletades oli juba sihuke väike väike niisugune hasart ja siukene, natuke närviline ka juba. Õnneks läks kõik hästi. Aga kuidas te selle kava kokku panite, et ilmselgelt viitekümmend kuut punkti ei jõua nelja päevaga läbida, et kas te ise, mille järgi te otsustasite, kust te läbi kavatsete minna või, või kust ei, kindlasti ei plaani minna. Ütleme, et kui me minema läksime Tartus, siis me mõtlesime, et et käime niisugustes kohtades, kus meil ei ole varem käinud. Ja esimene punkti, mis valisime, oli golf kõike, mis on Peipsi ääres. Et ma olin seal küll käinud, aga Liina ei olnud ja siis ma mõtlesin, et et ega sinna muud moodi satub. Aga siis noh, siis tuligi suund, et esiteks läksime põhja poole Tartust ja siis sealt edasi mööda nagu Tallinna poole ja nii edasi, et et meil oli ka kokku lepitud, et Hiiumaa juures saame tuttavad Hiiumaal saame tuttavate juures sauna ja teiseks oli Hiiumaal ja ja siis edasi tõi kõik loogiliselt alla Saaremaale ja tagasi maale ja nii edasi. See tuur oli kuidagi plaanitud ka, nii et noored õpiks tundma eestimaad, palju teie enda jaoks avastasite kas oli selliseid erilisi kohti ka, mis on, mille üle on tõesti hea meel, et oi kui tore, et me nüüd seal käinud olema, et ei oleks osanud arvatagi. Näiteks kuigi ma ise olen Ida-Virumaalt pärit, ma ei olnud kunagi käinud kuremäe kloostri juures ja seal oli tore siukest teisi kohti ka, et et muidugi osade kohtadega meil oli niimoodi, et, et et me käisime sealt nagu hästi ruttu läbi ja panime kohe edasi. Seepärast auto ootas kuskil põõsa taga. Et palju kohti, mis oleks tegelikult tahtnud kauem aega viita. Noh, ligi sai kiiresti ära käidud. Aga jah, ütleme, et et juba see, et sa saad sa autoga sõita mööda teid, mida sa ei ole varem sõitnud, siis sa näed juba ka päris palju, tegelikult testivad. Mis ei tähenda seda autost põõsaid, aga kas need olid siis tuttavate autod kokkulepitule? Ei, mitte tuttavate autod, see olid igasse autosse istusime, siis oli umbes niisugune pähe õpitud lauset seisu siis, kus punkti väsi blablablabla ja et autojuhid, kes nagu noh, meid peale võtsid, siis nad, need väga huvitas see asi ja nad nagu tahtsid aidata nad aids selles mõttes, et nad viisid meid sinna punkti ära ja siis noh ise sõitsin asi, et siis me tegime kiiresti oma selle pildi ära, mis oli igas punktis. Et selles mõttes oli nagu noh, arvatavasti autojuhtide jaoks on huvitav, et et üle Eesti ikkagi 37 paari, kes valetas ja noh, päris palju autojuhte oli selliseid, kes ütlesid, et ah, et ma siin just paar päeva tagasi vedasin ka mängida hääletajaid ja siis nagu veidi punktidesse nagu kohale ja saime edasi lohet. Aga kui tihti te ise muidu hääletate No ütleme, et ikka ma arvan, et kord nädalas vähemalt ja noh, kui on ikka vaja kuskile minna, siis ikka pigem pigem ikka autoga kui bussiga autoga saab rutem. Aga kas sellel peale saamisel on juba välja kujunenud ka mingid trikid selles mõttes poistel on kindlasti ju alati keerulisem peale saada kui tüdrukutel tüdrukuid Fist võetakse lihtsamini. Ja võetaksegi tüdrukuid lihtsamini. Aga noh, trikid, Tüdrukud, et ette lükata, pane tüdruk hääletama ise oodata põõsas või midagi sellist. Ei, nii, ei, nii, mina ei ole tenni. Aga noh, ma ei tea, tuleb ennast nagu teha, et sind märgataks kuidagi. Võib-olla siis jah, mingeid siukseid noh, näiteks kasutatakse kirevaid riiet, riietusi nagu esemeid ja, ja siukseid, võib-olla huvitavaid mütse või midagi. Ja üks paraedas jõhvist ostetud vihmavarjudega ja neil läks ka väga hästi sihukesi asju andmast, et kui see lihtsalt seisab tee ääres käsi püsti, siis ei pruugi sind kohe märgatagi. Auto sõidab sust mööda. Aga millised siis need teie välja paistmis nõksud on, kuidas te teete ennast nähtavaks? Siltide abil erinevate et lõpus, siis kui meil läks juba hasart suureks, siis meil oli silt aita võita. Aga muidu on näiteks see, et, et tihti töötavad sildid, et vanaema juurde ja heinale või või midagi taolist, et noh, mis ei pruugi alati teisigi jälle. Tegelikult lähed hoopis kuhugi mujale, aga püsitan heinale, siis ikka võetakse peale. Aga kuidas need autojuhid on, kes need teid peale võtavad, on nad ise ka kuidagi ühte tüüpi inimesed või? Väga suur osa autojuhtidest on, on, mäletan, et kunagi ja siis nad peavad nagu seda, seda tunnet, mis on seisma tee ääres, kuisest tühja auto järjekordsest mööda sõidab. Aga no tegelikult oli ka sihukesi inimesi, kes ütlesid, et nad ei ole varem kunagi peale võtnud, aga et kuulsid kuskilt raadiost sellest võistlusest ja mõtlesin, et noh, et et võib ju proovida ja ma arvan, et nad ei pidanud pettuma. Hääletajades. Mis sa arvad, miks tavaliselt võtavad autojuhid hääletajaid peale? Nojah, üks asi ongi see, et nad on ise varem teine, sest et noh et sa saad ikka inimest aidata, kui inimene hääletab jõuda, siis on ikka vaja kuhugi minna, et seal teeäärse ei oma aega ei raiska. Ja kui sul on tühi auto ega see sul tükki küljest ära ei võta ja see on üks niisugune, noh, hääletamine on tegelikult ka niisugune loodus säästlik reisimisviis, et et kui näiteks ise autoga sõita, kulutab bensiini ja, ja raha ja kõike muud häirib keskkonda. Aga kui sa sõidad juba autoga, mis niikuinii sõidab kuhugi, et siis selle aruta nagu hoiab loodust, et võib-olla ma ei tea, ma loodan, et mõni autojuht mõtlevad ka selle peale, kui ta hääletaja peale võtab, aga ma ei tea Aga kas negatiivseid kogemusi ka, kas siis selle konkreetse võistluse jooksul või parem üldse on olnud erinevate pealevõtjatega? Mul isiklikult on vedanud, mul isiklikult ei ole mingeid halbu kogemusi, aga aga no ütleme, et tutvusringkonnas on küll siukse noh, mitte just väga hullu midagi, aga natuke naljakaid. No niisugune ebameeldivaid, aga samas hiljem järgi mõeldes naljakaid juhtumisi on olnud jah. Noh, see võib olla niisugune juba tuntud lugu, et Tallinn-Tartu maanteele sõidab ringi või siis sõitis ringi üks alasti autojuht, kes ka hääletajaid peale võttis. Et mul üks tuttav oli selle peale nagu sattunud, aga, aga noh et ta selle auto peale loomulikult ei läinud. Aga lihtsalt eredaid seiku, mis jäävad meelde millegi poolest, et kas see on eriliselt tore või, või eriliselt naljakas olnud. Kui nüüd konkreetselt näiteks selle hääletamisvõistluse aja peale mõelda Seekord oli niisugune suhteliselt nagu keskpärane, et ükskord sõitsime küll nagu prügiautoga, see oli sihuke uus kogemus ja Saaremaa praami peal, rääkisime ennast mingite tšehhide peale, kes ka tegid Eestimaa peal tuur ja siis käisime nendega, otsisime öösel pimedas seda Vatla maa linna, mis oli üks hääletuspunkt ja siis kuskil Lihula Pärnu maanteel kellelegi hoovi taga ööbisime tõlkidega. Et mina küll nagu kahtlesin natuke, kas siia on nagu selles mõttes, et äkki tuleb mingi jama, et ei tea ju, mis omanike tsehhid ütlesid selle peale, ah neil ükskõik, et nemad on kogu aeg, magan tee ääres ja lehtedega, kellelegi õue peal peaga. Rock ma ei nagu selles mõttes, et seekord oli siuke suhteliselt. Kui palju sõltub kaashääletajast see tulemus kas võetakse peale või ei võeta kasse nulli, kellega sa koosreisid? Pealevõtmise osas ma ei, ma ei oska öelda, kas pealevõtmise osas sõltub või nagu kass olemuse pealevõtmine sellest aga aga kindlasti on see, et sa pead neli päeva koos kellelegagi olemas, siis see peab olema tore inimene võib sattuda nagu situatsioonidesse, kus nagu noh kus läheb nagu tuju läheb alla, siis. Mul on inimene, kellega koosseis nagu sellest üle saad. Et kui nagu mõlemal läheb, aga noh, tuju väga nulli sisse. Siis jätab skaala haigus nagu kogu päevale võib-olla või. Ja linna oli sinu jaoks inimene, kellega sa teadsid, et sa nüüd võid neli päeva teel olla. Teeb päris täpselt ei teadnud, aga ma läksin riski peale välja sellepärast, et et tegelikult on ta minu kursaõde. Ja ma teadsin, kuidas ta muidu on, aga ma ei teadnud, kuidas ta hääletades on. Tuli välja, et saime hakkama, väga tore. Väga kena aitäh teile. Mikk Gaškov rääkimast oma põnevast hääletamisreisist. Jätkame tegelastega vabast Viljandist pärimusmuusika festivalilt viimaselt päevalt ja Kadri diisli Ants Johanson siinpool. Ja lugu, mida te praegu kuulsite, oli Eesti Iiri-Soome, šoti ühislugu. Johns võik ja sünnipäeva lugu, nii et eesti-iiri lugu kokku ja nüüd on meil siin Ando Kiviberg peakorraldaja ja me saame temalt nii mõndagi küsida. Kõigepealt muusikaliselt mulje, et kõige olulisem aa. Minu meelest on kuidagi viimastel aastatel on saanud tavaks öelda festivali kohta, et läbi aegade parim ja öelda tunnistan üles, et, et kui see käesoleva aasta nende väljaanne hakkas lähenema sest mul tekkis tunne, et võib-olla tänavu aastal nagu ehk mõnes mõttes võib-olla ehk natuke tagasihoidlikum. See tunne oli petlik, et ma olen saanud küll võib-olla võrreldes möödunud aastaga pisut vähem kontserditel käia. Kuid kõik, mis ma näinud olen, on on olnud. Väga hea. Peab ikkagi tõdema, et festivali korraldajatel on, on väga hea muusikaline maitse. Ma. Eile pärast seda tohutult suurt vihma, käisin Stefan network bändi Toomas ja ma sain ikka niisukese elamused. Täitsa uskumatu, neid ma ei olnud varem elusast peast näinud, ainult plaati kuulas. Ja kui nüüd küsida, et mis mulle tegelikult siis kogu festivali vältel kõige suurema sellise elamuse pakkus, siis, siis ma arvan, et see oli hoopis meie kaks noort orkestrit. Et Virumaa ja Viljandi noorteorkester mängisid Eesti sellist, kus võtan viiulit, viiuli, viiulilöök lugusid, et tooni Tamra seaduse Jaanus Põldre juhendamisel, et et armas oli vaadata ka seal, ütleme, orkestri esimeses reas on viiuldajad särgid põlvini ja poognad pikemad, kui nad ise ja mängivad koos oma õpetajatega üle 60 viiuldaja laval muusiku. Ja niisuguse veendumuse ja himuga, et lihtsalt kadedaks teeb, oli, oli, oli ma käisin need kolm korda kuulamas erinevates paikades ja ja lihtsalt suurepärane. Lisaks siin eetriväliselt rääkisime, enne ma sain aru, et sulle jätsid sügava mulje ka need öised Kontserdid, mis, mis tulid lihtsalt sellepärast, et nad tahtsid tulla. Jah, kontsertideks muidugi nimetada ei saa. Inglise keeles öeldakse nende kohta jam session, aga ma ei tea, mis eestikeelne kõige õigem vaste oleks, et muusikale nimetatud jämmideks. Noh, teatavasti pärimusmuusika festivalil festivali öine süda on kogu aeg olnud tegelaste tuba, sama paik, kus on praegu veninud, eetrisse oleme, aga aga tänavu aasta me, me, me tegime sellest sellest tegelaste toast selles eraldi, siis ma ütlen ala siin kõrt sisesiis, tema terass ja veel hoov. Et kolm sellist erinevat sellist paika või tsooni, kus, kus sai pääsesid kõik festivalipaela omanikud, ükskõik saba, pael või, või festivalipass, rääkimata korraldajatest, muusikutest külalistest. Ja, ja siis juhtuski nii, et et kui sees möllasid siin näiteks iirlased ja taanlased, siis terrassi peal ungarlased, moldaavlased või ukrainlased, siis hoovis oli stabiilselt koguaeg selline Eesti Eesti repertuaar, Eesti parimad pärimusmuusikud. Plaan koos muusika tegemine, keegi võtab loo üles, tuleb juurde ja sa, see toimus igal ööl õhtul öösel, ma ei taha kella 12-st ühest kuni hommikul kella viie-kuueni välja ja, ja väga-väga muljetavaldav, Veronika hästi liigutav vaid hetkeni. Ma ma Omalt poolt väidan, seda, ma võin eksida, aga pärast õlle õue vanas kolledžis Laidoneri platsi juures ei ole. Ei ole sellist öist musitseerimist aastaid olnud, ma arvan, et 10 aastat tagasi olid sellised vägevad öised positseerimised, tookord oli selle pisike seal toonase toonase vabalava juures. Aga, aga see on üks suur igatses olnud, et sellist öist positseerimist tavaliselt nii vägevalt oleks. Nüüd ta oli? Jah, võta, eks, eks, eks sellist sellest, sellest jämmi on meil siin ju varem ka olnud, on olnud siin ruumis sees, aga aga ilmselgelt neid tahtjaid ja, ja, ja, ja seal kohas, mida soovida rohkem, kui, kui ruumi mõõtmed võimaldavad ja ja pealegi on see, et kui selles väikses kõrtsitoas selles kolm erinevat seltskonda tahavad samaaegselt, siis hakkame 11 sööma ja ikka tekitatakse ebatunded, korraga saab ikkagi ainult üks kamp teha korraga ühte sama lugu mängida. Aga nüüd oli kolm erinevat tsooni ja ja need kõik töötasid, sai vahepeal niimoodi, et mõni muusik lihtsalt läks vahepeal ühe juurest teise juurde, mängis siis ütleme, teise piirkonna või kõndivaid kultuurilugusid ja siis jälle kolmandas kohas on ikka nagu hästi hästi, hästi huvitavaid hetki tekkis ja selliseid Noh, mina pean ütlema, et et ma sain ikka korduvalt selliseid selliseid tõeliselt tõelise meeleliigutus osaliseks ja räägime sellest suurest muutusest korraks, kui kui me vaatame nüüd kõigepealt festivalil numbreid, siis, et et kolmandiku võrra rohkem on, on inimesi, kui möödunud aastal sel aastal festivalil. Ja peale selle alati on, on üks suur hulk inimesi, kes ainult selle rohelise lava ümber nii-öelda festivali südames ennast hästi tunnevad, ühelgi ühtegi piletit ei osta. Nende numbrit täpselt ei tea, seal aga sel aastal, siis kui nüüd rohelisena asukoht on lauluväljakul, siis, siis on stabiilselt väidetavasti seal kohal 1000 kuni 2000 inimest. Nii et see, see number on päris suur. Kuidas sulle tundub? Ma olen väitnud, et, et ümbertõstmine tegelikult õigustas ennast, et, et see südame ümber ümber liigutamine ei olnud totaalne, vaid vastupidi see andis nagu festivalile elujõudu juurde. Tondi seda ta muutus väga-väga oluliselt, ütleme festivali ka sellist sellist füüsilist struktuuri, isegi ülesehitust ütleme, inimeste käiguradasid, eks ole, mingeid harjumuspäraseid teid või radu, kus, kuidas nad kulgevad mööda seda festivali, noh, mõnigi isegi käis kurtmas, et aga nüüd on ikkagi see festivali ring nagu lõhutud, et et käidi ringiratast, et kõigepealt oma vabalavalt, siis mööda lossi tänavatele, varese silla lossimägedesse sealses Eleringiga mööda toidud annavad tagasi kultuurimaja, olgugi et nüüd on see nagu pigem selline edasi-tagasi üks selline pikk pikk sirge tee, mida mööda jalutatakse, aga aga, aga iga asi on millekski miga muutus millekski hea, millekski halb. Nüüd. Ma ise usun ka, et selle lauluväljakule ümberkolimisega pigem ikkagi festival võitis. Esiteks ma usun, et vanem generatsioon, Viljandi linnaelanikud siin, kes, kes võib-olla varem hoidsid Raekoja platsis sellest sellest paigast pisut eemale, sest et ta oli ülerahvastatud, pisikene patsikene seal seal ees, kus sai nagu olla ülejäänud põõsaste ja puude vahel kuidagi hajusaks ja kadus ära. Et ütleme, lavad tulevalt tulevast osa saada oli, oli suhteliselt keeruline, endale rinnaga teed ei murdnud päriselt avaette siis praegu oli kõik nagu peopesal näha, tegelikult sai, sai pinki peale maha istuda, rahulikult kuulata, selles mõttes on see hästi mõnus paik, ütleme, kui me räägime pärimusmuusika propagandast, tasuta siin inimestele mingist mingisuguste lugude kättesaadavaks tegemine või kuulamine, et see, see toimis väga hästi. Kuid sa mõtled sellele asjale varjukülg, et ja see on see, see toidutänav, kus, mis elas mingitel hetkedel täiesti oma täiesti oma uut elu. Et selles mõttes või täiesti oma elu ei olnud, ei olnud nagu väga-väga õnnelik jällegi kogemus minu jaoks. Aga kokkuvõttes festival oli õnnelik, kogemus ei olnud, pigem kindlasti endale igal juhul õnnelik ja, ja ma arvan, et noh, ega, ega siis me ei ole kordagi ka siis, kui mõni mõni mõni mõte või idee ebaõnnestub, et festivali idees tervikuna me ei ole pidanud kordagi pettuma ja ei ole kunagi sellest ära pööranud, vastu pidime ainult Väinud, püüame oma vigadest õppida paremaks teha muudatusi, et, et ta ikkagi oma eesmärki täidaks. Täname Ando Kivibergile meile ülevaadet andmast ja meie siit lõpetame omalt poolt päeva südame, aitäh. Soovime teile kena päeva jätku, need, kes veel folkimas on, nendel on küll pool päeva võis neil veel pool päeva ees. Aga kadridiisel ja Ants Johanson ja insenere Rein Palo tõi teieni tänase pühapäeva südamesaate Viljandist tegelaste toast kuuluvust.