Enne seda, kui meie ansambel laulab oma lemmiklaulu oma setu peo laulu millega tavaliselt alustame oma esinemise madalaks meelde tuletada. Janseni sõnu vana eesti rahvalaulu kohta ja ma tuletan meelde, et sellepärast meelde, et tahaks nüüd liigne kord jälle halvustada, ei andunud, ta oli oma aja laps ja ütles rahvalaulu kohta nii nagu tollal tavaline oli vaid sellepärast, et see probleem on jäänud ka tänapäevani üsnagi aktuaalsed. Missugust rahvalaulu laulda, mismoodi laulda lähistanud rahvalaule? Rahvapillilugu? Siimets kirjutas 1857. aastal. Aivar Raido, hellad vennad, külaneiud noorukesed, tere, Ellaen maid ja muud nendesarnaseid nimetatakse ka lauludeks. Aga sõna pikkust ei õiget nii ega aru ega otsa. Sõnal seal teine pealt kokku pandud nagu paigatud torupill ja see peab laul olema. Igal mehel oma sõnad ja oma viis. Teine kõristab ees, teine kaagutab järele. No selle peale võitsime laudad kanalex kaagutes kuklasse, noogutas järele. Sagedasti laudesse kolm, neli, kord üht, ainus sõna, see peab laul olema. Seesugused laulavad kõrki ukse ees ja külakiige peal kuulda, aga ta paneb kõrvad huugama, aja ajab nagu suitsuving, pea valutama. Nahteid paneb muigama, kuid meie praktikas on tõesti sellised. Hinnangul ette tulnud on tõesti tehtud, et milleks sellist laulu laulate ja kas see on nüüd laul? Täna on mul päris kerge tutvustada meie ansamblites. Juhuslikult ilmus ka paar päeva tagasi kultuurielus artikel ansambliga Koppe. Ja sellepärast saame me täna rohkem mängida lauda ja kohti tehnilistele küsimustele. Ka rohkem tähelepanu pöörata. Sageli meilt küsitakse, et mis tõi teid selle laulu juurde selle pillimängu juurde ja kas äkki avastasite selle rahvamuusika, millega kolleriseerimisega nüüd tegelete. Ja peab ütlema, et mingit avastust vähemalt meie ansambli tuumikul ei olnud juhus, tulid meid kokku, kuid kõik olid juba varem ühel või teisel viisil tegelenud rahvamuusikaga. Ja kui esialgu kolm meest mängima laulma hakkasid. Siis nüüd näete, on ansambel juba mitu-mitu korda suurem. Tähendab selles muusikas midagi? Räägitakse ka seda, et ehme, rahvalaul, pillimäng, see on oma aja ära elanud. Seon vaidlema vanemate külainimeste osa ja tänapäeva inimestel ta mitte midagi. Et see ei olegi nagu kunst. Aga kui tuuakse lavale välja rahvalaulu pillilugu või tantsis juba täitsa seatud kujul ja kahjuks jääb sellest originaalist järele ainult viis. Ja nagu me püüame täna näidata ka peale selle viisi on midagi veel olemas. Rahvalaulus. Meie arvates ei saa testi rahvaloomingut folkloori asendada mõne muu kunstiliigiga. Ja ka folkloor ise ei asenda teistsuguseid kunstiliike. Ja kui me laulame, mängime, siis võtame seda rahvalaulu sellisena, nagu ta oli, nagu ta on ja püüame leida tema õigeid väärtusi, millest oskasid lugu pidada meie esivanemad. Tõsi küll, aeg on edasi läinud. Ja see muusika on meile päris võõraks. Vähemalt enamikule rahvast. Ei mäleta kuskil neid laule, siis ikka mõni vanavanem vanaema lapsepõlvelaulu meelde tuletades. Või siis saame kuulda ainult elavas ettekandes seda laulu kahes kohas son Kihnu saarel ja Setumaal. See on päris huvitav küsimus selle ümber juba kaua murtakse piike, et mismoodi nüüd kasutada seda vana rahvamuusikat töödeldud kujul või ehtsal kujul. Mis siis parem on? Ja meie otsustasime. Tegelikult me ei otsustanud, see tuli nagu iseenesest. Et me hakkasime mängima püüdlema vähemalt selle poole, et. Oma omada. Vanad traditsioonilised mänguoskused, pillimänguoskused ja vana rahvalaulu laulmise kunsti sellisena, nagu ta oli kunagi olnud. Tähendab, me püüame esitada meie rahvamuusikat tema autentselt kujul. Muidugi sel määral. Kui meie kaasa inimesed, suudame seda teha. Aga et mu jutt nüüd pikaks ei lähe, kuulame vahepeal, et torupillilugu nagu ise võiksite praegu veenduda ka selle põrguorelimuusikat võib ka nautida. Nägudest oli näha, et ta pani teid täiesti kuulama. Ja kujutage ette, nüüd pillilugu mängitakse. Külakandlel või vilepilli või klaveril ja mis sellest järele? On ta nüüd seesama lugu, mis te praegu kuulsite? Ei ole ikka vastav lugu ja vastav pind. Ja siis saabki näidata, mis väärtust vanni pillilkuga sellel pillinool. Aga lähme nüüd meie ansambli juurde jälle edasi. Tänast vestlust ette valmistades murdsin tükk aega pead, mismoodi meid defineerida. Tavaliselt nimetame ainult rahvamuusikaansamblit. Aga korra esinemine kul, instrumentaalansambel mängib rahvapilli kõrkonna laual, laulame, teinekord kutsume jälle seto lauluema. Laulab jälle meie meeskoor koos temaga jälle öeldakse, et laulab leegahjus. Ütlema, või tunnistama, et see definitsioon oli olemas juba viis aastat tagasi. Ja nagu te veendute, päris täpne. Nimelt üks juhtivaid Nõukogude folkloristide butiilov kirjutas kogumikust folklooriteekonnast samanimelise artikli, kus ta puudutas traditsioonilise folkloori ja isetegevuse suhteid. Ja seal. Ta tuli välja huvitava mõttega ideega mis lühidalt Kunstiline isetegevus võiks suuremas ulatuses teha läbimõeldud plaani järgi huvitavamaid tinglikult, nimetades folkloori etnograafilist laadi restaureerimist. Termin restauratsioon oleks antud juhul mõnevõrra tinglik, kuna juttu tuleks teha mitte lihtsast muuseumlikust taastamisest vaid nagu kunstis ikka. Kunstipärandis, tänapäevasest läbilugemisest ja rikassonisest. Ja ratsionaalsemaks ning efektiivsemaks teeks selles suunas teeks selle suunaks, kui nad oleks selliste taidlejate gruppide ja ansamblite loomine millele tegevus rajaneks kvalifitseeritud spetsialistide juhendamisel, kes ühendaksid vastava kunstilise ettevalmistuse, teadusliku ettevalmistusega folkloori ja etnograafia vallas vastava kooli alusel ja kes täpselt tunneksid mitte rahvaluulet üldse, vaid tema kohalikke valdkondlike omapärasusi. Etnographism on sellises ansamblis obligatoorne element. Kuid ta pole eesmärgiks omaette, vaid osa nende reas, mis loovad rahvaloomingu üldise õhkkonna. Ja peab ütlema, et sõna-sõnalt kõige Me ansambli kohv, aga muidugi kuivõrd kvalifitseeritud me saame oma ansamblit juhtida, oma tööd organiseerida? See on omamoodi põnev küsimus ja sellepärast oligi organiseeritud ka täna kohtumine teiega et näidata, mida me oleme suutnud selle kahe ja poole aastaga kokku laulnud ja mänginud, suutnud õppida, mismoodi oskama seda laval esitada. Ja oleks väga hea, kui pärast meie kontserdit teie võtaksite ka sõna- ja ütleksite välja oma arvamuse. Kui on soove, siis ta võib kirjalikke küsimusi siia ette saata. Olgu see üksikute laulude pillilugude kohta ja pärast kontserdit oleme nõus küsimustele vastama. Nii. Millise folkloori saame me tänapäeval esitada? Kas kasutad ainult seda, mis on muuseumides või seda, mida teiegi laulate ütleme, peolauas Soonuga folkloor? Oleneb mida muidugi lauda. Need küsimused on aktuaalsed mitte ainult mehi. Kuid ka näiteks Bulgaarias, Jugoslaavias ja Bulgaaria. Folklorist. Tuli välja. Sellise. Traditsioonilise folklooriavaldusvormide defineerimisega tänapäeval osa rahvalaule, osa pilli lugusi veel eksisteerib elavas praktikas. Ütleme, meil Eestis oleks siis muidugi kõik setu laulud, kihnu pulmad, laulud ja uuemad pillilood ning juba siirde vormilised või uuemad külalaulud, kriimilised laulud, külavahelaulud, nagu nad on viimasel ajal nina saanud. Ning on olemas muusikalis folkloor mehe pära. See, mis on elust ära jäänud, mis on kaotanud võib-olla oma esialgse funktsiooni ja mis säilib meie muuseumi kogudes Lavale tuues ühe või teise laulu pilliloo, mis säilib meil elavas traditsioonis. Meie muudame selle funktsiooni. Pulmalaululaval lauldes ei saa nimetada siiski selleks pulmalauluks, mis ta on traditsioonilist pulmas või mis ta oli. Kuid juhul, kui ta õiges kohas lauldud, siis paneb ka tänapäeva inimesi kuulama. Ja kui me jaanuarikuu lõpus laulsime oma ansambli liikme pulmas, nüüd. Tanutamise laulukis pruut, pruudi silmad läksid vesiseks. Peigmehe silmad läksid ja laulsime tädi värssi. Laule oli antud tagasi, tema esialgne funktsioon. Kui me toome nüüd selle laulu siia lavale siis midagi juba muutub. Meie peame seda kohandama lavanõuetele saali jaoks. Ja siin tekib küsimus, mismoodi seda teha? Kui palju, ütleme, otsida abibiaatris, kui palju traditsioonist? Mismoodi meil õnnestub seda täna näitamegi? Üks laul mis on juba traditsioonist kadunud. Mida veel mäletavad Setumaal ka keskealised inimesed, kuid küsitluste järgi otsustades seda laule enam ei laulda. See on omapärane kiigelaul, mida tütarlapsed laulsid urde päeval. Suurel laua kudes nesini laulame rahvalaule teile ja. Proovime laulda põhiliselt regi värgilist rahvalaulu. Miks me just selle ala oleme endale rohkem tähelepanuks võtnud? Sellest oli eespool natukene juba juttu. Uuem rahvalaul elab siiski veel praegu küllalt aktiivselt ka nii-öelda peorepertuaaris aga seda vana regivärsi inist, rahvalaulu, seda kuuleme üsna harva. Niisiis, räägi, värsiline rahvalaul põhineb koori ja eeslaulja vaheldumisel. Sellist laulmist on üles märgitud üle kogu Eesti igalt poolt. Praegu on niisugune laulmismaneer veel tõesti ainult Setumaal säilinud ja natukene ka Kihnus. Aga me püüame ka kõiki kõiki teisi rahvalaule, kelles maneerid ehitada. Sellepärast et regivärsi mine, rahvalaul. Temal on põhimine tekst ja et kaasalauljad tekstist aru saaksid, teksti omandaks teksti ka teistele edasi anda, suudaks selleks nemad kordavad seda teksti järele ja siis tekib niisugune vaheldumisi laulmine. Kui on tuttavam laul, siis hakkavad kaasa lauljad juba natukene varem, nagu nad tunnevad värsi ära kaasa laulma. Ja sellist varem kaasalaulmist või laulule sisseastumist nimetati Kuusalu rannas terminiga lee Gaius. Siis me oleme võtnud enda ansamblile pealkirja. Ja nüüd me püüame näidata, kuidas seda tehakse. Ühe Ridala kandist pärit lauluga, hülged hülgan, ilmus üks tore raamat paar aastat tagasi August Annisti lauluema mari lugu. Ja selle raamatu saatesõnas kirjutab August Annist niiviisi. Lapsena otse kohkusin, kui mu ema alustas skandeerivat lõppe, lõppe, põllukene. Kuidas oli ta toon sel puhul sootu teistsugune kui ühtroosikest või linnukese muret lauldes. Nüüd oli see hääl kuidagi laia suuline, kuidagi järsk ja karm, aga jõuline, kuidagi väga vanaaegne. See ütlemine näitab, et juba siis juba sel ajal kui August Annist oli laps oli see regivärsi laulmismaneer nagu võõraks jäänud, nagu teistsugune, kui kui kõik muu. Ja regivärsilaulmisel. Tõesti see laul ise juba nõuab na nagu teistsugust hääle väljaajamist nagu teistsugust ütlemist. Eriti tuleb see välja. Õues lauldavate laulde laulude puhul. Kiigelaulud lõikuslaulud. Tüdrukud laulavad Jõhvi laulu virises Irise Sirbikene. Meie restaureerimistööd on tihtipeale ette tulnud niisukesi probleeme ka, mida me päris ise oma jõududega võib-olla ei suuda lahendada. Me oleme nõu küsinud folkloristid elt. Mitmes asjas me olime palju nõu küsinud setu Launikutelt ja püüame neid nõuandeid kõiki kõiki ellu rakendada. Noodi ülestähendustes on pahatihti just esitusmaneeri tempoode ka varrigeerimise kohta vähe märkusi ja sellepärast me peame vahel ka omalt poolt juurde panema. Siin meil näiteks tekkis vaidlus selle üle, kas koor võib eeslauljale järgi tulles jääda aeglasemaks või ei või setu laulus on see küllalt tavaline nähtus. Meil on üks laul Karula kandist. Kas me võime sellele laulule ka sedasama aeglaseks jäämist üle kanda või ei või? See laul on lõikajate istmed? Päris huvitava pool laenatud refrääniga. Meil oli hiljuti esinemine, kus me laulsime ka rahvalaule ja siis küsiti neid niiviisi. Küsija ei mõelnud muidugi pahasti. Kuidas te nii hästi oskate seda rahvalaulu imiteerida? Ja seni kui meie laulmine tundub imiteerimisena või kui ta jää imiteerimiseks Pole ta õige laul, siis. Ja küll me tahaksime ise, et saaksime sellele laulule ise kaasa elada. Et me oskaksime vabalt varieerida ja arendada teksti Alles siis on see rahvalaul meie käes ka õige rahvalaul. Ja see laul, millest juttu oli Kunagi rääkis siinsamas saalis Ullo Toomi oma mälestusi muusikamuuseumi ringreisidelt. Ja ta rääkis Tuntud rahva laulikust marid ilust kui mari kilu laulis oma Jõelähtme kiigelaulu Siis Ullo Toomi räägib nüüd niiviisi. Me küsisime mari, miks sa nii laulad? Marivastas imestunud, aga nii on ju alati lauldud, nii laulis minu ema ja minu vanaema. Ja mari, kilu tütretütar, kes ka tihti meiega koos esineb seda laulu me valmistame ette. Tuleva suviseks tantsupeoks palun ravimeid ning nii nagu ikka, on alati olnud pillimäng. Laul käivad meil koos põhimõtteliselt meiei, lohuta pillimängu ja laulu. Kõik meie instrumentaal rühmid, rühma liikmed on ka instrumentalistina ja ka mitmed lauljad, kes raekojast laulsid, on, löövad ka mõnes pillilos kaasa. Eriti palju naistel küll ei luba mängida, sest peame kinni ka vanast, avastad muusikariista ei ole siiski naiste jaoks. Ja räägitakse, et eestimaal olevat ikka naised laulnud, mehed mänginud. Ja mujal ka näiteks kas põhja pool või lõuna pool Eestist tika naist, naised laulavad, mehed mängivad. Ja muidugi on päris raske leida nüüd neid õigeid meeste laule, kuigi neid on ka ja päris palju, kui hakata otsima. Ja mõnikord leiab, et mõni pealtnäha naiste laul sobib ka meestele laulda. Nüüd räägin, näitan mõnda billi. Esimene pill, mida me tutvustame täna, on Hiiu kannel mida tuli sõna otseses mõttes restaureerida, kuna selle pillimängija suri juba kolmekümnendail aastail. Meie etnograafia ja muusikamuuseumi kogudes on päris palju selliseid pille. Kuid mängukirjeldused on väga napid. Nende järgi on päris raske taastada endist mängutehnikat. Õnneks on säilinud päris palju noodistusi. Ja kasutades nüüd noh, eks pillimees räägib ise, mismoodi ta selle pillile hääled sisse panid. Toivo Luhats. Kuna leegaiuse ansamblis on juba küllalt palju pille igasuguseid kuid puudus selline. Meie rahva küllalt omapärane pill millegipärast eriti fotoreporterid armastavad muusikamuuseumis stendidele igal pool on ikka Hiiu kandlemängija alati väljas. Haruldane pill meil seda Eestis kasutati ainult Lääne-Eestis või siis saartel. Siis võtsime kätte minu isa Elmar Luhats siga ja hakkasime siis proovima seda pilli järele teha muuseumi eeskujul muuseumis asuvate pillid eeskujul. Ja saimegi sellise pilli. Need veidi tema olemusest üldse. Väga palju ühiseid jooni on Hiiu kandlel viiuliga. Kõigepealt viiulikeeled lähvad siia peale nagu viiulilgi roop ja neli keeld. Täna on meil omapärane katse. Seda laulame, laulsime küll laupäeval juba pedagoogilises instituudis ja täna siis toome teie ette. See on setu maalt pärinev ballaad naise tapja või tuntud ka tooma laulu nime all. Laulame ainult pool laulu kuid siiski püüame säilitada terviklikkuse ja siin kasutamegi võib-olla juba mingeid diaatrile omaseid võtteid, millest ma alguses ütlesin, et säilitame küll etnograafilisuse, aga midagi siiski Toomega uut juurde. Mismoodi sa nüüd välja tuleb? Otsustage ise. Mina püüan mõnel määral teksti ümber jutustada või ette öelda või öelda, vahetekstid, koor laulab vahele. Ja kõiki ma muidugi ei tõlgi ümber jutustada, nii et püüdke siiski ise kuulata. Ja. Püüdke ka ette kujutada. Mis, mis nüüd selles laulus toimub? Laul jutustab päris traagilisest juhtumist. Nimelt toomas tegi madal poisikene või Torre Torre poisikene madal mehekene tegi endale puust naise kullast ja hõbedaste kindlale näo ette kuid naine hakkas soola, maitsemaja, see kuld nagu sulas ära tal ja naine ka oli kadunud. Siis Toomas võttis uue naine, võttis ta ainult kolmeks päevaks võttis ta ainult nädalaks. Ja mis sellele järgneb, kuuleme laulust, palun, esitab laulu meie ansambli setorühm. Setu rühm on meil olemas selle aasta veebruarikuust alates. Niisiis tooma laul, nüüd lähme jälle pillimängu juurde. On ka, kasutame mõningaid pille, mis on samuti meil rahvatraditsioonist juba kasutuselt kadunud nagu torupill. Ja need on mõningad puhkpillid, näiteks sikusarv mis valmistati jah, kitsesarvest. Kuna aga juhtub meil Eestimaal nüüd kitsepidamine eriti moes ei ole suurt kitse ka ei ole kuskilt leidnud, sarvega ei saanud sellepärast otsesarv toodud Gruusiast kasutatud kunagi joogis arvena. Üks Suure-Jaani kandist pärinev sikusarvelugu Kirde-Eestis on kasutatud ka mänguaukudega karjapasunat. Tavaline eesti karjapasun oli teatavasti ilma mänguaukudeta, kuivõrd laialt olid muidugi levinud mujal Eestis sellised pillid? Praegu on tõesti raske öelda, Kirde-Eestist on neid kõige rohkem fikseeritud ja mõningaid üksikuid andmeid on ka mujalt Põhja-Eestist näiteks Rakvere ümbrusest. Ja paistab, et nad ongi meile tulnud ida poolt kas nüüd venelaste või vadjalaste isurite kaudu. Teatavasti on ju meie Kirde-Eesti vanem elanikkond nii padja, kuisuliku venega kui Eesti päritolu. Nii et pole midagi imelikku, eks idapoolne pillide Kirde-Eestis kasutusel on. Ja Iisaku kandis on seda Kattrubaks nimetatud. Tavaliselt ja kirjanduses on ta tuntud ingerikarjapasuna nime all. Pasun on täitsa ehtne etnograafiline mänguriist valmistas kaks aastat tagasi, eks vana. Mees spetsiaalselt meie ansambli jaoks. Ida pool näiteks isurite vadjalaste juures ja venelaste juures on ka neid pille ansamblites kasutatud, meil siiski selle kohta andmeid ei ole. Nüüd ma näitan ise üht pilli, mis on ka üldiselt tuntud, kuid mängijad on praegu küllaltki vähe. See on parmupill. Arvati, et see pill on meil hilise päritoluga, kuid möödunud aastal pärast seda, kui ma näitasin seda pilli oma töökaaslastele ajaloo instituudis, tuli äkki meelde, et selline pill on meie kogudes ka olemas ja leitigi. Parmupill, mis on, pärineb umbes 13. sajandi lõpus Neljateistkümnenda sajandi algusest. Varem ei osatud nagu nime sellele raudasjale anda. Kas ta on nüüd põline pill või on siia toodud? No selle kohta võib ka midagi juba täpsemalt öelda ja tundub, et see on siiski meile kas need sakslaste või venelaste kaudu laiemalt levinud ja möödunud sajandil, eriti just saksa pillimeeste kaudu. Saksamaal oli ka mitmeid vabrikuid, kus neid valmistati kuid on teada, et 18. sajandil see oli juba tavaline talupojakaup. Näiteks parmupillil on võimalik esitada lihtsamaid viise ja ka mängida ansamblis on teateid selle kohta, et parmupill on näiteks kokku mängitud torupilliga. Kandlega isegi üks teade on proovitud ka lõõtspilliga kokku mängida ja isegi mitmel parmupillil korraga ja trumm teel juurde. Kahjuks meil ei ole mitut parmupilli ja ei saa seda küla nüüd demonstreerida. Nüüd üks väike parmupillilugu ja sellele järgneb improvisatsioon ja selleks, et näidata, milleks pill võimeline on. Ja kasutades kõiki neid võtteid võis juba iga pillimees oma mängu kaunistada. Ja nüüd pulma orkester milles kasutati kõiki koli näide mürinaid missaga leida võis muidugi meie peame säilitama teatud tasakaalu, sest kõik ei saa muidugi lavale välja tuua, kuid kui on tarvis, siis on ka potikaaned selles loos ametis. Siin mängib mängivad viisi riiulid. Saateks on põispill mõnevõrra küll moderniseeritud kujul. Jah, see koosneb puust puuraamist ja seapõies täispuhutud seapõiest. Ning saate pillidena on veel juures umba, jauram või soku lokku. Selle pilli kohta ütlaseks Saaremaa pillimängija järgmistel umba pole Pill, Kitzgoleelajas öösel pole hobu, aga köik ajavad oma asja. Kui kätte võetakse mees, järges on. Siis pingipill, see on juba uuem nimetus, kuna varem kasutati sama sama otstarbel tavalist luuavart ja mängiti põrandal kuholi tuhka puistatud. Kuid on teada ka, et võeti pink või siis isegi vastu ust, lühiti seda keppi taktis kaasa. Ja on ka nimetatud varem Umbaks. Ja siis trumm, trumm levis meil instrumentaalansamblites möödunud sajandi teisel poolel selle lõpul, eriti just puhkpilliorkestrite kaudu. Või sealt võeti õieti eeskuju ja tehti ise pillid, need koeranahast valmis. Palju on vaieldud selle üle, kumb on laulus tähtsam, kas tekst või viis. Aga ja isegi on ju väga palju kirjutatud rahvalaule niinimetatud rahvalaule üles niiviisi et viisi ei ole üldse üles märgitud. Oli vanasti kombeks. Õhtul. Saunas ja tema sõbrannad laulsid. Sauna milles sooviti ruutpesaks olla meeldivam? Küll kaevuveekaevuvees, et olla kena selles laulus. Üks teenija, mõisa tööline jutustab sellest, et esimesel aastal mõisas teenides sai ta kana, teised suvel sai pardi kolmandal-neljandal, suvel teenis välja luike ja lõpuks kas Eesti raadio ja televisioon meelsasti ja sageli palubleegahjust ning teisi rahvamuusikaansambleid esinema? Kui ei, siis miks. Mida peaks tegema sellist muusikat raadios ja televisioonis? Rohkem oleks sellele küsimusele vastata. Niipalju, et meil on väga hea koostöö Eesti raadio. Isetegevussaadete toimetamisega ja Eesti raadio stereosaadete toimetusega. Me oleme nendega koos ette võtnud päris tõhusaid üritusi. Näiteks suvel käisime Värska rahvapeol, millest sai tehtud suur stereosaade ja keda korrati mitu korda. Meie lugusid on Eesti raadio fonoteegis üle kolme tunni lindistatud. Muidugi selleks ette sellised sellist muusikat raadios ja televisioonis rohkem oleks, selleks peaks meiesuguseid, ansambleid ja võib-olla ka teistsuguseid, rohkem olema. Sellepärast et kui neid on nii palju kui kitarriansambleid siis siis on raadios ka neid juba ja, ja mis puutub koostöösse televisiooniga, siis tänanegi õhtu on pool teed televisiooni organiseeritud. Ja On meid mitu korda kutsutud esinema. Nii otsesaadetesse oleme osa võtnud telefilmi mõningatest võtetest, nii et ma ei tea, meie poolt nagu ei ole nii, nii et, et neid neid kõrvale oleks tõrjutud ja huvi asja vastu igatahes on nii siin kui sealpool ja loodame tõesti, et eetris meie muusika veel rohkem kõlab edaspidi. Siin tuli küsimus, et milline on torupilli ja teiste teie pillide laulude rahvuslikkuse kõrval nende internatsionaalsesse internatsionaalne laad teiste sõnadega, kui laialt tuntakse näiteks Torupilli, Šotimaal ja nii edasi. Peab ütlema, et kõik pillid kõiki pille, mida te siin kuulsite, tuntakse ka väljaspool Eestit. Ja meie rahva pillideks teeb neid ainult see, et nad on juurdunud meie rahvatraditsiooni ja neil pillidel esitatakse meie rahvamuusikat. Nii et sageli seda, kas pill on nüüd rahvuslik või mitte, ei määra pilli päritolu, vaid selle funktsioon rahva elus. Selle repertuaar Torupilli tuntakse üsna laialt ja meie pilliga sarnaseid pille kasutatakse, kasutati õigemini Lätis ka natuke Leedus ja eriti laialt Valgevenes ning põhja pool Soomes. Šoti torupilli mõnevõrra erineb meie eesti torupillist. Šoti torupill kuuluneda Toropilite läänetüübi alla meie omannaga ida. Ja levis meile. Keskajal täpsemalt vanimad andmed ulatuvad 16.-sse sajandisse. Nii et selle aja jooksul ta siiski jõudis nii laialt levida meie rahva seas ja oma rahvapilliks muutuda muidugi koos pilliga tuli ka mõnevõrra võõrapärane muusika ja torupillilugudes, eriti vanades paljudes vanades lugudes on tunda küll saksapäraselt, küll rootsipäraseid, intonatsioone. Ega rahvatraditsioonis igat pilli mängib pillimees, kuidas tal kõige mugavam on. Ja kuna meie püüame nii tõesti mängida selliselt nagu ennem mängiti, siis mina mängin näiteks nii nagu mängis minu vanaisa. Et ja miks mitte laual, aga sellepärast, et vanaisa oli kõva laulumees. Säilitas kohalikke jooni. Teine asi, mis siin veel sõnaga silma torkab Et tuleks püüda täpselt jälgida esitusmaneeri ja mitte lasta ennast segada. Näiteks vahepeal paljudel teil omandatud euroopalikus muusikakultuurist. Täna valges püüdsin kinni niisuguse niisuguse nähtuse teie Teie ansambli kullatükk Se Paulina kilu. Laulis väga täpselt Jõelähtme või Randveretraditsiooni järgi. Ansambel. Ansambel laulis konservatooriumi häälestuse klaveri järgi täiesti. Nii et seal see eelviimane noot t laulusid, eks te ise teate seda, te teate, seda abi ei saa jah. Las minu venda võtta. Mis kurat? Eks püüame koos õppida. Ka need on need asjad, mis, mis on, mis on looliselt me, selle, niisuguse näite varal näeme, et et see laulukultuur on, on olnud erinev selles klaverihäälestuse kultuuris, millega me praegu oleme läbi imbunud. Need, kes on muusikat õppinud Peale selle muidugi on veel üks probleem ja mulle meeldib see. Ei ansambli juursete olete võtnud põhimõtteks viljeleda just eeslaulja koori lauluvormis laulu sest seda tuleb tõesti pidada põhiliseks laulmisvormiks. See on selline vorm, mille sees on üldse regilaul kasvanud, arenenud ja väljakujunenud. On ju kõiksugu kõrval nähtusega, see on peamine. Ja selles peitub ka üks üks üks tore asi tänapäeva jaoks nimelt. Ühislauluvõimalus. Nii nagu nii nagu seal kooris üksta labi ETV järgi, nii võime meie ka laulda üks avavett teadmise järgi. Ja, ja selline võimalus on meil olemas praegu näiteks ka. Miks mitte me, miks me püüame neile vastatakse samaga ja näidata, et ega me kehvemad ei ole. Võtame näiteks vaikse Virumaa. Siiniigiv ja linnukene siini kirja linnukene Tseeniigiv ja Siibaagirja siini tiiru ja Siibaagirja lendas üle kolme. Sa kõrge kuusemetsa. Kallis ka see metsa. Kolm, aasal ja saava metsa kolme ala mis oli kõrge kuuse Tõelexi loogeleks. Ei näe, kallis kaeravälja. Kolmas rohe Kus see oli laulu? Väljaspool Eestit ja nüüd on uuem osa, mis tekkis ilmselt üheksa sajandi algusel pärast seda, kui 1795. aastal Balti tugevama kehtestati ka kohustus. Ja see vene mees. Laulu pole. Siiamaani. Ja rakulaul laul, mille õppisime laska tõesti talvel. See olevat asi, kus see laul labi läbi külavahe läbi päeva tõusmas. Siis avastasin, et terve PPP ära põletanud umbes 200 p öö jooksul väga põnev. Mujalt musta suid oma kodust tuleb kullast suitsu, heidab välja hõbe. Oleks ma. Ma. Ma olen köök ju Väel Valgas ja. Müü Arbi veerida, müü piirida. Nüüd moos ta, mu, ta, mu seda. Mida? Aa ju? Äärde aju reageerida. Mu ja tööks trulli mu ja tolli Mojad sadu. Mu. Säästu ta laas säästa loos säästu ta. Nii toll ka toas, nii toll k taas mee too ka ta. Ei teeks ju? Ei teeks? Ei teeks ju?