Kui te lasete postkasti kirja, millele on kirjutatud Vilnius vitt, aute siis ei juhtu sellega midagi eriskummalist. Samasuguse efekti annaks ümbrik, millel on sõnad Tallinnasse Juhanile. Säärased kirjad ei kulu iialgi avamisele. Noh kui just nende kirjade sorteeria sellenimeline juht olema. Naljakirjandusega kursis olijale ütleb aga vitt, auto nimi palju, ütleb ilma, et peaksime juurde märkima tema täpset elukohta, liniust või viiendat korrust. Sest humorist, satiirik, vitt, aute tähendab kindlalt ainult ühte inimest, mida meie oma saarte pealkirjaga. Ei pretendeeri liignimest loobumisega liigsele faminaarsusele, vaid kõla sarnasusest tingitud meelde jäämusele. Sest kaugeltki mitte igale huumoriarmastajale pole see nimi veel tuttav, kuid peaks olema without Vilniusest ehk midagi esile. Selle nime taga peitub tohutult tõsine töö mille eelduseks on olnud sisse sündinud teravmeelsus ja tagajärjeks kuhja täis naljakirjandust, huumorit ja satiiri nii mitmes laadis, et täielikumalt lühiülevaadet taotledes meenutame ka eestikeelses trükkis juba ilmunud. Kasvõi sellepärast, et. Aina sagedamini olen vajunud mõttesse. Missugune on satiiriku humoristi, koht selles pisarate orus. Mida ta tohib ja mida mitte. Ja miks ei tohi ta seda, mida tohivad teised. Ja kuidas see välja näeks, kui me teda igal pool kohtaksime. Oletame, et leidsite ajalehti ja loete säherduste sõnumit. Eile algas ametiühingute palees küülikukasvatajate kongress. Kokkutulnuid tervitas pidulikult satiirik Rapaila. Või ringise pargi paviljonis. Avati meie vabariigi mööblitööstuse näitus. Sellest, kui laialdane on praegu mööbli sortiment kauplustes, rääkis satiirik. Humorist Rapaila. Või siis suurepäraselt on käesoleval hooajal puhkajate tulva vastuvõtmiseks valmistunud Palanga kuurort. Sellest, kui kiiresti saab lõunastada ja kui maitsvad toidud kuurordi sööklas kirjutas meile sätt kirik Rapaile või võitluse tugevdamiseks. Alkoholismi vastu moodustati komisjon kompetentsetest isikutest. Komisjoni esimeheks määrati satiirik, humorist Rapaila. Meie pealinna saabus tuntud välismaad raadikitš lennuväljal, võttis teda vastu ja ulatas kimbu lilli. Satiirik Rapaila. Või eeloleval suvel töötavad linnas kõik gaseeritud vee automaadid. Sellest informeeris meid satiirik Rapaila. Nõnda võiks jätkata lõpmatuseni, kuid minu arvates piisab sellestki, mida kuulsite veenduda. Vaesel satiiriku humal ristil pole meie sinitaeva all ka kõige viletsamat nurgakest. Vahest kõlbaks ta ehk ainult säärast laadi teate jaoks. Kirjanike liidus puhkes ootamatult tulekahju. Ent tänu ühistele ja üksmeelsetele punnistustele lõpes loodusõnnetus ülihästi. Ära põlesid ainult akna eesriided ja satiirik Rapaila. Kui Leedu Kirjanike Liidus tõesti tulekahjusid on olnud siis akna eesriiet Eestit ja pead anda. Igatahes satiiriku humoristid on seal praegu esindatud kümne-kaheteistkümne inimesega ja pälvivad suuremat tähelepanu, kui selline Skype'i omal ajal kartis. Tänu sellele tulid ilmale aina lõbusamad lugemispalad, mille te seas on ka alati kõige vahetumalt vastuvõetavaid poendile rajatud lühilugusid. Järgmine esitus on pärit publiku eest, mistõttu raskepärased Leedu nimed on näitleja poolt meelevaldselt asendatud meie omadega. Rajooni ajalehele saadeti järgmine sõnum. Pealkirja all elu on veelgi kaunim. Paar kuud tagasi tabas kolhoosnik Arnold Puki ja tema perekonda kohutav loodusõnnetus. Punane kukk hävitas halastamatult kõik pukki majapidamise hooned ja ei heitnud armu muule vallasvarale. Arnold Pukk ei naise ja väikeste lastega võiks öelda lageda taeva alla. Kuid seal ei olnud nad kaua. Riik, kolhoos ja meie suurepärased inimesed ulatasid paljaks põlenoyle oma abistava käe. Neile anti head tõugu lehm, peekonsiga 10 kalkunit, 20 kana eraldati tasuta metsamaterjali ehituse tarvis määrati suur rahaline toetus. Vana moelise, kitsaste akendega tare asemel ehitasid kolhoosi tublid ehitusmehed ennenägematu kiirusega. Moodsa uue avara elumaja lõid püsti isegi koerakuudi. Kolhoosnikud kinkisid õnnetuse läbi kannatanule televiisori, raadio hulga majadel. Saadud toetuse eest ostsid pukid moodsa mööbli riputasid üles tüllkardinad, laotasin põrandale maitseka vaiba. Tulekahjust polnud enam jälgegi. Vastupidi, praegu elavad pukid veelgi kaunimalte kultuursemalt kui enne punase kukekülaskäiku erikorrespondent Voldemar viks. Sõnum trükiti ära, ajaleht ilmus ja järgmisel õhtul kumas taevas rajooni kohal. Kümnete tulekahjude lõõmas. Kui mõni kuulaja nõuab täpset vahetegemist huumori ja satiiri vahel siis võime vahelduse mõttes mitte rääkida selle püüdluse taga järjetusest ning pidagem eelmist lugu satiiri ja järgmist huumori lühinäidiseks. Väetis uudist pole midagi, elan vanaviisi. On juba talv, aias on valge, kapsaid, porgandeid pole näha. Vaat siis õhtul on väga pikad, ei tea, mida teha. Üks raamatupidaja käib siin, aga see ei huvita mind üldse. Mu süda lõhkeb vaatsis. Tädi ütleb, et me oleme väga kõhnaks jäänud. Vaatsis. Ma olen sinu pärast isu kaotanud juba kaks kuud, mitte ainustki kirja. Kaks kuud ei ole ka minu poole jalga tõstnud, häbitu. Nüüd vajab, siis on mulle kõik selge. Mõistan, et oled mind petnud. Sa oled samasugune juudes nagu kõik mehed. Kas mäletad, mida sa mulle rääkisid? PoliitMa, olen hauani. Sinu jumal olgu tunnistajaks. Lase ainult sisse. Laseksin, siis uskusin meelitussõnu. Kus olid küll minu silmad. Oled lurjus, viimane valetaja. Vaat siis nüüd räägid teistele sedasama, naabrinaine nägi sind ühe Preinaga mingisuguse paksu jalgsega. Võta teatavaks, et ma ei andesta sulle kunagi, nean su härrastatiftine madu ja ma ei taha tundagi sihukest tüüpi nagu sina, ma ei suudaks vaadata sinu vastikut lõusta. Hoia, et sa mu silma alla ei ilmu. Kihutan su minema nagu koera. Hüvasti, igavesti apolonia. PS. Minu aadress on muutunud mitte enam rohu 10, vaid paluka 16. Et auto, sõin Skytte vanemaid lugusid meenutades veel üks näide säärastest, kus hea nali Sünnib tabavalt valitud teemadel ja erksad, ela meelsusega paika pandult kuid siiski paljude heade humoristide poolt kasutatud või kasutatavate võtetega. Autori loal kasutanud mõningaid lühendusi. Ja seepärast selgituseks nii palju. Samsonas sõitis kuurorti kost pidi iga päev naisega kirju vahetama. Ent Samsonasel oli tahtmine aega veeta. No tont teab kus just, aga igatahes mitte kuurordis. Seepärast peatas ta seal ainult hetkeks, et anda ühele oma sõbrale patakas valmis kirjutatud kirju mida see tema eest ükshaaval tema naisele pidi saatma. Siin siis see kirjavahetus. Asusin elama väikesesse tuppa, mille aken põhjatoanaaber on väga puritaanliku vana mees. Koristaja on üle 60. Administraator on aga mees. Juba esimesel päeval sain ravivannide talongid ja lohutasin end terve õhtu. Pärast seda istusin kohe brošüüri kirjutama ega märganudki, kuidas läbi akna tungis sisse. Esimene koidukiirvoodit tehes nägin selgelt sinu armast nägu silmi, kulm nina, suudlen puudet ja pubid. Kallis sämpso on hea, et sai talle seal kuurortis tühja tuult. Ainult ma ei mõista, miks seal päike tõuseb põhjast. Meil juhtus suur õnnetus. Puppide jäi auto alla ja sai raske. Peahaavaarst ütleb, et olukord on üsna tõsine. Tule tagasi, nii ruttu, kui saadi, sõida jaamast otse haiglasse kirurgia osakonda. Jakse. Jah, kallis. Tasa, tasa, hällid, meri, aeglaselt vajub silmapiiri taha. Punane päikeseketas. Kõige kummalisem kujuga pilved aitavad mul koondada mõtteid tööks brošüüri kallal. Päevast päeva ligunenud vannides. Minu vana tudist naaber jutustab igal õhtul mälestusi oma revolutsioonilise romantilisest noorusest. Ta ütleb, et tal pole veel kunagi olnud nii tähelepanelikku ja kannatlikku kuulajat. Tema mälestustest vabal ajal olen karjuvate kajakate seltsis. Magan hästi. Ainult Padion, mügarlik. Suudle. Sa vist ei saanud minu kirja kätte, sest kirjutad mingisugusest pilvest ja vanamehest, samal ajal kui tütrel on vaevu hing sees. But Piitele tehakse operatsioon. Ma hakkan lausa hulluks minemas, sõida otsekohe tagasi. Jäädžekene sajusu minus ärkab poeet teagi, millele ma mõtlesin, kui eestlased mere ääres pingil kahe invaliidist mutikese vahel mõtlesin sellele päevale, kui me esimest korda kohtusime. Kui meil kulinaaria kohvi jõime, pirukad maitsesime. Taas tunnen sinu esimest suudlust kirglikku agressiivset pikka. Kui mõnda mõtisklesin, läksid mõlemad heidekesed ära ning ma jäin ihuüksi oma kujutlusega sinust. Lained kandsid valget vahtu otse minu kingade ette. Mul on hea meel, et olete kõik terved nagu purikad. Hoia pisikest, mina ka lähen vanamehe ja brošüüri juurde. Operatsioon on ülehomme punkt. Sõida kohe punkt, jäätse. Mulle ei meeldi kohalik söökla jäätsakene. Ukroska sisse valatakse äädikat. Sõrmikutel aga on üks külg alati kõrbenud. Mäludes seda vastikut toitu, meenutan sinu lõhnavaid pannkooke, mida sa laupäeviti küpsetasid. Eile õhtul rääkis vana ta eriti huvitava episoodi. Puljon ei ratsaväelahingutest. Tal on praegugi mõõk kodus. Ilmun keskmine vahel pilves, olulisi sademeid pole. Suudlen, igatsen väga sinu järele. Ma ei saa enam mitte, kui midagi aru sans, oled sa peast põrunud või ei käi post korralikult. Minu närvid on täiesti läbioperatsioon on möödas, kuid võib karta komplikatsioonide tekkimist. Anun sind, ära kirjuta oma vanamehest, sest mul hakkavad silme ees lendama rohelised sädemed. Ja see vanataat tuletas eile jälle Budjon neide meelde. Kuulasime teda ammuli sui. Ma pole siin leidnud midagi huvitavamat sellest kõhnastuvana mehest. Tuleb välja, et pudi on, meil olid vuntsid. Ikka on veel muutliku pilvituse ja oluliste sademeteta ilm. Lugesin sinu kirja seitse korda. Ära muretse pisiasjade pärast, kallis, peaasi, et olete terved. Pange supi sisse rohkem petersell. Tähendab, sa saad kirjat kätte, kükita seal ja mõnitad, tahad mind hulluks ajada? Ei lähe läbi. Me veel õiendame arved ära, mõtlik kõik niisama jääb, juudas. Mu kullake kogu tänase päeva unistan, kuidas sõita koju. See kuurort on mu ära tüüdanud, aga mis teha? Ainuke lohutus on sinu kirjad. Radiku liit hakkab paranema, ka brošüüre edeneb. Tuul on edelast, mõnikord kirdest. Vana mees koukis mälust välja teravmeelse juhtumi bojaaride tuumaga. Kirjuta mulle sagedamini, sest sinu kirjad on mu ainus tröösti. Isegi padi ei tundu siis nii mügarlik. Samso, palun ära kirjuta mulle üldse, kui sa ei taha, et lapsed ilma emata jääksid. See on mu viimane kiri. Tõttan sulle kohe vastama, armas. Eile oli meri nagu klaasist. Istusime vanamehega rannas. Ta meenutas, kuidas nad valgekaartlased läbi jõe taga ajasid. Märjad hobused puristasid. Kas ma kirjutasin sulle pudi on, meil olid vuntsid. Pärast seda jäime vanakesega väikese kruusi õlut ja läksime magama. Öösel nägin unes, et kapp on puhastverd ratsul eskadroni eesotsas. Radiku liiti poleks nagu olnudki. Aga näe, kus juhtus õnnetus. Jätsin akna lahti ning tuul viis brošüüri lehed minema. Kallis, missugune on teil ilm? Lase pisikestel võimalikult rohkem sporti teha ja ringi joosta. Kogu aeg mõtlen kodule. Kui hea, et mind oodatakse. Mina ei näe, ei kirjutanud. Ja tseki seda sinu kirja lugesin 11 korda. Ta kõlas nagu hümn truudusele. Usuga, minul on ilma sinuta raske. Isegi siis, kui vanamees maalib revolutsiooni sõdurite portreid näen ma sinu pilti, huuli, kulmne nina. Peatselt söön sinu küpsetatud pannkooke. Peatselt rõõmustame mõlemad kodukoldesoojusele taas lipp andma meie tüdrukutirtsud ega hoovis ringi peats üsna peatse rõõmsa jällenägemiseni. Sinu truus, Samsu. Skytte, kui teie ei mõista eesti keelt ja mina leedu keelt siis me leiame kontakti vene keeles. Kuidas ta leiaks. Kontakti inimestega, kes ei mõista naljakass, on vahendeid, mis seda asendaksid. Inimesed, kes nalja ei mõista, lihtsalt väldivad mind. See ongi vahend, ainult mitte minu, vaid nende leiutatud. Ma ei kohtu nendega. Pikri raamatukogus 1969. aastal välja antud raamat pealkirjaga hüpnoosi mõju mille 20000 eksemplari said muide vitriini valgust näha erakordselt lühikest aega. Saab alguse teie intervjuust iseendaga. Nüüd paluksin samalaadset intervjuud tõsisemal toonil. Mitte ainult tõsisel, vaid nukraldoonil. Niisugune mu hääl paraku on. Tundsin ennast kohutavalt halvasti, kui mõni aeg tagasi külastas mind, üks korrespondenti nõudis aina lõbusat häält. Miks te nukralt võita, tehku ometi lõbusamat häält, te olete humorist? Olen küll, aga mitte näitleja. Meie seda ei nõua, palun ahsoo. Meelsamini teeksin selle intervjuu iseendaga niimoodi, et te siiski ütlete ette, mida pean endalt küsinud. Kasutamiseks küsimusi, mida esitasin teile teie lugude esitamise ajal mõeldud lihtsalt korduma jätk. Minu biograafias pole midagi erilist. Muu humoristi, biograafiaid, orka, samuti uudsusega, silma leedus on naishumorist ennegi olnud. Youna januschide. Kahjuks tutvusin temaga alles veidi enne ta surma. Kui hakkasin humoristid, siis kõik meestuttavad. Muidugi naersid selle üle. See oli esimene naer, mille oma loominguga saab. Mõtlesin aga selgus, et see polnud nali. Ja kui nähti, et mul on naljaga tõsised plaanid, siis oldi kindlad, et tagajärjeks on nõndanimetatud köögihuumor. Soolates algul läkski märki. Hiljem, kui asusin kirjutama teist laadi üldistatumaid asju, nuriseb jälle selle üle, et halb on, kui naine kirjutab, nagu mehed. Muidugi nalja armastasin juba lapsepõlves gümnaasiumis ülikoolis tegin agaralt kaastööd kursuse seinalehele, kus vähemalt pool ruumistel naljade jaoks kui uus number üles sai, vahtisin südame värisedes läbi lukuaugu, kuidas lugejad reageerivad. Olin jube õnnelik, kui nägin, et loetakse ikka ainult huumori poolt millel ma tegelesin luulega ja siis, kui kõik luuletavad sellest ajast mälestuseks väike luuleraamat, ära peatu viiv. Praegu garandusele Avadagi Need värsid näivad kuidagi naljakatena. Luuleraamatu nimiluuletus, ära peatu viil. Nüüd kohe merre vajub viimnegi koos temaga see muinasjutt, mis verev nagu loojang. Mul meenus Faust ning sirutanud käed vastu hääbuvale valgusele. Hüüdsin. Sa peatu viiv, sa oled nõnda kaunis. Jalgu kastas, laine tagasi veerenud. Ja kajakas ei tõstnud tiibu, veest jäid seisma, pilved ülal rändliivaterakesed all ning päikeseservi vajunudki enam. Nii möödus aega ning pilgu ees mul oli lainevaht, mis jäigi vahuks ja päikeseserv, mis meresse vajunud ja kajakas, kes tiibu veest ei saanud lahti. Ma vaatasin, käed tuimalt välja sirutatud ning rõõmu asemele tuli painova nukrus. Mul näis, et olen sattunud morni surmariiki, kust tagasiteed enam eales pole. Mind haaras herm Mahüüatasin säära iial peatu viiv. Kas luulest loobumist pole iialgi kahetsenud? Muidugi, praegu pole põhjust kahetseda. Ehkki algaja luuletaja oli üldsuse silmis juba kirjanik, algaja humorist aga puhas hull. Pärast seda luuleraamatud olid ka kirjanikud üllatunud ja segaduses, miks ma luule niisuguse asja vastu vahetan? Leidus vaid paar heaks kiita, et see on igati mõistetav. Pärast sõda ei tunnustatud huumorit kaua aega sellesse suhtuti eemale tõukavalt, uurid lihtsalt polnud olemas. Ja kui see tegelikult siiski olemas oli, siis ei peetud seda huumoriks. Nüüd on olukord sootuks teine. Hinnatakse nii vanu kui ka kaasaegseid, elatakse kaasa, loetakse, oodatakse, ergutatakse, armastatakse, trükitakse, humoristi peetakse täisõiguslikeks, kirjanikeks on esitatud isegi vabariiklikule preemiale. Nii et noortel on stiimul kirjutamiseks pole kartust, et tegeled tühja tööga ja noori trükitakse meil agaralt. Hiljuti ilmus noorte koondkogu, kus on sees üheksa autori parimad palad igaühelt 10 15 asjakest. Meie huumoriraamatut kauni kujundusega heal paberil. Igale uuele kogumikule järgneb tingimata vastukaja retsensioonides. Kahjuks küll pole meil veel spetsiaalseid huumorikriitikuid, kui tal on kindel, et nad saavad olema. Peale satiiriajakirja loata tunnevad ka kõik ajalehed huvi huumoritrükkimise vastu kuid ausalt öeldes häid lugusid ei jätku nii palju, et kõik lehed saaksid avaldada kultuuriajalehe sõnaga huumorile pühendatud tervelt kaks lehekülge ja seal avaldamist peale kõik suurimaks auks. Te küsite, kas meestel pole ebamugav, kui Leedu kõige silmatorkavam humorist on naine? Meestel on teravmeelne väljapääs. Nad ütlevad, et humoristina pole selles ka, et naine, vaid mees. Naised huumoris pole sugugi kummaline ilming. Üha rohkem ja rohkem on meie noorkirjanike hulgas naisi. Huumor on ju ühiskondlik-poliitiline nähtus. Elufilosoofia üks väljendusid, enesekindluse kasv ja psühholoogilise tõkke ületamine. See toob kaasa kirjaniku julguse. Kunagi olime meie naised orjaliku meelega sisele liiga romantilised. Muutume julgemaks, targemaks, skeptilisemaks. Poolas on praegu juba palju naishoorist, tõsi küll, enamus neist on majapidamisnaljadest kinni. Muidugi, iga hästi tegemine nõuab pühendumist. Minu loominguline köök on täis vaeva ja raskusi. Nii ma eelistan loomulikult seda varjata. Aga ma olen imestunud ja kurb, kui näen, et keegi suhtub naljakirjandusse imelise kergusega. Sest kui ta võib uhke olla, loomise kergusega sisestada uhke olla tagajärgede üle, välja arvatud juhused kelle arvamust ma üle kõige hindel. Värskete lugude puhul on mulle teiste arvamus väga tähtis. Ainult kui see hinnang on puhas kiitus, siis ma sellesse ei usu. Mitu aastat hiljem usaldan siiski oma arvamust üle kõige, seepärast väldin püüdlikult värskete lugude avaldamist. Muidugi alati see ei õnnestu. Üldiselt olen ma palju ära visanud. Kui ikka tunned, et pole see, mis sa tahad, siis parem ära teistele näitama. Olen jõuga kirjutanud jutustusi, näidendi ja muud, aga parem on endale ebaõnnestumine põrmu saata. Kuidas ta seda teha, pettunud lugejal? Kui palju mul kogumikke on? Leedus on trükist ilmunud kuus, viimane 71. aasta augustis vene keeles kolm eesti keeles üks saksa keeles yks läti keeles üks Savitski Pisaatilis on veel ühte oodata. See on siis mu viimase üheksa aasta töö. Suurim rõõm on alati esiktrükist, seega oma keeles ilmunud kogumikust. Muidugi ei saa nii palju kirjutades muud tööd teha, seepärast loobusin juba ammu tööst ajakirja juures. Olin seal 11 aastat järjest teie noorusele sarnases ajakirjas Te, küsite, kas sellega ei muutu elukaugeks ega töökoht ei määra elulähedust. Avasilmi ringi vaadata on elukutselise kirjanikuna ka rohkem aega. Põhiline kirjutamise juures pole ju teadmised, vaid mõttetööd kust võtan visaduse ja Jonny jänesega võitlemiseks ning jõu ilmallistita viiendal korrusel elamiseks. Liftid on parem elada kui korterite. Mina pean oma jõuallikaks kunagist sportlase elu. Kaua mängisin Leedu koondises võrkpalli ja muudki sai tehtud. Praegused treeningud ja edasi püüdmised on rohkem vaimset laadi. Tahan kursis olla kunstiga, filosoofiaga. Mis on õieti väljanaermine satiiri abil. Egas naeri muuda suhtumist eravatesse probleemidesse liiga leebeks. Väljanaermine on naer läbi pisarate ja kirjutaja saavutab selle suuremeelse suhtumisega probleemisse. Vihaselt ei saa nalja kirjutada. Vanus naeraga mõjutab ja erutab lugejat kõige enam. Satiiriteravus ei saa iial olla pahe, sest lugeja nõuab teravaid elamusi ilma sügavuse teravusega satiir on väärtusetu, kohmitsemine. Liiga terav satiir on olematu mõiste, samuti nagu liiga lüüriline. Humoristi suurim puudus. Ta on sageli seltskonnas väga igav. Temalt oodatakse suurt nalja ja laia juttu, tema on vähese jutuga häbelik aitäh. Niipalju siis seisukohtadest, millest lähtuvalt Vytautas Skytte värskemad lood. Enne väljasõitu bussipargist tuli bussijuht peainseneri juurde. Tahaksin ette natuke kaasa sõidaksite, ütles ta. Milleks seda, imestas peainsener. Asi on nende seadis sõnaaherbussijuhte aeglaselt tsellurita. Maa, täiustasin piletiautomaat. Kas te ei vaataks, kuidas see töötab? Peainsener seisis ja kõhkles. Bussijuht lisas, teate ju isegi, kui palju v nende automaatide tõttu kahju saame. Topitakse sisse vana raha plekitükke ja kui paljud sõidavad jänest? Nuputasin kaua, enne kui mõistsin, miks automaatkonstruktorile lähedalegi ei saa. Jaanimeelt tal pole elavat sidet sõitjatega. Kuid tehke parem, üks sõit kaasa. Avasta autobussiukse. Peainsener laskis end ahvatleda, ronis sisse. Autobuss kiires pargist liinile, automaat pisut suurem, kui tavaline lennutas tagumise ukse juures. Päev kaldus õhtusse ning juba esimeses peatuses rüsis bussi kenake trobikond reisijaid. Ärge trükkige, kostis äkki automaadist kriiskav naise hääl. Ega te turul ole, makske rutem. Kõlisesid mündid, peainsener, kes hoidis silmad ja kõrvad lahti, tõusis isegi püsti. Tema näol oli hämmeldus ja kadedus, mis võis olla lihtsam, kui monteerida aparaati magnetofon ja paar lisadetaili kellel on veel maksmata irises automaat, kas on raske enne sisse ronimist raha valmis panna? Tuudivad taskudes, kuni maha lähevad, toon nendeid nagu oma viit sõrme. Autobuss peatus, komberdage väledamalt, ergutas automaat, väljujaid roomavad nagu teod, ei jõua oma istmiku kergitada kestyle saba peale. Arstus peatas ta Emmdeedeebule nügiveid, uusi sõitjaid, ennimakskee. Kui buss ei saanud kohe liikuma, kisendas ta ukse vahelt ära. Tuiamid uimerdavad nagu peata kanad, seejärel tarvitas ta kavalust. Piletikontroll, seadke piletid valmis ja lisas kahjurõõmsalt. Nüüd veel saad. Ära toetu vastu mind elevant Pirisest, veidi aja pärast. Kui marsruut oli läbi, tegi ta kokkuvõte. Ja Etka välk teid kõiki maha ei löö. Autobuss jäi tühjaks. Bussijuht ja peainsener avasid automaadi ja lugesid müüdid üle. Peainsener uskumata oma silmi, asus uuesti arvutama. Kogutud rahasumma ületas tublisti müüdud piletite väärtuse. Ta kavatses bussijuhti juba kiidusõnadega üle puistata, kuid automaat jõudis temast ette. Ja sina seal, kas mõtled jänest sõita? Bussijuht? Tee sellele tüübile priiküüt. Miilitsasse segadusse sattunud peainsener toppis automaadi kogu oma peenraha. Sellist asja pole ma ilmaski näinud, pobises ta. Hei, sähvas talle automaat. Juhtus väike viperus. Tänaval astuv naisterahvas komistas vastu kõnnitee plaadi serva ja kukkus pikali. Kuni ta oimetult külmal tsemendil lamas. Tuli möödamineval asjaarmastajast sotsioloogi pää. Huvitav mõte. Ta tormas siinsamas sammuvate meeste juurde temast taskus pliiatsi ja palus neil vastata üheainsale küsimusele. Millest mõtlesite, kui te nägite pikali kukkunud naist? Füüsik, millest teie mõtlesite? Ja kui te nägite pikali, kukuvad naist. Elu, kinnitas veelkord piltlikult Newtoni gravitatsiooniseadust ja kordas kukkuva õunavarianti. Kahjuks pole meil enam määratud hüüda Eureta. Ja siiski, vaadates, kui kramplikult potsatas vastu maad vabises, tõusis õhku ja kukkus uuesti maha naise jalg, mõtlesin ma, et maa külgetõmbejõud on siiski võrratult keerulisem nähtus, kui seni tundus. Seltsimeessportlane, palun, millest teie mõtlesite, kui te nägite? Kali kukuvad naist ja külgetõmbejõu suhtes olen ma selle seltsimehega täiesti nõus. Aga mulle, kui sportlasele ei meeldinud selle naise kukkumise niis, vaata kukkus jäigalt, on arusaamatu, miks ta loobus pehmest kukkumisest pea õlgade vahele tõmmata, lihaseid lõdvestada, samaaegselt üks jalg keelduda ja kõrvale viia, seejärel aegamisi üle põlve puusale laskuda. No tänapäeval, kui isegi kosmoselaevad langevad sujuvalt, ei sobi naise kehal vastu maad otsatada, nagu mõnel pinal omakal. Kõik need näitleja, millest teie mõtlesite, kui te nägite pikali, kukuvad naist. Kui te oleksite näinud, missuguse tähelepanuga jälgisin ma kukkuja nägu. Algralise jahmunud, sirel ehmunud ja viimaks tulvil valu, jäi midagi mänguliselt võltsi, seda mõtlen. See vaatepilt pakkus mulle tagasihoidlikumalt öeldes professionaalile suurt esteetilist naudingut. Sekaldaja terade vahel oskama vahet teha on, kas te olete mind näinud Orpheuses? Tulge vaatama, tingimata, tulge verti, kolmas vaatus. Professionaalsemalt seda ma ütlen ja tulge, arv tõusta vaatama ei kahetse. Ütleme, ajakirjanik, mida teie mõtlesite? Vot au meie naistele alati ja kõikjal, see on meie kangelaslikele, tulevikuehitajatele, meeste vahvatele, abistajatele, seadalitajatele, kokkadele, ekskavaatorijuhtidele, teaduste, doktoritele, koristajatele, paljulapselistele, lastetutele, emadele, hurraa, hurraa, kolorar pooleks ja kuulge tai. Ütles fotograaf. Mida teie mõtlesite, kui te nägite pikali, kukuvad naised, kuidas ma küll, oi, kuidas ma küll võisin olla nii tähelepanematu, hoolimatu, kerge meel. Seda ei andestama endale iial see hetk, mil naine tahapoole vajus, mil tema abaluud juba peaaegu maapinda puudutasid, nii et jäi veel vait, paar sentimeetrit. Sihuksed kaadreid ei vedele aia ääres. Ei, mul ei tule enam kunagi sellist toredat juhust tabada objektiivi, kes selili kukuvad naist. Kuidas ma küll mõelda? Seitsmes advokaat, millele teie mõtlesite? Kust te selle võtate, et ma üldse midagi mõtlesin? Võib-olla oli mu pea sel ajal tühi nagu plekk manner. Võib-olla ma ei näinud ühtki kukkuvad naist, sest vaatasin teist naist, kes ei kukkunud. Aga võib-olla olen ma lühinägelik. Ning võib-olla lendas mulle sel ajal putukas silma. Kus on tõendid, et ma mõtlesin? Tuleb endal mõelda, noormees, enne kui esitada sääraseid küsimusi? VII, pensionär. Mida, millest teie mõtlesite? Oleme seal üle mõelda minuvanustel meestel, kui nad näevad pikali kukkunud naisterahvast. Jääb mõelda, kui kena oleks vaadata maha langemas noorukist saledat, pikkade jalgadega olendit. Kõik muu jätame tulevastele põlvedele. Seltsimees luuletaja, millest teie mõtlesite? Ma mõtlesin langevast tähest. Ma armastan assotsiatsioone. Ma nägin kord langevat tähte, ma tahtsin tema suunas joosta, hüüda, ära lange. Oota, kui ta langes. Mu hele täht. Üks muistne tark on öelnud inimene selle poolest erinebki seast, et tõstab mõnikord pilgud tähtede poole. Ärge unustage vaadata. Siis lööb isegi selline tähtsusetu proosaline sündmus nagu naise kukkumine kõnniteele särama uues erilises valguses. Asjaarmastajast sotsioloog heitis pilgu naise poole, kes juba ammu oli tõusnud ja nüüd longates nurga taha kadus. Seejärel lehitses ta vastuseid ja unistas sellest, kui tore oleks need praegu pista mitte taskusse vaid arvutusmasinasse. End järeldus oli päevaselge ilma masinatagi. Veel kunagi ei olnud mehed naisele osutavad nii suurt tähelepanu. Veel kunagi olnud ta ümbritsetud meeste sellisest hoolitsusest. Oma tõvega tutvustasin ma arsti juba siis, kui tema kabineti ukse käepide mul veel pihus oli. Teadsin, et selle õilsa elukutsega inimestele on tegemist maajailm ning haigete jaoks leidub neil väga vähe aega. Mul on peaajul skleroos. Tere päevast. Ütlesin ukselt. Unustan kõik ja üldiselt hakkavad mul kaduma mälu viimasedki jäänused. Arst vastas mu tervitused, leia palus lähemale. Ta heitis mulle korraks isegi pilgu. Nii hea mulje oli, tal ei jätnud minu sissejuhatuse suhteliselt. Niisiis halb mälu, ütles ta. Nimi. Saanud teada mu nime, läks ta vaheseina taha käsi pesema. Ta pesi kaua, mõistsin, et mu ajusid hakatakse katsuma tõepoolest puhaste kätega. Ta tuli tagasi lõhnatest puhta käterätiku ja muna seebi järele. Otsis midagi kitlitaskust ei leidnud, vaatas siis mulle otse, ütles tere päevast. Tere päevast, vastasin. Mis teid siia tõi? Ikka see mälu mälu. Mis tal siis on? Imestas arst. Ma ei mäleta midagi, tuletasin meelde, unustan peaaegu kõik või nõnda? See on paha, et unustati tõrrelist, ta väga paha teenini. Kordasin oma perekonnanime, lisades ka eesnimi. Niisama igaks juhuks. Ta hakkas lauale haiguslugude seas sobrama mille üle kaebate tundis ta huvi otsides edasi. Mälu nõrgenenud, sosistasin selge, ütles ta, tõmmates välja haigusloo. Seda nähes läksin ma üleni higiseks. See oli kas nagu entsüklopeedia, löö või maha, mitte ei mäleta, millal siin enda paisuda oli jõutud. See tõendas veel kord, et mu mälu on haletsusväärses seisundis saanud tollest traktaadist kuidagimoodi jagu, laiutas arst käsi. Kui on olnud kaks insulti, siis pole kena oma mälultimesid nõude. Kaks insulti jahmatasin, seda ma tõesti ei mäleta. Kuid iga ma pole küll enam noor, seda muidugi, aga Te olite sündinud 1887. aastal ja teil on olnud kaks insulti, küsis ta rangelt. Vaidlesin vastu, aga arst jäi mind uskuma alles siis, kui oli mu haigusloole viimaks jälile saanud. Ahhaa, lehitses ta edasi, selge. Mille üle te siis kaebate? Tead, mu mälu nõrgenenud, selge, noogutas tema. Teie mälu lonkab. Arst kutsuti telefoni juurde, ta naasis alles tüki aja pärast. Seest aga surus ta mul kohe kätt. Tere päevast. Paistab, et oleme tuttavad, küllap oleme kusagil kohtunud. Kas mitte talaskajade pool ja kinnitasin, me olime täiesti kohtunud, aga mitte ta laiskade pool. Mul on fenomenaalne mälu. Vaatan inimesele korraks näkku ja jätan alatiseks meelde. Mis siis valutab? Mäsu sosistasin, ah mälu. Keegi vistena juba kurtis seesuguse tõbi üle. Niisiis teie mälu liipab? Ukse vahelt pistis pea sisse keegi kollaseks läinud patsient. Doktor Paluste, te lubasite mulle seda retsepti? On meeles, rahustas seda arst Te, olete mälu pärast. Magu tõrkus kollane vastu. Kui patsient olid retsepti saanud ja kadunud, pöördus arst minu poole. Seekord ei teretanud ning sellest Mahaabusin pisut väätmis, ütles ta. Võtke saateleht ja minge kohe hommikul laboratooriumi, teeme sondi ajudesse. Imestasin ta naeratas leebelt, ilmselt pidas ta huumorist lugu. Maa kuu, selgitas siis teada, ega ta kadus vaheseina taha. Taas lõi lõhnama käterätiku ja muna seebi järele. Mõistsin, kui ma ei muuda taktikat. Võin siia öö peale jääda, ehkki olin nii väga temasse kiindunud, ehkki oleksin lõpmatuseni kuulanud tema sõbralikku tere päevast ja nuusutanud munarebu lõhna. Pidin siiski mõtlema ka teistele haigetele, kelle jaoks tal aega ei jätku. Kuidas seekord välja ilmus, ütlesime, ma ei tea, kumb esimesena, tere päevast. Küllap vist korraga. Mis tõbi siis kallale tikub? Küsis ta huvitatult. Teate, kogelesin taganedes ukse suunas, ma, ma, ma unustasin. Ta naeratas taas. Tõepoolest pidas huumorist lugu. Ei mäleta, ütlesin, hoides pihus ukselinki. Kui meenub, tulen uuesti. Tõotasin ukse tagant. Ärge ainult unustage maosondi, kuulsin tema hoolitsevat häält. Tänan, hüüdsin vastu. Seda ma juba ei unusta. Enne selle humoreski kirjutamist helistasin ma, et mitte tühja tuult tallata kummivabrikusse öelgi küsisin, kas te võite lähemal ajal oma toodangut kahekordistada. Kolmekordistada. Kes küsib, uuris pärast pikka pausi kähe hääl. Humorist hääl muutus jalamaid mahlakaks. Ah-humorist humoristide jahus või me kõik võime kummitoodangut suurendada kasvõi kümnekordseks ja sajakordseks ja 1000 piisab. Peatasin teda. Tänan. Pärast seda kõnelust võin venitada oma kummist humoreski lõpmatuseni toormaterjali nagu veendusite jätkub. Ent mitte selleks pole kummit vaja. Kummid on vaja selleks, et me tema abil lahendaksime kõik suured ja väikesed meid vaevavad probleemid. Veel enam. Elu tulevikus kujutlen ma kummieluna. Muidugi ei tähenda see, et tulevik läheneb meile ka lossides ehkiga. Need kuluksid marjaks ära, onju neist ikka veel puudus. Ei mereerimid tuleviku kummiratastel. Kuid transport nagu tavaliselt on täis tuubitud. Kummiabiga on seda kerge lahendada. Kummist bussid, kummist rongid, kummist lennukid, reisijad ei mahu sisse. Põetakse hiigelsuur pump. Pomps punks, kummist autobuss paisub, reisijad ohkavad kergendatult. Veel üks koht puudu. Pumps. Täpselt sama hõlpsasti saame jagu korteri probleemist. Nüüd aimati juba ise, majad tuleb ehitada kummist, peamine nende seintesse tuleb jätta väikesed avaused pumba tarvis. Majad, nagu seda välismaal juba praktiseeritakse peavad, olime kerakujulised pumps punks ning iga hoonet võib nagu jalgpalli nii suureks puhuda, et sellesse mahub kolmandik linnast täitevkomiteega eesotsas. Nõndaks kummist tänavat, kummist polikliinikut, kummist haiglat, kummist koolid, kummist lasteaiad, kummist hotellid, kummist kuurordid, kummist supelrandadega, kummist kainestusmajad. Suurte riiklike pumpade kõrval on ka isiklikud portatiivsed. Sündis laps, magamistoanurgas, käib Pomps ja ongi olemas Nis lapsevankri jaoks. Õngitsesin välja viidika Pomps juba vaal valmis. Tänaval on ummik miilitsameeste valge pumbaga Pomps ja tänavu on kaks korda laiem. Ooteruumis on kitsas Pomps. Põrsas on kleenuke ponks. Maisitõlvik on nadivõitu ponks. Mis võiks olla lihtsam ja loomulikum kui see punks. Paneb lausa imestama, miks see meile varem pähe ei tuldud. Ent kõige suurem efekti saavutame kummist kõhtudega. Ei või olla midagi paremat kummist kõhtudest. Pumpad, kummist Maku õhku, õhku ja optimismi ning magu ei vaja enam midagi muud. Missugune heaolu tõus, missugune majanduslik areng. Nõnda on siis tarvis vaid kummid, võimalikult rohkem kummid ning videemia sääraseid kummiimesid, et vaenlased oimetuks jäävad. Muidugi kui ka nemad on kummist. Avasin ukse ja nägin trepil tundmatut meest, kellel oli käes väike kohver. Ta kahmas mütsi peast ja sosistas paluvalt. Jumala pärast, ärge lööge ust kinni, olen sanitaartehnik. Sanitaartehnik. Mind vaatasid täiesti kained, selged silmad. Käed ei vabisenudega otsinud tuge trepi käsipuudelt, ka nina oli nagu nina ikka mitega marineeritud kurk. Tõsijutt, sanitaartehnik raputas ta kohvrikest instrumentidega. Sanitaartehnik. Ütlesin veelkord, et võita mõned kallid sekundid. Hoidsin jalga seestpoolt vastu, uskisilmite siin võõrast tähelepanelikult. Võib-olla märkan midagi sellist, mis mind rahustaks. Nägin korralikult puhtaks aetud lõuga ning kaela, mis ei olnud sugugi karv kasvanud. Oledastada. Antanas. Hüüdsin üle, õlad ühte tuppa, siia. Arvasin, et nüüd annab mees jalgadele valu. Kuid ainult ohkas kurvalt ja tema suust ei hõõbunudki portveini aroome. Ma olin lausa jahmunud tuulete, küsisin uuesti ja enne, kui ta juhtis suudki lahti teha, virutasin ukse kinni. Uskumatu, et mul nõnda hõlpsasti pääseda õnnestus. Mäletasin vastu seina ja pühkisin laubalt higi. Kuid isehakanu ei lahkunud. Ausõna, kui ta oleks kontsaga vastu ust põrutanud, oleksin silmapilk lahti teinud ja vabandust palunud. Kuid tema ainult koputas tasakesi sõrmenukkidega. Kirjutage vähemalt alla, teil miski pole rikki läinud. Kuulsin tema sõnu, mille hulgas ei olnud ühtki mängimatega rasvasemat. Surusin, ent üksnes asuvad silma vastu. Taas Valendasitseisama sünnipärast, värvin nina ja puhas kael. Suurest rõõmust, et õnnestus ukse õigel ajal kinni lüüa, pühkisin naerma. Vaadake, kuulsin uuesti tema kurba häält. Liibusin taas uksesilma vastu. Tätoveerimata sõrmedega tõmbas ta oma kohvri kaane lahti, selle asemel, et näha hobusejõhvist, nöörijupi, räpast auto, väliskummi ja hiigelsuuri tange. Märkasin peente tööriistade läikivat komplekti. Kuulsin, kuidas ta trepist alla astus, kuidas ta alumise korteri ukse taga helistas, kuidas ta sealtki tühjalt minema läks. Piilusin teda aknast. Kõndis üle hoovi, ei vehkinud kätega, ei sülitanud, ei nuusanud nina lillepeenrale. Kahtlasemad tüüpi ei oskaks välja mõeldud. Ja muide paar päeva hiljem ilmus ta uuesti auru all korstnapühkija näoga pritsides sülge nagu arteesia kaev. Jummal tänatud. Me ohkesime kergendatult ja lõime tema ees ukse pärani. See oli meelelahutussaade leedu humoristid, strateerikus, without Skyttes. Kirjaniku osa täitis Helle-Reet Helenurm. Tekste lugesid Maila Rästas, Alfred Mering, Tõnu Aav, Vello Viisimaa ja Mikk Mikiver. Humoreski tõlkis Mihkel loodushelioperaator Urve marka, helirežissöör Aino Lauri. Saate tegi Priit Aimla.