Nonii läheme saatega edasi pühapäeva süda on külas Viinistul Eesti põhjarannikul. Kuna see on kordussaade, siis 26. juunil seisime sel ajal Viinistu vana punane lastest tellistest katlamaja ees ja rääkisime Hendrik Toomperega Viinistu selle suvelavastuse valmimisest. Katlamajas käisid nimelt Mart Kivastiku põrguvärgid soovid ja esietendus olemata. Kuna täna seitsmendal augustil, kui meie saade kordub, on põrgu värgi viimane etendus sel suvel Viinistul siis selle koha saates otsustasin ma ajakohastada. Hendrik Toomperet võib juba lugeda Viinistu külaelanikuks, vähemasti ta ütleb Viinistul ja mitte viinistus. See on suur asi, sest et vähemasti kaks suve olete teie nüüd pannud sinna oma loomingut, tööd ja energiat. Et mis tunne sellest kõigest endale kontidesse jäänud. Paar päeva tagasi mõtlesin, et ma olin nagu poolteist kuud jutti, olin Viinistul ja ja siis tulin korraks Tallinnasse ja ütlen ausalt, et ma sattusin välismaale. Kõndisin raekoja platsis ringi ja ühel pool on, eks ole, hispaania keel, teisel pool Itaalia keel, siis on mingisugune skandinaavia keel ja siis, kui ma nüüd jälle Viinistul tagasi oli, see mõtlesime sattunud jälle Vahemere äärde või näete, järjekordne nagu välismaa reis, et no mis ma tahan öelda, on see, et see suvi nagu on möödunud tõesti no pidevalt nagu välismaal käies ja selles mõttes nagu heas mõttes, et kui inimene vahetab kohta ja tunneb kogu aeg nagu üllatust ja rõõmu, eks ole, rahavahetusest, et, et siis on see nagu väga hea. Tähendab, ma olen õelus. Ja põrguvärk siis sellesuvine lavastus on ju ka välismaal. Pidulikult väljend rännak nii-öelda nagu välismaal jumala ja inimese sisemaale ehk siis nii-öelda nagu inimese sisemusse, et et seetõttu ja need teate üritused Viinistul on olnud. Ma ei tea, mulle ikka väga suured nagu energiaallikad, nagu rõõmusõnumit mingis mõttes. Seda enam, et ütleme, ütleme otse ja ausalt, nii külmetav kunstnik kui ka põrguvärk on, on õnnestunud ja on läinud hästi. Kuidas te ise olete tundnud publiku tuge? Kui nüüd see külmetava kunstniku kogemus oli selja taga ja me tegime seda põrgu värki, ega meil nagu sisemised kahtlused olid ikka no päris suure, kuigi me panime nagu täielikult oma jõu ja hinge ja südame nagu kõik sinna mängu. Ega me võime kindlad olla, et kas see jõuab inimestele kohale, aga nüüd see, et saalid on täiesti välja müüdud, vaesed inimesed, kes on pidanud tagasi minema, et nad lihtsalt ei mahu sisse ära, sest katlamaja seinad ei ole kummist. See publiku tugi, kuidas publik reageerib, saab aru, kuulab lõpus meeletu aplaus rahus püsti seismise, braavo ja nii edasi, et, et see on meile kogume jälle loomingulisele trupile andnud tegelikult meeletu energia, et võib mõelda, et mida need näitajad võiksime suvel puhata, et, et selle asemel mängida, aga inimestelt vaatajatelt saad sellise tagasisideme. Siis on see, ma arvan, et, et see on nagu näitlejatel kõige parem puhkus. Kui ma nüüd nagu olen ise vaadanud kõiki neid etendusi, osalen ju ka, eks ole, et siis ütleme niimoodi nagu teatrimaja seest tavaliselt on, mängides on ühel lavastusel võib olla väga erinevaid päevi, stabiilsus ega ta nüüd nii hullusti ei kõigu, aga ta ikkagi nagu olemas, aga siin ta läheb peaaegu eranditult täiesti nii-öelda nagu ühe kvaliteedimärgi all, nii et see on. See on väga hea saavutus ja milles ta jahtub. Vaat seda ei oska keegi öelda, tähendab, kui sa retsepti teaksis, tehtaks nii-öelda nagu alati sedasi, sest keegi ei taha ju noh, ebaõnnestuda. Külmetavad kunstniku mängitud mind juba kaks suve ja vähe sellest ikka veel tulevad augustis lisaetendused järelikult ei saanud. Veel kellelt kõige parem reklaam on ju see, mis liigub inimeselt inimesele ja, ja inimesed tahavad seda näha ja ja me tahame mängida ja nii see mina sünnibki. Aga muidugi mõtlen, et nagu selle põrguvärgi peale, siis, et võib-olla sellega on sama lugu, aga sellega on võib-olla isegi veel intrigant, Harjumaa lugu. Vaadake palun väga, eks ole. Wiiralti põrgu varastati ära, et kui me poleks võib-olla seda nagu vahtu üles kruttinud, selle Wiiralt ümber võib-olla oleks võrgu alles jäänud üldse loomingust on, selles mõttes on keeruline rääkida, et ega me ju ei oska seda mõõta kuidagimoodi, need kaugushüppaja hüppab oma sentimeetrid ja on selge, tähendab, et, et mis on see tulemus, aga noh, see on, ütleme nagu selle, selle meie kaasaegse maailma üks nagu märkisid, kus teatrikülastaja otsustas selle nii-öelda nagu rahaks ümber rehkendada. Eks see on näide, milleni nüüd väga äkiliselt ärganud kunstihuvi viia võib. Mullu mängisite Konrad Mäge nüüd muidugi ka mängite, aga lavastasite Eduard Wiiralti lao, et kas on rida mõnes mõttes ees, et Eesti kunsti kaudu inimestele läheneda ja midagi olulist ära öelda veel. Nojah, plaanid ikkagi nagu idanevad juba, et on Elmar kitsest, aga me tahaksime kuidagi seda ringi natukene laiendada, et kui külmeta kunstnik oli ainult puhas nii-öelda nagu kujutava kunstisisene asi siis põrgu värgis on iva nagu kirjandust ka juurde tulnud. No eks nagu soov tuua sisse ka muusika, nii et lugu tõenäoliselt ikkagi tuleb. Aga missugune ta tuleb? Seda veel ei tea? Praegu tundub vist jah. Nii, ja kas see koht on ikka Viinistu või on selle ümber ka olnud arutelusid, kus ta olla võiks? Ei, ei, see tähendab, et see kolmi kolmik, selline terviklik tsükkel peab nagu ühes kohas olema, ainult me ei tea muidugi, et kui me tegime vabas õhus, eks ole, esimese loo teise siis katlamajas, kus me kolmanda teeme, võib-olla mere peal. Ahaa, ja selle jätame siinkohal õhku, aitäh intervjuu eest. Aga jätkame juttu teatrikriitik Andres laasikuga, kes tõdes, et põrguvärk on suur kagus head näitlejamängu, millele mina isiklikult kahe käega alla kirjutan. See, et, et see kõik on sellised karid katuurses ja koomilises võtmes, nagu see nüüd põrgu värgis välja tuli see on minu meelest üks võimalikke käsitlusi ja miks ei võiks näidata Eesti vabariigi alguse kunstnikkonna sellise poeeemmlasliku kambana, nagu nad seal on? Ega see ei, ei vähenda nende kunsti Tartust, mulle tundus, et ma võiksin igale kui viimasele näitlejale selles tükis anda parima näitlejapreemiat. Tunne sull jäi, karikatuuri tegemine ei ole ka mingi lihtne asi, on vaja mingi väga täpne ja p l inimese loomujoon üles leida ja siis võimendada ja talle näitlejavahendit külge leida ja need on, need on tõesti kõigil olemas, seal on ikkagi meistrit, mis seal on tehtud. Ja mitte nüüd näitlejate poolt, vaid vaid kõigist komponentidest, mulle tundub nii materjal kui ka lavastus ja no esmapilgul on seal selliseid eba täpsusi detailides kas või need laulud, eks ole, Valgre laulud, mis seal kõlavad, ei ole ju ajastu täpped ja aga tegelikult läbimõeldud väga hästi, ta on läbikaalutletud ja kindlasti on ka kaalutud selles mõttes ka minna selle peale või mitte minna. Eksimused kajastus ja detailides on tegelikult tahtlikud, ma kahtlustan seda ja nad on ka mingis mõttes kujunevad nagu üldistuseks mis nagu ei räägi ainult sellest täpselt ajast, vaid aegadest enne ja pärast. Niisiis pühapäeva süda on külas Viinistul ja siinkohal tänu Viinistu kunstimuuseumile, kes pani muuseas välja ka kaks auhinnapiletit ja tänu abi eest üldse. Aga nüüd siit maalt läheb pühapäeva seda edasi jälle, nii nagu see oli 26. juunil, see tähendab kordusena. Ja kuna seal oli jutt just teatrist, siis jätkab ka näitleja Marko Matvere lauluga. Nagu ma algul lubasin, üks eraldi teema on Mohni saar. See on läbi aegade selle küla inimeste ellu kuulunud Taarja siin ta on täpselt otse minu eeskuma, merele vaatan, oleks nagu käeulatuses, kuid vee peal on vahemaad petlikud. Ligi viis kilomeetrit on seda vahet? Mohni saare juturingi palusin kolm inimest luuletaja Kristiina Ehini, kes elas aastas Karel sellest sündis ka luuleraamat kaitseala. Ja sedasi Saariuga on siis Viinistu külamehe valdav Augjärve, kes kohaliku ajaloo ja lugude vastu on huvi tundnud ja Eriksiku, kes tunneb Eesti väikesaari kui oma viit sõrme. Aga ma alustan Kristiina Ehiniga, kellega salvestasin jutu mõned päevad tagasi, sest ta ei saanud täna siia tulla. Ja salvestasin Viinistu kunstimuuseumis, kui ta luges oma luuletusi. Ja kui Jorma Puusaag tegi Harry muusikat ja selle kitarrilooga juhatanudki Kristiina rääkima. Muuseas Kristiina Ehinil on ses muuseumis oma lemmik Itaalia seal juttu ajasimegi. Valige nendest saalidest pihta kus kus rääkida või rääkida minu luulest või lugeda nende luuletust, siis minu meelest päris kindlasti see esimene kus on kuldsete kraamide uhkuses koos selline. Ma ütleksin, Eesti kunsti juured. Ja mulle on alati meeldinud see väike saal traditsiooni niisuguses ja ja lihtsuses, isegi kui ta nii välismaa vaatajale midagi nii väga erilist kohe tundis minu meelest meile, eestlastele see õnnis tähtis paik Räägime siis siin ja räägime teie luulekogust, kaitse ära. Räägime Mohni saarest, sest need kaks on natuke või palju seotud. Aga kõigepealt, juhataja maksta jutu sisse. Ma küll soovin, et valiksite ühe luuletuse sellest viimasest kogust. Kuu puperdab Davies. Pojengi tõotavad hommikut ja õnne. Magan olles rusikas kätega, kui esimene päike libiseb yle läve. Sirutan end varjust välja. Kas nii on hea? Endaga koos kevades ja riivid, ribakardinaid tõmblevad ja klõpsatavat kinni. Ootamatu vis, lihvimine päästu katest. Talside pilliroo õrnevad heli, kanarbiku üles, kella tiksumine, südamelöögid täidavad aja, kui kummardan igaviku kohale. Mina olen saar, sina oled saar kauguses paistev ainult ribakene tõelisest. Kui. Palju need asjad nüüd seotud on, kui palju on selles raamatus seda saart, kuidas nad seotud? Need on kindlasti sealt mind ennastki võib-olla rohkem kui saastan selles luulekogus selle saare ist kahest asukast mind ennast ja seda, mida üks üksildane elu välja toob mõnes mõttes. Ma arvan, et see on minu luulemakutest kõige spontaansem. Võib-olla ka avatum. Ma jään seda kogu kõige vähem tsenseerinud ja laota need kõik selle kogu käsikirja lehed laiali, anna suurem majakavahtide toa korteri kolmeduk. Need moodustasid selliseid pikale kahele kolm päeva seadsin vahepeal laisk koer kõik segamini siis tuli uuesti alustada. Aga see oli üks väga põnev töö. Kas te enne teadsite, mida üksindus inimesega teeb? Mõttes ei olegi väga üllatav aga säärele minnes klienti hästi palju nõu, et tundus, nagu kõikidel inimestel juba oleks kogemus, kes minuga rääkisid. Et ma sain nii üksik asjalisi nõuandeid, mida kõike on vaja ja ja siis mõtlen, et õigusi Nendel soovitajatel, kes ütlesid, et kõige suurem väljakutse on ikkagi elu kahel inimesel koos. Nii et nad ei ole ühiskonnas. Ja siis vahel tuleb mängu panna kogu oma oma intelligentsus ja kogu oma kogutud teadmised ja ja siiski vähesed, liiga vähesed psühholoogilised varasalved, et minnes täidete, teiste haigete ja ikkagi niimoodi auga välja tulla, olukordadest siin luulekogus on ka päris palju sel sellele viiteid. Isaste näen, et mõtestada suhteid, mis see saal Ta õieti teie jaoks on nüüd pärast seda aastat seal Kõik koidilt, kuhu inimene satub, tänapäeval ju väga harva satub, nii et seltsi ainuke kodu jääbki eluks ajaks. Võib-olla nende inimesed on õnnelikud, telenii on juhtunud. Aga ma mõtlen, et nägu Karl riigigi ühes luuletuses ütleb, et rändriiget ajab juuri ja hakkab äkki õitsema pungi. Et nii minulgi, Need, juured, säik päris sügavale seal muhnil ja see ei tähenda, et ei peaks proovima edasi minna. Vahepeal võib-olla tulebki teha seda, mis raske tundus. No igaüks tõenäoliselt näeb igas paigas isemoodi asju ja isemoodi võlu. Aga misse saar. Võlu siis nüüd teie jaoks oli nagu Saarika või? Mulle meeldis Mohni sellepärast et ta oli ja on üks selline kargab väik käest, karge suuline, igalt poolt kogu aeg märg näha. Sellepärast et tal on mõnes mõttes ka selline karm ajalugu, kuidas sinna saarele legendide järgi sattunud mereröövlid. Ja võib-olla olid need hoopis mungad ja mida siis ühel mongaalika teha, kui ta veel äkki päris hea munkejale, kui hakata merd röövima, sest siiani kuskilt vaja saada. Ja endalgi tuli päris tihti merel olles pähe, et kui paneks musta rätiku endal silma ja, ja sõidaks paadiga Silja Line'i äärde ja mängiks mereröövlit näljaverest siis muidugi piiritusevedajad. Ja lõppude lõpuks üks vana traditsioon ronimine talu ühest saare otsast. Selline tsaariajal siiski moodne ametiasutus majakavahtide sitaadel teises otsas, et need kaks vastandes taluelu ja ja siiski vägagi Nende ameti Helu valvad tehta majakat. See alles selles saalist lahkudes ma hakkasin aru saama, kui suur töö see tegelikult omal ajal oli. Kas see kujutlusvõime hakkab hoopis teisiti tööle niisuguses paigas paljud inimesed, kes maale Nende elavad, et teavad, et ma olen lihtsalt kuidagi mõttetajaks rohkem aega ja ruumi. Jaga mälestiste ajaks tihti mõtted tulevad kuidagi mälestiste uinistest esisel jõul. Seda kindlasti detaili aega. Te ütlesite nii kenasti. Et kaitsta midagi väljaspool ennast tähendab kaitsta midagi iseenda sees. Võib-olla see ei olnud päris täpselt mulle tsiteeritud et ka selles raamatus niisuguseid valusaid luuletusi, inimeste suhtumisest Ehk siis osa inimesi, keda nägin, olid hästi toredad. Sellised, kellega ma arvan, sõprussidemed jäävad päris kauaks, vähemalt loodan seda. Ja need olid sellised sändelli tüüpi kuidagi oma endusest hoolivad rändurid kest õlid, viste ilmuv vaika nägema ja nemad on seal saarel täiesti alati väga teretulnud ja komisjon Tore vahinenud vahel väga kurvasta sellised et kui tüliks suur turistide hulk, kes võib-olla leid näiteks mõnest ametiasutusest või lihtsalt sõpruskond, kelle jaoks siis üks puhas, metsik loodusnurk saar on äkki üks koht, kus hägustada kus võtta lihtsalt välja ja teha üks pralle. Ma saan aru, et ka see on mingis mõttes loodusesse sulandumise viis paljudel või nagu ei osatagi leida teist, et see on nagu mingi tänapäeva ühiskonna iga tunduvad et see on midagi meie ühiskonnas, mis vajab ravi. Ma ei tea, ma ei oska. Filosoof Ma ei oska nimetada kõiki põhjuseid, miks see on tekkinud. Aga kui pärast hommikul, kui nad on ära läinud, kõike seda sodi sünteetilist sõdinis kuidagi kohe loodusesse ei sulandu, ega seal aastasadu ei hävi. Et kõike seda koristades siis pärast. Tegelikult tunned, et teed midagi väga olulist kummades. Võta üles see pudel või plastmasstops. Ütlesin tegelikult midagi rohkemat kui lihtsalt kummalises näitletailasse pudel või plekk mõistaks. Pühapäeva seda on täna Viinistul ja Kristiina Ehin rääkis äsja Mohni saarest, kus ta aasta veetis. Tema raamat ongi põimitud luuletused ja ka päevik, see on niisugune huvitav raamat ja, ja ma selle päeviku poole pealt loeksin siin lisaks pisut. Õllepurgid surutakse samblasse, järelejäänud sardellid jäetakse kilekotis kivi peale hallitama. Uus lõkkease ja hulk maha murtud puid jääb märgistama järjekordse sõpruskonna või ametiasutuse saarel käiku. Kui poleks ise näinud, ei usukski, kui palju prahti pealtnäha soliidsed inimesed suudavad tekitada ja endast saarele maha jätta. Mina siis vastutan nende vastutusest väsinud loodusearmastajate eest, selline prügi korjamine pole raske, ainult tõsiseks teeb. Vahel on tunne, et enam lihtsalt ei jaksa vastatav seisuguste linlaste tüüpilistele küsimustele. Kuidas te mõtlete siin üksikul saarel hakkama saada, kuidas te poes käite, kas telekas, elekter, vannituba ikka on? Olen vastanud, et kui meie esivanemad poleks taolistes tingimustes hakkama saanud, siis poleks neid üldse olemas. Ja siis järgneb uus küsimus, kas ta heiteid pildistada? Räkk. Nii kirjutas siis Kristiina Ehin oma päevikus või raamatus kaitseala. No vaadakem siis peeglisse ele Kristiina Ehin oma raamatujutuga meie ette on tõstnud. Kas teile meeldib see, mida näete? Üldiselt jäägem inimeseks ka looduses. Ja mulle tundub, et siia võiks Siiri Sisask laulda ühe laulu. Laev tõstis purjed üles ja siis pärast seda räägime Mahnist edasi. Tõstis purjed üles. Bjordiks ja sära siin veel. Üks väike tüdruk murdis kui ratta juurde asus rooli. Võib-olla rannamahupiiri ja tuulevaikne olnud laev uljalt ulgumere poole. Ja ookeani. Teordin merene tärnauluga mees roolis Rinawactur ratast on laene. Laev tõstis purjed üles ühises fjordid ja särasid veel tuled mustas. Kaljul oli kui ratta juurde asus rooli, võib langeda alla rannalaamu piiri. Toole vaikne, laevuljalt ulgumere poole. Ja. Ja nüüd räägime Mahnist edasi ja laua ümber stuudiolaua ümber, siin Viinistu kunstimuuseumi terrassil on Viinistu venda mees valda voogjärv, kes on tundnud huvi Viinistu küla jaga Mohni saare ja kodulugude vastu. Ja Eriksik kehtist tunneb kõiki Eesti väikesaari nagu oma viit sõrmega Sonny. See on nüüd liiandas endisest, kui et meil ei ole nii palju neid saari ja laide nagu meie põhjanaabritel, on meil need siiski üle 1000 ja ja see oleks natuke palju oodatud. Aga üldiselt olete te neid palju külastanud ja neid uurinud ikka ikka teate niikuinii. Kristiina Ehin juhatas selle Mohni teema sisse. Mis tema seisukohast arvate? Kristiina tema päevaraamatu väljalõike kohta võib öelda, et see on nagu rusikas silmaauku sest üks asi on, kui me tuleme lähema nendelt saartelt ja käime ja oleme seal viibimisel hetke siis meie silma ja hinge riiva niivõrd see, mida me seal näeme. Just see, et see kultuuritus, see, et meie inimesed ei oska viibida looduses ja ei mõtle sellele, mis nendest järele jääb, Kristiinaga me oleme sellest rääkinud ja ega, rääkimata saanud üksteisest aru, et see on väga valus. Kuidas pidime nüüd seda juttu, läheme, hakkame vist minevikust peale ja räägime Mohni saarest, tema ajaloost, nendest legendidest, Valdo teab neid. Nii nagu ma võin siin põhjarannikul, tõuseb nii kergiga saar merest nagu esimesed suuremad teadmised või informatsioon saare kohta algab nagu mereröövlitest, sest rahvasuu räägib meil ikka siin, et tähendab kunagi katnud seda saart, niisugune läbipääsmatu tähendab pärna ja tammemets. Ja noh, kuna siit läksid mööda sihuksed kaubateed, siis tekkis ka tekkis saarele mereröövlid ja kui nüüd uurida vanu kaarte, siis kaardil on kirjas seal noh, praeguse pärispea poolsaare otsa kohapeal on niimoodi kirjutatud, et mereröövlite oht. Ja ajaloost on teada, et aastal 1422 Lübecki linna päevadel näidati rahvale vene kaupmehi kes olid ostetud vabaks mereröövlite käest. Ja nemad siis jutustasid, nad sõitsid alla mööda Narva jõge mööda magedat vett. Seal tulid mereröövlid, võtsid nad vangi ja vihid soolases vees. Neid hoiti vangis moona saarel Mohni saarel. Ja siis, kui nad osteti vabaks siis nad tunnistasid niimoodi, et neid olla vangistanud, tähendab Taani kuninga vasallid. Ja noh, sellega, kus siis mereröövlitest lahti saada, pandi see saar lihtsalt põlema, nagu rahvas räägib, ja siis ta põles paljaks järgi jäänud vana pärn mis on praegu tänapäeval täiesti olemas seal. Ja kui seda seda vaadata, seda pärnaümbrust, siis võiks ju täiesti loogiline olla, sest asub sihukeses kivi Kärka keskel, kus ilmselt midagi põleda ei olnud. Ja kogu selle tuule ja tuhaviis muidugi siis tuul merre tuha ja, ja seal ta kaduski. Ja kui nüüd vaadata möödunud sajandi alguse pilte, siis majakapoolne ots, kus pärn kasvab, on, tähendab praktiliselt lage. Seal on mõningad kuused kasvavad ja üldiselt metsa nagu praktiliselt polegi, nii et tegelikult täitsa mingi tõepõhi all olla. Ja sellega saarega on suhteliselt selline lugu, et aastal 1503 toimus siis Tallinnas kohtuprotsess. Nagu me teame, kui eesti alad vallutati, tähendab muinasajal või niimoodi siis osa irootsastele osa jäi sakslastele, aga rannik ei taanlastele. Ja tähendab meie maale saadeti mungad oyama mungatekstist, eestlased, kes siis nagu edenesid põllumajandust ja üldse olid ehitusmeistrid ja nii edasi. Ja, ja ilmselt nende heategevuse ees siis Taani kuningas mingil x ajal kinkis selle moona, saare. Tähendab muutadele. Aga kuningat ajad muutuvad ja muutus ka Taanimaal ja kuningas Valdemar kuskil 1200 millegagi keskpaigas, keskel on kuskil 58, vist, kui ma õieti mäletan kinkis selle oyama Ta nunnakloostrile ehk naiskloostrile. Ja siis, 1000 900503. aastal oligi Tallinnas kohtuprotsess. Ma loen seda, mul on see väike tõlge siin olemas, niimoodi, mis on nagu kokkuvõttes kohtuprotsessi Revali aktis ühelt poolt ja härra Valentin Von Kolk teiselt poolt, vaata selle Volkolgi kohta tahaksin öelda veel seda, et kuni 1000 1200. aasta lõpuni 13 sajandi lõpuni asus siis klooster kuskil Kuusalu kandis, aga siis 13 sajandi lõpul toolide üle kolka tähendab praeguse nimega polka ja ilmselt siis Kolga nimi on tulnudki selle kloostri tolleaegse ülema Kerbon kolgi tähendab nimest. Siis on niimoodi kirjutatud Reival ja siis ühelt poolt ja härra Valentiin von kolk teiselt poolt. Aptist süüdistab härra valetini selles et teda tõrjutakse välja, tähendab saareks nimega munaser ja laiult nimega Nesse mis neile Taani kuningliku kõrguse poolt aastaid aastaid tagasi läänistatud. Härra Valentin vastab ja esitab ka aastaid vana kirja inimhääletamise algusest. Lisaks sellele on kohtuniku ees Henneke puks sööve ürik omandiõiguse Eda edasiandmise kohta, samuti kohtuniku tunnistus selle kohta, et piir on juba seatud otsus. Kuna härra valeti on nii kaua olnud omanik, peab omadus ka temale jääma. Juhul kui ka mõlemad pooled piiri osas ei ole üksmeelel toimida nii. Mungad peavad nimetama seitse meest, kes vannuvad, et nad õigusi järgivad, Niibivad mungad toimima, enam kohut käima, sellega siis anti nagu saar tagasi munkadele. Muidugi seda tähendab ei ole kunagi olnud seal saarel kloostrit ega mingit sellist ehitust, aga ilmselt just selle munkade pärast. Ongi rahvastaja nagu nimetatud, siis Muuga saareks munasaareks ja vahepeal nimetati aga naiste 3793 venepärane nimetus, aga üldiselt on, Mohni on nagu aastast 1796 jäänud, nagu rahvapäraseks nimetataks, teda on ka Hekholmi saareks joon siis tamme laiuks, aga see on juba rootsi pära nimetus. Kui nüüd mööda muhid ringi kõndida, siis tema looduslikud piirkond on väga erinevad ja on niisugune koht muhnis olemas. Kui Saara Sahara ja sealt on leitud, siis eelmisel aastal nagu kivikalme eelmisel sajandil alguses tähendab kivi kalmeid seal oli tähendab, majakavahi poeg kaevas seal niisama ja leidis sealt konte, leidis savi. Piipe ja leitus leidis maetud luid. Seal olnud siis vana niisugune nagu pool viikingite surnuaed või nii edasi. Püsiasustus hakkas muslil tekkima aastal 1805, kui ehitati esimene kaheksatahuline puu majakas sest laevaliiklusse ta kaubandus arenes ja laevaliiklus edenes nagu ja siis oli vaja lihtsalt märki, et, et oriet või, või navigeerida merel tähendab selle maaka kõrgus oli 15 ja pool meetrit ja ta oli niisugune, tähendab valge tulega, seal põletati ilmselt küünlaid. Ja hiljem siis lisati sinna juurde veel kuus meetrit. Ja siis tema oli püsiv tuli, nii et tema nähtavus oli siis 10 miili ehk miil on 1852,4 meetrit, siis umbes 18 kilomeetrit oli ta nähtavus ja kuna see puumajakas lagunes aja jooksul ja ikkagi laeva liikus nagu kasvas, siis 1852. aastal alustati uue majaka ehitust kivi, majaka ehitust. Selleks ajaks oli juba valmis ehitatud see tsitadelli linnak, mis ümberringi usaid olid, kasarmud olid hooned ja muud asjad. Majaka ehituskeskis kaks, üle 20 ligi 20 aastat, sest 1871 läks majakas käiku. Kui nüüd praegu seda tähendab hakata tõusma, tähendab niimoodi sealt majakas või maapinnalt üles tippusis sinna 137 astet on sinna ülesse. Algul on neli aastat maa peal, siis on 99 99 aastast seda paekivitreppi, mis algul majaka kõrguseks ja pärast on veel edasi, siis on nagu rebimise, jõuad sinna tuleni välja. Praegu on siis, tähendab tule kõrgus on maapinnast 24 meetrit ja ja merepinnast umbes 30 meetrit. Majaka jalg on umbes kuskil nii kuus meetrit merepinnast kõrgemal. Ja tema siis tähendab omal ajal tema plink oli teistsugune, aga praegu ta on 20 sekundit, neli sekundit valgust, kuusesse, kuni pimedust, aga omal ajal. Ta oli siis 30 sekundit. Ja kui majakas ehitati, oli, töötas nii kui pommikella põhimõttel, tal oli niisugune suur pöörlev prisma prisma kaheksatahuline tähendab tuli ei kustunud, vaid tuli muutus heledaks ja tumedaks, sõltuvalt sellest, kuidas pöördus. Noh, prisma küll, kui oli külg, siis oli ele kui nurk, siis oli tume. Nii prismas ja suure, nii et uks käis lahti, mees astus sisse, tegi seest klaasid puhtaks, pani lambi põlema ja nii edasi. Muidugi majaka töö oli suhteliselt kurnav, sest seal tuli iga 40 minuti tagant tuli raskusi üles vinnata, see pomm sisse lampi pumbata ja nii et see mees, kes tavaliselt seal tööl oli, asus öö otsa üleval, majakas tegutses ja seda majakat nüüd remonditud aegade jooksul, viimane remont tehti siis 1998. aastal Gustauti maha. Krohv. See oli selline lugu, et kui toimusid olümpiamängud Moskvas ja Tallinna purjeregatt, siis krohviti majakas üle betoonkrohviga betoon, krohv hakkas lõhkuma, kogutavad telliskivi seina ja siis ta tautigi maha tehti kapitaalne remont. Siis on selline asi, tähendab, tähendab, merel ei aita, ainult ka tuli noh, navigeerimiseks, kui näiteks tekib pere niisugune asi kui udu. Sest vanad kaptenid ütlevad, et torm pole nii hull, kui on udu, sest udu on nagu piimas, sein on ees, kus ei midagi läbi näha ei ole. Ja Sist tähendab Vene-Türgi sõja ajal 1904 toodi saarele udusireen ehitati spetsiaalne maja selle jaoks ja pandi pneumaatiline udusireen, tähendab enne seda nüüd on niisugune lahkarvamusi, kuidas seda udu korral inimesi hoiatati, aga mina olen kaldunud arvama. Moonis kasutati arva jukesena kahureid sest Mohni trepi peal seisid kaks väikest kahurit veel aastaid-aastaid juba siis mina mäletan seitse ja ilmselt nendega siis tähendab tulistati, et anda märku seal olevast saarest. Tähendab, kui nüüd rääkida sellest uduse teenis siis plemaatiline sireen. Sireen tähendab, mis ilmselt algul töötas aurumasinatega, aga juba enne sõda oli seal kuumbe mootoreid kaks umbe mootor, mis pumpasid nagu kompressorid ja õhuga sistandis sireenide niimoodi. Ja noh, ta töötas kuni elektri üleminekuni ja töötas edasi veel neist 69. aastal osteti Rootsist uus udusireen ja kui udusireen töötas, siis meie ministriga ütlesime niimoodi, et näed, Mohhile mammub jälle jumalalt süüa talle andma umbes niimoodi. Jah, seda mina mäletan seda Mohni pasunat, mina kartsin, kui mina olin väike, ma, ma ei saa aru, ma teadsin, mis asi see on ja ometi ma kartsin seda asja oli nii salapärane seal kuskil udu taga möirgab midagi, aga valdo enne veel, kui ma lähen Erik sikuga rääkima, mis asi see sul siin? Vot need on, need on need kaks metallraha, üks neist on ehtne Nikolai ja teine on Mohnis järel tehtud. Nikolai on selline jutt, et kui te nüüd lähete kunagi majakesse sisse uksest sisse, astute paar-kolm sammu ja esimese pöörde peale on trepiaste, kus tüki väljas pressitud rahvas seletab, et, et noh, ma ei hakka, mis oli küllaltki turvaline koht seal, seal oli küllaltki kindrali näha, kõigi paadiga tuleb või sa tegid seal valeraha, lihtsalt. Janad pressi niimoodi selle kruvipressiga kahesele trepiastme vahel pessid välja seda raha. Ta on küllaltki peenelt tehtud, kui nüüd sa võtad kotist välja ja vaatad tal isegi äärekiri, on olemas. Kas saite aru? Ja tuleb välja, et nagu me kuulsime, on hakkajad mehed olnud nii siin Viinistu külas kui ka siis Mohni, mis oli ju küla osa peetud alati külaosaks. Aga Eriksik teiega nüüd räägimegi selle saare looduslikust eripärast, sest et siin on juba vihjatud, et on looduslikult väga mitmekesine, on vä? See on nagu väikene, mina armastan öelda nagu väike Eestimaa mudel et siin tõesti on ju pisikese saare peal niivõrd eriilmelist loodust võib kohata ja, ja kui juba randade peale mõelda, sest ühelt poolt on selline ilusat liivaranda ja ja samas on sellist kivi kivi randa, millest on sisuliselt väga sügav meri, algab kohe saaresaare äärest. Sukeldujad ütlevad, et see on nende lemmist lemmik paik üldse Eestis, et siin on tõesti väga sügavale võimalik kohe saare pealt sulpsata ja teisele poole jälle avamerele jääda, täiesti selline Lahemaa pisikesed pisikene mudel jälle Lahemaa rannikust, kus on, kus on omad, need pisikesed lahekesed ja ja poolsaared. Ja, ja siin on ju nõnda, et, et väga mitmepalgeline on, on kogu see metsaosa ja kogu see kogu see nii-öelda sisemaagia ja seal on oma väikesoo mitugi sooala ja, ja sealt on, sealt on ikka jõhvikaidki korjatud. Et majakavahid ja saarel elavad inimesed on, on saanud sealt oma oma talve jõhvikatki vitamiinid kätte. Jaa, Viinistu inimesedki on saanud sealt oma pohlad kätte ja ja ma tunnistan, et kui ma paar päeva tagasi saarel käisin, siis metsmaasikaid juba oli suured, kui sõrmeotsad. Aga see pohlalugu on jah, nõnda et olen minagi kuulnud, ütles, et see on igavesti kuulus pohlakohta olnud ja Viinistu külarahva pohlamaad olidki seal. Ja see on sellise sellise vahetuskauba nägi, ma olen kuulnud, andnud, et Kristiina rääkis, et tema olla teinud selliseid Paet, et korjas ämbritäie pohli ja sai teatud hulga kordi siis paadiga mandril käia. Ahah naturaalkaubanduses. Ja täiesti, aga, aga sellega seondub üks lugu, et need täna oli siin juttu, et seda, seda pohla, sellist õiget pohla biotoop jääb seal üha vähemaks ja ja loomulikult, see on selline loomulik protsess, et loodus läheb oma rada ja, ja karja ei ole seal peal peetud peale sõda. Ja see on rahulikult saanud, saanud seal loodus oma oma elu elada. Aga samas need muutused siis on just sellised, et kas inimesele meeldib või ei, et kui nendest pohladest räägime, siis ilmselt neid jääb üha üha vähemaks, sest sest need kohad kasvavad kinni lihtsalt. See on nüüd kaks kitse on peal. Ja kaks kitse on vapralt üle elanud, siin oli 2003. aastal seoses suure kunstisündmusega oli häppeninge ja viidi sinna kaks kitse ja, ja minu arust on need kaljukitsed, need ei olegi sugugi mitte meie kodukitsed. Ja, ja siis tol ajal Raivo, kes oli siis saare elanik, temale kingiti need peale peale perfomance lõpp põhja, ta võttis muidugi kingituse rõõmsal meelel vastu ja, ja see on, see on nii ja naa, et, et ta on meie looduses üks võõrliik. Et ta ei ole ju tegelikult sugugi sugugi selles mõttes ei sobiks, võib-olla. Aga teiselt poolt on nõnda, et, et need kaks kitsa, nüüd seal paha küll ei ole kindlasti midagi teinud kurja ja nad ei ole seal teinud. Ja huvitav, et nad on hakkama saanud, sest nad on ju täiesti metsistunud, nad üsna pea juba esimesel talvel seal sai heina tehtud ja, ja proovitud neid sööta ja hoida ikka majade ligi, aga ei, nemad sellest hoolinud, arvasid, et, et parem ise hakkama saada. See mitmekesisus on ilmselt eelkõige selline, mis, mis vajab hoidmist. Iga paik muidugi vajab hoidmist, aga, aga kui on suudetud säilitada, eks selline selline paik suhteliselt puutumatuna, siis, siis on minu arvates ka meie kohustus seda seda püüda edaspidi tulevastele põlvedele hoida. Ja muidugi on seal selliseid, selliseid, ütleme biotoope, mis on, mis on huvitavad loodusteadlastele, kuivõrd seal on teatud taimeliike, mis on oma oma levikuareaali lõunapiiril ja, ja need on alad, kus siis teadlased jälgivad, et mismoodi see loodust kujuneb ja mismoodi need liigid, et hakkama saavad ja, ja kuidas, kuidas see kõik seal areneb. Millest tavainimene, kes saarele satub, ta ei tea ja, ja ega see ei olegi oluline, tema jaoks on muud asjad olulised ja oluline on just see, millest Kristiina oma raamatus raamatusse raius, et, et on, on see, on see tohutu näiteks avarus ja, ja ja vahetevahel vaikus. Ja teisel hetkel hoopis see tohutu müha ja, ja siis udu, millest me rääkisime, see on igal hetkel, see muutub ja nuus ja see on see, mida inimesed lähevad sinna otsima ilmselt väga suures osas emotsioone. Just, ja tuletame siis ikka meelde, et Ta pakub meile palju ja teeme nii, et ta veel kaua-kaua ja ka edaspidi saaks meile pakkuda kõike seda ilu, et me sealt tuleksin tagasi, nii et me seda ei kahjusta. Me võiksime seda juttu nüüd rääkida lõpmatult, aga aeg läheneb lõpule, nii et aitäh, Erikslik ja aitäh valdav Roger ja ma igal juhul lunastan oma võla selle küla nooremate inimeste ees, kes oma savilaulud mulle andsid. Ja ühe paneme neist praegu mängima. See on lugu noortele nõu Big Silence, kosmikuid, seppa kahurikuul ja kõik memmed-taadid, kannatage ära, tuletage meelde oma noorus, küllap teie omal ajal laulsite laule, mis pani külavanemad inimesed nurisema, et noorus on hukas. Aga nüüdse lugu. Ma panen kuus naela, raud lapata, aga see peab värske olema otse rauamäelt. Kui bana vaatab podisema, hakkab. See oli no Big Silence Kasmikud aga täna Viinis talle külla tulnud ka vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus ja kas see on tõesti esimene kord, kus Savinist oled? Tunnistan ausalt, et see on esimene kord, sellepärast et kõik minu suved mööduvad paraku ühel teisel pool poolsaarel, mis on sama ilus kui see, aga sellepärast pole siiakanti sattunud. No igal juhul, kuna täna on esimene pühapäeva seda sellel suvel vikerraadiost, siis kuhu need pühapäeva südamed veel viivad? Täna oli tõepoolest esimene ja kõigile kuulajatele soovitan väga tulla ka meie saate tegemist. Ta on mu sellepärast, nagu ma ütlesin, olen ma siin esimest korda ja minu jaoks oli see nagu tõeline giidiga reis siin Viinistul, nii et tasub tulla vaatama, kuidas saadet tehakse, kuulata, mida räägitakse ja siis neid samu kohti ka ise vaadata. Aga pühapäeva seda jah, käib terve suve läbi. Järgmine kord tus hansapäevadel plaanis on Pärnu, Viljandi Salu, Hiiumaa, Saaremaa, need on tuntud turistide lemmikpaigad, aga ka näiteks Paldiski, kuhu ilmselt inimesed ehk nii palju ei satu, aga vaadata sealgi. Nii et pühapäeviti pärast keskpäevauudiseid tuleb pühapäeva, seda jah, igal pühapäeval kella 12-st kaheni, nii et kellel endal pole võimalik reisima minna, siis reisige koos raadio kui mööda Eestimaad. Ja veel ühe kiire intervjuu teenma, kapten Neeme Brus. Tervist. Äsja eluga tagasi Iraagist. Viinistu ja Eestimaa taevas on tõenäoliselt teistsugune, kui seal oli. No see on ikka hoopis teistsugune, väga armas on jälle kodumaal olla ja olen minagi esimest korda Viinistul. Aga ma olen vilistlast nii palju küll kuulnud, et üks minu väga armas kolleeg kutseliselt raadioaegadest Riina Eentalu on sellest alati rääkinud, nii et need on sinu jutt siis ka silmade ees. Ma nüüd tutvustan Neeme Brüsseli Eesti kaitseväe teabeohvitser missioonil Iraagis. Missioonil Iraagi vabadus, jah, oli selle asja nimi ametlikult ja tõepoolest meil läks väga hästi kogu see jalaväerühm, kellega mina seal koos olinest 10, siis tuli kõik elusalt ja tervelt tagasi, mis on ju tegelikult kõige tähtsam ja usun, et me saime ka väikese panuse anda, et sellel palju kannatanud õnnetul maal asjad pisutki paremaks läheksid. Millal see kõik nüüd päriselt hakkab liikuma, kes seda teab, aga vähemalt Eesti poisid on oma osa teinud. Kuidas sa tundsid ennast seal? Eks sõdurielu on selline, et sa pead käima sellistes kohtades ja see andis väga palju kogemusi muidugi nii mulle kui sõduritele, kes seal tegelikult tänavatel patrullisid. Ja oht oli muidugi kogu aeg üleval, aga kui me vaatame ringiga Eestimaa teede peal, siis tegelikult Eestimaa teedel saab kordades kordades rohkem inimesi viga hukka kui näiteks Bagdadi tänavatel. Kui rääkida eestlastest, nii et ega maailmas ju päris ohutut kohta polegi, kuid muidugi Bagdad, Iraak üldse on ikkagi nagu uudistest näha üks hullemaid paiku, kuid me oleme sealt õnnelikult tagasi tõesti. Nii ja pühapäeva seda Viinistul hakkab ka lõppema need kõik see seltskonda palutud valsile süda, see ihaldab laineid, piirivalve orkester ja Tallinna tehnikaülikooli meeskoor ja dirigent Arvimiido pühapäevane südamereporteri Riina Eentalu ja ülekandeinsener Rein Palo ja kuulake igal pühapäeval-pühapäeva seda.