Tere on täna on tegelikult sinu 70. sünnipäev. Ma soovin sulle tervist ja tarmukust järgmiseks elu kümnendiks õnnitleda, aga tahaksime hoopiski sinu ema. Sest vähe on emasid, kel saatuse poolt antud võimalus adekvaatselt näha ja kaasa elada oma lapse 70.-le sünnipäevale. Sinu emale on see õnn osaks saanud. Ütle talle, palun edasi parimat tervisesoovid ja siireimad. Õnnitlused. Ole kena, Ants, räägi palun, kui suur on üldse sinu vanemate ja lapsepõlvekodu ning ka vanavanemate roll sinu muusikuks kujunemisel? Ma arvan, et küllaltki määrab minu kodus on alati nii palju, kui ma ennast üldse mäletan lauldud. Pille mängitud ja meie peres on olnud noh, niisugune musitseerimine ka väga tähtsal kohal. Mul isa mängis viiulit, kitarri, kannelt, ema kitarri, mandoliini ja onud, tädid mängisid palju erinevaid pille ja, ja see kõik on ju lapsepõlvega kaasas käinud. Ja mis oli minu jaoks eriti huvi, see oli see, et vanaemal oli raadio, mis küll 41. aastal ajutiselt viidi ära ka vanaema oligi kanged, läks, tõi selle tagasi ja vot mina olin see, kes, kes armastas kuulata väga raadiot ja seda raadiost tulevat muusikat. Teised läksid välja mängima, aga mina jäin raadi juba kahekesi siis tuppa. Ja seal nihukseid raadio kuulajaks olema jäänud ka tänaseni, sest et see on, kui on muid tegemisi ja toimetamisi, siis raadio on see, mis ista, sa samal ajal teha, midagi muud kuulata. Aga minu muusik. Eesti Raadio sümfooniaorkester juhatas Erich Kõlar ja see kontsert toimus vanas kultuurimajas vanas pritsimajas. Ja see muusika, mida ma siis elada esituses kuulsin, see oli minu jaoks vapustav. Paljudele ei meeldinud. Nii et sealt hakkas see pihta ja nii ta läks, edasi läksin Tartu muusikakooli Tallinna konservatooriumi ja nii olen ma nüüd eluaeg seda selle asja sees olnud. Ja neid siin enne oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Kui meil Elvas oli kontsert, siis Rainbow üliõpilassegakoori ja olemise koorilauljatega. Ja ma olen keeletu, sest et see see, millisel tasemel nad on võimelised laulma ja kuidas nad seda kõikehaaravat, see on lihtsalt imetlusväärne. Sa kõnele tants väga ilusat emakeelt ja sulle on alati olnud oluline keele korrektne hääldus ja õiged rõhud lauseys. Seda ka võõrkeelte puhul. See pole sinu jaoks mitte mingi poos, vaid täiesti iseenesestmõistetavus. Mis puudutab emakeelt, siis või fiktsiooni, siis ma olen ju seda aastakümneid õpetanud nii pedagoogilises instituudis kui ka muusikaakadeemias ja see on otseselt ju seotud laulmisega, sest kui ei teki vokaalselt kuulmist, kui ei õpi keelt korralikult tundma just keele foneetika. Ja eks minu elu üks põhilisi püüdlusi on olnud see, et mitte ainult seista hea selle eest, et muusika kõlaks kenasti vaid seista selle eest, et ka kõlaks meie ilus emakeel. Ja need kaks on mõlemad minu jaoks nii muusika kui keel on minu jaoks võrdse tähtsusega. Sa oled üks neid eesti koorijuhte, kelle kooride repertuaari põhituumiku moodustab Eesti koorimuusika klassika. Koheselt tulevad meelde Karl August Hermanni, Miina Härma Aleksander-le Gustav Ernesaksa, Kuldar singi, Ester Mägi, Veljo Tormise ja teiste looming. Loomulikult mahub sinna kõrvale ka teiste maade ja maailma koorimuusika ning paljude kaasaegsete laulude esiettekanded. Aga Eesti koorimuusika klassika on sulle kõige südamelähedasem. Ma ei oska seda niiviisi lausa ütelda, sest et mul on raadios seal üle 500 lindistuse kõik seal on Eesti muusikat väga palju, aga seal on ka maailmamuusikat. Nii et seal on kõikidest perioodidest, barokist ja romantikutest alates kui lõpetatud, kas tänapäeva väga moodsate heliloojatega. Aga kui olla tõesti kõige aus, siis minule kui eestlasele on kõige tähtsam eesti kultuur ja kui meie ise sellest lugu ja mis meie loojad on teinud, siis kes seda peaks tegema? Mulle on see tõesti tähtis ja ma tunnen alati suurt vastutust ja, ja suurt niisugust kohustust, kui me oleme välismaale kui välismaa konkussidele ja ja kontserdireisile, et seal ikka kõlaks valdavalt eesti muusika, sest et teised võivad iseenda oma teha. Aga meie peame oma teema. Sa oled pedagoog, õpetanud muusikaõpetajaid ja koolijuhte. Aga sa oled asutanud ka õige mitu koori juhatanud kuutsega koori nelja naiskoori ja ka ühe meeskoori juures oled sa lühikest aega tanud. Viimastel aastakümnetel oled sa erilise tunnustatuse ja tuntuse saavutanud, aga oma naiskooridega eriti just Tallinna õpet Peate ja Eesti koorijuhtide naiskooriga ja laulupidudel oled sa viimasel ajal olnud ka just naiskooride üldjuhiks. Eesti koorijuhtide naiskoori, kelle dirigendiks aga praegu oled, rahvusvaheliste võitude jada on sedavõrd pikk, et see vajaks omaette saatetunde. Aga ma tahaksin meenutada üht koorireisi, see oli 1989. aastal Sornokkis, kus toimus kolmas rahvusvaheline Zoltan koday nimeline koorimuusikafestival kus Ungari poolt laulsid kõik koday nimelised koorid või temanimeliste asutuste kooris. Eestit esindas Eesti koorijuhtide naiskoor. Žüriis oli Zoltan koday lesk. Intervjuus Eesti raadiole ütles proua särata koda ei, ma tsiteerin teda. Kui keegi oleks praegu saanud küsida Zoltan kodall, kuidas laulda tema laule siis oleks ta vastanud nii, nagu seda tegi praegu Eesti koorijuhtide naiskoor Ants Söödi juhatusel. Ants, milles seisneb sinu jaoks koorimuusika fenomen? Esiteks tuleb alati väga hoolega lugeda teksti ja teha selgeks endale see, milles on asi ja mida on tahetud öelda. Ja siis muidugi vaadata, kuidas see sobib kokku selle muusikaga. Ja siis tulevad tehnilised küsimused ja vokaaltehnilised küsimused, kuidas neid lahendada ja tuleb lihtsalt leida kontseptsioon, mida siis tuleb hakata ellu viima. Ja tihti tuleb selleks väga palju vaeva näha ja väga palju mõelda ja ja kusagilt tuleb leida veel ka iseenda vaatenurk, et ma kunagi ta teisi kopeerida ma ikka lähen. Näen oma kontseptsiooniga välja. Kes sind tunneb, teab ja küllap padusid praegu ka kuulajad, et sinuga on väga huvitav vestelda. Aga ma ei söanda sulle nii tähtsal päeval, 70. sünnipäeval rohkem sinu aega hõivata. Küll aga tahaksin soovida sulle kõike head ja küsida, kuidas sa end tunned seal Puka metsade vahel ja Elva mändide all. Noh tunnen ennast üldiselt rahuldavalt, ma arvan, et ma pean olema rahul. Ma ei ole enam küll 30 aastane aga päevasem mulle tervist andnud ja, ja mõistus ka natukene. Nii et ma saan kõigega ilusti hakkama. Aga ma arvan küll, nüüd tulles selle intervjuu alguse juurde tagasi. Et kui ma elan, oleks mul selline mõistus, mälu ja selline teovõime, nagu on minu emal, kes sai sel suvel 93 kes tuleb kõikide asjadega ise toime ja vot see just see iseendaga toimetulek, on see kõige tähtsam asi ja ma kui ma endale sünnipäevaks midagi sooviks, ma sooviks seda, et nii kaua kui ma elan, tahan ma iseendaga toime tulla. Loodame, et sinu soovid lähevad ands täide ja lõpetuseks loeksin ma katke ühes kirjatükist, mille kirjutas 2004. aasta ema tiitliga pärjatud Haapsalu rannakoorijuht ja Eesti koorijuhtide naiskoorilaulja Maaja Moppel. Armastame Ants Sööt, tee oma kooriloojat ja juhti. Taan kui inimliku tarkuse elukogemuse Eesti muusikakultuurivara sal. Käime sealt terahaaval ammutamas seda, mida oma igapäevatöös ja elus vajame, muutudes hingelt ja vaimult rikkam. Imetleme tema kontserdikavade koostamise oskust, laulude sünniprotsesside, kust ning muusikateoste kordumatuse imet kuulaja ees. Need on ainulaadsed hetked. Loodan antset, sul ja sinu koorilauljatel on ees veel palju taolisi hetki. Aitäh sulle ja ole terve ja ilusat juubelipäeva.