Juba mõned aastad ei astu rahvaloomingu varasel juurde ainult rahvaluuleteadlased, uurijad või rahvaviisidest ainet otsivad heliloojad astuvad lihtsalt inimesed, kelle südames on küpsenud mõte ainult ise. Lauldes on võimalik põhjani tunnetada rahvalaulu, kõiki väärtusi. Kui oleme leidnud rahvalaulule tänapäevase rakenduse ja endas vajaduse elava rahvalaulu järele jääb laul püsima. On meil kaerajaan. Tuuri Uibo Jaan. Ansambel Hillero õhtupoolik Tartus Vilde tänaval asuvas majas, kus elavad vennad Mikk Tõnn ja Heino Sarv. Ja täna on külas nagu sageli Edagai Zimmermann, hinnafeltva imme, Viidalepp. Laulab. Tavaliselt küll niimoodi kass kassi vendade sarvede pood või siis tüdruk, võite proovida minu juures kodus olnud, siiamaani, laulame lihtsalt need laule, mis parajasti nagunii südames on. Päris uusi laule küll, vahest niimoodi proovime kohe-kohe mitu-mitu korda järjest, et niimoodi kõlama hakkaks välja tulema, hakkaks raskemaid laule Veldi Tampere rahvalaulude kogu kahtled seal, piibel siis kõik tuleb kas teie laulude põhiallikas või? Kõige paremini saad ikka laulu selgeks, mis on varem kuuldud omal lindi pealt kuuldud või siis pise koha peal kuuldud. Kohadelutins sättumal mõnesse külasse. Oleme Vadja maal käinud. Timme on kartuses käinud ka. Viktor käis suvel Saaremaal, kogunes laule, päris loodusesse oli sel aastal kolm-neli päeva, oli maheru järve ääres, laululaager oli. Ja seal saime alles õieti Jaaval hääled lahti lahti pole meil kunagi olnud. Seal oli väga hea kaja oli. Et kui me õhtuti proovisin seal hõigata karja seletusi või niisama hõigata, see oli nelja-viie kilomeetri taha, olid selgelt kosta, nii et rääkida isegi lauluga, rääkida üksteisega. Setomaal oleme käinud, poisid on uusvada kilomeestega. Ta on praegu vist suurim meeskoor, tähendab viieliikmeline. Mis praegu veel koos käidiani lauluvõimeline on. Mujal on tavaliselt lauluoskajaid, mehi on küll, aga nad on ainult ühe kahekesi. Ja Nendele ei ole kokku harjutanud, et ei tulelaul välja uusvada meestega koos lauldes, seal saab täiesti sellise laulu tunda, nii et peale seda paar taia olnud, kui kõnnid igal pool ringi ja laulataga mõttes. Nii see Ilmarika sellele Loo viin ma kuninga seelele. Kolmik sol Moorol häälele. Setu laul kolmest kassist isa murul, vanaisa kõiguland, vasklehed, noore linna kõivul hõbelehed ja kõrge neiuga evol kuldalehine. Viisilool Viisla puuda häälele. Loo vool skile häälele. Elva na Ivo Häälele Küünivool põle häälele. Kolmandal oli kuulda-le häälele Too oli kõrge ja köivu häälele. Varasalv ära tallatatavati, ära konserveeretada on inimesed, uurivad seda ja heliloojad seal siis teevad seadeid ja aga noh, selle peale. Miskipärast on jah tõesti väga vähesed tundunud, et neid võib ka niisama laulda kohe kirja pandud ongi. Püüame laulda nii, nagu neid kunagi laulikud laulsid hetkel tõesti rõõmuga laulsid. Täpselt nii ei saagi laulda, nagu need kirja pandud on. Mina laulan ainult sellest, et mul on väga hea laulda, mulle meeldib nõud laulu mõnu viinud kogu aeg lauda tahtnud, lapsest saadik pole nagu leidnud laulu, mida laulda. Raadiolaulud mulle üldse ei sobi siis nendes lauludes, kui ma juba ükskord laulma hakkasin, siis ma leidsin. Tähendab kõige rohkem, ent tahtsid autoreid, lauluelamusi, ranna kõige ehedam, õigitud no on ju üldiselt teada, et need on niivõrd aja poolt ära proovitud ja meie esivanemate omad ja nad on kunagi olnud nii täht Läti ja suure osa elust moodustanud. Või on veel mingisugune eriline asi igaühel, miks talle just need laulud meeldivad ja sobivad sõnade tarkus või just nende viisi teatav omapärane monotoonsus või midagi niisugust. Tantsida täpselt teadki, seal on igatahes mingi asi on, mis, nagu paljudele inimestele meeldib ja nagu ta tunneb, et midagi hakkab temas kaasa kõlama. Sellega. Nendes lihtsalt ei saa midagi võltsi hullu, mida jällegi igal pool on hirmus palju. Nad on väga siirad sellised selle pärast, kas või nad on väga pika aja jooksul välja kujunenud. Oli ju ametiaeg, kus mitte mingeid muid laule lauldudki ja see moodustas nagu täieliku niisuguse kultuuri täielikult, mitte mingit kirjandust, mitte mingi kunst muusikatega seda ei olnud lihtsalt ja lauldi ainult neid laule seal mingi murdosa, mis sellest üldse meil kirja pandud on. Aga sa pead nagu pidevalt olema silme ees või nagu pidevalt kujutluses. Et see, praegune, see laulukultuur, kõik need folki ja estraadi ja see kirjandus ja ja tõsine nii-öelda muusika sellesama koha peal oli see, räägi värssidele, rahvalaul täielikult. Ja see kõik on seal ka olemas, ainult see tuleb sealt üles leida. Mõõgamõõtu tuuletulena eks kogu tööd neidu tulena Eaco, et nii ka luga lõuna Esku ime. Mulle mulle Edgari Kaale, too mulle mulle. Ta ei kaldu. Mul mulle ei anna. Ja selle aja inimesi ei, ei ole meil vist õigus nii palju primitiivsemaks algelisemast lugeda nende kultuuri, samuti primitiivseks jalgeliseks loeksime, tähendab lihtsaks selles mõttes primitiivseks. Ja minu arvates tuleks võtta tõesti seda laulmist ja neid laule sama terviklikuna ja sama tähtsana nagu ükskõik millist teist kunstiliiki, mida me praegu hindamisolid seal veel praegu on kombeks hinnata. Ainuke häda on, et me tõesti ei tunne seda niipalju veel. Sa pidid oskama sõnu sõnu muidugi meeles pidada ja sõnuga ise teha. Siis teiseks pidi olema hea hääl pidi olema hea viisipidamine, hea rütmitunne. Kaasajal seda kõike ja peale selle muidugi sisseelamise võime selliseid inimesi leida, kes endast kõik need asjad ühendaks saaks nagu eeslaulja, olles tõepoolest kunstnik olema heas mõttes kunstnik ja seal minu arust üsnagi oluline rahvalaulu hindamisel või suhtumisel sellesse. No ma võin kas või rääkida sellest, et enne, kui meil siin ei olnud lihtsalt neid laule nii kõrvalt kuulsin siis ma kuulsin umbes sellist ütlust, et nad on selle poolest head, et nad kuidagi jäävad ikkagi sellisteks praeguse aja poistega ja need laulud on küll vanast ajast, aga noh, nad ei mõtle endale niipalju kui vanadele lauludele lihtsalt hindavad neid nagu igasugust laulu ja sellepärast ma tahangi öelda, et ma elan ikkagi selles praeguses ajas, ma ei taha kuidagi sellest eemalduda, nagu ma ikkagi tahan oma ajast leida kõike. Esenseerimingi põgeni veel ei ole just mingi lähenemine, see ei ole mingi põgenenud mingil juhul. Oleme ikkagi seal, kus me oleme, aga me saame olla selle võrra veel rikkamalt ise. Me ei eita seda, seda muusikat, mis praegu on, ja kõiki neid kauneid asju, mis nagu juurde on tulnud. Aga need, need laulud on ka meie omad, mida me laula mitega. Et need on ainult arvamus, tõesti on meie omad et ega neid laule kuskil mitte keegi teine laulma ei hakka. Aga igasugust muud muusikat, seda tehakse mujal maailmas ka, aga neid laule, mida me nüüd oleme püüdnud laulda, neid tõesti keegi kuskil laulma ei hakka ainult meie oma rahvas ja see on selles kogu meie kultuurist ja kogu meie kõigest muusikast, kirjandusest on see ainus, mille üle me võime tõesti ütelda, on seal need meie kultuur, on, see on selline kultuurivool või kultuuriots mille tegelik praegune otsa on meil käest ära kadunud ja kui selline kultuuriots ära kaob, siis kaotad selle tagajärjel mitte ainult meie, vaid ka minu meelest. Kogu maailm kaotas selle tagajärjel. Aga samal ajal ei saa muidugi öelda, et see on ainuõige, aga meie ole, meie ei ole meie ilma iseenda kultuurid. Kõik seletamine muidugi imekena ja ilus, aga aga veel parem meel on minsk peavad seda mitte seletama, vaid lihtsalt niisama, laulame. Angla mängu Sillamäel on peedisilla koll. Nende laulude väärtus on see, et nad no tõepoolest ei ole niimoodi vanamoodsad, sellepärast et see, mida ma muidu vanamoodsate all mõtleme, need on niuksed, ärkamisaegsed, laulud ja mille üle ma niimoodi naerame, mille endale noh, kui laulad, on ka niisugune hoopis teise tundega laulud, treidivaliselise laule. Aga kui mina neid laule laulma hakkasin, siis mina leidsin, need on väga ilusaid nende väga poeetiliselt ja nad on kuidagi väga õiged ja tõelised ja tähendab nende väärtuse minu jaoks just see, et nad ei ole vananenud, aga noh ühesõnaga need väärtushinnangud, mis seal rahvas on andnud asjadele on ilmselt niisugused väga igipõlised ja püsivad, et nad täiesti sobivad terase paljugi, mismoodi päriselt ära ei kao ja mis siiski noh, võib öelda, et igaveseks õigeks jäävad nagu laulis, nagu on olemas. Ma olen sageli mõelnud seda, et kõiges selles, mida praegused aastad on toonud nagu Klauludeks just noorte kätte on tohutult palju väga ilma mõtteta sõnu ja, ja tühiseid sõnu halvas mõttes imelikke sõnu, mis mitte midagi ei ütle, mitte midagi ei anna. Nende puhul on nii, et, et noh, see laulmine ise nagu noh, ei päästa midagi ka noortest, nad laulavad kurbadest asjadest ja noh, laulmine ise juba nagu ei anna talle mitte midagi mingit tuge, aga aga nagu noh, rahvalauludes niisugust otseselt kurtmist ei ole, aga tähendab see laulmine ise juba nagu, nagu niisugune Need sõnad nagu aitavad. Ja see on karjala murelaul. Muresid on palju rohkem, kui kuusel käbisid. Klas huuled viib hobune, mured viib mustroon hobusele Luim lojem, kõvem luu, Nuiem kõvem kui kordaksin võõrale. Võõras viiks teated 50-le külale. Kuid kui lähen suvel metsa, kajatan oma mured pajuvõsale. Vain könn, näe, enge seal. Kolm päeva seal. Siit puhastan haavale. Ülemöödunud aasta käisin suvel, käisime Setumaal, käisime lindistamas ja siis me kirjutasime päevid päev otsa, nüüd laul ära, siis alguses oli küll niimoodi pikad laulud ja nagu ei elanud sinna sisse ja ükskord ma hakkasin ise nende koos laulma sealt niimoodi haarasid mu sinna kaasa, et noh, et Tüdrik, tule ka laulva ja kui ma siis laulsin, siis ma järsku sain aru, mida ma laulan, niukene eelarvamusele rahvalaulu suhtes kadus ära sellepärast et enneli kuulise rahvalaul oli kuidagi väga ühekülgset, oli nagu antud. Sellepärast ongi need, kes saavad juba alguses, näevad tuttu, tutvuvad kõige nendel noh, mis nagu temal rohkem meeldib, sest need on ikka lauludes, on seal, on nagu igale maitsele oleks nagu laule, seal on postiljon poiste laule, lorilaule on ja siis on niisugused väga ilusaid lüürilise türa, epilisi laule, niukse pikki jutustavaid laule ja laulikute hooblemisi ja sõimu ja ühesõnaga see on niivõrd rikas, et sead nagu igaks puhuks, nagu laulmis leiab, kel näiteks meeldivad rohkemgi raipeliselt, kui see inimene kõige esimesena satub kokku sellise lauluga siis nagu selle kaudu siis läheb. Et mina, minul oli kõige esimene laul, mis mul üldse kõige rohkem niimoodi ära õppisid, oli laule haned kadunud, see rahul tundus mulle niivõrd kaunis, et ma noh, nagu see oli nagu kõige esimene laul, mida ma üldse nagu ise pärast laulma hakkasin siiamaani kõige armsamaks lauluks. Kui ma käisin koolis, siis me laulsime lihtsalt tormise seotud ühte ühte rahvalaulu, tähendab ja juba seegi mul hakkas niivõrd meeldima ja siis kui ma hella Rud kuulsin leegahjust. Ma lihtsalt olin kuidagi nii elanud, et ma ei teadnud, et sellised lauljad üldse olemas on ja ma ei kujutanud. Laulu vol2 kuulsin, siis oli kõik selge kohe korraga. Aga seda ma ütlen ka, et et et igalühel on nende laulude hulgast valida ja sugugi mitte iga laul ei tarvitse kohe meeldida. No mis see teile isiklikult nagu kõige rohkem? Vähem meeldivad sellised kosjalaulud, natuke pooleldi naljalaulud või sellised nagu kergemad laulud. Ei meeldi, meeldivad pikad laulud ja kus on sees midagi? Natukene võib-olla. Noh, mitte müstilist, aga sellist poeetilist või näiteks üks laul väga meeldib, kus on juttu sellest, kuidas tütar põgeneb kodust ja laulab ja mängib midagi vilepilli ja kuidas teda siis kõik koju tagasi kutsuvad. Aga, ja tema vastab hoopiski, milles tema ilus seisab, mis temale nagu kallis on, et ei ole ta soovinud igasuguseid mesileivad ja suured sõirad, kallid vaid. Silmaveest ilus ja aga see silmavesi see on, nagu mitte ta ei nuta seal. Titaan nagu ilus oma sellest tundest, mis ta saab lauldes kätte lauluelamusest just. Vahel näed proovi või lähed niisama laulma, siis midagi, tule, lähed sellise üpris keskmise tunde jälle tagasi. Aga vahel on tõesti väga-väga hea ja niisugune eriline tunne, kui järsku, aga nagu näed seda laulu, mida sa järjest laulad. Siis, kui tõepoolest noh, ainult endale laulame, et me ei taha, et meid kuulatakse, et me tahe aplodeerib taks või, või teise pilguga vaadatakse, arvestatakse vaid, justkui me tahame endale laulda. Ja siis tavaliselt ongi nii olnud, et kui mingi esinemine kuskil on, siis laulame, ärasid Sillamäe kuskile kuskile taharuumi, hakkame seal õieti laulma. Mitu korda on olnud tal esinemist seal need paljud inimesed, kes on nagu tulevad meiega kaasa ja siis koos meiega hakkavad laulma ja ja siis on just niisugune kõigi kõikide laulude tahtmine kontsentreerub ja siis hoopis teistmoodi niuke laulmine. Kõige tähtsamad on list esinemisjärgselt laulmise, teavituse esinemisel lavalt lauldud laulmised. Esinemisjärgselt laulmised ongi olnud need, kus on saanud rahvast kaasa tõmmata ka. Ja samuti lihtsalt kusagil täitsa ootamatus kohas. Lauldud laulud mõnikord maanteedel või autosse. Kas tänapäeval näitlejana, kas ei, tudengite seltskonnad või kõlbavad ikkagi ainult veel Kungla rahvas jälle pruulid? Sihik oli klubi klubil sisse laulsin kella kaheni öösel, puhvetimüüjad, koristajad, külad olid ruumid ära koristanud, teised olid juba välja läinud, osa oli, kes meiega koos laulma hakkasid. Need jäid meie juurde, laulsime umbes kella ühe-kaheni väljalisel. Mitu korda on niiviisi juht on ainult inimesed ise nagu õieti ei tahagi laulda, aga lihtsalt me laulame, on hakanud tasakesi kaasa jalutama, jagatavad ühe salmi kaasa. Meie ütleme täna teelt ja siis on lihtne jälgi laulda, laulab teise salmi kaasa, laula kolmanda salmi kaasa ja siis laulu lõpus järsku ütleb, et ma ei oleks iialgi teadnud, et ma laulda oskan ja siis leitakse tõesti, et et see on vist peeti see laul, mis on tõesti meie oma ja mida ise laulda saab ja mida peame ise laulma. Mõnikord on jälle nii, et üldse idee endale on selline tunne, et üldse laulda ei suuda, et endal on nii paha tuju ja kõik meeli ja lihtsalt niisama pingutada ennast, hakkad järsku laulma ja seitsmeselt lauluga tekib laulutuju ja siis enam pidama ei saa, siis on selline laulutuju, et seal on vist isegi kõige parem laulutuju, mis üldse on, kui niiviisi vaid endast üle saanud ja laulma hakanud. Kõige parem on see, kui need kaasalauljad unustavad üldse ära, et rahvalaule lauldakse, seal on paar korda, on juhtunud ka niimoodi, enam ei ole selles mingit tähtsust, et me nüüd oleme sellised ilusad etnograafilised ja peened ja nüüd laulame rahvalaule vaid lihtsalt on hea olla kõigil ja kõik laulavad rõõmsalt ja kõik saavad häält teha. Noorte hulgas on kõige parem muidugi seal lihtsalt niisama huupi, teinekord mõne peo ajal või niisama. Suvel tuli ühe korra võsustasid väga hästi välja ja vanemate inimeste hulgas ka, aga seal natukene raskem. Kõige hullem on siis, kui on juba ette teada, et vot ansambel on ansamblil, tuli laulma nende ülesanne ja sellepärast nemad teevad, täidavad oma kohust, nemad laulavad, meie täidame oma kohust, meie kuulame ja ongi korras. Meil on siin nagu välja ja see, et lauldakse laulurõõmu pärast ja selle hea laulutunde pärast ja enda jaoks ja samas nagu ei tahetagi hästi esineda, avalikkuses laulda ja ei ole tähtsad teiste tunnustus või plaksutamine või, või midagi sellist. Aga teisest küljest kõik te tunnete selle asja väärtust enda jaoks, oled selle avastanud distele nagu õigus seda jätta teistele teatavaks tegemata, et niisugune asi on. Sest no mida rohkem inimesi nagu sellest hakkaks aru saama, seda parem oleks, esinemine laulmine on siis nagu üks niisugune selle juurde käiv missioon, kõige raskem on igatahes seda laululähedaseks teha laualt alla lauldes. See on kõige-kõige raskem ja seda ei olegi nagu mõtet proovida. Tuleb leida kuidagi teisi võimalusi loomiseks kas või juba sellepärast, et see laul on vanasti lauldud lihtsalt niisama kuskil. Nii et keegi mitte kellelegi iialgi esine lauluga ja siis proovida samuti lihtsalt inimesi kas või noh, kaasa tõmmata. Aga kas seda peab väga ettevaatlikult tegema mu meelest kunagi või niimodi agiteerida, laulge kaasa laulge kaasa keegi laula kõik muigavad ja et laulud on pikad ja igavad ja monotoonset sebrat väga iseenesest minema ja näiteks kui minna kooli esinema lihtsalt õpilastele seal, siis tuleks väga mõelda, millised laulud kõige rohkem neid algul köidaksid. Kuidagi nagu niisugune väike kompromiss teha, kas selliseid arusaadavamaid laule ja just siukseid huvitavamaid siis pärast, kui juba ise ene ise endal huvi tekib, siis võib ise edasi uurida kõiki laule. Ma käe Ja ta kleidi Helilooja Veljo Tormis sirbis ja vasaras ühesema eesti rahvalaulu puudutavas kirjutises rääkides selle lauluväärtustest ütleb nii, et rahvalaulu kohta sobiks öelda samad sõnad, mida tavatsetakse öelda emakeele kohta, nimelt et oma rahvalaul on inimesele kõige parem, ilusam ja väärtuslikum. Ja teie olete need sõnad omaks võtnud ja oma rahvalaulust otsite rõõmu ja jõudu. Aga te ei ole unustanud ka teiste rahvaste laule. Kõik see kõik laulda tahtmine ja need laulud olid, olid minu jaoks juba ammu olemas. Aga, aga võib-olla selle laulutunde sain magnet nüüd sellel suvel vadja maad. Kui me käisime mitmete laulikute juures seal, aga siis nagu natsiulukina juures istusime mitu tundi ja kuulasime, kuidas ta laulis. Isur rahvuselt laulab nii isuri kui vadja laule ja isuri-vadja segakeelseid laule. Kuidagi väga valusad olid need laulud ja sellepärast läksid hing Pääsukene päevaling, praegu kuulete isuri varianti, see on ühine laul paljudele soome-ugri rahvastele. Juuli juuli ja oi, võiduleeme relvi Kuura. Röödi Mona ATVd. Teema õunad. Kõik teadsid laule, kõik oskasid laule, igaüks oskas nii Eesti öelda kõige järel, ütle, ma olen noh, teine asi, aga praegu niimoodi, et laulmine on niisugune nagu kellegi privileeg, see, kes on kuskil õppinud või on osanud Juuda raadio ja televisiooni, see on nagu mingi tunnustamine juba laulmine, sest et inimene, kes kuulab raadiost laule seal nagu mingi müüron vahele ja ühesõnaga see laul tegelikult minu jaoks ei ole see minul ainult kuulamiseks, aga mitte laulmiseks. Aga vanasti oli, iga laul oli niimoodi, et asi on mitte ainult selles, et ma nüüd kuulan seda laulu vaid ja Lauraga püüti meelde jätta, kui oli see väga uus ja pärast ise edasi laulda ja seda laul nagu jäi, sellele kuulajale jäi temale endale, aga praegu nagu need laulud on nagu nende nagu lauljad, meie lauljad, aga vanasti niisugust nagu ei olnud, see oli noh nagu selline kunst, mis oli kõikide jaoks. Nojah, ta ei söanda enam, ma ei tea isegi seda, kui palju üldse ehk tänapäeval vanemad oma lastele laulavad. Selleks, et praegugi kasvõi lihtsalt mõnu tunda rahvalaulus omaettegi olles on vaja väga palju tööta selle kallal ja ennast harida, sellepärast et kõik see tuleb tasa teha, mis vanasti sai iseenesest omandatud lapsest peale aga kas või emalt-isalt lihtsalt. Aga nüüd ju seda ei ole ja nüüd tuleb lihtsalt ise uurida ja vaadata neid raamatuid ja kuulata laule. Ja muidugi see on päris suur töö ja kui erilist viitsimist ei ole või aega, siis muidugi ka need laulud jäävad sellisteks, et lihtsalt õpid ära laulu ja laulad ja noh, vahest on tore ja vahest nagu ei ole. Aga kõige parem muidugi on siis, kui sa oled selle asja nii kätte saanud, et sul on iseenesest need sõnad, aga seda on päris raske saavutada, aga igatahes noh, nagu soovitaks igalühel. Ka siis kui ka see ei näoveega gaasiorgu reaa. Joodi. Ka ja. Roostoviga ja ta ala vastu laule ja ta Laule ja ta kuule ja juustu ikka ja ta. Õega ja ta stvastu laule ja ta fraas. Ja ta Roosuixi kõrge kuuse ja see Kõrg. Kuuse kurva kuuse.