Ja nii ongi, et ridade lõpus tuleb mõnikord kas või joosta, aga praegu on nende rüht küll väga hea read sirged. Igaks juhuks hoitakse siiski ka käes kinni. Ikkagi nagu kindlam minna üle võidu väljaku, sest nendest on ju küllaltki palju Tallinnas esimest korda. Ehk see ongi tähtis, missuguse mälestuse nad oma esimesed suured peod kaasa viima. Sest nii nagu tantsutaat Ullo Toomi ütleb, keda kordan, nakatanud rahvatantsupisik, elab sellele alati kaasa. Ja meil ei ole hoopiski tähtis tants, vaid kõik ju, mis sellega kaasas käib. Elurõõm, kauni tunnetamine. Meie tuleviku inimese palgejooned. Ka selleks oli vaja 1940. aasta juuni ja juulis. Meenutagem kas või praegu keskpäeva rahus seisab Toompeal vabariigi valitsuse residents. Lossi plats ise ju kõik on tulnud siia alla võidu väljakule. Istungitesaali pinderiad, tühjad tühikud kõnetooli. Aga sellelt samalt kõnetoolilt kulutati 30 aasta eest välja tänane päev. Uued põlvkonnad on peale kasvanud, meenutage Eesti raadio arhiivilindilt, räägib tolleaegset ametiühingute keskliidu esimees Aleksander Haabel. Pean märkima seda, et Eesti rahva huvi 1090-l aastal vares rahvavalitsuse poolt välja kuulutatud valimiste vastu oli väga suur. Kodanliku võimu ajal meie nägime seda, et mida enam aastaid edasi, seda enam rahvas tüdines valimistest ja meie nägime, et valimiste osavõtu protsent ikka vähenes ja vähenes. Kui tuletada meelde seda, et 1936. aastal rahvuskogu valimistel võttis valimistelt osa vaevalt üle poole hääleõiguslikest kodanikest ja, ja nii-ütelda klassi teadlikkimast paikades suuremates linnades mõtlesime valimistelt ainult kuni 30 kuni 35 protsenti hääleõiguslikest kodanikest siis 1940. aasta valimistest võttis osa vaatamata nii lühikesele ajalisele ajale üle 84 protsendi hääleõiguslikest kodanikest. Muidugi tekib selle selle juures Iseendalgi, et millest see siis oli tinginud? Suured. Osavõtt ja rahva toetus uue valitsuse poliitikale. Pean mõtlema, kuigi ma seda vares raha, valitsus tühistas kõik kitsendused, mis olid olemas vanas valimisseaduses. Mina ju kandideerisin ka selles, kui 1938. aastal moodustatud riigivolikogusse ja ja tegin need kitsendused kaasa ja, ja mul tuleb meelde näiteks selle puhul, et ehitustöölised, kes liikusid ühest paigast teise, aga samu täitis kraavitöölised kes liikus ühest piirkonnast teise, ei saanud valimiset osa võtta niinimetatud paiksusetsenduse tõttu. Varese valitsus muidugi kaotas kõik kitsendused ja tühistas, mis, mis valimiste puhul olid ja muidugi mis rahvast kaasa tõmbamise. Muidugi see see Eesti Töötava Rahvaliidu valimisBlack üle 90 ja isa oli. Ligi 93 protsenti hääleõiguslikest kodanikest hääletas Eesti Töötava Rahvaliidu kandidaatide poolt. Kuulusin nende hulka, kandideerisin samas valimisjaoskonnas, kus ma kandideerisin ka 1938. aastal, selle vahega, et olles 38. aastal sain mina kõnelda valimist ainult ühe koosoleku see järele keelas Tallinna-Harju, prefekt Muller, kõigil koosolekutel esinemised ära. Aga vaatame, ühtmine aastal oli täielik vabadus. Kõik kanderid võisid oma eesmärke. Just praegu läks meie mööda torupilliorkester. Me oleme rahvapilliorkestrite ka üsna harjunud, neil on sellelgi peol üle 300 Torupilliussid. Orkester on aga päris uus asi ja nad said ka tugeva aplausi. Ja praegu sammuvad tribüüni juurde tänase peo alustalad. Need on rahvakollektiivid kõrge kunstilise tasemega isetegevuslikud rahvatantsuansamblid. Nemad on olnud meie rahvatantsukunstihingeks ka suurte pidustuste vahelistel aastatel tantsukunsti edasi viinud ja seda teispool kodu aedagi tutvustanud. Ja minu kolleeg on saanud jutujärjele torupillimeeste rühma liikmega. Ma lülitan kohe mikrofonid ümber ja torupillimehed küll ei mänginud tribüüni ees, aga aga torupillimeeste juttu saame me nüüd küll kindlasti kuulda. Seal oli meie ära pilliorkestrites juba päris kadumas, kuid nüüd suureks tantsupeoks on kohe terve orkester valmis ja selles on peamine teene muidugi olev roometil kadunud Juhan seiger määris mulle nii-ütelda selle kaela või esitas mind, õigemini utsitas mind üles seda. Ja siis mind hakkas see asi ennast ka huvitama. Ma käisin muuseumis, vaatasin, seal oli roopille, seal torupilli, igast tegumoes, aga need olid kõik tolmunud tummad muuseumieksponaadid ja minu õieti kris sihiks olid tummad muuseumieksponaadid uuesti nii-ütelda elavana mitte tuua. No nüüd ma olen selle pilliga maadelnud 20 aastat õieti juubeliaasta nii-ütelda. Ja mul täna rõõm öelda, et orkestri pillid, mis praegu teil näha on peale minu enda isiklikku pilli need kaks ministrit tehtud juhelase joonistan šablooni järgi ja, ja teiste nõu, sõrmilised ja ka pass, torukeeret sõrmiks tundada, paugud uuringut, pillid välja arvestatud, keeled tehtud ja bassikeeled ka, nii et, et see, mis hinge sisse puhumine, see oli minu mure, on väga aeganõudev töö, kes tahab torupilliga tegeleda. Mängija peab siin olema ühtlasi niisama hästi Staudivaarius kui paga, nii ühes kas mehed ise omale pilli valmistama, nii-ütelda, esmane mure siis teine mure on juba kergem mängima, õppida ja mängida, sest pill ise on väga salakaval, tahab alati mängijat alt vedada, kunagise diakuna ta seal kinni jääb, häält ei tee, aga eks nendest kõikidest muredest üle ikka suur armastus asja vastu. No et selle pilliga üldse tegeleda. Kõigepealt huvi. Teiseks. Ja kannatust, see oli 45. aastal mina koos trumpi nimelise meeskooriga Jaan Tombi nimelise kultuuriore meeskooriga. Sõda veel käis, meil oli isetegevusülevaatus Moskvas, teine muidugi esikoha ka sealt ära ja seal oli meil solistina kaasas tuntud torupillimängija Peeter piilberk. Ja me sattusime ööbimiskohas, voodid olid meil kõrvuti ja siis mul oli võimalus seda pilli näha ja mind. Ajas ärevaks just selle pillisugune kurioosne omapära, terav lõikav, sõrmilise heli ja seal seal jorises siis bassitoru ühedooniliselt ja kogu aeg. No siis jäi mulle kuidagi see pill meelde, esimene esinemine oli 50. aasta nende päevade paiku ka juulikuus, oli raadios ja siis järgmine juba juba laulupeol endale. Nüüd on siis käes suur tantsupidu ja juhtimisel juba üle 20 mehe puhuvad seda toru villu jorinat. Nojah, ettevalmistuse peal läks mul väga palju aega, see oli ka umbes sel ajal mineva aasta juulikuus mul läks üle kahe kuu aega, kui ma sain eksperimentaalpilli jaoks omale puitosad. Õigemini küll, torud olid mul kõik olemas, aga need puitosad, kuhu need torud sisse pistamise tuulekoti külge kinni, mida ta siis oli küsimus nende kottides, kuidas need kotid teha, need said tehtud, tei. Materjalist vanasti tehti paremad torupillid, tehti suure halli hülge maos. Kuna väikesele hülge või viigri magu ei kõlba küll seal liiga väikse õhumahuga peaks mahutama vähemalt 10 liitrit õhku, siis on temaga võimalik mängida, muidu tulevad lüngad sisse. No kus need hülged püüda ja siis sai mõtelda, ehk saab. Ehk saab kuidagi tehismaterjalist. Ma proovisin ennem teha, teha kummist? Ei, see ei tulnud välja pilli olnud võimalik häälestada. Pill hakkas siis mängima, kui tema tahtis, lõpetas, kui tema tahtis ulatuse, otsad jooksid kokku, see tähendab madalad toonid tõusid kõrgeks ja ja kõrged toonid vajusid madalaks, häälestada üldse ei olnud võimalik. Siis tuli mõte teha sellele nagu auto kummeliümbris millegist niisugust materjalid, mis järele ei veni enam. Et kui ta kord täis on ja sai nii tehtud, vastav vastav materjal välja otsitud töökojast kõik valmis õmmelda mõõtude järgi ja nii need pildid siis praegu on. Ja nüüd on juba 20 kuuehäälne torupilliorkester viimases timmis, milliste lugudega te nüüd siis välja tulete sellel suurel peol? Sellel suurel peol on ette valmistatud kaks lugu, üks on torupillide lugu ja teine on siis roobilil ehk torupilli sõrmilisel, kus ma püüan sooloosa mängida. Vahepeal on läinud mööda mitmed orkestrid, kus mängimine ilmselt lihtsam ja kindlam, need on vanad läbiproovitud pasunakoorid ja Nende saatel. Kogu tänane peorongkäik lähebki, neid on minu lugemise järgi peaaegu 60. Ja üsna paljud orkestrid on endale saanud ette nägusatest neidudest trummarite read. See on nagu külge hakka, vaidlus. Tantsupisidki käsilased olid taksopargi pillimehed. Nüüd on need üsna palju järele tulnud. Väga kauneid mustrikirju on moodustanud siin valik ansambleid, need on Tartu riikliku ülikooli rahvatantsuansambel. Tombi kultuuripalee kullaketrajad ja sisel provintsi nimelise kultuuripalee. Sõprusigaüks tõi uut elevust, kui nad siin üle väljaku marssisid. Ja eksam, see õieti meie tantsujuhtide teene. Et meie tantsud joonis et meie rahvatantsupidude rongkäigus aastast aastasse ikka kaunimateks ikka huvitavamataks kujunevad. Tundub, nagu ei olekski Nendel võimalustel otsingutele fantaasiale piire ega sellel ei olegi piire, piire meie rappa tantsuloomingule meie rikkal kultuuripärandil. Kuid küllap tuleb suu aitäh selle kõigest öelda meie rahvatantsupeo juhtidele. Kõigepealt vabariigi rahva kombel toomi Eesti tantsida. Oma elust pool sajandit rahvatantsule andnud mees ja tänase peo aujuht. Helju Mikkel, Eesti NSV teeneline kultuuritegelane kümnete uusloominguliste rahvatantsu, millest kiige mänd, kullaketrajad, mari on läinud eesti tantsu kullafondi. Tänase tantsupeo kunstiline juht, rahvatantsupeo üldjuhiks on Ilmar Moss, eritantsurühmade üldjuht Niina Raadik, Alfred Raadik, Salme J, Valgemäe. Tants on seal võtnud terve perekonna, tantsivad lapsed ja väimees. On see alles kirg, kui külge lööb. Öelge, mis tahate, ega ma ei jõuagi teile kõiki tantsu üles lugeda, ei jõua ka kõigist kollektiividest rääkida, kes mööda lähevad, sest juba on tribüüni ees aina uued rongkäigulised. Ma ütlesin, et rukkilill on kosmooniga punase moniga tänase peo sümbol. Need olid sümboolsed lilled, millega rongkäiku alustati. Aga nüüd tulevad tantsijad ja Nad on toonud kodunurmede rukkipõldudel kaasa ehtsaid rukkililli ja viivad meid lehvitades sihtule, nõidu väljaku tänasesse peopaika komsomoli nimel staadionil. Kord tullakse tribüüni poole, pööratuna külg ees, käed käivad üles, kähkevad, kõrvaledanud tervitus viitab, mida terve rühm teeb ühekorraga. Seesama silmailu mulje, mis, nagu sellel peol praegu siin on kõige tähtsam ja mille pärast ongi nii tohutult palju inimesi välja tulnud. Juba kella kolmest peale oli vähemalt viies rivis, kahelt poolt need inimesed ootamas lihtsalt ongi läinud mikrofoni tagant üle kõige raskem edasi. Hea meel on, et meie rahvatantsukunst ei ole jäänud ainult koduvabariigi piires. Meie nimekad ansamblid on seda väga mitmel pool vennasvabariikides ja välismaal. Jõuljanovski Saksa demokraatlikus vabariigis, Tšehhoslovakkias, Soomes muidugi koduvabariigiga, mis pidi inimestest rääkimata. Sõprus on esinenud Leedus, Lätis, Ukrainas, Valgevenes, Leningradis, Novgorodis, Pihkvas, Smolenskis. Kas võib tahta veel õnnestunumalt ISIC kaarti Nõukogude Eestit tänasele tantsukultuurile vennasvabariikides? Hetk on nagu vaiksem, üks orkester jõuab kaugemale, teine orkester läheneb tantsijate jalast. Ei käigult teieni, sest minnakse pehmetes tantsutuhvlites. Ja kui palju on kogu see nädal tööd tehtud? Tänane pidu õnnestuks ja õnnestuma ta kindlasti peabki. Sellest on muret tundnud ka Meie rahvatantsujuhid, rahvatantsuveteranid. Salme Ott Valgemäe, et kas te mäletate, kui kaua aastaid tee juba rahvatantsuga tegelete koolipõlvest peale peaaegu mõningad üksikud aastad vahele. Aga päris nüüd pidevalt 37.-st aastast teie ott, kui mina tulin, olles oma esimesed sammud, aga pidevalt ka 30 leid muidugi meie jalutanud mitte koos või eraldi paras toime kokku pärast sellega, kui tantsides ja ava esimese kiige tantsu tegite. See oli peale sõda, see oli 48 või üheksa 50.-te aastate sees, eks te olite mõlemad ka 47. aastal esimesel tantsupeol ja mäletate, kuidas siis läks salga hilja küll, sõjaline kõiki esimesi samme tegime ja muret seal ikka ühesugused, ainult siis ei olnud kogemusi, natukene kogemusi, rohkem. Tantsule soliga. Armu ei oska praegu öelda, kui ma mäletan ainult repertuaar, oli teised esitanud. Tantsud tantsinud ainult oma märgi ümber säärase regioonides, nagu praegu oli, sel ajal ei olnud. Ja tantsijaid ma tean, et pätiasi oli Tallinna rohkem, kui me sulgeme haigutele. Täna aastaid läinud palju palju uusi tantse loodud telgi ja see pidu vist jah, sellest on juba palju räägitud, et ta on kõige suurem, kõige ulatuslikum, kõige toredam, aga mida need, kes selle töö juures pidevalt on olnud, ise ütlevad, selle kohta ootame samuti tuleb kõige toredam ohtlikum kui nüüd hõretan olnud ka palju tööd palju teha olnud. Ega pole selle rõõmude peale suutnudki veel mõelda, rohkem on ikkagi töö praegu, kui nüüd otsida neid erijooni, millega see saabuv pidu kõikidest eelnevatest erinev, millised need võiksid olla? Ta erineb juba nii kvantiteedi kui ka kvaliteedikvaliteedilt. Sellelt mõtled, et repertuaar on läinud nõudlikumaks, tantsukollektiivide meisterlikkus on tõusnud, nõudlikkus üldiselt publiku nõudlikud on ka kasvanud, millele vastavalt on kasvanud ka kollektiivide tegevus. Ja seda tantsurõõmu ja lusti. Seda paistab rahvalik olevat nii palju, et ei tule puudus. Seda jätkub kõigetavarietermalisele vihmase ilmaga nurisimist mitte mingisugust, kõik olid nii vapralt vapralt ametisse. Tantsisid isegi musta Pedeli kõige toredam see, et kohalikud lapsed tulid ja püüdsid kõik Ungari tantsu järel teha, mis meie ees tekkides need pisikesed pudilased tegid. Nii et järelkasv on ka olemas. Ei ole kasvanud, publiku nõudlikkus, on kasvanud ka publiku kiituse meel ja siin käib vastastikku nagu kohe päris võistlus, et kes suudab, keda üle trumbata, kas esinejad uute joonistega või, või pealt vaatad aplausiga ja tore on vaadata kaarini puiestee poole. Praegu tulevad just rühmad, ausõna, ma võin teile öelda, missugust koolist või paikkonnast kese nad on, siis nad ei kanna kaasas mingisuguseid tunnusmärke. Vanad lähevad nii, et poiste rida läheb näiteks vasakule poole teed, tüdrukute rida samal ajal paremale poole teel jõuavad tee perveni lükkavad oma tervitussõnad rahvale ja jälle teisele poole teed tagasi. Niiviisi Singer Vinger oli nii nagu tuul käib näiteks hommikuse mereninad praegu lähenevadki tribüünile koos orkestriga, orkester toob muidugi sedasama marsi raipa rütmi kaasa, annab hoogu ja need maad, pasunamehed, need on väärmehed. Need on tore vaadasundon, niuksed tugevalt pruunistunud päikesest. Nende seas on tublisid töömehi, noori traktorist on päris eaka Itaalne, kellel selja taga kindlasti mitu laulupidu ja rahvatantsupidu. Ja Norrehhiaat ise trumm ja juures, kas need on kõige raskemad, aga sageli on just nii, et s passima annavadki kõige nooremad poisid ja trummimehed on ka head mehised lööjad, sest eks seal ole kõige tähtsam rütm oleks hea. Sest rütmis sünnib ka meeleolu ja seesama meeleolu haarab kõiki, haarab ka meid siin mikrofonide juures. Ja tahakski liia nagu mõtet tagasi. Sest pidupäeva saab pidada ikka käinud siis, kui on tehtud tööd, kui on, mille pärast pidutseda. Ja kui mõelda kasvõi seda, et täna selle peoga Me lõikame 1940. aasta revolutsiooni, viidi. Saagid saavad ikka suuremad ja mitte ainult põllumehel. Ja esimeste aastate raskused on jäänud kauge mälestusmärk tagamaadele. Kas pole kolhoosielu, mille vastu esialgu kõige rohkem kõhklejaid olime vaheliste boksnike hulgas, kes kogu oma elu oma mahlakistele tunnistanud. See on viimase 10 aasta kordaminekudesse võime kirjutatud põllule kus traktoristile nii mõnus vagu hoida, et uni kipub peale vilja tsentnerit, väljalüpsiliitreid kujunevad kolhoosikeskused. Need tööta tulnud. Kodanliku Eesti viimastel aastatel paukus aga ikka sagedamini oksjonihaamer. Ainuüksi 1936. aastal läks enampakkumisele 454 talu igal müüdud majapidamisel keskmiselt 6000 kroonine võlg. Küllap kujutame ette, mida see tähendab omariiklus ja kurvad jutumärgid. Laastumina ennast suurenes ja valmistas ette maarahva kaasatuleku revolutsiooniga. Vabariigi 25. aastapäeva künnisel ma intervjueerisin 1940. aasta sündmuste veterani tänast Eesti NSV Teaduste Akadeemia president Tarmo Leineri küsimusele, mis on kõige iseloomulikum tänapäeva Eesti tööstusele. Vastaste noorenemine. Tsenorenemine oli aluseks tänasele suurele tööviljakuse tõusule Eesti tööstuses. Kaasaegne tehniline baas, päris uued tootmisprofiilid, hiiglaslik energeetikas. Ja nüüd me räägime päris igapäevaselt. Est-Eesti tööstustoodang on kasvanud 30 aastaga 20 viiekordseks ehitusmaterjalide tööst koguni 65 tekstiilitööstus 40 viiekordseks. Ja me ei ole nende tulemustega veel rahul. Me tunneme, et elus on vajakajäämisi, millega leppida ei saa ja millest lähemate aastate tööpea selle asja ja aitabki, sest tagatiseks on sealt tulnud ka niisuguseid mõtteid, äratab tantsupeoliste rõõmus rongkäik. Ei ole võimalik, ajalootee veereb kõrvaltvaatajana seista. Meie tantsime, olgu pealegi kuskil sõda, et meie peame laulupidusid streikliku, pealegi kuskil mujal töölised, et meie aina külvame ja lõikame, elame oma rahulikku elu, kuigi kuskil ei ole tantsuealiste nei leiba, ei tööd. Ela. Töötavate rahvahulkade solidaarsus on maailma kella praeguseks tunni kaslaste tähtsamaid probleeme. Kuigi meile võib täna näida kõige tähtsamad Hetkel muide murel on põhjust, sest algas sadamasse esialgu kyll. Väikesed seenevihmainimesed on targu võtnud kaasa vihmavarjud ja nüüd lõigi silmi reporterikabiini akende ees nagu kirjeldava terminina värviline vaid üks on see, mis läheb mööda teed tantsupaiga poole ja teine on peolised oma kirevate vihmavarjudega. Kuid see on tõepoolest ainult hetke mure ja hetkeprobleeme. Rahvaste sõprusest ja solidaarsusest kantud tänane pidurongkäik küllap meile tähtsaim on. Varem oleme ajanud läbi omagi põlvkondade kõige kaunimate ülikondadega sammuvad seekord rongkäigus kontserdil kallingudud külaliselt tantsijat, venna rahvaste rahvarõivais. Tantsud ava kantaadis kõlab teeninud teema. Ta nimi raiutud on rahva rinda jääb igaveseks nagu päikesetõus ta mälestus, ta mõtted tões ja jõust. Need on Mart Raua sõnad. Tantsupeo repertuaaris on kõrvuti populaarsete klopandlikkonna tantsu ja muidugi Tuljakuga vene kaseke rahvatants, Veski, lätlaste Moscand, tantsida, mida tantsurahvas ise hästi meelepäraseks tantsuks peab. Moldaavia horosurba ja teisigi. Ja tants käib muidugi nende rahvaste rahvarõivastel. Rahvarõivastest tahakski teiega nüüd lähemalt rääkida, sest mina ei ole nii hea asjatundjad, ma julgeksin siin mikrofoni juures töödelda parajasti missugused rahvarõivad lähevad mööda. Küllap saate karusest. Kihelkond on meil oma 150 ringis olnud ja kuigi kõik ei ole siin täna väljas üsna palju, see on siiski väljas. Seltsimees palm, teie hooleks on olnud kogu selle värvikirevuse loomine, millega praegu marsivad siin need rahvariides tantsijad ja lauljad ja mängijad, ära sure, jääd käiama kollektiivi töö alates etnograafiamuuseumist või meie kunstnikust Niguliste, kes siin annab pidevalt konsultatsioone. Meie laulupeo büroo ülesandeks on muidugi anta need materjalid ja organiseerida nende kättesaamist ja kõike muud. Ja praegu ma ütleksin, süda on natuke juba kergem. Sest kõik see, mis me ettevõtja ja minu arvates me oleme täitnud võib-olla mõned asjad lündreikult ja ja nii nagu me tahtsime, aga kõik nagu on juba täidetud, see piduliste rongkäik erinev teistest suurtest piduliste rongkäikudes, siin ei tulda rajoonide kaupa. Siin ollakse juba grupiviisiliselt ja ei oskagi, ei tunnegi kõiki neid rahvariideid. Kas ei oleks meile siin abimeheks, nagu me teame, meil on umbes 150 eri varianti rahvarõivaid ja rahvatantsijad, kõiki neid kasutavad meile teeb vee kõigile, kes me seda organiseerime, suurt rõõmu see, et meil on väga tugev baas kujunenud nimelt rahvarõivaste baaskultuuriasutustel. Me saime selle baasi võib-olla nii nagu ta praegu on, mida me juba võime kasutada juubelilaulupeoks selleks peoks. Me peamiselt panime peamise rõhu, panime just teiste rahvaste rõivastele. Me saime juurde Leedu, Läti, Moldaavia, Ungari vene rahvarõivad ja see on juba päris suur kogus teiste rahvaste rõivad, mida meie võime kasutada tulevikus kõigil tantsupidudel jääda. Ta teeb meie värvikirevuse palju suuremaks. Eesti rahvarõivataga on meil hästi palju rohkem võrreldes teiste rahvatantsupidudega kuna on kasutada kõik need juubelilaulupeovarud, onju igast maakonnast ja väga paljudes paikkondades ka maja pole siin, muidugi meie ei pea nendest paikkondlikest printsiipides niigini nagu juubelilaulupeol. Kui me vaatasime juubelilaulupeo rongkäiku, siis seal oli näiteks ütleme, Kohtla-Järve oli kindlasti ära tunda juba kõigi nende rõivaste või võtame Lihula või teine tantsijad peavad kasutama tantsulist kostüümi ja nad võivad nendel on antud vabadust saab ükskõik millist kostüümi ja asi. Kultuuriministeeriumi ametiühingute nõukogu ja teatud määral instituudi meie rahvale. Uurimuse eesmärgiks on selgitada, esiteks on probleeme ja mõningaid esialgsed kokkuvõtted, mis on küllaltki huvitav. Osavõtjaid. Domineerivamaks vanuseks on 22 aastat. Toreiga 66 protsenti omab vähemalt keskhariduse. See on kõrge protsent. Rahvatantsijate aktiivsus on kõrge, 72-l protsendil neist on pidevad ühiskondlikud ülesanded. Üle poolte tegeleb enam-vähem regulaarselt mõnel spordialaga. Kaks kolmandikku kasutab pidevalt raamatukogud. Kolmandik rahvatantsijatest võtab osa ka veel teiste isetegevusringide tööst. Rahvatantsijatest on 65 protsenti tegelenud sellega kuni viis aastat 20 protsenti kuni 10 aastat 13 protsenti või rohkemgi aastat. Ja kus on rahvatantsulätted? Isetegevusest osavate algus on seal kodu ja kooliga rahvatantsijate lapsepõlvekodus laulda või mängida pilli sageli vastab 28 protsenti mõnikord 45 protsenti. Väga paljud on hakanud rahvatantsuga tegelema koolis ja siit saabki selgeks, kus peab algama hool homsete tantsupidude pärast. Et kuulajad kodudes väga ei muretseks. Kõnelesime sajust, sadu ei tulnud, tugev. Ja praegu minu meelest ei sajagi enam. See ilm ei sega isegi filmimehi, te kuulete, korduvat lendab üle võidu väljakul helikopter. Filmitakse tänast pidu, et see jääks ajaloolise dokumendina ka tulevikuks. Tänavune suvi on meie tantsurahvale üldse erakordsele töörohke sest pärast tänast suurt pidu augustikuus toimub Moldaavias teine üleliiduline rahvatantsud ristiga, millest võtavad osakaal, kraatia, maade esindajad. Meilt läheb nende eelistustele vabariiklik rahvatantsujuhtide tantsurühm või siis kõige esinduslikum kollektiivi. Viimastel päevadel meie tantsujuhtidel kõneldes selgemalt ja nende probleemidega uusloomingu puhul sobilikku vajalikumaks rahvust joonte säilitamine sest just sellega võime pakkuda elamust nendele, kes eesti rahvatantsu varem ei tunne. Ja arengu näitajaks on kas või see, et 15 aastat tagasi kolm üldjuhti nüüd 15 suurel peol on tantsijatega koos 500 rühmajuhti ja üle 7000 tantsija. See on, võiks öelda väga hästi haritud pinnas kasvupinnas meie rahvatantsu tulevikule. Kui kõnelda erinevustest varasemate rahvatantsupidustustega siis siis oli ikka kodukandi kuuluvuse järgi ritta seatud linn, rajoon, kollektiiv, aga seekord tantsupeo korraldajad võtsid kätte ja seadsid esinejaid segamini. Sellepärast ei oskagi modele praegu öelda, missugused rühmad parajasti on. Möödumas. Ometon, neidude rühmad, omad tants, segarühmad ja kõik teised. Ja marsisamm, millega nad siit tribüünist mööduvad. See on see kõige igapäevasem, mida tantsurahvas oskama peab. Sest peale selle on veel pöialkõnd. Jaantallal samm on päkalsammy, on hüpak, on lussik, samm, jaan, kargu samm on Mustjala kõrge ja voortantsusamm. Ja võib olla veelgi. Mina lihtsalt rohkem ei tea. Nüüd peaks olema kaks kolmandikku rongkäigust üle võidu väljakul näinud. Ja esimesed hakkavad kindlasti komsomoli staadionil. Olgu küll, et Marsil on kõige tähtsam puhkpilliorkester pidu, silmad pillita ja nii on tantsupeol muidugi ka rahvapilliorkester, kelle ülesandeks on saata meie tantsijate esinemist. Enamiku eesti rahvatantse saadabki Eesti Raadio rahvamuusikaansambel ja Vabariiklik Rahvamuusikaorkester. Kui tantsude saatemuusika valmistati ette ja helilindistatud juba varem siis pidustuste aeg on rahvapillimeestel olnud terve rida teisi ülesandeid. Nad on esinenud kontsertidega linnaväljakul ja vabaõhumuuseumis Rocca al Mares kus nendel ja külapillimeeste esinemistel on olnud väga suur menu. Nii et kontsert Need on veninud hoopis pikemaks, kui seda esialgsed plaanid ette nägid. Peale Tallinna tuntud kollektiivide Eesti Raadio, ansambel ja priox, inimese kultuuripalee orkester on palju orkestreid rajoonidest. Üks omapärasemaid on kahtlemata Pärnu kalakombinaadi külakapell, kes on võitnud suure populaarsuse ka väljaspool kodulinna. Siis lõõtspilli mängijaid on harjus Võrust, Valgast, Põlvast nele lisanduvat kanneldaja, armu ja roopillimängijat mitmest rajoonist. Tunnen üht meest roopillimängijat, Oskar Visnap pud Põlva rajooni Voldemar Sassi sovhoosist. Ta mängib lehepillil ja saadab endise tuur kandlel ja on täna ka siin rongkäigus. Kuigi ma ei julge teile öelda ta just praegu oleks meie mikrofoni test temas. Ta räägib oma tööst suure armastusega. Ja ta ei olegi niisama lihtne. Lehe pidin mängida. Ilusat haavalehti lehepilli valmistamiseks, leiab sügisel ja mängida saab temaga ainult mõned korrad. Muusikasõbral on raske üle tal oodata ja nüüd kasuta Boscanis nappulise pilli valmistamist, kase tongiga. Biilse kõlba peab olema jala peal surnud puu ja haritud peaks olema niisama kujutisi. Lehepillil on mängumees voodist oktaavi kinni püüdnud. Ise ütles, et oleks õnnelik tuhk pilli veel arendada saaks kakski. Lehepillimäng tundub nii lihtne olevat, on aga ometi päris raske. Pill peab väga vibreeriv olema, ei tohi murduda, elu peaks sisse jääma, mis hääle annan? Eludeks sisse saamas on seesama see nutmine, mis näitab juba suhtumist. 25 aastat omastamis nagu rahvapilliorkestrit juhatanud ligi 30 aastat viiulit. Külarahvas on imestunud, et kus tema vestlaskilisele toonid sõrmed, laps, pall, Ja maamehe käsi. Osa ise arvab, ruumis peab isikul olema. Aga hinge peab rohkem olema. Ja see ongi kõige tähtsam. Ei ole ilusamat kui inimene, kes rõõm mõtteavaldustest. Ja nüüd hakkabki pidu raudteel lõppema. Umbes kolmveerand tundi kestis nende matk siit üle võidu väljakul. Nüüd tekib paus, seened jõuavad komsomoli-nimelisel staadionil ja siis õhtul hakkab see päris pidu peale. Ja rahvas siin nagu rongkäigu endasse võtnud tema värvid ja meeleolu, mis nüüd südantsoojendavat ja mõtetel järgmise suure pidurongkäik. Ja kuigi rongkäigu saba sain kastetud tuju, see vedelik On juba kord niiviisi, et pidulooma ei ole lihtsalt peole minek vaid üks osa peost, millest keegi ei taha ilma jääda. Ja puiduväljak jääb jälle muusikata ja lauseta. Veel natukene vaikust ja tänavatele tuleb tagasi. Tallinna 30000 bensiini Rootsil kärab. Uuest nädalast läheb edasi igapäevane Rutut. Lauristini tänava otsa kohal on jälle raske autode pääseda. Ja jälle peab tallinlane olema liikluskeerise mustkunstnik. Ka rongkäiku sellepärast oligi hea vaadata. Nägime tänavaid kui voogavat rahvamerd. Ja kas polegi pidupäevadeks tähenduses selles, et rahvas ennast tunnetab. Iga päev oleme vagun, tulevik ruttavas rongis hammasratast suures töökas mehhanismis, mille nimeks Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik. Pulga keskele ei märka alati üksikut. Kui on pidupäev, nii nagu täna tunnetab igaüks kõigi meeltega. Ka mina kuulun seda rahvahulka. Ma olen üks temas. Üks nendest tantsijatest, kes läksid üks nendest, kes seisid tänava ääres ja liitlased tervitusi. Nemad vajavad vaat minu plaksutamist nagu minul on tarvis nende tantse ja laulu. Et saada hakkama töödega, mis uus aastakümme Eestimaa ja tema inimesed ette seal. Nüüd aga lõpp jutule siit võidu väljakult. Õige pea on sinu kord rahvatantsija laotada staadioni muru täis tantsu, suuride tralli, kodukingu, kaskede vaikset mõtet ja juuli Nurmeli küpsega on sinu kord tulla ja kõnelda mees männikirja kampsunis. Sinu kord olla ja ütelda naine nisunäolisest seelikust on sinu külvipäev külva rõõmuga. Helju Mikkel. Lõpetuseks. Nagu ütles palaulik, kui need tüllatarisevad, paned vankrid värisevad, kus Rugi õitseb, siis on minu pulmapäev. Ja Eestimaal on siis sünnipäev. Palju rõõme ja elujaksu kõigile sünnipäevalistele üle maa. See on meie kõigi ühine sünnipäev sellest päevast peale kolme aastakümne eest, kui maakera pöördus meie jaoks itta jadaga.