Kell on 13, neli ja pool minutit, pühapäeva süda jätkub Kuressaarest Spaa Georg Ots hoovist terrassilt. Tere tulemast saatesse regionaalminister Jaan õunapuu. Tere päevast teile kõigile. Ja on tulnud mitte väga kaugelt täna siia saatesse, mitte Tallinnast, mitte ka Tartust, kus ta elab, vaid teine kodu või päriskodu, õigemini sünnikodu on Saaremaal, aga täna tulek oli siis tagamõisa poolsaarelt, kuidas tagamõisas meri on ja ilm tegelikult taga ei anna. Väga, tegelikult on ta jah, tagaranna poolsaar ja, ja Küdema lahe ääres, see on seesama koht, kuhu nüüd homme pidulikult hakatakse uue sadamanurgakivi panema ja ilm oli seal umbes sama nagu siin Kuressaares praegu vihma ei sadanud, öösel natukene oli tibutanud, aga noh, eks selline suvine augusti ilm on. No tagaranna poolsaar on ju väga ilus poolsaar ja, ja see küla seal oma kiviaedade vanade taluehitistega ja see uus kena maja, mis seal mere ääres Jaan õunapuu suvekodu või, või ka talvel, kuidas seal talvel olla on? No seal saab ka talvel hakkama, aga noh, selge on see, et oled seal mere ääres ja, ja tuuled puhuvad peale, siis see on võib-olla natuke ebamugav. Aga maja on jah, selline, kus on võimalik ka talvel elada ja, ja ma olen nüüd juba seal nüüd kuuendat suve ja olen nii väga ära harjunud, et kui ma nüüd siin paar-kolm nädalat olin sellel sellel suvel ka puhkusel, siis oma Tartu päris koju ma sain vist ainult üheks päevaks ja, ja kogu aeg olin siin, Saaremaal oli meil juba jutuks uuest sadamast, homme siis kell kolm pannakse nurgakivi ja kui me käisime üks kuu aega või natuke rohkem aega tagasi rannal, siis üks kohalik, muide ka ikkagi suvesaarlane oli natukene mures, et kas sinna tuleb ikka see sadam, millest räägitakse ristluslaevade jaoks vaid tuletasime, vabasadam ja kui tuleb kaubasadam, et siis ka nende inimeste elu on seal häiritud ka need, kes on harjunud seal rahus puhkama. Me püüdsime teda natukene lohutada, et tuleb ikkagi ristluslaevade sadam ja see ei tohiks mitte kübetki häirida siis ei suvitajaid ega ka kohalike elanike ja ma usun, et minister võib seda kinnitada. Noh, ma arvan ka jah, seda, et kui ta kruiisisadam tuleb ja laevad sõidavad sisse sealt, kes soovivad, lähevad bussidesse ja sõidavad siis Saaremaale laiali. Ja see seda ümbrust ei tohiks küll nagu ei kriminogeenselt ega ka kuidagi võib-olla keskkonnakaitseliselt negatiivselt mõjutada. Aga noh, kõigepealt on vaja see sadam seal valmis ehitada ja pikad sügise ja talvekuud on siin ees, kui ehitajad on kohapeal ja võib-olla see võib küll tunduda kohalikele inimestele sellise turvariskina, et kas suudetakse ikkagi ohjata neid inimesi, kes seal pimedatel pikkadel talveõhtutel ja öödel koha peal võimalikult elavad. Aga ma ei ole pessimist ja, ja ma arvan, et Saaremaale ja kogu Eestile on seda sadamat vaja ja seda enam, et neid soovijaid, kes juba aastaid on püüdnud siia Saaremaa rannikul erinevatesse paikadesse oma laevadega tulla, on olnud ju palju ja ka kasvõi siin täna hommikul, kui ma kuulsin teie raadio talgust, kui te siin ütlesite, et 500 sakslast on, on tulnud, aga pole nagu õiget kohta, kuhu kohta siis kai äärde ennast kinnitada, siis Küdema lahes olev tammesadam. Ma arvan, et viie või 10 aasta pärast on juba sellisel järjel, et me oleme kõik selle üle uhked. Ja tõepoolest, kui nüüd vaadata siia merele, siis minna siia maja nurga taha, sisselaev paistab praegugi. Millega tulid siia Saksamaa turistid ja mereajaloolane Bruno mao võiks täpselt ära rääkida, siis missugune sadam, Tamme sadam oli omal ajal, mida Saaremaalt viidi, nii et need vanad saarlased on leidnud õige sadamakoha ja loodame, et see sadam, mis sinna tuleb, on ikkagi siis väga õiges paigas, aga majanduslikult tähendab ja kui küsida regionaalministri käest, mida see tähendab nüüd regionaalpoliitiliselt nii saarlaste kui eestlaste Eestimaa Eesti riigi jaoks 100? No kõigepealt, kui vaadata Saaremaa jaoks, siis ega oleme ausad, Loode-Saaremaa ei ole väga rikas piirkond, ei olnud ta siin 20 aastat tagasi rikas oma oma tegemiste poolest ega ei ole tagatud. Praegu ma olin eile taritus Lümanda vallas. Saaremaa kodukant oli korraldanud väga sümpaatse kodukandi päeva külade päeva küladega päeva jah, ja, ja rahvast oli hulga koos ja eks seal inimeste muresid ära kuulates mõistsin ma seda vajadust just Saaremaa jaoks sellise tee ja kanali lahti saada saamiseks. Aga mis puudutab Eestit kui tervikut, siis iga selline uus infrastruktuuri ehitusvõi ehitis annab ju uut hingamist kogu sellele piirkonnale, kogu riigile ja, ja ka nendele inimestele, kes seda teenust pakuvad. Hakkame selle tamme sadama ütleme koha peal olevatest töötajatest pihta, kuni jõuame välja nendeni kaup, meesteni hotelli, pidajateni, võib-olla suveniiride müüenteni ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi, siis eks ta kindlasti elavdab kohapealset elu ja see lühike kolm või kolm pool kuud vist siin Saaremaal sellist suvist loodust on, see tuleb maksimaalselt ära kasutada, et need ülejäänud taastas, ikkagi oleks ka võimalik kohapeal elada ja et inimesed näeks motivatsioon, et nad ei läheks siit ära suurtesse linnadesse või välismaale. Aga mis puudutab seda teie vihjet sadama asukoha kohta ja ma olen kindel, et Bruno Pao oskab selle endise sadamakoha kohta väga palju ja väga huvitavalt rääkida. Ma olen ka kindel selles nüüd juba tõesti seal juba mitmeid aastaid olnud ja nähes talveid ka seda, et ega see jää seal küll väga püsiv ei ole, et kui on külm talv olnud, siis jää liikumine on seal küllaltki kiire olnud, et hommikul on võib-olla lahes veel jääd ja, ja, ja, ja õhtuks seda ei ole või vastupidi. Nii et aasta tagasi ka kohalikud kalamehed püüdsid seal ühe sellise väikese paadi randumiskoha teha, aga selle üheksanda jaanuari selle aasta üheksanda jaanuaritorm tegi, tegi sellest mitte midagi, ainult on jäänud üks väike augukene järgi enne seda, kui nüüd hakati seda kruusa sinna vedama sadamat rajama. Tallinna Sadama projektijuht Peeter palu on öelnud, et meie ehitama sadama valmis nüüd härrased, see on teie teha. Kuidas te oma saart külalistele näitate, mida te pakute ministrina nüüd, kui siin mööda Saaremaad ringi liikuda, kas on siis näha, et Saaremaal arengus on üht-teist tehtud või on veel väga palju teha, et see saar muutuks tõeliseks turismittede kaks paigaks, kuhu hea meelega tullakse ja siin saadakse siin saare peal liikudes teada nii Saaremaast, Eestimaast ja puhatakse? Sellele küsimusele ma vastaksin nii ja naa. On veel teha ja on ka väga palju tehtud. Ma olen Peeter paluga nõus selles, et jah, Tallinna sadam teeb selle selle rajatise valmis, aga see on tegelikult saarlaste jaoks ka väga suur väljakutse, kas seda suudetakse ja tahetakse ära kasutada. Ja kui sõidad ka praegu Saaremaal ringi ja ma sellel suvel olen seda ma arvan, et piisavalt palju ka teinud, siis noh, mis mind häirivad, häirivad need täis üleajavad prügikonteinerit sealsamas tagaranna külaski. Kui kuus korra seal viiakse, see konteiner seal tühjaks, siis arvata, milline pilt seal viimasel nädalal enne äraviimist võib avaneda? Noh, kindlasti ka see, kuidas mereääred ei ole mitte selliselt korda tehtud puhtalt kui nad peaksid olema, noh, see ei ole muidugi küsimus või kivi ainult saarlaste kapsaaeda, vaid siin on ka neid metsikud turiste, kes tulevad, on Ööveegaks kuskil telgis ja jätavad kõik selle maha või saad seal selle paari päeva jooksul on endast soetanud. Nii et see on selline vastastikune, aga, aga selge on ka see positiivne pool, et saarlased on oma sellise uue hingamise tegevusest saanud ja ja nagu ma ka eile ütlesin, Saaremaa külade esindajatele, et et vot need saarlased, kes on siit mandrile läinud ja elu näinud ja maailma näinud ja tagasi tulnud oma nostalgiaga, oma kodukanti kas siis tagasi saanud maid või ostnud mingi krundi ja vot need inimesed tulevad ja teevad südamega seda saaremat ka kaunimaks ja miks mitte veel rohkem selliseid võimalusi ära kasutada ja ja noh, nagu me isegi siin Saaremaale tagasi üheksakümneüheksandal, sest tal just sellesama mõttega tulin, et kuule, mu juured on ju siit pärit, mu vanemad on siin olnud, vanavanemad on siin olnud ja miks ma siis nüüd kuskile noh, selle kandi täiesti ära unustanud? Ei, ma ei tee seda ja, ja ma arvan, et need mandrilt siia tulnud saarlased mõtlevad samamoodi ja, ja see on hea eeskujuga nendele praegustele kohalikele saarlastele, kes võib-olla igapäevases rutiinis ei oskagi oma ümbrust niimoodi tähele panna, kui ta vaatab naabri aia poole ja see on korda tehtud, siis ta hakkab ise ka kopitseb. Ja no nupud, missugune see Saaremaa oli, see koduküla, räägime selle ka kuulajaile ära. Kas viimasel ajal olete ka sealt läbi sõitnud ja näinud, kuidas ta praegu välja paistab? Nojah, olen küll sealt läbi sõitnud ja, ja ma olen ka selle oma sünnikodumaad tagasi taotlenud. Noh, kahjuks peab ütlema seda aastale vallas Mustjala vallas ja on seal võhma küla ja paatsa küla piiri peal. Ja, ja kahju on, on sellest, et ega seal külas pole enam ühtegi suitsu alles jäänud, nii et see minu lapsepõlv, mis 58.-st aastast peale hakkas ja kestis seal 10 12 või 13 aastat oli küll selline, kus ma võin ainult rääkida väga positiivselt sellist ürgse looduse keskel elamist oma vanemate, vanavanemate õega koos ja, ja ma arvan, et sellisest lapsepõlvest võiks küll iga ka Eesti inimene unistada, mis mul seal oli, mis siis, et ei olnud elektrit sisse, et võib-olla sõime iga päev suppi ja putru, aga see supp ja puder ilmselt tervisele oli 10 korda parem kui praegu kuskil suitsutades grill-liha ja friikartuleid süües või hamburgeri süües. Jaa jaa, ainult väga positiivsed mälestused ja võib olla ka see positiivne on mul aidanud uuesti siia Saaremaale, oma hingest tagasi. Jansa sekkus taas meie jutuajamisse, vahepeal käisid mõtted kogumas ja küsimusi on kindlasti palju ministrile. Tähendab tegelikult me käisime vaatamas ikkagi seda viikingilaevu, mis meeliülendav ja Eesti, härra minister Jaan õunapuu, rääkisin sellest, et et on selliseid inimesi, kes on Saaremaalt pärit, läinud mandrile ja tulnud tagasi. Just minu järgmine külaline on ka selline inimene, et et tahan tema käest ka küsida, et miks sa siis siia nüüd tagasi tulid, eks ju, et seal oli ju Tallinnas suur tore töökoht ja said ennast teostada ja nüüd järsku ikkagi Saaremaal tagasi seal, nii see on. Et mis on see, mis on see asi, mis tõmbab. Et kas on siis mingisugune maalisus või, või see on mingi juurtetunne või mis, mis tõmbab noh, tegelikult on ju niimoodi, et vastad, tekitavad nostalgiat vanemaks, inimene saab seda rohkem, ta tahab oma juurte juurde tagasi jõuda, see on igal pool maailmas nii ja, ja mismoodi, mispärast see Eesti inimene siis ka teistmoodi peaks käituma. Ja kui ma endast räägin, siis Tallinn aga ei ole mul muud mitte mingisugust sidet, kui ma olen seal kas pool aastat olnud tööl ja, ja on mul üks korter, üürikorter, kus ma, kus ma elan, aga ma arvan, et ma ei ela seal nii väga väga tihti või, või nii palju oma ajast, kui ma võib-olla Ma tahaksin olla Tartus või Saaremaal. Kodu on mul Tartus abikaasa ja lapsed on Tartus, mõlemad lõpetasid selle aasta kevadel ka kõrgkoolid Tartus, eks näis, mis elu edasi toob. Aga see Saaremaal olek ja, ja nagu ma ka saadet siin teile ütlesin, et et sellest kahest kolmest nädalast, jah, ma olin tõesti ainult ühepäevasel Tartus, ma saan talvel olla Tartus, talvel on Tartu seal nagu laulusalmgi ütleb Maltis laulab ja teisest minu tehtud sõnad, palju õnne, ilusa ilus laulan ja ma kuulsin just eile, kuidas seda vikerraadiost ka telliti, kui oli see soovide saateaeg. Ja aga siis siia ma tulen tõesti noh, kasvõi juba sellepärast, et mul vanemad elavad, elavad Mustjalas, kus 10 kilomeetri kaugusel ma tulin ka praegu taga rannast siia Kuressaare sõites musterlast läbi. Koos lastega korjasid nad seal puust ja punaseid sõstraid, noh seal nii naturaalne, see on nii ilus, et arvan, et see on minu keskkond. Kuulda Tartust veel nii palju, et mu poeg elab oma perega Tartus, aga kas saarlased ka Tartus on koondunud nii nagu on Tallinna saarlaste ühendus on Rantossaarlast ühendas kajakad, tulid maid, tervitame Tartusse kätte, kes sa nii palju ei kuule. Harry, kastide ümber või kas, kas saarlasi on Tartus palju? On ikka eestimaal rajal. Erinevates paikades on üldse saarlasi ju piisavalt hulga hulgal ja ja, ja noh, ise saarlasena olla mandril teadma seda, et saarlased hoiavad kokku. Saarlane on küllaltki selline, noh, ühest küljest on selline uhke tunne või, või sa oled, et sul on need juured, sa saad teise sakslasega kokku. Midagi võib-olla temaga nii suur sõber olema, sa võib-olla oled elust aga teist või kolmandat korda koos, aga aga kui on vaja saarlase küünarnuki tuge või abi ka näiteks kas valitsuse ringkondades või üldse poliitikas, siis ma olen küll tähele pannud seda, et vaatamata erakondlikule kuuluvusele püüavad saarlased vaat oma saare või nende väikesaarte eest väljas olla kui üks mees. See on selline positiivne näitaja ja, ja ma arvan, et Eestimaal on seda kakluste kismat piisavalt palju ilma selletagi. Olgu siis vähemalt need ühekandi inimesed rohkem ühe asja eest väljas ja ja tehku seda, mis nendel verega või selle usuga, nagu siin Lembit uustulnd ütles, mereusku kaasan imikust peale antud. Nii et oleme ikka koos ja, ja, ja Ma mäletan, mul oli siin Saaremaa ajalehes kaks aastat tagasi üks intervjuu, kus pealkiri oli ajalehe toimetaja poolt pandud, et Donopul käib Saaremaa ükskõik millises maailma punktis nagu kaasas või ta kannab seda endaga kaasas ja see on tegelikult väga täpselt ära tabatud, nii et see kaks tundi, mis me vestlesime tema sõimust aruga väga kenasti. Seda kismat kaklust on olnud kahjuks ka tänavu praamijärjekordades ja need on olnud mõne sündmuse ajal väga pikad, kilomeetrite viisi on siis autod seal kas Virtsu pool või kuivas, Tobaalne öelda, sabas seisnud. Ma ei tea, kui palju sina seisid eile mina ei pannud bronni pärast, et ma tahtsingi tulla vabalt. Ja tegelikult ma arvan, et vist oleks saanud panna ka sellepärast, et aga ei, ma sain teise praamiga üle, nii et need praamid on muidugi tuulis, aga ma tahtsingi. Aga miks ma seda räägin, seda sellepärast, et sild sinna, ma tahtsin ka jõuda. Teema, mis on arutlusel nii saarlaste hulgas kui ka Tallinnas valitsuses kas Jaan õunapuusilla poolt või vastu. Isiklik, mitte poliitik või saarlane, ma arvan, et ma, ratas ei tahakski praegu olla, kui, kui poliitik või, või selle ametikoha järgi minister, vaid ma tahakski nagu ennast siin nagu, nagu nagu saarlasena tunda ja. No kui vaadata maailma muutumisi ja, ja seda kiirust ja siis mul ei ole mingit kahtlust, ma olen kindlasti silla poolt lasta, sild on, kuigi ma annan ka endale ja ma olen ka rääkinud saarlastega sellel suvel, siis vist mida aeg edasi, seda skeptilisemaks saarlasi muutuvad, võib-olla ka need, kes siin kaks, kolm aastat tagasi olid kindlad silla või tunneli pooldajad hakkavad nüüd ütleme, et Oya meie siin võib-olla kaotame midagi endast ja oleme poolsaar ja ilmselt ka meie sõbrad, naabrid, hiidlased on siin natuke on õli tulle valanud, kui nad ütlevad, siis nemad jäävad Eestimaa suurimaks saareks ja ja mida iganes. Aga noh, seal selline terve konkurents, mis kahe saarerahva vahel ju aastasadu on juba tegelikult eksisteerinud. Aga jah, olgu siis sild ja see võimalus kiiremini siia saare peale pääseda, vajadusel siit saare pealt ka mandrile saada. Ja ma arvan, et see on aja paratamatus. Muidugi mina isiklikult mandril ott nagu ma siin mitu korda juba ennast tutvustanud. Mina muidugi leian, et sellesse praamijärjekorras seismine ja, ja selles on mingit nostalgiat ja ja, ja see praamisõit näiteks olen vaadanud, kuidas noh, klassiekskursioonid tulevad. Kuidas need noored väikesed. Inimesed, kuidas nad naudivad kajakate söötmist sealt praami pealt niimoodi viskavad küpsist ja ja tegelikult see, see on minu meelest üks tore asi, et kui sild, aga siiski praam no ma arvan ka, et ega leedu jätab oma praamid kindlasti ka sinna tulevikus sõitma, siis ta on ärialusel ja, ja kes sõidab üle silla, maksab oma raha ära, kes sõidab praamiga, maksab oma raha ära, kes millist elamust või nostalgiat tahab, kellel kui palju aega on siia Saaremaal jõuda või tagasi minna, just seepärast ma tean, et päris paljude nii-öelda esinejate kultuurikollektiivide tuleks Saaremaal on ära jäänud tänu sellele, et on vaja olla teises kohas ja lihtsalt ei saa üle õhtul, eks ju. Et peab siin mängima mängu, aga olla näiteks homme hommikul kell üheksa või, või mis, mis, mis kell iganes kuskil ütleme Narvas, noh ja nad ei saa tulla sellepärast et et ei saa üle. Lihtsalt. Ma tahtsin teie käest küsida ühe küsimuse ja kui, kui kui ma siia sõitsid ja kuulsin seda, on Teie programmi. Ja te alustasite Georg Otsa Saaremaa valsiga. Ja, ja teadaolevalt are sinagi praegu siin ütlesid seda, et, et sellel suvel on olnud pikad järjekorrad, on nad siis nüüd Sky plussi päevad, mis siin eelmine nädalavahetus oli, või on siis õlletoober olnud või jaanipäeva eelne aeg siis mis toob selle inimese siia saare peale? Mina arvangi, et see on ikkagi see, et et see suur väin jääb selja taha ja mingi mingi stress ja mingi mure jääb sinna sinna teisele poole. Ma arvan, et see, nojah, ma arvan sedasama ka, et sa oled nagu teises keskkonnas teises maailmas, võib-olla mina vaatan seda nagu jah, vaatame filmina, võtame pilguga, siin oleme seal olgu öeldud, et noh, seal on jah, palju öeldud, seal kelmilt on see asi ära või sama teemat jätkata, mul tuleb meelde kadunud Hendrik Rummi ütlemine ühes intervjuus, ta ütles, et kui ma olen praami peal juba, et siis oma naine tundub ka paljud kallima, nad, mida Tallinnas on. Et sellega on ka juba. Sa panid väga hea punkti praegusele malet poolest on ta niimoodi, et see on nagu teine maailm absoluutselt. Sellepärast mina tahaksingi, et praam keeks Saaremaa ja mandri vahel, olgu täitsa sina, käid järgmine kord veel selles teises maailmas me siin ka kohe jätkame, aitäh. Minister Jaan õunapuu, et leidsite aega tulla siia meie saatesse ja olgu siis nii, nagu me praegu siin rääkisime, et see teine maailm jääks niisuguseks, nagu ta on ja muutuks veel kaunimaks, paremaks, rohelisemaks, lillelisemaks, merelisemaks. Aitäh, aitäh, tervist. Ja ma. Tahan, et mul ei Ole kooli Saaremaale, naiste. Nalja viisaluudega. Karjamajja suitsuangerja ei ole, meil on. Või ikka ei ja. Ei vii ikka. Uude linna. Ei. Ma pole Saaremaal käinud. Ei mees ega naine, avigan luudega. Ja karjamaid ei tule menonüümsel tellijale. Otepääl. Kool ei saa jälle. Saaremaa peal käind. Nalja riiva luudega. Karjana diabeeti suitsuangerja, tule menonüümiteedi. Need ei ela, ta ei või miin hinnalt. Raadi. Kus peab puit, oli ju keegi ei tea. Viidad. Karjamaid pehkinud too angerjaid võib tuleneda löögist Belgiale. Tarja Vaidla pekingi suitsuangerjaid kui tule minuni, et teil ei ole. Meil siin saare õlut ei ole ja vinti Me jää. Tere tulemast saatesse, Maire Metsäär. Tere. Maire oli nüüd see inimene, kes meile helistas ja ütles, et tema tahab ka tulla, sest me tegime vastava üleskutse nii raadioeetris kui ka kohalikus lehes. Maria-Ann see inimene, kes lapsena küüditati külmale maale ja seal tuli veeta mitu-mitu aastat. Maire, kuna me oleme praegu siin Georg Otsa spaas tol ajal juba Georg Ots, oli kuulus laulja, kas seal kaugel Venemaa avarustes ka oli Vene raadiojaamades kuulda eesti mehe laulu? Pärastpoole oli, aga meie ajal oli seal üldse väga vähe raadiot. Mina ostsin omale raadio ja ema ütles seda visit, aga teised kuulevad ju ka teispool seina. Ja mulle oli see väga tähtis, sellepärast et ma ei käinud koolis. Ma olin 12 aastane, kui viidi ja raadio kaudu sain ma maailmast väga palju teada. Aga teada saite ka nendest kommetest, mis tol ajal seal valitsesid kohalikust kultuurist ja üht-teist, õigemini päris palju on teil meelde jäänutel on üks tore popurrii venekeelsetest lauludest midagi teha ei ole, te tulite siia seda ette kandma ja kuulame siis, millised need tol ajal need laulud olid, mida kohalikud noored seal laulsid, kas tuleb siin välja ta, see esitus? Ja püüame väike tüdruk Sõrvest õppis seal niiviisi laulma. Mänguga koos iskub, sai nõuskaa streigi. Minia Näämin ja aga ma olin suurem ja 13 ja poole aastaselt hakkasin ma naistega koos lehmi lüpsma. Ja õppisin laulma nende moodi. Tunni Nieebee reetsee. Seal olid vargad, vargad lõid oma laule. Aga olid ka lüürilised laulud. Ja tuletame meelde, et ümber Saaremaa olid sõdurid, kes igatsesid koju, nad olid piirivalvurid, istusid, võtsid akordioni ja mõtlesid oma ema peale. Ka. Ka metaani keedi uuesti. Koomu praegu Venemaaelu läks edasi, Hruštšovi ajal hakati kuku roosi kasvatama maisi. Ja meile õpetati seal raadio kaudu Lauli. No nüüd läks Maire pritsee laul tehast ära, aga sellest ei ole midagi. Me saime Jah, ja lõpuks ma tahaksin, et kõik Siberis olnud laulaksid koos. Ta leedkoode oli. Ujutuma nii. See ju nii ei ole siin enam vene sõdureid. Aitäh Raivo Fra, meie paneme mikrofoni nüüd teise külalise ette. Roos on ka Maire saatusekaaslane ja nädala pärast, täpsemalt siis 20. tulevad sinu juurde Ülo Kuressaares tuule tänavale. Need inimesed kes on olnud aastaid-aastaid kodust kaugel ja elu on neid laiali pilutanud. Kus kohas nad siis Saaremaale Kuressaarde kokku tulevad? Tere ka minu poolt kõigile. Ega need ei tule kaugelt, kõige kaugemad tulevad Saksamaalt, on üks vanaproua, kes on leidnud endale uue elukoha nagu Saksamaale, aga põhiliselt täiesti maad laiali, aga pärit on nad suurem osa ikkagi Saaremaalt. Sest kõik meie inimesed, kes olid juba saanud täiskasvanuks Venemaal ei saanud Saaremaale ja tähendab piiritsooni ja pealinna ei saadud elamise luba. Ja see on võib-olla paljudele kuulajale uudiseks ette saarlasi ei lubatud enam oma koju tagasi, kuigi olukord läks pehmemaks. Nojah, sest kord oli selline ja, ja hirmud olid nii suured, nii et minu onugi tuli sealt tagasi, ta oli 17 aastat vana ja ta läks Ahtmesse tööstuskooli muidugi inimene kasvanud ja vene korvpalli edasi, see ja inimene sai suuremaks, abiellus, seal, lõi, on sinna koju ja kodu. Aga mina olin nii pisikene kutsikas siis, kui mul oli õnn sealt nagu ära pääseda, sest et kõik meie suguvõsa oli peale onu oli juba nälga surnud. Ja toodi mind ära. Üks Kostas hiina-nimeline naine tuli oma õe lapsi sealt ära tooma ja võttis mõttes möödaminnes ka kaasa seitse kaheksa väikest eesti last, kellel ei olnud enam vanemaid ja nii ühest lastekodust teise. Me jõudsime Nõmme lastekodu välja. Ja sealt siis juba leiti mulle uued, tähendab uued vanemad. Muidugi, minu uus ema oli minu oma emaga nagu ühe külatüdrukud, nii et nad ei võtnud päris päris tundmatud endale. Aga nii hakkas minu elu pealegi. Ma olin nii noorukene, siis mina jäingi teistkordsest küüditamisest jäin eemale. Aga juhtus ka niiviisi, et tulid tagasi 14. Aastased tüdrukud ja poisid ja kui nad said 16 täis, viidi uuesti. Nii et paljud minu saatusekaaslased, kes tulevad aga neid 20. meile need inimesed istusid Siberis vangis kuni 1957, kujutage ette 16 aastat kõige paremat noorust. Vaat sellistega ma saangi neid kokku. Ja meeldiv on neid raadio kaudu anda edasi niisugune kutse. Ma kirjutasin neid sellesse kutsesse, et kell üks päeval on kaetud söögilaud ja kujutage ette, kui selline kutse oleks olnud neljandas spets basseolkas. Kell üks päeval on kaetud söögile raud. Et milline, milline oleks olnud selle kutsereaktsioon. On väga, et jõuga triikõigel ajal kohale. Ja see laud on kaetud kaunis kodus tuule tänaval mere ääres. Ülo, mida meri sinu jaoks tähendab, kuna see mereteema on läbivaks teemaks meie saates, sa oled ka merekoolis käinud? Jah, ja merekoolis ma käisin küll, aga ma õppisin tehnoloogiks sellepärast et mul oli üks sugulane veel elus oli tädi kes oli Kanadas ja nad nuhkisid selle välja ja sellega lennunagu meremehe karjäär lõppenud, nii et minu kõige pikem reisijal olnud Roomas saarest Veerleja veerelejad tagasi. Nii et ma muidugi peale peale nüüd seda okupatsiooni lõppemist olema sõitnud Rootsi vahet ja igal pool nagu merd mööda, aga jah, nii et, et mulle. Ja kui täna oli jutt siin Vello mässist, siis Wellule jäi ka Balti meri tema ainukeseks mereks nõukogude ajal. Nii et oli selliseid situatsioone, et lihtsalt inimesed ei tohtinud kodurajalt välja lasta, nii et ma olin sadama selle mees. Mereuskus oled ja nii nagu Lembit ütles, ei saa tema läbi ilma mereta sina vist samamoodi iga päev käid mere ääres on seal lausa koduukse all. Jah, kindel see meri ja tuli, need on kaks asja, mille pärast ju siin, mis nagu ühendavad inimesi ja ma olen väga palju matkadel käinud ja matkadel on jälle see asi, et teed, tule elasse ja kui terve seltskond vaatab ühte punkti, siis nad on nagu ühte meelt. Kui terve seltskond vaatab ühte punktiga mere peale siis nende nagu selline vaimsus saab nagu üheks ja ilmselt see annab, annab midagi väga palju juurde. Võib-olla paari sõnaga veel matkadest, kuhu siis saarlaste rännuteed on ulatunud, kui kaugele? Noh, ma olen käinud nüüd 19 19 nagu otsa Jerseyst matka. Ja noh, sealjuures Baikali ääres oleme käinud korda korda neli, kaks korda Kamtšatka siis nuritski lähedal Buttoraana mäed, viimane ja kõige pikem oli siis oli Sahhalini lähedale, kus on Jaapani saared trupi saare peal käisime ära. Ja sel ajal oli Nõukogude liit, oli meil haavatud, piletid olid odavad ja mis sa ikka teed, seltskond korjas kokku ja läksime jälle ja siis oligi see tule sisse vaatanud moment, nii et me vaatame siiamaani ühe tule siis väga sageli, kui me saame kokku. Ja veel, sinu aia taga on park, kas sinna sa oled kasvama pannud ise puid ja põõsaid, erinevaid sorte, liike, kui palju neid praegu on ja igalt matkalt sa oled teinud, toonud, kas just seljakotitäie, aga väga palju kive. Kuhu sa siis need välja paned, kus ekspositsioon asub? Kihid on järjest sügavamale, lähevad kastide sisse majas järjest vähem ruumi. Ma teen kogeja endale etteheiteid, et peaks hakkama riiulit tegema ja selle ära valgustame nimed juurde panema, ka puud kasvavad kenasti ja ja puid on kuskil 85 või seitse erinevat. Ega neid väga palju liik ei ole, ma võin rohkem rääkida sellest, kus nad toodud on. Kasvavad ilusti, igal inimesel peab olema väike liivakast ja kuidas olla teistele kurja ei tee, siis las ta mängib seal pealegi. Aitäh. Maire, aita, Ülo, meie saade läheb edasi muusikaga ja juba järgmiste külalistega. Saareküla rannaala läheb niimoodi, et praegu sõidab oma ruuteri kaeva lauluga. Angerjas. Naiste Saavita. Rannaalale ja hooliv, kuid ei iial poolega minu tütre ja liider veel nagu. Ah. Ja oh Ei ta tark olla ja ta Savisaare randa ja ei suuda hoida. Pole liiga vait. Head kuulajad, sellel paigal on nii suur mõju, et panin isegi Jansa laulma, see oli tants, kes praegu laulmisega anname sõnajärjel talle ja ma tegelikult ei tulnud üldse ära, seda ma üldse ei mäletanud, et sellised laulud on kunagi laulnud, aga ausalt seal Maltis aga mul siin vastas istub üks naerunäoga mees, siis minu meelest kogu aeg naeratab hea meelega. Nimelt teda võib-olla näo järgi ära ei tunneks, aga iga inimene, kes on kuulnud raadiojaama, kus on mõningad reklaamid, siis tuleb hääl kohe tuttav ette. Aarne Mägi, teraarne Sansa, sa oled tõesti ise oma häälega tundma? No ma ei oska nüüd öelda, mis, kuidas tuntus saab nüüd kuidagi mõõta või, või on see niivõrd oluline selle asja juures, et see pole oluline, lihtsalt su hääl on tuntud ja on juhtunud ka, et lähed poodi ja siis seal aas see, ma ei ole sellist asja olnud ja kusjuures ma ise ise ka ei pane seda ise ka lähema kõrvust mööda. Mai maikuu ma ei kuula enam seda, seda, mida ma räägin, arvates ei ole ka noh, niivõrd oluline tegelikult kui, kui võtta, kui silmas pidada seda, mida ma mida, mida, nagu kui on seal siis raadiosse kosta sel hetkel, kui mina tavaliselt räägin jah, kool, kleidid ja kõik noh, see, see selleks. Tegelikult ma tahtsin Aarnega rääkida sellest Laariumiks, selline mees, kes oli Tallinnas ja ta täiesti noh, täiesti normaalne töökoht, ilus, väga ilus korter külas, käinud seal kalamajas või seal mööblimaja juures ei ole ja ja kõik oli ju väga ilus ja nüüd olete Saaremaal tagasi, mis juhtus ja mis juhtus, mis annaks siis seal seal Saaremaal tagasi? Jah, väga paljudel enamus, et mis siis nagu juhtus, et läksite tülli või, või üürivõlglasi, mis tegelikult ütles oma eelmises loos ministriga, et, et see on kuskil ühel ühel, mingil hetkel tuleb see ikkagi tuleb see tunne väga sügavalt tagasi, kas siis? Kuidas sa sellesse suhtud, kas sa tuled siia, päriselt, tuled sa siia siis käima, noh, mina käisin siin selle 17 aasta jooksul, mis ma nagu Saaremaalt eemal olin, Tallinnas elasin üsnagi tihti ja ja olin kuidagi südamesse südamega olin kogu aeg siin ja ma teadsin, et ma tagasi tulen ja samamoodi on ju need mõtted nende saarlastele ühesugused, kuna Jaan õunapuu ütles ka, et kohati nagu sellist saarem inimest, keda seal nagu tead, lihtsalt nägupidi. Minul on olnud selliseid olukordi Tallinnas väga palju, et ma tean, et ma tean, et ta on Saaremaalt, aga ma kuule, ta ka võib-olla kunagi isegi rääkinud. Kui ta mul Tallinnas või ükskõik kuskohas Eestis mujal vastu tuli, siis kuidagi ootamatult mõlemad nagu teretasime teineteist, noh ei tea, kuskohast see tuleb. Ja võib-olla see tundub nagu natuke nagu edevana, aga, aga mina olen küll siiralt uhke selle peale selle üle, et mina nagu Saaremaalt olen. Kuidas tütar sellesse saare Saaremaa ellu tema oli ka ju pealinnaplika ja nüüd on siis või tema käis siin selle aja jooksul, kui ta väiksem oli, siis noh, me oleme siin. Nüüd saab neli aastat, kui me tagasi olema enne sõda. Ta käis ikka siin väga, väga tihti ja tema tema ei tulnud üldse nagu tundmatusse kohta, temal olid siin kõik tuttavad ja sõbrad juba ees olemas. Tegelikult Aarne on siis ka see mees, kes teeb Saaremaal mängufilmi ja see on üks vahva mängufilm ja selle mängufilm, ühte rekvisiit, me käisime siin vahepeal nurga taga vaatamas, mida iga Kuressaare külaline võib näha siin jahisadama juures ja ma arvan, pilk sellest ei lähe üle ega mööda te näetegi kohe ära sellesama viikingilaeva, millest ma alguses rääkisin, räägi sellest, filmist toimub ja sina ja Aare Toikka tegite ja kui päris täpne mina, mina seda filmi nagu idees selle filmi juures on üks 30 inimest, kes seda teevad, pluss veel siis näitlejad, kokku tuleb üks, neli 50 inimest, noh, ma võin küll arvudes natukene eksida, aga, aga mina ja. Materjalide kunstiline juht Aare Toikka, kes on mu väga hea semu, hakkasime seda omal ajal kirjutama ja sellest Mul on selline tunne, et sellest ma olen nii palju juba rääkinud, et kui ma seda siin uuesti räägin, nüüd mina ei ole kuulnud. Kevade kuulutamine vikerraadiokuulajale on väga-väga hea kuulda, aga me hakkasime seda lugu kirjutama ja ja Mul on nagu siiralt hea meel, et see on nagu lõpuks valmis saanud ja ja seal kirjutamise viimase protsessi juures osales ka siis filmirežissöör Katrin Laur, kes pani ta nagu rohkem filmikeelde, sest meil oli selle aja jooksul selline noh, ütleme, et oskus kirjutada stsenaariumit tuli nagu ikkagi lõpupoole üritasime, kiskus nagu raamatu poole jälle noh, siis tehti noh, et film on teine asi, eks ole, mängivad teised asjad absoluutselt. Aga sa aru saama, kujutame see need aastased kolm 400-st kolmast kirjutamist vahelduva eduga siis omas omamoodi hea koolitus ja mul on hea meel, et seal see võttest ikka nagu ainult Saaremaal, võtted toimuvad ainult Saaremaal. Ja valdavalt ei räägi sellisest pseudokohtadest. Kui me räägime kohast, mis on Saaremaa linnast, mis on Kuressaare ja ainukene nahan, rannaküla on natukene nagu kombineeritud mitmes kohas kokku, sest noh paratamatult, kui sa kirjutad oma oma nägemuses on mingisugune koht olemas, siis sellist kohta on väga raske nagu reaalses elus leida. Kui sa natukene fantaasiat kasutanud veel ütleme ruttu ära viia, mis film see on ja siis, milles siis seal nagu siis inimesed. Tore on rohkem selline lastefilm ja Sandro lastefilm või noh, koguperefilm see on filmi nimi, Ruudi. Ruudi on film, nimi, allfilm on see, kes seda tootjana teeb. Ja noh, hästi lihtsalt öeldes on otsimise lugu. Ma ei taha nagu pikalt rääkida, sest te olete, kui sa hakata sellest asjast rääkima lühidalt siis kukub alati teistpidi välja, et seal pidama. Aga see on üks otsimise lugu ja ma usun, et aasta alguses, kui esilinastus on, siis siis sellest sinna on veel omajagu aega veebruarikuuni. Et sellest filmist jõutakse rääkida küll ja küll noh, võib-olla ka minu selline eksitav kartus, et mul on tunne, et ma olen sellest rääkinud, aga noh, on asju, kus mingil etapil tuleb rääkida natuke rohkem, et paraku nagu nende suuremalt jaolt filmid ikka, nii et enne enne seda esilinastust räägitakse palju ja pärast, kui film on linastunud, siis räägime, mitte keegi, sest mul on hirmus tahtmine, et nagu selle filmiga noh, oleks natukenegi teistpidi pärast filmi esilinastus ka oleks see vastukaja positiivne, üldsegi mitte halvustavalt rääkida, sest teistes filmides aga kuidagi noh ikka see on ikka õieti, see on nagu üks etapp, eks ole, kui sa oled selle elus läbi teinud, siis läbidan olnud ja hakatakse uut muud teha. Aga kuna sa oled selle filmi sünni juures otsast peale algul olnud, siis on see soov selle no ütleme, enda laps on kõige armsam, et noh, et hoiatada ja ei taha nagu, nagu lihtsalt niisama käest anda ja eks ma tean, eks tuleb ka endal kunagi, eks see veebruarikuu saab selja taha, esilinastus toimub ära ja eks, eks ta jääb kuskile sinna riiulile ja aga hea oleks, kui seda aeg-ajalt jälle välja võetakse. Siis vaadatakse mis iganes. Räägime ühest asjast. Starr teeb kaasa ka ühes uuslavastuses, mis on nüüd küll mõnikord juba olnud ja tuleb veel mängitakse Kuressaare linnuses löögi talvel lavastanud Tõnis Kipper ja teatrikriitik Pille-Riin Purje on Aarne kohta öelnud nii. Ilmekad ja huvitavad tüübid on kõik kolm poega, Aarne Mägi mehelik, lihtsalt lobiseda on neist kõige esinduslikum kuninglik sädemega. Kuidas kuningaks saada tuli, kas tuli liiga väga palju tööd teha või oli see kohe endal sees ja on see praegugi sees? See on. Vot ei oskanud nii otseselt panin kimbatusse mehe täiesti. Ma usun, et see on ikkagi noh, kui näitleja nakkab töö ja, ja noh, kui sa oled nagu elusast asjast teinud ja, ja ütleme päris pikalt ja, ja see on selline õpitud külg lõpetada, siis, siis on jälle hea nagu selle juurde aeg-ajalt tagasi pöördudes tunnetada, et ja seda asja oled õppinud kuskilt seest tulevad need nõksud välja, palju on siin kindlasti tehnikalt, et noh, et aga noh, ainult nagu näitlemine ei ole ainult nagu lego kokkupanek. Ma ehitan maja valmis. Siin-seal on ka midagi muud, kui sa küsisid, et kus säde tuleb? No olukord on selline, tükk on, raskisin, säde on see, ütleme nii nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Jah, jah. Ja räägime filmi lõpuks siin andeks, ikkagi viikingi lahjast. Kas sellega on võtteid tehtud, ei ole, viikingilaevaga tehtud, veel. Nasval ehitati ta, noh, ütleme lööduda ülesse. Praegu on siin võtetel seisavad ees nüüd augusti keskel keskelt aust teise poole, nii et huvilised saaksid näha. Oja kindlasti kindlasti ma usun, et kohalikus raadios või ajakirjanduses sellest kindlasti juttu tuleb, millal täpselt seal, kus kohas, millal sa viimati Muhus käisid? Uus, tähendab, tähendab kehimite läbi sõitnud, jah, vist nüüd ütleme, et ma sõidan tihti läbi muus, ma käisin, et tõstid. Nagu eelmisel aastal avat, mina käisin eile ja eile ma sain väga vahva elamuse osaliseks, nimelt viis sõber Ivo Linna mind ütles, et sa niikuinii linnamats ei tea midagi sellest kultuurist ma viitsinud kultuuri nautima ja. Me käisime küüni kontserdil ja küüni kontserdid laulsid kaks head sõpra 1000-le kujutate 1000-le sõbrale heinaküünis, istusime heinapallide peal ja laulsid, vot sellist muusikat. Üks neiuke maalt, kes tahtis tangu oh kuidas talle meeldis tangu äida nud tema enama mur valssi ainult tangu pahatamat Anssi siis neiu oli sellega nii jääda, sest et ta ei teadnud, kui ta äi olnud ka, kes, olles bände ta etangu alast saanud tantsida üks noormees, kes mõistis tangu Se silmas teda üle aja plangu, kuidas neiu oli sellega nii jääda armsa tangu tantsiga end vai iva siis noormees Urangutangu, see hüppas sealt üle aja plangu. Algul neiu veidi ehmatas külla härra, aga tango dance algas peale puude all, nüüd mõistis meie neiukene tangu, aga tangu tõi tal väike kese pambu seekis endas, nii kõvas ta mur valsi ainult tangud tahatama. Tantsi nüüd, neiu vaatab taeva poole ööl ja kannab oma musikanti süül. Ja mõtleb veel üle ja plangu, kus õppesse noormees taldangu. See oli Marko Matvere ja temaga koos õliga veel Jaan Tätte ja 1000 sõpra, nagu ma ütlesin ja seal oli tõesti suurepärane kontsert. Aga nüüd on meil siin meie heaperenaine, kui nii võiks öelda ja meil ei oleks üldse viisakad, kui me ei räägiks oma lahke voorustajaga. Marju viijanud oleme praegu siis Georg Otsas Jantson siin esimest korda mul õnn ninaga avapeol, rääkisime, ühesõnaga maja on väga kihvt väljast vaadates siis oleme küll ka saanud, aga mitte väga palju selle majaga tuttavat tähendab, nüanss ei ole. Mida te siin pakute? Et kui nüüd linnavurle või ma, ma mandri purre tuleb siia minema, siis siidi saaksid. Tere päevast kõigile ja meie Georg Otsa spaahotell siis eelkõige Spaa pakub siis puhkavale inimesele kõike nii meele kui keha naudinguid ja mõnusid seoses spaa hoolitsusega ja samuti ka hotellimajutus küsinud. Eestlased, soomlased, lätlased, sakslased. Kõige rohkem on eestlasi, et eestlased on avastanud tõelise puhkusevõimaluse ja loomulikult Põhjamaad ka ja kaasa arvatud siis Balti riigid, Venemaa, et eestlasi. No suvel on, siin on vist päris võimatu kohta saada, kui me siin tahtsime, et meie insener Rein Palo saaks ka Georg Otsa spaas mõnusid tunda, siis 1000 kinni ei saanud, nii et ikka peab väga palju vist ette tellima. Ja et soovitavalt majutuse koos hoolitsustega ikka broneerima kuu aega kolm nädalat ette, et suvel muidugi kõrgperiood, et, et kindlasti kohta saada kehtiv ka sügisel, talvel, nädalavahetustel. Millal on siis see kõige, ütleme tühjem periood siin? Rahulik aeg nautida seda atmosfääri siin sees oleks ehk tööpäeviti siis teisipäev, kolmapäev ehti käest, Viilsem aeg, et oleks ruumi basseinides mõnuleda saunades ja restoranis. Aitäh Marju, viijanud meie siit Kuressaarest Georg Otsa spaakeskusest lõpetame, saatejuhid olid Janssa ja Aare Laine ja ühe mõnusa lauluga, siis meie saade siin jätkub veel natuke vähem kui paar minutit. Ühise. Ma ei, ma. Tavajärjekorras.