Pühapäeva süda ütleb täna kõigile tere Haapsalu lahekaldalt. Aastase kuursaali verandalt on mahe Pääle mõtlik. Suvelõpu enne lõunaümberringi õitsevad roosid lahel olla luiki luigepojad on juba suureks kasvanud. Pargipuud põlised hõbepajud kohisevad ümberringi ja ma usun, et see kohin ulatub ka kõikide kuulajate kõrvu ja nii on see Haapsalu kuursaali ümbruses haapsalu imenaadil iga päev. Mina olen Kaja Kärner ja teine saatejuht on vikerraadiokuulajale hea tuttav. Andres Ammas tuleb välja põline haapsel. Lane. Sina räägi palun, mis on sel nädalavahetusel Haapsalus teistmoodi kui iga päev? Tere päevast, Haapsalus on valge daami aeg ja see on minu meelest parim aeg Haapsalus üldse. Mulle meeldib väga Haapsalu just augustis. Ja sel nädalavahetusel on Haapsalus sündinud juba päris palju põnevat nii väikestele kui suurtele. Suur-Roosi pidu, mitmesugused teatrietendused, kõigest sellest tuleb meie saates täna pikemalt juttu. Aga muidugi kõige tähtsam on, et alati romantiline. Haapsalu on sel nädalavahetusel kõige romantilisem, sest on augusti täiskuu ja valge daam ilmutab ennast. Ja sina oled puhastverd haap sellele? Jah, ma olen sünnilt pealinlane olnud esimesed, kas elukuud Tallinnas, aga sellest ma palju ei mäleta. Miks sa oled siia pidama jäänud, miks Tallinna, kui suurlinna tuled, sind ei peidus? Aitäh. Elukeskkonnale on Haapsalu minu meelest parim paik Eestis. Rahu, mis siin sinusse hoovab ja, ja mis siin tasakaalu viib, see kompenseerib selle võib-olla Tallinnas tööl käimisega, tekivad tõtlikkuse ja, ja närvilisuse. Mis seal salata, Haapsalus ei ole kõigile inimestele tööd ja paljud käivad Tallinnasse tööle. Hommikul on siin Tallinna maanteel paras autode sugune rongkäik. Ma ennast ennast siin maandamas ja, ja taas laadimas on Haapsalus tohutult hea. Ja pikemat või lühemat aega on Haapsalus elanud kõik meie saatekülalised, nii nagu ka esimene. Minu kõrval istub mees, kes minu meelest teab liialdamata öeldes Haapsalust kõike minu jaoks haapsalu elav entsüklopeedia, kolleeg, arhitekt Tõnis padu. Tere tulemast. Ja kõigepealt tahaksingi küsida, et Tõnis eile õhtul oli ilus täiskuu õhtu ja täiskuu öö tuleb välja, et meie seast vist keegi valget daami eile vaatamas ei käinud. Aga mina kogesin eile ühte piinlikku hetke, et põlishaapsalu sõna ei oska ma ikkagi Haapsalu külalisele täpselt öelda, mis kell daam ennast ilmutab. No mis kell selle daami kohta peaks ütlema niimoodi, et ega ta ei olegi kinoetendus, mis algab 19, null null ja ja lõpeb seal 20 30. Nii täpselt tõenäoliselt võtaksin selle romantika üldse ära. Peab ütlema, et valge daami aeg on tõesti see augusti täiskuu aeg ja noh, natuke peale seda ka siis, kuhu juba kahanema hakkab ja öeldakse, et daam näitab ennast siis ikka natuke hiljem ja natuke hiljem. Ja lihtsalt sellel augustikuu täiskuu ööl tuleb minna lossiparki, jalutada seal ja tunnetada seda erilist Kunda ja valgusemängu, mida, mida see augustikuu ikkagi väga ere kuuvalgus ja juba päris pime taevavõlv pakuvad seal puude vahel ja müüridel kui see valgus niimoodi kenasti mängib ja see valge daami ootamine seal valli peal kuulub kindlasti asja juurde. Ega mina päris minuti pealt, et seda nüüd küll öelda ei tahagi, aga pakun niimoodi, et kui kuskil peale Üheteist 12 paiku, siis võiks hakata ikka ootama juba? No sa ütlesid ilusasti, valguse mäng. Kas sinu arvates valguse mäng on juhus või omaaegsete ehitajate vingerpuss? No ilus oleks ju öelda, et see kõik oli niimoodi projekteeritud ja mõeldud, Need ehitusmeistrid olidki nii luulelised ja vaatasid kuud ja ehitasid aknaid ja müüre just niimoodi, et see valgus selliselt mängiks. Kuid noh, niisuguse praktilise inimesena ma tahaks öelda, et tõenäoliselt mängib valgus muidugi nendel müüridel igal juhul ja, ja kui mõelda nüüd selle ristimiskabeli peale mille, mille akendel Me oleme seda valgusemängu vaadata, saame siis, siis noh, eks see kõik tuleneb sellest, et kirik, kirikud on traditsiooniliselt orienteeritud läänest itta, altariga itta. Ristimiskabel asub toomkiriku lõunaküljel, nii et ka tema Nad on siis kolme külge läände lõunasse ja itta. Ja, ja kui kuu siis niimoodi piltlikult öeldes ümber selle kabeli taevavõlvil kulgeb, siis siis need varjud seal akendes ka vastavalt mängivad, nii et noh, tahaks uskuda, et, et need ehitusmeistrit mõtlesid selle valgusmängu peale, aga, aga teisalt on ka võimalik, et see kõik on juhuslikult niimoodi tulnud. Üks vähetuntud asjaolu on see, et valge daam näitab ennast tegelikult ka talvel. Valge daam näitab ennast tõesti, jah. Nüüd nüüd lähebki jutt sinnapoole, et me hakkame seda romantikat nagu maha võtma. Noh, niisugustele laisematele inimestele ja nendele, kes öösel ei taha seal lossiaias jalutamas käia, annaksin ühe sellise soovituse, et et näiteks septembrikuus kusagil seal septembri lõpupoole, siis kui päikesekaar on juba madalam. Hommikul poole 10 paiku. Ma võin nüüd enam-vähem täpselt öelda, et hommikul poole 10 paiku kusagil sisse, novembri lõpus tasub sinna lossiaeda jalutama minna ja siis on see hommikupäike, mis parasjagu tõuseb enam-vähem sellel kohal, kus on augustikuu täiskuu ja, ja sellel ristimiskabeli aknal on valge daam täies ilus, nähtav ja, ja muidugi noh, niisuguse väikeses puhastuse võib reeta, et enamus nendest piltpostkaartidest, mida, mida te osta saate kauplustest on on just pildistatud ka sel ajal päikesega natuke tumedamaks toonitud. Nii niimoodi see mäng käib. Tuletame kuulajale pisut meelde, millal esimest korda seda valgusemängu märgati üles kirjutati ja rahvale teada anti. Noh, ajaloolased väidavad, et valge daami legend tegelikult on märk ülesmärkimist leidnud ikka juba päris ammu ristimiskabel ise on ehitatud 1500.-te alguses, mõnedel andmetel veel varem noh, ilmselt siis, kes see valgusmäng oli jälgitav, aga noh, ütleme niimoodi siiski 1500. Mina usun seda varianti, et see ristimiskabel on ehitatud siis sel ajal, kui linnuses toimusid suured ümberehitustööd, kui ehitati piiskopilinnuse see peatorn, vahitorn, kuhu otsa me saame ka ronida täna. Ja sellest ajast on siis pärikese ristimiskabel kõik need aknad ja ilmselt ka see valgusmäng muidugi üks, aga sealjuures on, sellel ristimiskabeli on algupäraselt olnud kiviraamidega aknad, sellised suhteliselt düsged sellised nagu on näha toomkirikul tahutud paekivist ja, ja sellised aknaraamid sellist valge daami siluetti nagu praegused puitraamid ei anna. Need puitraamid pärinevad siis kiriku taas ülesehitamise ajast. Tere 1800.-te lõpust, nii et tegelikult mina seostan seda legendi ikkagi põhiliselt selle romantismi ajaga selle ajaga, millal fil rajati Haapsalu piiskopilinnusesse ja millal seal palju jalutamas käima hakati ja ilmselt siis ka sel ajal märgati seda. Märgati seda, seda omapärast valgusmängu ristimiskabeli lõunaakna. Niiet noh, julgeksin väita, et kusagilt siis kusagilt sellest romantismiajast 1800.-te keskpaigast Ja umbes samast ajast pärineb vist ka see nii-öelda promineerimise algus ja, ja selle koha kujunemine, kus me praegu istume siin promenaadil. Jah, eks need asjad on kõik omavahel seotud. Haapsalu kuurort sai alguse 1825. aastal. Ja esimene ravila asus hoopiski teises kohas, mitte siin Haapsalu hommikupoolsel kaldal vaid see asus läänekaldal, kutsutakse seda kohta tänase päevani Bergseltics. Selle selle järele siis, et, et seda muda ravilat. Haldas tollane apteeker Bergselt ja selle Berghvelti mehe nime järele, siis me tunneme seda randa tänaga. Berkveltina vanem nimi on sellel kastini. Aga teine mudaravila ehitati siia promenaadi serva. Tol ajal veel promenaadi ei olnud. Ehitati siia. Hommikut poolse kalda peale ja, ja siis umbes samal ajal alustati ka siia selle kaldapromenaadi ehitamist ja samal ajal ka lossipargi rajamist, nii et see on tegelikult seotud kõik Haapsalu kuurordis kujunemisega. Haapsalu parkide kujundamine ja areng. Enne seda küll oli tegelikult üks uhke park Haapsalus veel, see oli telo kardi lossi juurde kuulunud park. See Delagardiide suvemõis asub siis Haapsalu piiskopilinnusest mandri poole või lõuna poole ja, ja piiskopilinnuse ja selle della kardi suvemõisa vahel ja ümber oli siis kena suur park, see on Haapsalu kõige vanemparkidega. Mis oli siin, kus me praegu istume, kui siin ei olnud veel kuursaali Vanad alguse juurde. Et nagu juba mainisin, siis teine mudaravila ehitati siia kalda peale ja paralleelselt sellega alustati siia kaldapuiestee rajamistesse Kalda puiestee ulatus siis sellest mudaravila õigeusu kirikuni promenaadi idapoolses otsas. Ja On jah, pärit ju siis projekteeritud on 1897 ja, ja päris täpselt see valmimise aeg teada ei ole ka ütleme niimoodi, et arhitektuurileksikonis mainitakse aastad 1905. Enne seda on siin promenaadil olnud jah, mitmesuguseid ilusaid rannakaunistusi, randa, kaunistavaid ehitisi teisigi ja kahtlemata kõige uhkem nendest oli siit Kuusalist natukene vene kiriku poole jääv selline sammaskäik, sadakond meetrit pikk, Haapsalu raudteejaama perrooni meenutav selliste puitsammastele varikatusealune, mis algas drink Hallega joogimajaga, kus olevat pakutud siis kohalikku mineraalvett juua ja lõppes teise paviljoniga ja selle koha peal, kus me siin praegu istume, asus pisikene majake, mida tunti lugemismaja nime all. Siin olid siis värsked ajalehed kohaliku raamatukogu raamatud suvitajatele saadaval ja Raekoda oli siinsamas selle lugemismajakese juures, nii et see, see pisike plats, mis meil siin, noh, mida meie näeme, aga raadiokuulaja ju ei näe. Et see seesama plats nägi peaaegu samasugune välja kui kui kusagil, siis 110 120 aastat tagasi, ainult et siis kuuse oli kohapeal oli, oli umbes kolm korda väiksem lugemismajake. Tänane kuus oli perenaine Sirje Ginter on siia nii palju ilu loonud ja ja nii palju vaimukaid esinejaid toonud, et mine tea, võib-olla ta rajab siia ka jälle lugemistoa. Sest Sirje haarab igast heast mõttest alati kohe kinni. Aga me oleme nüüd abil maalinud raadiokuulajale tõesti pildi, kus me oleme ja milline on selle paiga ajalugu. Aitäh arhitekt Tõnis padu selle toreda sissejuhatuse eest ja on paras sõnajärg edasi anda kajale ja Sirjele. Et nad räägiksid, mis kuulsalist edasi saab. Ma enne seda veel küsin Sirje, et kuidas see kuursaal välja nägi 1997. aastal, kui sa siia sattusid. Ma sattusin tõepoolest 1997. aasta juulikuus siia. Ja armusin sellesse paika otsekohe. Ja selgus, et Urmas Sukles Haapsalu endine linnapea oli vedanud kihla Eesti miski joojate meestega. Et kui esimeseks juuniks ei saa kuursaal Haapsalus valmis, astub tagasi, aga mehed kuulsid valesti ja, ja selgus, et päriselt siis Avatise kuulsal esimene juuli 97 turmasel oli veel kuu aega aega seda maja lihvida ja venitada. Ja tänu temale tõepoolest vist ilmselt siin see ettevõtmine teoks sai. Tänane kuursaal ärkas uuesti ellu. Ma natuke hiljem lugesin ajalehest, et kuursaal otsib rentnikku või perenaist või kes tahaksin tööd teha. Ma mõtlesin, issand issand, selline ilus koht ja panin oma lennukad mõtted paberile. Matsin nad kohe siia Haapsalusse ja, ja Urmas oligi siis see inimene, kes mind just siia välja valis. Ja nüüd ma olen siin juba kaheksandat suve. Ja pean ütlema, et ma tõesti armastan Haapsalu linna meeldib siin ja süda on siia seisma jäänud, nagu öeldakse. Süda on siia kinni jäänud ja ma arvan, et kui ma püüaksin loetleda kõike seda kõiki, neid traditsioone, mida sa oled siin juurutanud, alates sümfonietta kontsertidest, promenaadi, kontsertidest, naiste džässikontsert, tõesti, igasugustest kostüümietendustest ja draama omadest. Lõpetades sellega, nüüd oled sa andnud oma sõrme aiandusele, sellist, kuhu ka ei vaataks, igal pool õitsevad kaunid roosid, kevadeti tulbid, noorpaar saab istutada siia õunapuu ja roos on üldse, tundub mulle selle maja märk alates pits puiduarhitektuurist meie peade kohal ja lõpetades sellega, et kui paar läheb kuursaali kohvi jooma, siis kuidas seal last ripub roosikimp, või? Jah, on selline komme, et kui kohale on riputatud roosikimp või roosiõis siis see tähendab seda, et kõik, mis selle laua taga räägitakse, peab jääma saladuseks. Ja me oleme aeg-ajalt siia selliseid roosikimpe lakke riputanud, kui mõned oma salajuttu puhuvad ja ja tegelikult on see üks päris põnev, asin sind alistantsis kunagi üks vanapaar, nad nägid väga head välja ja nad olid väga armunud ja ja ma läksin nende juurde ja küsisin, kes nad on. Ja nad ütlesid, et nad tähistavad oma viiekümnendat kohtumispäeva siin Haapsalu kuursaalis. Ja üks nendest elas Kanadas ja teine elas Austraalias ja nad tulid siia selleks, et taas kohtuda. See on hingemattev lugu, aga tahan öelda seda, et tõenäoliselt ei jõua üles loetleda kõike, mida sa oled siin kaheksa aasta jooksul teinud, küsin ainult, kas programm on täidetud ja mis saab edasi? No kõik need mõtted, mis ma 97. aasta sügisel välja mõtlesin iseenda jaoks, siis tagantjärele vaadates mulle tõesti tundub, et see kõik on juba tehtud. Ja ma tõepoolest ootan uusi väljakutseid iseendale ka. Ja ma arvan, et see, mis oli eile, on meie kõikide jaoks minevik, see, mis täna on olevik ja see, mis on juba homme, on tegelikult tulevik. No see, et kuursaal on täna 100 aastat vana. Täna me peame mõtlema, et 50 aasta pärast on kuursaal 150 aastat vana. Ja kui ma eile küsisin publikupreemia saanud noorelt Haapsalu salli kudujalt. Et kuna sa oled 50 aasta pärast ta ütles mulle, et 70 ma ütlesin talle, et siis oled sina see Riin oli tema nimi, et sina, Riin, oled see, kes korraldab siin Haapsalu promenaadil, 50 teised rahvusvahelised Haapsalu salli kudumisvõistlused. Lisaks sellele on väärtuslik mõte see, et kõik Haapsalu inimesed on nakatunud sellest Promenaadist aladesse, sellest, et nad tulid siia lilli istutama alates sellest, et iga pisiasi siin ümbruses läheb neile korda. See on tore ja et see promenaadi joonistamine jätkuks, sest see promenaad on päris pikk. Et see promenaadi kaunistamine jätkuks, et ta saaks järjest ilusamaks ja et see ilu loomine olekski see märksõna. See puhtuse, valguse ja ilu loomine olekski tähtis iga inimese jaoks, kes siia tuleb ja kes siit läheb. Ja et nad saavad siit kaasa rahu südamesse, uut energiat. Et see ongi kõige tähtsam, mis veel tulevikku vaadates ära teha tuleb. Ma usun, et kui üks haapsalu aiapidaja-omanik majaomanik kui kaunilt roosid õitsevad ümberkuursaali ja kui hästi nad ennast tunnevad, siis ma usun, et igaüks tahaks endalegi aeda kas juurde või, või lihtsalt istutada roose. Nii et see kaunidus ja, ja ilu, mida nad siin näevad. Nad viivad selle endale koju ja, ja eks seegi on üks sinu kustest. Kaugematest eesmärkidest. Eelmisele aastal sai Haapsalu Haapsalu linn 725 aastat vanaks ja see, et me siia ümber koos Põltsamaa roosiaia inimestega need roosid maha istutasime oli algus sellele nii-öelda roosimisele roositi siin Roosi, Laadoga, Põltsamaa roosiaed oli just see, kes teisi ja istikuid ja need rändasid tõesti paljude Haapsalust inimeste kodudesse ja see oli tore vaatepilt. See oli tõesti tore vaate vist, et mul on hea meel selle üle. Me kuulame tänases saates täis Haapsalu lauluvõistluse valge daam laule ja seegi lauluvõistlus on sinu korraldatud ellu kutsutud. Mis sellest lauluvõistlusest edasi saab? See lauluvõistlus iseenesest ei ole päriselt minu ellu kutsutud, see oli juba väga palju aastaid enne mind Taali soiku jäänud. Ja ma olen alati seda meelt, et pole vaja alati välja mõelda midagi uut. Tuleb lihtsalt vanast riidekapist otsida välja üks vana armas ilus klient. Nii oli ka selle lauluvõistlusega. Ja kui esimest korda see kontsert siin toimus, siis mina ütlesin, et oleks tore, kui inimesed paneksid pähe kübarad selga valged või vähemalt heledad kleidid ja mehed oleksid ka natukese heledamad riietses, kui ainult teksapükstes. Siis paljud ütlesid mulle, et mis sa hull räägid, eks ole, siia ei tule mitte ükski inimene. Kui nad lõpuks tulid ja tulid järgmisel aastal istusid mere kaldal ja laulsid sellest kaunist haapsalu linnast, ükskõik kui ilusti keegi need sõnad oli ritta seadnud ja millised ilusad viisid. Et Haapsalus viivad kõik tänavad merre. Et luiged ujuvad, et valge daam on aastaringselt aknal. No selline puhuja taevas toodi kõigi jaoks all, et hakka või hakka või imet uskuma. Nii oli ja ma loodan, et see lauluvõistlus tuleb ka Haapsalus uuesti, sest igal aastal seda tõepoolest korraldada ei saa. Aga muusikud on väga palju laule juba sahtlisse kirjutanud ja nad lihtsalt ootavad, millal need rahva ette kuuldavale tuua. Ja järgmisel aastal kindlasti me korraldame siin promenaadil ühe suure roosikontserdi ja laulame roosidest vahelduseks valgele daamile. Aga nüüd kuulame üht ilusat Haapsalust kirjutatud laulu autor on Valter Ojakäär ja Helin-Mari Arder. Laulad. Ja laheda, mis käi on tervistavad muda ja vanalus ja saladuslik valge. Ning linnulennult linna päenore. Rongiga Ena nüüd. Jaamast jääb paremat kätt liin, mis me teede hoop sõrmuse milles kleebid pläbi peenraid. Tere tulemast pühapäeva südamesaatesse Aidi vallik. Ja täna on meil juba olnud juttu mitmest Haapsalu legendist, sellest kõige kuulsamast valge daami legendist ja ka kuus oli perenaine Sirje Ginter rääkis siin ühe nii-öelda nüüdis legendi. Eelmisel aastal Haapsalu juubeli eel mõtlesid hakkajad Haapsalu inimesed välja ja tuletasid meelde terve hulga legende, nii-öelda uus legende. Need legendid kirjutati asfaldile, et mõnes kohas on nad juba kulunud. Mõnes kohas võivad linna külastajad neid tänagi näha. Sinaidireid üks legendide väljamõtleja tuleb sul praegu armsam neist ka meelde veel. Tere. Jah, neid legende oli tore ja põnev kirjutada jaa. Jaa, ja, ja ma mõtlesin neid vist panin kirja neid kolm tükkimi. Aga selgelt meeles on mul ainult üks, mis käib meie linnapudeli Kunnarist, see on mujalt pärit kuulajale teadmiseks, et meie linna Gunnar on, on niisugune tublisti vist juba üle 70 valgeks läinud peaga härrasmees, kes tänavu oma kaheksakümnendat sünnipäev või seda on tore teada ja ta on elupäevad käinud väga korralikult pressitud ülikonnas, valge särgi ja lipsuga ja korjanud pudeleid kõikjalt, kust saab. Miks ta seda teeb, sest tema välimus küll ei peegelda nii kehva elujärge ja talle kuulub linnas mõni majagi. Eks ole, nii, ja siis ma mõtlesingi legendi Kunnarist, kui Gunnar oli veel noor ilus mees ja elas Haapsalus, siis oli ta väga armunud ühte Noarootsi tüdrukusse. Aga näe, Noarootsi tüdruk ei tahtnud mitte minna Kunnarile mehele, öelnud Kunnarile Gunnar man õnne olles tas mina mõtle ikka natuke veel ja saan vanemaks ja kui mina küllalt vana olen, küll ma saadan sulle kirja pudelipostiga, et minu jah, sõna on seal pudeli sees. Aastad läksid, Gunnar elas Haapsalus, kõndis mere sääres, kõndis tänavatel, vaatas igasse viimasesse kui pudelisse, korjas iga viimase neist üles ja uuris hoolikalt sisemust, ootas Noarootsi tüdruku jah-sõna, ootab seda siiamaani. Väga armas lugu ja tänavu oled sa legendid pannud kokku uueks etenduseks, bürgermeistrile tuleb Brüsselist. Kui palju selles etenduses siis tõtt on, nii palju, et vale koos seisaks või, või rohkem? Rohkem tõenäoliselt, sest sest selle näidendi kirjutamise algne mõte oligi see, et tutvustada linnakodanikule Haapsalu ajalugu raekoja ehitamisest seal. Et mis siis toimus, mis oli umbes see linnaelanike kontingent, kuidas inimesed elasid ja, ja armas sõber, Ülla paras ajaloolane, korjas, korjas kokku igasuguseid fakte, tegi väljakirjutusi ja ja tuhnis tuhnis ajaloo ürikutes ringile. Meie koer ja tõi mulle siis kausta teie materjali, mida ma ka hoolega uurisin ja neist huvitavama ja kasutuskõlbliku ma välja nokkisin. Ja aga no näete, tulemus tuli ikkagi niiviisi, et sellest faktikesksest faktikesksest informatiivsus näidendist sai niisugune koomiline jant. No pealkiri on sellel bürgermeister tuleb Brüsselist ja bürgermeister on Haapsalus ju tegelikult olemas olnud? Jah, neid bürgermeistreid päris mitu, need olid ju põhimõtteliselt linnapead, linnapead ja. Ja Ma küll ei suuda meenutada nüüd selle bürgermeistri nime, kes 200 aastat tagasi siin ametis oli, häbi tunnistada. Aga, aga see näidend, näidendi sisu seisneb ühes raeistungid. Et on möödunud mõned kuud Haapsalu uue raekoja sisse õnnistamisest, aga seal ei ole saanud toimuda ühtegi istungit, sellepärast et bürgermeister tuuritab Euroopas ringi ja, ja siis kui ta lõpuks saabub, siis saab raad nii-öelda alustada oma, kuid seisnud tööd. Ja siis selle istungi käigus saab, saab vaataja teada Need faktid hoopis tolleaegse haapsalu kohta kui sa ja saab ülevaate selle, selle keskmise tolleaegse lihtsa haapsallu, see igapäevaelust ja põhiprobleem kreemidest. Kui saab siin niisugusi, teadvustab lõbusaid paralleele tänapäevaga ja ja saab aru, et 200 aastat ei muuda inimeste linnade juures just olemuslikult palju. See paralleel mineviku ja tänapäeva vahel ei olegi nii punkteeriline, vaid sündmuse intriigid, karakterit, mis olid Haapsalus 200 aastat tagasi, et neid võib ju tänapäevalgi Haapsalust leida. Olen ma kuulnud, et näidend on niimoodi üles ehitatud? Jah, ma üles ehituslikus mõttes päris päris seda silmas ei pidanud, aga see lihtsalt läks niimoodi. Noh, näiteks nende märkmete väljakirjutuste hulgas, mis mulle toodi, oli, olid siis nagu olid märkmeid ühe kaupmehe kohta, kes tahtis kangesti poe peale torni ehitada ja keisrilt luba küsimas. Mina ei tea, tähendab, ja loomulikult ma ei saa niisugust toredat fakti kasutamata jätta, kui Haapsalus on, on just just siin mõned kuud väldanud mölia lament selle ümber, et kas kaubamaja kõrvale peaks torn kerkima või tuleks ära keelata. Ei saa ju jätta niisugust asja ära kasutamata või sisse igivana linnuse haldamise probleem. Et selge see, et niisuguste üüratud ku lossi hooldada ja kantseldada on kohutavalt kallis ja talle rakendust leida või 18. sajandil oli, oli see kirik ja kogu kupatus 50 aastat juba tühjana seisnud seal lossi kirikus hoiti sõjaväehobuste õlg ja, ja, ja põrand oli ülestuunitud, need kivid vedelesid laiali, linna elanikud käisid sealt oma ehitiste tarbeks kive näppamas ja ja, ja varanduseotsijad käisid sinna põranda alla maetud kõigevägevamat haudades. Need piiskopid ja, ja muud tähtsad isikud tuhnimas, nii et et, et andmed väidavad, et seal olidki lihtsalt risuhunnikuid ja need maetute luud seal läbi isegi vedelesid. Jaa jaa, url torm oli viinud kiriku katuse pealt ära, vihm 100. sisse, et see asi oli kaunis õudne. Ja siis Kiltsi mõisnik, folkloor, Ring tuli linnale tõepoolest tehingut pakkuma, etama, vähemalt selle lossikiriku teeb korda, remondib ära, annab Jaani kogudusel üle, kui ta saab vastutasuks kaks kirikuküla endale. Jälle jälle, eks ju, see igivana see, see probleem linnuse haldamisega kestab jätkuvalt ja jätkuvalt ja jätkuvalt. Et niimoodi niimoodi need paralleelid tulid ja, ja ma lihtsalt kasutasin neid asju ära. Naljakas, proua Baumike, tema, ma mõtlesin sinna ise välja, ajalooürikud, temast vaikivad. Aga mul oli vaja, ma mõtlesin selle üle päris pikalt, et oli vaja niisugust niisugust siduvat siduvat tegelast siduvat karakterit, kes, kes, kes teeks sellest faktiloendist või episoodide reast, teeks, teeks tervikloo. Ja kuna auväärse raekoosseis seisneb auväärsetes meestest, siis ma leidsin, et peaks olema ka üks nii-öelda lihtne linnakodanik, no mis ta nüüd nii väga lihtne tall, kaupmehe lesk, aga, aga lesed tead, teadupärast ei elanud ajaloos eriti hästi. Et, et niisiis tulebki see proua ruumike kes üritab Raele teadvustada nii-öelda lihtsa inimese probleeme. Ja tolleaegse haapsalu inimeste tundub põletavaim probleem oligi see, et nad olid koormatud majutuskohustusega. Et kuna linnas linnas peatus peatusid vene sõjaväe rügemendis, siis iga linna elanik oli kohustatud neid oma elamisse majutama. Kasarmuid veel ei olnud. Linn, lill üritas kodanike elu kergendada niivõrd, et püüti kõrtsid täis laduda, aga neid oli ju sadu neid sõdureid ja siis igal linnakodanikul lasus kohustus oma majapidamises siis mõnd sõdurit pidada ja seda majutus, koormust arvestati siis vist tubade arv puu järgi või? No mõistagi ei ole professionaalsed näitlejad need, kes seda näidendit ette kannavad, kes on osatäitjad. Osatäitjad on Haapsalu linnavalitsuse ja volikogu liikmed. Kuidas see teil õnnestus? Minul ei õnnestunud, Aivo Paljasmaal õnnestus neile auk pähe rääkida. Alguses oli ainult niisugune lõbus ideed, noh, et mõtle, kui lahe. Kui neid osa osa osatäitjad oleksid, oleksid linnavalitsuse tegelased. Aga ma ei, ma ei, ma ei uskunud seda täiesti tõsiselt, sellepärast et, et noh, ma tean, et avaliku elu tegelased ja, ja kõik koormatud hirmsasti ööd ja eriti eriti kuurortlinnas suvel on kõigil palju tööd. Et ma nagu ei julgenud seda uskuda, aga siis ühel esmaspäeva hommikul istus Aivo Paljasmaa mu laiali ja teatas, et nii, et tal on kõik juba tehtud, kõik on pehmeks rehkitud, mängivad jutustage nüüd palun neid kahte. Osatäitjad, kes meie vastas mikrofonide taga istuvad, et kohe kanda ette aha, nii, Andres, sina oskad ütelda. Ja et kõike seda praegu kuuldut illustreerida, on meil head kuulajad teile välja pakkuda. Kaks lühikest katkendit. Meiega on liitunud kõigepealt härra kaupmees Ramba alias Raymond Luunev ja emand Hirsch Anne Pangsepp ja proua Baumike. Maie Matvei. Esmalt see kuulus kaupmehe torni lugu. Tere päevast, auli kraad. Traeta toob härra kaupmees Ramba. Vaadake Aulik kraad viimasena, seal on mu äri nõnda hästi läinud. Et mõtlesin, et ehitaks oma poele torni. Ilusa kõrge torni kaugele-kaugele paistaks. Vaat see on kaupmees, rombachi kuulus pood. Torn koguks ajapikku kuulsust meelitaks kundesid ligidalt ja kaugelt. Niiet voolik, raad. Kas lubate mul poe peale torni ehitada? Vaat see on teil üks väärt mõte, kaupmees Ramba tooks juurde ja torn linnalegi kuulsust ja poe peal torn. See on üks kena ja uudne asi, mida mitte igalt poolt ei leia. Niisugune katkend näidendist, see sunnib mind küsima ärimees Luunev, et kas teiegi tahaksite ehitada üht kõrget torni keset Haapsalu linn. No kindlasti mitte kõrgelt kui Rambo aga midagi nihukest lihtsat kaubamaja kõrvale, nii palju kui nüüd, viimasel ajal on kõik kuulsad eesti arhitektid sõna võtnud ja öelnud, et sinna lihtsalt sobib natukene kõrgem hoone mis nagu teeks selle linnapildi ilusamaks ja selle keskuse ka, sest proovisime ka detailplaneeringus, et võtsime selle torni maha ja siis ta on hästi mage ja, ja niukene mööda maad voolavkeskus, et see torn kindlasti ilmestab ja teeb selle Haapsalu linnasüdame ilusaks, elavaks ja väga armsaks ja mis Meetan, fraad, raad on seekord teist meelt. Raad arvab, et see torn sobib sinna ja, ja toetab seda. Vaat nii, kes ütles, et ajalugu kordub? Jah? Ajalukku korduski torniosas aga lõpptulemus, inimesed saavad kogu aeg targemaks ja ja, ja mõistlikumaks. Ja Aidi, kuidas lugu põrgemistele lugu lõppeb? Björgen torni lugu lõppeb sellega, et raad otsustab torni ehitamist mitte lubada, sest sest kui no milleks peab Torn kuulsust koguma kaupmehe poe peal, kui ta võiks seda sama hästi teha raekoja otsas. Niiviisi lõpeb torni lugu, aga bürgermeistri lugu lõpeb sellega, et alandatud proua tagumik ja kes ei ole kelle, kellele tundub, et tema probleemi ei ole tõsiselt võetud. Piilub, piilub ukse tagant lukuaugust, kuidas, kuidas härra bürgermeister bürgermeister oma Brüsselist kaasa toodud kingitusi seal ametivendadele näitab. Ja kuna Brüssel kuulus pitsikudujad, linn, siis on ta kaasa toonud niisuguse peenvillase pitsrätiku. Ja kui siis, kui siis bürgermeister koos raekoja ruumist ruumist lahkub, siis proua Paulike kasutab juhust koosemand Hirschiga ja puhtalt kättemaksuks uurivad selgeks selle mustri. Ja otsustavad siis endalegi sellised kududa, et küll jõululaupäeval Lassis bürgermeister oma prouale seletab, et kuidas ja kas ikka see kallis kingitus just Brüsselist toodi. Kuulame. Oh, sa Jeesuke, missugune Master, näe, ühekordsest lõngast kootud, aga varda tuunika jämedama tulnud, issand küll, kui see musta nüüd ka meelde jääks. Õhuseen siis seitse kinnist mustrikorra keskele nupp, teine mustrikord jookseb teistpidi ja serva mööda on veel eraldi rebits kootud. Nii pikk ja nii lai. Kindlasti on seda pärast läbipesemist veel kuskil raami vahel initatudki ei ole siin tegelikult rasket midagi. No kui brüsseli prouad sellega hakkama saavad, miks siis mitte meie osatakse siingi varrastel kududa. Vaat et mõtleme veel uhkemadki mustrid välja. Aga proua põhu Müke tei saanud raelt ju ikkagi oma asjale vastus küll, nad võivad seda vastust varsti minu ja minu tütarde õlgadel peal vaadata ja meelde tuletada. No ma tahan jõulupühade ajal kirikus bürgermeistri proua nägu näha, kui ta pole sugugi ainus, kes sellise salliga eputada võib ja härra bürgermeistreid tuleb siis küll tublisti selgitamist, kas kingitus ikka tõesti Brüsselis pärit on? Suur aitäh kallitele haapsalu näitlejatele Aidi Valliku käest küsin veel, et kui mitu korda seda on Haapsalus mängitud ja kuidas publik selle tüki vastu võtnud? No eile mängiti esimest korda ja mul oli, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama, see tähendab umbes tüki keskpaigani nagu tekkis kerge hirm, et issand jumal, et kas ei meeldigi. Et noh, et nagu ei, ei juleta naerda, siis kui naerukohad ööd, juudi, aga, aga lõpus läks, läks kuidagi soojemaks ja ja, ja, ja lõpp oli juba juba päris uhke. Et ei, väga-väga soe ja hea tunne oli lõpuks siis kui, kui, kui plaksutati ja tänati tänati meie noor näitlejaid, kas see jääb ainsaks etenduseks eye täna edendatakse seda kell viis ja on plaanis seda mängida veel vast kolmel-neljal korral. Nüüd, enne enne enne suurt sügist veel, aga seda teab Andres täpsemalt, eks tuleval suvel jälle läheb näitetüki tarvis. Küllap jah, muidugi, vahepeal on valimised, et siis tuleb võib-olla teine koosseis. Uus bürgermeister ja uus kohta legendid ja uued legendid, aga tükk on nii hea, et see jääb käibesse kindlasti ja ja kuus oli lugupeetud perenaine, on juba näitetrupi siia kuus oli hooaja lõpetamise õhtule palunud. Nii palju siis teatritükist. Nii ja meil on eetris järgmine külaline. Me tohime teie teile õnne soovida sel puhul, et eile sellel suurel peol kuulutati teid võitjaks kui Haapsalus selleaastase salli kudumise võistluse võitjat. Tutvustage ennast paari sõnaga. Ja olen seda õpetanud 15 aastat haapsalu koolis, Haapsalu gümnaasiumis. Ja millal te hakkasite üldse kuduma, et, et kui, kui väike te olite, kui te vardad kätte võtsite, kuduma hakkasin ma varakult. Aga ütleme, Haapsalu salli konkreetselt kudusin esimese, siis ma võisin olla mingi 16 17 aga rohkem suurt ei olegi kudunud, see oli vist esimene ja päris viimane Haapsalu sall, mis ma olen noh, otsast lõpuni valmis kodunud, sest praeguse töö kõrvalt ei jää lihtsalt aega, aga kuna 15 aastat seda õpetanud olen, siis jääb endale kõik need nipid ja asjad külge. Öelge palun, kas see on tõsilugu või legend, et Haapsalu salli peab saama tõmmata läbi kuldsõrmuse, saab, kui tõsiselt saab. Noh, oleneb muidugi sõrmusest, aga ikka tavalises no ütleme, abielusõrmusest, kui ta on kootud õige õieti sellest ühekordsest villasest lõngast ja ta on nagu õhuline, siis ta tuleb läbi selle sõrmuse. Missugune on selle õige haapsalu salli muster, kas seal peab olema pigem õhku ja unelmaid legende kui lõnga ennast? Nad on ikkagi õige, on siis, kui ta õhuline pitsiline tihtilugu on seal nupud sees, aga niimoodi ei saa nüüd öelda, et on, ütleme õige Haapsalu salli must või vale muster, eks igal meistril on oma kesin need vanad kudujad, kes tõesti on sallimeistrid, sest mina ennast nende hulka ei loe. Siis nendel on ikka igalühel omad meeldivamad mustrid, mida nad koovad ja mida. Kantakse edasi ja neid on palju, neid mustreid, aga jah, õhk on ikka väga tähtis, sest ma tean, et haapsalu valged Sally on kingitud Ameerika Ühendriikide presidendiprouale nentsi räiganile ja Rootsi kuninganna Silvia aardekambritest leidub kindlasti Haapsalu valge sai. Et kui meelsasti tänapäeval niisugust valget sallikan võetakse? Vist mitte eriti. Aga kui nüüd meil tekib alati probleem just õpilastega, kui nad hakkavad kuduma, et miks nad saavad aru, et nad peavad Haapsalu, ma olen selgeks teinud, et iga haapsalu tütarlaps võiks proovida kasvõi korra kindlasti kõigile see noh, nagu ütleme, meelistegevuseks kudumine ja nii edasi. Aga. Tavaliselt nad leiavad, et see on väga hea kink emale vanaemale ja nemad on siiralt rõõmsad, kui ütleme, laps või lapselaps sellega valmis saab, aga Nende seas teda väga ei kanta, aga vanemad. Nii et jaa, aga vist tuleb see, et ikkagi noh, see on nagu me Haapsalu märk ikkagi. Ilmselt nõuab Haapsalu sall kandjalt teatavat küpsust ja ja elukogemus, kas Haapsalu sallil on mingid kindlad mõõtmed? Tal on? Selles mõttes, et kui ta on sallina distan proportsioonis peab olema lae vastavalt laiusele on siis pikkus siis ütleme pikkus on kolm kuni kolm poollaiust. Et vastavalt siis sellele, kui ta on ikkagi kitsam, siis ta on ka natuke lühem, aga vastavalt siis sellele peaksid olema proportsioonis. Kas Haapsalu salli saab kududa mingist konkreetset päritolu villa lõngast? Ta peab olema ühekordne villane lõng ja sellega on vähemalt minul päris suured probleemid seda, sest Haapsalus seda tehti, praegult, lõpetati selle tegemine ära ja, aga noh, põhimõtteliselt saab jah ikkagi ta on klassikaliselt valge peenvillane lõng, võib igast lõnga iga lambavillad ja räägime veel kaks sõna sellest rahvusvahelisest Haapsalu salli kudumise võistlusest, mis tänavu teist aastat aset leidis. Kui rahvusvaheline see võistlus on olnud, teate, ma ei oska isegi sellele küsimusele õieti vastata, sellepärast et tõesti mina selle organiseerimise juures ei olnud ja ma ei oska seda öelda. Aga kui kiiresti teha Haapsalu salli nüüd valmis saata, et kui kaua selle kudumine aega võtab? Kui hakata hommikul otsast tegema, siis oi, see võtab ikka nädala. No ei ole katsetanud, aga ma arvan, et kui ma ikka niuksed kaheksa tunnised tööpäevad näevad, teeksin siis nädal kaks ikka, et see täismõõdus sall, et see võtab ikka aega, see on ikka tõeline kunst ja kunstiline käsitöö, et see ei ole mingi konveieril valmiv, oi, kindlasti mitte. Ega muudkui soovime teile, et teie hea tulemus ja, ja innustus Haapsalu salli kududa nakatuks ka kõikidesse teie õpilastesse ja et neist saaksid vähemalt niisama head ja tublid Haapsalu sallikudujad, kui teie olete suur aitäh teile stress, mis ootab meid ees, päeva südamel, pühapäeva südame teises saatetunnis? Teise saatetunni alguseks kuuleme elavas esituses olles ilusat muusikat kohalikelt lauljatelt. Nad on ka kindlasti raadiokuulajale nimepidi tuttavad Ilona, Anneli aken ja Lea adrecorn laulavad meile kaks Anneli kirjutatud laulu mõlemad oma meeleolult ja, ja laadilt ideaalselt. Minu meelest meie tänasesse pühapäeva südamesaatesse sobivad. Räägime Randlase lavastaja Anneli aknaga sellest, kuidas möödus eilne Kaala etendus väikeses linnuses. Nimelt sel aastal ei tehtud uut valge daami legendi etendust vaid tehti kokkuvõte sellest, mida viimase 26 aasta jooksul on Haapsalu linnuses mängitud paremad palad kõigist nendest näitemängudest. Ja natuke tõsisemat arutelu tuleb meie saates. Nimelt tuleb meile saatekülaliseks reklaamispetsialist Marek Reinaas ja temaga arutleme teemal, mis on haapsalu stiil. Missugune on stiilne Haapsalu ja kuidas takistada Haapsalut muutumast teiste suvituslinnade sarnaseks. Kuidas säilitada selle paiga omapära? Ja päris kolmveerand viimases kolmveerandtunnis olema palunud saatesse haapsalu Liivia leskini, kes on moekunstnik, kes on rajanud Haapsalusse väga kauni kodu ja kes minu palve peale käis eile õhtul kuursaalis toimunud peol kuurordi mood läbi aegade. See on siis Ago-Endrik Kerge lavastuses Viive Ernesaksa ja loittle banaane Lepalane muusikaga, niisugune alaetendus, kus õhtujuht Peeter Kaljumäe, mida kõike seal nägi, Ma loodan, Liivia Leskinen kirjeldab meile seda. Ja mõistagi kuulame ka muusikat. Lauluvõistluse valge daam varasematelt võistlustelt häid lugusid. Kell, mis praegu võimalik, et ka raadiokuulaja kõrvu kostab, on Haapsalu piiskopilinnuse toomkirikukell ja ta, kas ta lööb iga täistund Ta lööb Haapsalust täistunde nagu Tõnis padu täpsustas, ta valetab paari minutiga. Aga ma arvan, et Haapsalus ei ole sellel paariminutitel nihkel vähimatki tähtsust sest kõik haapsalu külalised ütlevad, et esimene asi, mida nad Haapsalus tunnetavad, on see. Haapsalu aeg on teises mõõtmes. Siin ei ole kusagile kiiret, siin on rahu, vaikus. Just see on see, mida inimesed Haapsalus otsivad ja ja sellepärast ei pea siin sekunditest väga täpselt kinni pidama. Enne saate algust meie vikerraadio logo peale tuli minuga juttu ajama üks proua, kes siia tulnud Tallinnast kahe oma eaka patsiendiga, keda ta põetaja ta ütleb, et lisaks sellele rahule ja vaikusele on selle mereõhu osoon ja kogu see fluidum, mis Haapsalu linnas on, on äärmiselt tervistav ja, ja tõepoolest, kõikidele inimestele ta Haapsalu rahu vaikust tervistavad mereõhku väga soovitab. Ja selle tunni lõpuni, kuhu on jäänud veel napilt neli minutit. Kuulame veel ühte laulu valge daami lauluvõistluselt ja see on suvi mereäärses linnas. Urmas latikas leelo tungal on laulaatorid. See ei käi siin. Sein. Me. Suvi. Saejala. Sääre see selle iga. Me. Peame. Liine. Päin. Ta õde.