Algab saade, pronksvasika kavaler. Kui mõnda inimest vasikaga võrreldakse, siis võidakse arvata, et tegemist on üsna tobeda inimesega. Kuid vasika väärtus on aegade jooksul muutunud vähemalt nalja maailmas ja siin me 85-ks minutiks jälle oleme. Suurte venesepteerikute Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi auks kannab meie huumori kesktribüün nimetust 12 tooli klubi. Nende mälestuseks on selle klubi aastapreemiat. Eks parimate humoristliku jutustus teelt kuld-hõbe- ja pronksvasikas. Nii et ehkki jutumärgid eetris esile ei tule, pole selles humoristid endale midagi solvavat. Tema teab selle tiitli tõelist väärtust. Aga meie teame ka, mistõttu nimetame pronksvasikaks või selle kavaleriks mitte autorit, vaid ikka ainult lugu, millele see osaks sai. Sest varsti juhtub see varem või hiljem on Andrei Kutšajev sellest tiitlist kõrgemal. Köögis lõunalaua taga istusid onu ja vennapoeg, kaks sõpra, seltsimeeste sugulast. Juba oli kummalgi nahka pistetud kuust taldrikutäit, kapsasuppi laua alla heidetud, kaks tühja pudelit ja peale näritud paras ports oina liha. Kõhud olid enam-vähem täis ja meestest ärkasid vaimsed huvid. Onu süvenes mõtetesse. Vennapoeg püüdis oinaluukillust üdi välja õngitseda. Onu tuli toime ilma kõrvalise abita. Vennapoeg aga ei saanud üdi kätte. Ta tõstis kondi silme ette, nagu pikksilmaüdi paistis, aga välja ei tulnud. Ta pani kondi suhu nagu piibu puhus seda, kui pasunad. Ilus vile tuli välja. Üdi ei tulnud. Vennapoja ponnitusid äratasid olugi mõtetest, nii. Peagi haaras leida sark. Üks moment, üks moment ja üdi on käe, venita venita, vennapoeg üdi sisaldab fosforit, Kosforkosutab mõistust, väljameelitamiseks kasutatakse järgi mööda mitmesuguseid vahendeid. Üks moment, üks moment. Ja üdi on käes, taldrik lendas killu, eks on ikka nüüdisajal nadi tarrikud, ah üks moment, kui ei, tuleb kohe nurgale, eks pooleks evad ikka tänapäeval nuga. Kahe põrutame välja, haamer läks puruks, Küllos koodi kaameraid teha, üks moment, x moment ja üdi on ta välja? No laotakse ikka, nüüdisajal sai noa, aga neid, aga neid eksmoment ja üdi. Trall sõitis rööbastelt välja, kus ikka meie päevil pannakse rööpaid maha ja küll üks moment ja, ja nüüd Tiidule jääda. Ta põrutas kondiga kõigest jõust olule vastu laupa. Ja üdi voolas välja, räägid ammu tehtud, aga ausalt onu kratsis laupa ja süvenes taas mõõtetes. See polnud 1970. aastal auhinnatud loo täpne tekst, vaid selle raadiopärases huvides veidi ümber kohendatud konspekt. Autor andis selleks lahkelt loa, sest lugejale määratud variant ei saavuta etalon tuna alati küllaldast efekti, kui ma teist õigesti aru sain. Sellesama palaga esineb aeg-ajalt Moskva väikese teatri näitleja Popov. Kord juhtuski nii, et pärast ettekannet otsis üks naine võõriasse, palus pisarsilmil, et ma nii jubedaid lugusid enam ei kirjutaks. Tema mõistis loo lõppu nii, et Üdi tuli välja mitteoinakondist vaid mujal. Mida teie loomingust verest saadi, kätte kantakse. Kõik on raske teada, aga peale ülikondi on sagedamini kuulda ristsõna mõistatust. Aitäh, onu aitäh. Ma võtan vihmamantli seljast. Siin vahva ärase nimed levida ja asume asja juurde. Nõmandan siis saapad ka jalas. Oi näe. Kass ja ta vaeskus seda ja teist. Rumalused need veel. Mul on siin ristsõnamõistatus, selge, veel janu. Läks lahti ajude gümnastika. Esimene sõna, helilooja, kuus tähte. Tšaikovski, tubli poiss, nuttev, aga ei mahu ära. Neli tähte on üle või alla. Vastasel kassalt Väige. Ethan trüki vega, arvad. Aga kui proovida midagi teist tööda? Ei, mitte kedagi otse, vaid joonistan nii ruutu juurde. Niimoodi sa ei kovski valmis. Nagu nuusata. Vardamintsakuma. Mis seal veel on? Edasi on vaatamisjõgi jälle kuus tähte. Volga geniaalne. Olles oleva mälu venna. Seal laager, vähevõitu, üks ruut jääb üle. Võimatu. Vastus on õige. Ehk an trükiliga arvavad. Aga kui mõni teine jõgi? Mees muidugi muidugi, muidugi saab tehtud. Üks ruut saab maha kustutatud. Vooluga Valmis üheksa, lähme. Näib nagu käisest. Loodan lipsu eest, mis seal veel on? Kohe tulema, mine. Keemiline element. Vesi nii. Esimene täht peab olema tee, meil oli seal. Tubli poiss. Aga napiks jääb, ei sobi, siis on trükiviga, arvas hõivus. Kustutame maha, kirjutame P ja juurtega nuusata organ särgi seljast. Osa neelage on kõrgustik. Üks kaks-kolm, Nelly, palju tähti. Elbrus ja geniaalne poiss. Ei, ei mahu trükkidega, arvad jah ja olgu. Ell põrus. Mis seal veel kuulukse seitsmeteistkümnenda sajandi suur valgustaja ja humanist Aha seitsmeteistkümnenda sajandi suurvalgust ja humanist ja kohe lipsu kahete. Vabanen pintsaku selga kuule, aga. Panin saapad jalga. Puhu soo. Vennapoeg, kuhu sa lähed? Vabanen vihmamantlitasemega koole, Soaško. Aro, löö kassijalaga, mis on nüüd valvur? Umanist. Ära mine šaška, äkki. See oli trükiviga. Spetsiaalsetes traadi jaoks pole ma kunagi kirjutanud. See nagu vähendaks nõudmise enda vastu. Kirjanduslikku huumor sunnib vaeva nägema, otsima karakterit kujundama estraad alati seda ei tingi. Muidugi saab head kirjanduslikku huumorit estraadil alati kasutada ka üldiselt võtab tüüpiline estraad kirjanduselt ainult üle vahu pealispinna, pulbitsuse, sädelevuse. Loomulikult teeb meele rõõmsaks, kui su lugu ette kantakse. Endale on väga raske ette näha, millal lugu just nii hea saab, et ta populaarseks muutub. Keda te oma lugude hindamisel üle kõige usaldate? Ikka oma naist. Sest tema kiidab kõike, mis ma kirjutan. Nii et humoristid on õigem olla abielus kui vallaline. Ühest küljest muidugi on see nii üksik inimene, võib näiteks toimetusest koju tulles tükk aega nukker olla. Polegi lohutakse meelde, tuletaks etega kurvastamine tagasi lükatud lugusid paremaks ei tee. Teisest küljest on abielumehel teemad, mida ei ole vallalistele, aga vallalistele säärased, mida pole enam abielus, humoristid. Sõitsin elektrirongiga suvila suunas. Juhtusin juttu vestma ühe kaasreisijaga. Tema aina rääkis. Ja mina aina kiitsin takka, näe koos kena näitsik oleviga Ühelgi neist pole viga, üks parem kui teine. Aga mine, sa katsu abielluda. Muidugi võõrad naised elu on mokas. Alguses räägitakse, pole veel vigagi, õrnused ja nisukesed asjad, sellepärast nimetataksegi mesinädalateks, nendel pole muidugi midagi viga. Algul lähed ju päris ogaraks, sulab lausa armastuse kätte, toituid toitutetajate Klimkin pikitud teada puha täpselt, aga pärast trahv oled võrgus just just just ja läheb, laad hakkab saama juba varavalges peale. Meeksa öösel suitsetasid. Millal asukad lähme ostma? Meeks prahiämber tühjendamata? Vaata et pärast tööpäeva lõppu kuhugi joogutamaie, nõus, näoks viuh-viuh õiglasseiuse, mis asi? Niuks niuks niuks muidugi muidugi. Alkana siia, Õru põrand läikima jookseb voodi, pese aknad puhtaks. Korista konid tuhatoosis, mille veesse kõik? Ilusate silmade ees. Kus sa olid, miks sa lõhnad veini järele? Jäeto sõber šaška mulle enam silma alla ei satuks. Mis õigusega? Hästi, no suudlev, no kaisutav, et kuidagi jälle välja pressida vereimeja silmus. Et silmus, aga päras muidugi veel lapsed karjakaupa kisa, lärm hommikust poole ööni, ööst hommikuni, unest ära unistani, mähkmed, pesemine ja kõike teed, sina äärmsakene polikliinikusse, paadi orjus täpselt täpselt ja jõnglased aina kasvavad. Vastase häda osadeist, raha pole iialgi, õlle jaoks ei jää Cruessigi staadionile pääde parki kärulik ilmtingimata yliting, aga tema ajab oma joru, kodus sai hooli, vaatad lapsi, aga mõtletoomilale issand põrgu põrgu ja mille ees kõik nomil ees. Hästi võtad poja kätele, noh, hästi on sinu moodi nagu kaks tilka vett. No ja mis siis, mis sest, et sulle käed ümber kaela pannakse mitte kuraditki ja mitte kuraditki. Ja mis asjade joogat on mul õigus, ah absoluutselt. Küllap mina juba tean, 10 aastat abielu, kas sa näe ja muudkui virisema. Tänapäeva noored on kuidagi kole nõudlikuks läinud, tarkpead, mina olen pool sajandit ilmas elanud, aga ei topi oma nina, kuhu, pole tarvis. Sellepärast olengi vanapoiss. Vaat niimoodi. Kumba teema see nüüd siis oli, kas abielus või vallalisi humoristi oma kumbki džajevusele kirjutas, kirjutas naise mees. Aga võinuks kirjutada ka vallaline? Siin jõuame selleni, miks humorist alati ei armastata. Sellepärast, et kirjutatud on üks, aga lugeda tuleb teist. Selle loo juures on minule probleemiks teadmine ja teadmatus. Inimene vutlarisse, inimese ettevaatlikkuse traagilisus. Nii et on küll juttu naisest. Aga jutt pole naisest. Teie huumoris on põhirõhk sisulisel vaimukesel ja teemade sügavusel. Ootamatuse krabavad pointi, isegi enam näite loobuvad sellest teadlikult, kui point lõpp ei ole. Loo senise arengu loogiliseks lõpuks. Pidagem seda siis teie blufiks, sest järelikult peab lugu tervikuna piisavalt humoristliku olema. Aga mis puudusid endal, kui humoristide oluliseks peate? Esiteks seda, et Ma ei tea kunagi pead anda, kas lugu tuli naljaka sunnita. Hakkasin ju 1970. aasta alguses huumoriga väga tõsiselt tegelema, sellepärast et mulle lihtsalt öeldi toimetuses, sa oled humorist. Seni kirjutasin aina näidendeid, tele- ja raadiolavastusi. Teine suurem puudus on see, et ma kuritarvitan dialoogi kui enam-vähem kätteõpitud asja. Sinna pole vist midagi parata, sest näidendit kui teine kutsumus tõmbavad mind ka edaspidi. On veel üks kolmas suur viga. Aga see pole minu viga. Liiga vähe on ikka huumoril ilmumisruumi ja seetõttu kaob paljudel stiimul kirjutamiseks. Kui kaob aga huvi, siis kauka harjumus, aga nii Kauko humoristi. Me peame jõudu proovima lugejaga, aga tegelikult proovime jõudu toimetajatega. Siin on muidugi ka meiepoolset süüd. Kui me töötaksime paremini, saaksime rohkem nõuda. Tihtipeale Me ligineb naljale liiga kaugel ja kunstlikult. Meie naljad peaksid olema reaalsemalt käegakatsutavas kauguses naisF3 mina kurov vaneminsener ja kohaliku ametiühingukomitee esimees, hingelt kunstnik. Tundsin end äkki väsinuna. Olin väsinud töötamast ühiskondlikku koormust, kandmast naisega tülitsema, mõtlemast, armastamast, liiga väsinud, et edasi elada. Keeruliste kummalist teed mööda hankisin endale ühe moonutatud kuju tõttu praagiks tunnistatud kummipaadi. Panin selle kokku keeratud portfelli, võtsin kaasa jalgrattapumba ja esindusülikonna ning hiilisin varavalges instituuti. Ühes väikses ja vaikses ruumis pumpasin paaditäis ja tulemus rõõmustas mind väga. Praakpaat oli mitte ainult inimese kasvu ja kujuga, vaid koguni täpselt minu nägu. Panin oma koopia korralikult riidesse ning istutasin ta oma töölaua taha. Ise pugesin kappi peitu. Töökaaslased jõudsid kohale ja päev hakkas täie tempoga peale. Jegorov hoovil on täna justkui suu vett täis. Terav meelitses spitsen. Õige tähtsaks tõmbunud, teine lisas valja. Ärge segage, inimene on tööhoos, kaitses mind kivigupski. Kyllapon naiselt koosa saanud, sellepärast ongi turris, ütles Sapnjak. Vaneminsener, nagu minagi pidin kapis peaaegu naerma tursatama, olge lahked või turris. Tükk aega töötati vaikides. Kummist mehe tõsidus mõjus nähtavasti rusuvalt. Isegi suitsetamas ei käidud. Nõnda sai aeg lõunasse. Kas teie korruhowylähe lõunale küsis keegi? Ei. Kuulsin vastatavat. Ta pole veel lõpetanud tööle kõige, te ju teate tema põhimõtteid, torkas Õpnjak ilma erilise rõõmuta. Teine pool päevast möödus veel rusuvamas õhkkonnas. Kui mõni ilmutab tööalast ülipüüdlikkust, siis mõjukesed teistele ette heita ja üleskutsena. Pärast tööd küsis valja teeseldud ükskõiksusega. Te muudkui töötajate käest ära, pole väsinud. Arraudnemy Is lisassopnjak. Kas jääte veel istuma? Küsis ärritatult ruumi võtme eest vastutava spitson. Ja töötan veel mõnda aega. Kuulsin vastuseks. Ilmselt hallutsinatsioonid pikast istumisest pimedas kapis. Kui kõik olid läinud, saabus koristaja, vabandas täispuhutud inimese ees, tegi toa korda ja kadus. Alles siis väljusin Magapist. Täispuhutud voorohow istus laua taga, tuul sirbis pabereid. Toas läks pimedaks. Mulle näis, et kummiinimese suus välgatas sigaret. Värisedes tõotasin koju. Kodus oli kõik nagu tavaliselt. Mis oleks viga elada, kui leiaks koduste tööde jaoks ka asendaja ja ise Kauks taevas teab, kuhu. Äkitselt taipasin. Teadsa ütlesin naisele, ma sõidan komandeeringusse. Kauaks, päris naine. Võib-olla päevaks, võib-olla kuuks. Millal, jumal hoidku, ehmusta praegu otsekohe. Öösel sõitsin sõbra juurde Suhumi. Kuu aega olin oma mõtetega eemal, kodust eemal, tööst uusid, mõtlesin Päikest magasini, randal kaamelikarvadest tekial, sõin hõrgutisi, vaatasin päikeseloojangut. Lugesin läbi Anna Karenina ja tõusmise imetlesin plaasi jam Järd. Kuu möödus kodule ligines, mõtlesin, et olen ametist vallandatud ja naise poolt maha jäetud ning valmistusin karmi kohtu vastu. Esmalt astusin sisse instituuti. Ukse juures märkasin kummist koorohovi. Keegi meie omadest toetas teda küünarvarrest. Teine kolleeg avas aupaklikult ukse ja koorov kadus maja sisemusse. Kes see on? Küsisin, kuidas, kes, vastati mulle meie osakonna juhataja Kurhow. On teil ikka mõistus korras? Pärisin meil muidugi, aga teil. Laske mind läbi, seltsimehed, karjatasin ja trügisin kummist mehe jälgedes. Unzi uni. Või olen ma surnud või kuutõbine? Jõudsin osakonna juhataja ukseni, avasin selle sees käis koosolek. Woodrow istus tugitoolis, käsi mõtlikult silmadel sõnavõtuga esines liigubski. Seltsimehed, hüüdsin ma. Kõik peale kummist Kurohovi pöördusid minu suunas erutusega hääleskisendasin, seltsimehed, ärge uskuge teda, taal kummist. Hullumeelne, sosistas vaia. Ma tõestan teile. Hüppasin Kurohovi juurde ja haarasin ta rinnast märgi. Kähku torkasin terava nõela koorohovile käte. Korof tõmbus kortsu. Mind piirati ümber. Kostsid küsimus, et mis te teete, kes te olete, kust te tulete. Ja samas leiti lahendus näibitsioon Kurohovi Vend linnast külla sõitnud näid kurgu või pane talle pahaks. Palun vaikust. Lausus äkki karmilt ja kõvastiku Rahov saabus hauavaikus. Ise sa oled kummist, mühatas koorhow tigedalt ja torkas mulle nõela kõhtu. Valu, ma ei tundnud. Kabinetis kõlas hele pauk ja ma jooksin sosinal tühjaks. Leppisime kokku, et anname teie biograafilised lühiandmed seostatud mõne looga, kas see aeg on nüüd sobiv ja seostub täpselt? Sündisin üheksandal aprillil 1939. aastal pärast keskkooli astusin teoreetilise eksperimentaalfüüsika teaduskonda, hakkasin täppisteadusi kartma ja läksin üleside instituuti. Siis viis aastat projekteerimisinstituuti Aero projekt, seejärel hakkasin ainult kirjutama. Ja kuidas see siiski seostub, järgmise jutuga? Seostub nii, et noh minu enda andmed ja minu enda kirjutatud jutt. Me vedasime siin ühega kihlatingimusi, on niisugune. Kui keegi meilt midagi küsib, siis vastuse asemel kordame küsimust. Kes kauem vastu peab, see on võidumees. Kes kasvõi kordki all läheb, on kaotanud. Alo, olge nii kena ja kutsuge seltsimees telefoni juurde, härra ajakirjanik ei näegi üldse seisev Katšokk telefoni juurde. Muide ka Chuck, see olen mina ise. Chuck ülemuse juurde, Katšokk ülemuse juurde, mis sinuga on juhtunud? Mis sinuga juhtunud? Siis astus ruumi ülemusise kratšuk. Miks sai ilmu, kui sind kutsutakse Katšokk? Miks sai ilmu, kui sind kutsutakse, mis korralagedus see siis nüüd on? Mis korralagedus see siis nüüd on? Kas te olete tööl või teete nalja, kas te olete tööl või teete nalja? Silmapilk jätke järele, on selge? Ilma pildi jätke järele, on selge. Välja olete vallandatud. Välja olete vallandatud. Ja ülemus läkski välja. Tubli poiss. Vastu pidas. Ainult ma tahaksin näha, mis ta kodus peale kallis, kas soovid kallis ka süüa, soovid? Lood või mis seal viga on, oled joonud v? Olgu näljas, olgu, istu siis näljas. Tee palun, televiisor lahti. Tee palun, televiisor lahti. Taipan, mille peale te kihla vedasite? Haa, taipan, mille peale kihla vedasite. Kui vana oinas meie leppinudki kokku, mille peale mängime? Halo halo, kuule vanamees, summa peale kihla, vedasele. Hele Alo, kuule, vana, mis summa peale kihla vedasime ära määri ma räägin tõsiselt, ära mängi, ma räägin tõsiselt, tead, mis ma sind alt vedada? Me oleme täiskasvanud inimesed, räägime kokku, mis meil niisama lolli mängime, teadmis, ma ei püüa sind alt vedada. Me oleme täiskasvanud inimesed, räägime kokku, mis meil niisama lolli mängime. Oled ikka oinas küll oreli käiks, oinas küll. Ma panin toru ära, käigu põrgu, kuid tema peab vastu, pean ka mina. Muide, siiamaani olen vastu pidanud. Kas siia lõppu poleks sobinud mõni vaimuka point, kas see lõpp oleks soovinud mõni vaimukam põend? Esialgu Smaakov võttis viina normaalselt, kipsutas kusagil, aga tööl oli tiptop. Ainult käsi värises väheke. Eks ta lõhnas ka natuke. Aga sellest teadsid ainult lähedasemad kolleegid. Hiljem hakkas Makkov kõvemini jooma, hommikuti enne tööd viskas kerged õlled või odavat veini. Seda märkasid juba paljud. Lehk levis laiemalt. Pärast toole hakkašmaakov juba töölt puuduma vea parandamise huvides. Ja seda märkasid juba köhi. Tõsi küll, peale meie ülemuse. Aga kui Smaakofakas lõpuks praaki tootma, siis märkas seda ülemuski. Esialgu piirdus ülemus ebaametliku märkusega, kutsus makkuvaid korrale. See ei aidanud. Šmaakov tegi ebakaines olekus jälle praaki, ülemus avaldas talle noomituse. Siisorkašmaakov kohe kõvasti tilutama ja muud enam ei tootnudki. Kui praaki. Ülemus kutsus ta enda juurde, mis siis sedamoodi saab, küsis ülemus jooksite veel kodus, miks te töö juures kärakat võtate? Kodus naine pahandab, vastas maakov. Hea küll, kuid tööl te toodate praaki, hurjutas ülemus. See on lubamatu. Laske mind lahti, pakkus Makkov rahulikult. Ta teadis, et teda ei vallandata. Alles hiljuti sai tehas pähe suure kaadrite voolavuse ja halva kasvatustöö eest. Ülemus vastas lahti lasta, jõuame teid alati. Me jätame teid ametisse. Ainult et teie töö anname üle kukušovile. Tema on tubli töömees ning küllalt väikese koormusega. Aga mis mina hakkan tegema? Smakov muutus valvsaks. Teie hakkate ainult jooma lauses ülemus nagunii raiskate suurema osa palgast joomisele, kas pole tõsi? Oletame, vastas maakov jultunult. Mina teen oma palgaga, mida justament, nõustus ülemus, tehke oma palgaga, mida tahate, aga toodangut kahjustada me teile enam ei lase, oleme rääkinud. Smakov kehitas õlgu ja lahkus kabinetist. Kaks päeva käis ta kainelt ringi, tema töö tegi ära Kukushow oma töö kõrvalt. Praagi tootmine katkes. Nähes maakovic ringi hulkumas, ütlesime talle, mis sa, siig, võlad, kas sa ei tea, kus su kohta on? Paviljon on üle tee, kohvik nurga taga, automaatiootjani on kaks peatust ja nii edasi. Ise oled sa haritud inimene? Nonii, see muidugi on, nõustus maakov, ainult et pole justkui joomise lusti. Tee või tina. Kolmandal päeval Smakov siiski rüüpas raasikese ja nohistas vaikselt mingit tööd teha. Edaspidi elas ta juba sisse ja jõi ametlikult tööd, aga tegi ka tasapisi sellest teavet, seni küll ainult lähemad kolleegid. Aga ülemus, murrapijad, millest jälle see praak. Ega Kukushow ometi jooma pole hakanud? Küllap vist ilma viinad joodikutele oleksid humoristide võimalused hoopis kitsamad. Tuleb välja, et joomine on kasulik nähtus. Joomine kuulub tahes-tahtmata meie suurimate hädade hulka ja sellest möödavaatamine oleks enese ja teiste petmine. Viinavõtjad jäävad mulle mitmes jutustusi lihtsalt ette ja neil puhkudel olen püüdnud läbi näha selle kõikvõimalike põhjuslik viin tekitab suurt kodaniku passiivsust. Aga see omakorda on vast suurem pahe kui otsene kahju tootmises töö tagajärgedes. Muide, mul on praegu niisugune periood, kus ma ise absoluutselt midagi ei joo. Nii et kasutan juhust ja võtan siis oma kangelastega salamahti pitsi. Mul oli üks niisugune humoreski kus sööklas tekkisid puujäägid ja mingi väikene osa toitaineid kirjutati söökla jaoks kasvatatavad kalkuni arvele. See aga muutus harjumuseks ning varsti kanti kalkuni arvele kümneid lauanõusid terve siga ja lõpuks isegi teadmata kadunud ettekandja selle pala Kumoristlik võtta ja käik tundusid mulle koorini. Pudelite loo jäljendusena hävitasin ta ära vist küll asjata, sest üldarendusel sarnaseid lugusid ilmub ju väga palju. Sisumahlaga on ka teie arust määravamad. Kuna me oleme tõdenud, et satiiri ja huumori jaoks jäetakse vähe ruumi erandina võib õnnelikult nimetada teie raadiot siis ärge raisake seda ruumi nii spetsiifilisele vaidlusele muidugi, aga ruumi nalja jaoks vähe eelkõige. Sellepärast. Ajakirjanduses on moodi läinud kõiksugu vaidlused ja arutelud. Mulle see asi meeldib. Otsustasin tähisel sekkuda. Leinaajalehe lahti ja vaatasin, mille üle praegu vaieldakse. Diskussiooniteemaks osutus metsade saatus, mis siis ikka. Mõtlesin endale välja nime ja töökoha ning panin kirja kehtima. Meid ei tule pihtute teha, aga mitte maha võtta. Kõike seda, mis puudest tehakse, võib tootega keemia baasil. Maailmakirjanduse instituudi kaastöötaja bokov. Leht ilmus, diskussioon aina käis, aga minu arvamust ei avaldatud. Ilmeliselt panin midagi viltu, saatsin teise arvamuse. Mets on hinnaline tooraine ja haletseda pole teda mingit mõtet. Seda enam, et üha sagedamini on inimestel vaja üht-teist paberisse keerata. Aga kui metsad ükskord otsa saavad, siis tuleb luua keemilised metsad. Koduperenaine, kukuškina. Jälle jäi mu arvamus ajalehes trükkimata. Mõtlesin pikalt järele ja lõpuks otsustasin, et olen avaldanud liiga äärmuslikke arvamusi. Kolmanda seisukohaga olin ettevaatlikum. Hoolitseda tuleb mitte metsade, vaid lihtsa tööinimese eest. Pensionär Gerrassima. See on lihtsalt geniaalne, et viimase kirje alla oma õiged andmed kirjutasid orusest, oh seda rõõmu. Järgmises numbris olid sees kõik mu kolm arvamust ja diskussioon loeti suletuks. Neid hakkasin juba vähehaaval taipama, mis diskussioon, kui niisugune endast kujutab. Ootasin kannatamatult järgmist, see algas õige varsti ja oli pühendatud õppimismeetoditele ja haridusele. Minu esimene arvamus. Spetsialiseerumise huvides tuleb inimeste õpetamisega algust teha juba emaihus. Harimist ei tohi katkestada kuni rauga eani seni kuni mõistus kasvõi natukenegi veel mõikab. Maailmakirjanduse instituudi kaastöötaja bokov. Samas kirjutasin kateise kirja Haridus peab olema klassikaline, haridust tuleb anda ainult neile, kes paistavad silma tootmistöös või igapäevases elus. Koduperenaine Kukovskina. Kolmanda arvamuse saatsin jälle enda nimel. Õpetada tuleb unes, sest päeval on õigem puhata, koosolekutel käia, juttu ajada ning laulda. Pensionär Gerassimovi. Kõik mu kolm arvamust trükiti ära ja diskussiooni lõpetati. Hõõrusin käsi ja ootasin järgmist vaidlust. Seekord esitas ajaleht küsimuse, mida võib ja mida ei või lapsele rääkida. Maailmakirjelduse instituudi kaastöötaja Vokov arvas nii. Lastele tuleb rääkida kõigest sellest, kuidas paljunevad toonekured, kuidas tolmleb kapsas ja mis asi on täitele. Seejärel sai sõna koduperenaine kukkuskina lastele tuleb öelda kõik, aga mitte enne, kui neil sünnivad lapselapsed. Mina kui pensionär ja rassima arvasin sel teemal järgmist. Lapsi tuleb armastada, et kesktelevisiooni neljas programm võiks olla hoopis sisukam ja huvitavam. Kõik mu arvamused ilmusid nähtaval kohal. Nüüd jätkus mulle tegevust vahetpidamata. Ajaleht aina avas diskussioone, mina ainel lõpetasin neid. Mida arvata miniseelikutest. Mida kõrgemal on seelik, seda madalamal on moraal. Vokko lühikene seelik soodustab meie naiste reibast sammumist. Kukkuskina. Seelik võib olla lühike, aga ka mitmed vanad head kombed võiksid uuesti au sisse tõusta. Jerrassimu. Mind trükiti loomulikult vahetpidamata tulid üha uued ja uued teemad. Kass kassi tohib piinata. Kas vanemaid peab austama, kuidas suhtuda veealusesse kalapüüki sisebasseinides, miks on haigused tervisele kahjulikud? Kas makstaks tootmise kiirendamise eesmärgil juurutada tööliste jalanõud? Täna rulluiske väsimatult Motkov kukkuskina ja pensionäride rassima. Fainav vastasid, igaüks neist arvas isemoodi. Teisiti ma lihtsalt ei kujutanud ausad vaidlust ette. Ainult ükskord panin kõik oma valjad ühtmoodi arvama. Ajalehte esitas küsimuse, kas diskussioonid on vajalikud. Vokov kukkuskina ja pensionär Gerassimovi hoidnud oma seisukohta makal. Diskussioonid on kasulik ja haarav nähtus. Nad arendavad ühiskondlikku teadlikkust, aitavad täitejõudehetki ja mis peamine, Nad ei sega kedagi. Kas raadiokuulaja ideile tänamatu auditooriumina, teie kaalute näiteks lugu kirjutades iga sõna igat lausejuppi, aga kuulaja võib raadio eesistumise asemel tegeleda majapidamistöödega või kellegagi juttu ajada. Nemad seal teisel pool raadiot ju ei tea või vähemalt ei pea hoolima sellest, et me hindame minutit kõrgelt ja teeme oma saateid mitte juhuslikuks kuulmiseks, vaid kuulamiseks. Vaimukad lühilood jõutakse ikka lõpuni kuulata. Kui ei jõuta, osa sõid meie poolel. Aga ka mõni kogemata kuuldud saatelõik või teravmeelsus võib teinekord su hingega nii heas kooskõlas sattuda. Tuju muutub kauaks ajaks kaunilt rõõmsaks või nukraks igatahes meeldivaks. Teine asi on, kui sügavale kuulaja tungib. Äge naerureaktsioon võib lühikeseks ajaks naudingu anda, kuid pala mõistmine piirdub ehk ainult pealispinnaga. Huumorimõju on täielik vaid siis, kui suudetakse näha ka teist või kolmandat plaani. Kui kuuldu jääb meelde kauemaks, paneb mõtlema, säilitab hea tuju pikaks ajaks. Pankraatoffei salli jämedusi silmaotsaski. Sellepärast kõik teda kardavadki, ehkki ta on lihtne insener, 100 kolmekümnese palgaga hoiavad kõik ennast tema juuresolekul äärmiselt pingul. Õigemini hoidsid. Sest täna kell pool kaks lõunavaheajal varises pankraatovi autoriteet kokku. Tegelikult sai see lugu alguse pool aastat tagasi, kui pankraator tuli masinakirjabüroosse ja näpistas vanem masinakirjutajat kiirad Petrognat pehmest kohast. Pankraatof näpistas teda pehmest kohast, aga Kiira Petrovna ei teadnud, et see on pankraatov, mistõttu trükkis oma teksti edasi ja kuulutas tagasi vaatamata. Aga kui õige võtan kätte, jää iganne. Parajasti siis sai kiida Petrognal viimane sõna trükitud, ta pöördus ümber ja nägi pankraatorit. Jätkake, jätkakem. Nõudis pankraatov sarkastiliselt. Miks te poole pealt vait jäite? Oi see olete teie Afanasjevis, Haalidž. Ehmus Kiira Petrovna. Kas teil oli mulle midagi õelda? Kellele te haigete? Küsis pankraatos. Kiira Petrovna lõi silmad maha. Lihtsalt ehmusin. Valus oli. Näe, laiutas pankraatov käsi. Teil oli valus ja see on teie arvates küllaldane põhjus jämedaks sõimlemiseks tööruumis kolleegide juuresolekul. See oli kõik nii ootamatu, pomises Kiira Petrovna ja niisuguse koha pealt foore luu loomis pankraatov. Kui veid mees kodus näpistab naljatades selle koha pealt, kas siis käärib käised üles virutada kah, millega juhtub. Või on teil ainult tööl säärane joon? Mul ei ole mingit meest, punastas kiida Petrovna. Ma olen neiu. Seda enam hurjutas pankraatov, mis teie arvates kaunistab neidu, sõim ja sõjakus. Vabandage, sosistas Kiira Petrovna täielikus segaduses. Näete siis, lausus pankraatov võidukalt. Mina olen muidugi valmis teid vabandama, elusal hullematki läbi elatud. Aga mida mõtlevad asjast teie töökaaslased? Vaevalt et nad on harjunud säärase. Vabandage väljendust. Huligaanse käitumisega? Kiira Petrovna kaotas täielikult pea närviliselt näpista kirjutusmasina klahve. Ruunis jäi haudvaikseks. Hästi, olgu, katkestas vaikuse pankraatov. Esimene kord võib andestada. Ta pani Kiira Petrovna laual ümberlöömiseks oma käsikirja ja pöördus minekule. Nägu muigel, seisatus ta veel hetkeks meenutas. Tähendab, te olete neiu nano ja enne väljumist näpistas Kiira Petrovna veel kord. Kiir Petrovna hammustas huult, kuid ei piiksatanud. Uhkel sammul lahkus pankraator toast. Peab ütlema, et pärast seda näpistas ta Kiira Petrornat üsna tihti. Ja tema autoriteet aina kasvas. Aga täna lõunavaheajal läks asi ootamatult teisiti. Süüdi oli kõigest Osama õnnetu Kiira Petrovna. Selgus, et Kiira Petroma juures käis aeg-ajalt üks kirjanik habemega Tõi Kiira Petroomale oma käsikirju väljaspool tööaega ümberlöömiseks. Ja täna sattus ta sinna just lõunavaheajal, kui kedagi polnud ruumis. Kirjanik istus kiirelt Petrovna toolile ja jäi ootama. Samal ajal astus sisse pankraatov pea uhkelt püsti, ei vaevunud ta Kiira Petrovna kohatäitjale pilkugi heitma. Võttis lihtsalt kätte ja näpistas harjumuspäraselt. See juhtus täna kell pool kaks. Kirjanik oli turske mees. Räägitakse, et satiirik ja pankraatovi autoriteet varises põrmu. Otsustage nüüd ise, kas meil on satiirikuid tarvis või mitte. Minu vennapoeg Saša kulakov kinkis mulle sünnipäevaks kinoprojektori. Ma olin kingituse üle nii õnnelik, lausa pisara võttis sill. Terve aasta panin selle jaoks raha kõrvale. See on muidugi tühiasi. Peaasi, et ta sulle meeldib. Why isegi instruktsioon on kaasa pandud, kas sa näed instruktsioon koguni? Lase käia, loe ette, saab teada, millega sihuke süüa? Ta rätata Tähtsalt selge Herlede vaheliselt kirjutatud, võimsalt kisub, hinge sees? Ei saa, siis mõtled. Kvaliteedimärgiga värk. Postid sellepärast midagi, kus muidu oleksid teadnud, mida kinkida. Sinu või minu salkle mõle parem vaat mida tähendab me võime nüüd siin samad oma kodus kohe kino vaadata. Kus ma magan? Siis ikka udutoodu, on see minu kingitus või ei ole? Muidugi, mis siis siis ütle mulle niisugust asja, kas sellega saab näiteks ükstapuha mis asja. No aga mis sa siis mõtled kvaliteedimärgiga aparaat, mida tahad, seda väntad otsekohe, tõmbame talle tuult, peastab Nino aparaat. Ütle mulle kõigepealt niisugust asja, kui ma söön näiteks pelmeene. Kas seda saab ka seina peale näidata? Aga on ju kirjutatud, et kvaliteedimärgiga lasin siin kaeda, mida ta seda näitab. Olgu siis kas pelmeenid või on nagu. Palu tähtamisesse paigale. Raurus ja mul mitte sul doose nöör siia, kui ei oska korralikult hoida. Ja ütle mulle, tead mida, Saska kui ma vaatan õhtul näiteks televiisorit, siis nagu ma aru saan, see aparaat võib näidata mind koos televiisoriga, eks ole. Et nagu välja kvaliteedivärgiga kaut, televiisoriga või raadioga, kuidas ta televiisorit eraldi võib ka näidata ükskõik mis programmi pealt või mida iganes soovid. Tuleb välja, et ta võib asendada televiisorit. Ei tohi, sa mõtle ikka kvaliteedi värk, onu lülitan sisse oioi. Kõigepealt räägime asjad selgeks. Ütle mulle siukest asja, kui ma näiteks ära suren, siis tähendab sina võid mind ikka edasi vaadata, kuidas ma pelmeene söön või Rawood või, või kuidas mõista lülitamise ja mulle sa neetud, arutame asja läbi, kuhu sa tormad tähendab, niisugune jama. Kui sina sured näiteks enne mind, siis mina võin läbi selle asjanduse näha sind elusana, kas pole, Vadim, räägi Loring, kvaliteediväli, selge, vaata siis Saska kingituse eest muidugi. Aga minu närvid ei pea sellele riistapuule vastu. Oled mulle kõige kallim inimlaps, maa suudab sind enam pärast sinu surma elusana vaadata. Kurjuse kooli, kokku edasi minema. Tähendab, kuidas see kvaliteedimärgiga? No hea küll, pane kummuti peale, las seisab. Prooviks vähemalt järele, ikkagi kvaliteedimärgiga, no edsay piileks, tõmbame selle nööri tagant ära. Niimoodi. Ja viuh aknast välja. Sedapsi Ma ei räägi onust vennapojast aparaadist, aga kas mõni humoristide vääriks kvaliteedimärki? Mõnda meest päris pimesi usaldada? Kindlasti võib. On ju selgelt näha, kui autorina arutamise osavus ei põhine juhuslikul, leiul või anekdoodi taolisel vaimukusel paid oma kindlal kirjutamis, moneeril, stiilil, intonatsiooni. Mina ja minusugused alles otsime oma. Kas leiame? Ei tea. Humorist on tõeline kirjanik, kui me tunneme ta ära humoreskist ilma nime lugemata. Lihtsalt terav miilitsad oskavad kõik. Kirjaoskajaid on väga palju. Dramaturg radinski on kunagi öelnud, et kui ta kõnnib mööda õhtus, tänavate näeb valgustatud aknaid siis talle näib, et iga akna taga kirjutab keegi näidendit. Samuti võib nende akende taga istuda tuhandeid terav miilitsaid, kes aina kirjutavad toimetusi ründavad. Lõviosa kirjutatust on kirjandusest kaugel välja paistma jääb vaid oma isikupärane treenitud hääl. Ma istusin maha ja kirjutasin, jutustuse pealkirjaks panin vana poni. Mõtisklus. Jutt on sellest, mida mõtleb loomaaias vana poni, kelle seljas lapsi pildistatakse. Siinse jutustus ongi. Muidugi käia on halvem kui seista, ehkki vahel pole paha jalgu liigutada. Aga lesida on etem, kui seista või käia ikka kirju matis. Lapsed on muidugi täiskasvanutest kergemad, aga leidub ka lapsi, kes on paljudes täiskasvanutest raskemad. Ma ei ole nende peale pahane, aga minu arust olen ma puhkuse välja teeninud kogu elu, olen neid vedanud. Nüüd siis peab neid veel minu seljas lasknud, pildistada? Ei pareni, juba tahaksin olla papagoi. Sellega jutustus lõppeski. Näitasin oma teost kodustele, mul kästi see ette lugeda. No öelge oma arvamused, käsutas vanaisa. Sekka, alustas isa palju tähendavalt. Kui see on, vabandage väljendust, jutustus, siis ma ei mõista selle lõppu. Miks poni tahab olla papagoi. Ülejäänud asjad on enam-vähem õiged. Järgmine käsutas vanaisa. Papagoi ei kuulu minu arvates üldse asja juurde, ütles ema. Ja siis veel, kas ponid põevad siis reuma? On hullematki ära trükitud. Kuidas nii, et ei ole raiumat, vaidles vanaema kõigil, võib-olla tubli poiss Morga, aga papagoi temma maha, milleks teda vaja on? Sõna võttis vend. Mis seal ikka öelda, normaalne jutustus. Papagoi ka tähendab, on niimoodi? Aga sedasi üldiselt pole viga. Võimes ja mida ütleb autor ise? Vanaisa pöördus minu poole. Minu arvates on kõik hea lause sinna, sest kui kõik usuvad, et vana poni oskab mõelda, siis miks nad ei usu papagoi kohta? Ma ju mõtlesin kõik hoolega läbi, miks ma peaksin nüüd äkki papagoi välja viskama. Saabus vaikus. Kõik ootasid, mida ütleb vanaisa. Sul on õigus, pois ostis vanaisa papagoi. See on sul lihtsalt šedööver. Ütlesin ma ja hakkasin jutustus tükkideks rebima topp, äradee. Hüüatas vanaisa, kingi oma teod mulle, ma tahaksin seda aeg-ajalt üle lugeda. Vaatasin imestusega vanaisale otsa teatse, selgitas vanaisa. Mul on endal vahetevahel kange tahtmine papagoi iks muutuda ja vanaisa viisi jutustuse oma tuppa. Kuskil tuli mõte selle loo kirjutamiseks sellest, et vahel tahaksin ka ise papagoi olla. Puhtsüdamlik, aus papagoi. Ja sellest, et inimesed ei julge tihtipeale tunnistada, et nad midagi nii kummaliste lihtsalt sobivad. Järgmine lugu on Andrei džajevel sündinud Tallinnas. Kui Mekordiva hakkasime rääkima filosoofiast, siis pole patt meenutada ka juhtumid kukuuzoviga. Asjad olid nimelt nõndamoodi. Kukusudeli töölt koju tavaliselt väsinuna tõusid liftiga üles ja astus oma korterisse. Aga ühel õhtul see oli vist kolmapäeval astustel liftist välja ja sai ta ootamatult millegi vastu pead. Diivanil rulli või miski sellesarnasega tahakas tuikuma ning ehmatas tugevasti. Samas aga järgnes uus matsakas. Jõud oli viimseni otsas, me ei pannud ta tähelegi, kes teda diivani rooliga peksis. Küllap vis naaber Tabran Ravo. Järgmisel päeval neljapäeval tuli teie all väsinult koju. Kondid valutasid, eilne löök mõlkus veel meeles. Ja äkitselt jälle. Diivanirulliga vastu Koiat kukuusova hakalt õiguma, silmad valgusid pisaraid täis. Ent nüüd nägi ta ometi selgesti, et peksja oli tõesti Tabran raevu. Panin matsu ära ja lipsti oma tuppa tagasi, kui Kuusalu ei jõudnud talle isegi märkust teha. Reedel tuli kukuuseub koju lausa nõrkennona möödunud päevast. Metroos oli kõvasti Tereditud kurkide juustu järel sabas seistud, sai koguni pesupulbrit taga aetud. Aga vaevalt jõudis ta lifti ukse sulgeda. Kui raati jälle diivani rooliga pähe. Tõstis silmad üles ja nägi Tabraanraavowit. Mis sul on? Raavov naeratas ega pidanud vajalikuks isegi peitu pugeda. Mis sa õige mõtled, lausus kukuusus praegu nuttes. Saatan, selline kurivaim, mis sa tahad? Õelda mul asi, leida Bron raevu käega ja läks omakorda. Ja nii, kas teate, kestis see lugu mitte nädal või kaks vaid kuude kaupa. Vaevas välimuselt nõrkenud Kuusov liftist välja, kui talle võimas hoop kuklasse langeb. Tobron Raw olid teenistusvalmilt omal kohal, diivanil rull käes. Kuuldav, käitus targa inimesena. Ta sülitas sellele kõigele. Aga peas hakkas kandma võitsee asemel ämbrit. Vähemalt kaitsev veidike. Ehkki koliseb. Aga augustis äkitselt ühel reedesel päeval sammukuusov liftist välja jäi mingit lööki. Ta ootab pisut. Väsimus ei lasknud kaua oodata ja varsti ta lahkus, läks tuppa ja ütles naisele, et jäi oma igapäevasest müts akust ilma. Naine jäi mõttesse, siis lausus. Kas sa tead, kallis mees? Näib, et ta solvus su peale mingil põhjusel. Nõnda arvan minagi, arutles kukkuda. Huvitav, mis talle minu juures täna ei meeldinud? Häda on selles, et inimesed on teinekord kohutavalt leplikud alandlikud selle asemel, et teenimatult saadud voksu eest kätte tasuda ja õigust nõuda harjuvad nad vaikides nende võmmudega ja mis veel hullem, tunnevad nende järelpuudust. Aga salamisi kurdetakse, et elu on ebaõiglaselt seatud. Mis on teile, kui humoristid ei olnud kõige õnnelikum silmapilk? Suurim õnn on muidugi, kui saan rõõmu tunda oma tööst. Jalutan kord öösel kella ühe ajal mööda Gogoli pulbrit, suvine aeg. Puiestee on hämar. Teel seisab suure kooli suurkuju. Selle läheduses on üles pandud värske literatuurne. Ega seda tühjal tänaval seisab mees. Loeb 16. leheküljel minu lugu ja naerust kõveras. Mis mulle veel vaja on. Samuti mõjuvad imehästi võõraste inimeste südamlikud käepigistused kohtumisel lugejatega. Me läksime loomaaeda, ema, isa, vanaisa ja mina, esimene loom, keda me nägime, oli ondatra juba selle tava ondatra puuri juures oli mul selge pilte igavaks loomaaias ei lähe, see loomake oli niivõrd tädil juuba nägu, et lausa naer peale. Tädil juba muide minu ema õde ja kuna on tatra oli sarnane tädil juubeleid, otsustasin ma, et iga loovut kellelegi sarnale olla. Nii et muudkui jaluta mööda loomaaeda ja imetle, missugune sugulane või tuttav missuguses puuris kükitab. Otsustasin ka teistele oma kavatsusest märku anda. Küll loomad on ikka inimeste moodi Sulle õenduspoiss. Seda sarnasust on alati ära kasutanud suured valmi meistrid, kes loomade kaudu paljastavad inimeste puudusi ja voorusi. Mina hakkan saarlasest ära kasutama, aga mitte vooruste ja puuduste, vaid nalja pärast naerda. Ma loodan, et sa teed seda. Muidugi vaata ondatra sarnaneb täpsetteril joopale, lapsel, tädile uba, poiss, sarnasus on olemas tõepoolest midagi nagu olekski siis juba päris oma välimuse ja iseloomu meie isapoolsed esivanematelt. Mina aga olen täielikult oma ema suguvõsas, näete elevant, täpp, fassaa täpipealt justkui kaks tilka vett ülevalt ja see vana laul. No ja ma ei vaidle vastu tõepoolest, meenutab reedisaat. Iseäranis loll. Ainult ma ei saa aru, miks minu sõpru ja seltsimehe just vulgusteks nimetavad. Olgu öeldud, et elevant on tark ja mõtlev olend ja, ja Indias veetakse nendega puid. Ma usun, et asja naisele on see hästi teada. Ütles nii, et saavad väga hästi läbi. Ai, näete, meie klassijuhataja, eeldabki ja Nikolajev, no hall ilma prillideta KV on tõesti nii ebasümpaatne klassijuhataja, äkki tuleks sind üle viia paralleelklassi, rumalus, Jevdoki jäiga laen on suurepärane tädi. Kusjuures poleks halb, kui ta oma õpilasisaga kunagi tuttavaks saaks. Selle aja võtan, ma ei tahtnud ja isa tülli läheksid. Sellepärast olin natukene aega vait. Möödusime puuridest, kus istusid mu tuttavad poisid, meie perekonnasõbrad, kauged sugulased ja igasugu muud rahvast. Siis me jõudsime hooneni, kus rohekate klaaside taga sätendasid kõikvõimalikud kalad. Väikesed kalapojad meenutasid liblikaid, aga suuremate seast torkas kohe üks eriti silma pika nina ja nukrate silmadega. Oleksin ligemale, lugesin tuurakala. Tuur surus oma nina vastu klaasi ja vaates meist mööda lõpp tusse. Ise liigutas tasakesi oma saba ja uimesid. Loomade juures taipasin alati paugupealt, kes keda, meenutab. Tuur viis mu hetkeks segadusse. Olid täiesti kindel, et tunnen seda inimest väga hästi. Siiski, kes ta on, pingutasin mälu küll meelde ei tulnud, miski nagu segas. Sa oled tibla, vaatas, Saanud öeldetas, sarnanes mu isal. Noh, mida sa mõtled seal? Ta pole veel jõudnud välja mõelda, Puuraga laad. Tuurakala siin pole midagi mõelda, jalutame parem edasi. Ma vaatasin vilk tema poole jätkangestusi. Järsku taipasin, et ema on isale kohutavalt sarnale. Ehk teiste sõnadega ka ema meenutab tuurakala tüvi. Joint. Mulle tuleb meelde, et vahel harva on ema ja isa varemgi kangesti ühtemoodi olnud, nii et sa ei oskagi öelda, keda tuur sulle meenutab. Ei, ma pean järele mõtlema. Tegelikult olin ma mõistetamise lõpetanud. Mind ei huvitanud enam põrmugi, kes, keda meenutab. Vaikisin kuni koduni, mul oli igav ja mul oli kurb. Kodus läks seltskond laiali, see tähendab mitte just päriselt, aga vanaisa läks oma tuppa. Isa istutas minduma põlvele. Ema istus isa kõrvale ja nad vaatasid mulle otsa, palju tähendavate pilkudega. Tubli poiss. Roblee ja tähelepanu, võime välja arenenud taktitunne. Muidugi pole vaja vanaisale öelda, et toom tuurakalaga ühte nägu. Ta võiks selles solvuda ja täie õigusega, pealegi. Nii, ta on meil hästi kasvatatud poiss. Õigel ajal sai sõnasabast kinni duubli ööd. Ma pole mõelnudki ega mõtlegi, et vanaisa on tuura moodi. Üheksa tubli poiss. Me võiksime selle loo eetrisse anda ka ühe näitleja esituses siis oleks isa sarnane emale ema-vanaisale isa pojale ja kui juba nii paljud inimesed tuurakala meenutavad, kes võiks siis kindel olla meeski või loo autoris. Aga humorist peab olema oma näo, oma häälega, küllap Andrei džajev on seda. Aastal 1971 on ta juba ja ainult pronksvasika kavaler. Andrei koidžavele pühendatud saates esinesid näitlejad Reet Mändmets, Eneke Priks, Endel Pärn, Alfred Mering, Helmut Vaag, Gunnar Kilgas, Endel Nõmberg, Vello Viisimaa, Eino Baskin ja Tõnu Mikiver. Helioperaator Urve Mark ahenerilisest Raina Lauri muusikaline kujundaja Aarne Oit. Saate koostas Priit Aimla.