Pühapäevaseid Haapsalu saja-aastase kuursaali verandalt jätkub. Saatejuhid on Kaja Kärner ja Andres Ammas ilmunud, tõmmanud õige pisut pilvesse, aga soe ja mõnus on siin Haapsalus ikkagi. Ja et meie saade oleks veel romantilisem, kuulame nüüd elavas ettekandes haapsalu daamide laulu. Valguse otsi on selle laulu nimi, Anneli aken on selle kirjutanud nii sõnad kui viisi. Ja koos Anneliga laulavad seda Ilona aasvere ja Lea Hadrikon. Aga oli veenik ära. Me ei tee seda, ta ei kiiguta. Ja lõpuks, kui ma ta oma jõumoodi n Ei ta ja suletud uste Ta ei tulla. Alatu rakenetten. Ta ammutas hägul suletud tunnete käte aadrin valguse abil säila. Tuuburgumustu, pavi, nukruse. Aga ütleme siis Liinagi märkasin. Ta vaikis, kui kõvasti hoidis mu käes nõmmekasinkasse aken või juuksenaela. Ta jaoks oli Roloolen val ja korraga kõik lihtne ja hea. Läksime. Ja suletud akendest sisse ei saa ja suletud ustest ei tulla. Avatud aken n sera ammutada. Suletud tunnete sule, too trenni, palvuse abil sai lahti, tuul puhus tuppa vees. Mõttele retki väelik all kuus on tassi vahel, kes ja miks. Kuid hea, kui aknad on? Mõtled, et sa ei kihuta. Sest veel on ju veidike aega. Ei tuletada ja nihuta. Aitäh suurepärase laulu eest. Me oleme terve eelmise saatetunni otsinud inimest, kes oma silmaga oleks tänavu näinud valget daami. Me oleme selle inimese leidnud. Annely, sina nägid valget daami, on ta ikka on ikka samasugune juurde võtnud, alla võtnud? Valge daam on alati paras, ütleme nii, et tai ta jälgi liialt kaalu, ta ei võta liialt juurde, et on selline normaalne eesti naine. Millal teda siis ikkagi näeb? Me püüdsime õiget kellaaega otsida, et kes veel tahab otsida ja, ja peale passida ja kellel näkkab täiskuuga, millal ta peaks? No esimest korda õnnestus näha teda valgedame etenduse peaproovi vahepeal. Ma pakun, et see võis olla umbes keskpaiku või, või pisut hiljem. Aga, aga eile, kui etendus lõppes pärast kella ühteteist umbes poole 12-ni, seal olid inimesed seal rõõmsasti koos ja, ja nägid ka ära. Nimetasite eilset etendust. Minu süda rõõmustas eile väikese linnusega väravas. Ma ei ole ammu seisnud Haapsalu linnuse väravas ja kuulnud nii-öelda kontrolöri juttu piletid otsas, uskuge armsad inimesed, siia enam rohkem ei mahu. Kui palju mahtus inimesi vastas 1000. Ja see oli ilmselt päris päris piisav härra, sest sest ega seda pikka etendust seal enamasti püstijalu võib-olla ei olnudki nii väga lihtne jälgida. Aga ja publik oli, oli väga-väga-väga kindel endas ja ja nautis minu meelest täiega, vähemalt lõpuaplausi järgi otsustades kõik kõik valget daamid lavale rivistasid ja kõik muud tegelased. Täiesti suurepärane publik oli nii palju vaheaplause ei ole mitte kunagi olnud valge daami etendustes. Noh, ma ei tea, need inimesed, kes sinna kohale olid tulnud. Nad vist tõesti fännavad neid. Võtame päris otsast peale. Annely, kas sa mäletad päris esimest valge daami legend, ma mäletan, ma olin siis 10 või 11, see oli Haapsalu, pidas oma seitsmesajandat juubelit ja ja see oli midagi nii erakordset, et see jäi meelde. Ja, ja siis sai ikka iga aasta korra ära käidud, noh, pilet maksis mõnikümmend kopikat vist. Ja lõpuks oli see etendus on kõigil peas ja noored käisid seal nagu tänapäeval moodsalt öeldakse, chillimas, enam etendust suurt ei olnudki vaja vaadata, see oli nagu kokkusaamiskoht ja tunduvalt vaimsem, kui päeva need kaubanduskeskused on, nii et ma arvan, et see oli mõnus kokkusaamiskoht. Lisan siia, Haapsalu laste jaoks on see omamoodi kultusetendus. Nii nagu kogu Eesti jaoks, ütleme viimne reliikvia, kust teatakse fraase ja laulusõnu peast, nii ka kõik Haapsalus, et teavad, mis tähendab ohkamine hoola. Maila, need on niisugused kultusfraasid sellest esimesest etendusest, mida sellest eile publik nägi? Eile nägi publik Paul Gilgase käsikirjast päris mitmeid lõike, aga kuna Paul Kilgas stsenaariume on ka hiljem erinevad lavastajad tõlgendanud, siis siis öelda, et need olid kõik esimese omad, et nad olid. Kuidas ma ütlen, neli versiooni on tegelikult toetunud kokku sellele pool Gilgase poolt kirjutatud esimesele käsikirjale. Aga sellest algsest versioonist on vahel mindud ka üsna kaugele peaaegu proovitud publiku vastuvõtuläve, et et kas, kas sünnib, mõtle nüüd näiteks Hardi Volmeri välja pakutud variant. Nii ta on jah, et musta huumoriga ilmaltrullija ja Villu Kanguri poolt kirjutatud Tapalava stseenid, et kui inimesed ikka nalja ei mõista, siis sellest etendusest aru ei saanud, kuigi me hoiatasime ka tookord, et see on õudne kurbmäng. Aga noh, inimesed ei usu, mis neile paberil kirja pannakse. Ja noh, kõrvale on läinud sellest ka Mihkel Dixi ja Urmas Sisaski ooper. Ja kummaline on see, et see on ainus lavastus, mis tegelikult toetub sellele nii-öelda klassikalisele legendile, mis on igas turismibrošüüris. Et seda võiks rohkem rakendada, nii et järgmiseks aastaks peaks olema. Noh, kuidas ma ütlen väljakutse järgmisele lavastajale. Urmas Sisaski muusika on minu, minu lemmik nendest muusikatest mis sinu lemmiketendus on? Oh jaa, hästi raske on, kuna ma olen 90 vist jah, seitsmendast aastast rohkem Randlasega seotud ja aga päris ise olen siis lavale aidanud selle 2001. aasta variandi, mille lavastas Kaarel Kilvet, nii et ma arvan, et see on mu lemmik. Aga samas mulle meeldis ka Jarmo Karingu 2003. aasta variant, nii et ma ei saa. Mul on väga raske öelda Minul ei ole antud valget daami näha, ei ole olnud täiskuu, selget tööd siis, kui etendust mängitakse. Anneli, ma palun, et te kirjeldate, mis tunne on sellel hetkel, kui kui see valge daam tõepoolest siin akna orva ilmub, kas on midagi eriliselt müstilist või nisust imelist tunnet, et mõtled, kas tõesti? Peaks ütlema inimestele, et paraku on see loodus nii, et ega ta sinna niimoodi siuhti ei ilmu, et, et just nagu lavale tuleb vasakult ja jalutab kohale, et et tegelikult tuleb sinna aeglaselt ja nõnda nagu kuu liigub. Nõnda ta seal on ja tavaliselt, kui ta seal juba on, siis näeb teda ikka üsna pikka aega, kuni see kuu õige akna juures siis ära ennast keerab. On keegi ling ja just tänu sellele, et ega kunagi ju ei tea, et puu kõrgus ja, ja see nurk on alati õiged. Inimesed helistavad mitu nädalat enne kultuurikeskusesse turismiinfosse, küsivad, et noh, et mis kell ja mis päeval näeb, seda ei tea ju mitte keegi tegelikult ja nad ei usu seda, et seda ei ole võimalik välja arvutada, aga see on nii. Ja selles mõttes on see tõesti imeharva ja imed. Tahad harva? Meil oli juba juttu, et on olnud SÕNA lavastust pisukese muusikaga on olnud ooperit nii-öelda musta huumorit, mida iganes. Mis sa arvad, milliseid variante see legend veel välja kannab? Kas kõik on tehtud? Oi ei, kaugeltki mitte. Kuigi me oleme, meil on olnud elav rokkbänd, ka eila mängis melo trap. Suure osa etenduse muusikast otse live'is olnud videomontaaži on, on olnud liikumist. Tegelikult ütleks, et niisugune päris modern, kuidas kineetiline teater on veel proovimata. Nii et jah ja varjuteater näiteks foorumteater, kus rahvas ise saab osaleda aktiivselt etenduse sünnis, nii et tegelikult jah, neid variante on küll proovimata. Selle etendi etenduse üks omapära ongi see, et see, et seal ju enamasti kaasa mitte ainult üks pisikene professionaalsete või poolprofessionaalsete näitlejate trupp vaid selles etenduses kord aastas saab ennast teatrilaval proovida suur osa haapsalu elanikest. Nagu 79. aastal alustati, siis värvati massistseenides näiteks kohalviibivaid Nõukogude sõdureid, kes rõivastati munkadeks ja pandi edasi-tagasi kõndima. No kuidas nüüdsel ajal neid massistseene lavastada on, ega sapsu inimesed viitsivad veel tulla. Randlane on enda ümber kasvatanud niisugune sõprade hulga, et, et meil ei ole seda. Me teame, et inimesed ei tuleks, muide, nende nõukogude sõdurite kohta oli ka see, et ükskord nad kuna nad said linnaload, kasutasid seda ikka täiega ära ja etendusele ilmunud, niiet siis tuli nii-öelda kuidas ma ütlen suvalistele näitajatele leida veel omakorda suvalised asendajad. Minul tuleb omakorda meelde, et nad võtsid ka võitlusstseene väga innukalt. Nemad ikka võitlesid päriselt. Oi kui Rein Oja või Indrek Saar seda oleks näinud siis ma ei tea, nad oleks viht selili kukkunud, seda nähes, et et tänapäeval on see laovõitlus nii peensusteni välja arvutatud, et, et keegi ei tohi mõõka tõsta valel ajal. Ja see oli, see oli naljakas. Nii et ma saan aru, et sinu vähemalt, Anneli on veel päris mitu ideed nii-öelda sahtlis olemas kuidas valget daami võiks mängida, nii et nagu, kui kaua veel 25 aastat ikka. Aga miks me peame sellele piirangut panema, et alati on ju võimalik tulla juurte juurde tagasi, et neid, kes seda esimest armastavad, on ju hästi palju vahepeal jälle katsetama ja siis jälle klassikaliselt. Kui palju eilses etenduses kaasategijaid kokku oli? 70 suur jõud. Kuidas ta nüüd liikuma ja ja, ja õigel ajal ilmuma panite ja kuidas see käis. Selle selle lavastuse ettevalmistamine oli pisut teistmoodi, kuna me tegime nii-öelda skaala kontserdiversioonina, siis katkendeid eelnevatest lavastustest siis siis meil oli ka erinevaid juhte, kuna nad on juba kord lavastatud, siis ei olnud vaja hakata jalgratast leiutama, vaid mõnusasti taastada, uuesti käima, lükata need asjad. Ja oli seitse inimest algatusgrupis, kes siis tegid tööd erinevate piltide erinevate gruppidega ja ja see nii-öelda aktiivne ettevalmistus kestis paar nädalat, ainult nii, et see oli üks tõsine maraton. Nii täna kuuldud laulu, valguse otsija või kui ja teise laulu. Kui öö nii lõhnu täis, oled sina kirjutanud. Mis meeleolus, millal? Ma ei tea Et iga on juba selline ka, et julgen öelda, kui, kui mingi mõte tuleb, siis julgen seda välja öelda ja ja ei kirjuta enam sahtlisse nagu kunagi murde ja sai tehtud. Tavaliselt lood sünnivadki öösel ja ja siis tuleb ruttu kirja panna, sest hommikuks on kadunud just nagu unenäod, mis kipuvad hommikuks ära ununema ja ma ei tea, lihtsalt jalutan näiteks kuskilt valge daami proovist koju ja hakkab tiksuma. Istun arvutis ja panen sõnad kirja ja järgmine päev siis proovin reprodutseerida. Tuure hooksin, liigutab meie noote ja ja vajalikke tähtsaid pabereid. Loodan, et see Segadil laulmast neile sisu verre laulu pealkirjaga. Kui öö on nii lõhnu täis laulavad Anneli aken helio naasere ja Lea Adrikonna. 14. tõde ei neljandik õhtu täi veid liin armas lugenud ja sellest häirekella lüüa. Jäidu ja ütlevad, väga ei soovi ja. Etu või see ei ole veel tulnud ja. Seega ei tea mitte ennast, annaks ette pausme vahelannad, näed, mõnus. Täna ei too ja. Need ei tulnud ja. Haapsalu hõbehääled Anneli aken, Ilona aasvere, Lea Adricon. Ja nüüd reklaami eriala inimene, kolumnist Marek Reinaas, ega ometi teiegi ole haapsalu lane? Ei, ma olen sind Haapsalust umbes viis kilomeetrit Tallinna poole silmakandist, see on see koht, kus Saunja laht muutub vaikselt-vaikselt auguks ja seejärel ka maa pinnakse. Et sealt olen pärit, kuigi sealt ei ole Haapsalus kauge käia niimoodi, et eks ma siin aeg-ajalt ikka julgun ringi mööda seda linna. Niimoodi nagu sa oleksid mitmed mitme suguvõsa jooksul juba silmal elanud ja niisugune noh, aasta sadusel sinu suguvõsa seal olnud, et tegelikult oled sa seal silma siiski alles mõni aasta tagasi avastanud, kui ma tohin täpsustada? Jah, tõepoolest olen pealinnainimene juba juba mitu põlve, aga kord sai siis pealinnast välja tuldud ja 100 kilomeetrit siia lääne poole sõidetud ja avastatud, et ohoo siin mitte ainult ei ole, vaid siin on väga tore elu ja ja tõepoolest natukene nagu armutult sellesse asja. Ja nii ma nüüd siin elangi. Mis on Haapsalus sellist, mis sinu südant liigutas? Eelkõige õudus loomulikult kui, kui Tallinnas amine, õudus selles, et sa seisad kogu aeg autoga mingites ummikutes, eks ole, ja Pärnus on peamine õudus selles, et käib pidev disko, noh siis Haapsalu õudus- on eelkõige selles, et kord aastase näitab ennast valge daam ja see oligi see, mis mind kütkestas. Ma sattusin siia ühel augusti ööl ja, ja, ja nägin sealt aknast, ei midagi muud, kui valge daami varju. Tundsin õudust, tundus, et on lahe koht. Marek, ma tahan teie käest küsida, mis õieti Haapsalule sobib, mis on Haapsalus stiil ja kui järjepidevalt sellest peaks kinni pidama. Ma arvan, et kõige õigem oleks sellele küsimusele vastata sedamoodi, et annaks jumal haapsallu lastele mõistust ja tragidust mitte hakata mingit stiili otsima, vaid vaid ma arvan, et Haapsalu on hea ja mõnus täpselt niimoodi, nagu ta on, et kui niimoodi punnitades hakata endale mingit võõrast vammust selga ajama või mingit põnevat stiili pidada, siis ma arvan, et see kõik läheb aia, ta Haapsalu on selline vaikne kohakene, need inimesed, kes siin elavad, on sellised mõnusad väike kodanlased, et andku jumal neile mõistust täpselt selliseks jäädagi. Ma pean küll tunnistama, et tänavu suvel avanes minu suu hääletuks karri, eks kui ma kuulsin, et piiskopilinnusest demonstreeritakse publikule Ameerika autosid, miks peaks olema piiskopilinnuses Ameerika juuti? Siin kohapeal oleks, oleks loomulikult ausalt öeldes mõistlik nagu vait olla ja, ja, ja, ja peale heinas niimoodi peaaegu et laual asetada. Aga, aga mõnes mõttes see piiskopilinnus haapsalu jaoks on ju siiski nagu keskus, eks ole. Ja kui Haapsalus midagi toimub, siis enamasti see toimumine kantakse üle sinna piiskopilinnusesse ja sellepärast need autod sinna lohistati. Noh, ma arvan, et mõned sajandid gaasi, võib-olla peeti seal ka näiteks hobuhobuste iludusvõistlust, eks ole, niimoodi, et püha jumal võib-olla mõne aasta pärast maabuvad sinna ufod ja, või, või hävitajad või Boeingud või tont teab mis, eks ole. Eesti linnad ja paigad ja maakonnad otsivad endale hetkel kramplikult igasugu logosid, igasugu tunnuslauseid, mis neid kõige selgemalt ja konkreetsemalt ja lühilühemalt tutvustaks. Haapsalus on oma logo olemas, päris ametlikku tunnuslauset ei ole, aga kui sina selle tunnuslause püüaksid sõnastada, kuidas see kõlaks? Ma arvan, et mis puudutab Haapsalut, siis mind paneb natukene hämmastama see näiteks, et Haapsalus ei ole valge daami kohvikut või või, või, või valge daami raamatupoodi või, või noh, üldse nagu see valge daamikultus on siin nagu natukene madal. Mäletan oma käiku Salzburgi, kus sai saanud Mozartist üle ega ümber ja lõpuks olid sunnitud ka need Mozarti kruuglid endale sisse sööma. Siis Haapsalus kuuvalget valgest daamist nii palju ei peeta. Kuigi vist mõnikümmend aastat tagasi oli sinivalged, daami ralli kui ka valge daami bridžiturniir kui ka valge daami pingpongiturniir. Kui ka kõik asjad nimetati valge daami järgi võib-olla tõepoolest Haapsalu inimestele, siis see valge daam on praeguseks natukene nagu seda liiga palju saanud, aga loodame, et nad leiavad tee uuesti sinna, et mina arvan küll, Haapsalut peaks eelkõige valge daamiga seostama. Nii et seda ei saa liiga palju, see ei muutu kuidagi selliseks liiga pealetükkivad valge daami nimi, sa loetlesid tõepoolest apsus, iga kultuuriüritusi, iga spordiüritus, iga pising, asi augustikuus kandis ja osaliselt ka kannab praegu valge daami nime. Ja tunnistan apsalasena tundus mulle tõepoolest, et me pingutame sellega üle, on rõõm kuulda, et see ei ole nii. Ei vastuoksa. Kui minul veel üks tütar sünnib, siis ma panen talle nimeks valge daam. Ootab, et ei valge daamiga ei ole võimalik üle pingutada. Jah, kui me mõtleme näiteks brüsseli pissima poisikese peale, mida on nii meeletult, eks pluateeritakse ja, ja, ja selle järgi brüsseli linnapeaaegu tuntakse, siis minul oleks ka, ei oleks ka midagi selle vastu, kui valge daam võtaks pisut materialiseerunud oma kuju ja iga soovija võiks seda endale mingis vormis aine sees Haapsalust kaasost. Jah, ma arvan küll, et kui eelpool nimetatud Salzburgis on sellised Mozarti šokolaadipallikesed, siis miks mitte need siin Haapsalus ei võiks olla valgest šokolaadist ja kõik inimesed saaksid lausa valget daami endale põske pista. Mis on Haapsalus veel sellist, mis teid köidab, ma pean ütlema kuulajale, kes kahjuks seda pilti praegu ei näe, et emaluik purjetab meist just praegu mööda ja, ja peaaegu täiskasvanud tänavukevadised, luigepojad on sabas. Aga no see on niisugune imeilus idüll, aga, aga kui siin nagu igapäevaselt igapäevasemalt elada, siis mis see on, mis mis teid köidab siin? Ei, see luik on tõepoolest kena või ei saa midagi halba öelda tema kohta, aga võib-olla kõige mõnusam siin Haapsalus on selline sügisene hetk, kui uude pealt on need lehed, mis on kollaseks muutunud, juba maha kukkunud ja inimesed hakkavad esimest korda kütma briketiga oma oma ahjusid ja siis on siin Haapsalus selline briketi põlemise lõhna, et see meenutab mulle alati ühte head, et ansambli Velikije Luki laulu, et Tallinn põleb, et ma arvan, et Tallinn põlebki Haapsalus sellise briketilõhnaga. Mäletan, et kui sa endale siia Haapsalu lähedale kodu otsisid siis oli sul selline plaan, et et võib-olla kunagi eladagi päriselt Haapsalus ja käia siit aeg-ajalt Tallinnasse asju ajamas. Kas sa pead seda praegu võimalikuks ja kas selline elurütm tulevikus endale rahuliku kodu ihaldava inimesel on võimalik nii-öelda Haapsalus või Haapsalu lähedal elada ja Tallinnasse tööle käia? Ma arvan, et see ei ole hea mõte, kui Haapsalus juba elada, siis tööl küll ei tasu käia. Või kui, siis igal juhul mitte Tallinnas, sellepärast et noh, Haapsalus olles mõistad, et Tallinn on üks suhteliselt imelik koht ja ma arvan, et Tallinnast vaadata, siis tundub ka Haapsalu üks veider paigake. Et mingil juhul ei, ei soovita segada neid kahte, kahte tunnet, vaid kui Haapsalus olla, siis juba siin ja päriselt ja kui Tallinnas olla, siis seal ja päriselt, et et ma arvan, et siin Haapsalus on tegemist niipalju, et töö pärast need küll ei tasu Tallinnas käima hakata. Kui te mõtlete Haapsalu linna tuleviku peale, siis missugune teie unistustesse võiks olla, missugune missugusena te näete Haapsalu linna näiteks 25 või 50 aasta pärast? Ma arvan, et Haapsalut iseloomustabki kõige mõni selline kolmiksõna nagu väikekodanlik haapsalu, mida me oleme oma ettekujutuses alati näinud, kui loeme Astrid Lindgreni kõikvõimalike Lastejutukesi, eks ole sealt Rootsimaalt, et ma arvan, et Haapsalu ja praegu veendunud selles, et Haapsalu mitte nüüd isegi 20 aasta pärast, vaid umbes viie-kuue aasta pärast meenutab väga palju ja mida me lapsepõlves sealt Bullerby lastest lugesime. Et seal ikka majakestele pannakse uus laudis ja inimesed saavad natuke rõõmsamaks ja ja ongi täpselt selline linn. Tallinnas on praegu väljas selline välireklaam, et mitte aeg, mitte suure teise väikesi, vaid kiired söövad aeglasi. Kui te praegu peaksite panema diagnoosi Haapsalu linnale, siis kas see on suur, väike, kiire, aeglane. Ma arvan, et Haapsalu on nii aeglane linn, et ta lihtsalt läheb teistele Est ära. Aitäh Marek Reinaas. Ja ega muud, kui kuulame taas üht laulu Haapsalust lauluvõistluselt valge daam ja see on Rein Sammeti Avaissensoni suvine samba Helin-Mari aadri esituses. Haapsalu saja-aastase kuursaali verandal on istet võtnud järgmine külaline, moekunstnik Liivia Leskinen. Tere tulemast saatesse. Tere. Kui kaua teie olete? Haapsalu lane juba. Mul on väga lihtne seda aega arvutada täpselt sellest hetkest, kui minu laps sündis nii, et siis 19. septembril, 20. septembril saab. Et nüüd on ta minuga Kodulinn ja see ongi kõik kõige tähtsam. Kas te jätsite Tallinna kerge südamega selja taha? Tegelikult kõhklustega ja ma isegi jätsin oma korteri alles aasta otsa, maksime üüri ja ööbisime seal minu mees ööbis ühe öö ja siis selgus, et tõesti meie kodu on siin, siis me saime lõplikult sellest aru. Ja nii jääb ja nii jääb, ma loodan. Ma palusin teid sellesse atesse kirjeldama eilset õhtut siinsamas kuursaalis, kus toimus pidu või etendus kuurordi mood läbi aegade. Ma usun, et te olite ehk kõige asjatundlikum, kõige kriitilisem külaline siin publiku hulgas. Olge nüüd, palun meie kuulaja jaoks silmad ja kõrvad ja kirjeldage, mis siin eile toimus. Siin toimus üks väga meeleolukas etendus, mood ja muusika läbi aegade mis tegelikult toimus juba teist korda Haapsalu kuurordi sesooni avamise pidustustel oli sama etendus natukene teises variandis või natukene võib-olla võimendatud variandis vabaõhuetendusele, mida ma ka vaatasin. Ja Ago-Endrik Kerge ja Liina Pihlak on teinud tohutu suure töö ära pannes kokku selle kostümeeritud meeleolu. Tegelikult jah, see võiks kirjutada kostümeeritud meeleoluks, seda päris etenduste, nagu selles mõttes ei ole tal süžee telg oli just aeg see 100 aastat ja ja minu jaoks muidugi, kui moekunstnikule äratundmisrõõm, et näed, ajastud on täpselt paika pandud. Pluss muidugi ma olen tõesti õnnelik selle saateansambliga, kes siin eile õhtul esines Loit Lepalane eestvedamisel. See muusika täitis küll tõesti südame ja minu jaoks oli ausalt öeldes selle õhtu kõige suurem üllatus, ma lihtsalt ei olnud, noh, enne ma ei teadnud, et Urmas Sukles eelmine aasta Haapsalu linnapea on imetoreda tütre kasvatanud, kes laulis tõesti noh nii nagu öeldakse, vanasti oli nagu taevaingel. Et Üheteist 15 aastane tütarlaps laulis imeilusa häälega imeilusat repertuaari ja tõesti, minul tuli PISA selle peale silma millega etendus algas. Etendus algas siis sellest hetkest, kus Haapsalu nagu kuurordina sellest ajastust väikse peegeldusega sellest ajastust, kui Haapsalu kuurordi nagu päeva kavasse ütleme tähendab jah, sellisesse nagu teadvustati kuurordina härra Vilniuse siis pidulik saabumine, mis siis tähistas seda ajahetke, kui ravi protseduurid muutusid populaarseks tänu tema nagu eestvedamisele ja tema nagu propagandale tutvustamisele issand jumal, mis aasta see oli 1800 sinna kuuekümnendatel viiekümnendatel kuskil vist ja ja noh, ega tegelikult praegu päevalise täpsusega tegelikult ei saa ühtegi asja ajaloos paika panna, et, et ikkagi see on niisugune tunnetuse küsimus. Noh, tegelikult on ju meie jaoks 100 aastat kuidagi väga abstraktne minu jaoks muide väga abstraktne ei ole, sest näiteks minu kodumaja sai täpselt 100 aastaseks, minu vanavanaisa ehitas selle täpselt 100 aastat tagasi alustas seal ehitamist. Nii et noh, minul on olemas fotod ja, ja need inimesed kõik minu ümber piltidel kes Haapsalus 100 aastat tagasi tegelikkuses tegutsesid ja noh, minu jaoks on see selline selline nagu mäng ning selle teemaga väga armas ja ma olen seda alati ise teinud. Et ütleme, et just eriti muidugi 20.-te aastate mood on olnud kuurordimood on olnud väga palju aastaid minu põhiline inspiratsiooniallikas kostüümi loomisel siis ei olegi paremat linna elupaigaks valitud kui just haapsalu. Nojah, seal, kas nüüd see just jah, see ka kindlasti mängib rolli? Ei, Haapsalu on muidugi väga palju võlusid. Kui ajastutruud olid need rõivad, mida eilsel kuurordi moepeol temalt Treeriti nadolid ajastutruud, aga nad olid, ütleme, nad olid ikkagi teatrikostüümid, nii et nad olid selles mõttes noh, nad ei olnud, ütleme materjalid ei olnud ajastutruud ja mõned tehnoloogilised võtted ja, aga noh, üldiselt ütleme nii-öelda visuaalne üldmulje oli ajastutruu. Et loomulikult sellisel etendusel ei saagi taotleda need kõiges, no ütleme, ajaloolist täpsust, aga ma kujutan ette, et need kostüümid on enamasti teatrit mängukavades kasutusel olnud ja osutasime tagapõhja. Ei tea täpselt. Kas teil kui moekunstnikul on oma lemmikajastu kas nendest eile näidatud lõikudest oli mõni, mis tundustele? Südame ja ikka needsamad kahekümnendad tähendab tegelikult 1000 see on ka väga niisugune laialivalguv mõiste ja ütleme, kahekümnendad Ameerikas ja siin olid väga erinevad. Aga noh, ütleme see, mis õhus hõljus kohe vahetult pärast esimest maailmasõda ja ütleme kuskil jah, kuni jah, ütleme, et see on niisugune kus tegelikult neuroop, kui Ameerika ehitas üles seda, et meie modernset ühiskonda. Nii et jah, 1900 mingi 18 kuni 19 kuni ütleme 1900 mingi kaka, kolm, 28, üheksa vot see taevas oli ka väga erinevad moe, et selle ajaga jõudis ju naiste mood minna selleks, mis ta meie mõistes tänapäeval on. Pilti näidata ei saa, aga palun maalide neile kuulajaile üks väike pilt. Milline oli sellel samal no ütleme, et seejuures ütleme, et 1918 oli veel ikkagi korsett ja ütleme siin Haapsalus vähemalt. Ja, ja, ja olid ikkagi jah, need igasugused turniirid ja, ja kleidikleidi aluskõrgendused pepude peal ja nii edasi veel veel kuidagi 1918. aastal veel kuskil hõljus õhus ja siis eks ta vähehaaval mood läks vabamaks ja, ja tuli niisugune tore asi nagu Bellepofja siis tuli. Muidugi varsti tuli ka reform kleit ja, ja, ja miniseelik sellest järgmisena, nii et tegelikult kõige magusam aeg võib-olla ongi just 20921, kaks kolm kuni, ütleme seal 28 kuni 30.-te alguseni minu maitse jaoks. Kas sellel eilsel etendusel jõuti ka nende garderoobid ega tänapäeva välja ikka. No kirjeldage, missugune on üks tänapäeva kuurordimood? Päris tänapäeva, selles mõttes jah, niisugust tänapäeva päris kuurordi moodi muidugi ei olnud seal rõõmsalt. Finaalis hüppasid ringi 70.-te aastate hipid. Aga eks see tänase 2006. suvemood on ka väga palju hipi moodi on seal jälle sees, et moes tro pidevalt õhus hõljunud viimasel 15 20 aastat on nagu retroring kogu aeg edasi-tagasi pöörelnud ja nii kahekümnendad, kolmekümnendad, neljakümnendad, viiekümnendad, kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad juba. Eks diskomood retroana tagasi, et ega kuurordi muud päris moest erineb, võib-olla ainult nii palju, et et noh, kuna kindel, et on suvi, siis inimesed on vabamad. Ja, ja nad teavad, et et rõivastusega saab lihtsalt oma vabadust natukene rõhutada. Et võib-olla isegi pigem hoitakse tänasel päeval kuurordi moes suvel just krambist, nagu ennast lahti püütakse, mitte nii väga moodsalt rõivastunud. Ma tean, et väga paljudel mõisaüritustel ja ka siin kuursaali pidudel ikka on kutsele lisatud, et palun pange midagi heledat selga, midagi natuke romantilisemad kübar pähe, ma arvan, et väga raske oleks Liivia Läskindeid mikrofoni tagant ära lubada, ilma et me kõneleks suvistest kübaratest. No selge on see, et, et suvine kübar on ikkagi õigus, praktiline asi ka mitte ainult häda, ainult ütleme üheks pidulikuks õhtuks suve jooksul. Et ikkagi jõust juukseid tuleks kaitsta päikese eest ja, ja pead päiksepiste eest. Suvekübar loomulikult peab olema kerge õhku läbilaskev, mõnus. Ja, ja tõenäoliselt peaksid olema helematerjalide valik, muide, väga suur kübaramajanduses ja üldse kübaramajandus on kuidagi. Et, et kõik, mis on olnud seda nagu, eks pluateeritakse väga midagi minu meelest uut kas või materjalide osas peakatetega ei ole, nagu eriti mina küll ei ole märganud, et liiguks mingit väga uut ja huvitavat infot peakatete osas maailmamoes lihtsalt üldiselt tundub, et keegi ei viitsi nende peakatetega eriti tegeleda ja kui siis äkki pauh on kübarat vaja siis noh, enamus tänapäeva naisi on üsna segaduses, et mida siis nüüd ikkagi pähe panna. Mina ütlen küll, et pange seda, mis mugavam, põhimõtteliselt ükskõik loomulikult ta võiks ülekomplektiga sobida või õigemini täiendada või lõpetada ülejäänud komplekti, tahtsin just küsida, kübar oma kandjalt nõuab. Et oleneb kübarast. Et loomulikult, kui me räägime, kübar tuletab alati meelde midagi laia äärealist ja õhulist ja ja, ja kindlasti võib-olla lehtrite uhkete kaunistustega rooside lehvidega, et no selge see, et siis teksapüksid vist ei sobi kõnnak, rüht peaks ka olema hoopis teine. Ja ilmselt ka konskingatsi sellisel juhul, mis kohesele kõnnaku annavad, nii et. Eks ta nõuab ikkagi tähelepanukübar. Mida nõuab etikett mehelt, kelle taha? Kannab kübarat jällegi oleneb kübarast loomulikult et. Ausalt öeldes ma ei viitsi, ma isegi, ma isegi ei viitsi või ei oska selle etiketid Antsidesse kõigesse süveneda, siin kiirpilgul. Aga, aga noh, selge on see kuurordist, kui me räägime siis kuurordi mood ei nõua küll mehelt mitte midagi üldse kuurordi muud tänapäeval ei nõua üldse kellegi käest midagi. Et kui on tõesti välja kuulutatud ja kutsutud inimesed kindlate nõuetega kostüümid, siis on kena, seda aktsepteeritakse. Ja kui ta on isegi nagu organiseerijale vist solvav, kui inimesed siis täiesti absoluutselt preerivad, kui on kutsele kirjutatud, et tulge nii või naa riietatuna ja et siis parem juba mitte minna. Jaa, jaa. Aga õnneks on selliseid mängulisi ja veidi karnevali või mingisuguse stiili hõngulisi üritusi aina rohkem inimesed vajavad lihtsalt seda vaheldust ja välja elamist. Siis tegelikult oleks ikka päris tark tegu neid peakatteid natukene varuda kodus, et mitte niiet viimsel õhtul pea ees kuskile poodi tormata ja hirmkallis asi vale asi ära osta. Kusjuures, ega neid puudega tõesti palju ei ole, kust ost? Me oleme praegu Haapsalu kuursaali terrassil juba mitmendat aastat korraldatakse kuursaalis nii-öelda kuulsat Öösärgi pidu kui täht-tähelt ja sõna-sõnalt tuleks võtta sellist kutset tulla öösärgi peol. No mina moekunstnikuna võtaks seda väga vabalt selles mõttes, et peaaegu kogu suvemood tänasel päeval näebki välja nagu öösärgi mood. Et isegi materjalide ja, ja kaunistuste poolest, et see, et on. Õlapaelad õhukesed ja mitmed paistavad ja, ja poolläbipaistev tüüpi kleidis on ju täiesti tavaline normaalne kleit tänasel päeval. Nii et ei midagi ehmatavat, pigem on probleem härradega, ma arvan, sest härrade mood kuidagi ei lähe nii sassi nagu naiste mood. Millegipärast jah, huvitav mood on ikkagi noh, ei tee selliseid uperpalle ja ei ole nii avatud, kõigele. Räägime, kas räägime pisut? Ka Haapsalu kultuurielust mulle nimelt väga imponeerib see, et Haapsalus on nii palju väikesi, armsaid kunstigaleriisid. Kuidas teie kirjeldaksite Haapsalu kunstielu, kui viltu? Kaks teie seda teate, see on tore kuulda, et see tundub teile väga vilgas, tundub minule tundub, et need sugugi ei ole nii väga palju. Ja tegelikult võiks need siin palju rohkem olla. Aga noh, selge on see, et tõesti kuurordilinna saatus on see, et suvel on elu ja talvel on, on talv. Et et minu meelest, kui selles linnas ennast nagu nüüd otsustavalt mingisugust rikku perspektiivi näha, siis arendada just selles linnas ka talvekuurortlinnadega. Ja selleks on siin Haapsalus isegi paremad võimalused kui suvekuurordi. Noh, minu meelest meri on sinimeil kehvakene, et nagu porine ja madal ja nii edasi, et see on ju põhiline, põhiline suvemõnu on vee ääres olemine, aga see on siin üsna. Nii et siin on konkureerivaid kuurorte, selles osas aga talvekuurordi nõnda imetore, sest esiteks läheb siin kogu see laht läheb jäässe. Ja tegelikult võib siin mitu kuud autod autodega ja suuskadega ja uiskudega kogu Haapsalu ümbruses ringi rallitada kümneid kilomeetreid nautida abavabadust, ükskõik mil moel mööda jääd kihutades ja ja teiseks, on siin muidugi minu meelest Eestimaa kõige ilusam metsamassiiv on see paralepa parkmets, enam ilusamat, looduslikku kooslust on raske leida, kusjuures ta on ka turvaline selles mõttes, et on Raadio on on giidid, kes vajab ja kes tahab vaatsust, leiab ka selle paralepast, nii et noh tegelikult talvel suusatada paralepa metsas, ma arvan, et see on tõeline luksus. Ainult et noh, ilmselt peaks seda. Mul on tunne, et sellest ei tea keegi peale minu ja veel kolme hullu ausalt ja siis need, kes marjul käivad, nendel tuleb ka meelde. Paralepamets on, et Haapsalu liin nagu pole üldse seda paralepa imet propageerinud selle metsa imet. Seda ka, et astud linnast. Kui ma ei liialda, ma ütlen, astun südalinnast 200 meetrit välja ja ma võin mustikaid lõpmatuseni korjata. Väga puhtast loodusest. Kadestamis vähem, eks ju, see on, mille nimel küll tasub Haapsalus elada. Liiver. Tänan teid, jagamast meiega oma muljeid, mõtteid, unistusi seoses Haapsaluga ja siinkohal me kuulame, iste Valter Ojakääru laulu ja seegi seostub minu meelest väga meeldivalt Haapsaluga. Küll elab Haapsalus palju keni inimesi, Andres, kas kõik Haapsalu inimesed on nii kenad kui need, kes meil täna saates on olnud? Kõik need 12100. Kas sa tunned neid kõiki? Kõik ei tundu aga väga paljusid küll. Sainegi küsisid väga ilusti Marek Reinas-ilt, et kas Haapsalu on suur või väike linn. Mina olen kogenud naljakat asja, kui mõni inimene, kes satub absusse, kas esimesest kordame üle hulga aja ja temalt küsida, kui palju elab Haapsalus inimesi, siis nad hakkavad 20000 25000 30000, mõtlen, et mis ta nüüd 12000 napilt saad, ütlevad kapsast, räägitakse nii palju ja ja tundub, et Haapsalus on mingi mõju Eestis. Seda on rõõm kuulda. Olete. Et kuidas sa Haapsalu tulevikku näed, et minu hirm, mida ma ka Marek Reinaas ile väljendasin, oli see, et äkki see muutub kuidagi väga suuremahuliseks kuurortlinnaks ja, ja ma kardan siia niisuguseid kõrgeid hotelle, mis iseloomustavad ju peaaegu kõiki maailmakuulsaid ranna linnu. Mis on linnakodanik, soov, mida nad Rael on väljendanud, missugune nad tahavad, tahaksid, et Haapsalu oleks näiteks 50 aasta pärast? Linnakodanikud tahavad selgelt, et see haapsalu miljööväärtuslik osa säiliks ja saaks korda tehtud. Et need armsad nikerdustega puumajakesed oleksid alles, et nad oleksid korras, värvitud, hooldatud. Seda ootab hapsalane kindlasti. Aga muidugi ei taha, Haapsalu, näed siin elu seisma jääks, sest kõik vajavad igapäevast leiba ja ja töökohti ja, ja selleks on vaja linna tuua ettevõtlikke inimesi, anda neile võimalust siia oma kodu rajada. Haapsalus on just viimastel aastatel korteri ehitamine käima läinud kortermajade püstitamine ja sellest on hea meel, et aga teil on siin minu meelest parim koht, kus oma lapsed suureks kasvatada. Apsus antakse head haridust. Siin on sporti sporditegemise paiku. Siin on kultuurielu nii, et ega me ei pea isegi Pärnu, rääkimata teistest suurematest kuurorditest, ei pea nendega jaga tohigi nendega võistlema hakata. Kell sunnib meid tagant, mistõttu ei jõuame valgest kaunist Haapsalust seekord pühapäeva südames rohkem rääkida valge daami linnast valgete luikede, valge pitssalli, Valgete rooside ja tulpide valget klaasipäevade linnast. Aga seda küll veel, et me täname kõiki neid haapsalu inimesi, kes tulid meiega saatesse, oma mõtteid ja muljeid jagama. Me täname Sirje Ginterit, kelle kuursaali lahke katuse all. Me saime sõbraliku vastuvõtu osaliseks ja me tahame Haapsalu linna, et me saime olla siin külalised. Ja see linn on niisugune. Karmi võlu ei jäta kunagi kedagi külmaks. Tere tulemast Haapsallu, suvi ei ole veel mitte läbi. Tänase saatejuhid olid Andres Ammas ja Kaja Kärner ja mida öelda lõpetuseks kõik, kellel on võimalik. Tulge, te leiate siit harmooniat, südamerahu väga geni ja külalislahkeid inimesi. Ja kui te olete oma sõrme Haapsalule andnud, siis varsti võtad ta käe, ilma, et seda ka ise märkaksite mees ometi jääb lõpetama Mare Väljataga esitatud laul ja temalegi on haapsalu südamesse jäänud. Kullast kuulaiku? Siis hing on haavatud ja häälk võime. Jah. Kui purjeka neere. Südamesse alles Haapsalu ja merelained. Ja kuigi söögi son peagi mu südamesse See helerand. Männilaat maid. Omi kuumas liivas ka. Tees iga Spilli luu Seebeeell Elo on tänapäev ja keskaegsed müüdid. Ja kuigi sügiskuused