Tere hea kuulaja folgialbumi saates kõlab täna salvestus Tartu folgiklubist, kui seal esines Kristjan priks ja teda küsitles Ants Johanson. Tere õhtust. Ja me oleme teist korda Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis Tartu folgiklubiga. Ja mul on rõõm ja au täna võõrustada muusikut kes on publiku seas varem olnud, aga siiapoole mikrofoni pole kunagi veel sattunud. Kelle muusika tegemise viis ja laad ja kõik see on sedamoodi, et siin tundub, et on palju küsida. Ja teil on palju kuulata. Christian piks. Kust oled sa pärit? Tartust olengi pärit. See on minu kodulinn. Ja traditsiooniliselt, kuidas sinu tee sinna muusika juurde? Läks mul oli niimoodi, et sündisin sellisesse perre, kus isa oli trummar ja, ja siis ma olin ikka niisugune lasteaialaps, ma arvan, et trummid olid suvilas keldris kogu aeg üleval ja maneedik ka seal sain proovida, mulle oli see lubatud. Et midagi ma seal siis korraldasin ikka jah, nagu see algajatel enamasti on, et kõik käed-jalad korraga. Aga eks ma isa pealt vaatasin ja isa mängis siukest rokkmuusikat ja rokkmuusika on mulle endale ka jäänudki meeldima. Et aga muusika juurde ja mind pandi õppima muusikakallakuga kooli, Tartus on selline võimalus, Tartu seitsmes keskkool, praegune Karlova kool, kõik poistekoorid ja klaverit, õppisin seal ja sealt õitsvaid ja kõik asjad need, et ma sain koolist. Ema mõistis ka klaverit mängida, tema siis oli see, kes pidi minuga seal aitama mul pisaraid valada, kui välja ei tulnud. Eks kodustik ka sain ja meil raadiot kuulati ka, aga põhiliselt selliseid Soovid, soovid, soovid või, ja siukseid spets saateid, aga enamasti isa ikka kuulas seal linte ja vinüüle ja muusika ikka mängis kodus kogu aeg. Nii, mul on meeles vähemasti. Mis ansamblites sul isa mängis või ansamblis? Jüngrid, ja mingit aega ka Suuk. Et nii palju kui ma olen kuulnud, siis sellel ajal kuidagi oli niimoodi, et said poisid siis sinna ikka, et võite heast bändist ära sõjaväkke ja siis tuli keegi asemele ja et need pillimehed vahetusid. Et see oli selline rokivärk. Mis tähendab see, et trummid olid kogu aeg üleval, missugune see trummikomplekt toona oli, mis asi oli üleval teil kodus? Keldris keldris jah, trummikomplekt tolleaegne ja välja näeb enam-vähem ikka nagu tänapäeval, et soolotrumm ja basstrumm ja Tom trummid. Trummide juures on alati olnud oluline. Nad ei ole meie kultuuritraditsioonis ju iseenesest nagu sees, sellepärast väga täpset ettekujutust tavaliselt inimestel neist ei ole, aga kaheksakümnendatel ise trumme löönuna ei ole neid kunagi mängida osanud. Tuli alustada Riia trummidega, mis olid täiesti müstilised. Riias valmistatud sellised imelikust, plastmassist imelikust metallist moodustised, millega vist ükski ükski päris ansambel korralik ansambel ei saanud mängida. Et siis edasi olid juba saksa demokraatliku vabariigi amaati trummid, mis olid nagu juba päris ja, ja siis hiljem hiljem juba osteti endale päris neid väljamaiseid trumme. Mingid tunnid olid ka veel kätegtonid. Jah. Aga teie kodus olid üleval. Punased ja rohelised ma arvan, et seal võisid olla Riia omad ja võisid olla mingid muud ka need mingid välismaa ülihead kindlasti ei olnud. Noh, kuivõrd mind lasti sinna ligi ikkagi. Me tuleme selle just meie traditsiooni juurde ja löökpillide juurde, mõistagi tagasi. Aga toonasest muusikast, tähendab, siin on sul ainult täna löökpillid, kaaslased tollasest muusikast, nagu meile näidet naljalt ei saa tuua või saad, mida sa siis mängisid või mida sa õppinud oled? Toon saan, palun, ma arvan, et kui ma esimest korda trummide taha istusin, siis ma tegin. Arvan, et isal võis sellest palju rõõmu olla. Kindlasti Ena lõpuks ikkagi ega isa näitas mulle neid esimesi asju, ma mõtlen, kas ma seda näita selle ühe tamburiiniga näidata, siis. Nojah, minu isa oli koorilaulja ja ta mulle kunagi ei näidanud, kuidas trumme mängima. Aga sa nimetasid, et meie kultuuriruumis traditsioonis ei ole see nii võib olla omane, aga vaata lapse jaoks ei ole ka laps ei tea sellest kultuurist ju midagi, tema jaoks on kultuur see, mis tema ümber on. Et selles mõttes minu jaoks. Pigem ma võib-olla ei teadvustanud, et on olemas mingisugune pärimusmuusika üldsegi, sest et ma ei saanud aru, et need laulud, mida vanaisa laulab, et need ongi need need olid laulud, mida vanaisa laulis ja isa mängis seda, mida isa mängis ja kõik see oligi minu kultuuriruum. No mis laulja su vanaisa laulis, et sa ütled, et see oli pärimus või, või olid need need uuemad rahvale? Ei olnud midagi vanaisa, tal oli eriti palju laule kuidagi selle Siberiga seoses küll sinna minekust või tulekust ja seal ja sõjaajast. No näiteks on. Oh, sa ja luu, me lörts minu aupea üks törts. Et saaksin Uunustu, kuhu olen peidetud. Et natukene enda saatuse järgi sõnu ümber tehes või juurde pannes ja sellised laulud Korr unes nägin mina, et põrgus olen ma ja vanakurat vii mind tahtis uputa, oh sa ime, imeviinaviskaja on pime. Sööki laseb ennast nööki ja nii edasi. Kas need on salvestatud käsul kuskil muidugi. Vägev. Nojah, ma läksin õppima mingil ajal rahvamuusikat ja siis siis ma sain aru, et, et see on see, mida tuleb mida tuleb püüda ja ma sain kätte need veel jah. Mis koolides sa siis nüüd oled kõik õppinud? Kui nüüd Karlova kool on või toonane seitsmes keskkool? No ma arvan, et see seitsmes keskkool on päris oluline olnud, et seal anti väga head muusikaharidust ikkagi solfedžo ka näiteks ma ei ole pidanud juurde õppima praktiliselt mitte midagi. Viljandi kultuuriakadeemias, et see sai kõik seal seitsmendas keskkoolis hästi selgeks, kuidagi jõudis kohale peaaegu et mäletan seda hetke, on umbes seitse aastat ei saanud eriti hästi aru ja siis tuli kõik ühe korraga. Et see on jube hea. Jube, jube mõnus hetk. Ma ei tea, võib-olla nagu lähed natukene liiga kuuma vanni ja kõik hakkab nagu surisema, et siis on nagu natuke sarnane võib-olla kui saad aru, et see on nüüd siinkohal ma tean seda kuidagi, see muusikasüsteem, noh, see on ju muutumatu, siin ei tule mingit üllatust enam, ma arvan. Või noh, selles mõttes nii et võib-olla kui india muusikasse nüüd väga hakata süvenema, et siis avaneb suurem maailm, aga aga siin meie kandis on kõik juba ammugi paigas. Ühesõnaga, pärast keskkooli tuli Viljandi Siis ta oli kolledzis kõigepealt ma pean ütlema tegelikult, et ma sat tõsi, tema rahvamuusikat, sest et tollel ajal oli nii, et, et üle aasta võeti üks aasta rahvamuusikasse, teine aastal levimuusikasse, vot niukesed huvitavad nimed ja sellel aastal trehvas olema rahvamuusika-aasta ja ega ma ei teadnud sellest küll keskkooli lõpuni ikkagi ma olin kuulnud jah, folk, milli ja võib-olla isegi mitte eriti palju rohkem. Mingisugused Pontograatori asjad kuidagi kõditasid ka, ma ei saanud aru, miks, miks see huvitav on. Aga jah, sinna ma selles mõttes sattusin jah, et ega see sisseastumiseksamid. Inimene, kes ei tea ikkagi asjast mitte midagi, läheb näitama, mida ta oskab, et see, ma ei ole isegi tahtnud küsida. Hiljem sain neid inimesi kõiki tundma, kes seal komisjonis olid, et, et ma ei ole tahtnud küsida, et kuidas see kuidas see võis välja näha. No ma mingeid rahvalaulud ilmselt ikkagi laulsin. Nii hästi kui oskasin. Needsamad, mis me äsja kuulsime Ei olnud, siis ma ei teadnud veel, et need ahaa või ei andnud nagu aru, et need on need. Ma arvan, et majakavahi armuhiiu pealt kell on mingisuguse. Midagi ei mäletagi täpselt. Ja pillipidi ka mängima ja seal oli kohustuslik lugu Kukerpillide plaadi või kasseti pealt mingisugune mingisugune polka. Võtsin kitarri kätte. Aadsin, pagan, see lugu on liiga kiire. Lihtsustan tegemine kuidagi mingisuguse hästi lihtsa variandi, mingi oma oma jupi mõtlesin veel juurde ja, ja asjatundliku näoga siis esitasin selle seal ja et inimesed vaikselt naersid pihku küll endale, aga aga mind võeti joone alla sinna. Aga sellise tingimusega, et hakkad õppima lõõtsa. Aitäh oli mu esimene mõte kahes mõttes tegelikult, et muidugi hea, et ma sain kooli ja aga lõõtsa, sest ma ei osanud midagi arvata. Ja siis ma jõuan jutuga sinna, et ma õppisin aasta kõigepealt rahvamuusikat ja lõõtsa. Aga see ei olnud minu pill ikkagi kuidagi ei, ei saanud omaseks või väljendus ei olnud. Minulik tundus mulle siis, kui ma praegu vaatan tuttavaid lõõtsa mängijaid, vaatan ennast siis ma ei ole selline tõesti. Mitte et neil või mul midagi viga oleks, aga lihtsalt ei ole seda tüüpi. Aga sa oskad lõõtsa? No Savikoja, venelasega saan ikka hakkama. Et see süsteem mulle raske ei olnud iseenesest. Mingisuguse Võru polka võib olla kärtsutaks ka maha, aga aga jah. Aga ma sain lisa pillina kitarri õppida. Mulle meeldis palju rohkem, aga siis jõudis kätte see aasta, kui jälle levimuusikasse hakati vastu võtma, siis ma läksin sinna, hakkasin otsast peale, põhimõtteliselt seal ma sain trummi mängida. Aga, aga see algus oli ikkagi vajalik selles mõttes, et mulle jäi kuidagi see pisike jäi sisse ja ma leidsin sealt midagi. Midagi paeluvad ikkagi mingi suur ja võimas asi, see pidi olema. Ja õppisin hoolega trummi ja kõike seda levimuusikavärk ja harmooniaid ja bändi bändi tegemist ja kuni kuni siis lõpuks, neljandal kursusel vaatasin, et noh, nüüd on jälle aeg küpset võtaks seda rahvamuusikat juurde siis neljandal kursusel tegin kahte eriala, korraga. Hakkasin torupilli õppima veel nende erialade koostöö eest ja nendest inimestest sündis näiteks ansambel vägilased. Ma arvan, et seda ei oleks minuga vähemasti saanud olla, kui ma ei oleks mõlemat eriala õppinud. Nad olid samal ajal umbes seal rahvamuusikakursuse ansamblis, ma mängisin ka kõik ülejäänud olid tüdrukud ja mina siis mina sain kontrabassi kõige madalama häälega pilli. Kuidagi sedakaudu siis Virbel ka tulija. Ja umbes samal ajal võib-olla veidikene hiljem tuli ka verre, mis ei olnud kooliga seotud, küll aga, aga nagu rahvamuusikaringkonna kaudu see tutvus niimoodi levis. Sinu lõputöö oli, mis mul oli niimoodi, et ma lõpetasin ära selle levimuusika korralikult ja siis sealne lõpud oligi tegelikult ansambli vägilased kontsert. Sellel ajal ei olnud seal kirjalikuma, siis seal ei olnud kirjalikku tööd, vaid oligi kontsert vaja teha. Ja see kontsert oli hästi ajastatud sellele ajale, kui oli Nortraad olemas selline võrgustik, kus on siis Põhjamaade rahvamuusikat õpetavad kõrgkoolid. Et igal aastal on kuskil selle võrgustiku koolis konverents konverentsis tegelikult mängitakse pilli hästi palju ja tantsitakse ja räägitakse juttu ka muidugi, ja siis oli Viljandis sellel aastal 2000 oli see ja sain sättida selleks ajaks ilusti kontserdi, et kuna pool sellest oli ikkagi rahvamuusika ja teine pool oli siis levimuusika, mida ma õppisin ja pidin lõpetama minu publikuks oli rahvamuusika austajad ja siis žürii oli siis siis teine pool, kes pidi sellest midagi arvama. Olen kuulnud, et arvamusi oli erinevaid. Aga sul oli üks teema, miks see mulle nii meelde jäänud kitarr, kitarristi, rahvamuusika või, või rahvamuusikas? Jah, no 2000. aastal sai siis üks õppimise periood läbi, aga ma läksin kahe aasta pärast uuesti tagasi, sest et mulle ei andnud rahu ikkagi, sest et mul oli mõte, ei, kitarriga ka. Noh, kes see ikka teeb paremini, kui ise mõtlesin, et õpin siis ära selle asja nii nagu mulle meeldib, et ma olin kuulnud, ütleme, Rootsi muusikat ja iiri muusikat, kus mängiti kitarri minu meelest veidi teistmoodi, kui kui ütleme, muusikakooli lõpetanud pillimehed või, või noh, meil mängiti teistmoodi. Džässmuusika on teistmoodi, klassikaline muusika on teistmoodi, kuidagi võtted on kõik teised ja see tundus nii huvitav, et ma tahtsin seda seda siis uurida, et kuidas käib. Ja usaldati mind nii palju, et võeti vastu kitarriga kitarr, põhipill seda ei olnud enne olnud Viljandis rahvamuusika ja põhipill kitarr. Ja siis, kui ma seda hakkasin lõpetama, siis tegin lõputöö. See oli norra näidete põhjal, oli see. Ja ma käisin õppimas Rolandi mingit ele marki ülikooli kolledži või niisugune väike kohalike nagu, nagu Viljandi mingis mõttes. Aga mägede vahel pisikeses, ma ei tea, kas see on küla või noh, niisugune hästi omaette koht. Õpitaksegi rahvamuusikat ja rahvuslikku käsitööd. Läksin vahetusõpilaseks sinna ja samal ajal tegin intervjuusid ja korjasin nii palju materjali kokku, kui palju seal fonoteegise raamatukogus oli, et hästi palju nagu te olete siin läbi seda ja ja seal olid head õpetajad ka ja ma sain, sain neid võtteid näha siis lähedalt, mida ma siin ei osanud ise välja mõelda, et noh, et ma kõrvaga kuulen küll, et on sellesse akordi kuuluvad need, need noodid. Aga mis pagana võte see on, et ma võtan küll neid noote, aga ikka kõlab nagu tavaline. Ja seda ma seal kohapeal nägin ja sellest Ma siis kirjutasin, panin muusikanäiteid ka kõrvale, et kuidas mulle tundus, et mis ühe või teise lahenduse teeb huvitavaks ja eriliseks. Kas see töö on praegu ka kuskil avalikult kättesaadav? Peaks olema vist küll Viljandi kultuuriakadeemia raamatukogus, on ta kindlasti, ma ei julge öelda, kas ta intenetlus ta digitaalselt on, seda on minu käest vahel küsitud. Et kui on tahetud kirjutada mingit Järgmist teadustööd, et siis on sellele ka viidatud või sealt midagi siis vaadata. Tegelikult peaks selle kitarri juttu nagu ära rääkima, siis saab löökpillide juurde minna. Et siis saab midagi muusikat ka kuulata. Aga ikkagi, missugune sellest sellel teemal ja selle töö nagu, nagu lühikokkuvõte võiks olla, oled sa selle tulemusi nagu hiljem kuulnud ka, kui sa ise enam kitarrimängija või noh, et kas on mingi muutus suhtumistes või? Harjumustes sellega läks jälle väga peenelt kenasti, sest et see oli selline aeg, et et ma käisin Värskas, sellel ajal setosid juhendamas, nagu me teame, Jalmar Vabarna oli seal ja on siiamaani ja minu oskused kandusid talle kohe nagu väga kergesti üle see. Nii see pidigi olema. Mina alustasin kitarri õppimist ikkagi juba omanin üle üle 20, ma ei tea, 25. Jalmar oli nagu 10 aastat noorem, et tal oli sattus õigel ajal ja kõik see. Ja mis minu kasu selles on. Mina sain teha ju järgmist bändi kohe sellise kitarristi, kes oskab nii mängida, nagu mulle meeldib ja ma ei pidanud see ise olema, siis ma sain mängida neid löökpille, mis mulle väga meeldib, et see oli selline hea kohe-kohe, kandes kõik edasi. Jalmaril jällegi on, on omad õpilased ja et Jalmar on saanud selle need selle kõla teha nagu tuntuks. Minnes ajas natuke tagasi, et et kui me räägime eesti muusikakultuurist näiteks sajand kaks tagasi, et siis, et kui, kui siin oli kitarr, siis oli see seitsmekeelne enamasti vene häälestuses nii-öelda vene häälestuse seitsmekeelne kitarr, tõenäoliselt kriisi suurt ei mängitud. Ja siis ma ei tea kuskil kolmekümnendatel siis koos tšehhiga tuli siis ka Hispaania häälestus ja kuue kuuekeelne kitarr. Kas see kuidagi oli, on, on selle töö, see, see traditsioon, kitarri traditsioon ise, nii ahtake, kui see meie maal meie kultuuris on, on seal kuidagi seal ka läbi käidud selles töös vä? Sisu sisuliselt sähildasid tegelikult uue traditsiooni üles. No kas just traditsiooni, aga uue, uue lähenemise? Neid Eesti vanu, neid, neid ma seal väga ei kirjeldanud, aga ma küsisin sama asja seal norras. Et kuidas neil on olnud, sest et nendel 2006 olin ma seal sellel ajal mängiti tarri rahvamuusikas pärimusmuusikas väga palju ja ja noh, väga atraktiivselt või ma ei tea, kuidas ma pean ütlema, et ma uurisin seal, et kuidas nende ajalugu on olnud ja, ja sain teada, et et neil siis sajand tagasi mängisid põhiliselt naised ja umbes vaimulike laulude saateks niimoodi natukene mõnikord, et see noh, võib-olla ei olnudki nii väga pärimuspill, vaid lihtsalt üks pill. Ja kuidagi mulle tundub, et praeguseks ajaks ma olen ise hakanud juba ka suhtuma pillidesse, kui nad kitarr ei peagi tingimata olema kitarr, vaid ta on üks muusikainstrument lihtsalt. Et sa paned siis oma muusikalised teadmised selle pilli peale kuidagi. Ma ei ole kindel, kas meil on, noh, ütleme jah, võib-olla. Yang seda ja Curly, Strings ja sellised ja maando trio ja et need praeguse aja popimad folgibändid, et nemad kindlasti hoogustavad seda keelpillide mängimise, kuna kuna nemad mängivad ka tõesti meloodiaid ja et siis praegu ma arvan, et, et see võib küll öelda, et see on nagu rahvapill selles mõttes, et sellega saab rahvamuusikat mängida neid meloodiaid ja kõiki nagu selles funktsioonis. Ja ma arvan, et 100 aastat tagasi ei olnud kitarr selles funktsioonis. Ja siit jõuamegi kohe nüüd põhiteema juurde või ma ei tea, kas sa tahad rahvapilliloomele mängida vahepeal et siis me saame hakata sellest rahabilist rääkima. Aga teeme ühe katse. Mängin ühe loo. Kas te tunnete ära seal? Kolmandas. Kuivõrd meil tulid, tulid tantsijad tantsima, siis vist oli aru saada. Aga jõuame nüüd sinna, et selle Badezbani juurest, mis, ma arvan, et see oli mitu padestani, viis üldse Eestimaal levib. Oi, ma seda küll ei oska, minu arust ainult üks ongi. Olen kuulnud teisi ka Setumaal olen kuulnud. Ja kuskil, ma arvan, ma olen kolme küll kuulnud. Siis on see kolm korda nii palju, kui ma seni arvasin. Aga, aga nüüd löökpillid Eesti Eesti muusikas see on, see on selles mõttes põnev teema, et et me meil nagu oma löökpilli ju ei ole. Ajalooliselt, et sellist rahvapilli ju ei ole olnud, ma väidan, mida oleks tõesti tantsuks näiteks kasutatud. Sa mõtled, et ainult üks pill, mille järgi tantsitakse vä? Ei jah, näiteks, või saate pillina nagu lätlastel sihuke pumba või mis asi? Ma ei tea, kas seda on olnud, seda on olnud mingites külal. Mina lugesin Igor Tõnuristi raamatust, et on Setumaal olnud küll just nimelt Tamburiinile sarnanev nagu raamtrumm litritega. Et seda on mängitud koos lõõtsaga koos viiuliga, võib-olla isegi koos kandlega ja lisaks veel triangli moodi pill. Seal on kirjas, et on mängitud ja siis see hakkas mind huvitama ja küsisin mõne vanema inimese käest. Kirmastel ma ikka käisin ka ja, ja olen, olen seal ka mänginud tamburiiniga ise mõeldes, et huvitav, et et näis, millal mulle kultuuripolitseinikud ütlema tulevad, et et sa ei sobi. Aga ei ole, ei ole keegi tulnud, pigem vastupidi. On tuldud juurde just rääkima, et ja et kui ma olin laps, siis minu naabrimees mängis ka sellist Puubenit. Vasest litrid olid ja veidi suuremat mõõtu kui see, mis minul on. See on kümnetolline, mis on mul ja mitut moodi mängitud ja põlvede vahel on mängitud. Aga see vist tõepoolest puudutab ainult setomaad. Meid ei tea küll praegu jah, ega ma ei tea kõike, aga, aga ma ei ole märganud, et oleks mujalt mujalt Eestist selle kohta andmeid, aga, aga ma olen selle Tõnuristi raamatu üleval. Tõnurist on veel kirjeldanud, et on ka mõnedes laulusõnades, mis lubab arvata, et on trummi kuuldud. Et mingist Rummalist on räägitud mitte rumalast, vaid siis nagu trummel. Aga et, et arvatavasti selles kontekstis, et see on olnud ikkagi linnas, et noh, see ei ole nagu rahvapill olnud mingi muu funktsiooni, ma ei tea, kas mingi rivi, trummar või mingit signaali, ma ei tea, mis seal kuskil lossis veidi mängida. Aga jah, ei, rohkem ei ole ma leidnud kirjeldusi. Et uuemal ajal on, on ju mingitel, ma ei tea, kas oli siis neljakümnendatel viiekümnendatel või läinud sajandi keskel, kui üritati siis lokku lauast teha, ksülofon. Et selline löökpill on tehtud ja muidugi vist nii nagu ukrainlastel meil nagu vikatit vist pole iialgi Pole väga teada olnud, et, et keegi oleks rütmi löönud vikatil. Kuigi see ongi seesama natukese triangli moodi. Just et sellised asjad, ma arvan, et see on olnud siis, kui, kui see muusika ongi nii tantsuline, nagu seda setomaal on siis tal on, ta annab hoogu, võib-olla, ja et tal on siis funktsioon olemas. Aga on huvitav näiteks seesama iiri traditsioonis, et kui me võtame Paul Ranse, Iiri nii-öelda müügiartikkel või midagi väga iiriliku, et siis on iiri trumme, et see on ka, et see nagu on väidetavasti siis seemne tuulamis sõelast nagu, nagu aretatud kohalik löökpill, et see ei ole ka üldse traditsiooniline, kuigi nüüd on ta pööraselt levinud, selline heal juhul väga maitsekas tühistamine. Aga, aga mis, mis kõigile rahvamuusikutele väga vist seal ei, ei, väga-väga meeltmööda alati ei ole, aga see sõltub väga mängijast muidugi, et et meil ei ole ka peale lukku laua vist ei ole nagu leiutatud ühtegi nihukest, rahvalikku löökpilli. Pole üritatud traditsiooni tuua enne sinu. Pulmades ikka on neid naljapille ju kõik need pingipillid ja. Nojah, muidugi, pingipill, jauram muidugi, jauram on muidugi iga puhtalt kuskilt teisest kultuurist mitte väga ammu toodud, ilmselt, aga. Aga aga vaatab pulmi, oli ka sagedasti, vanasti käidi mitu korda elus, mitu korda elus käidi pulmades ja just et selles mõttes sai kuulda kindlasti mingisugust kolistamist. Kas see nüüd midagi andis sellele muusikale juurde, seda ma küll ei arvaks, et andis hea iiri trummiga ka, et. Ma arvan, et kui trumme ei segamuusikat, siis võid mängida. Miks ma selle tamburiiniga olen võtnud, niimoodi on samamoodi, et ma enda jaoks eristan. Noh, kas mu funktsioon on laval olla, ma ei tea kunsti pakkuda midagi sellist elamust või ma olengi päriselt kuskil külapeol ja minu funktsioon on, on olla seal see muusik selle jaoks, et, et inimesed saaksid tantsida. Et need võivad olla täiesti erinevad, et setomaal Kirmastel ka, kui ma olen mänginud, siis ma ikka pigem pigem olen tagasihoidlikum ja seal võib olla rõhutangi, mingit ühte lööki ainult kuskil. Äkki teen mõne meloodia sellest kuskilt või noh ma katsun sobituda sinna, et ma ei oleks ainult segav kolin. Jällegi see on iga pilligani, ega kitarriga saab ka kolistada, kolistada nii et keegi ei saa. Lõpuks tean hästi, tean hästi ja ükskõik mis pilliga, et kui sa ikka kõik täis lödistad ülaääred, siis siis see ei ole ainult trummiprobleem. Aga aga näita või anna kuulda ja näha, mis, mis selle raamtrummiga teha teha on võimalik. Akustiliselt võib-olla ei ole seda nii hästi kuulda, kuna kuna sellel pildil ei ole juuresonaatorit. Et kui see kõrv juurde panna päris päris madala häälega. Ja no võib-olla ma räägin veel sellest, miks ma seda Veel kasutan, et et kuna jah, meie traditsioonis ei ole olnud seda mingisugust levinud löökpilli, siis meie kõrvad ei ole harjunud ka kuulma ühtegi väga spetsiifilist löökpilliheli. Kui ma läheks setu Kirmasele mängima tšembet aafrika trummi, see oleks kohe nagu pärast esimest pauk on kohe selge, aafrika. Ja seda ei ole vaja lihtsalt mingit mingit kõlad tekitavat seoseid kohe. Nojaa, tšembet ka kuidagi seal matistada ja teha nii et see tunne enam ära, mis, mis pill see on siis niimoodi võiks olla või kui sa tahad kõlada nagu Aafrika, siis mängin tšembet, et see on ka okei, täiesti, aga aga see saund? See ei meenuta nagu mitte midagi ühestki kultuurist, ma arvan võib-olla mingid. Ladina-Ameerikas on midagi sellist, võib-olla minu kõrvale inimesele. Minu kõrvale pigem pigem midagi keskaegset. Või keskaegset teatrina, sellist linna muusikat igal juhul, see ei ole midagi sellist, mis sind kohe viiks mingisse teise keskkonda. Ma arvan, vähemasti vanamuusika vanamuusika ka vana. Et või mida meil siin veel isegi isegi Khaniga tegelikult. See on ka hästi levinud praegu nüüd ta juba on muutunud nii tavaliseks, et see enam ei häiri et alguses või noh, jällegi, kui teadlik keegi on, eks ju, et kes on, kes on kuulnud Hispaania flamenko muusikat või et noh et kellele, milline seos tekib, võib-olla mõnel ei teki üldse mingit seost, siis siis võib seal jutugagi unustada, aga, aga enamasti mingisugused levinud pillid ikkagi tekitavad mingisuguse seose või, või trummikomplekti juures näiteks nagu hai hätti hakkad mängima. Nii, sa oled jälle viinud kuulaja kuhugi sinna Haiti maailmas löödel soolotrummi ka sinna kõrvale, noh siis on kohe midagi muud. Et sellepärast ma olen võtnud sihuksed, neutraalsema kõlaga pillid ja nende pluss on see Tamburiinidel. Et et kui ma nahka pressin Noh, ma saan tegelikult meloodiad ka mängida, aga ma väga tahan. On tulnud ette, olen pidanud hümni mängima äravast praegu mängu praegu ja mikrofon on ees, ma ei taha püsti karata. Ja, ja noh, see on kuidagi nagu naljakas, kui öelda, et vot sinna nime veel jutuga ei jõudnud, et ma käisin ühe korra veel, õppisin seal Viljandis. Mul on, millal sa jälle lähed, mul on seda, ma ei tea, aga mul on nüüd magistrikraad ka ja põhipil Tamburiin, nii et ma olen nagu Tartu Ülikooli Stamburiini haridusega. Kõlab väga naljakalt, aga, aga jah, et pill nagu võimaldab mängida meloodiat. Ma kujutan ette, et doktoritöö tuleb sõrmenipsust. Esimene doktori. Sellega saab mängida seda iriliku asjaga. Põhimõtteliselt tulemus on sarnane. Mängutehnika on veidi erinev nuia asemel kasutan omaenda pöialt või siis põhimõtteliselt saab sellega juba. Aga kui nüüd, kui nüüd mõelda seda kui, kui rahva rahvamuusika kontekstis, et kas see tähendab sinu jaoks ainult Britney mängimist või mängisid meil siin meloodiad ka padespaan ja, aga aga, aga see igapäevaselt, tähendab see ikkagi nagu puhtalt rütmi saate funktsiooni või no mida sa siis Kirmaskil mängid? Kui seal ja no ikka saad. Ja kui ma nüüd panen korraks selle tamburiiniga ära, mis mul käes on ja võtan järgmise, mis on statiivi peal siis samu asju väikeste lisadega saab teha, noh, ma olen mänginud ütleme jah, päris niimoodi sooloartistina või nagu, et ma üksi peaks mängima mingit lugu, et seda seda olukorda ma praegu ei. Ta võib-olla et on olnud, ma arvan, see läheb üksluiseks, et hea küll, et üks padespaan, aga et nagu tervet õhtut vist ikkagi natukene liig, ma arvan, et pigem on olnud ja see, et ma olen kellegiga koos ja siis me seal jagame roll, et ma saan teha oma sooloosi seal küll. No näiteks Kulno Malva ka kui mängime nüüd on selle ansambli nimi, siis Refarrika. Et seal on mul mõnes loos küll, et, Et et kuna, kuna siin on see naha venitamise võimalused, siis on selle väikse pilises toone rohkem kui noh Ju vigurda nii-öelda ma kirjutasin nendest rahvuslikest löökpillidest, et ka lõputöö see on nüüd siis see, kolmas kord õppisin magistriõppes nii-öelda. Et siis ma käisin Stockholmis kuninglikus muusikaakadeemias, vaatlesin seal kaks nädalat, Peter Berndaaleni tunde. Küsitlesin teda, tema mängib küll üksinda ka ja temal ongi selline soov olnud. Et ta on tahtnud olla võrd nagu täiesti võrdväärne partner, ütleme viiulimängija läbi. Et ta saakski teha täpselt samu asju. Ja ja, ja, ja ta peab silmas ikkagi päris rahvamuusika. Jajah jajah, just et tahan endale kokku pannud, tal on rohkem neid Tamburiine ja veel igasugu vidinaid ja kulinaid ja siis ta nende kõlavärvidega seal opereerib ja tunneb küll lood ära. Jah. Aga minul ei ole olnud otseselt sellist soovi, et ma tahaks mängida üksi trummiga nagu tervet teost oli üks, üks mõte on, aga ma ei ütle seda välja, sest et heade mõtetega kipub nii olema, et kui sa nad välja ütled ja kuu aja jooksul ära ei tee, siis kahe kuu pärast saad lugeda ja vaadata, kuidas, kuidas sõber selle ära tegime. Mul on ka seda juhtunud, aga siis ma olen jõudnud sinnamaani, et mida rohkem sa häid mõtteid ära ütled, seda rohkem neid sul endal pähe tuleb, uusi. Aga, aga see, et, et maailmas on, ma ei tea, tabla, et on, on tõesti tsende ja on tarbuca ja need kõik need teiste kultuuride löökpillid. Et see ei ole veel siin niimoodi ahvatlenud, et, et need kõik kasutusele võtta. Sa oled mänginud siin-seal tar Pukat mänginud, oled? Tarbucat isegi vist. Ma mingist videost mäletan, nagu oleks just Ka oli kunagi vägilastes sees küll aga seda vist mängi, Sandra maaker seal sellel hetkel. Ühesõnaga, need kõlad on meie muusikas iseenesest olemas. Aeg-ajalt. No kui ma, kui mind kutsuti virresse, siis mul ei olnud muud pilli kui ainult tsembed Eesti, et millegiga ma pidi alustama ja Pierre, esimene plaat on selline. Rütmi kõla mõttes võib-olla mitte nii huvitav, aga samas on seal võib-olla võib-olla parem ongi, et need viiulit andsid ise nii hea hoo sisse juba, et võib-olla parem ongi, et ma seda seal ära ei, ei läinud ilusaks tegema või noh, nagu veel omalt poolt kuidagi mind ei ole ahvatlenud jah, sellepärast, või see ei ole ainult trummidega. See on üldse kuidagi niimoodi, et et mingit hästi lühikest aega oli mul küll rootsi muusika vaimustas ka, sest et midagi nii head ma ei olnud kuulnud lihtsalt varem ja siis. Aga mul ei ole väga seda olnud, et, et ma tahaks, et kui on mingid ühised jämmimised, et ma nüüd tahaks, et mina tean ühte head lugu, ma tulen selle rootsiloaga nüüd lagedale, et sellist soovi mul ei ole olnud ja mind veidikene isegi paneb imestama, et teistel on nagu paljudel hea lugu on hea lugu, aga, aga kuidagi millegipärast mind ei ole ja ma ei ole tahtnud nii väga neid teiste kultuuride asju kasutada. Et ma mingeid elemente ikka võtan, aga kuidagi ma olen tahtnud seda ka vältida, et kui ma teen mingi loo, ise ma hea meelega näeks, et see ei kõlaks täpselt nagu mingi Rootsi lugu. Ju mõni ikka kõlab veidikene, sest et muusika millegipärast millegipärast on nii, et need head lahendused on siuksed kuidagi universaalsed ja tihti ka klišeed on head, sest et nad on head klišeed, sest et nad toimivad ja siis paratamatult mingid lahendused tulevad sarnased. Aga aga ma tahan siia juurde nüüd küsida, et, et kui, kui järgmine huvi ei ole sul sõrmenips või, või mingisugused ihulöök, pillihelid või veel mingi muu Pill, et sa oled vist kaunis ühtepidi läbimatu või, või uudishimulik sa oled mänginud basskitarri, saaled, mängid kitarri, sa oled löökpille mänginud ja siis siis ühe ühe aladel töö kirjutanud ja teised väga huvitab, mis asi see tõepoolest see tegelikult see järgmine huvi sul on. Et sa, sa oled kitarri toonud nagu eesti rahvamuusikasse vähemalt uude pärimusmuusikasse löökpillid nagu jõuliselt sisse toonud. Mis sa järgmisena? On üks asi küll tegelikult kas see nüüd on nii suur huvi, aga kuidagi on sattunud niimoodi, et et ma jälle siis sattusin olukorda, kuhu ma ei oleks ennast kujutanud. Sattusin tantsupeo muusikajuhiks, oli siis 2017 koolinoorte noorte tantsupidu ja, ja see oli hästi õpetlik. Ma ei ole väga suur tantsupidude sõber olnud kunagi sellepärast, et et ilmselt kui ma olin sellises haavatava seas, siis ma ilmselt nägin televiisorist neid tantsupidusid ja, ja asi ei olnud tantsu üldsegi, ma arvan, lihtsalt see muusika, mida kasutati, oli kohutav. Kohutavalt maitsetu, minu jaoks orkestreeritud nagu balletimuusika tegelikult aga rakendatud noh, oli võetud siis mingeid rahvamuusika meloodiad, aga see kõlas ikkagi nagu ballett. Ühel juhul, teisel juhul olid need siis lihtsalt mingisugused. Võib-olla need salvestused olid vanad ja ma ei tea, mis mul seal lapsena ei meeldinud, igal juhul see, see ei olnud trumme, ei olnud ligitõmbav, seal jal trumme. Jauram võis olla küll. Võib-olla on asi selles, et see ei olnud väga tore aga võimule pakuti seda, seda muusikajuhi tööd seal siis ma mõtlesin niimoodi, et aga kui see mulle juba ei meeldi. Seal omasemaks minna ei saa. Ei, seda, mõtlesin seda, et, aga äkki ma saan selle siis paremaks teha, äkki ma saan seda teha nii? Mulle ka meeldiks, hakkas meeldima. Ei, ma sain teada seal, mille peale ma ei olnud mõelnud, et vaat kus lops muusika muusika ei olegi nagu, et ta, et ta ei tantsupeo kontekstis ei pea ei pea see olema hea kuulamisluua, et kõik saundid on head ja kõik on nagu selline paigas ja mõnus, kui see on hea kuulamislugu, siis ei kutsu tantsule. Ja siis ma sain aru, et võib-olla kui ma enda mõistes teen head lugu, siis ma tavaliselt katsun teha nii, et seal ei oleks kolm-neli vormi osa ja kõik erinevates tempodes noh, see kuidagi muusikaliselt, et enamasti noh, ei ole väga, väga hästi ei mõju. Aga tantsus on, see just annab rohkem võimalusi. Sest et sa pead seal kolm minutit ühte asja teha, lähetatud läheb tantsu ebahuvitavaks jälle. Vot, ja vot see oli jah, õpetlik ja see, see praktika on, on jätkunud, ma sain, sain aru, kui nüüd kellelegi räägin hea tööotsa ära. Et sain aru, kui, kui suures muusikanäljas on rahvatantsurühmad ja rahvatantsijatest ei saada väga hästi aru, et mida nad siis tahavad lõpuks, ja üsna tihti on see, et et tellitakse lugu hea muusika kirjutajalt. Aga siis ta kirjutabki hea loo, mida on hea kuulata, aga tantsida võib-olla ikka ei saa. Kuidagi see kommunikatsioon, tantsijad ja muusikud räägivad nii erinevat keelt, et see ei jõua nagu hea lahenduseni tantsija jaoks. Et see on nüüd küll üks mu selline väike huvi, et kuidas saaks teha nii, et, et muusika jääb heaks ja tantsijal on ka hea. Siin peab vaatama lihtsalt seda, seda tantsu palju ja ma olen teinud isegi ühe katsetuse niimoodi, et tegin eksperimendi. Tants ühe loo peale oli loodud koreograafia või selline. Ja siis ma palusin, et, et näitab mulle ainult seda tantsu, pane heli kinni, ma ei taha teada, mis lugu see on, ma teen siia uue loo. Ja tegin, sobis. Ja siis, kui see oli tehtud, siis palusin, et lase nüüd, mis oli? Ei tulnud, sarnased lood. Aga jah, see on huvitav eksperiment niipidi niipidi teha. See on vist omaette omaette pikk teema, et meil, et, et sa nüüd järgmine, siis sa ei keskendu niivõrd ühele või teisele või kolmandale pildile, vaid vaid siis nagu seadmisele või organiseerimisele. Võib-olla küll jah, et see on natukene. Muidugi rütmiga on, ta on tasu, tantsu mõttes on see põhiline asi rütmiseni. No sellest ongi muusikul raske aru saada, et mis on see, mis annab nagu selle tantsu vungi. Et ma võin oma arust küll õudselt kihvtilt mängida ja kõik niimoodi, aga seal ei ole võib-olla mingit sellist, mis paneb mu puusad just niimoodi tööle, et ma saan teha siit siukse pöörde, hüpata õhku ja et noh, see on mingis mõttes sarnaneb filmimuusika kirjutamisega, kus sa ei lähe oma kõige paremat teost kirjutama, vaid sa pead, sa oled, sa oled filmipilti toetama just nimelt ja ja olema nagu see, millele, millele siis tantsija omakorda toetab. Väga sagedasti on ka niimoodi, et et tellitaksegi vana Moilisele loole, mis on kehva kõlaga ja võib-olla krõbiseb ja niisugune ajast ja arvestada, et, et palun uus seade tuleb uus seade, aga see enam ei pane niimoodi tantsima. Mis seal valesti on, muusika ei saa aru, aga tantsija saab aru, et see selles kohas enam jalg ei tõuse. Et see on huvitav, huvitav maailm. Ma enne ütlesin seda ka, et ma võib-olla ei suhtugi enam pillidesse niivõrd kui nendesse piltidesse, vaid muusika tegemise vahenditesse. Et ma olen vahel teinud niimoodi ka, et näiteks ansambel Win Land oli kunagi on praegugi, me ei ole lihtsalt ammu esinenud. Salvestuste peal mängisin osa rütmipartiisid ka kitarrikasti peal näiteks ja keelte peal väga mõnusad saundid. Kui nüüd ekstra ei keskendu sellele, siis ei saa aru, mis asi see on. Aga kui sa praegu meeldiksid kas on võimalik mängida, mängida löökpilli, nii et, et ei hakka jalg tatsuma ja mängida nii et et viib tantsule. Et siin on küsimus mingites aktsentides ja mingites kohtades, mis panevad su fantaasia tööle, et sa tahad mingeid liigutusi tegema hakata, kui sa lihtsalt kuulad muusikat, siis sa võib-olla ei tahagi nii palju informatsiooni noh, muidu sa pead tohutult jälgima ja tegelema sellega, et on ju ägedaid, aga raskesti kuulatavaid lugusid, kui palju hea oleks, kui muusika ei häiriks, aga aga tantsu siis mulle tundub, et noh, tõesti, kes olen mina, et seda öelda, mina ise ju ei, ei tantsi niimoodi ja noh, võib-olla ka ei vaimustu sellest nii väga, aga, aga ma püüan sellest aru saada. Et kuidas need aktsente ja ja emotsioone panna muusikasse tantsupeo töö käigus. Ega see ei olnud ainult mulle raske, see oli ka nendele pillimeestele raske, kes seda mängima pidid. Et vahel oli niimoodi, et noh, salvestasime ja ja siis kuulati üle ja öeldi, et et nagu on. Aga tahaks, et selle loo emotsioon oleks valge. Noh, läksin rääkisin basskitarristi-le, et kas sa saaksid palun mängida nii, et oleks valge. Et need on jah, mingid emotsioonid, et ma ei teagi. Ma arvan, et klassikalises muusikas on see arusaadavam. Vähemasti dirigendile peab see olema arusaadav. Aga, aga noh, et klassikaline muusika ütleme orkestrimuusika, sümfoonilised teosed võib-olla, et seal on neid emotsioone ja palju rohkem. Ballett. Jällegi, miks ma seda balletti räägin nii palju. Et see kõik on ju kõik, need ongi ju meeleolud, mille läbi siis jutustatakse. Pärimusmuusikule ei ole see nii tuttav, ma arvan, see ei ole nagu see funktsioon. Kui sa lähed külapeole pilli mängima, siis sa üldiselt ei mõtle, mida ma selle looga öelda tahan. Aga kuidagi mind on praegu jaganud sellised sellised teemad rohkem huvitama, see on isegi ka näiteks helistuudios on see niimoodi, et kui mingit lugu miksida kasutatakse ütleme, vokaalil kasutada näiteks ruupori mingisugust efekti. Maru huvitav, minul tekib juba mõte, et ahah, mida mulle sellega öelda tahetakse, et mis, et see on nüüd mingisugune üsnagi tugev sümbol või kujund, et siin peab, peaks siis mingi sõnum taga olema. Küsin siis heliheli maalialt, et mis sa sellega mõtlesid või? Ta ütles, et ta ei ole kunagi mõelnud, et see lihtsalt kõlab hästi. Sellel pole midagi häda niimoodi, lihtsalt. Mind on hakanud huvitama. Ma lõpetuseks võiks lõputult rääkida, sest mina olen ka tõesti trumme löönud, sina oled mänginud, oleks nagu mille üle arutada. Aga kas ma võin väita nii et, et, et ilma sinuta ei oleks vägilased olnud nii need, mis nad olid või et ilma sinuta ei olegi setod olnud? Tentseptiga, mitte Essiga ei oleks need, mis nad praegu on. Et sa oled mingite alguste juures olnud ja ma ei tea, kas ise ära tüdinenud või on sind ära sealt saadetud, aga sa oled mingeid mingeid algusi teinud. Ja kui need on need algused on neid veel, mida ma ei oska nimetada. Jah, vot endal on tõesti sellest keeruline rääkida, mina tegin enda jaoks loomulik, kui asja, seda, mis minu kõrvale hea tundus, kas on veel olnud, no ma olin ka selle ansambli alguse juures küll ise, mitte asutaja, mis kannab tänapäeval nime Oort. Et Sass projekti algus, says projekt oli see alguses, et seal ma olin ka kuidagi see oli selline huvitav aeg, et siis sain mängida mitmesuguseid pille. Vägelastes olen mänginud nii trumme kui basskitarri, siis selles projektis mängisin ka baskid tarri. No siukseid tuntumaid ei ole vist rohkem klapp aga klapp? Ta on tegevuse lõpetanud praegu? Võib-olla see, et, et miks ma siis olen ära tulnud nendest ansamblites on olnud sellepärast et, et et mul on olnud mingeid järgmised mõtted ja, ja ma olen näinud ja tundnud seda, kuidas, kuidas need mõtted enam ei passi selle, selle koosseisuga ja selle selle stiiliga, mis on juba loodud ja siis ei ole mõtet minna seda toimivat asja hävitama. Eks see on paras julgustükk, mine enda loodud bändist ära, ega see võib-olla ei ole kõige lihtsam, aga aga on olukordi, kus see on kõige-kõige mõistlikum asi, mida teha ikkagi. Ja vaatamata sellele, et see bändides mängimine ongi sinu sinu põhiline elatusallikas, et mitte öelda sinu töö või või hobi ja kõik koos. Jah, no ma arvan, et see on niimoodi ka, et iga iga stiil või, või mingisugune muusikaline väljendus elab mingit aega mõni lapp aastakümneid võib-olla, aga mingid mõtted ammendavad ennast juba ära võib-olla, ja siis on parem võtta midagi uut käsile. Aga võib-olla sa oledki see alustaja tüüp. Võtad järgmise uue asja ja tood selle. Jah, võib-olla tõesti, kui hakata mõtlema, siis jah, mind on paljud pillid huvitanud, paljud tegemata stiilid, võib-olla. Ma arvan, et üht-teist on tulemas kindlasti. Ja võiksid lõpetuseks ühe loo mängida ja ja ma tõepoolest ei oska kuidagi küsida, et missugust lugu sa võiksid mängida, et see on küll puhtalt see enda valik, aga ma väga tänan. Ma tänan kuulajaid. Nüüd on sobiv hetk kõigil püsti tõusta. Aga teeme lõpuaplausi enne viimast lugu, Christian peks. Kuulsite salvestist Tartu folgi klõbist, kui Christian pritsi küsitles Ants Johanson. Helisalvestise Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis tegi Sulev Salm. Saate toimetas eetrisse Liina Vainumetsa. Aitäh kuulamast.