Polgi Jalduma algavas saates folgialbum kõlab salvestus Tartu folgiklubist, kus laululooja Juhani jää keriga vestleb. Ants Johanson. Tere õhtust, järjekordne Tartu folgiklubi. Ammu pole rääkinud autorilaulust ja täna on see võimalus ja mul on au siin külla saada. Johan, jääge, Traditsiooniline algus, kuidas sa üldse muusika juurde jõudsid? Mul ei olnud tarviks selleks ise mitte midagi teha, sest minu isapoolne suguvõsa on nii muusikaga seotud läbi ja lõhki. Et see oli täiesti loomulik, et, et veel enne kooliminekut ma ikkagi ostsin klaveril juba heliredelit mängida ja tundsin nooti ja ja noh, kõike siukest nagu lapsed ikka teevad. Mis seal oli, oli su isapoolses suguvõsas, ametilt ametilt muusikuid, juba ametilt muusikuid. See oli jah, minu vanaema on õppinud Elleris Elleri koolis, siis laulu enne sõda. Tema kaks õde on mõlemad. Olid hariduse poolest organistid, kirikumuusikud. Isa on eluaeg meeskooris laulnud. Vend laulab praegu meeskooris. Täpselt selline see, see perekondlik taust oli. Ma ei ole varem teadnud, et sa, et sa klaverit mängid, kas sa mängid endiselt väga vähe? Ja Vene aja lõpus või nõukogude aja lõpus oli muusikaalsete laste muusikakallakuga koolipanek, oli, oli päris tavaline praktika või nende puhulgi seda öelda, et vanemad olid koori inimesed, panid mu poistekoorikooli. Tõenäoliselt sama oli oli ka sinuga. Jah, mind pandi tänasesse Karlova kooli toonasesse tart seitsmendasse keskkooli, mis oli Tartus muusikakallakuga üldhariduskool. Tänane haridussüsteem sellist asja enam täpselt samasugusel viisil ei võimalda, aga jah, meil meil see oli huviharidus ja üldharidus. Mida sa oskad oma oma selle kooli kohta öelda, et mis just see kool andis? Seda on ju keeruline öelda, sest ma ei kujuta ette, missugune ma oleksin siis, kui ma oleksin kuskil mujal koolis õppinud 11 aastat. Ma arvan, et, et kui muusikaline põhituli läbi sellise klassikalise muusika koorimuusikatausta maitse kujunes läbi aastate ikka täpselt nii, nagu nagu ta igal lapsel ja teismelisel ja noorel kujuneb sümbioos, siis tegelikult ilmselt kuidagi peegeldub ka sellest, missugust muusikat Kas poistekoor kui nähtus teadis inimesi, kes on ka poistekooris käinud? Vähemalt toona sellises suletud ühiskonnas oli, oli see millegipärast noore arengule või just poisi arengule pööraselt oluline fenomen või nähtus see poistekooris käimine? Ma mäletan, et ta ei olnud alati selline, et ma tahan minna, et see oli üsna tüütu. Kui ma õieti mäletan, siis meil Tombi poistekooris oli, oli kaks proovi nädalas käia ühel, ühest linna otsast teise aga, aga see see taju, et sa teed midagi tähtsat, midagi olulist, vähemalt vanemate poolt tuli see peegeldus. Et ta oli nagu korraga korporatsioon. Ta oli nagu, nagu vande Seltslaste ja huviharidus kõik koos. Jah, ta oli seda, kuna poistekooris hakati laulma alates teisest klassist ja minu ajal oli ka palju neid niinimetatud üle ajateenijaid, kes olid gümnaasium juba ära lõpetanud, aga jäid ikka poistekoori laulma, mõned ikkagi veel mitmed selleks aastateks sellises meeste poiste keskkonnas kasvada läbi arenguetapid, see oli, oli kindlasti mingisugune mingisugune elukogemus, tüütu oli see loomulikult. Ma mäletan väga hästi, kuidas me laulsime, see siis ilmselt tänases mõistes nüüdismuusika reekviemi, vähemalt oli kaasaegse kõlalisem. Ja, ja ma mäletan, kuidas muide Uno Uiga ütlesin, mitte temale, tema kuulis seda juhuslikult, tegelikult ütlesin, et see on üks kuradi kiriku naiste laul ja siis sain ma tema käest tohutult noomida. Et mis mõttes, et tegemist on suurteosega. Et poiss kassa suureks. Jah, aga see oli tüütu ja kaks korda nädalas pluss hääleseade. Sai nüüd ise ütlesid selle sõna välja, kiriku naised, kas sinu peres on ka kiriku naisi, tähendab, kui sa ütlesid, et, et kaks organisti on, on su suguvõsas, et kas, kas kas religioon on, on teie perekond alati kuulunud? Ja on, see ei ole kuulunud sellisel viisil, et et vanavanemad oleksid olnud pidevad kirikuskäijad, vanatädid küll, siis noh, organistid muidugi käisid, käisid igal pühapäeval kirikus, ühe vanatädi abikaasa oli ise teoloogiaprofessor ja kirikuõpetaja, nii et sealtpoolt oli see, see seos kirikuga väga tugev. Aga teisest küljest minuni jõudis see ikkagi noh, see rohkem sellise rahvatraditsiooni pärimuse järgi, et olid, olid kevadel minu jaoks siis munapühad, eks ole, seda, et need ülestõusmispühad, seda sain ma alles hiljem teada. Jõulud, mis oli ääretult ebapopulaarne, sest kõik pidasid näär, ma ei saanud aru, miks meie peres jõule peetakse. Selline selline seos oli, selliste suunatut religioossus ei ole olnud. Ühes intervjuus sa ütled, et sa laulsid või on lugeda, et sa, et sa Sakala taas tegutsema hakkamisel laulsid poistekooriga, et kas see poistekoori erinevate vanuste koos elamine või koostegutsemine, kas on see sarnane mina ei ole kunagi korporatsiooni kuulunud. Et kas, kas selles on midagi sarnast? Noh, selles mõttes on, et, et meeste seltskond, eks ole, aga poistekoori ja korporatsiooni vahe on ikkagi see poistekooris on lapsed, terve kari lapsi ja, ja mõned õpetajad, kes igale poole ei jõua ja seal ikkagi olelusvõitlus ja ja oma positsioon karjas, see ikkagi kujuneb välja. Aga korporatsioonis on selles mõttes hoopis hoopis teistsugune vastastikune respekt, et on kindlad reeglit, mis kehtivad tegevliikmete ehk värvikandjate suhtes on mingisugused natukene teistsugused reeglid, mis kehtivad rebaste suhtes. Ja see noh, kõik toimub sellise vastastikuse austuse vormis ja üleliigne võimuvõitlus on karistatav. Aga kui võib-olla teen nüüd liiga, aga, aga kui, kui rebane peab minema, kas talle meeldib või mitte, peab minema õlut tooma, et siis? Kas see võib ka meeldiv olla siis kui see toimub, vastastikku ohustatud, et sul kästakse minna õlut tooma keldrisse või või et see, et kuna see on traditsioon, siis see võib ka meeldiv olla. Saan ma õigesti aru? See võiks olla ka mitte ainult korporatsioonis, vaid üldiselt reegliks, et kes on noorem, see teeb midagi natukene enamat nende heaks, kes on vanemad puht vanuseprintsiibil, luht, vanuseprintsiibi ergata, aga korporatsioonis selles mõttes iga iga Rebane teab, kuidas ta rebaseks astub. Nii et keegi peab seal õlle tooma. Peab ju, jah, see on, et seda võiks ka ju nagu dedopsinana enne nii-öelda näha, aga kuna kuna see on täiesti vabatahtlik liitumine selle organisatsiooniga, siis, siis ju siis peab nii olema. Nii on kokku lepitud. Nii on kokku lepitud ja vist vist Jaak Johanson oli see, kes ütles, et või on öelnud, küllap on need teised öelnud, et nõukogude ajal olid näiteks nimes koor, aga ka naiskoorid ja kooriliikumine üldse oligi nagu korporatsioonide aseaine. Ma saan aru, et poistekooris on, on jah, vanus on teine aga need omavahelised suhted võivad võivad üsna reeglid ja kehtestatud reeglid, nendest kinnipidamine, traditsioonid. Et, et meeskooris õpiti nõukogude ajal või eriti sügaval Stalini ajal õpitigi lauakombeid näiteks lipsu siduma ja ülikonda kandma ja kõnesid pidama õpitigi koorides, kuna neid korporatsiooni või üliõpilasseltse sel ajal ei olnud. Vahepeal. Jah, väga mõjukad koorid koorimuusika ajaloos on ju tekkinud stiilist sadakond aastat tagasi siis kui needsamad mehed, kes kooris laulsid, suur osa nendest olid üliõpilastena korporandid, et lihtsalt kandsid toonased seltskondlikud tavad sinna üle. Kui me vaatame praegu korporatsioonielu, see võib tunduda natukene arhailine, aga sellel hetkel, kui see sündis, oli see ju kaasaegne. Nüüd kui korporatsioonid ära keelati, siis see elas aga just nimelt täiskasvanud koorides edasi ja noh, ilmselt ilmselt kandus kandlus mingil moel ka nendesse koolidesse, mis siis nõukogude ajal ajal loodi. Mina ise nendest nendest arengutest osa ei saanud, sest minu kogu see väljakujunemisaeg jäi sellesse poistekooriperioodi ja, ja kui ma hiljem mõned aastad ka Tammis laulsin, noh, siis olid juba uued ajad, eks ole. Aga suisa minu isa on aastakümneid laulnud. Ma just tegelikult, kui me peame silmas Tartu akadeemilist meeskoori, et, et, et just seal mingit Juhan Simmi aegadel ja, ja eriti jah, eriti Richard Ritsingu aegadel, just seal toimis see nii-öelda tammmaalt tulnud poiste jaoks tõelise kasvu. Härrasmeeste koolina jah, ma olen kuulnud neid lugusid küll, jah, aga su isa jälle sellest niimoodi rääkinud seda maininud küll ja korporatsiooni paralleeli temaga toonud siis alates sellest, kui mina korporatsiooniga liitusin Tuleme selle kiriku juurde tagasi, millal, millal sa hakkasid tihedamalt kas siis kirikuga kui hoonega või siis religiooniga, kui vaadete süsteemiga hakkasid uuesti tihedamalt kokku puutuma või millal sa hakkasid kokku puutuma? Umbes teismelisena siis kui noh, oli see vabanemine, et hakati usust rääkima, hakkasid toimuma ka mingisugused mitmed läänest siia tulnud missionis sündmused. Suur noh, mingis mõttes kultuurišokk oli, oli see, kui mitte minu jaoks selle ühiskonna jaoks, siis kui linastus film. Jeesus. Ma mäletan seda ainult väga ähmaselt. Ma ei mäleta, et oleks mulle mingisugust muljet avaldanud. Ma mäletan seda, et Sulev Luik, tema loetu tuli Jeesuse tekst eestindatud versioonis, aga, aga kuskil see aeg pidi olema 90 91, kui ma enda jaoks ennast ära ära määratlesin. Kui sa nüüd juba mitu korda olete täna kasutanud sõna religioon või religioossus, siis seda sõna mina ise väldin nii palju kui võimalik. Sest religioossus kipub tähendama. Tähendab, mina mõistan seda, seda sellisena, et on religioossus, mis koosneb teatavast reeglite süsteemist dogmadest ja ettekirjutustest keeldudest-käskudest, kuidas seda nüüd öelda. Ja kui inimene on selle omaks võtnud, siis ta just nagu peaks asetama ennast sellesse süsteemi. Tegelikult inimese uskumine kui selline näeb välja siis psühholoogilisel tasandil natuke teistmoodi. Et ta näeb välja niimoodi, et inimene noh, oma oma usulise arengu viimases viimases staadiumis lihtsalt usub. Ja ja siis saab ta otsustada või võrrelda, et mis nendest religioonidest tema vaadetega haakub ja soovi korral ennast määratleda, et muidugi mina ei mõelnud 15 aastaselt selliselt. Lihtsalt see, et ma olen määratlenud ennast siiamaani luterlasena protestandina on, on seotud just nimelt sellega, et, et see vastab minu arusaamist ei ole kõige paremini minu isiklikule usule. Aga kas seesamamoodi võiks jube lihtne niimoodi küsida ja eriti veel, kas küsimusena, kas see võiks olla budism, kas see võiks olla taoism, mõtlen, et mis on need noh, need need hoiakud mida, mis on lisaks sellele, et see on meie kultuuriruumis tavaline olla, olla protestant, olla olla kristlane, luterlane, et kas see võiks olla ka mingi muu konfessioon. Mingi muu konfessioon ei ole vale ainult lihtsalt sellepärast, et, et mina olen kristlane, aga see määrav ongi ilmselt just nimelt see kultuurikogemus. Usuline kogemus. Et meie, meie traditsioon asetab meid meid, sellist süsteemi ja kui mulle miski ei meeldi näiteks kirikupoliitikas või, või ühe või teise vaimuliku väljaütlemistes, siis see ei tähenda, et ma ei oleks kristlane, et ma läheks otsima midagi muud. Vaid see lihtsalt tähendab, et ma olen protestantide protesteerin, kui vaja ka kirikuisadeost. Aga aga, aga sa näed neid samu samu hoiakuid ja väärtusi ka teistest konfessioonidest, et sa ei, ei ma nagu ma saan aru, et sa ei eita neid jaajaa, muidugi. Tulles nüüd selle peateema juurde. Me võiksime ilmselt laulust laulmist täiesti vältida tänases saates või tänases kokkusaamises. Aga kas, kas sinu lauludes on, on ka see teema? Otseselt üsna vähe, jällegi rääkides kujunemise aastatest, et ühel samal ajal umbes sattusid minu kätte Tõnismäe ja Sõnajalgade kassetid. Palju õnne, jah, ja, ja kui siis võrrelda, et ühes kasutatakse palju kõikvõimalikke religioosseid termineid nimesid, et mida iganes ja teises peaaegu üldse mitte. Ja ometigi on, on Tõnismäe antud antud kassett antud album hoopis sügavamalt religioosselt puudutav. Ja kui sa küsid minu loomingu kohta, siis siis väga-väga vähe ja kui, siis ridade vahel ja vihjamisi mõned üksikud korrad ka nimetet Miks miks sa ei taha, aga ma lihtsalt tean mõnda väga sügavalt usklikku inimest mitte väga kaugelt, kes ei saa muidu, kui ta, kui ta just ainult sellest peakski laulma. Aga ma arvan, et ma laulan ka ainult sellest lihtsalt ei nimeta seda niimodi. Tuleme korraks, päriselt sinu loomingu või sinu enda laulude alguse juurde. On sul meeles mõni laul, et millest sinu esimesed laulud võisid küll rääkida. Ja millal see oli? Minu lemmikluuletaja, keda ma esimest korda esimest korda üldsegi oli põhjus nimetada luulet, lemmikuks luuletajat, lemmikuks oli siis, kui Heiti Talviku luulekogu mulle kätte sattus. Ja tema üks üks tema luuletus on, on mul kirjutatud lauluks. Härmalõngad. Aga, aga veel enne seda oli üks selline väga lihtne romanss. Ma, ma isegi ei mäleta, kogu seda teksti, aga. Torm kui puude latvu eksatavastukatust vennad, roimarid, siin peame meie matust. Don Ramoni mäletame juhti julma ema matust, pühitseme siin, kuid juba ootama, kui elas, oli seast meest, sula väävlinädal veri soontes ees. Tema pyhagrammis väärlev näomask. Aina rohetas. Kui roostest puretud vask. No ja siis oli veel umbes neli-viis sellist sõlmi. Mis aasta see võis olla, need? Number 89 90 14 15 aasta. Selline kõige paremas mõttes selline eesti autorilaulu. Õhk on siin sees, need järgnevused ja tugev vene mõju ka ja kindlasti nüüd sinu lauludest rääkides, mis asi on see, mis, mis sinust tahab välja saada, et sa ei saa ilma ilma kitarrilaulmised olla? Kui saad? See käib kuidagi lainetena. On mingisugused asjad, mida, mille väljaütlemiseks on tarvis, noh, ma ise tunnen niimoodi natukene rohkemat kui lihtsalt sõnad, ma olen natukene luuletusi kirjutanud kunagi ammu enam mitte. Ja just nimelt see, et midagi jääb puudu, kui on ainult luule minu jaoks ja täpselt niimoodi niimoodi need laulud sündisidki. See võib olla mingisugune mingisugune isiklik emotsioon, see võib olla mingisugune kujund, mis lihtsalt väärib seda, et et ta laulu sisse panna. See võib olla noh, mingi mingi mingi maailma valu, mingisugune paine, mingisugune ääretu rõõm. Ja, ja kuidasmoodi see laulu sisse jõuab, see, see on täiesti, kuidas kunagi. Mõni laul on sündinud autoroolis mõne mõne hetke või poole tunniga, mõni teema on olnud aastaid laagerdunud ja siis äkitselt on kõik kõik paika nihkunud ja saab lauluks. Kellele sa laulad? Mõtlen, et oma vaimusilmas, kui sa teed laulu või, või, või kas sa mõtled kontserdi peale või sa mõtled mingile konkreetsele inimesele? Et see on natuke haakub küsimusega, miks, miks, et sind. Et kas sind tõmbab lavale või sind tõmbab enda seest nagu see see see maailma konkreetne valu välja saada, laulu sisse panna. Või on see järjekordne plaat või loo salvestus või mis, misasi on see, mis sind, mis sind võlub selle juures? Uudishimu? Kui midagi kirjutada, mind õudselt paelub. See on õudselt huvitav, kui inimesed mõtlevad. Ja noh, mina ka mõtlen, eks ole, mõtlevad inimesed kõik neis en Jerome ja nii, ja see, mida ma kõige rohkem tahan, tahan võib-olla nende lauludega saada, on see, et et kui inimene seda kuulab, et ta mõtleks millelegi, millele ta võib-olla varem ei ole mõelnud kas ta mõtleb sellele täpselt samasuguse nurga alt nagu mina seda tegin laulu kirjutades? Noh, seda ei saa ju lubada ja neid nüüd sa küsid järgmisena, too mõni näide, aga mul ei ole seda kohe tuua, aga aga on, olen mõnikord saanud ka sellist tagasisidet, miks sa just seda ütlesid ja siis selgus, et inimene oli, oli hoopis mingisuguse teise iva üles korjanud. Ka, kellele ma kirjutan, ma kirjutan ikkagi kuulajale, aga mais sügele sahtlisse kirjutatud asju kohe iga hinna eest välja jagama. Kas see kuulaja on mõni inimene, kellele on, on laul kirjutatud või on see kirjutatud näiteks soovist mõnda nähtust midagi natuke teistsuguse nurga alt vaadata, mõtestada, võib-olla provotseerida. Noh, neid neid võimalusi on ju, on ju mitmeid. Kas enne on tavaliselt seal viis või n sõnad? Nii ja naa õigemini mitte viis, aga harmoonia. Sageli on harmooniajärgnevus kõigepealt selle juurde, siis siis meloodia ja sõnad. Tavaliselt ma kirjutan laulu põhiteema ja meloodia kirjutan üheskoos. Siis siis võibki minna keeruliseks, et kuidas nüüd sellest tervik saada, sest see põhiline on, on ühe ühe salmiga näiteks ära ära kirjutatud, nüüd tuleb see see kokku võtta ja see on, see on juba märksa tehnilisem. Kuidas sul see protsess käib, et kas kas, kas sulle lihtsalt antakse või sa pead istuma, otsustama, et ma nüüd nüüd hakkan, hakkan mõtlema, proovima ja siis antakse, või et, et see tuleb nagu ilmutus, põmm ja otsivaid pill ja või diktofon ja salvesta ära. Kui kui tuleb laulu teema, siis ta tulebki kiiresti. See võib olla vabalt selline otsustamiseks peale tulemine näiteks näiteks loomelaagrites käia mõne teise autoriga koos kirjutades, siis sul on lihtsalt, et kaks pluss kaks tundi ühe loo kirjutamiseks te veel koos teise inimesega ja mõnikord on ja tuleb siia, tuleb väga hea ja siis teinekord ei tule üldse mitte. See on ikka ikka vist üldiselt ka laule kirjutades niimoodi, et isegi kui, kui on mingisugune mingi klõps kuskil käib, et vot sellest võiks kirjutada. Ja siis võtad pilli kätte või võta ja mõtlesid, et kirjutad, aga vot ei tule. Siis võib-olla tuleb. Pika aja pärast, kui sa, kui sa võiksid näite tuua mõnest laulust, mis on, mis on nagu patent iseenesest tulnud. Ja, ja siis, ja siis järgmiseks äkki laul, mis, mis, mis on töötöö tulemusena kõige paremad? Mõttes. No see on ju nii lihtne laul ka, aga ta tuli ka täiesti lihtsalt ühe. Lumehelbed kodutu naise epasel lapsee Su tuba vahukoorega, magu saamatoorena. See, see tuli ühe hingamisega, aga nüüd, mis on hästi pikk teema, tuli ruttu, aga vormistamine võttis väga. Pikalt kui pikalt, siis? Ja see sai valmis. Enam vargil ei käida loodu lukku. Puidu vahel armastus võib näida natukene. Millal viimaks endi jagad oodata? Seisan väravate taga, olensiini. See võttis See tähendab sõnad või nii-öelda selle lõpuni mõtlemine, selles mõttes ma mõtlen mitte neid laule kuuldes oli, oli sul nooruses mingid eeskujud või on sul eeskujud, kelle, kes sind on mõjutanud nii-öelda laulja laulukirjutajana. Ja on väga, võib-olla seda kas on mõjutanud, seda peavad ikkagi ütlema teised, sest mina ei saa ennast vaadata selle objektiivse pilguga. Aga mul jäi suu lahti ja väga pikaks ajaks, kui ma kuulsin esimest korda Urbide kuud. Ja siis neid kõiki teisi Urbida 80.-te laule. Hoopis teine pilt tekkis 90.-te alguses siis, kui Inboil ja Jaan Sööt panid kokku jääääre ja just nimelt see jäääär, mis oli üheksakümnendatel alguses. See urban folk. Et see, see on nagu, nagu teine selline eeskuju mõjutaja. Kindlasti jätnud nagu jäljetunnetusse. Aga aga mõni piiritagune jõudis sind mõjutada, enne, kui sa päris suureks said. Iseseisvaks. Minu enda kirjutamiste mõttes mitte, et ma olen väga-väga hea meelega. Kuulasin tegelikult kuu on siiamaani stiilis Kanson rõõmsast, Metallica Sedalaadi radi rokkmuusikat, aga minus endas puudub selline agressiivsus, mis on vajalik selleks, et sellist muusikat kirjutada. Ja sa ei laula ka teiste laule, kas üldse laulad? Teiste autorite laule? Ei esita, aga, aga needsamad mõjutajad nende lugusid ikka omaette, teinekord laulan korporatsioonis, laulad mingeid muid laule tõenäolisem korporatsioonis, laulan korporatsiooni laule. Kui sa ütlesid, et sinus ei ole seda agressiivsust, siis, siis mina küsiks sinna juurde, et minu arust sa võiksid väga vabalt töötada diplomaadina ja sõnaseadmise ja mõtteseadmise oskus ja rahulikkus kainus ja et sa oled juurat õppinud ja, ja töötad moodi kirikus juhatuse esimehena, kuidas need ühes inimeses niimoodi on, kuidas need on niimoodi kokku saanud, et et keegi ütles su kohta, et, et, et sinus on ka Bogeimlikum pool ja et kui sa ilule ta tahad, siis sa võtad kitarri ja iluled, kuidas sa ise ennast tajud oled, sa oled sa pragmaatiline inimene või oled sa romantiline inimene, kuigi noh, need ei saa vastandada, aga need on mõlemad pooled on väga tugevalt sinus olemas, käivad nad nagu tundidega või päevadega või nädalatega kuidagi üles-alla. Või siis vastaks diplomaatiliselt niimoodi, et pragmaatilise poole ülesanne on luua vajalikud tingimused, et ilule ta olla romantik. Missugune võiks olla sinu sinu kõige romantilisem laul? Mas sündisi silma peegel, teen ta, pimeduse hing, aken, seal idu, soli vangistatud lill ja ta pisarad saithereks minusse. Veele lumi katab, veel külmunud, annab, veel mõeldagi, ei võimelnud Button kalli palett, mis veel kestavad öös valgust ainult silma bee, siis laen ja soojust, kleidi sametist. Ja naeruna su silmade Kelbil ta. Päev-päevalt süttib kuusi värvini, kui neid salaradu avastama minna. Korda loodame täis õitsvaid Õunap, kui kui hingest vedu Koiduvad, kas ei saa pool, kuid sõnus ma pead ümber vaikus ääretu siiski ninaga Moklissarrillivad aga vaid kitsa, mu käe aus amet, hääletu kui tõmbetuul, kui tubakas, sapu, kuis pea ümber vaikus, ääretu siiski ka ninaga. Muki karri, vat aga vaikib ta mu käe all samet. Hääletu paasüüttisi, su silmad. Pimedusega. Aga aga mingid muud maailma valulised teemad või sotsiaalsemat teemat, kas, kas need, kas muusikasse teed otsivad? Ja olen, olen kirjutanud küll sotsiaalsematel teemadel ka noh, auahnus näiteks või noh, selline maailmavaateline ja siis on üks see laul on põhimõtteliselt loetelu. On küüneviil on uus mobiil, on lumelabida terrass, ter, puus on vesipiip. On hambaniit, algCosmopolitan ja nabapluus. Kui küllalt sai köögikombain võib üksilduse peeneks hakkida. Üks päev meil asjad, Me köik ette järgerrita, ladusid nad diamurrate, et kuhu inimesed alusi. Kuhu inimesed kadusid, kuhu inimesed, arvasin, kuhu inimesed, advusi. Kuhu inimesed. Aga kas sinu ütlemise viis mõnikümmend aastat tagasi ja praegu sa ise tajud, kuidas sa seda, kas ta on muutunud kõik need loomelaagrid ja, ja pidev laulmine, see tegelikult ja teiste kuulamine paratamatult annab mingeid mõjutusi? Ma arvan eelkõige just just see, see võime näha, näha seoseid, puht tehniliselt tekstilisi seoseid, et noh, võib-olla avardada mingisugust mingisuguses osas armooniaid võib-olla mingisuguses osas hops hoopis minna lihtsamaks. Ma arvan, et see, selles mõttes see areng on toimunud ja, ja ma loodan, et kestab edasi. Aga aga sellist protestilaulikud nagu, nagu see laul, millest me praegu sina muie asjade kultuse üle või mure asjade kultuse üle protesti laulikuks sai, ei ole tahtnud hakata või osa sinust. No see on pigem jah sellises iroonilises vormis ja ma ei näe seal protestilaulik, see on nagu väga päevakajaline teema. Ja noh, kuna ma ei kirjuta, palju, ma ei esine kuigi palju siis nüüd järgmised teemad jõuavad ammu enne peale tulla, kui ma oma protestilauluga kuskile ei jõua. Asjade kultus, see ei kao mitte kuskile ära, selles mõttes see laul veel ka jõuab kuskile, äkki kunagi. Ja ma just mõtlesin, et kui, kui on mingid tunde aspektid või tunde tundmise viisid, mida, mida nagu viisiga või lauldes nagu saab paremini öelda, et kas on ka ühiskonnaelu asjus, on mingid asjad, mida saaks äkki muusikaga nagu paremini inimestele kohale jõuda. Ma ise ka ei usu, mida ma ütlen, et tegelikult lauluga võib-olla tõepoolest ei maailma sedamoodi ei paranda, viidanud näpuga, näidates mingitele vajakajäämist selle või kitsaskohtadele, et see tegelikult laulu mõttemuusikaga seda ei päästa. Aga samas on, on see ühiskond ju nii kummaline praegu meie ümber, et, et ühtepidi avalikus ruumis on mustvalge, on nagu vähe öeldud, et need äärmused, mis nagu inimeste sõnadest välja tulevad inimeste suhetest näivad tulevat välja sellised äärmuslikult vastandlikud ja siis, ja siis mingitel hetkedel loed sellist tõesti küll ülemäärast kiitust teineteise suhtes, näiteks sotsiaalmeedias, küll sa oled ilus ja erakordne kaunitar ja ja küll sa oled mehelik ja ühesõnaga, et selline omavahel tihtipeale ollakse üle võlli kaunisõnalised. Ja avalikus ruumis ollakse üle võlli, inetu sõnalised. Et kas, kas muusikaga ei? Ma isegi tõepoolest ei usu seda, aga et äkki saaks muusikaga seda parandada. Kui tundeid saab muusikaga võimendada? Muusikaga võiks seda saada parandada küll siis kui kui me oleme omavahel järjest järjest tähelepanelikumad ja kuskil meediaruumis järjest kriitilisemad, siis vaat mida kaugemal vaenlane, seda, seda lihtsam on kahuriga tuld anda, eks ole. Et et nii niipea kui kui see see nimetu mass, mille suhtes võib-olla kriitiline ükskõik Paremliberaalne konservatiiv niipea kui see asendub konkreetsete inimestega sinu lähedal, siis siis noh, see võtab kohe hoogu maha. Muusikaga on ju niimoodi, et selleks, et ta kuskile jõuaks laiema auditooriumini, selleks peabki olema üldistatud noh, mingil moel üldistatud üldistatav. Et, et see, see kuskil sinna 80.-te teise poolde, kui kuklalaulikud võisidki laulda nagu ohjeldamatult pilalaule erinevate parteipoliitikute komparteijuhtide juhtide suhtes. Ja, aga noh, need laulud ongi täpselt sinna jäänud. Ei, selles on sul loomulikult õigus, et, et meie enda ümber on niivõrd erinevate vaadetega inimesed, kui sa, kui sa hakkad naeruvääristama või kritiseerima või näpuga näitama, et siis sa võid väga haiget teha väga lähedale. Paratamatult. Aga, aga kui, kui sa oled kirjutanud pikemalt autorilaulust näiteks selles ajakirjas kitarr veebiajakirjas ja korraldad autorilaulufestivalil, aga kas, kas sa seda autorilaulu osanai ei näe? Nii-öelda mitte protestilaul nagu mitte sellisest, otsesest otseses poliitilises mõttes, aga aga hoiakut väljendamine võid, tugevate hoiakute väljendamine ühiselu asjade suhtes võiks olla autorilaulu üks nagu paratamatu. Iseenesestmõistetav osa. Kui seda on huvitav kuulata, siis loomulikult missugune peab olema autori lauljad, teda oleks huvitav kuulata. No mitte ainult, Raul, ükskõik missugune muusika ikkagi. Aga mis sulle, mis sulle meeldib seda, seda niimoodi kirjeldada. On ju peaaegu et võimatu, et lihtsalt see, et mina olen konservatiiv ja siis, kui keegi liberaalidele, kuidas me neid nimetame, eks ole väga-väga uljalt vastu vahtimist annab, et kas mulle peaks meeldima lihtsalt sellepärast, et ma olen konservatiiv? Absoluutselt mitte, et mulle peab meeldima see, mida ma kuulen sõnumina tekstilise teostusena ja muusikalise teostuseni ja esitusena. Ja siis siis on see hea ja omal kohal. Aga kui ükskõik mis nendest ära kaob, kannatab ja kannatab nii väga, et, et et ükski üle jäänud osadest ei kompenseeri seda, seda puudujääki siis milleks, nii et selles mõttes loomulikult ühiskonnakriitiline ja ja inimestele öelda kuidasmoodi nad peavad elama, see on iga autori vaba valik ja iga kuulaja vaba valik on las ta seda endale meeldida või mitte meeldida. Nõus, aga, aga kui, kui sa laulsid oma kõige romantilisem laulu, kuidas ma näeksin sinu, seda? Ma ei näe sind praegu panga nõukogus, ma ei näe sind kiriku käärkambris istumas ja arve kokku löömas või küünlaid tellimas kirikule, aga kuidas su laulust sinu selle selle ratsionaalse veratsio kätte saaksin? On sul mõni laul, mis? Mille kaudu ma saan su ratsionaalse poole kätte? Mulle ausalt ei meenu. Ei, ei meenu jah. Vaatan seda sellelt poolelt, et kui sa oled loomelaagrites käinud, kas, kas seal on mõni laul jäänud enda repertuaari nendest loomelaagritest, mis on just nagu sellise üldsegi mitte halvas mõttes, aga aja peale ja ja nagu nagu ühise pingutusena ja ajas piiratud ühise pingutamisena sündinud, mis seal, mis on jäänud su repertuaari otseselt? Repertuaaris ei ole aga üks, üks saab äkki äkki varsti-varsti salvestate tähendab salvestatud juba on, äkki saab kõvasti miksitud, mis on koos ühe taani tuua kirjutatud. Ja nende loomelaagrite eripära on see, et et see, kui valmis see laul saab selle päeva õhtuks see on siiski ainult seal selle hetke tööversioon ta selleks, et ta saaks, on salvestus või, või lavaküpseks, selleks tuleb tõenäoliselt seda, seda muuta, tööd teha veel veel palju selle selle lauluga ja selliseid väga üks üks väga hea laul on veel selline, mis, mis kindlasti saab ükskord ka lõpuni vormistada. Aga aimu ei taha anda? Ei taha. Aga, aga missugune laul veel sinu sinu jaoks on nagu väga õnnestunud, mida sa kohe võtad ja oled valmis laulma? Tahangi esitada. Neid laule, mida ma pean väga õnnestunud, eks selles mõttes ei ole erandaga seal kuuemaid. Teeveerelt noppeid, kibuvitsamarja kui vihastad teise vägitanud paiskad südamest, kui oled armunud, istun Tibar ja seepärast minule sa oled. Pärast minule sa oled. Kui käidu rekka nakku Tõotusi ja tööle väänatu. Õhtu, mil oota jäärajal. Ärata räiniks muudav. Mulla udar räntsatades laulusid ära nõnda palju soola, liisa makaronisalatisse, aga kas või alasti, kuid raku käidud jala tuleb tohter dada alati, kes pihu on koorik, millel hoida. Veeretan napikivovitš hambarja kui vihastad vägistanud, haistab südames, kui oled armunud, siis tundeid tai barre ja seepärast minule sa oled. Seepärast minule sa oled. Müüsin kaasma haaramas ka. Olla udar ränsatades lausud ära nõnda palju soola, lisa makaronisalatisse, maga kas või alasti, kuid rakku. Kirglikuna suudled oma naist ja julgustad, et mina suudleks oma Sildossin IGA PÄEV sind püüan leida iga päev ja leian ennast, olles alati su oma. Pärast, et sa oled mulle Seepärast, et sa oled mulle Seepärast, et sa oled mul Midagi jätad sa siiski ütlemata ja? Selle autorilaulumaastiku kohta tahaks veel veel veel ühe küsimuse küsida, et et kui sa ütled, et sa palju ei laula, palju ei esine. Kas ütleb midagi selle selle kogu maastiku kohta, et kuidas selle autorilaulu kuulajaga Eestimaal praegu on Anno Domini 2019, et kas see läheb inimestele korda või kas see võiks minna rohkem korda. Mina ütlen, et võiks. Ma arvan ka, et see, see võiks minna korda vot see on selline selline maastike, selline elu, mis käib kuidagi pinna all. Väga palju sellist muusikat sünnibki ju, just nimelt niimoodi, sõpruskond saab kokku, kellelegi ühikatoas. Mina olin üliõpilane 20 aastat tagasi, ma arvan, et see on tänapäeval ikkagi samamoodi, ikkagi saadakse ühikatubades kokku ja, ja ikkagi keegi mängib pilli, me väga loodame, et see vähemalt niimoodi on. Ja, või siis noh, mis iganes klassiõhtut, lõkkeõhtud väljasõidud, mingid sellised, sellised nähtused, kus mingil hetkel keegi võtab südame rindu ja mängib mõne oma loo, mitte mitte, mitte kaveri. Ja siis järgmine küsimus on see, et kus koha peal on üldse inimesel võimalik kogeda või osa saada sellest sellest loomingust. Õnneks selliseid selliseid kohti ka tasapisitasapisi on, kus vaba lava või autoriõhtu tüüpi sündmuseid sündmuseid toimub. Mul on selle üle väga hea meel, alles mõni aasta tagasi minu arvates neid ei olnud või oli, oli vähem. See on üks tänuväärne asi, mis selliste väikeste põhjemlikke pool kodukohvikute või, või ühe ühe pereäride veinipaaride positiivne pool on, et et nad toovad loomingut välja. Aga samas on ka, on, on, on vist aeg praegu just see, mis nagu ühiskonnas õhus on. Ma olen nagu serva, mis ei tajunud, et inimesed on rohkem valmis ka sellist individuaalset mõttemaailma, nimodi väikses-väikses esitluses, kui nii tohib öelda inimene ja kitarr, inimene ja ma ei tea, Ukuleeled või veel mingi pilve, akordion on taas rohkem valmis kuulama, aga, aga ega mul ka mingit väga tõestus selle kohta ei ole. Aga mõnel kontserdil mida, mida Juhansonidega oleme teinud, on üllatuslikult äkki on inimesi mida vahepeal nagu Ma ei, ma ei saa öelda, et alati on olnud viimastel aastatel sellist et see formaadi muusika lihtsalt töötab sellest üle. Tal lihtsalt levib paremini ja, ja ta on tugevam eeskuju. Tugevama eeskuju lastele ja noortele ka üliõpilastele. Nojah, ta on loodud, ta on loodud, tõmbama tähelepanu ja loodud nii just, just nimelt see, nad on omavahel seotud sellise autorilaulu tõesti inimene ja pill tuleb ja esitab, jagab selle, selle õnn ja õnnetus on, on muidugi kah see, mis, mis käib mujal maailmas. Noh, on see kogu aeg niimoodi olnudki, aga meil tegelikult nende nende kohvikute näitel kus need, kes tulevad lihtsalt aega veetma ja siis keegi, kes tuleb seal avatud mikrofoni juurde, jagavad sama ruumi, et seal seal tekib see probleem, et esile pääseb lihtsamini see kunst, mis on loodud nii, et ta tõmbaks tähelepanu, kui millestki puudu on, siis puudu on, on sellisest turvalisest esinemiskeskkonnast, kus autor võib võib-olla esitada, kus publik saab küll baarist võtta selle, mida ta soovib. Aga see inimene, kes on saalis, on teda siis kasvõi üks või kaks või või nii, et ei mahu ära. Et, et nad on seal sellepärast, et kuulata seda, mis on, on laval. Ja võib-olla tõepoolest, meie, meie rahvaarv on kraad liiga väike selleks, et, et sellised nišid saaksid linnades rääkimata, siis maal tekkida regulaarsus tõenäoliselt sellisel moel praegu ei ole. Ei ole mõeldud. Jah, seda regulaarsust me siin katsetasime Tartu autorilauluklubiga paar aastat tagasi ja see Poolteist aastat pidas vastu, aga ei tea, võib-olla hakkab imesid juhtuma. Palun sinult ühte laulu veel, et kui sa selle sellele suvele kevadele ja suvele tahaksid midagi oma lauluga kaasa anda, juurde anda. Võiks olla, aga ta ei ole see, millega nagu otseselt kevadele vastu minna, aga mine hullu. Kui ma ennem ütlesin, et et mingisugune impuls peab ikka ennem olema ja siis sellest kirjutan laulu siis selle laulu puhul on ainukene näide minu loomingus, kus ma kirjutasin laulu, millest ma ei saanud mitte midagi aru. Ise ka. Sest lugu tuli alles hiljem järele. Ole rohkem viga. Kütke hoidvaid, pahkluusid palista. Lõpuks taltu Igasvul. Viimaks meid köiki juua. Alista. Kaalis ta. Riista. Kas mu harilik avar rõdu kõiksust öisel riivat tallaskude olid vas kaalu tardus ja alistus rakkudes. Kaalitu. Kaaristu. Kusagil soe ja hubane. Julgenud ei. Saada. Ma olen lihtsalt mina kes Luutsetuvasid tuuluta. Lävi pilveribade sellust JA laadis, kuulutab ma. Kuuluda. See on USA ja Kuuba. Julgendai kutsuda ta ära. Bay. Lihtsalt mina, see kes Luutseptuubasid, tuuluta läevipilver ribade sellustes saladust, kuulutab. Ta. Kuulutata. Kuulutava. Voorud tappa. Laululooja Juhani jäägi Riga vestles Tartu folgiklubis Ants Johanson. Helisalvestise Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis tegi Sulev Salm saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast.