Maa on nagu elusolend. Tal on oma hing ja ilma kodupaigata ilma tiheda seoseta kodumaaga ei saa leida iseennast. Oma hinge. Martirossarian. Viltpliiats veab tähti paberile Jerevan Tallinn 1971. Ning ülesse nurka Martin sarjan. Vähe on neid inimesi, kes oma eluajal saavad elada oma majamuuseumis. Marttilossarian, Armeenia maalikunsti patriarh. Nii on kunstniku sageli nimetatud, on üks neist vähestest. Majamuuseum avati 26. novembril 1967. aastal. Värvi ja elurõõm on selle maja vundamendiks on selle maja hingeks. Siia tullakse ligidalt ja kaugelt ning tühjalt ei lahku siit keegi. Ka Eesti kunstirahval on olnud palju kokkupuuteid. Martin Rossarianiga. Oma muljeid jagatuna teiega lee Kõiv. Kui Armeeniast rääkida, siis igaüks minu arvates peab, et Armeenia oma pararati ja Armeenia Omarssarianni, sest sarjan on tõesti niisugune, keda seal armeenlased ja mitte ainult üksi armeenlased väga austavad. Mul oli suur au külastada seda maalikunsti korrufeed tema kodus tema ateljees. Ja kindlasti niisugune suur suur kingitus tema poolt on mulle tema enda joonistatud Ararat. Ja kindlasti võlus tema niisugune Üllas sisemaailm ja väga suur elurõõm, mida ta ikka veel omab, ehkki ta veebruaril tähistab oma 92. aastast sünnipäeva. Ma tahan veel maalida. Nägemine on mul hea. Vaadake, seal kuivab nööril pesu. Päikest näen. Nii kõneles Martirossarian aasta tagasi tänavu kevadel, haigus on kunstniku veidi kühmu ujutanud. Pintsel ei taha hästi käes püsida. Kuid hingelt on Martin Rossarian endine. Päike on hea päev on tore. Ma olen loomulikult vananenud. Seega ei ole nali. Vanadus. Martin Hussar Jan on sündinud 1880. aastal, uus nahitšiwanis, praegune Rostov Doni ääres. 1897 kuni 1903 õppis Moskvas. 10.-te aastate algul reisib Martirossarian Türgis, Pärsias ja Egiptuses. 1915. aastal elab läbi genotsiidi koledused. Bensiinis Nõukogude võimu kehtestamisel Armeenias asub elama Jerevani, täiendab hiljemend Pariisis võidab medaleid rahvusvahelistel näitustel. 1961. aastal omistati Nõukogude Liidu rahvakunstnikule Martirossadiaanile Lenini preemia maalide seeria minu kodumeest. See oleks linnulennuline tagasivaade läbi aastate. Ja aastad on kujundanud kunstnikust ka oma kodumaa värvide lauliku. Päike seoni ime. Me oleme päikese külge köidetud. Sajandeid on ta ligi tõmmanud ja kandunud meie maad. Kuhu ei tea, tulevad uued põlvkonnad ning ikka ja alati jääb päike inimesse. Loodus loob inimese, et inimene tema kaudu näeks ja tunnetaks iseennast. Imetleks oma ilu. Mis on, kui ime. Iga inimene kannab endas loodust, päikest, universumit, mis teeb ta lõpmata rikkaks. Oma usuga ja tööga peab inimene õigustama seda andi, mis ta on looduselt saanud. Ma ei tea, millal minus kunstnik sündis. Küllap oli see noil päevil, kui ma kuulsin oma vanemate jutustusi meie mägisest võlumaast. Kui ma pisikesena oma kodu ümbruses ringi rippasin. Liblikate, putukate ja lillede värvikirevuses. Rõõmu tundsid. Värv, valgus, unistus. Kõik see pani minus leegi lõõmama. Martin rassariani poed, jerevani, konservatooriumi rektor Lazar Savian on isa maalide muljete mõju all loonud sümfoonilise pannoo Aijastan katkeid sellest me jutuajamiste vahele kuuletegi. Mida te teadsite enne temast, kui te sõitsite Armeeniasse, milliste tema pilti olite näinud? Ma olin näinud palju tema teoseid, sellepärast et Moskvas Leningradis Anid eksponeeritud. Kuid nii palju kui ma nägin muidugi Jerevanis. Ma ei olnud näinud, ma külastasin piltide galeriid, seal on ette nähtud kohe sariaanile oma tuba ja tõesti, kui astud üle lae sellesse ruumi siis ta erineb teistest kunstnikest. Ta värvid on väga elurõõmsad, väga särtsakad. Ja tahes-tahtmata nad köidavad ka iga külastaja tähelepanu. Oleks niisugune juhus, kes puutub esmakordselt tema töödega, see lähe sealt nii mööda, et ta ei peatuks seal kauem kui tavaliselt teistes saalides. Millise maale juurest või kõige enam seest. Ja miks seda ei oska öeldagi, et oleks olnud niisugune eriline teos, mis oleks rohkem meeldinud, sest kõik seal on väga-väga toredad, köidavad tema teosed, mis ta on teinud Türgis, Egiptuses, Pärsias, nendes on niisugust eksootilist hõngu. Tavalised Armeenia kunstnikest räägitakse ikkagi niimoodi, et nad on väga julged oma värvidega ja juba see ütleb, et niisugune värvirõõm on nende töödes olemas. Aga seda nagu ei uskunud, et nii aastates inimene võib-olla nii elurõõmus, nii särtsakas sininoore südamega. Nii maastikud, natüüromordid kui ka portreed nõuavad suurt pinget. Kergelt ei tule midagi. Loomingulistel inimestel on palju läbielamusi, kannatusi. On piinarikkaid momente, sest sageli ei olda tehtuga rahul. Aga kui töötad põled sisemiselt, siis unustad ümbritseva loomisprotsess, haarab sind jäägitult enese embusse. Valgus loob varju ja varju kaudu oskame hinnata enam valgust. Maalikunstis mängivad mõlemad komponendid suurt rolli. Tähtsus näiteks kunstnikule sellepärast et valgus ja vari see ongi kunstiteos peab niimoodi ütlema ja värv sinna juurde. Armeenias on rikkalikult päikest, valgust kui varju. Jaa, seda küll. Seal on loodus üldse kunstnikule väga heldekäeline ja sellepärast võib-olla me ei imestagi, et Armeenias on väga-väga palju kunstnikke. Marin Armeenias, hilissügisel, novembris, detsembris, see ei ole muidugi kehad, kuid värvi on kas siis seal palju, see on nii nagu meie kuldne sügis ja jääb kindlasti meelde. Esimene retk kerevanist kaugemale, see oli seitse vanni äärde. Me ei sõitnud tegelikult mööda peamagistraali, vaid põikasime kõrvale, et olla mägedele rohkem lähedal. Ja siis hakkas päike mängima. Kord läks pilve taha, kord tuli välja. Ja sellest mäed olid tõesti suurepärased. Esimest korda kokku puutuda mägedega, see on nii nagu muinasjutt. Armeenia loodus on tõesti niisugune, et natukene tulla välja linnast ja sa leiad kohe niisuguse koha, et istud lihtsalt maha ja hakkad tööd tegema. Ja siin ei ole mitte niimoodi, et lähed otsima jälle edasi uut kohta, vaid lihtsalt istud, keerad ennast natuke ja kogu aeg on midagi, mida maalida ja niisugust, mida tõesti hingega teed. Ta ütleb, et Ararat see on talle andnud kõik, kõik, ta on maali suht üldse läinud tänu haararatile. Ta armastab väga väga oma kodumaa loodust. Ma armastan kõiki aastaaegu. Loodus on üldse mulle väga lähedane, loodus on heldama, andide poolest. On ainult vaja teda paremini tundma õppida. Kord maalisin Ararati orgu, järsku ilmus vaateväljale eesel. Nagu poseerides seisis ta tükk aega paigal. Siis ta tüdines ning kõndis vähegi edasi. Ja minu maalil on samuti eesel näha kahes kohas. Nii et elu ise annab kompositsiooni. Sellele lisaks veel rikkalik parandus minevikust. Jaa, seda küll Armeenia väga-väga rikas. Ta on suur suur kunstivara, nagu me nimetame Nõukogude Armeenias on üle 5000 mälestusmärki, mis on ehitatud erinevatel ajastutel. Ainult viibisin Etsmetsiinis karni Gerartis, Spartsunotsi nägi see vannimälestusmärke. Seda on küll palju, aga ka väga, väga vähe, võrreldes sellega, mis seal on. Väga suure mulje jättis see vannikompleks, mis on arhitektuuri mälestusmärk üheksandast 11.-st sajandist. See varem asus saarel, aga nüüd on ta jäänud savanni kaldale, sest see wanna alaneb karni. Gerarty sõitsin järgmine kord välja. Praegu karniis toimuvad suured restaureerimistööd, seal tahetakse taastada templit, mis on pärit esimesest sajandist enne meie aja arvamist. Kohale on pandud esimesed suured plokid, mis on nummerdatud, mis ootavad järjekorda, et tempel taastuks. Aga mida meil õnnestus vaadata. Juba oli restaureeritud mosaiikpõrand mida omas tolleaegne saun. On meile lihtsalt jahmatamapanev ehituskunsti näidis sest kirik seal on ehitatud lihtsalt ühte suurte suurte kaljupanka ja seal ehitustöid on alustatud, teiselt korruselt on ainult väike jälg, mis näitab, et ehitusmeister on edasi läinud teiselt korruselt alla esimesele korrusele. Ja kui praegu seal viibib üks arhitekt, siis ta lihtsalt imestab kuidas üks ehitusmeister, üks kiviraidur tuli toime niisuguses suure suure tööga, kes ei eksinud ei ühegi arhitektuuriseaduste vastu. Praegu seal külastajatel avatud klooster. Ja niisuguseid templeid, kirikuid Armeenias on palju palju. Neid peab olema väga palju aega, et neid kõiki külastada, kõiki neid näha ja kõigil on oma ajanud. Ja kunstnik peab olema omamoodi läätseks, mis koondab enesesse nagu oma kodumaa sünnimaa looduse värvid, selle mineviku pärandus ja segab selle siis oma isikupäraga. Seda kindlasti armeenlased oskavad oma kunstis linnata säilitada seda. Ja ma usun, et nendelt kahelt tasapinnalt sellelt värvide, mängult ja minevikupärandil tulebki võltsida Martin Rossariani loomingu lätted. Kindlasti. Tellimise peale on raske töötada. Nii pole mul kunagi midagi välja tulnud. Teinekord aga ei ole palju vajagi, et käsi haaraks pintsli ja lõuendi järele. Olen alati püüdnud maalida seda, mida tundsin mitte fotografeerida. Isiksusel on kunstis suurt tähtsust. Meeldis ka väga, kui ta ütles, et ta Tallinnat mäletab, ta on käinud, et Tallinnas on vanalinn Jon meri ja siis ütles niimoodi, et oi-oi, ma teadsin, eesti kunstnikke, tuletas mine meelde, aga ei tulnud siis ütles, et aga üks graafik oli Pariisis ja sellega Marin koos. Ma küsisin, kas viiraldajates, jaa. Ma olin kuu aega Armeenias ja pean ütlema, et pooled nendest päevadest. Ma käisin sariannides kodus. Martin Rossariaani majamuuseum seal on alaline ekspositsioon. Tema maalidest ja seal on umbes 150 tema tööd maali, graafilist lehte. Väga palju on seal välja pandud Krokid, lihtsalt niisugused visked, visked, loomadest, viski, inimestest. Nii et on kõik maastiku natüürmort, inimest, loomi, peab ütlema, et pildigaleriis on näiteks maalid, värvirikkamad, värvirikkamad, suurema formaatilisemad ja niisugused rohkem rõõmsamad, sest tema muuseumis suur ülekaal on graafilistel töödel ja lihtsalt Krokiidel. Teil on ka kaks. Reproduktsiooni siin seinal. Ja ja kindlasti meeldiv see, et Anisenetiseerinud. Millise tema maalide oleks meeleldi oma tuppa toonud? Ees on praegu nagu kaks pilti, üks on nüüd õigemini maal autoportree 40.-test aastatest ja teinud Marterlust selleni foto 90. juubeli puhul välja antud. Lehel. Kui nüüd võrrelda kahte nägu, on midagi muutunud ja on midagi ühist. Mõtlen kindlasti väga palju ja Isist samal ajal samuti on palju ja siin on neljakümnendatel aastatel niis. Aga siis tuleb vanadus. Mulle tundub, et silmad on jäänud. Ja need on elurõõmsad, need vaatavad targalt maha, ilma veel, milline mulje ta veel temast kui inimesest. Tegelikult võib niimoodi öelda, et ta on kõrges eas kuid kaasajaga peata väga hästi sammu. Ta on kõikides nendes eluprobleemidest nii kodus. Ja väga siiralt oskab vastata kõikidele meie kaasaja probleemidele. Elada, mis on sellest kaunimat ja paremat olla, vaadelda, näha inimesi loodust näha, neid omamoodi vaadata oskab iga inimene, kuid tuleb osata näha. Ja kõige läbielatu jäädvustamine tööprotsess, see on alati meeldiv. On kunstnikke, kes väljendavad omaeneseelamusi. On ka kunstnikke, kes ei oska luua ilma oma rahveta ilma oma kodumaata ilma oma ajata. Mina olen viimaste killast. Kõige püham on mulle armastus oma kodumaa ja rahva vastu. See armastus leiab vastukaja minu kunstis. Mis on minu hing? Selle maja uksed on olnud alati avatud. Ja nad jäävadki igavesti valla. Ka mina ise olen alati olnud avali, nii nagu momaalidki. Ei mingit muud usku ega armastust pole mul olnud. Ma olen armastanud armastanud siiralt, kogu südamest.