Oi jaa, ta siire. Tere hommikust, täna on esimene jutusaade 2009. aastal. Ja stuudios on Margit Kilumets mina ja Marko Reikop pakume teile pühapäeva hommikuti seltsiga. Sellel uuel aastal ja meiega on loodetavasti hulk armsaid inimesi täna stuudios, üks neist. Tere hommikust, Pille Minev. Tere hommikust ja on võimalus öelda kõigile head. Uut aastat. Täna veel võib, ma hakkasin tagantjärele mõtlema, kui saatusliku nimega inimese olen ma kutsulat täna hommikul saatesse võib-olla veel natuke parem oleks olnud Triin Tulev. Või siis võib-olla oleksid sa pidanud kutsuma mu aasta viimasesse saatesse. Just, aga oled sa vahel juurelnud või? Tead sa täpselt, kust sa oma nime saanud oled? Ma olen juurelnud ja ma olen seda natukene uurinud, aga teadmisi on üsna vähe, ma tean, et see tuleb Setumaalt ja on ka legende minu isa vanaisast siis, kes läks ära ja jäigi nii-öelda kadunuks ja, ja sealt see minevan tuleb. Ja mis on selle nime juures, huvitav on see lugu, et seda ei ole teistel? Ehk siis minu, need vähesed kolm sugulast veel kannavadki seda nime. Et järgmisest põlvkonnast ka minu tütar kannab sama nime, aga kui tema peaks minema mehele, nii et, et ka nende näiteks laste nimi saab olema mehe nimi sisse nimi kaob, meiltsid täitsa ära. Rohkem seda nime ei olegi järgmisel põlvkonnal natuke kahju ka, minu meelest on väga huvitav ja hea nimi. Nojah, sest kui sa ütled, et teid on ainult kolm, siis tegemist on ju haruldusega ikkagi. Jah, no kolm Ma nüüd ütlesin pisut huupi, aga ma pean silmas, neid saab vist küll ühe käe sõrmedel kokku lugeda, võib-olla neli või viis. No oleks patt mitte rääkida sellest laulust, millega me tänase saate sisse juhatasime, sest ma ütlen kuulajatele, et kui Pille täna hommikul stuudiosse tuli, siis ta ütles, et on väga tõsiselt mõelnud oma muusikavaliku üle heidelnud, piinelnud ja võtnud kaasa just need kolm lugu, mida me täna sa saate jooksul kuulame. Ja Ta saadet alustas Siiri Sisask. On ta üldse üks sinu lemmikartistidest? Ta on üks nendest ja miks ma valisin Siiri Sisaski ja selle loo plaadilt laulud hingest on ka see põhjus, et meil on palju häid lauljaid, aga Ma tahtsin kedagi sellist, keda millegipärast meie raadiojaamades mängitakse põhjendamatult vähe või Siiri puhul ma ütleks lausa, ma pole üldse kuulnud, ma olen üsna suur raadiojaamade vahel klõpsi ja kasvõi oma töö tõttu. Ja ma ei ole üldse kuulnud, et noh, muidugi ütlesin ma näiteks esimese hooga ka Tõnismäge, aga teda me siiski kuuleme ta nii-öelda orbiidil. Siiri Sisask on kuidagi väga ära kadunud. Ja kuna ta on minu meelest on samamoodi võimas, nii nagu oli see lugu võimas, kus oli külga abiks Remaalia kammermeeskoor siis ma mõtlesin, et miks mitte teda meelde tuletada, kusjuures sellesama plaadi puhul on see, et ma tean, et seda on ka väga vähestel, et minu meelest peaks niisugust head muusikat, et rohkem tootma ja rohkem ka kuulata Ta laskma inimestel. Ja no kui sa kuulasid loo sisu, eks, mis maa see on siis see justkui võiks uude aastasse meie tänasesse päeva. Kus meil on need mured ja rõõmud, mis meil on sobida väga hästi. Vanaemad inimesed ütlevad sageli, mineval aastal juhtus minuga see ja too, et täna on võib-olla põhjust vaadata tagasi sellele 2008.-le, mida kirjutada oli ju tohutult ilus, eksju, tegin neid palle ja kõik oli hästi mõnus. Milline vastase sinu jaoks oli? Ma mõtlesin sellele ka siia tulles, jaa. Ja mul on läinud kuidagi sedaviisi, et ma isegi tegelikkuses vist oma mõtetes võin võtta kokku kaks viimast aastat selle poolest, et, et need on nüüd nagu olnud teistmoodi kui võib-olla minu varasem elu ja nendes on olnud palju sarnast ja oma iseloomustaks siin neid märgusõnaga tasane. Et mul on olnud viimased paar aastat oluliselt tasakaalukamad ja mõõdukamad, ütleme, kui me räägime, kas tööst ma olen jäänud. Ma ise ütlen, enda kohta, ma olen suureks saanud. Ma olen mõistlikumaks muutunud, ma olen hästi palju rohkem iseendaga kodus, oma lähedastega hästi palju on aega juurde võetud. Kahe viimase aastaga sa siis varem olid, huvitab neid, kes ei ole sarved maha jooksnud, võib seda niimoodi nimetada vä? Ma niimoodi ei nimetaks, ma olen pigem olnud terve elu selline, kes enne teeb ja siis mõtleb. Aga Mul on selle üle väga hea meel olnud, et ma selline naljad. Et, et need on isegi teinekord niiviisi, kui, kui püüad nagu asja võtta mõistlikult või käituda targalt, siis väikene niisugune kurbusenoot on see, et elu ongi märkimisväärselt ühtlasem. Tänu sellele jäävad ära need niisugused suured, säravad tõusud, küll ka karmid ja sügavad kukkumised, eks ma ei tea, kas see on eluperiood praegu või, või ongi nüüd nii. Ma olen ka selles mõttes oma eluga üsna selles punktis, et kui sa küsid, et mis saab või mis tuleb, siis ma ikka ei tea mitte midagi, ma olen ka sellest aru saanud, et ma ei tea ikka veel pooli asjugi. Sa ütlesid, et sa oled esimest korda elus teinud pikemat aega ühte tööd ja see oli see, mida sa tahtsid öelda. Nii ei ole selles mõttes õige öelda, et ma olen aastaid teinud just nimelt kolme tööd korraga. Aga kui mingil hetkel oli tänu sellele, et ma töötan ühes teises ja kolmandas kohas, töökoormus läks juba väga suureks siis paar aastat tagasi õnnestus väga õnnelik, mil moel teha nii, et ma ei loobunud ühestki töökohast, aga ma sain nagu kõikide tööandjatega sellise kompromissi, et ma igal pool vähendasin oma töömahtu nii palju kui võimalik. Ja miks, miks see niiviisi oli, kõige parem on see, et mul on tohutult vedanud, ühe asjaga on kõik need töökohad on hästi heade inimeste keskel ja mulle meeldivad ka need asjad, mis ma seal teen. Ehk ma nagu ei raatsinud loobuda ei ühest ega teisest, kolmandast kollektiivist või nendest inimestest või nendes tegemistes ja oligi võimalik leida ka tee, kuidas ei peagi loobuma, vaid saab töötada, eks ju. Noh, ütleme ma teen ka raadios, hommikuprogrammiga, seal, kas keegi teeb hommikul kuuest, keegi teeb seitsmest vähendada, natuke kauem magada ja põhitöökoht või päevane töökoht seal sama moodi, et sa ei pea olema mingi kindla hulga töömahu peal, vaid sa võid teha ka projektipõhiselt. Kas ja mis need asjad on, mida sa päeval teed? Me hakkame sellest raadiohommikustel rääkima, sellepärast et raadio inimesega raadios rääkinud on ju tore. Päevane töökoht on momentum ja minu vist ametlik ametinimetus on aktiivmüügimänedžer, projektijuht aga tähendab see üldjuhul seda, et seotud üritustele, korraldamiste ja muude selliste asjadega. Et noh, ütleme kui kui sa oled põhitöökohaga sellises kohas tööl, siis on sul mingi eesmärk, kui palju sa pead tööd tegema kuu aja jooksul, et sa oma eksistentsi seal põhjendaksid. Kui sa töötab projektipõhiselt, siis sul on võimalik valida, kui palju projekte sa vastu võtad, võib-olla ma ei tea, suvekuul otsustajad üldse, et praegu ma puhkan, et, et on, ei kannata tööandja jaan sul endal ka rohkem vabadust, aga see kolmas ja kolmandana ma pidasin silmas oma teletöö, mida on selles mõttes kõige väheneks. Aga kuigi üks kord nädalas mul selle bingo loto saate salvestust on, on see ka noh, iga nädal on ja ongi ja ei ole rutiini ei tüüta ära, nagu tihti küsitakse, vaid on ikkagi tore seal käia. Aga raadiohommikute juurde tulles sa murrad seal piike Allan Roosilehe ja veelgi rohkem Peeter Ojaga ja kui ma küsisin inimestelt siia saatesse tulles, et milline mulje neile sellest hommikust jääb kohati ma arvan, et see on võib-olla isegi taotluslik, aga, aga jääb mulje, et, et sa pead nagu pidevalt naiste õigusi kaitsma rääkima oma sõbrannade kurbadest eluseikadest ja, ja, ja noh, ma saan aru, et see on nagu mingis mõttes mäng, aga kas vahel on nii, et ei ole ka mäng? Ütleme nii, et meil on eesmärgid, ei mingit püstitus, et me oleme seadnud. Ja tõesti võiks öelda, et meil on rollid paigas või et see on mäng, aga kindlasti iga kord annad iseendast suure tüki ja seal on ikkagi neid päris lugusid, et see on nii ja naa. Jah, see on mäng ja see on ka tegelikkus, et see ei ole mäng, nii et seda võib võtta täiesti mõlemat pidi. Mõnes loos on rohkem seda oma niisugust emotsiooni mõnes loos võib olla. Juskui kehastub mingisse rolli rohkem. Kas on olnud selliseid hommikuid, kui sa lähete stuudiost minema ust prõmmides ja mõtled, et ma ei taha seda Oja Petsi tõesti enam mitu päeva näha? Ei vist nii ei ole olnud küll, et noh, mingisugust nagu päris tüli või tõsistili seda ei ole olnud näiteks silitama kolm korda jälle vasakraadiot. Hommikute juures on tegelikult mina olen alati mõelnud mõnus see, et erinevalt telehommikutest ei ole vaja silmi värvida, ei ole vaja mõelda, kuidas see välja näeb, võib tõesti tulla praktiliselt pidžaamas, eks ju. Legendaarne lugu sellest, kuidas Reet linnale jäid see juustekeeramise aparaat hommikul kinni pähe ja ta oli sunnitud tulema läbi läbi linna, lihtsalt see peas, sest tal ei olnud aega seda välja võtta. Aga sina lähed stuudiosse, oled seal koos kahe mehega, et, et sinul ei ole mingit võimalust tulla silmadega ja, ja nii-öelda otse voodist. Tead selle koha pealt, et vaatamata sellele, et ma olen stuudios kahe mehega, olen ma siiski küll pean nentima neile hommikust hommikusse valdavalt pakkunud oma loomulikku ilu, uniseid silmi, aga sinna ma ei tea, kas, eks, aga me oleme ka igal hommikul televiisoris. Ja õnneks ma loodan, et siin nüüd ma ei juhi kellelegi tähelepanu liialt, et seda ära ei muudeta. Aga õnneks oleme me siis sellises telekanalis, kus meie hommikus stuudio võtab ühe neljandiku teleekraanist ja pilt on suhteliselt, mitte üleliia selge, nii et seda sa ei näe sealt ära, kas ma olen oma silmi värvinud või mitte ja kui alguses kunagi meile mingil hetkel öeldi, et nüüd pannakse kaamera stuudiosse ülesse ja kõik on kogu aeg ka tele-eetris, mõtlesin, et see ei ole võimalik. Ma ei hakka selle pärast ju pool tundi varem tõusma rulle peast võtta või silmi värvida, aga õnneks on see pilt väga tasakaalustatud, nii et sa neid igatevili piisavalt udune ja hea välja. Meie hulgas liigub hulk ajakirjanikke, kes hommikuid tehes on kaotanud oma tervise ja nad ei ole seda ka erinevates intervjuudes varjanud. Kuidas see sinu tervisele mõjunud. Vist mitte, aga jällegi, kui tulles korraks tagasi selle viimase paari aasta jutu juurde, siis ma arvan, et jällegi seda töömahtu sai küll vähendatud raadios. Noh, mina töötan täna Peetriga esmaspäevast neljapäevani. Et sellel on suur erinevus, kas sa töötad esmaspäevast neljapäevani esmaspäevast reedeni? Et tõenäoliselt täismahus ma ei oleks keerulisem ja see võiks olla küll, et tekib küsimus, kuidas tervisega see on palju aidanud mind maale täna hommikul natuke hiljem ja et mul on ikkagi kolm täiesti vaba päeva kõikidest kohtadest. Nii et neljapäevast hakkab minu puhkenädal pihta ja pühapäeval lõpeb. Ja sinu kõige mõnusam õhtu nädalas on seega neljapäeva õhtu. Või siis reede või siis laupäev ja kindlasti pühapäev-püha väe ühele ka olla, aga see on, et see on nüüd tõesti see aeg, millega ma jõuan välja puhata. Kui ma püüan kogu aeg sättida nii, et mu kõik tegemised jäävad esimesse nädala poolde ja mul on ka niisugusi nädalalõppe, kus ma mitu päeva ei astugi kodust välja, ma olen juba neljapäeval käinud poes nii ära, et nii reede saan hakkama ja laupäeva saan hakkama ja, ja noh, see on, see on, see ongi tohutu puhkus, see ongi see tasane olemine. Mida sa teed, kõik need päevad seal kodus, kui sa välja ei astu, kas näiteks lülitad välja telefoni näiteks ei loe ka meile on, see kuulub selle väljapuhkamise juurde. Ma lülitan välja telefoni, aga arvuti taha vist satun küll ma küll mul puudub niisugune asi nagu televiisori vaatamise harjumus mis muutus ka mingisugusel ajahetkel, kui lihtsalt mul ei olnud enam televiisorit ja ja nüüd küll näiteks tütrel on, aga noh, ma ei käi tema toas tema voodi ääre peal istumas ja seda vaatamas, nii et teinekord ma olen vahel palunud noh, kasvõi raadio kolleege, saatke mulle sõnum või et äkki ma võiks ka, noh, tahaks ära vaadata mingist saatest ühe saateained, ma ei tea, üks kõvema reitinguga saateid on võsa, Petsi saade, ma ei ole seda kunagi näinud, aga ma olen aeg-ajalt hurjutada. Miks te mulle ei saada kunagi sõnumid, kui siuksed telekas tuleb, et ma võiks ju minna korraks vaadata ja teada saada, millest rahvas räägib. Aga samal ajal ma ei välistanud, et see kunagi muutub, sellepärast hakkame teinekord külaselene jälle, vaatan siis televiisorist tuleb ka päris palju häid asju. Milline seal bingo saates välja näedja bingo saatega niiviisi, et kuna me salvestame selle hetke enne ära, siis nagu salvestus on läbi ja kui see siis läheb nii-öelda eetripoole teele, siis ma alati vaatan ennast korraks üle. Sõsar esimest naisterahvastele teadupärast on väga tähtis, see on nüüd välja näeb, on nii, et selle, seda ma nii-öelda kontrollin, ära mitte arva, et ma seda ei kontrolli. Ja minu üks üks suurimaid jälgijaid on minu ema, nii et kui midagi on, on pahasti, siis ta mulle kõigini tema meelest muidugi ei olegi kunagi vist midagi pahasti, aga ta ikka ütleb teinekord. See oli väga kena kleit või niisugune riietesse võib selles mõttes krae viltu, oli, mulle öeldakse vahel nii. Õnneks on see stuudios on, on naisi, kes seda sõbralikult jälgivad ja mind alati siis ütlevad, et nüüd võib peeglisse vaadata küll. Aga nende pikkade koduste päevade juurde tagasi tulles, et, et kui sul ei ole televiisorit, eks ja, ja sa võtad telefoni välja, et ikkagi mul on küsimus, et mida sa siis teed? Raamatud on kindlasti üks osa, millega ma veedan palju aega ja tead, ma oskan, oskan selle ajaga väga hästi ära olla. Esiteks ma olen vaatamata sellele, et ma teen raadios hommikuprogrammi, olema oma loomuselt absoluutne inimene mis tähendab seda, et kõik vabad päevad maga, magan lõunani. See tähendab, et kui ma ärkan kell lükk üks ja siis ma teen oma aeglase kohvi siis juba, et kui ma näiteks tahan minna vabal päeval välja omas rütmis, siis ma jõuan tavaliselt välja kell neli kuni selle ajani olema ärganud aeglaselt ja need kõik need hommikused protseduurid, kohvijoomine, see on siis juba kahe tassi kaupa vabal päeval. Ja õhtupoole ongi kuidagi niisugune oma oma tegemist. Oma olemisega raamat on küll iga nädalalõpp olnud nüüd et see, mis on üks või teine ette võetud ka viimase aasta lõpetasin ma hea raamatu, aga lugedes Kersti Kreismanni raamatut mõtleme seisusel ei, ei peagi sellest pikemalt rääkima, aga on huvitav ikkagi lugeda üleüldse neid, neid oma nende eesti inimeste lugusid. Ja mina lugesin sellekersi raamatu selles suhtes toredasse levima. Lugesin ta kahes osas pool raamatut, kõigepealt pool pärast ja mulle tundus, et ma tegin väga hea poolituse. Sellepärast et see esimene pool pani hästi mõtlema, nagu ka oma lapsepõlve peale. Hiljem oli tal juba rohkem teatrist ja sellest juttu, aga just see minek tagasi oma lapsepõlve ema muidugi alati imetlen neid inimesi, kes julgevad ennast niimoodi avada. Sest et ikkagi iga niisuguse looga, sa võid ju ka kedagi natukene puudutada, eks ole. Aga oled sa kunagi mõelnud? Ilmselt oled, ma arvan, et me kõik oleme lugedes elulugude raamatuid. Et kui ühel päeval sul on palju vaba aega ja huvitav elu selja taga võidule, et selline minusugune ja ütleb, et kuule, Pille, et kas me ei võiks seda kõike sinu seiklusi ja sinu tõususid ja mõõnasid üles kirjutada, et kas sul võiks olla nii palju, ma ei tea, auahnust, julgust, soovi ennast avada või on see täiesti välistatud? Üks, mis ma selle raamatuga seoses mõtlesin, oli see, et ma arvan, et iga inimese elust on võimalik kirjutada tegelikult hea raamat, ükskõik kui igav või huvitav nii-öelda elu ei oleks ja me kõik ikkagi leiame vist meie elud on olnud huvitavad. Ja siis ma mõtlesin ka enda peale ja just sellekersi raamatuga seoses lasime ka oma oma lapsepõlve ja varasema aja kõik. Ja kuna mulle näib, et meil kõigil on neid lugusid ja huvitavaid, palju siis kui enda puhul ma mõtlen, siis ma võib-olla valiksin konkreetse eluperioodi mis võiks olla niisugune teistmoodi asi, aga aga jah, siin on see moment, et selleks peaks olema õige aeg, et see ei teeks kellelegi haiget ja võib-olla siis tuleks aeg ära oodata. On seal palju kirjanikest, sõbrannasid. Ei, otseselt ei ole kirjanikest sõbrannasid palju ja see on kindlasti ja ma just mõtlengi, et ma küll tunnen, noh, kuna Eesti on väikeks veel ühte ja teist, kes on kirjutanud raamatu hoida, aga niimoodi võib vist täna öelda jah, et kirjanikust sõbranna Kirjanikust sõbranna liunt ja ma tean, et sa käid tal ikka korra aastas vähemasti seal Indias külas ja tulid nüüd ju ka suhteliselt äsja, novembris käisin. Me räägime kohe sellest India-reisist pikemalt, aga et oleks niisugune aeg järele mõelda, et inimesed saaksid ennast teemaga kurssi viia. Üks india lugu. Üks India lugu ja, ja ma valisin selle loo selle järgi, et eestlased käivad praegu üldse rohkem Indias tänu sellele, et ka meil siit Eestist on nüüd võimalik otselennuga sinna minna. Et kui on tahtmist kaasa osta endale muusikat ja ega palju me nendest ind esinejatest teame, siis on kaks märgusõna, mida tasub plaadipoodides küsida, üks on kas chillin india või teine on siis Cafeedel, Maar, India versioonid sealt kuuleb enam-vähem sarnast niisugust mõnusat muusikat, nagu ka praegu siis järgmine lugu. Jutusaate stuudios siis täna hommikul Margit Kilumets ja Pille Minev ja meie jutulõng jäi tegelikult väga põneva koha peal pooleli, sa just olid tagasi tulnud oma reisilt Indiasse. Kas see mineva aastane reis erines kuidagi eelmistest? Erines ja on, on erinenud kõik need reisid, et see ongi üks huvitav asi, et kui ma teinekord ütlen jälle sõpradele ja tuttavatele, et ma lähen Indiasse siis ikka küsitakse jälle, mis asja, sa kogu aeg lähed sinna, ühte Indiasse või ütleme, kui me rääkisime siin ennem minu raadiotööst, siis minu head raadio kolleegid on andnud head fantaasiat lugudele, miks ma Indias käin, sest mind ootab seal üks pisikene Mehmed. Ja armastuslugusid välja mõelnud. Ja tundub, et paljudele see nagu ongi loomegi, nagu sa kogu aeg käid, hindas, siis seal peab, peabki mingi Mehmeedikene kusagil ootama. Et see ei ole tegelikult nii, selles osas ja Indiaga on ka see lugu, et kui natukene neid minu reisi lähemalt vaadata, siis iga reis on olnud täiesti isesoodu selles mõttes, et ma olen iga kord käinud kusagil, kus ma varem ei ole olnud. Kui sa vaatad hinded kaardi pealt, siis see on tohutult suur maa ja need osariigid, mis seal on, need on teineteisest väga, väga erinevad. Et kui ma meenutan näiteks kevadist reisi, kus kõigepealt käisime kašmiir is mis on moslemite maa, lopsakas loodus, mäed, roheluse õied ja sealt mööda maad sõitsime autoga Ladakkimisenele hoopis teine, mis on kivi klibused, näed, mida kutsutakse ka väikeseks tiibetiks, kuna seal on budism seal täis ja teine energia. Et iga India reisiga olema võtnud mingigi uue sihikohase keralas, kuhu eestlased rohkem reisivad kohas olema mitu korda käinud, keralas olin ma nüüd oma viimase reisiga ja, ja ka siis, kui ma olen käinud seal oma sõbrannal, Liil külas, nüüdki ma olin varana, siis me rändasime temaga koos Nepaali ja seal siis jätsime hüvasti, mina sõitsin edasi keralasse, tema läks tagasi, varane asi. Et, et selle maa puhul on võimalik iga kord ole justkui täiesti uues kohas või uues riigi samastada uut kultuuri, noh kasvõi usulised, need taustad, keralasem kristlasi palju, eks, et seal on suur erinevus, kelle seas sa oled ja mis looduse sees. Kas mere ääres nagu on eksju koha päikeseline rand? Kerealas on ka meri ja muidugi seal tagaveed on nagu need, mille pärast sinna vist minnakse romantikast. Otsib Indiast hingerahu. Ma arvan, et kui tema raamatut lugeda, siis kõik inimesed saavad sellest aru, mida sina Indiast otsid? Väga huvitav on niimoodi mõelda, et mida ma sealt otsin võiks ju ka öelda, et hingerahu, teisalt võib-olla jällegi just seda noh, miks on see reisimine vajalik on? See on niivõrd võluv ja huvitav, et kui ma sinna hindesse sõidan, siis siis siis rahu nagu tulebki ühel hetkel sinusse sellisel moel sisse, et kõik need pisikesed argimured, millest me niikuinii oleme iga päev siin läbi läbinisti põimunud, siis see jääb nii kaugeks ja sa oskad seda nagu hinnata, mis on nagu tühiseme, mis on nagu tähtsam, et ta on ikkagi ka justkui selline mõtiskluse osa. Võib-olla kui ma ennem ütlesin, et minu paar viimast aastat on olnud tasasemad, siis tegelikult just need paar viimast aastat on ju ka olnud niisugused, mille jooksul ma olen neli korda Indias käinud, midagi on, mis mind sinna kogu aeg tagasikutsumiseks ja need nagu sobivad nendesse iseendasse vaatavates aastad, aastatesse kuidagi väga hästi need käimised seal Indias. Et tavaliselt inimene, kes käib palju Indias, leiab sealt endale ka niisugust usulist pidet. Ja, ja noh ka näite puhul, eks ole, see, see algas vähesest ja vaata nüüd, millega see lõppenud, et ei teagi, kas ta enam päriselt kunagi Eestisse tagasi tuleb, eks ole. Et kas sina oled leidnud endale mingit niisugust hingelist pidet või ma ei oskagi seda, on tõesti võib-olla tasakaalu. Tasakaalu küll, aga kui nüüd rääkida konkreetselt usust, siis noh, kui ma käin seal Liil külas, see ikkagi see linn, kus tema seal varana siis on elanud, see on esimene kord, kui ma sinna läksin, see on ikka uskumatult niisukese kummastava, tugeva energiaga. Rahvakeeli öeldes, sul hakkab seal katus sõitma. Aga kirjelda seda, kuidas, kuidas see võimalik on, sul ei hakka ju, vererõhk? Ei tõuse ja tead, tõuseb. Tõsiselt, no see on see nii nagu mingit muusikapala kuulates seal ihukarvad tõusevad. Ja sa ei saa sinna midagi teha, eks ole, mõni lugu siin niivõrd erutab niisamamoodi mõjus see linn mulle esimene kord, ma, ma ei osanud ette kujutada, et ühe ühel linnal võib-olla niisugune energia, noh näiteks, ma olen kunagi tundnud niisugust, ma ei tea, kas sa oled käinud New Yorgis, seal on ka väga oma energia hoopis teine küll, aga noh, seal on ikkagi ka, kui sa oled seal kolm päeva allunud ja mööda tänavaid käinud, eks siis sa lähed vuh selle vooluga kaasa. Siis varane asi on hoopis teistsuguse meeleoluga, ma ise arvame, me oleme ka liiga rääkinud, seal on palju Paabasid ja seal on väga, ta on väga ju püha linn, eks püha kangesääres ja kõik. Et tõenäoliselt see kõik ikkagi nagu mõjutab seda olemist, mis seal linnas on, noh, ütleme see turist, kes läheb kohasse päevitama või kes läheb sinna varana, selline nad on väga erinevad. Sa juba tänavapildis näed, eks, et need on täiesti erinevad inimesed, otsivad erinevaid asju. Aga Ma kindlasti ei julge enda kohta öelda, et, et ma olen nüüd seda usku või teist usku, et kui, kui sul on niisugune lähedane sõber, kes nende asjadega tegeleb, siis see mõjutab, peab kindlasti ka palju sind. Ehk siis on mõjutanud mind ja pannud palju järgi mõtlema ja mind ka nii-öelda harinud selles osas, aga aga täna ma olen, ma arvan, nii-öelda oma selle tee otsingul alles ja mul ei ole siin selgeid vastuseid ja see, ma ei tea. Väga paljud eestlased, kes on Indias käinud ja sealt tagasi tulnud, on öelnud, et see on nende esimene ja viimane reis sinna sellepärast, et et see mustus ja vaesus ja, ja noh, just see, et sa näed tõesti seda seda maailma, noh, ma arvan, et seda, seda kõige-kõige põhjemad põhja, et, et see lihtsalt hirmutab neid, et, et nad ei taha rohkem seda kogeda. Kas sa oled sellest kuidagi üle või sa oled lihtsalt väga tugev või sa oled sellega harjunud või kuidas, kuidas sina vastu pead? Ma arvan, et neid häid asju, mis seal on, on nii palju rohkem, et see tõsta esile, see mustus ei ole õige ja nendele inimestele, kes ütlevad, et, et seal on see mustus domineeriv, noh, nendele ma tõesti soovitaksin tõenäoliselt siit praegu sõita sinna kas või sinna sama keralasse, mis on kõige puhtam hinda kant, kant, mida ma olen üldse näinud ja kus on siis ka rohkem turismi ja niisuguse asja eest hoolitsetud näiteks varajasi linn. Seal ei ole otseselt varajasi Linda natuke võrreldav, võib-olla Veneetsiaga, vähemalt see vanalinnaosa, selliseid autod on hästi kitsad tänavad ja sa pead selle lehmade ja kõikidega nendel kitsastel tänavatel hakkama saama ja seetõttu väga vaatama, kuhu, mille sisse sa astud. Et see oli jah, nendel kitsastel tänavatel on puhtusest raske rääkida. Aga kui sa lähed sinna mingit energiat püüdma, siis see on ju nii palju nagu võimsam, et mis me siin nüüd räägime sellest, kas sul on puhas astud või mitte, selline tühi tähisele kõrvale. Et selle tõttu on vaja, vist ei ole jah seda niivõrd domineerivaks pidanud, et see kuidagi nagu määraks midagi. Reisiraskustele igasugustele kohvrite kadumisele, histamisele, väsimusele, lennujaamades magame, selle peab hästi vastu. Vist pean, aga mul on ka läinud nende reisidega jällegi selles mõttes toredad, sest et see samagi viimane India reis oli selline, kus kõigepealt seljakotiga sai mindud ja ja siis rongiga sõidetud öösel ja siis bussiga ja siis veel kuskil piiril kinni istutud ja vintsutused olid nagu päris suured. Aga kui ma lõpuks sõitsin sinna Lõuna-Indiasse, sest see oli vastukaaluks selliseid reisibüroo poolt korraldatud, magasin valgete linade vahel, mul ei läinud enam magamiskotti mitte midagi, maja. Et ma olen alati kuidagi ei suutnud nagu tasakaalustada, et ma küll kõigepealt vintsutasin ennast nii, mis jaksasin, aga lõpuks oli nagu valge inimene, istusin bussiekskursioonile, lasin giidil rääkida, kõik ei olnud mingit lõuni, planetit vajad ise otsida ja uurida, nii et ma ei, minu jaoks ei ole eelistust, et kas reisida ilmtingimata seljakotiga või turismibüroo kaudu. Minu meelest on nagu mõlemis asjas olemas need, mida mida nautida ja, ja kui on vintsutuste hetk nüüd viimasel reisil, kui me Nepaali läksin, siis me olime piiri peal 24 tundi ja mitte ühtegi valget inimesed ei olnud ja mitte ühtegi inimestel, kes räägiks inglise keelt, siis oli küll korraks ahastus. Üks, mis toimub, mille pärast me ei liigu. Busside rong on, ainult Anieneb väikesed tõmmud inimesed seal sinu ümber on ja keegi ei saa sulle seletada ka sellepärast et nad lihtsalt ei oskasin rääkida. Noh, on olnud hetki, aga see läheb ju mööda, selles unustad ära, pärast sa mõtled, oo kui lahe, missugune seiklus. Läksimegi niimoodi mööda maad, hakkasime minema, on ju vahepeal viskasime koti selga, kõndisime, et hiljem takkajärgi mälestuses jääb see ikkagi positiivseks. Kas sa oled rohkem üksi reisija või rohkem sõpradega reisija? Ühest küljest ma reisin nagu üksi ja teisest küljest jällegi, kuna kõikjal minu sihtpunktid ei saa mind keegi ootamas, siis me jällegi ei ole seal üksi, ma jõuan ühes kohas, teiseks. Viimane reis oli ka Eestist, maa, siin on teeli ja sealt varanaasi, seda ma justkui läbin üksi, aga kohapeal on mul seal armas inimene olemas. Ja siis me ühel hetkel lehvitan ja rändan teise indi otsa, aga seal on jällegi koha peal eestlased ootamas, nii et nii ja naa. Kusjuures millegipärast sinuga seoses meenub mulle üks, üks inimene minu ajakirjaniku teelt, kes ütles, et tema reisibki üksinda naisterahvas, pisut vanem kui sina, aga et tema üksinda reisitud reisid on toonud talle alati täis tihti asendamatuid tutvusi. Ja see on täitsa täitsa punkt ja ma olen selle peale ka palju mõelnud, et kui sa üksinda reisid, siis sa ikka tutvud palju rohkem inimestega, seda enam Niisugusi seljakotiga tegelasi on ju kõik, need on samamoodi palju reisimas, kas või noh, näiteks ma mäletan, kui ma kunagi varana Sist rongiga öösel sõitsin üksinda Teelis, mind pandi sellisesse vagunisse. See on mõndades rongides, kuhu pannakse ainult nii-öelda turiste. Ehk siis seal platskaardivagunis olid kõik minusugused inimesed, enamik neist olid üksi reisile tulnud, minu kõrval oli argentiinlane, ukrainlane ja inglane. Sa tutvud nendega, sa räägid, sa saad selt uusi mõtteid, uusi ideid, mingeid praktilisi näpunäiteid, kuidas, kus kohast edasi minna, mis on mingid hinnad. Et kindlasti niisugune omapäi reisimine annab sulle rohkem rohkem võimalust inimestega tuttavaks saada, põnevate inimestega tuttavaks, aga noh, kui sa reisid nagu mees, naine, siis ma arvan, et nii palju sa võib-olla ei suhtle kõigi nendega või ei satu kõikidesse niisugustesse situatsioonidesse. Sa oled ilus, pikki valge naine, nüüd ma küsin küll, et kas sa siis armastuse nooled ei ole sind tabanud ametiga sinu reisidel vä? Jah, vist on õige öelda, et armastuse nooled ei ole mind tabanud, et ma ei saaks öelda, et ma päris puhtalt oleksin välja tulnud selles osas, et, et need ei oleks olnud mingeid toredaid kohtumisi või armumisi, aga et ma nüüd täna võiksin öelda, et ma kohtasin sel reisil seda meest. Seda lugu mul rääkida ei ole. Kuidas Eestimaaga lood on, sa käid küll Indias ja, ja nagu ma saan aru, New York ja nii mõnedki maailma suurlinnad on sulle näidanud, mis nad endast kujutavad. Aga kas Eestis on selliseid kohti, kuhu sa ilmtingimata tahad sattuda, vähemalt mõned korrad aastas? Täna võib-olla otseselt ei ole nüüd konkreetseid kohti selliseid Eestimaal, sellepärast et täna mul ei ole maakodu, aga mida ma olen nii reisidega aru saanud, kui, kui niikuinii ma pean ennast ikkagi väga tõsiseks eestimaa patrioodiks. Ja see on üks huvitav emotsioon, mis niimoodi teravamalt tekib esile näiteks siis ka, kui sa reisile lähed. Ma olen natukene pabistaja ka selles osas, et ma küll käin palju reisimas, jube tore on rääkida olnudki, reisinud aga iga kord, kui reisijal tulemus tuleb, mul väike ikka niisugune pabinga, noh Indian ütlen veel niisugune maa, kus loomulikult jääb sulle silma enne oma reisi just mingisugune uudis, kus kohta mändi jälle mingisugune pomm aine või värises, maa värises, ma jälle mingisugune ja siis ma ikkagi iga kord natukene pabistan. Ja siis ma istun oma köögis ja joon oma teed ja mõtlen, kui hea mul siin on ja kui tore on kodus ja kui armas on minu maa sõbrad, et selles suhtes ma tõesti noh, nii nagu võib-olla Liei sinna, eksju, indesse, nüüd on mõned aastad seal juba elanud, ma praegu arvan, ma olen valmis palju reisima ja olema mingi periood ära, aga Eestimaa see on nagu see koht, mida, mida, mida mina jätta ei saanud. Kas see muide, on niisugune egoistlik pabinat, sa pabistad enda ja oma tervise pärast või sa muretsed näiteks sellepärast, et sul on armas tütar, kes sellisel juhul, kui tõesti sinuga midagi juhtuks, mida ükski inimene ei saa ju välistada jääks ju omapead. Noh, mõtled ikkagi mõlemat pidi, onju, et jah, see vist niimoodi päris ego pabin ei ole, aga mõtled ikkagi mõlemad pead ja just ka muretseb nende lähedaste inimeste pärast, noh kasvõi tütar on see, kes täna küll piisavalt suur, aga ikkagi, kuidas ta hakkama seda mul on muidugi noh, õnneks maailma parimad vanaemalt tütrele, kes siis. Võtame valvekorra üle. Mis temast, muide, üldse tuleb ta nii suur, et te peate juba nagu arutama neid asju. Me oleme arutanud, Me oleme seda pikalt arutanud, aga see seda, seda selget vastust ei ole, et ma tema eest ei ei tahaks manipuleerida praegu, aga kui sina olid nii vana, kui vana ta on? Ta on 17. Et kui sina olid nii vana, kas sa siis kujutasid enam-vähem mida sa tahaksid teha? Kujutasin jah, aga võib-olla ma sellel ajal ka kõhklesin ja ma ütlen, ma olen olnud suurema osa oma elust. Paras selline tuulepea ka, kuigi ma ise leian, et, et see on hästi tore, et see nii on olnud, et ma niisugune tuule peale on olnud, et ma ei ole alati väga palju mõelnud, ma olen lasknud minna asjadel kuidagi ise sooduja lihtsalt kukkunud nagu toredasti välja, et et ei ole midagi kahetseda, et need asjad just sedaviisi on läinud, nii et sul ei ole. Mingit niisugust unistust, suurt unistust, et ma tõesti tahtsin saada arstiks, aga mul ei olnud püsivust või ei. Nii ei ole. Kui ma vaatan sind praegu, siis ma mõtlen, et et sa oled vist seda tüüpi inimene, keda saatus hoiab, kellel enamasti õnnestub ka kehvadest olukordadest puhtalt välja tulla. Ma olen veel selline inimene, kes, nagu ma korra ütlesin, on natuke ebausklik ja seetõttu vahel on mõni asi, mida, mida sõnades ei taha nii selgelt välja öelda, lihtsalt seetõttu, et noh, ma kardan nii-öelda sõna, jõudu või ära sõnamist või mingeid niisuguseid asju. Et, et selles osas tundub, et see on toiminud ja et kõik seal kõiki jätad nagu võib-olla mõned palved või, või või tänamised, mis elus on läinud just nii või nii enda teada, siis, siis võib-olla ongi läinud tõesti sinu sõnade kinnituse kohaselt. No sa ütlesid küll, et sa ei taha väga palju tulevikuplaane teha ja et sa ei oska ennustada ja et kõik juhtub nii nagu juhtub, aga aga kui me mõtleme natuke laiemalt siit oma mätta otsast kaugemale ja mõtleme üldse Eestimaa ja nende sulle nii armsate Eestimaa inimeste peale, et siis mida see uus aasta võiks, võiks meile tuua. Tead, ma siin isegi ei mõelnud mitte seda, ma ei tahaks ennustada, vaid vaid ma olen just sellest aru saanud, et, et ma nagu tõesti ei teagi, et muidugi mul on mingisuguseid ei tea, kas või nende reisidega seoses ja et kuhu tahaks veel või kus võiks olla kauem. Aga, aga kui ma siis ma ütlen, et millal või kuidas see läheb või kuidas ma oma aega planeerin, siis ma saan aru, et ma absoluutselt ei tea seda, mis tähendab, et asjad lähevad nii, nagu nad lähevad ja siis ma näen, kuidas need asjad lähevad, et selles suhtes ma olen nagu hästi mai tea seisus, et ma ei, ma ei oska niimoodi öelda, et mul on praegu niisugune siht ja ma tahaksin, et ma teen järgmine aasta. Aga kuidas sa neid reisi sellisel juhul teed, sa lihtsalt lähed hulludele päevadele ja ostad sealt põmm mingit piletit ja siis ei saa enam tagasi pöörata seda asja või. Ma teen näiteks niiviisi, et kui postkasti potsatab mingisugune superpakkumine ja odavlennupiletid, siis ma ostan selle kiiresti ära, on endiselt veel kiireid mõtlema, et enne, kui ma jõuan nagu väga planeerima hakata ja siis on klõps-klõps-klõps ja, ja nii ongi paigas. Ahah, kahe kuu pärast on siis minek jälle selge. Et noh, natukene need reisid, mis toimuvad sedaviisi Nii aga nüüd selle, selle laiema küsimuse juurde tagasi tulles, et et kui sa teed juba niisugust tööd, nagu sa teed raadios, suhtled inimestega ja räägid ikkagi väga paljudele Eestimaa inimestele hommikuti ja saad tagasisidet, et kuidas sulle tundub, millest meil siin praegu puudu on, et mida võiks inimestele soovida uueks aastaks? Päris huvitav mulle, kui mõned aastad tagasi mulle tundus, et oleks pidanud inimestele võib-olla soovima aega kõige rohkem, siis täna näib, et see ei olegi enam nii suureks probleemiks, kõigi rahmiga enam nii meeletult ja nii hirmsasti. Nüüd on vist ikkagi need klassikalised klassikalised mõtted, mida, mida tahaks soovida. Ikkagi tervist ja armastust. Ei oska siinkohal olla originaalne kindlasti, et kas ma sulle võin ka soovida tervist ja armastust ja selle armastusega muidu on seda kõikjal. Kaval temaga hiilis vastusest kõrvale, jaanuarikuu on muidu niisugune, kus inimesed hakkavad oma märkmikke uusi märkmikke täitma ja tunnevad ennast suhteliselt ebakindlalt. Et, et kui ma ei mõtle väga kaugele ette, aga et, et kas sa siis oled kirjutanud jaanuarisse endale midagi niisugust, mida, mida tasub oodata. Või on see niisugune nõme kuu, üldteada nõme kuu, kus midagi ei juhtunud. Ta nõme kuu ei ole, ma tean, et mul on mõnedki nädalavahetused on juba mingite töödega seotult paigas ja ja näiteks ma tean, et ma lähen ühel nädalavahetusel jõhvi, mis tundub mulle väga tore mõte, sest et Ida-Virumaa on muideks olnud alati üks selline minu peidukoht läheb seal väga hea sõbranna ja ja seal on ikka aastaid saanud, siis sõbrannatada ja, ja ennast tunda vabalt nagu hea sõbranna endise sõbranna jõhvis absoluutselt täiesti, see on küll aga väga õnnestunud. Nii et ma tean, et ma lähen siis tema juurde talle külla ja siis seal köögilaua taga me kõik need maailma asjad läbi räägime. Ja naeratades alustame kasvõi pisarates, lõpetame, aga see on niisugune. Teeme, et kas siis see on hästi hea sõbranna, kellega võib kõigest kõike rääkida. Niisuguste inimeste olemasolu võiks võib-olla soovida ka siis kui sa enne ütlesid, mida soovida inimestele ikkagi nende lähedaste olemasolu, kellega kellega sa saad rääkida, kõik, kõik kõik oma hirmud või kahtlused, rõõmud välja. Aga nüüd tuleb viimane lugu, Pille. Ja selle viimase looga on nii, et see on Nikolajevi lugu ja see on valitud ühelt selliselt plaadilt, et isegi kui see lugu äkki kõigile ei meeldi ja samas kindlasti see paljudele meeldib siis lihtsalt kuulub see plaat minu meelest. Kui, kui keegi peaks ütlema, millised on viis maailma parimat plaati, siis see on üks maailma kõige paremates plaatidest. Nicky on seda, CD-plaadi nimi on Nõmorshal või paat, nii et kui te tahate, siis muretsege endale see plaat ja kõik lood on niisama võimsad ja ilusad nagu minu meelest praegu see, mida kuulama hakkame. Aitäh teile kuulamast, jutusaate stuudios olid Margit Kilumets ja Pille Minev ja ilusat aasta algust teile kõigile.