Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Seekordne järjehoidja võtab jälle vaadata ajas tagasi, silmas pidades viie aastaseid intervall ja lähenevat üldlaulupidu. Selge, et sedalaadi muusikasündmuste ajast välja korjamine natukene tendentslik. Aga päris põhjendamatu ta vast ka ei ole. Sest ikka korjab aeg enda ümber küllalt olulisi teoseid. Ja kui neid on natuke rohkem, siis hakkab sealt aja nägu ehk selgemini meile kätte paistma. Ma alustan aastast 1959. See on siis 60 aastat tagasi 10 aastat juubelilaulupeoni. Aga seda tollel hetkel hoidis endal meeles, võib olla küll ainult paari inimest testimaal. Ja ma usun, et nende paari hulgas oli päris kindlasti üks Gustav Ernesaks. Ja 59. aasta tähendab tegelikult tollel ajal asja juures sõitjatele ka uue laulukaare valmimist. Või täpsemalt selle laulukaare lõpliku valmimiseni on jäänud üks aasta. See uus laulukaar oli konstruktsiooniliselt väga uudne novaatorliku oma ehitusprintsiipide rakenduselt. Järjehoidja võttis vaevaks vaadata, mida selle kohta kirjutas tolleaegne asjatundlik arhitektuuriajalugu. Eesti arhitektuuriajalugu Eesti raamat 1965 kirjutab laulukaare kohta nii. 60. aastal Eesti NSV 20.-ks aastapäevaks rikastus Tallinn uue suurejoonelise ansambliga Eesti NSV rahvamajanduse ja kultuurisaavutuste, näituse ja lauluväljaku ehituskompleksiga. Keskseks ehitiseks selles ansamblis on laululava. Ideekavand Alar Kotli tiibehituste projekt, Henno Sepp man. Konsultant konstruktsioonilistes küsimustes oli Heinrich Laul akustika küsimustes Henno Oruvee Hendrich Laul juhendas kõla, ekraani projekteerimist ja mudel, katsetusi ütleb arhitektuurileksikon hiljem juurde. Eesti arhitektuuriajalugu jätkab. Laululava mahutab ligi 15000 lauljat. Missugune on muusikaelu suurel kodumaal ja sealhulgas ka Eesti NSV-s. Aastal 1959? Meetri Šostakovitši esimest tšellokontserti ja see on esiettekanne. Samal sügisel oktoobris 59 kõlab Šostakovitši esimene viiulikontsert Washingtonis. Miks sellest peaks rääkima? Aga sellepärast, et see kontsert ootas väga tükk aega oma esiettekannet üleüldse. Ja see päris esiettekanne toimus Nõukogude liidus 1900 155. Seitse aastat läks enne kui seda kontserti oli võimalus mängida. Ja Washingtoni ettekanne On ju nõukogude vaatenurgast ka sellepärast märkimisväärne, et helilooja oli kohal. See, mis tänapäeval on endastmõistetav on nõukogude aastatel sageli täiesti mõistetamatu. Kirovi teatris lavastatakse Mushowski Boriss kodulnov Šostakovitši orkestratsioonis. Muide, seorkestratsioon oli tehtud aastal 1940. Helilooja peab ikka pikk kannatus olema. Ja 59. aastal linastub nõukogude kinoekraanidel ooperfilm hüanssina. Ka Šostakovitši orkestratsioonis. Šostakovitši uurijad lisavad septembris viibis Dmitri Šostakovitši esimest korda Varssavi sügisel 59. aastal valminud Georgi Sviridovi pateetiline oratoorium Majakovski tekstile. See tõi teatavasti Sviridovi väga kõrgeid riiklikke preemiaid ja tunnustusi. Eestist. Eino Tamberg ballett-sümfoonia. Kahe niisuguse žanri kokkupanek teatrilaval tundus 59. aastal väga julge. Jaan Rääts 304. sümfoonia. Heino Eller, viies keelpillikvartett, Eugen Kapp, Läänemeri, rahumeri. Eugen Kapp oli väga uhke selle teose üle. Jäi väsinud üliõpilastele kordamast, et tuleb ikka nii kirjutada, nagu mina kirjutasin. Läänemeri rahumeri. Vot kõik laulavad. Arvo Pärt kantaat lastekoorile ja sümfooniaorkestrile. Meie aed. Aprillikuus on Eestis Veljo Tormis, Ekantaadi Kalevipoeg, esiettekanne septembris avamäng number kaks. 1964. Veebruari toimub korkis Dmitri Šostakovitši festival. Peab vist lisama, et korki on kinnine linn, sinna ei sõida suvalised inimesed suvalistel põhjustel. Corki festivalil kõlab esimest korda Šostakovitši vokaaltsükkel, juudi rahva poeesiast orkestriversioon neile, kes seda ei mäleta, olgu öeldud. Kõik Šostakovitši vokaalteosed on kirjutatud orkestrisaatega. Et need praktilises muusikaelus harva orkestrisaatega esitada saadi. Küllap sellest saab iga kuulaja aru. Üheksas ja 10. keelpillikvartett ja Stepan Raashini hukkamine Jevgeni etušenko tekstile. See on siis poeem orkestrile meeskoorile ja solistile. Ja selle esiettekandel tegi detsembrikuus Moskvas Kirill kontroshi Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee. Esimeseks sekretäriks sai Leonid Brežnev. Muusikaelust veel karakarajev, kolmas sümfoonia mis leiab suurt tähelepanu ja tekitab kriitikutes õlaehitusi ja küsitavusi, sest see sümfoonia kasutab Tottekafoonilist tehnikat. Ja see oli teatavasti nõukogude liidus heliloojatele seltsimees aru, Stovski suust tuleva korraldusega kõvasti keelatud. Või nagu Eruzdovski ükskord ütles, et nõukogude helilooja võib kasutada küll Toldecafoonilist tehnikat ooperis negatiivse tegelase iseloomustamiseks. Agakarocarajev oli poliitiliselt ustav Moskva silmis. Ta kujunes Kesk-Aasia üheks jõulisemaks juht, heliloojaks. 64. aastal. Georgi spiriidov Kurski laulud. Üks mõjusamaid kooriv partituuri Sviridovi sulest. See on rahvalaulude hiilgav töötluskoorile ja orkestrile. Rodianchel drill 24 prelüüdi ja fuuga esimene vihik. 64. aastal tekitas Nõukogude nooremates klaverimängijates suurt huvi ja vaimustust. Arvo Pärt esimene sümfoonia nime all Polifooniline kollaaž teemal PH CH. Heino Jüri salu, lühiballett tänav, Ester Mägi keelpillikvartett number üks Hillar Kareva iivelduse paun ehk neli tuult süüt sonaat viiulile ja klaverile. Raimond lätte, Ellen Niidu tekstile kirjutatud laul poistekoorile, meie vahvad kosmonaudid oleme. Võib kujutada, see laul tekitas poistekooride salati esitamisel suurt vaimustust. Saab juuni lõpuks valmis tsükli sügismaastikud Viivi Luige tekstile ja nende tutvustamisel heliloojate liidus ütles üks väga auväärne vanem kolleeg, et no minu kõrvad küll seda koori esituses kuulda elus ei saa. Need, kes asja juures olid, mäletavad, et Teaduste Akadeemia naiskoor laulis sügisel ära. Kas peab ütlema, Teaduste Akadeemia naiskoor ei koosnenud professionaalsetest muusikutest. 64. aastal saab tornis valmis ka teise Hamleti laulu. Meestelaulud meda toonane ramm algusest peaaegu ei tahtnudki laulda, sest see tundus nii ebasobiv riiklikule akadeemilisele meeskoorile natuke kuulakas, oma olemuselt. Kantaat ühendkooridele kodumaa sünnipäev mis ilmselt saab valmis juba 63. aasta detsembris ja mida paraku ei kanta ette mitte mujal kui kontsertsaalis. Sest otsustatakse, et see ei sobi laulupeol, esitada. Põhjenduseks toodi vist, et ta on liiga pikk. Kui vaadata, mida teised heliloojad teevad 64. aastal lihtsalt, et moodustuks foon. Anti Marguste kirjutab seitsmeosalise soololaulude sarja Adolf Rammo tekstile täägid ja adrad passile ja klaverile. Ja siis kirjutab Anti Marguste. Teose, uppus üheksa pealkirjaga mälestussammas kooridele orelile, löökpillidele ja trompetile. Tekst mälestussambal Tõnismäel. Selle teose partituuri ei ole mul õnnestunud näha. Vähemasti ei olnud seda teatri- ja muusikamuuseumis, kui ma seda sealt otsimas käisin. Ja tekst mälestussamba tagumisel küljelt Tõnismäel on ka nüüd ju restaureerimise käigus nii-öelda ära restaureeritud. Kui see tundub kuulajale natuke liiga mõttetult kirev see loetelu siis ma soovitaksin proovitav mõtelda. Mis aeg see niisugune on, kui peab kirjutama soololaulude sarja täägid ja adrad. Ja võtma ühe teose teksti. Pronkssõduri tagumiselt küljelt. 1969. See, mis lähtaks välja sai öeldud. Juubelilaulupidu see on siis nüüd kohe käes. Ja et keegi ei arvaks, et see aeg oli nii-öelda roosa ja rahulik. Et kõik oli väga hästi, aga paljud asjad tegelikult ju olidki hästi, võrreldes sellega, mis oli läbi elatud. Aga pingevaba ei olnud seal tõesti mitte. 29. mail on Moskvas Berliini Filharmoonikute oma dirigendi Herbert von Karajan iga ja neil on Moskva konservatooriumi suures saalis kontsert. Ja kavas on Šostakovitši 10. sümfoonia. Just nimelt 10. sümfoonia esituse eest. Läänes on Karajan saanud väga suurt rahvusvahelist tähelepanu ja isegi väga suure preemia. Juunikuus Moskvas konservatooriumi väikeses saalis kantakse ette esimest korda peaproovi nime all küll Šostakovitši 14. sümfoonia seon sümfoonia sopronile, passile keel ja löökpillidele mille teksti kohta võiks öelda Šostakovitši surma laulud ja tantsud. Ja selle sümfoonia peaproovi ajal kukub üks apostel lovi nimeline muusikakriitik. Kes helilooja Šostakovitši suhtes oli olnud, võiks öelda, ebasõbralikult meelestatud. Apostel kukub surnult maha. Võib arvata, et see on üsna tähelepanu äratav sündmus ja teosel trammatism. Võib-olla selle juhtumi läbi Moskvas laste silmis saab veel sügavama tähenduse. 1969. aastal heidetakse Solse niitsin välja Nõukogude Liidu Kirjanike Liidust. Mis juhtub Eestimaal 1969 heliloojate maailmas? Edgar Arro üheksa eesti rahvaviisi orelile, see on siis Edgar Arro orelivihikutest, teine Eino-Jüri Salukontsert flöödi-le ja keelpilliorkestrile. Lide auster, ballett Romeo Julia ja pimedus. Veljo Tormis muusika filmile kevade ja muusikaline konsultatsioon dokumentaalfilmile leelo. Mitmesuguste kooriteoste hulgas naiskoorile Suve motiivid, Schumanni tekstile nekruti põgenemine Tallinna Toompealt koju Kuusalu kihelkonda tekst rahvaluulest Ülo Tedre töötluses. Võib-olla praegu seda teksti kuulates tundub asi humoristlik, aga tegelikult oli selles pealtnäha humoorikas tekstis oma pinge ja romantism olemas. Loobus igasugusest riiklikust palgatööst hakkas vabakutseliseks heliloojaks. Mida see tähendab nõukogude heliloojale? Sellest oleme me ju siin-seal vihjamisi rääkinud. Aga olgu siis veelkord öeldud, et kehtis nii-öelda telefoniõigus. Ja kui vastav institutsioon pidas tarvilikuks mõnda teost mitte ära osta, mis tähendab ei olnud ka võimalust teda ette kanda siis vabakutseline helilooja või sõna otseses mõttes oma suu puhtaks pühkida. Tormise loomingust 69. aastal üksiklaule on muidugi rohkem ja neid ei hakka siinkohal vast üles lugemagi, aga ma nimetaksin kolm teost. Kaplinski tekstidele. Meie varjud, üksainus maa ja maarjamaa ballaad. Kui silmas pidada maarjamaa ballaadi sügavat dramatismi siis peab imetlema helilooja tundlikkust ja suutlikkust minna selle tegelikult väga nappi luuleteksti sõnades sisse ja taha, sedavõrd et muusika kaudu kirjutada koguse ähvardav paine kuule jaoks lahti. Nii et see hingepõhjani sind rabab, raputab ja ehmatab. 69. aastal tundus tavainimestele elu juba päris lahe, kui niisugust sõna tohib pruukida. Ja seda ähvardavat kaela vajuvat suurriiklikku survet, mis kohe-kohe hakkas tuntavalt avalduma. Järgmistel aegadel. Seda enamik inimesi veel ei näinud, ei tajunud. Ei pannud tähele. Ja siin astubki ülesse kunstnik kelle nahk on õhem, kelle tundlikkus on suurem kes seisab kõrgemal ja seetõttu näeb kaugemale. See on hoiatuslugu, see trükitakse ära. Ja selle teosest saab Veljo Tormis hiljem isegi riikliku preemia. See on nüüd tõeline võllanali, võiks öelda, kirjutada sisult sügavalt riigivastane teos või täpsemalt öeldes võimu vastane teos lasta sellel võimul endale veel selle eest nii-öelda auraha rinda panna. Aga niisugune on 1969. aasta. Ma vaatasin veel, mida Ernesaks on Nendest aastatest kirjutanud ja mis on seotud laulukaare valmimise ajaga. Need aegadetagused kirjatükid on toredad lugeda sest nad näitavad kirjutaja kaugeleulatuvat pilku. Niisugune kirjatükk sellest, mis oli, on ja tulema peaks. Ja kirjutatud on see aastal 1960. Suurest peost on veerenud päevi ja nädalaid. Möödunud aeg on küllaldane selleks, et mitte enam peo vaimustuses hõisata vaid asjalikult kainelt endale aru anda, mis oli, on ja tulema peaks. Mis see siis oli, mis meid kõiki haaras? Miks helendab meie mälestuste ekraan veel praegugi möödunud üldlaulupeo eredatest piltidest? Esimesel üldlaulupeol võis olla ime, et mitusada lauljat korraga laulu alustas ja üheskoos Lõpetas. Imena võis näida seegi, et mõnikümmend aastat hiljem tegi sedasama juba 10000 lauljat. Tõsisem ime oli see, et 12. üldlaulupeol laulsid juba kümned tuhanded 12. laulupidu oli 1947. Eelmistel üldlaulupidudel oli mõnus istuda ja vaadata tohutut ühendkoori. 15. üldlaulupeol. Seal siis 1960 oli hea seda kooriga kuulata. Esmakordselt võimaldasid akustilised tingimused hiigelkoori kogu jõu paisata otse publikusse. Laul kõlas lava igast kohast ühtlaselt ja oli hästi kuulda üle väljaku helikaod laululavalt kuulajani olid minimaalsed. Tegelaste ansamblile enesetunne oli hea, sest häälerühmade omavaheline side oli korras. Lühidalt on tekkinud olukord nagu heas kontserdisaalis kus pääseb maksvusele isegi väiksema üksuse esitus. Poolteist kuud tagasi ütlesin vestluses sirbi ja vasaratöötajatega et eelolev laulupidu peaks meile andma rohkem kui kõik eelmised. Kas ei olegi nüüd tekkinud kõigile märgata murrang meie üldlaulupidude kunstilises kvaliteedis? On tunne, et juba saavutatud hea on lootustandvaks alguseks millelegi uuele ja väga heale auehitajatele. Ärgem siis minge ükskõikselt mööda suure vaeva nägijatest kõikidest projekteerijatest ja teatest, kes andsid meile nii hea kontserdisaali tegelaste nimel suurim tänu nii akustikameistritele ja heliekraani julgetele, ehitajatele kui ka kõigile neile kes töötasid sellel ainulaadsel ehitustandril. Aitäh ka sellele kümneaastasele poisile, keda tihti kohtasin ehitusplatsil. Küllap kohtume peatselt samas paigas. Kuidas küll sooviksin käes hoida kaunilt kujundatud brošüüri, millesse on kirja pandud kõige olulisem uue laululava kavandamisest, ehitamisest ja kõikide töömeeste nimed. Uued tingimused võimaldavad järgmiste üldlaulupidude kava paremat koostamist ning iga üksiku pala hoolsamalt vaagimist ja viimistlemist. Esialgu ainult üks märge. Kuulajaskond peaks olema kümmekond meetrit laululavale lähemal. Siis oleks kontaktlava ja saali jutumärkides vahel veelgi tihedam. Nüüd, kus meie vabariigi pealinnal on olemas hea akustikaga vabaõhukontserdisaal oleks lausa patt, kui me ei oskaks seda kasutada. Üldlaulupidude vaheaegadel. Hoidume ainult üldlaulupidu matkivatest esinemistest. Sulgudes just nagu laulupidu. Et jäta suurele peole temale omane nägu ja värskus. Nii väldime ühteaegu ka üldlaulupeol laulude kulutamist. Laululava võiks kasutada ka vastupidiselt, see on kuulajad laval ja esinejad all. Meeskooriga oleme seda muutust edukalt katsetanud, mitmel staadionil. On teisigi võimalusi, esinejad asuksid näiteks lava keskel ja üleval ning kuulajate koht oleks lavavabades osades. Mis takistaks meil sellelt lavalt andmast sümfooniakontserte. Ma arvan, et siit suudaks kuulajatele mõju avaldada isegi üks orkester. Ent Liidkem, kõik Tallinna kutselised muusikud ühiseks suureks sümfooniaorkestriga. Selle uue katuse alla mahub palju head muusikat. Ainult ühte ei tahaks mingi hinna eest lubada. Et sellele väljakule lipsaksid labasus ja maitsetus. Lauluväljakule tulek tähenda, kui alati ilusat meeliülendavat elamust. Jõudu teile ja julget pealehakkamist. Kohalikud koorid ja orkestrid, Tallinna ja Tartu teatrid ning külaliskollektiivid. Muidugi on see Ernesaksa kirjatükk aga palju pikem. Aga seda võib ju igaüks ise lugeda, kui huvi on. Kogumikust suu laulab, süda muretseb. Et see, millest te praegu kuulsite. Katkendeid on kirjutatud. 1960. aastal pärast laulupidu. Kuulda oli Raimond läte, meie vahvad kosmonaudid oleme Ellen Niidu tekstile Jaan Tombi nimelist poistekoori juhatas Uno Järvela ja Veljo Tormise maarjamaa ballaad Jaan Kaplinski tekstile. Riiklik akadeemiline meeskoor Olev Oja. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.