Music is ja Eesti muusika päevad klassiks Aasias. Teisest 10. maini toimus esmakordselt Eestis maailma nüüdismuusika suursündmus Iieszemm. World Music Days ehk maailma muusikapäevad ja seda koostöös Eesti heliloojate Liiduga ja festivaliga Eesti muusika päevad, mis tähistas neljakümnendat tegevusaastat. Helikaja vaatab lõppenud festivalile tagasi ja toob eetrisse kõige värskemad kontserdimuljed. Klassikaraadio palvel külastasid festivali kontserte muusikateadlased älian Klooren, Saale, Konsap ja Kerri Kotta ning noored heliloojad Liisa Hõbepappel ja Marta-Liisa Talvet. Kõigepealt suundume päris algusesse. World Music Days pidulik avamine toimus teisel mail lennusadamas Tatjana Kozlova. Hannese teose lagunemise ilu esiettekandega koha peal käisid saale, kontsert ja Kerri Kotta. Kahtlemata väga temaatiline algus selles mõttes, et kui vaadata selle festivali teemat läbi laulude metsa jah, et läbi loodusele loomulikkusele viitav teema, et selles mõttes see oli väga asjakohane kui vaadata, kuidas see asi nagu lahti rullus, seal pikalt rahulikult loomulikult orgaaniliselt siis kui oli õige aeg, see tähendab, et anti aega muusikalistel kujunditel mingile atmosfääri ennast lahti rullida rahulikult lasteni ammendada, nii et selline hästi meditatiivne dramaturg ja see pealkiri ka väga kohaselt nagu seda peegeldas, et võib-olla niivõrd ei olnudki nagu fookuse keskel see, kuidas asjad tekivad, moodustuvad vaided, kuidas nad tõesti nagu laiali lagunevad. Ja kuidas selles lagunemise protsessis võib tegelikult, et tekkida väga ilusaid ja toredaid ja kõnekaid asju, nii et peaaegu et termodünaamika teine seadus oma kõrgel kunstilisel väljendusest. Mina vist sattusin seal ka asja väga pessimistlikud meeleolus ja mulle tundus ka, et on väga nagu teemakohane kajastab maailmas toimuvat väga hästi, aga siis kui ma mõtlesin, et see asi on toodud nagu klassikalise muusika konteksti, et need on sulle noh, väga dramaatiline muidugi, ehk sest et minu meelest see on kuidagi lagunemisest, aga seal nagu seda asja, mis laguneb väga ju ometigi esitatud ei olnud. See kuidagi ilmestab klassikalise muusika olukorda, kus kõik sellise viimse hingetõmbeni hoiavad kramplikult kinni sellest, mis on olnud ja, ja püüavad ka selles veel midagi head näha ka tegelikult juba ammu mingisugust energiat ja midagi ei ole. Kolmanda mai õhtul mängis Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Olari Eltsi juhatusel Hongkongi, Soome, Hollandi, Argentiina ja eesti heliloojate loomingut. Mulle jäi selline mulje, et valinud teostes, eriti mitte eesti autorite teostes domineeris selline rütmikeskne lähenemine, et teosed, mis sellele kontserdile said valitud, olidki nagu eksponeerima sellist mingisugust rütmikesksust, mis võib olla nagu meil eesti uues muusikas, kas on nagu kuidagi jäänud tahaplaanile. Teosed kindlasti olid tugeva tasemega, kuigi teosed olid üsna erinevad, nad siiski esindasid minu meelest peaaegu kõik teatavat suunda modernses orkestrimuusikast aga kui need võib-olla teostest natukene eraldi rääkida, siis Bootšisso raadio, vestlus ja siin oli minu jaoks natukene elektrooniline partii ja siis võib-olla sa orkestri pool jäid pisut nagu eraldiseisvaks tundus olevat kuidagi selline teos, mis, mis nagu hoidis natukene nagu ideede pealt kokku, et, et ta oli nagu suhteliselt hillitsetud selles mõttes. Teine teos, Lott Venne koski Su surrus tähendab kindlasti väga hästi oli see kontserdižanre idee seal nagu lahendatud rütmi aspekt oli tõesti esiplaanil, samas see oli tehtud sellise teatava huumoriga. Päris hästi oli arvestatud tarri instrumendi eripära, kitarr oli küll natukene võimendatud, kuid sellegipoolest, eks ole, tegemist on ikkagi instrumendiga, mis on suhteliselt nõrk ja mida orkester reeglina väga kergesti võib nagu katta. Ta ja minu meelest siin oli nagu päris osavalt saavutatud teatav intensiivsus või mingisugune muusikaline energia, mis seal siis nagu tekkis, et see oli saavutatud dünaamilises mõttes võib olla suhteliselt hillitsetud ja tagasihoidlike vahenditega, aga minu meelest täitsa nagu sellisena töötas. Mulle viste kitarrikontsert jahtiski kogu kavas kõige sügavama mulje. Aga kava teine pool, see on see teekond läände, ma sain aru, tegemist pidi olema sellise, vähemalt pooleldi jutustava tsükliga, aga nende nagu tsüklite osa läksid kõik Ataca ja noh, ma nagu ma ütlesin, et lugu lõppes otsa, ma mõtlesin, et nüüd siis on see esimene läbi saanud. Aga teine pool võib olla eriti Kriguli lugu, nõuaks ehk mitmekordset kuulamist selleks dast nagu kohe aru saada, et mulle just tundub, et kontserdi esimeses pooles kõlanud teosed olid sellised, mille saab nii üldjoontes kätte esimese kuulamiskorraga. Aga et võib-olla Grigori lugu nõuaks pikemat süvenemist, lõbusal huvitav kadents, täitsa tavaline, autentne kadents. Teise poole jah, alguses kõigepealt oli, eks ole, see hollandi helilooja meikenas küülikuaugust alla ausalt öeldes, kui sa hakkas kõlama, see tundus mulle üks tugevamaid teoseid, sest tegelikult see kuju on iseenesest need klissandeeruvad, sellised akordid või orkestri mingisugused massiivid või kihid tundus nagu hea ja, ja see oli nagu maitsekalt tehtud. Kuid võib-olla hakkas häirima natukene see, et seda kujundit nagu ekspluateeritud väga palju. Selles mõttes oli muidugi see Alex Nanti teekond läheb läände oluliselt mitmekesisem. Ja kui alguses tunduski võib-olla, et tegemist on traditsioonilisemad teosega pisut sellise jutustavama teosega, siis tegelikult seal täitsa kompositsioonelised ideed taga oli ja minu meelest ka üsna selline selge vormiloogika või see, kuidas need lõigud olid üles ehitatud ja omavahel ühendatud. Nii et mingisugust isikupärast mõtlemist, minu meelest oli seal taga tunda Ülo Krigul ja kuskil kõlade murdudes algas väga ülalikult, nii nagu ta tavaliselt neid asju teeb, ta võtab ka mingisuguseid kujundi, multiplex seerib seda, kasutab seda orkestris erinevates registrites, kombineerib sellest, noh tähendab, sealt ei kõlanud võib-olla midagi sellist, mida Ülo puhul juba nagu ei oota. Aga tõesti, oli üllatus Tase maaleri või klaasi maaleri tsitaat seal lõpus ja, ja kogu selle teose lõppemine siis sellise toreda tuur kolm kõlaga, mis võib-olla tõesti selle teose põhiidee siis eredamalt võib-olla välja tõi, teose idee oligi ilmselt nende erinevate kujundit, ütleme siis nagu paljundamisele Moltifitseerimisel tekitada mingi faktuuri muutus, mis viib mingisuguse teisenemiseni mingi transformatsiooni ja siis algab uus protsess ja, ja me kuulsime nagu mitut sellist teekonda. Aga jah, võib-olla kõige üllatavam oli siis tõesti lõpus murdumine sellesse hea kõlalisse akorde seal ja stiil oli väga Kamaalerlik orkestratsiooni mõttes ma ei tea, kas oli nüüd konkreetne tsitaat, aga, aga see kõlas väga-väga sedamoodi. Neljanda mai õhtul laulis Niguliste kiriku võlvide all Eesti filharmoonia kammerkoor, dirigendiks Kaspar Sputnik. Kuulamas käisid älian Klooren ja Liisa Hõbepappel. Minu arust see oli hästi huvitav kava iga teost eraldi nagu mõeldes, aga mind natuke jäi häirima, tõstis nagu kava kokkupanek, et need olid nii sarnased lood, et vahepeal oleks tahtnud natukene midagi erinevat. Viimane lugu oli, kus oli ka trump, et ja selline kergelt ämbiendi moodi muusika juba, et, et see oli nagu teis natuke sellist elevust ei tule, see, see nii sarnane kaad tegi nagu karuteene nendele teostele nagu ükshaaval. Ja ausalt öeldes võib-olla jah, välisesinejad, kes selle võib-olla seda Fila kammerkoori nii palju kuulnud, aga et kui ise oled teda mitukümmend aastat järjest kuulnud, siis ma ütleks, et mulle selline aastatetagune filharmoonia kammerkoor meeldis rohkem kui see, mis ta praegu on, et kuidagi see kõla on läinud palju massiivsemaks ja natukene on juba sellist Peri laulja nagu häält tulnud, et enne oli siuke hästi sirge puhast hoonet. Varasem meeldis tegelikult rohkem. Kontserti võib-olla et tegi öelda ühtlasemaks see, et see toimus Niguliste kirikus ja Niguliste kiriku akustika ikka võib-olla natuke sulatab neid, kõlasid rohkem ühte, mina küll äärmiselt nautisin seda kontserti just võib-olla seetõttu ette pealtnäha tõepoolest need teosed tundusid võib-olla ühtlased, aga Mulle meeldis just kuulata neid hästi pisikesi detaile, kuidas kasutati koori ja kuidas kasutati teksti ja minu arust väga paljud tekstid olid oma olemuselt siuksed, religioossed. Huvitav oli näha, kuidas sellesse suhtute ja milliste selliste helgust oli kuulda või siis ei olnud, et ja tõepoolest need teosed olid minu arust väga hästi ette kantud, seda oli näha ka heliloojate näost, kes lavale läksid, täiesti suurte säravate, naera lastega. Ja see muidugi siin festivalil väga äge, et heliloojaid näeb laval palju, et nad ei jää anonüümseks või, või lihtsalt nimeks kavaraamatus, vaid et saab ka selle heli. Väga tore siin festivalil olemas. Mis ma tahtsin veel välja tuua näiteks Toivo Tulevi tekstide tegemine, et see mulle alati hästi meeldib, kuidas ta neid koostab, et tõesti huvitavad ja seekord oli selline humoorikas veel välja tulnud ja kuidas ta siis oskab nende sõnadega nagu mängida või noh, helidesse panna, et see tekst ka välja tuleks? Festivali neljandal päeval mängis Mustpeade majas klaveri tuua Talvi Hunt ja Kadri-Ann Sumera pärastlõunase kontserdi Eesti Raadio esimeses stuudios tantsida ka elektroonilised helid. Kuulamas käis saale kontsap. No juba Eesti elektroonilise muusikaseltsi ansambel, kui selline on midagi väga toredat astunud esimesse stuudiosse sisse, ses laval on koos sellise pisut nokarliku pilguga arvuti taga klõbistavad pintsakud lõksudega interPrienti või loojat või juba selline kooslus, ma arvan, väärib tunnustamist tegelikult see Concertoniga kavamatest päris tore ja ei muutunud mitte sugugi selliseks tüütavaks, et nagu tehnikaga seotud kontsertide puhul ikka vahel kipub muidugi asi nagu kiiva kiskuma sinna fonogrammi mahamängimine millegi pärast kisub keeruliseks katsumuseks, aga ka sellest saadi üle tõesti väga tore kontsert, et siit võib-olla lisaks sellistele fonogrammilugudele peaks kindlasti mainima ka, et ettekandele tuli task kui elektrooniline sümfoonia number üks mis siis on sümfoonia nutitelefonile, mida siis esitas Doris Hallmägi, mis oli ka juba kontseptsiooni mõttes tore ning ka teine asi, mis oli vahva, oli selline teos nagu prim autismi kahele puldile ja kolmele induktorile mis võib olla näitavad siis kuidas meie igapäevaellu kulu, tehnilised vahendid, et neid vahendeid on võimalik siis käsitseda kuidagi muusikainstrumentidele. Festivali pühapäevastest kontsertidest jättis mulle kahtlemata päeva esimesel poolel kontserdid sügava mulje milles tütt, kas kujutas endast klaveriduokontserdi, esinesid siis Kadri-Ann, Sumera ja Talvi Hunt ja mõeldes sellisele klaveri tuua kontserdile uue muusika kontekstis, siis võib-olla esimese asjana selline tohutu vaimustus hinges võib-olla just üles kerkinud. Aga peab ütlema, et see kontsert jättis tõesti nii kavavaliku poolest kui ka esituse kvaliteedi poolest väga hea mulje. Teosed olid piisavalt erinevad selleks, et mitte nagu sulada üksteise sisse ja mis siit võib-olla veel välja tuua. Eraldi olid ilust ehk Eesti heliloojate Madli-Maria singi ja Riho Esko Maimetsateosed. Et Madli, Marje singid, teos ürglaaneulm on kirjutatud kahele klaverile ja elektroonikale ja see tõesti oli väga mõjus ja minu meelest kõik kasutatud võtted olid nagu sisuliselt põhjendatud pelgalt tehniliste võimaluste näitamiseks, mis vahel vähemalt mulle tundub, kipub juhtuma elektroonikat kasutades, et mulle just tundub, et siin oli nagu mingisugune sisuline mõte seal taga. Ja Riho Esko Maimetsa puhul võib-olla üllatus just selline teatav ekspressiivsus, mida tavaliselt vist võimet seal teostus ei kohta. Et seda oli ka väga tore kuulda. Pühapäeva õhtul Mustpeade majas toimunud kontserdil esines Tallinna kammerorkester dirigent Risto Joosti juhatusel. Uudisteosed olid selleks õhtuks kirjutanud Joonas Tarm. Eliise Hirsch. Festivali kontserdil käisid Kerri Kotta jäsale Konsap. Alustaksin siis Joonas Tarmist, siin tekkisid siis sellised mõtted, et äkki siis nii nagu kõlab Joonas hirm, et äkki nii kõlabki modern, rahvuslus muusikas tema teost kuulata des tekkis nagu ettekujutus sellest, et kuidas olla rahvusromantik nii-öelda modernsel ajal või modernsel moel, kuidas seda oleks üldse võimalik veel tänapäeval olla. Ja nagu säilitada ka mingisugune autentsus, sest tal on nagu naljakas helikeel, see on just nimelt selline rahvusromantiline rahvuslus, mis tema muusikast nagu aeg-ajalt välja kõlab, aga samas mõjub teinekord jälle mõningates kohtades nagu üllatavalt värskelt, et sellele on antud nagu mingisugune hästi sihuke värske, omamoodi uus fookus ja, ja selle tõttu oli seda täitsa meeldiv ja tore kuulata. Nüüd teine ta seob han, kellelt siis kõlas nii-öelda selle kontserdi nimilugu ta mulle tundus, et väga tähtsat osa mängisid seal nagu assotsiatsioonid, et kogu see teose struktuur või nagu loogika tekkis, selle järgi helilooja nagu vaatas, et missuguseid kõlalise assotsiatsioone mingisugune olukord tekitab. Ja siis, kui ta nagu leidis midagi, siis ta keskendus sellele mingisugusele, mis ta oli siis leidnud ja sealt hakkas siis ootama mingisugust järgmist kõlalist, sellist nagu see aasta tundub, et see komponeerimis või selle muusika kalliste ideede arendamise viis oli väga selline assotsiatsioonide põhine. Võib-olla üks kõige enam eristuvam lugu. Kontserdi esimesest poolest oli siis Adrian deemochi keelpillid, seinad, klastreid ja unenäod. See oli selles mõttes selline huvi, dramaturgia, ka teosed, helilooja just nagu keskendus mingile teda väga huvitavale aspektile ja ta jättis nagu kõrvale kõik üleliigse, see tähendab, et kui teda huvitas klastri mingisugune aspekt ja selle käitumine, siis ta tõesti sellise Juve Liirina suu, mis sinna sisse ja oli nagu näiliselt täiesti ükskõikne selliste aspektide suhtes nagu mingisugune muusikaline fraas või muusikalise fraasi ülesehitus või mingisuguse vormilise terviklik kuse garanteerimine, et kuidas mõned muusikalised lõigud üksteise otsa panen, nõnda et sellest tekiks mingisugune muusikaline tervik, kirjuta tõesti nagu mingi laps läks mingile eluga mängima ja ja lammutas sellel elu laiali ja teda ei huvitanud, kas lelu laiali, lammutamise protsess on mingisugune ka nii-öelda klassikalisemalt vot siis mingisugune terviklik teos või mitte. Et hästi selline fokusseeruv mingisugustele väga kindlatele aspektidele, aga sellisena nagu värske, kui see esteetika nüüd on vastuvõetav, samas oli ka selline üsna kandiline ja üsna blokki tüüpi muusika. Selle teose puhul võib-olla, mis vähemalt tollel hetkel oli ka kindlasti tema plussiks oli see, et ta oli väga selge struktuuriga ja teda oli võrdlemisi hõlpus jälgida. Poolakas Adam porovski pool avamäng Pealkiri viitaks justkui nagu mingisugusele klassikalisele dekonstruktsioonile aga mulle tundub, et tänapäeva Poola noored heliloojad ei ole selleks enam lihtsalt võimelised. Võib-olla see on lihtsalt noorema generatsiooni teatav omapära, et dekonstruktsioon kui selline eeldab mingi väga teadliku distantsi loomist sellest, mida sa konstrueerid ja aga sellist distantsi, mis võiks siis väljendada mingit laadi muusikalise irooniana ei olnud tegelikult selles teoses minu meelest absoluutselt üldse kuuldes, pigem ma ütleks, et see ei olnud dekonstruktsioon, vaid pigem võib-olla mingisugune mäng selle klassikalise žanri ehk siis avamänguelementidega ja, ja pigem siis võib-olla selline žanriline parafraas parafraas ei pea eeldama. Sa oled kuidagi irooniline või sa kuidagi lammutad neid elemente, millest mingi asi hangub kokku pandud. Et ta minu meelest nagu ei lammutanud ja ta ei uurinud neid ka neil elemente sageli minu meelest väga analüütiliselt ta lihtsalt kasutas neid, seal oli isegi punkteeritud rütmi ja mis on prantsuse Overtööris näiteks olemas, et mingisugused elemendid seal olid, aga neid lihtsalt kasutati niimoodi vabalt ja mõnusalt ja lihtsalt see oli mingi materjal tema jaoks, aga ma ei tajunud mingit erilist suhet sellesse materjali. Ja noh, eks ta oli seotud ka paraja annuse Slaviliku kirglikkusega, nii et jah, dekonstruktsioon, see ei olnud selleks ajaks, kui hakkas kõlama Liisa Hirschi teos. Muidugi jah, ilmselt mulle tundub, et enamikule publikule näis, et keelpilliorkester ja selle kõlalised võimalused peaksid olema selleks hetkeks küll peaaegu ammendatud. Et mingis mõttes paratamatult see oli võib-olla läinud selleks ajaks juba isegi mõneti monotoonseks, sellepärast et kontsert lihtsalt oli ka väga pikk, aga Liisa Hirsch võib-olla üllatas just sellega. Ta näitas, et siiski selle meediumi kõik kõlalised variandid ei ole veel ammendanud ja tema teoses ta tõesti just kõlalises, kes näitas keelpilliorkestrit veel mingist sellisest küljest, mida me vähemalt sellel kontserdil kuulnud ei olnud ja eks oli tajuda ka publiku poolt, et teos sai ka vähe soojema ja kirgliku aplausi, võib-olla võrreldes eelnevate teostega. Jaan Rääts on muidugi klassik. Peab ütlema, et selle kontserdi kontekstis kõlas ta üsna erinevalt. Ta kõlas üllatavalt kirglik Kuu extrovertse sellise peaaegu romantilise teosena, millega Jaan Räätsa reeglina tegelikult ei seostata. Kuigi muide Jaan Räätsa on ise öelnud, et mina olen eelkõige lüürik muusikas. Aga Risto Joost, diaorkester mängisid selle mosaiiksus teosega tegelikult üsna selliseks klassikaliseks, nagu ma ütlesin, peaagu romantiliseks kohat teoseks, et seal tehti palju grafendozytimina, endasid selliseid suhteliselt suuremaid tõuse ja ma ei ole kindel, palju see dünaamika sellisena on täpselt sinna partituuri kirjutatud. See ettekanne oli tehtud kindlasti nagu publikule, varasemaks ka seal nüüd ka midagi mingis mõttes kaotsi läinud. Raske öelda, samas seda, seda energiat jooga oli muidugi palju. Festivali World Music Days esmaspäev kujunes Tartu päevaks, mis kulmineerus Läti Raadio koori kontserdiga Tartu Jaani kirikus, mida käis kuulamas Marta-Liisa Talvet. Kindlasti on esiteks väga hea meel, et Eesti muusika päevade alati leiab aega ja võimalust ka tartus teha, vähemalt üks päev, kus on kontserdid ja see koor avaldas mulle tõepoolest väga muljet, nagu ikka kooride puhul. Paremaid asju on ilmselt see, kui suudetakse vaikses dünaamikas väga täpselt harmooniat edasi anda, väga selgelt. Aga selle koori puhul ja ilmselt ka selle repertuaari puhul. Mulle jäi eriti kõrva see, kuidas paljudes lauludes oli päris palju Polo võimalusi lauljatel ja üldse mitte klassikalises mõttes soolovõimalusi. Näiteks üks või kaks lauljat laulab midagi pikemalt üksi, vaid soolomuutus selliseks natuke teistsuguseks mõisteks, et väga paljud lauljad pidid olema valmis seda vastutust võtma üksi lauda ja seda mitte alati ainult selliste klassikaliste laulutehnikate puhul vaid näiteks nagu siin viimases teoses Martinis viilumusi teoses kasutati väga palju selliseid traditsioonilisele muusikale omaseid mikrointervallidega, laulutehnikaid ja mulle avaldas väga muljet, kuidas lauljad väga julgelt sellesse suhtlesid ja mulle tundus, et meeleli täiesti vabastav ka midagi sellist proovida. Et tegelikult ma tooksin väljaga Markovitši teostuse Serbia helilooja ning seal Serbia modernistliku luuletaja Vladislav Pekovitš tissi luuletuse alusel. See avaldas mulle tõepoolest väga muljet, eristus minu meelest väga palju teistest lugudest, mis siin kõlasid ja seda võib-olla seetõttu, et pidevalt toimus selline väga sujuv liikumine ja samas mulle tundus sõnade käsitlus oli sellest teosest täiesti teistsugune, et Taustaks või põhjaks olid pidevalt väga sügavad ja pikad vokaalid. Selle pinnal justkui said sõna, et samuti endale mingisuguse koha leida, mis muutis sõnad väga sellisteks hapraks ja siis serbia keelele omased, sellised rohked sulghäälikud tulid väga huvitavaid esile, muutusid hapraks, aga samas väga klaariks ja andsid selle teose sisu väga hästi edasi. Ütles ettekandele tulnud liug Markovitši Nirvana pälvis ka ai ESM-i noore helilooja auhinna. Aga inimhääled oli märksõnaga teisipäeva õhtul Tallinn Toomkirikus toimunud kontserdil, kus laulis ansambel Vox Clamantis. Kuulamas käisid äljen Klooren ja Liisa Hõbepappel. Mul on tunne tegelikult väga paljud teosed siin kontserdile kirjutatud vokaalansamblile ja ma ei ole enne nii selgelt mõtestanud vokaalansambli ja koorierinevust ja mul on tunne, et ka mina olen Vox Clamantis mõtestanud pigem kooriks. Ja täna just kontserdi keskmisel osal, kui nad kandsid ette vokaalansamblite teoseid, siis nad kõlasid teistmoodi kui tavaliselt. Et vokaalansamblite teosed on ehitatud üles võib-olla rohkem solistlikule materjalile ja, ja selles mõttes Virtooslikule. Aga mina olen harjunud Vox Clamantis sel kuulama just seda terviklikkust, sellist, kuidas need hääled omavahel kokku kõlavad, mitte võib-olla seda, kuidas solistid eraldi Laulavad jah, tõesti õige mõte, aga mis mina jäin veel mõtlema nagu kavamates, et hästi huvitav oli see, kui ma võrdlen siin eelmiste kontsertidega, kus on hästi-hästi sarnased lood olnud, et siin oli nagu valitud hästi erinevaid lugusid, et see nagu natuke kuulajasõbralik rikum kui on niisugune rikkaliku valik ja erinevaid lugusid ja muidugi hästi tore oli, et vahepealne flöödi, eriti see esimene Hiina helilooja flöödipalad, see oli täielik nine ilmutus. Aga jah, meeldis hästi kaase Vox Clamantis, selline kõlakultuur, täiesti selge toon ja puhas toon, see jäi hästi kõrvu. Siim kontserdil tõepoolest, see heliloojate sihuke isikupärane käekiri tuli kindlasti välja ja ja see viis võib-olla, kuidas koori käsitleti. Mulle endale meeldis. Väga-väga semaria Evgenia Luki teos eksaudi hästi huvitav Need klist Sandod ja selline hästi kaasaegne kõlapilt, aga samas tal oli sellist nagu ka sellist elavuste liikuvust, et kui siin võrreldes eelmise file kammerkoori kontserdiga, kus kõik lood olid hästi hästi sarnased, hästi aeglased ja sellised et siis siin oli nagu ikkagi hakkab nüansse ja samuti mulle meeldis ka selle Karen Tanaka teos viib tüübli natuke unenäoline ja võib-olla natukene selline keegi mul kõrval ütles, et natuke popilik, aga ma ütleks, et mitte halvas mõttes, et miks ei võiks ka popilik muusika olla. Mul on tunne, et selle festivali võlu ja valu on see, et õpitakse aga selgeks väga palju uusi lugusid ja see esmaettekanne tunne on kogu aeg, et paljud teosed, kui need ei ole päris esmaettekandes, siis nad on vähemalt Eesti esmaettekandes või eesti kollektiivide suust kõlavad need teosed esimest korda ja esmaettekannetel alati on mingi natuke selline teistmoodi Särelus sees, mõned kohad õnnestuvad ekstra hästi ja mõned võib-olla mitte nii hästi, et võib-olla teose tervik, kuid aeg-ajalt kannatavaid eksaudi on kindlasti selline teos, mida tahaks kuulata Vox Clamantis esituses veel just et võib-olla kui tan natukene veel saab kindlamaks ja et see moodustab võib-olla rohkem terviku, kui ta täna moodustas. Aga üleüldiselt mina naudin ikkagi Vox Clamantis esituses kõige rohkem Eesti heliloojate muusikat, Arvo Pärti või Cyrillus Kreek ja see, see on see, miks mina käin Vox Clamantis kuulamas ja mul on tunne, et Jaan-Eik Tulve, selle koori, dirigent ja kunstilise juhina tajub eesti heliloojate muusikat väga huvitavalt niimoodi, et need ettekanded tõesti on kuidagi väga terviklikud ja loomulikult kindlasti. Järgmisel õhtul esinesid kultuurikatla black box'i laval üksus ansambel ja Eesti rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja juhatusel kuuldut ja nähtut kommenteerivat saale, kontsapja, Kerri, Kotta. Ramm selles black box is võib-olla kõige paremini ei kandnud, ma Kristasime ka esireas, aga et ühesõnaga kostusid väga selgelt üksikhääled ja et tegelikult ei saanud nagu sellist koori kõla vist väga ei nagu tekkinud sellist suure meeskoori ühtset küla, et selle ruumi mõttes vist väga hästi töötanud. Aga kavamates eks ta muidugi võib-olla natukene ootamatu oli, on siis kokku keelpillikvarteti ja suure meeskooriteoseid. Kontsert piksli Tanja siis nimelt jäi pisut harali nii ruumilises mõttes kui ka võib-olla sisulises mõttes? Ruumilises mõttes tõesti, ega see keskkond seda meeskoori väga ei ei toetanud, kvartett oli samas Nõmme, on jah, et me istusime esimeses reas ja võib-olla natuke liiga näoga vastu koori, mis tähendab, et, et sa paratamatult hakkad välja kuulma üksikhääli, ükskõik kui homogeenne see, see kõlaline pilt ka ei ole, siis ta võib olla ka väga ei olnud mulle ka. Et kuna sa lihtsalt sisuliselt oled nagu peaaegu koori keskel juba, aga teine moment on tõesti ka see, et erinevad ettekandekoosseisud siis ütleme seal soolokeelpill või soolo või keelpillikvartett ja teiselt poolt siis meeskoor on lihtsalt juba niivõrd erinevad, et paraku see muusika, mis neile kirjutatakse, on niivõrd erinev. Et eks ta muidugi eeldas sellist pidevalt nagu ümberlülitamist. Jah, ja ma ei ole ka päris lõpuni kindel, kas see nüüd niimoodi kasuks tuli, tähendab ühelt poolt selline tõsine, peaaegu akadeemiline, eks ole, helid siis sinna kõrvale, kasvõi see eelviimane teos norrakalt Kristiin kärssenilt keha saladused, mis väga selgelt nagu maandub hoopis mingisse teise kategooriasse, mängib irooniaga viisil, mida meeskoori esituses ei oleks ilmselt kuidagi võimalik saavutada. Ja see pidev ümberlülitumine jah, ja lõppkokkuvõttes ei mõjunud vaheldusrikkana, vaid pigem tõesti nagu kiskus siin kogu aeg nagu sellest ära, millesse sa just kolinud nagu võib-olla hakanud sisse minema. Ta tervikuna ei olnud, muidugi kui neid tõusid üksikuna, võta siis kindla peale minek piksellitavani oli ometigi päris vahva ja see üksikuna sedasama keha saladused, et ta lihtsalt seal kontserdi raames võib-olla ei töötanud, aga et kui võtta seda kui mingisugust teoste tutvustusüritust. Et üksikuna mingid asjad ja oli täitsa tore. Sellega olen nõus jah, et see näitab just nimelt, kui oluline tegelikult kontserdiplaneerimine on, sest tegelikult võib ju öelda, et ega ettekanded ei olnud halvad, et tegelikult ette oli kandnud professionaalselt. Ja, ja üldiselt muusikaline tase kontserdil oli, oli kõrge, aga just nimelt see formaat ja see koht olid need, mis hakkasid nagu vastu töötama muusikutele. Nende kunstiliste tervikute loomine on sel festivalil olnud väga keeruline just sellepärast, et ESM kirjutab juba põhimõtteliselt selle kava. Ja võib-olla neid seoseid seal erinevate lugude vahel ongi keeruline luua. Aga kas mõnel kontserdil oli see tervika nagu väga hea ja väga õnnestunud? Ja vist juba korra olen maininud seda klaverikontserti mustades, kus mulle tundus küll kava oli väga hästi valitud ja et kontsert mõjus tervikuna ja et need teosed üksteise kõrval sellisel viisil pigem nagu toetasid 11 sümfooniakontsert oli ju ka päris, ma arvan, kava mõttes nagu õnnestumine. Kui ma hakkan meenutama, siis ma isegi ei ole kindel, kas siin on olnud selliseid väga häid, terviklik kontserte, aga kindlasti on olnud kontserte, kus selgelt domineerib mingisugune stiil, mingi lähenemisviis, seda on ka see sümfooniakontserte ja seda oli sümfooniakontsert, seda oli nii mõnedki koorikontserdid ja, ja seda oli tegelikult ka kasvõi sedasama liblikat tantsed, et kuigi seal varieeruvust oli siiski ikkagi rohkem, aga nii et ma ütleksin, et on olemas kontserdid, kus selgelt on nagu domineerinud mingisugune kindel stiil, selle erinevad variandid ja siis on tehtud kontsert, mida on siis tõesti proovitud üles ehitada nagu mingisuguse kontrasti printsiibile kas või näiteks kas oli laupäeva õhtul ja kontsert varjukunst, kus siis tõesti esitati väga erinevat akustilist elektroakustilist puhtalt elektroonilist muusikat, eks ole ka teatava sellise justkui nagu kontrastiprintsiibil ja noh, tegelikult võib ju mainida ka sedasama pixel Itaaliat, kus seda ju ka mingil määral prooviti teha ja aga ta vist töötas nagu teistmoodi. Aga tundub jah, et sellel festivalil võib-olla selline üksikkontserdist, et sellise väga eraldiseisva ja mingi läbikomponeeritud sündmuse tegemine vist ei ole olnud eesmärgiks. Kas meie traditsioonilised Eesti muusika päevad Iieszemmi festivali raamidest ka välja paistsid, mis kohal teie meelest oli eesti helilooming seal festivalil? Päris prominentsel kohal ma ütleks nii suurt festivali siiski silmas pidades, et see eesti dominant oli täiesti olemas, nii et ta kindlasti ei kadunud selle paljususe sisse ära. Sellist kõla otsimist, sest on meil nagu rohkem kojal võimet, mingisugune selline aspekt, mille kaudu eristuda muust maailmast. Siin oli kindlasti teatavas mõttes mingisugused paralleelid jooksjaid tähendab Eesti ja muu maailma muusika vahel ja mõnikord olid nad väga tugevad või, või mingisugune üldine tunnetus oli, oli väga-väga sarnane. Võib-olla selles kontekstis tasuks näiteks esile tõsta Arvo Pärdi keskuses toimunud kontsert tigus saatesse, Eesti läks meelest ära, eks ole, seal oli Matis Lille teos, eks ole, aga kui, kui panna kõrvale need teised teosed, siis tegelikult oli väga ühtne just nimelt mingisuguse ühtse tunnetusega, et isegi kui seal olid väiksed stiililiselt varieeruvused, mis noh, paratamatult ikka on sisse mingi üldine lähenemine muusikalisele materjalile ja selle arendamine ja selle ajas nagu laialilaotamine. Et sellist sarnasust oli nagu päris palju. Kohati siiski on ka mingisugused eristumised ja sageli meie heliloojad kirjutavad muusikat, mis on ilmselt meditatiivne ja kirjutavad seda ka paljud välisheliloojad, aga mis nagu helistil loed, eristab välisheliloojatest on mingisugune ikkagi väga selge selline klassikaline vormitaju. Ma isegi ei pea silmas seda, et Eesti heliloojate muusikas justkui nad on kulminatsioon ja siis välisheliloojate muusikas ei ole, et ma ei tahaks nagu öelda nii otseselt. Aga mulle tundub, et struktureerimine, et kui ma keskendun kõlale, siis eesti helilooja ei unusta nagu aega seal kõrval, et kuidas kõla selles ajas ennast nagu lahti rullib ja, ja kuidas ta seal areneb ja kuidas ta teiseneb. Ja Mulle mõnikord tundub, et välisheliloojad on nagu selle aspekti suhtes kuidagi nagu, kas ükskõiksemad või see, see ei ole nagunii domineeriv. Aga jällegi võib olla raske tehase üldistust, nagu need kõikide Eesti heliloojate puhul, sest see kindlasti on teatud helilooja. No, ega kõik heliloojad ka meil siin ei ole ju need kõlaotsijad. Muidugi jah, aga mulle tundub, et see, et sa ütlesid, et väljamaised heliloojad tegelevad ka mingisuguse meditatiivsem kõlapildi loomisega ja selles mõttes ma olen sinuga nõus. Aga vähemalt mulle on jäänud selline mulje, et see on mujal maailmas nagu teistsugune. Et see on mujal maailmas nagu üks mingisugune võimalik võtta paljudest. Aga et meie heliloojad, vähemalt need, kes sellist muusikat kirjutavad, et nende jaoks ongi see või et ei ole nagu võtta, vaid on see asi ise. Seekordne festival World Music Days püüdis end näidata võimalikult mitmekülgselt ning nüüdismuusikaga oli seotud ka teisi valdkondi. Saale, kontsad, pea, Kerri Kotta käisid uudistamas nii Mart Kangro ja ansambel luukontsertlavastust, Kanuti Gildi saalis kui ka näitust ja preformancet. Punane kuup, mis toimus resonaart stuudios. Tehniliselt oli punase kuubi näol tegemist näiliselt suhteliselt lihtsa lahendusega mitme kanalise, sellise heliribaga, millele siis olid juurde pandud punased tuled, mis siis süttisid ja kustusid. Ja see, kuidas nad süttisid ja kustusid, oli muidugi ka teatavas sünkroonis selle muusikaga ja muidu oli tegemist siis suletud pimeda ruumiga, nii et ainukene valgus, mis selles ruumis oli, oligi, sest nendest punastest pirnidest seal oli kaks asja, üks oli kõige pealse installatsioon, mis oli siis üles ehitatud nõnda et iga viie minuti tagant see muster, mille järgi siis need punased süttisid ja kustusid ja samuti see helitaust siis muutus. Ja noh, see varieeruvus võis seal olla isegi päris suur, aga pikemat aega selles ruumis istudes ikkagi tekkis lõpuks selline meditatiivne tunne just selle tõttu võib-olla et need sündmused tõesti või ütleme, need erinevad mustrid vahetusid tõesti väga kindla ajavahemiku järel. Pikemat aega istudes tekkis selline teatav stabiilne rütm, isegi kui üks või teine konkreetne sektsioon või muster võis olla isegi teinekord päris agressiivne või ka ütleme kuskil pinna tasandil, nagu päris fragmentaarne nüüdse performans oli mingis mõttes võib-olla kompaktsemalt läbi komponeeritud teos, kuid tehniliselt põhines üsna sarnastele asjadele. Jah, see oli võib-olla rohkem nagu isegi muusikateos, sellel oli isegi mingisugune põgusalt tajutav kulminatsioonilaadne lõpusektsioon või noh, vähemalt mingisugune intensiivsus nagu, nagu kasvas ja võib-olla neid muudatusi oli ka ka rohkem aga põhiosas tehniliselt ja see ei olnud võib-olla sellest installatsiooni st väga erinev. Miks see nüüd on ansambel luu ja Mart Kangro teosega võrreldes erinev oli see, et see punane kuup läks rohkem sinna kujutava kunsti valdkonda. Teatrielemendid olid pigem nagu minimaalsed ja mulle tundub, et ka selle perfomance puhul ei olnud oluline tegelikult see, et me oleme seal kõik koos ja me kogeme seda kõik nagu korraga. Proovime eristada nagu kujutavat kunsti ja etenduskunsti, et siis võib olla, noh, see ei ole alati nii, aga etenduskunsti puhul selleks, et etenduse fakt, kui selline oleks nagu olemas, eeldab see seda, et mingi publik tuleb mingil kindlal ajal ja vaatab seda mingil kindlal ajal. Ja sellel ajal siis midagi edendatakse. Ja kuigi see selle tänase perfomance puhul oli üsna nii ei tundunud olevat kogu selle asja mõistmisel või, või selle asja nagu vastuvõtul oluline. Et oleks võinud olla ka üksinda täiesti selles ruumis ja ogeda sedasama. Ja see ei oleks kogemusena olnud minu meelest midagi väga erinevat sellest, mida me nüüd kogesime. Kui siin juba läks nagu võrdlemiseks selle ansambli U kontsertlavastusega et siis mulle tundub, et selle punase kuube performans oli selles mõttes tore, et see oli selline hästi lihtne ja pretensioonitu vähemalt nii selline mulje mulle jäi, et see Mart Kangro etendus tahtis olla midagi suuremat, võib-olla kui ta oli. Muidugi, jah, ta tahtis kindlasti olla palju rohkem, ikkagi lavastus, palju rohkem, ikkagi teater. Ja minu meelest mindi siin isegi kontsertlavastuse sellistest tavalistest piiridest isegi kaugemale. Ta ikkagi sisuliselt teatud komponentides oli ikkagi puhtalt juba etendus, see tähendab, tegemist ei olnud ju, eks ole, ainult siin heliloojate teoste esitamisega mingisuguses teatraliseeritud kontekstis, mida kontsertlavastuse puhul võiks eeldada. Tegemist oli ikkagi ka vähemalt teatud komponentidest täiesti puhtalt teatri lavastusega. Tullakse kõikus vest nagu lavastuse ja selle osakaal, et algas nagu lavastus ja võib-olla lõppes ka, aga siis vahepeal oli nagu, ütleme niisugune kontserdiosa. Et kui seal tõesti midagi nagu võis hakata tekitama küsimusi, oligi siis see teinekord võib-olla häirivalt selline järsk kukkumine nagu ühest formaadist teise, et meil oli nagu selgelt lavastus ja siis muusikud hakkasid mängima ja sellest järsku said kontsa. Tähendab, mulle tundub, et oli keskendutud sellele, et mis on kontsert ja, ja võib-olla Mart Kangro keskenduma sellele, mis on lavastus. Aga võib-olla ei olnud päris läbimõeldud seda, kuidas üksteisel läheb. Et siin mulle tundus, et noh, lihtsalt üks lõppes, teine algas, noh, mingis mõttes ruum säilis võib-olla mingis mõttes mingisugused valguslahendused noh, mingil määral mingil määral säilisid. Aga jah, et lõppkokkuvõttes ma ei tajunud, et seal oleks olnud mingisugune idee, et kuidas need kaks asja siis tõesti niimoodi kokku sulatada. Ma ütleksin, et puhtformaalses mõttes seal muidugi oli viiteid, kuidas nad formaalses mõttes ta saigi selle ja formaalse saigi kokku jah, aga kuidas ta sisulises mõttes kokku sai või mingisuguses tunnetuslikumas mõttes see võib-olla tõesti jäi pisut ebamääraseks. Jah, ja kui me nendel kontsertidel oleme harjunud nägema heliloojaid väga esiplaanil, siis selle õhtu puhul olite lihtsalt nimed kuskil kavaraamatus või kohati isegi anonüümsed autorid, et kui palju Te üldse nendele kontsertidele olete seda tähele pannud, et kas inimesed plaksutavad pigem siis autorile sellele teosele või esitusele? Ma arvan, et vist plaksutatakse kõigile, et kindlasti on mingisugused eesti autorit, kes on publikule võib olla väga südamelähedased ja keda nagu tuntakse ja siis võib-olla kui kautor läheb pärast kummardama, siis võib-olla annab mingisuguse lisaenergia asjale aga et muidu noh, eriti kui me räägime mingitest välismaa heliloojatest, keda ka nagu ei tunta. Et noh, mingi huvi, aga ma ei oskaks nagu eristuda. Ma pakuksin, et see sõltub võib-olla mõneti kontserdist, et on olnud tõesti kontserte sellel festivalil, kus ilmselgelt et tõesti see esitajat artistlikus on see, mis kaasa tõmbab, näiteks tuleb meelde praegu kontsert kunstiakadeemias, seal olid need minikontserdid näiteks võib-olla kohe kõige esimene kontsert, kus meie kaks löökpillimängijat Vambola Krigul ja Madis Metsamart minu meelest andsid väga hea kontserti. Ja nad said tõesti väga sooja aplausi osaliseks ja igati õigustatult. Sest see oli tõesti väga hea tunnetusega mängitud ja tehtud kontsert. Ja kindlasti ma usun, et seal eelkõige ikkagi see aplaus tuli interprojektidele ja samuti ma arvan, interpretatsioon mängis väga olulist rolli sellesama kunstiakadeemia, mine kontserdite kolmandas plokis kus esines siis Rootsi ansambel nõu morfossiivsens ja minu meelest ka nende juba suhtlemine publikuga. Aga tegelikult, kas see, kuidas nad mängisid sellise noh, ütleme ühelt poolt tehnilise üle ole kui ka, aga teiselt poolt ka teatava sellise mängulisus huumoriga suhtusid kõigesse sellesse, mis nad tegid ka, võib öelda ilmselt väga tõsistesse eesti muusikateostesse, mida nad esitasid näiteks võib-olla Age veeroosimuusika, mida võib-olla tema muusikat mägist reeglina huumoriga esimeses järjekorras ei seosta, aga see oli selles mõttes just nimelt huvitav ettekanne, tegelikult seda kõlade maailma on võimalik ka niimoodi väga mänguliselt esitada. Või teiseks näiteks Ekke Västrik väga huvitavat nagu kõlaliste lahendustega teos, nii et kindlasti oli kontserte, kus ei olnud võib-olla helilooja esiplaanil ja oli ikkagist esitaja esiplaanil, aga ilmselt on ka vastupidiseid kontserte. Ma arvan, et helilooja oli üsna tähtis näiteks sellel sümfooniakontserdil, millest me oleme vestelnud juba. Et seal oli eelkõige tähtis teos ja missugune see oli ja selle muusikaline sisu. Uuele muusikale pühendatud festivali eelviimasel päeval käis äljen Klooren Tallinna lauluväljaku klaassaalis kuulamas tütarlastekoori ellerhein ja ansamblit Hortus Musicus. Mind alati rõõmustab, kui ühel heliloojal on kätte jõudnud uus selline loomeperiood, sest igal korralikul heliloojal me teame, et Beethoveni, Stravinski kõigil on omad perioodid ja nüüd on ka FIE Tõnis Kaufman jõudnud uude perioodi, ehk siis nagu teine muusikateadlane, hekto lei paju siin kirjutab, on temal alanud uus modaalne häältejuhtimissüsteem. Nii periood ja see teos oli väga, väga kena, nii et ma soovin, nagu siis edu viiele. Et ka järgmised samasugused teosed tuleksid. Ja sa tõid välja praegu teose, mis ei olnud täna maailma esiettekandel. Aga kuidas sulle tundub, millise panuse annavad need kolm uudisteost Eesti muusikaelule? Tegemist on siis Liisa Hõbe, pappelileviaateniga, René Eespere spekulo ja samuti Lauri Jõelehe kantus. Mulle isiklikult meeldis nendest kõige rohkem René Eespereteos. Selle Lauri Jõelehe teose kohta ma ütleks, et mind natukene häiris orkester või ansambel, et võib-olla seal häälestuses oli natuke midagi, natukene oli sellist logisemist oli hästi ilusaid kohti, hästi huvitavaid kohti ja siis nagu natukene nagu vajus asi laiali, et võib-olla lihtsalt vähese kokkumängimise asi veel. Ja selle kooriteose kohta ma ütleks, et praeguse aja selline levinud stiil, et ilusad pikad noodid, kasutan hästi palju kõrget sopranit, hoiame neid viimaseid katkemise piiri peal, aga kokkuvõttes oli ilus lugu. Kui nüüd lastekooris tütarlastekoor, vabandust, on need siis mina olen selle vilistlane. Nii et selles mõttes on muidugi see kool mulle väga südamelähedane ja nad on peaaegu sama heal tasemel kui meie omal ajal olime. Jah, ja mulle väga väga meeldis nende esitatud see ujumise laul. Esiteks lugu ise oli hästi huvitav ja see oli superettekanne ka niivõrd keeruline asi plaksutamine ja et müts maha tüdruku, kui te seda sellist asja tegid. Aga tänase kontserdi avalugu viib meid aastasse 1977 kõlas maailmakuulus teos Arvo Pärdi fraatres, mis originaalis ongi kirjutatud Hortus muusikusele. Ma just täna juhtusin kahjuks kuulma päeval metsast, kui Tallinna kammerorkester käis Pariisis ja mängis sedasama lugu. Ja ma saan aru muidugi, et Arvo Pärt ongi selle kirjutanud lahtisele koosseisule, aga minu jaoks kuidagi natukene see koosseis. Lõpuks mul miskipärast tuli silmadeta Emil, kus tuuritsa ansambel ja selline horvaadi rahvamuusikat natuke minu jaoks ei olnud mulle südamelähedane. Tegelikult mulle veel jättis väga hea mulje see viimane lisapala Kiyagandželi mulle on alati Kiiev on see oli väga meeldinud, teda kahjuks palju esitada. Nii et, et see oli üks hästi positiivne moment siin kontserdil. Üheksa päeva kestnud maailma nüüdismuusika festival World Music Days sai oma lõppakordi reede õhtul Tallinna Jaani kirikus. Lõppkontserdil esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester, dirigendipuldis oli Kaspar Mänd. Muljeid jagab Marta-Liisa Talvet. Minu meelest see lõppkontsert oli täpselt selline, nagu eks lõppkontsert olema pidi, nüüd ma sain tõepoolest väga hea elamuse ja ma tooksingi välja võib-olla teosed, mis mulle siis sügavalt muljet avaldasid. Milleks esimesena oli slovaki hella jaamas Jakova meelest pikalt lisanduvad on alati väga võluvad ja häälestasid kahe õigesti kontserdi meeleolu samuti iilitanesi lahendus, kus esitati lugu ilma dirigendi ette, mis minu meelest andis loole väga sellise puhang, oli see ja väga hingava olemuse, et see oli minu jaoks teieni elamus ning samuti läti heal ajal rutta paidele tempera, kus just see kontseptsioon oli muusikaga väga-väga võimsalt ühenduses ja ülejäänud kavast võib olla erinev. Viimane teossis Lepo Sumerat, mis lõpetas sellise väga humoorika ja tempokalt noodiga, mis, ma arvan, oli väga kohane. Ma olen mõelnud ka sellele, et võib-olla just, et mida tulevad inimesed, uue muusika nii-öelda palju reklaamitud festivali otsime ja ilmselt siis, et teada saada, et mis praegu maailmas toimub ja aru saada ja, ja ikkagi elamusi koguda. Ja mulle tundub, et väga ilusast kombini Pirita, et siin ikkagi, et leides selliseid teoseid, mis on võib-olla natuke lihtsamini kuulatavad ja samas ikkagi väga meisterlikult ja huvitavalt tehtud ja siis leidus selliseid asju, mis on täiesti teist niimoodi ja seovad näiteks visuaaliga kokku muusikat, ma arvan, et see oli samuti väga hea asi, mida nagu katsetada, et publikul oleks põnevam võib-olla sisse saada. Nii kulges teisest 10. maini Eestis maailma nüüdismuusika suursündmus Iieszemm World Music täis. Heligajas jagasid kontserdi mulje muusikateadlased äljen, Klooren Saale kontsert ja Kerri Kotta ning noored heliloojad Liisa Hõbepapp pappel ja Marta-Liisa Talvet. Klassikaraadio eetris olnud festivali kontserte saab järele kuulata koduleheküljelt. Mina olen Johanna Mängel ja soovin kõigile jätkuvalt põnevaid leide rikkalikult nüüdismuusikamaastikul.