Eligaja. Tere, hea, klassikaraadio kuulajad algab 18. mai saade helikaja, mina olen Liina Vainumetsa. Täna vaatame tagasi neljandal mail Mooste folgikojas toimunud festivali Mooste Elohelü 2019 võistluskontserdile, kus võeti mõõtu rahvamuusikatöötlemises. Taolisi võistluskontserdiga toimus festival juba kahekümnendat korda. Aastate jooksul on preemiaid võitnud kümned tuntuks saanud folkmuusikud, teiste hulgas Maarja nuut, paabel Pirpel, Fire, Zetod ja paljud teised. Võistluskontserdil esitab igaüks vabalt valitud loo ja ühe kohustusliku loo tänavust kohustuslik, kui lugu käis stuudios tutvustamas folgisellide seltsi liige Urmas Kalla. Tema laulab meile loo ette ja siis kuulame žürii kommentaare ja muusikanäiteid. Žüriiliikmed olid festivali patroon folklorist Ingrid Rüütel, Jazzkaare juht ja muusikatoimetaja Anne Erm, muusikud Kristjan priks ja Peeter Rebane ning žürii esimees oli helilooja Tauno Hints. Esmamuljeid võistluskontserdilt jagasid ka kontserdikuulajad, helilooja Alo Põldmäe ja rahvamuusikaõpetaja Krista Sildoja. Aga kõigepealt tutvume võistluskontserdi kohustusliku looga, mida tutvustab Urmas Kalla. Hargla lugu või tule üles. Aastaid tagasi oli võrokeste kogunemine kaika suveülikool Harglas ja Jaanika Oras pidas seal ettekannet Hargla rahvalauludest. See lugu jäi ette mulle ja, ja nagu tõmbas selline lugu, siis leid sobilik olevat. Kui ma lugesin, seal oli tüdrukuid äkki üles selle selle lauluga nende sõnade järgi tundub nii, pakkusime välja koguniga, kas üleskirjutuse varianti ja teine on kohe Hargla naabruses, Sangaste kihelkonnas jääb küll vanale Tartumaale, aga rahvaviisid on sangastel ja osalt ka keel vana Võromaa ka ühised just läänepoolse osaga ja tõesti Sangaste variandis ongi ainult need üles hõikamise sõnad, et see polegi nagu päris laul, pigem öelda selline motiiv. Säärast motiivi võib kohata väga laialt siin Lõuna-Eestis, Mulgimaal on ta tõesti köidetudki neidude hommikuse tööle ärgitamisega sellesse Hargla variandis ja on kuidagi ootamatult selle äratuse otsa. Tuleb hoopis hoiatus, et nüüd on hundid hulkumas varahommikul hoidke teise hulkuma ei lähe ja nagu mõistatuslik niisugune pööre. Aga siis, kui vaadata laiemalt Võrumaalt samasuguse hoiatuse teisi variante, siis paistab väga sedamoodi, et pole need mingid hundid ega ega rootsi koerad, aga hoopis noormehed, kes veel varahommikul liiguvad või eha tulevad või võivad peale sattuda tüdrukutele niisugune naljaga pooleks, siis äratuskoos hoiatusega, Te olete nõus selle algversiooni siis, millest siinsamas laulma. No mis parata ja ei ole salvestust, ongi ainult noodistuse siis kahest kokku ja. Tuule üle soo tuul üles tuule üles valge väela tuule üles valgerajal. Mooste võistluskontserti kohustusliku lugu tutvustas Urmas Kalla. Võistluskontsert lõpeb traditsiooniliselt Moostes väga hilja enne ära sõitmist. Paar minutit räägitud jutu folklorist Ingrid Rüütliga, kes on festivali patroon ja traditsiooniliselt annab väljaga patrooni auhinna Ingrid Rüütel. Muljetega tulete praegu sellelt 20.-lt festivalil väga heade muljetega, et võib-olla päris alguses oli natukene sellisest noorte entusiasmi rohkem, sest siin esines palju neid Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasi, aga tase on läinud järjest kõrgemaks ja seekord oli ikka tõesti nagu meil oli raske otsustada, mitte kellele anda või hetki silma jääb, sest et häid ansambleid oli tõesti seekord väga palju. Nihukesed võrdväärseid. Millised olid teie isiklikud lemmikud, eks me kollegiaalselt otsustasime, nii oligi ja me ei hääletanud, me nagu rääkisime läbi ja otsustasime konsensuslikult. Peapreemia sai kollektiiv nimega Marbuus südames juba palun, et siis räägivad juba spetsialistid, sellepärast et me hindasime muusikat, töötlusi, eks ole, ju, see on siis nagu, nagu, nagu heliloojate rida, ma ei hakka seda kommenteerima, aga väga mõjub ja väga-väga tublid, kui tõesti jätsid väga sümpaatse mulje oma seadete esituse poolest ka. Te olete nüüd 20 aastat tulnud selle festivali patroon ja olnud nendel ka nendel võistlus kontsertidel ja väga huvitav oli ju see, et mitmed esinejad, kes tulid siia korduvalt, ütlesid, et nad on teie antud materjalide peale oma töötlesid teinud ja seekordki andsite ju selle Eesti rahvaluule arhiivipreemia just selle eesmärgiga, et anda veel seda allikmaterjali just nimelt, et need Eesti rahvaluulepreemiad on olnud igal aastal ja see aasta me andsime ka just nimelt rahvaluulematerjal, kus nad saavad inspiratsiooni järgmisteks esinemisteks. Nii rääkis Ingrid Rüütel võistlusjärgsel hommikul sai nagu kokku teiste žüriiliikmetega, kes olid Anne Erm, Kristjan priks, Peeter Rebane ja Tauno Ants ja siin toongi teieni vestluse koos muusikanäidetega teie ja siis need, kes pidid eile kõvasti tööd tegema sel ajal, kui kõik teised said lõbutseda ja muusikat nautida ja seda toredat meeleolu siin tunda. Võistluskontsert iseenesest, see paneb inimesi omavahel mõõtu võttes pingutama, aga mis see neile annab, milliseid erinevaid selliseid muusikalisi avastusi sissejuhatuseks küsikski, miks neile pakub huvi sellele sündmusele tulla, mõni teist on siin mitmendat korda, mõni on siin esinenud, kõigepealt mida, ütleb Anne Erm. Mina olen siin Mooste žüriis teist korda ja see esimest korda oli tõesti ammu-ammu aega tagasi. Aga tollest korrast on mul meeles, et mulle jäi silma kõrvaansambel Zetod, kes on vägevad tegijad juba pikki aastaid olnud, nii et siin Moostest kerkib neid tippe ja, aga peamine on see, et sellest igaüks saab uusi kogemusi ja lõpuks võidavad kõik, nagu et ma usun, et keegi nutma ei hakanud, kuigi neid võrdseid ja toredaid kollektiive oli siin ikkagi päris palju. Rahvamuusikale laiem kandepind ja rohkem ka teadmisi, professionaalsust, et see kõik aitab meie rahvamuusikat maailmale tutvustada. Ka Peeter Rebane. Jah, see Mooste pärimusmuusikatöötluste festival või, või Mooste Elohelü, nagu ta kutsutakse, on huvitavama hästi inspireeriva õhustiku poolest. Ma olen olnud siin päris mitu korda küll žürii liikmena, küll muidu vabatahtlik kunagi ja just nende muusikutega vesteldes saab kinnitust see, et nad tulevad siia seal õhustiku pärast tullakse sellepärast, et kõik need loomingulised inimesed pingutavad ühe kohustusliku loo seade jaoks teha just see ainukordne sündmus jaoks tehtud lugu pingutavad seda esitada. Auhind on alati püsinud sama pea und. Omal ajal oli see isegi väga suur, rahaajad on muutunud, nüüd on tänaseks on ka suur, aga aga see ei olegi nagu määrav, vaid ma arvan, see au, ainulaadse võistluse võidu au. Õnneks ei tulda siia võitma hoid tullaksegi just nimelt 11 kuulama vaatama natukene ka oma vaimuerksust ja oskusi näitama. Tauno Hints minu jaoks on koostöö erakordselt soe ja südamlik vaip just nende inimeste poolest, kes seda teevad, kes käivad ja tulevad. Ma olen mitmeid aastaid siin olnud žürii töös. Need inimesed on mulle tuttavaks ja omaseks saanud, mul on hea meel siia tulla. Mul on hea meel näha neid, kes panustavad siia hea meel vaadata, kuidas see kõik on arenenud, kui mõnest nooremast bändist. Mõni aasta tagasi on saanud juba keskmise vanusega küpsema ansambel, kes teevad muusikaliselt juba teistsugust esitust. Sellest kõigest on lihtsalt imeline osa saada. Ja Kristjan priks. Mina käin ka nii kuulamas-vaatamas, neid, kes ennast näitamas käivad. Et millised suunad siis liiguvad muusika töötlustes ja seadmistes, et siin on hea hea koht, kus seda näeb ühe korraga ära kõik. Võib-olla paar sõna sellest kohustuslikust loost, mida sa üldse töötluse materjalina pakub, nii muusikaliselt kui sõnaliselt selleni sellised tähenduseta silbid, mis materjal see selline on töötluse jaoks? Materjal on rohke või võimaluste rohkem. Eile kell kuus alustasin seda võistluskontserti praktiliselt kella 12-ni kõlasid töötlused ja seaded sellest ühest viisist. Teine lugu oli ka, aga ei olnud kordagi igav või ei olnud kordagi seda tunnet, et seda teed on juba käidud või et nii on juba tehtud, et me meie väike neljataktiline rahvamuusikaviis võimaldab tohutult lähenemisi selle üle on ainult hea meel, seda saab lõpmata hulgal viisidel esitada. Kui tegemist on sellise juhte, materjaliga või lauluga, mis on hästi lihtne, siis see annabki võimaluse nagu süvitsi minna ja sellest väiksest motiivist võimsaid püramiide, kas või ehitada, et noh, et selles mõttes on see tõesti väga tänuväärne materjal, aga siin ma vaatan, et oli võetudki ja esimene neli algusrida. Pikema laulu puhul oleks veel kindlasti huvitavaid varieerimise variante juba sele salm materjalist sees. Aga nüüd siis said bändid ise selle varieerimise ja töötlemise ja taevasse või põrgusse lendamise ära teha, nii et neid oli tõesti, et kes lendasid nagu valguse poole ja oli ka seda tumedat Rockiliku jõudu, nii et absoluutne täis skaala vikerkaarest. Mis teeb ühe rahvamuusikatöötluse heaks? No hea on antud kontekstis üldsegi suhteline, et tegelikult olid kõik kuuldud esitused head ja kõik esitajad olid head. Ja see, kes lõpuks midagi võitis, on ju suhteline, keegi meil on, žüriiliikmetel on see vastutus ja kohustus neid auhindu jagada ja see on selle asja sisu, aga tegelikult antikehad, mis te peaks, on sageli see, kui osatakse ootamatult mõtestada või leida mingisuguseid uusi sügavusi. Et kuna on tegemist töötlustega, siis seal üks pool on alati see algupärane, see, see raha, muusika, meloodia ja sõnad, aga teiselt poolt ongi ju siis selle artisti enda fantaasia, mismoodi ta seda tõlgendab ja olidki huvitavad leiud, need, kes nagu oopus, kes natuke mõtestas ka seda, mis rollis rahvamuusika omal ajal oli, et see oli tantsumuusika, see oli pidude aja kasvatatud muusika, seega nemad tõid selle tänapäevasesse tantsu, konteksti, Tantsuklubi konteksti ja nende arranžeeringu muusika kõlaski niimoodi. Ja mulle ta ei meeldi, aga Trad Attacki kindlasti nende eeskuju on nakatanud ja Rockilik ja võimas tantsuline lähenemine, et see paistis jah, fookuses silma ja ma arvan, et see on väga oluline, et see rahvamuusika oleks omas ajas. Mulle meeldiks ka nooremale põlvkonnale, et siit ta läheb jälle edasi. Et ei saa väga rangeid piire seada, et nii tohib ja teisiti ei tohi, et ma mäletan küll, et Igor Tõnurist ütles esimestel folk kiidell, et ei, ei, ei, niimoodi ei tohi teha. Aga tänapäeval tohib kõike. Mis võib olla veel heaks teeb, on see, et, et kui sa lao kõike, mida sa oskad üksteise otsa lihtsalt kõiki oma oskusi. Et see võib olla huvitav küll, aga mitte kokkuvõttes nii maitsekas. Võib-olla et kui sa oskad selle looja jutustusega alles jätta, et siis siis ongi hästi. Mulle tundub, et. Hea muusika üks osa on kindlasti seotud tähelepanuga, et kuidas võetakse tähelepanu kuuldeline tähelepanu muusikute poolt, kuidas seda hoitakse ja kuidas seda viiakse lõpuni, et kui on hea õnnestumine nii seade, töötluse kui ka esituse poolt, et siis on kuulaja kogu aeg hoitud ja niisuguses ootusärevuses kuni kuni loo lõpuni ja noh, selleks on väga palju erinevaid vahendeid. Üks ansambel, kes kasutas pausi väga oskuslikult, et puhastada justkui seda tähele, paned uuesti edasi minale ansambel Frender väga-väga huvitavalt ja professionaalselt hoitud tähelepanu. Ja tahad või ei taha, siis ikkagi artistide endise karismaatilisus mängib ka kaasa, olgugi et me praegu pidime hindama ainult selle seade, põnevust, kui artisti ta ei suuda maksimaalselt välja tuua, siis siis võidab mõni teine jälle nii-öelda. Kõik need komponendid on ikkagi tähtsad, mis muusikas selle esituses eksisteerivad, ruum, valgus, heliatmosfäär ja siis loomulikult esitus kõige tasane. Seda analüüsi pidi edasi minnes, et seal mingil hetkel Kristjan Priksi ütles. Sellised sõnad, mis läksid läbi ruumi ja mõjutasid kõiki inimesi, hakkaksid mõtlema. Ma ei reeda nüüd mitte midagi, aga minu enda sees on sellised küsimused, et, et mis osa on selles muusikas, et kus on see töötlus, mis on seade, mis on nende vahe et kuidas seda üldse enda jaoks enda jaokski mõtestada kuidas seda võtta, et kui, kui näiteks keegi laulab üksi ühehäälset meloodiat, et siis tal ei ole egi muid võimalusi töötluseks, kui seda meloodiat muuta. Aga kui ansamblis on juba palju pille, et millised muutused on seade, millised muutused on töötlus? Vot sellised, sellised küsimused on mul minu enda jaoks. Kuidas te sellest seadja töötluse arutelust siis pärast ennast läbi puresite, kuidas te selle asja siin züriina lahendusi? Kindlasti on väga selgeid piire raske tõmmata, aga me lähtusime sellest, et kui ette antud meloodia on jäetud samaks seda meloodiat ei ole muudetud, siis on tegemist seadega. Kui on meloodia arendatud niimoodi, et toimub varieerimine, et on üks originaal, kõlab siiski lapsele variante, siis on tegemist töötlusega, aga veel kord niisugusi väga täpseid piire tõmmata, et kust see piir nüüd kui nooti panna ja hakata vaatama, et seda me ei teinud ja seda ei saa päris niimoodi teha. Aga sellest nähtusena esinejad. Kuulates jäi korra mulje, nagu poleks need artistid julgenud varieerida meloodiaga natuke nagu peljates, et siis lugu võib-olla ei, ei kvalifitseeru, et kuna nad on kaugenenud sellest algupärast ja, ja kõik keskendusid väga leidlikutele seadmetele, mis tähendab siis taustas siis kas vokaal, seadele või instrumentaalse headele ja sellepärast ka see, ma arvan, sai mainitud seal vahepeal. Ehkki seda poole võistluse ajal ei valeta ja keegi ju ei muuda enam oma seadeid. Aga see, ma tean varasematest aastatest, sest et on olnud ka vastupidiseid kordi, kui mõni esitaja lõpuks tegelikult ei olegi näiteks kohustuslik lugudes ka kvalifitseeritud, sellepärast et ta ei vihjanudki seda algupärast viisena. Et saab ka täiesti teistmoodi olla. On olnud ka selliseid improviseerid, et selles mõttes see oli lihtsalt seekord nii ja see ei ole alati nii olnud, mis ongi tore, et tegelikult siin on väga vaba ja avatud lähenemine olnud kogu aeg ja võib-olla see on see põhiline võlu ja sarm selle asja juures eriline värskus. Tuleviku jaoks võib-olla mõtlemisaineks, et võib-olla muusikalised väljendused arenevad sinnamaale, kus meloodia ei ole enam põhiline info edastamise vahend, näiteks instrumentaalne lugu. Et siis on keerulisem kindlaks teha, kus meloodia lõppes ja kus algas töötlus või siis elektrooniliste vahenditega, noh, me võib-olla ei kujuta veel kõik kõiki võimalusi ettegi, mida meile hakatakse siia laduma niimoodi, et võib-olla tänapäeval või mõne aja pärast loo tervik kuidagi muutub olulisemaks, kui see meloodia näitab. Noh, see on üks selline mõte, mida mõelda. Et kas peab tulevikus seda meloodia muutmist seadma eesmärgiks. Muidugi jah, et see ei ole ainus kriteerium selle seade puhul, et selleks, kust seade seadest saab töötlus? Keeleliselt on ka muidugi ju niimoodi, et niimoodi igapäevajutus, muusikud kasutavad neid sõnu samatähenduslikult, mis on seade, mis on töötlus, mis on arranžeeringu seal, ma arvan, muusikud oma igapäevatöös ei tõmba seda seda piiri, et ma nüüd niimoodi et kindlasti saab ka ühest meloodias töötluse niimoodi, et meloodia jääb samaks, aga sinna on lisatud kontor punkt või, või midagi sellist, et see, minu esmane väljendus oli see kõige lihtsam nendest variantidest. Antud juhul see algvariant oli paberivariant, mis oligi vaja elustada. Et sellel ei olnud seda elavat lugu olemas, et võib-olla siis selle tõttu oli võib-olla palju seda seade varianti siis üks teema, mis mul veel pähe tuli, oli see kirjaliku ja suulise kultuurierinevused kompositsioon ja siis selline elavast uisitseerimisest tulenev seadmine või siis improvisatsioon. Näiteks kui tuli siia koor lavale, siis oli selge. Esitas ju kompositsiooni. Koori puhul tõenäoliselt on paratamatu, et häälerühmadele pannakse kirja, mida nad tegema peavad ja nii suured koosseisu puhul. Jah, kindlasti on tegemist kompositsiooniga ansamblite puhul, ma arvan, sageli sünnib see seade koos musitseerimisest ja seda ei panda kirja, sest puudub vajadus. Mõlemad eksisteerivad rõõmsalt kõrvuti, et üks ei ole parem kui teine, et need on lihtsalt erinevad lähenemisviisid. Ühel on ühed eelised, teisel teised, mõlemad variandid aktsepteeritud, vaadatud, lisaks segu nendest variantidest natuke pannakse kirja, natuke jäetakse kirja panemata, et see, ma arvan, et natukese kirjapanemise vajadus on vanaaegne vajadus, edastamise vahendeid, nappis tänapäeval edastamise vahendeid veel. Lisaks kirjapanekule saab saata faili, kus teine kuulab, mida ta tegema peab. No mina võib-olla oleks tahtnud velgi kuulda seda julgemalt improvisatsiooni, et nii nagu džässis on, et teema võib ikka päris kaugele areneda, aga siin need improvisatsioonilised lõigud olid ütleme, hästi mõõdetud ja kaalutud sellise neli takti või kaheksa takti või kuidas iganes misel meelde jäi, et seda temaatikat hommikust õhtusse seoti kas päevaga eluga või noh, niimoodi see sisuline tähendus oli mõnes ettekandes ka päris nagu oluline, et mis sõnumit nad kannavad ja kes siis räpis ja ja kes tegi ballaadi? Ja kui, siis lihtsalt nagu võib-olla sedasama seade või või improvisatsiooni vahekord. Jällegi on varasematel aastatel olnud tegelikult väga-väga julgeid ja lennukaid imperovotsatsioone, aga mis on maasse selle võistluse või selle Elohelü läbivaid on see kõrge nihukese vaimse kontsentreerituse tase ja Ma usun, et see, miks hoitakse seadetest kinniga nendele ansamblitele, kes seda iseenesest nooti kirja ei pane ongi see, et nad ei usalda oma selle improvisatsiooni puhul enam seda niisugust, nagu Tauno ennist ütles, seda publiku hoidmise momente, et nad on selle nii hoolega läbi mõelnud kõik pausid, kõik nagu muutused nende selles seades just sellepärast, et see nad on veendunud, siis otse kontserdil töötab kõigis neis kaanes närvipinge seal selles kõik, mis muud ootamatused võivad tulla. Kuna paljud väga head tegijad on ka üsna noored, siis võib sellest aru saada ja rõhutan, et need seaded on niivõrd leidlikud, need on niivõrd kogu aeg värsked ja just nende parimate näidete puhul et need üllatavad iga iga nelja takti järele, on seal midagi jälle. Ja samas ikka rahvamuusikud on ju vabade oma olemises ja sellises suhtlemises igatepidi ja ma ei ole seda vaba suhtlemist oleks mõne ansambli puhul veelgi rohkem oodanud. Ma ei tea. Nüüd aga räägime veel igast preemia saanud esindajast ja kuulame ka muusikanäiteid. Alustame juttu grupist. Oopus, kes oli avaesineja, sai suitsu Sanna sümfooniapreemia ja ühtaegu ka mari meentalo. Selle trio laulja sai festivali patrooni auhinna. Minule ansambel hoobuse juures erilist muljet avaldas just nende teine lugu ja selle teise loo tempo, et tegemist oli kiige lauluga, aga see tempo oli rõhutatult aeglasem, kui ühel mõeldaval kiigel olla võiks kiikuda ja see tekitas minu jaoks väga niisuguse võluva pinge ja nõidusliku atmosfääri sinna vahele, et see oli väga suure sisendusluu. Minu jaoks oli ka see teine lugu natukene müstiline ja maagiline et just sellepärast, et sellised tumedamad värvid tulid selles loos kuidagi esile kani harmooniliselt. Jah, selle hobuse puhul üldse nii teine lugu kui ka esimene nendel oli huvitavalt see ultramoodne soundi maailm seotud täiesti adekvaatse rahvamuusikaesitusega ja see kooslus tegelikult ei olegi lihtne saavutada. Et need kõlasid, need mõnes mõttes täiesti vastandlikke kõlasid, niimodi sulatada, see oli üks nende siukseid suuri õnnestumisi. Lavaline olemine oli ka väga hästi läbi mõeldud seal imposantne spetsiaalne valgusšõu, mis küll oli vähendatud kujul, nii sellest sai aimu, mis ta võiks olla siis selles päris õiges peokohas. Ja kui nüüd rääkida jah, sellest teisest sellest kiigelaulust, mis kõige muljet avaldas, siis selle loo jooksul selle sellise loitsu liku jah, sünge loo jooksul korduvalt mõtlesin, et huvitav kiigelaul peaks rõõmus olema. Aga see lugu rääkis tegelikult kiigekartusest tegelikult sellest hirmust, mis kiige peal olla võib ja selle loo jooksul ma tabasin ennast mõtlemast, et see, kes kiigel kardab olla tema jaoks kiik, käibki nii aeglaselt. Eesti rahvaluule arhiiviauhinna sai naitset Minu meelest oli väga professionaalne kollektiiv hea kokkukõla ja häälestus ja hea seade, nii et kuidas siin olid siis veel liidetud loodushääled linnulaul ja ja see kulminatsiooni momendil tuli trumm siis kõik see oli nagu väga põhjendatud, et hea teade oli, mulle meeldis eriti et hääled sobisid omavahel ja dünaamikat olid. Vähemalt jah, mul sama, mina mitte ja nad tõid siis tsitaadi ö lapsest. Kui juba selline hommiku teema ja selline öine aeg siis natukene kaasaegseid teemasid juurde tuua jõudsid järgmise päiksetõusuni välja. Publikupreemia sai ansambel tähti hellad neli neiut Pärnust. Ansambli tähti hellad esinemisest liikusid minu mõtted seadja tarkusele ehk need seade, mis kõlasid olid, et väga meisterlikult korraldatud ehk tagasi selle tähelepanu juurde tulles, et kogu aeg midagi kergelt varieerus ja see hoidis kogu aeg kuulaja erksa. Just nende kohustusliku loo töötlus oli minu arust eriti nagu värske ja vahelduv ja tõesti täpselt õige ajastusega hoitud niisugune tähelepanu. Samas oli nagu jõukohane need seaded, et nende n noored tütarlapsed ja väga hästi sobivad hääled, tore neid vaadata. Aga kui sa saad maksimaalse selles seades esile tuua ja see ei ole väga keeruline, siis noh, see on ka plusse, et vähem on rohkem nagu selles mõttes, et alati ei maksa väga keeruliseks asja ajada. Et lihtsaseadega vibu vahel rohkem saavutada. Sealjuures oli neil väga leidlikke teksti kasutamise lahendusi ka, et kõik haned ei laulnud alati sama teksti, et nad olid silpe pikendanud ja see oli väga huvitav kuulata kõik ja sisu sisu peale oli hästi mõeldud. Ja kolm viiulit ja lauljat, kelle hääled imehästi sobisid kokku viletämbrit. Hästi sobisid nemad eilse õhtu ühena vähestest kasutasid polümeetriumit ehk kus Youper pandi käima kahe peale, aga sinna peale mängiti kolme peale viiuliga kihiline kook, mis väga hästi nagu oli nendel selline isikupärane lähenemine, lisaks muidugi muudele puudutustele, kus nad suutsid kolme viiuliga hoida kogu aeg seda niisugust muusikalist kudet elavana. Kuigi kolm ühetaolist pilli võiks ju teha seda raskemaks, võrreldes näiteks suure orkestriga siis nendel see imepäraselt õnnestus. Kui muusikud suudavad oma mängu bäkkidel ooperikasutuse niimoodi, et see ei eristu sealt, ei too, ei tule välja eraldi efektina vaid põimub ilusti nende muu mängu sisse, ei ole tuvastada vei lupjumise algusega selle lõpp ja selle peale jääda nii-öelda istuma jutumärkides siis seal ühe sellise aina enamlevinud efekti või vahendi niukse meisterlik kasutus. Nende noorte muusikute puhul oli lihtsalt imekspandav, kuidas nad juba, nagu toona mainis, suutsid ka selle kolme taolise samalaadse pilliga tekitada tunde et terve ansambel kõik spektrit, kõik värvid, on olemas, atmosfäärile sus, rütm ja see ei tekitanud kordagi mõtetki, et nad võiks veel mõne suurema või väiksema pillidele ansamblisse võtta. Minul võib-olla korraks tekkis mõte, et nad on nii võimekad, et nad võiksid veel sellistega dramaatilisemaid momente esile tuua, noh, et läheks vahepeal hulluks, siis tuleks sellesse ilusasse rahvamuusikasse tagasi. Noh, ma arvan, et nad võiksid katsetada igat moodi. Julge joro, võrokeste au sind, maa tasale läkse. See oli hästi suur koosseis ja mis selle puhul silma jäi, oli see, et aga targasti oli kasutatud paljusid pille, et mitte liiga palju ei olnud korraga mängimas neid, et kõikidele ruumi jäetud selles, seades selle hea niisuguse ansambli või väikese orkestritunnetusega. Nende esimene lugu tekitas mulle sellise tunde nagu nagu kuum vesi hakkab varvastest niimoodi vaikselt ülespoole tõusma ja muudkui tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. Niimoodi areneb vaikselt ja muudkui läheb mõnusasti. Ja maatasaesinemise puhul juba jällegi olen nõus, mida toona mainis nende sele oranzeeringulise väljapeetuse juures, et hulga inimestega laval on väga lihtne minna sellises selliseks muusikaliseks kaoseks. Nende noorte muusikute suurepärane õnnestumine oli hoida seda selgust ja puhtust. Aga mis mind just lummas, oli see, selle noore sõpruskonna nad oma selles sissejuhatavas tekstis kasutasid sõna lahed nende nagu muusikaklubi võt, niuke, bändi klubi klubi sõna oli kuidagi avas täpselt selle, mis need olidki, need olid sõpruskond. Kellemusitseerimisest õhkus seda nende omavahelist head läbisaamist, üksteise toetamist ja nende seaded olid tehtud nende endi poolt mida ka tajus seal nende mängus. See oli loomulikuna kujunenud viis, kuidas nad neid lugusid esitasid. Et nende puhul ei olnud nüüd seda teiste, võib-olla artistide sellist tohutut tud arrenseeringulist, nii-öelda virvarri tegelikult võtsid omasele loomuse, haarasid publiku oma lummusesse. Jällegi nagu Christian tabavalt ütles, siis soe vesi tõusis vaikselt niimoodi lõpuks lõuani. Et sa olid lõpuks üleni selle, see, see ja vähe sellest, nad liikusid ühe loo pealt teise peale ilma pausi tegemata omavahel seotud. Nii et see lummus kestis tervelt kaks lugu. Eesti esitajate liidu stipendiumi ja loomelaagri Ungros pälvis vokaalgrupp mirt jällegi Pärnust. Peab tunnistama, et võistlusel domineeris naiste vägi ja vokaalansamblis mirt, nagu andis veidi teistsugust värvi see alumine ots, ehk oli ka Reimo Kiisk olisel bass, hästi läbimõeldud seaded, kena kõla. Võib-olla siin aitas ka see, et suurepärased muusikud Pärnust pärit või Pärnus tegevad Laura Johnson, Marek Talts ja Freet rõigas, kes neid siis konsulteerisid, et toredat seadet. Meeldi puhul on jah, tegemist juba siin Mooste Elohelü kontekstis tuntud tegijatega erinevate koosseisude enam ja mis ma veel välja tooksin, on tegelikult klassikalisema vokaalgrupi kõla puhul, mis neil on, on väga tugev niukse etnolaulja häälega Mari Holm, kes siis võtab oma siukse mõnusa sellise noh siis juhthäälega nii-öelda seob ilusti selle klassikalisema võib-olla vast ka džässi likuma rahvamuusikaseade seob selle algupärandiga või selle rahvamuusikalooga. Mulle avaldas muljet nendes teine lugu, see nende oma lugu Lassaga mede vana mari tulla kuidagi selles oli eriti seda nagu selle kahe erineva kõla siukest head diskussiooni nende seades. Tõesti, nende puhul nad vahetasid loo vältel solisti, mis tõi uue värvi sisse ja vahel ka registrit. Et seda oli väga põnev jälgida. Ja meie meenul väärini. Määrini. Leidliku mõttepreemia sai Frender. Minu jaoks oli nende seades väga mitmeid leidlikke mõtteid. Ühe asja ma enne mainisin, mis oli paus ja selle kasutamine, aga väga suured kontrastid, mida nende kvartett võimaldas, et väga, väga niisugused suured orkastraalset kõlad, tekkisid, et äkki väikeste mandoliini sõrmitsuste kõrvale Need vastandumised olid väga huvitavad. Lisaks veel mitmeid niisugusi professionaalse ansambli arranžeeringu võtteid. Frenderi esinemises oli sees see, mis võib-olla on teinud kuulsaks meie Eesti ansambli Trad Attacki nimelt mängin akustilist instrumenti, aga mõtlen raskemetalli peale. Nende mängustiilis või hoiakus oli seest oluliselt jõulisem, võimsam. Rockilikum põla. Mina kuulsin seal õrna Jan Johanssoni, kes 66. aastal käis Tallinna džässifestivalil. Kellamuusikast oli võlutud Uno Naissoo ja see Rootsi rahvamuusika, siis mõjutas omakorda nagu eesti heliloojate suhtumist rahvaviisi Jan Johanson, lik. Meloodia laadi kasutamine oli nende oma loos selles esimeses loos väga tuntuks. Selgelt. Nad olid mõelnud sellele, kuidas nad esitavad visuaalselt selles mõttes, et kui on soolokoht, siis samm või pool sammu ette sisendusjõuline nägu ja kõik see Maaeffpeetlikkused, see mängis nii hästi kaasa sellele kõigele, mida nad tegid oma pillidega ka. Aga nüüd on meil võimalus rääkida siis veel nendest kahest kõige olulisemast preemiast parim kohustuslik lugu ja seekord Kalevi kammerkoorile. Seade autor oli ilmselt kerkimist. Lisaks kõikidele rohketele detailidele, mis selles seades olid, meeldis mulle väga see, kuidas nende liikumine andis hääle tekitamisele ja atmosfääri loomisele väga palju kaasa, ehk see vabastas neid ja, ja tekitas niisuguse muusika justkui ongi nagu liikumisega seotud ja see mõjus üle lava ääre väga-väga hästi. Lisaks veel see ruumikasutus, mis oli huvitav ja muutuv, samuti orel ja viiul, mis minu mõtteviis, sellise isegi parmupill ja ei saa seda ka, aga üks üks koht oli lihtsalt, kus oli positiivorel ja viiul, mis muidu olid teose nimi hoidulge üles säärase oreli ja viiulikoosseisu nagu kõla on sageli seotud ärasaatmisega, vaid ma mõtlesin, et kas see on nagu teadlik või, või on see juhtunud sellised. Jah, neil oli, seal oli palju niukseid võtteid ega polegi muud lisada mind ka lummas väga peenkasutusest kohustusliku loo alguses, kuidas trummi ja ainult ühe orelinoodiga suudeti juba tekitada selline aroniseerimine võte, mis olid täiesti uus nagu mõjus väga värskena. Ja sellele alles järgnes nende tegelikult väga võimas koori esitus. Seda oli väga tore vaadata, kuidas see tekst oli seotud tõesti liikumisega ka, et naised ülevalt lava pealt hüüdsid meestele, et tulge üles. Ja siis mehed tulid. Ja Mooste Elohelü võistluskontserdi peapreemia pälvis ansambel mar puus helina Sommer, Mirjam Kits, Kendra Veskimägi ja käkkingits kolm viiulit ja tšello, samuti laul. Et see oli nendele niisugune väike tore sissejuhatav tekst kuidas nimi valiti M tähega, Puuviljad meeldisid ja siis lõpuks pandi nimeks Marbuus. Noh ikka väga lahedad noored, minu meelest Marbuusi puhul on, on parimaks näiteks sellest, kuidas must võistukontserdi väga heade teiste esitajate ja ansamblite hulgast peab olema siis see võitja, keegi, kes teeb veel nutikam, on veel, vaheldub oma eelparemini kõiki võtteid kasutama, selle suurepäraselt maha esitama ja olema ise sealjuures siis ka veel niuke lavaliselt hea kuju, vahetu, et see on lihtsalt Marbuus, on hea näide selle kohta, kuidas kõik varem välja mõeldud selgeks õpitu esitati ka lihtsalt täiesti perfektselt. See oligi nende peapreemia garantiiks. Minu tähelepanu tõmbasid nende mitmed niisugused eksperimentaalmuusikast tuntud võtted, kus puhuti näiteks riiulisse või mängiti püsitšellot ja et need on nagu niisugused täitsa ju eesti muusika päevadel levinud võtted paga esinesid silmustest. Lisaks mulle väga meeldis nende teises loos selle esitaja soprani, hääle puhtus ja siirus ja ilu. See oli müstika minu jaoks. Marbuus suutis oma seades saavutada sellesamasuguse Rockilikkuse oma klassikaliste keelpillide peal. Kui maailmas on niisugune ansambel nagu tuud selles, mis esitab lihtsalt metal bändide kavereid, siis nemad suutsid oma selles kohustuslikus loo seades vahepeal kasutada samasuguseid, kõlasid kõik, mida me täna õhtul nägime kõiges kõige kõige paremal moel avaldus nende mängus. Ja pealegi oli tegemist noorte neidudega, nii et naised on võimsad tegijad ka muusikas ja rahvamuusikud. Selline oli väike ülevaade žürii tagasisidest Mooste Elohelü võistluskontserdipreemia pälvinud tele. Aga kuni zürii tegi otsuseid, korjasin ka esmamuljeid, mis saadud võistluskontserdilt, mida noppis välja enda jaoks helilooja Alo Põldmäe. Minu jaoks on see festival ülihuvitav, mina olen selle enda jaoks avastanud alles möödunud aastal, kuigi praegu tähistati kahekümnendat aastapäeva ja oli juubel, lausa festival on niivõrd haruldaseks kohas. Moostes hooned muide suurepäraselt no näiteks viinaköök on ju niisugune kontserdisaal, seal võib teha ei tea millist kontserti kõik kõlab haruldaselt hästi, aga samas on helimehed ka väga tasemel, nii et siin põhifestivali oli see võistluskontsert võistlusprogramm ja siin on esinejaid nii erinevaid ja mul on isegi raske öelda, mis on kõige parem, aga siiski kõige parema. Ma siiski ütlen ära, mis minu jaoks oli kõige vapustav. Selline rahvusvaheline kooslus, saan Rootsist Rootsis, Poola Eesti-Soome ansambel, mille nimi on Frender, sädet tatar kaks poolakatest enda siis üks soomlanna ja mängivad selliseid põnevatel pillidel pillide kooslus on juba niivõrd põnev. Niivõrd elamusrikas esinemine ansamblilt Frender, et ma olin lausa vapustatud, et sellisel kujul veel Eesti seda kohustuslikku palase kohustuslik pala on eesti rahvalaul oidule üles Harglast pärit. Selle esitus Fränderi poolt oli ka täiesti vapustav. Täiesti uskumatult tore, aga samas viimane esineja siitsamast maalt või Võrumaalt tuhkvitsa minu arust metsa Tõlli-laadne, selline ürgjõulisus on olemas. Siinsamas on olemas selline tuhk kitsa ansambli näol ja see sooloesineja Evar Riitsaar, jah, oli soolo esimene. Tema oli täiesti täiesti niisugune liider, kes hoidis seda ürgjõulisest väga-väga ülev. Ta tantsis seal ja laulis ja kõik, aga ehe. Aga tegelikult enne kui esines Eesti Rootsi, Soome ansambel, mõtlesin, et paneks esimeseks vokaalansambli Pärnust väga võluv võluva kooslusega ansambel hästi nagu ka nende esinemist päeval. Aga heal tasemel ansambel ja, ja nad on maitsekalt seadnud, ma ei tea, kes nüüd ansambli Nad seavad. Ansambel mirt on suurepärane. Muidugi ka suur üllatus oli vana ja oli ja siin Kalevi kammerkoor Erki meistri juhatusel tegi hästi huvitavasse vanade sellest Eesti rahvaviisist kohustuslikust. Nii et see oli selline lavaline päikene atraktsioon isegi ja koor oli pandud toredasti liikuma ja maitsekalt tehtud seade. Elleri koolist tulid kolm viiuldajat, nad tegid tasemel Paaba ja ka oli ka selline ürgjõuline ansambel. Sellele festivali võistlusprogrammile andis toreda taustaga veel Prantsusmaa Prantsusmaalt tuli mitu toredat ansamblit. Šanss prantsuse Tsiili vaim jõudis täiesti kohale ja nii, et kuskil Eesti rahvalaul hõljus seal andide kohal ka praegu ja jõudis siia ilusa kaarega siia Moostesse. Kui võtta võtta kokku väga lühidalt, siis paremat kohta sellise festivali jaoks on raske ette kujutada, kuivõrd erinevad kohad on siin ja selline kammerlik. Rahvusvaheline festival. Nii rääkis helilooja Alo Põldmäe. Moostes tegutseb rahvamuusikaõpetajana ja koolijuhina Krista Sildoja. Ka tema oli loomulikult võistluskontserdil temaltki. Küsisin võistluskontserdimuljeid. Ma kuulan alati juba, ma ei tea, mitmendat korda selle võistluskontserdi väga kikkis kõrvaga otsast lõpuni ära ja täna oli jällegi väga huvitav, ma saan iga aasta tohutu elamuse selleks, et minu mõte ei küündi isegi nii kaugele, kui kaugele annab töödelda rahvalaulu ja tänased muljed on vapustavad ja siis ma arvan, et minu jaoks oli siin täna lausa kolm-neli sellist, noh, professionaalide kollektiiv lihtsalt ainult vau-efekt. Ja muidugi ma olen äärmiselt üllatunud noortest, kes niivõrd hästi musitseerivad, täitsa nagu valmis muusikud juba. Tegelikult mulle meeldisid kõik, aga ma tooksin tõesti välja oma lemmikud kontserdi avanumber, oopus ja mari, kes seal laulis ja see tervik selles ansamblis oli nüüd väga hästi ühendatud, uus ja vana. Ja see mulle ääretult sümpaatne töötlemise vorm. Et kui rahvalaul kõlabki nagu rahvalaul täpselt nii hääletämber ja kõik maneerid on rahvalaulikud. Aga see kõik muu, mis sinna ümber käib, on hästi kaasaegne. Kogu see visuaal lavaline olek, suurepärane tulemus. Ja siis muidugi kuulasin ja igaühe puhul vaimustusin kõik vokaalkollektiivid väga kihvtid, noored, nagu ma ütlesin, aga no ma tooksin siis välja tõesti oma järgmised lemmikud. Rootsi-eesti-soome-poola segabänd, ränder, seemnete täpselt see formaat, mis mulle kui pärimusmuusikale rahva muusikule sobib, seal on ühendatud filigraanne pärimusmuusikatunnetus, Virtoosne mäng iga muusiku puhul ja meeletult täpne ja nüanssilbikas koosmäng. Seda ei juhtu iga päev lihtsalt sellist musikaalsus nelja erineva inimese vahel. Sellised, nii põne ja niivõrd hea koosmäng. Ja muidugi ei saa üle ega ümber ma juba aastaid olen selline fänn kohalikule seto seto paberile, setu jõu pundile, tuhkvitsa. Ja nad on aastast aastasse läinud järjest järjest huvitavamaks, paremaks ja kuidagi. Ma hindaks neid absoluutselt nagu võistlussituatsioonis, nad on lihtsalt nii ise ja nii eneseteadlikud ja enesekindlad ja väga väärikad, laval lihtsalt neid kui nähtust hindan meeletult. Nii rääkis rahvamuusikaõpetaja Krista Sildoja Sellised olid muljed ja muusikanäited festivalilt Mooste Elohelü 2019. Täpsemalt selle võistluskontserdilt, mis toimus juba kahekümnendat korda. Saate koostajad Liina Vainumetsa. Aitäh kuulamast.