Tere, mina olen Janek Kraavi kuigi spetsialistide hinnangul on järgmisel nädalal pealinna tänavatel oodata aga ketšupi, keefiri, konflikti toome toiduainete tööstuses toimuvat ignoreerides teieni ikka ka mitmeid kultuuriuudiseid. Andreas vee, selgitab Huanitale, mida kujutab endast projekti kirjutamine noorest inglise kirjanikust seedis messist ja tema romaanist valged hambad, räägib raamatu tõlkija Triin Tael. Eero Epner ja Johannes Saar vestlevad eesti rahvuslikust kunstist klassikuid jälle fookuses Jaak Allik Ugalas ja Vennad Krimmid kobarkinos ja ekraanis. Head kuulamist. Andreas vee räägib kultuurikirjas Huaniidale absurdses žanrist nimega projekt kultuuriametnikele kohustuslik. Olaf, Anita tead, ma mõtlesin vahepeal asjade ümber tekkivatest harjumustest, mäletad, kuidas markesel oli 100. aastases üksilduses, Makondo alguspäevadel oli maailm alles nii uus, et asjadel ei olnud nimesid ja selleks, et neist rääkida, tuli minna nende juurde ja neile näpuga osutada. Millalgi oli selline aeg, kui kõigil asjadel oli üks ja sama nimi see, eks ole, see tundub selline kauge kummaline, müütiline aeg ja väga arusaamatu. Sest kuidas sa siis saad nagu millestki rääkida, kui sellel ei ole nime ja teisel asjal ei ole nime ja nii ikka edasi, et oleks nagu palju segadust ainult ja et maailma edasine arenemine. See, et nimed tulid, oleks nagu tõepoolest selline suur ja põhimõtteline edasiareng, lausa progress mõtlemise ja suhtlemise alal, aga võib-olla on nende juttude sisu hoopiski milleski muus, võib-olla siis, kui inimene lobises vähem, see tähendab, nimetas vähem ja ei arvanud, et ta nime andmise läbi on kõigi asjade pealikuks saanud. Võib-olla oli elul siis mõni kvaliteet juures, mida praegu enam lihtsalt ei ole. Võib-olla näiteks olid suhted inimeste ja asjade vahel hoopis otsesemad ja selgemad. Sõnadest tekitatud hägustusi ei olnud lihtsalt vahel näiteks see, mille peale näpuga näidati ja öeldi, see oligi see, mitte mõni ebamäärane ja ebaselgeid ja mis see sissejuhatus ei ole mul niisama lihtsalt üks mõttearendus teemal ehk ja võib-olla kuhu ma edasi liikuda tahan, on, et vaat meil siin Euroopas kui midagi teha tahetakse, siis mitte ei minda kohale ja ei tehta seda ära, vaid kõigepealt istutakse maha ja hakatakse projekti kirjutama. Sest kui ei ole kirjutatud projekti, siis ei ole ka raha ja kui ei ole raha, siis üldjuhul pole ka probleemi, see tähendab, mõtlesid, mis sa mõtlesid, aga tegemata see jääb. Omamoodi on see ju hea ka, et on võimalus kirjutada ehk et on olemas terve hulk süsteeme, kes viitsivad sinu projekti läbi lugeda ja vahel ka annavad raha, aga üks teine aspekt on siin, mis mulle silma jäänud ja millest ma tegelikult tahan sulle rääkida. Ametnikud on suutnud kujundada olukorra, et kõigi projektide sõnastused on alati nagu ühe vitsaga löödud, selles mõttes, et ühed ja samad sõnad isikupärale, rattastiil ja nii edasi ja nii edasi. Ametnikud eeldavad kuidagi täiesti enesestmõistetavalt et sa pead oma kunstist rääkima neile arusaadavas keeles. Häda on aga selles, et see ei jäta järele mitte midagi isikupärast, sinu kunsti tegelikku sisu kirjeldavat ja nii ongi, et kasutatakse kokku leppelisi sõnastusi ja ei räägita õigupoolest sõnagi oma kunstiasjast nagu mingi tingitud paratamatus. Kõigile on teada, milline on nõutav vorm projekti kirjutamisel ja kõik järgivad alateadlikult ja alandlikult seda vormi, sest muidu ei saa midagi. Siis, kui sa asjast nii räägid, nagu ta on lihtsalt sellepärast, et siis nad ei saa midagi aru, ametnikud aga kunstnikuna. Mulle tundub, et ma tahaks oma kunstiprojektist rääkida ausalt, isegi siis, kui ma selle jaoks raha küsin. Mitega, kasutades kokku leppelisi kohustuslikke mõisteid nagu innovatiivsus, multimeediapõhine, selgele põhiteemale ehitatud, kergesti jälgitav ja laia kandepinnaga aitab kaasa üldise kultuurilise infrastruktuuri arengule ja muud sellist, täiesti sisutut lollust. Kui kunstnik läheks oma kunsti juurde ja näitaks näpuga selle peale ja ütleks see siis see räägiks tema kunstist 100 korda rohkem kui kõik need tuhanded piinlikult vastutulelikud ja püüdlikult vormistatud leheküljed projektidest ja taotlustest. Mul tuleb meelde üks väheseid häid lähenemisi ametlikule peale surutud vormile. Oli Kivisildniku kunagine soovituskiri Kulkale, Kivisildnik kirjutas, Jüri tegi hea raamatu, antke talle raha, kõik, ma tean küll ametnikud nimetataks seda originaali tsemiseks ja küsiks, et mis siis saaks, kui kõik niimoodi hakkaks kirjutama? Mitte midagi ei saaks siis lihtsalt elujänes väljendus muutuks normaalsemaks ja saaks lihtsalt ja selgelt ära seletada, mida me õigupoolest teen. Isegi siis saaks, kui minu kunst, mida ma kavatsen teha, ongi selline, et temast ei ole ühelgi linnakodanikul mingit kasu. Et seda vaadata, on väga ebamugav, et kõik välisturistid aetakse selle juures pika puuga minema. Et seda tegevad kunstnikud on tõrksad, jaga ühtegi seletust, et hiljem ei kirjutata ühtegi aruannet ja kõigile, kes vaatama tulevad, näidatakse Dresa ja öeldakse, vaat siin on su kunst, diabeet, kunst ei pea ja selle ma kirjutasin suurte tähtedega olema turvaline, vastutulelik ja arusaadav. Nendele mõistetele ei ole kunsti olemusega mitte midagi pistmist ja ka seevastu tulemata tõrges kunst võib olla väga tugev ja väga vajalik. Mul on, tead, tõsiselt hea meel, et sinofonita projekte ei kirjutanud, sinuga saab ikka veel normaalses keeles rääkida. Ja kui vaja on, saab jõe ääres jalutades näiteks minna imeliku asja juurde ja näidata näpuga öelda see ja sina saad kohe aru, mida ma mõtlen, ilma et ma peaks seda sulle esitama kolmel neljal lahti kirjutatult ja kasutama sõna innovatiivne kontseptsioon. Vaiphonita selleks korraks. Kirjastuselt Varrak on sarjas moodne aeg ilmunud Jamaica inglise päritolu kirjaniku seedis Messi raamat valged hambad. See on vaimukas perekonnaromaan, mis pakukat tõsiseid üldistusi meid kõiki ümbritsevast palju kultuurilisest maailmast. Kes on see noor briti autor, raamatu tõlkija Triin Tael. Tema ja ema on sündinud Jamaical, tuli Londonisse elama seedis Meghan ise sündinud Londonis 1975. aastal seedis, mis ütleb, et kooliajal tegeles ta kahe asjaga ta tegeles stepptantsuga ja lugemisega ja vanuses viis kuni 15 eluaastat lootis ta kirglikult saada muusikalitäheks ja esineda selliste meisterlikult Jing helli, aga siis ta mõistis, et muusikalid aeg on ammu läbi ja sukeldusraamatutesse. Kui ta ülikooli läks Cambridge'i õppima, siis ta ütleb, et ta polnud absoluutselt elu näinud, ta polnud mitte kuskil käinud, ta polnud mitte kellegagi maganud, nii et kogu tema ja elukogemus tuli raamatutest ja sellepärast on tema teosed ka nii-öelda kummardus kirjandusele. Sealt võib leida palju paralleel. Valged hambad ilmus kuis, mis oli alles 24 aastane ja sai mitu mainet, et auhinda ja, ja osutus väga populaarseks. Ja see kirjanduslik agent, kes selle raamatuga tegelema hakkas, otsustas selle raamatu väljaandmise 80 leheküljelise jupi põhjal ja kuuldavasti maksis selle eest 250000 naela avanssi, mis on nii inglise kui eesti vääringus väga suur raha. Mesi teine romaan uutel Krossman autogrammi ilmus 2002. aastal, aga sel sügisel ilmus Smithi sulest kolmas romaan, mille pealkiri on Piutši. See tähendab raamat, mis räägib ilust ja see tegelikult põhineb paljuski Iiemm Fosteri kuulsal romaanil Havoitsenud ning sinna juurde miksitud siis ka see tänapäevateemasid ja seesama on biotsi on valitud maailma ühe mainekama raamatuauhinna, Carfaisi lõppvalikusse. Neid romaane on seal kuus ning juba järgmisel esmaspäeval selgub, kes siis selle auhinna võidab, siis mis ei ole küll favoriit. Favoriidiks peetakse kasuo Žīgure uut teost, aga mine tea ja juba sinna lõppvalikusse sattumine on loomulikult autori jaoks väga suur tunnustus. Valged hambad oli tema debüüt ja põhjustas tõesti omamoodi plahvatuse või, või skandaaligi, sellepärast et see on tõeliselt efektne, särav, irooniline ja, ja tõesti suuri üldistusi pakkuv ja ja brittidele võib-olla veidi haigetki tegevteos. Kui mina kunagi koolis käisin, siis. Ma mäletan inglise keeletunniste, et pidime pähe õppima sellise lause Londonis West Endis elavad rikkad inimesed ja iistendis elavad siis vaesed inimesed ja töölised, aga selles raamatus avaneb lugejale hoopis keerulisem ja selline värvikam London mingisugune vahepealne ruum, kus ei ole nii teravaid eristusi. Kuidas võiks iseloomustada romaani, Londonit ja selles elavaid tegelasi? Valgete hammaste London on äärmiselt kirev ja sellised vanad polaarsused on täiesti kadunud. Tegevus hargneb Põhja-Londonis, aga seal leidub absoluutselt igasuguseid inimesi küll sisserännanuid ja intellektuaale, kes on seal juba ammu elanud. Et see on üks selline väga kirev ja lõbus kompott. Mulle tundub, et selle romaani sellise inimese kujutuse aluseks on väikese inimese pojetiseerimine. Kui inimene ei ole peaminister või jalgpallur, siis ajalugu temast välja ei tee. Siin on üks väga sümboolne detail. Üks peategelasi, Aadžidžounse osales 1948. aasta Londoni olümpiamängudel ja jagas seal trekisõidus kolmeteistkümnendat kohta. Aga annaalidest ja protokollidest oli ta mingi näpuvea tõttu välja unustatud. Kas selline väikese inimese poeetika? Põhimõtteliselt sobib seda romaani meetodit kirjeldama? Jah, see on üsna täpne kirjeldus minu meelest samuti. Peategelased on kaks keskealist meest, kes, nagu kõik inimesed on, on püüelnud õnne poole ja lootnud elult saada. Kui mitte peavõitu, siis midagi midagi ikka päris head ja avastavad, et see elu on jõudnud juba kesk ja lõpupoole. Armastust polegi olnud ja see on väga liigutav ja seedis, mis on oma tegelaste suhtes vahel küll irooniline, aga on näha, et ta peab neist lugu ja armastab neid just sellistena, nagu nad on. Selles romaanis käsitletakse tegelikult ju kõiki tänapäeval olulisi teemasid religiooni, ajalugu, abielu probleemid ja põlvkondadevaheline konflikte. Mängu tuuakse ka äärmusrühmituste ja geenimutatsioonide teema. Aga selle teemade laviini liikumapanevaks jõuks on mu arvata, kes siis juurte või pärit talu küsimus. Mulle jäi meelde repliik ühelt India päritolu südametemurdjat kelnerilt kes põhjendab ebaedu inglise naiste juures väga lakooniliselt. Liiga palju ajalugu, raisk. Aga kuidas need hoiakud siin romaanis kujutatud teatud eri põlvkondade puhul varieeruvad või muutuvad? Vanem põlvkond siin Bangladeshist pärit samad nik paali kujul rõhutada pidevalt oma oma minevikku ja peab seda midagi millekski väga väärikaks ja ülevaks. Aga Suurbritanniasse maandudes märkab ta, et keegi ei tee sellest välja. Ja kõige hullem on see, et sellest tee välja tema enda lapsed. Nii et siin on see vanemad ja laste vaheline põlvkonna konflikt väljendub just nende väärtuste ja ajaloopärandi hindamises tõesti, et isa sooviks tema lastest kujuneksid väärikad moslemid, aga loomulikult noorem põlvkond, kellel on juba rokkmuusika ja tüdrukud ja mis kõik peas mässab selle vastu. Selles raamatus väidetakse väga vaimukalt, et kõige hiiglaslikumad maneerid ja kõige parem inglise keel on india lastel. Kui nüüd kasutada sellist analoogiat, siis milline on tänapäeva inglise kirjaniku keel? No see keel on väga-väga kirev ja mis on sellepärast just väga põnev autor, et ta tahab haarata kõikvõimalikke ühiskonnakihte kõikvõimalikke usu õpetusi ja, ja rasse ja rahvusi. Ja sellepärast on, on selle romaani keel ka väga kirev, siin on palju eris länge ja kõnelemise viise ja samas on huvitav see, et Smissi tegelikult ammutab väga palju materjaliga minevikku, kirjanikest just nimelt inglise kirjanikest, mitte asumaade kirjanikest. Selles romaanis palju ka, nagu kriitikud on maininud pikensliku ja samas ka lähiaja staaride, maandusin eimise ja Iiemmegiooni stiili veidi. Kuidas võiks või peaks see romaan kõnetama tänast Eesti lugejat? No küllap eesti lugejale võiks süstida sellist tolerantsust ja rahulolu selle üle, et meie linnapilt ja rahvuslik koostis on seni ikka väga ühtlane võrreldes Londoniga aga ka seal saadakse väga hästi hakkama, nagu läheb. Elu on väga kirev ja keeruline, aga siiski elamist väärt. Kobarkinos ja ekraanis on huvilistel võimalik veeta aega vendade Grimmide seltsis, mis on juhtunud meie kõigi poolt armastatud muinasjutuvestjad ega Terry Gilliam uues filmis. Sellest kõneleb lähemalt filmikriitik Martin Oja. Võib-olla kõigepealt. Natuke filmi sisust, kuigi siis tõesti väga lühidalt, sest mis mõtet on jutustada seda, mida saab vaadata. Peategelasteks vennad klemmid ühelt poolt nagu täiesti ajaloolised tegelased, aga teiselt poolt jällegi mitte vaataja, kes loodab näha filmi Grimmide eluloost või siis vähemalt tõe pähe pakatavad tõlgendust, nagu näiteks Milos Forman jama teos seda vaatajat tabada pettumus. Filmis on ajalooline sügavalt läbi segatud välja mõelda. Vennad Krimmid, kes tunnevad küll sügavat huvi rahvapärimuse vastu, isegi koguvad sõda, on isevärki petised Jakob ja Wilhelm ehk filmis siis tšeki, hull teenivad elatist hoopis vaimudele mõtlemisega. Nad kasutavad ära maarahva ebauskuja lihtsameelsust ning vabastavad inimesi Luubainajatest kummitustest ning vaimudest. Paraku mängivad pahade vaimude rallivendade palgatud abilised, aga sellise kelmuse eest on nähtud karmid karistused. Peagi jäävad vennad ametivõimudega ja neid ähvardaks. Hukkamine on ainult üks võimalus karistusest pääseda. Nad peavad lahendama mõistatuse, mis pole nende endi poolt loodud. Nimelt kusagil Saksamaakolkas kaovad ühest külast üksteise järel noored tütarlapsed. Vennad on tükk aega üsna veendunud, et süüdi on samasugused petised nagu nad ise paraku leiavad. No täiesti ebatavaliselt sünge ja kurjakuulutava metsa, kus puud liiguvad ühest kohast täis möödu ventid Sõrmuste isandast ja juhtub veelgi koledamaid asju. Hirmuga taipavad kremlile, et on sattunud tõesti keset vägagi muinasjutulik ümbrust. Mulle tundub, et filmi lõppedes vaataja saalist välja jalutada ja mõelda, et mis kuradi lugu see nüüd oli, oli see siis naljana mõeldud või mitte, või hoopis õudusfilmile, tegelikult on filmirežissööri Terry Gilliam ei kavatsused üsna kindlad. Terry Gilliam on tõeliselt andekas ja mitmekülgne lavastaja kes sai suurema avalikkuse ees tuntuks eelkõige Monty Pythoni meeskonnas. Samuti on ta vändanud suurepärase põnevusfilmi 12 ahvi. Ja tema eriskummalist huumoritaju väljendab võib-olla et kõige rohkem komöödia Brasiilia mis on saanud teatas ringkondades lausa kultusfilmiks. Samuti nagu Farand Lohwinginud Las Vegas, mis lihastust 1998 ja oli siiani viimane hiljem film võiks öelda, et vendades Krimmides kumav õhkõrnalt läbi Monty Pythoni vaimu iselaadi musta huumorit, kuigi kohati on film ääretult sünge, tõsiselt õudne. Filmitegijad on väga hästi kasutanud õudusfilmidele omaseid võtteid. Alates visuaalsetest efektidest ja lõpetades muusikaga ja montaazi ja luuakse vägagi meeleolu. Kas tegevus paiknemise, nõiutud mets. Igatahes on see suhteliselt veider maailm, mis filmis luuakse. See võiks meeldida ehk Ta nii loomingu austajatele. Näen ka seoseid Jean-Pierre näe, või siis tema mõttekaaslaste loodud atmosfääridega võib-olla pisut filmidega kadunud laste linn või siis Vidak. Aga mis siis ikkagi peitub vendade Grimmide haiglase pealispinnal, ütlesin juba, et Terry Gilliam, meil on suhteliselt kindlad kavatsused eks millega ta ka suurepäraselt hakkama sai, zhanripiiride lõhkumine, sellega võita, vaata tõeliselt segadusse ajada. Öelda vendade Grimmide kohta, et see must Studia jääks lootusetult lapikese kirjeldaks vaid ühtegi hülge sellest filmist. Tegelikult on tegemist hoopis millegi keerulisem, aga muuseas võib leida näiteks sotsiaalseid, poliitilisi alltekste. Nimelt toimub tegevus Saksamaal, mis on parajast Napoleoni poolt okupeeritud. Kurjad ametivõimud, kes tahavad, vendasid võlla tõmmata, muidugi prantslased. Aga mängudesse mari piiridega ja selles loos üldse on kindlasti viited teadvuse piiridele sest vennakesed klemmid satuvad mingis mõttes just keset neid muinaslugusid, millega nad nii agaralt tegelenud on üldse mängud normaalse filmi mõista ka sellega, mida inimesed tahavad reaalseks filmiks. Üldiselt on Terry Gilliam alati mõista andnud, et tahaks teha nii ebanormaalset filmi kui võimalik. Varjatud inimene on seal kindlasti peidus mõtet ka päris klemmide kohta ja muinasjuttude jutustamise kohta üldse. Kasutatud on iseenesest väga vana ideed mõistulugu jutustajast, kes satub ise oma lugude sisse või siis loojast, kes satub konflikti oma loominguga. Samas üks asi, mida võib-olla Polnudki plaanitud selle filmiga välja öelda, aga mida võib sealt välja lugeda, on ajalooga sellise paljastamine. Ajalugu kui midagi subjektiivset ja kergesti haavatavad, sest võib-olla mäletavad Tulevikku inimesed, rändasid Krimm just selle filmi põhjal. Võib-olla usutakse tõsimeeli, et vennad olidki petised ja seiklejad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suurtes vaidlustes ja finantstülides sündinud film on suhteliselt erandlik Hollywoodi kohta. Võiks öelda, et Gilliam harrastas oma visioone läbi suruda ja mingis mõttes kapitalistlikud tootmissüsteemid ära teha. Igatahes midagi päris erinevad tavapärasest filmikogemusest. Võib tunduda uskumatu, kuid ometi olid just keegi Conrad ja Nikolai need, kellest alates hakati rääkima eesti rahvuslikust kunstist. Õnneks liitusid nendega varsti Kristjan ja Ants ja Oskar ja veel mõned ning nii arvatakse üksmeelselt, et 20. sajandi algus nägi kauaoodatud Eesti kunsti sündi. Neil päevil avati Kristjan Raua majamuuseumis Tallinnas nõmmel kahe erakoguja Mart Lepa ja Renee Kuulmanni kogude põhjal näitus kus üleval just mäe Triigi, Laikmaa, raua, Kallise ja teiste tööd. Ent milleks ikkagi rääkida rahvuslikust kunstist, kas rahvusliku kunsti üleüldse ongi olemas? Nendele hirmutavatele küsimustele annab lohutavaid vastuseid Johannes Saar, küsis Eero Epner. Hiljuti avati Kristjan Raua majamuuseumis näitus, kus on kahe erakoguja kogudest üleval tööd Kristjan Raualt, Ants Laikmaalt, Oskar kalliselt, Nikolai triigilt, Konrad mäelt ja nii edasi. Ja üldiselt on see seltskond, keda loetakse niinimetatud Eesti rahvusliku kunsti alusepanijat, eks. Aga kas ja mil määral saab teie arvates rääkida rahvuslikkusest kunstis? Rahvuslikust kunstist saab ikkagi rääkida eelkõige rahva tahtel mitte niivõrd kunstnike otsuse põhjal ja see on mingisugune tagantjärele fenomen, mis piltidele nii aja jooksul tagantjärele külge kleebitakse. Nii et jah, miks mitte, saab rääkida ja räägitakse. Ongi minu arvates täheldatav see, et viimasel ajal aga võib olla ka üldse on publiku seas teatud nõudmine sellise rahvusliku kunsti järele, et kas te olete sellega nõus ja millesse teie arvates tugevneb? Ma ei ole nüüd jälginud viimasel ajal publiku ootusi kaasaegse kunsti suhtes ja üldse kujutava kunsti suhtes. Aga kui te ütlete, et see on olemas, siis võime me teha mingisuguseid oletusi ühiskonna enda kohta ja nii-öelda olukorra kohta riigis. Me ilmselt ei küsi endalt, milleks oli vaja rahvusliku kunstinõukogude okupatsiooni ajal. See on nagu selline, et rahvusliku identiteedi taastootmiseks ja tugevdamiseks ja Pallase traditsioonid oli täiesti konkreetne poliitiline funktsioon selle juures. Aga kui nüüd 21. sajandi alguses hakatakse kunstist uuesti otsima mingisugust rahvuse keha, siis võime oletada, et oleme jälle Santunud mingisuguse uue survemehhanismi alla olgu see siis poliitiline või majanduslik, et mingisugused ohumärgid on õhus, rahvas tunneb mingisugust ahistust ja tasakaalustamaks, seda provotseeritakse kunsti siis taas mingisugune rahvuse keha, mis on nii-öelda hävimisohus. Aga kui vaadata rahvuslikkuse teemat laiemalt mitte ainult kujutavas kunstis, vaid kultuuris, siis kas teie arvates rahvuslikus, kuivõrd ta on ikkagi selline ajalooline fenomen ja kuivõrd on miski, mida, mida erinevad jõud nii-öelda ära kasutavad ja mis eesmärgil nad kasutavad? Ta on mõlemat, Ta on loomulikult on ta ajalooline fenomen ja loomulikult on ta igasuguste poliitiliste manipulatsioonide objektiks, ta on seda alati olnud. Ehk siis küsimus on eelkõige puhtalt kunsti tõlgendamise suunas. Ehk siis millisesse väravasse seda interpretatsiooni palli mängitakse ja on selgelt erinevad tõlgendajad lähtudes oma maailmavaatelt, kisuvad seda suunda nii-öelda erinevatesse suundadesse. Poliitikud enda nii öelda kapsamaale ja näiteks vasakpoolsed radikaalsed intellektuaalid omavahel kas või siis nii-öelda oma katmaale. Aga kui nüüd siin hakkab tekkima mingisugune seinast seina konsensus, kuidas nagu kunsti mõista siis võime tõepoolest rääkida mingisugustest, kultuurilistest, rindejoontest, mis läbivad kaasaegset ühiskonda. Aga noh, ma praegu ainult spekuleerin, ma ei ole nii-öelda kontrollinud, näinud ega kohapeal olnud ega välitööd teinud selle koha pealt. Üks mõiste, mis rahvuslikkusega kunstis seostub, on kahtlemata selline konservatiivsus või traditsioonilised. Kui hakatakse rääkima rahvuslikkusest kunstis, siis just nimelt viidatakse tagasi sellele sajandi algusele või siis ka ballasele ja kaasaegsest kunstist. Reeglina rahvuslikust publik vähemalt ei oota. Kes rahvuslikus jääbki ka laiemalt kultuuris sinna, nende rahvuse sünniaega või oodatakse seda ikkagi kaasajalt. Sõltub sellest, mida rahvuslikkuse all mõista, kui me mõtleme selle all näiteks Kristjan Raua laadis etno grafismi, siis noh, tõepoolest Pean ütlema, et rahvuslikkuse motiiv kunstis on tegelikult väga pisike. Aga samas me teame, et me näiteks räägime sellisest dramaatilises kosmopoliidist nagu Konrad Mägi räägime ka tegelikult kui rahvuslikust aardest, nii et noh, tegelikkuses mõistetakse seda rahvuslikust vähemalt tagantjärele märksa laiemalt. Ehkki näiteks Konrad Mägi eluajal noh, peale tema õpilaste teda väga palju ei tunnustatud kolleegidel. Nii et jah, ma usun, et aja jooksul see rahvuslikkuse mõiste muutub nagu järjest avaramaks kogu aeg, mida pikemaks meie kultuuriajalugu venib, seda avaramaks ja mahukamaks läheb rahvuslikkuse mõiste k ütleme traditsioonilised või ajaloolised kultuur, rahvused Lääne-Euroopas mõtestavad rahvuslikust väga laialt ja nii-öelda ka etteruttavalt juba näiteks räägitakse prantsuse rahvuslikust videokunstist umbes sellisel toonil, nagu see oleks olemas ja oleks alati olnud ja kuulub täiesti loomulikult luure ja kuhu iganes samadel alustel nagu ükskõik milline teine. Näiteks lõi 18. aegne barokk või rock kokku maali ja et noh, rahvuslikust kiputakse juba etteruttavalt nägema kõikides peale tulevates suundades aidates seeläbi nii-öelda tugevdada oma rahvuslikku eneseväärikust. Valimiskampaania haripunktis üllatab taas Jaak Allik seekord Viljandi Ugalas lavastatud poliitilise salongikomöödiaga õnnetunne poliitikast, mitte huvitaval teatri kriitikul raid Davestikul on selle kohta oma arvamus. Maailmas on ikka teatrivahendeid kasutatud ka selleks, et viidata igasugustele ühiskonda, kurnevatele, mädabaisetele poliitikat või riigikorda tervikuna. Mäda paiseks nimetada on kuidagi imelik. Poliitikas endas on aga katkukoldeid kuhjaga. Lähiminevikku eesti teatrist ei meenugi teatritükki, mis otseselt tegeleks poliitikaga. Muidugi mitte küll metatasandil, aga sellisel kujul, mis näitaks ja, või naeruvääristaks seda, mis võimul püsimiseks tehakse. Sest see, mida tehakse, on normaalse inimese jaoks väga veider või lausa haiglane. Selles mõttes on Ugala õnnetunne vajalik ja õige ettevõtmine. Et ehk see ärgitab samas suunas mõtlema ja tegutsema nii kohalikke kirjutajaid mitte humoristide kui ka lavastajaid. Sellest, mis toimub praegusel hetkel, meie riigis saaks ainest ka lausa lasteteater. Näiteks lavastusega kõlvatu kohukese seiklused tuleks hakata tegema selgitustööd, mis tegelikult toimub, kuidas pool ilus käituda ja nii edasi, aga see selleks. See Jaak Allik kui harva lavastav teatrikriitik ja poliitikas nüüd otsustas midagi lavastada paneb kergelt öeldes asja vastu huvi tundma allikal valinud näidendi, mis üsna üheplaaniliselt tegeleb eetikaga poliitikas ehk näitab lõigukest võimul oleva inimese elust, kes oma positsiooni iga hinna eest tahab säilitada. Õigemini näeme teisi inimesi, meeskonda, kes rabelevad selle nimel, et nii-öelda ministrikoht säiliks ja seeläbi ka helge elutervele parteile. Muidugi on tegemist komöödiaga isegi andiga ning kohustusliku nätaka saavad nii vali kord mehed, Hummeri tüüp kui ka teised. Kahjuks ei saa täiesti poliitika huvita siinkõneleja olla sama meelt poliitikahuvilise teatrikriitiku Valle-Sten maistega kes eilses sirbis kirjutas, et lavastust olla kontseptuaalselt meelepärane või vähemalt kõnekas oli see, mis toimub võimukoridorides ja tagatubades kujutab endale niigi iga vähegi mõtlev inimene ette ajakirjanduse ja opositsiooni abiga. Alliku idee näidata räpaseid tehinguid ei ole mu meelest sel põhjusel viljakas, et võtta, kuidas seda tehakse, ei ole tõsiseltvõetav. Seda eelkõige teatrivormi mõttes. Väiksed läbi lillede torkeid ja itsitamine ei näita asja õiges valguses, ei valgusti välja. Poliitiliselt põrversused. Tuleb aga kahjuks nõustuda Valle-Sten Maiste kogu ülejäänud lavastuse kohta käinud jutuga. Tõesti tegemist on üsna triviaalselt hea komöödiasõbra jaoks natuke igavalavastusega. Õlgu paneb kehitama see, et kergelt eemaletõukav teema, paljudele poliitika ju nii mõjub, on vormitud lihtsameelseks salongi komöödiaks. Või siiski nõustuda, et Alliku idee pole paha. Aga taoline teatrivorm hävitab üsna ruttu kõik õilsad kavatsused. Üritada iga hinna eest igas lauses nalja teha ei ole naljakas. Vähemalt esietendusel veel oli ka näitlejate mäng kahtlaselt õõnes. Ugala head näitlejad peaksid hakkama saama ka poliitikute ning ajakirjanike mängimisega. Teatri uue näitleja Janek Vadi mängus oli midagi vaadata-kuulata, samamoodi ka Arvo Raimo esinemises. Arusaamatu oli, miks lasi lavastaja teatri ühel tipul Hilje murelil mängida lolli, kas läbi nina kiunumine on mingi Toompea sisenali? Ühes varasemas sirbis oli lavastaja allik murelik et kõige kahetsusväärsem oleks see, kui leiduks mõni kriitik või vaataja kes ei saa aru, miks ta selle teksti lavastas. Sellega pole muret, kes vaatab, saab hästi aru palju muid valikuid jäätegi. Siiski hakkasin mõtlema, et äkki on lavastaja ikkagi kaval, liikleb metatasandil, et vahest ahtisto terve selle realistliku nihke, et ja kujunditeta lavastuse ning mageda lavakujundusega edasi anda seda, millest näidend meile niikuinii rääkis. Et vaataja tunneks iga minuti ja iga rakuga. Et eetika puudumine poliitikas on kergelt öeldes taunimisväärt. Saate lõppu ka üks tõeliselt hea kultuuriuudis mulle ja paljudele teistele eestlastele saadeti koju Keskerakonna noortekogu infoleht, kust leiame ka slõugani. Meie oleme targemad kui laim. Lõpuks ometi on kaua kestnud debatiga troopilise puuviljaga lõppenud. Eestlased on ka kõrgemalt poolt arvatud kultuurrahvaste hulka. Selle sündmuse puhul õnnitlevad kaasmaalasi tänase saate toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma. Lõpevad kultuurikaja saab veel kord kuulata klassikaraadios kell 18 15 ja nädala jooksul vikerraadio koduleheküljelt. Järgmine saade on järgmine kord pidage vastu rahulikku nädalavahetust ja kuulmiseni.