Meie festivali žürii on siis nüüd jõudnud Virumaale žürii koosseisus professor Artur Vahter, Helju Tauk, Ants Üleoja alle vaja, kuna areng kuulasime Rakverenaiskoori Viru kontserti. Virukava on üles ehitatud mõtisklustest ja musitseerimisest kodu, maakodu, kodu, looduse ümber. Siin on lüürilist unistamist, jah, siin on ka vahetut, patriootilist vaimustust. Kava on meeldiv põhiliselt eesti autoritest kokku seatud, siia liituvad ka mõned teiste rahvaste laulud. Kava dramaturgia mõttes näikse olevat nagu väikestest osadest koos. Esimene ja teine laul, kodumaa ja suve ühineksid nägu. Üheks väikeseks tervikuks. Mingil määral mõjub kaasa ka see, et mõlemad on kolm neljandikku kuusk kaheksandiku taktimõõdus hõljuma laadiga edasi tuleb nagu omamoodi pöördepunktiks ja esimeseks kontrastiks kavas Eugen Kapi tumedatooniline Mets. Ja nagu kokkuvõtteks siis härma laul. Edasi on jälle paar laulu lüüriliseks kõrvale põikeks ja siis juba natukene liikuvamad ja lustakamaid või siis ka jälle unistavad rahvalaulud. Võib-olla sellepärast, et kavas valitseb selline kolm neljandik liikumine ja laulud ise enamjaolt ei ole ka mitte väga suures kontrastis on natuke ehk kava üheplaaniline kava teostus oli üldiselt päris kena. Ta võinuks olla laulmise mõttes puhtal. Mis mind kõige enam häiris, oli ehk niisugune silmapiiri kitsus liikumise mõttes. Selline tunne on, et aktijooned on nagu seinad ees mistõttu ei näe ikka kaugemale kui joonest jooneni, aga fraas liigub paraku kõrgemal üle taktijoonte. Vaat sellist nägu taktipoolteks, jagunemist hakas kõrva Eduard Oja suveöös või ka kõigile tuntud ja armsast laulus nagu Härma õitse kasva, ela ja siis ta ongi selline tunne, olles nüüd siin kuulanud paljusidki koore. Et niivõrd-kuivõrd, muusika on helide liikumine ajas ikka väga palju, määrab musitseerimisi, uuris asja liikumise tunnetus ja mõnigi asi saaks hoopis uue näo, kui ütleme, mitte eriti võimeka isetegevusliku koori juures nihutada musitseerimine kuidagi liikuma, fraas hakkab elama, muusika hakkaks hingama ja mõnigi võib olla ebatäpne detail või mõni väike intonatsiooniline vääratus segaks palju vähem. Nii et võib-olla rohkem, kui me arvame, määrab asja tempo valik ja määrab asja ka see, kuivõrd valitud tempo sobib dirigendiga, sobib kooriga, sest ei ole mitte olemas ühte õiget tempot. Aga on olemas üks selle dirigendi, selle koori ja siis selle laulu õige tempo. Mis puutub vokaalsesse külge, siis mõnel pool torkab silmakirju tooni andmine kergelt lahtine eriti ja hääliku puhul Miina Härma laulus õitse kasva, ela laulu ülemistes kõrgemates registrites. Eriti võib-olla torkab see silma jagunud aplaus, mets ning ka Eduard Oja suveöös. Vokaalses küljes. Väga soodsa mulje jätsid solistide saated toredalt puhtalt ja meeldivalt sooritatud. Midagi intonatsiooni kohta ventilatsiooni kohta on siin ikkagi nii ühel kui teisel laulu küsimärgid järele, see tähendab, et kõige paremas korras ei ole. Võib-olla eriti torkas see silmakapi laulus mets, kus on skamatismi ja just nii dramaatiline liikumine, see on ka pluss naasta koolidel niisugune pähkliks seal alati olnud lihtsalt liiga raske, aga samuti näiteks härma lammas, õitse kasva, ela, mis on suhteliselt ju võib-olla lihtsamakoelisem ka seal oli tunda ühes või teises kohas väiksemaid ja suuremaid möödalöömise, selles osas tundub nagu esimene sopran ei küüni alati oma tippudeni välja, et siin on võib-olla niuksed kõige silmatorkavamad patud, nagunest, kõrged akordid, kui see iilejat pea otsa vanemad, siis ta hakkab väga silma kõrva. Paistab, et Arno Kasemaa kui koorijuht. Tema tunnetab just lüürilisi laule rohkem. Kuid siiski tahaks märkida seda, et see lüürika on võib-olla antud natuke raskepäraselt, tempod jäävad mõnikord veidi aeglaseks. Ma rõhutaksin veel seda, et oleks vaja nii õhulisemad ettekannet näiteks juste Eduard Oja suve ühes, kus esimene osa, see kolm neljandikku hõlju liikumine, õhuline suveöö peaks väljenduma ka muusikas. Seda võib öelda ka mõne teise laulu kohta, näiteks Gustav Ernesaks õhtulaul just see raskepärasus. Minu arvates on selle koori suurem puudus, kuid üldiselt on tunda musitseerimas rõõmu ja koorijuhi loovat tahet. Ma ütleksin paar märkust võib-olla nende laulude järjestuse kohta. Kuna see üldine kava plaan on tõepoolest vägagi lüüriline, siis vast näiteks esimese ja teise laulu kõrvuti olemine ei mõju või selles mõttes soodsalt, et eriti Jaan paku laul, mis on ka lahendatud nagu lüürilised plaanis, olgugi et on temaatiline laulamise lüürilisema küljega sinna juurde nagu suveöö. See nagu ei annagi midagi juurde, näiteks võib-olla kui Eugen Kapi mets oleksin vahel olnud, kui ta siin kavas juba on. Võib-olla siis need laulud eraldi võetuna oleks nagu rohkem rääkima hakanud. Aga praegu need laulud nagu sulasid üheks lauluks selles mõttes ma tahaksin juure lisada, et puudujääk pianost. Kui Peanut on vähe, siis kontrast on ka vähe. Minu arvates see kava on koorile jõukohane. Ainult üksikud laulud võib-olla käivad koori praegusest tasemest üle jõu. Tooksin siia Eugen Kapi metsa, kus esines võib-olla intratsioonilisi vääratusi kõige rohkem ka mind segavad just ettekandel liialt rõhutatud taktialused. Kas või jällegi seguste värsaks õhtulaul kui Enn Oja rahvaviisi ainetel loodud lepatriinu ka seal isegi mõelda, et seal on lihtsalt niisugune Meetum liialt tugevasti välja toodud takti esimesel löögil tulevad kõik osad on ühetugevused, võib-olla seda ka, et kõik taktiosad, kuid just mõnel pool eriti tundus nagu olema takti esimene löök. Mulle jätsid väga soodsa muljega koori solistid. Viimaste laulud ettekannetes, eriti peaks ütlemiste Armeenia rahvalaulu esitamine solisti poolt Eevi sukka poolt. See oli väga toreda häälega ja väga nii muusikalist ette kantud. Aga mida võiks üldse öelda kuuridambrise külje kohta? No eelkõnelejate märkustele on siin raske vastu vaielda, nendega tuleb nõus olla. Mina isiklikult tulin täna seda koorid kuuluma teatud eelarvamusega sest aastaid tagasi mul oli võimalus rakveres avalikul kontserdil seda koori kuulata ja siis jättis ta mulje kaunis keskpärase tänaseda. Raadiokontserti kuulates. Ma olin meeldivalt üllatunud, koor on teinud päris toredaid edusamme, kokkuvõttes päris meeldiva mulje jättis. Ma siiski toetaksin veel seda, et minu jaoks oli kava siiski natukene ühekülgne ja siin juba räägiti sellest, et võib-olla teadlikult seda lüürilist momente rõhutatud. Kuid kui sinul oleks leidnud mõne niisuguse karaktiivsema ja nii rohkem tempol baseeruva või tekstil baseeruva loo, võib-olla siis oleks ka võitnud siiski liigselt jääb domineerima just niisugune rõhutatud lüürika. Ja kahtlemata muidugi mõned asjad on lihtsalt üle jõu käinud. Tundub aga, et koor on täiesti arenemisvõimeline. Ja meil on teada, et Arno Kasemaa on aktiivne Rakvere ja Rakvere rajooni muusikameeskoorijuht. Nii et talle tulebki soovida jaksu ja jõudu selle kooriga tulevikus sama head ja veelgi paremat tööd tegema. Stuudios on täna festivalil žürii koosseisus professor Artur Vahter, Helju Tauk, Ants Üleoja vaja Kuno areng. Sakala meeskoor esitas meile festivali kava pealkirjal kodust võib ka niisuguse kavaga esineda, ma ei tahaks öelda, et see kava kannab kolkapatriotismi ilmet. On tore, kui üks koor oma kodule uhke ja püüab seda väljendada kontserdis. Võib-olla siin tekitab kahtlust Raymond Paulsi, kuigi siin on ka pealkiri minu kodulinnale. Millegipärast ta eraldub natukene. Kuid võib-olla siiski mitte halvas mõttes. Mis puutub koori esitusse, siis jättis üldiselt kontsertrõika mulje hea hoo ja särtsu kolid lauldud, milles ei puudunud ka lüüriline moment. Koorile on küllalt hea intonatsioon ja faktuuriline selgus. Ansamblilt on ette heita teatud ebaühtlust ja siin tuleb arvestada ka seda, et kõik need esitatud laulud ei ole mitte ühel ajal ühelt kontserdilt lindistatud Pole esimesed laulud jätsid kõige rohkem soovida kuna nende lindistusaeg on palju varajasem võrreldes seal järgnevate lauludega. Kui esimestes lugudes häiris eriti tugevalt võib-olla Delorite toon mis oli natukene kontrollimatult lame ja küündimatu siis juba alates moneskist edasi viinud emmik eriti järgneseks Sireli, kas mul õnne olidenorite kvaliteet, hoopis parem? Viimastel aastatel edusamme teinud mida tuleks tervitada kooli ansambel, just nimetatud kontserdi keskmise osa lauludes oli täiesti Vastuvõetav, meeldiv. Ja kui rääkida nüüd võib-olla kõige parematest esitustest, mis meelde jäid, siis tuleksin just esile tõsta. Kõigepealt Ernesaks Sireli, kas mul õnne? Kuigi võidakse arvata, et kas tempo võib-olla ei olnud liiga aeglane aga minu jaoks ka see tempoli täiesti veenev samuti toredamiseks sisulise kaasaelamisega oli antud Eino Tambergi laul kaugest kodust. Ja muuseas, Sakala on ka üks esimesi koole, kes selle laulu nii öelda filmilinal Don toonud kontserdisaali. Ja nagu me teame, on see lülitatud järgneva üldlaulupeomeeskooride kavva Raimond pausi laule lauldud toreda muusikalise arusaamisega. Tani kerges plaanis teos ja ärgitab loomulikule lihtsale muusikalisele kaasa minekule. Vokaalselt jätab koor päris hea mulje, kuigi peab ütlema, et domineerima kipuvad passid. See mõjub mõnikord ka kahjustavalt laulu esitlusele näiteks kasvõi Juhan Simmi Mulgimaale, kus on Tennoritel palju tegemist. Aga nad jäävad nii-öelda passidele jalgu, kvaliteedi mõttes. Esitus üldiselt oli nii mitmepalgeline, oli õnnestumisi, kuid oli ka mõningat nurjumist, näiteks Heino Lemmiku laul oli selle kavaks paremaid laule. Paistab, et need laulud, kus on vaja jõudu ja niiskust, uljust, need õnnestuvad paremini, aga kus on vaja õrnalüürikat seal minu arvates vähem mina selles mõttes ma vaidleksin vastu seltsimees arengule just selle Gustav Ernesaksa Sireli, kas mul õnne esitamises? Mulle tundus, et see pea, no seal on põhiliselt piano laul ja meeskoorile eriti isetegevuslikule meeskooril on niisuguseid piano läbipaistev peale andmine väga, väga raske ja ma arvan, et see just väga hästi õnnestunud, selles mõttes intulatsiooniliselt ja häälekvaliteedilt oli see korras ja ma arvan üldse, et selle koori väike puudus ongi, et ta paneb vähe tähelepanu peale. Mina siiski toetaksin omalt poolt kuulu arengut just selles mõttes, et Kuno, Paul Sireli, kas mul on õnne, on ääretult raske ette kanda, selle tõttu peaksime seda laulu just esile tõsta, kuigi ta jah, ideaalselt välja ei tulnud ja ideaalne peale seal ei olnud, ideaalse puhas ka ei olnud. Kuid laulu raskust arvestades oli siiski kooli poolt väga tugev ja tubli saavutus. Minule jätsid ka kõige soodsama mulje just Tamberg. Ja siiski meeldis mulle ka Mulgimaale, kuigi siin eelkõneleja teda veidi kritiseeris, mispärast ma tõstsin esile Ernesaks Sireli, kas mul õnne täiesti nõus professor lahtedega, aga mind võlus sealse muusika voolavus, seal oli oma loomulik arusaamine fraasi kulgemisest. Ja kahtlemata on, kõikides lugudes on, oli tunda teatud puudujääke aga võrreldes võib-olla mõne kava eespool kõlanud lauldes Jaskuse nagu jättis muusikaliselt eredama mulje. Mis puutub üldse passide üle, nool, mis see võib olla? Torkas silma kõige rohkem Anti Marguste laulus lapsepõlvelauluke, kus teenrite poolt tekitatud Toodol kuidagi lahtine, lame ja samas bassid, tõi tema öko ökokuidagi väga tugevalt välja. Kuid see bassipartii esitus oli omapärane ja huvitav, ta mulle igatahes tänane kontsert meeldis ja nimelt ühel põhjusel et Sakala mehed on siiski jõudnud selleni, et nad on meeskoorile tuntud vaenlasest forsseerimisest võrdlemisi vabad. Me ei saa siin ühegi laulu puhul ette heita seda, et et koor laulab liiga pressitud tooniga või üks või teine häälerühm on, sellepärast kõlab ebakvaliteetselt, et on üleforsseeritud ja meeldib see koor Kaaver sel põhjusel, et musitseeritakse võrdlemisi vabalt kuidagi tunnet selle laulmise taga nagu mõnusat rõõmu ja mõnusat enesetunnet. Minule jättis selle koori esinemine ka väga sümpaatse mulje. Esiteks meeldis mulle segava, mille pärast üldiselt mulle meeldivad kavad, mis on millegi ümber ehitatud, millel on mingi telg. Ma ei ütleks, et laulud kodust kuidagiviisi piiraksid. Vastupidi see kodu ju siin noh, niisuguse väga avara kodukontseptsioonis tähendab mitte minu kodu või mitte see koht, kus mina elan, vaid kodu kui niisugune, tähendab midagi väga üldist ja kõigile omast. Ja teiseks meeldis mulle see, et need kodulaulud ei olnud mitte ühesugused, noh, võiks oodata, nad kisuvad nii lüüriliseks ja võib-olla natuke senti reaalseks. Et see kodu kõlas siin väga mitmest rakursist. Esimesed laulud ei meeldinud mulle küll mitte nii väga Kaiust eriti tenorite pärast pigistatud kõla ja mingisuguse niukse kummalisena saalsuse pärast. Ja võib-olla isegi nagu oleks natukene ülipüüdlikult hakatud pressima või ei või nii-ütelda. Koorijuht küll ütles, et ei pressitud, ei jaga. Aga alates Numoreskist see niisugune hea rühiga ja, ja suure rõõmuga laulmine. Mina kohe ei saa selles suhtes kuidagiviisi külmaks jääda. Ja kuigi lemmiku laul kodulinnast võib-olla muusikaliselt ei ole nii ere teiselt poolt aga just sellest peale hakkas koor kuidagi eriti nii tihedalt ja toredasti kõlama. Mistõttu järgnevad laulud, võib-olla siis oli see pind ka nii valmis, seda enam, et nad olid heas kontrastis. Ernesaksa sireli oli väga meeleolukas, intiimne, võib-olla isegi siin tunda, et ees oli naiskoorijuht. Midagi selles oli natuke teiselaadilist võrrelda eelmiste lauludega. Et kokkuvõttes kena kontsert ja ikkagi eeskätt sellepärast, et musitseerimine oli siin elamuseks ka lauljatele. Et koorijuhid suutsid lauljaid musitseerima panna, kuidas siis mitega Mõttes kaasa musitseerida? Räägib festivali žüriis Sandena skeltsime, Vahter, Tauk areng, oja Üleoja kuulasime Eesti Maaviljeluse Instituudi Seaguri Tuljak Tuljak on võtnud kavva täiesti rahvaste muusikat. Kui meie eelmistel kooreid juures võisime tähele panna just kava ühepalgelisust, siis siin on sellest nüüd nii-öelda jagu saadud. Siin leiame Šostakovitši, Ukrainark, Tadžiki, läti rahvalaulutöötlusi, vene rahvalaulu õhtukellad. Selles mõttes. See kava on üsna huvitav. Koorijuhid Otnel Jüri Saar ja Rein Tali on kogu kontserdi viinud läbi. Väga musikaalselt. On tunda head fraseerimist esitlusel loogilisust. Fraasid on hästi väljapeetud kanti liini eest on hoolitsetud kusjuures pole ka unustatud detaile. See on selle koori väga hea omadus, mille eest tuleb neid koorijuhte tõsiselt kiita. Dispuutub kuuri külasse, siis on huvitav selle kurijuures see, et mehed kõlavad palju paremini kui naiskoor. Tavalistlik vastupidine tavaliselt on ikka vastupidi, meeste rühm nagu nõrgem ja nad kui vanem ja, ja karusid nagu öeldakse. Kuid siin jätad mehed palju soodsama mulje. Tassi juures veidi segab mõningad lahtine toonid tekitamine. Toreda mulje jätsid minule Tadžiki rahvalaul läti rahvalauluseade matan mure ning ka Olev Sau jälle kevad. Viimase juures oleks siiski sooliad veidi kergemat ettekannet. Mõnel pool segas mõningane tammu fraas kasvõi Kozaki seatud ukraina rahvalaulus ja tõusis, nägi taevani. Sama laava juurest tõstaks esile solisti olev Weilbergi tammust oli tunda ka vene rahvalaulus õhtukellad. Võib-olla siin just on väga tugevalt rõhutud teatud sõnu mis segavat fraasi voolavust. Ma tõstaksin esile seda, et koor on suhteliselt väga lühikese ajaga juba suutnud ennast näidata nii väga mitmel pool. Vot need Jürisson asutas koril 1970. aastal, need praktiliselt tegutseb, korraldas neljandat aastat kuid selle ajavahemiku jooksul on ta juba suutnud organiseerida Sakus kaks laulupäeva, mis osavõtjate kuulajate arvamuse kohaselt on igati õnnestunud. Ja tundub, et admin, Jürisson on äärmiselt aktiivne koorijuht kes ei piirdu oma töös mitte ainult selle kooriga, vaid on nagu Saku ja selle ümbruse. Ja ka koolis, kus ta töötab, muusikaõpetaja muusikalise elu hingeks. Olen täiesti nõus eelkõnelejate arvamusega. Ja samuti tõstaksin esile kava koostamisel lähtutud printsiibist. Mitte tihti ei kuule eriti rahvalaule kaugest lõunast, ma mõtlen siin antud juhul tadžiki rahvalaul on vaevaks võetud laul üles otsida, ära õppida. Ja see on ilmselt seotud sellega, et koor hiljuti käis ka kontsertreisil lõunavabariikides Kesk-Aasia vabariikides. Mis puutub nüüd ehitusse, siis üldjoontes jättis päris meeldiva mulje, muidugi seda kooli veel ei saa. Võib-olla kõrvutada juhtivate ja võimekate kooridega, oleks võib-olla liiga vara seda teha, tuleb seda koorile aega anda, veel atra seada. Ja küll need tulemused ja saavutused tulevikus panevad ennast rohkem rääkima. Kahtlemata fakt on see, et see kordab täisväärtuslikku elu. Kui rääkida nüüd mõningatest puudustest, mis siin täna kuuldud kontserdil kõrva hakkas siis tuleks võib-olla jah, kõigepealt mõelda just naiskoosseisu laulumaneeri üle, kõigepealt eriti sopranite intonatsiooniprobleemid hakkavad häirima samuti vokaal on kuidagimoodi kitsavõitu mihukene, mulle tundub ette naishääled on suhteliselt meestega võrreldes vokaalselt arenemata. Ma tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele asjale. Koori kavas on ka kaks laulu, mis on eeloleva üldlaulupeo kavas rahulaul ja lektriaks. Mata mure, mina ütleksin, läti rahvalaulu, matan murekohta. Minu arvates see oli üks paremaid esitusi, mis mina selle koorifestival olen kuulnud. Diktsioon oli väga hästi väga selgelt välja toodud ja teemad olid reljeefselt esitatud. Selline esitus, nagu praegu oli, on täiesti laulupeol nii vastuvõetav. Ma tahtsin lisada veel siia juurde ühe momendi, mida keegi ei ole ära märkinud et ma kuulsaimat sopranit väga sageli laulavad. Klissandoga ühelt noodilt teisele. See nähtus hakkab silma, eriti kui lauldakse kõrgemas registris ja tullakse nagu mingisuguse meloodilise käiguga ülevalt allapoole, siis hakatakse ujuma ühelt noodilt teisele. Nii et võib-olla siin hääleseade ja koorijuhid peaksid selle momendi peale ka tulevikus mõtlemat lihtsalt konkreetsemalt fikseerida. Ühe tooni algust Bududa jätab niisuguse ebalev aja väga ujuva mulle. Kõige rohkem see torkas silma ukraina rahvalaule. Seal tõusis mägi taevani, ettekandes. Mida enam kuulata meie raadiokoorifestivali, seda enam saab tema organiseerimine ja sellega seotud suur töö, nagu põhjenduse. Esiteks on meil kõigil väga huvitav, kuigi nende kooridega tutvust teha. Teiseks, kuulates neid sissejuhatavaid sõnavõtte siin, mis annavad mõningasi karaktiivseid jooni kooride töökohta, selgub, kuivõrd palju selline koorilaulmine, ühised üritused annavad ühelt poolt kuulajatele, kellel esinetakse, aga teiselt poolt koorikooris lauljatele enestele. Ja kui on aktiivseid inimesi kooride eesotsas nii dirigentide kui aktiivsete lauljatena siis võib väga palju ära teha ja kui selgub siin, et peale laulmise tehakse teatrite ühiskülastusi ekskursioone koos vaadatakse, milline on see koduma, millest lauldakse siis nähtavasti on sellel peale muusikalisi arendamise ja muusikalise naudingu veel paljugi muud inimest, nii täiustavat ja rikkamaks tegevat nii palju laule läbi kuulates mitmeti koorijuhid, lauljad avastavad enesele uusi repertuaari võimalusi. Just selles osas muidugi peaks tänast festivali kava eriti esile tõstma, kuna siin on mitmeti mitte lauldud laule. Ja võib oletada, et mõndagi siit ka mõned teised koorid laulma hakkavad. Täna jõudis raadiofestival jälle siis Virumaale. Žürii koosseisus on krabisse Vahter, Helju Tauk, Ants Üleoja, Kuno areng, Olev Oja. Avaldame oma arvamust tsemenditehase Punane Kunda klubi naiskuri Salme kontserdi kohta. Salme kava on küllaltki lähedane juba mitmetele sellel festivalil kuuldud kavadele. Kasiin lauldakse laulust loodusest antakse peotäis sooja lüürikat. Need on asjad, mis nähtavasti siiski nii on meile omased, muidu ju sellises läbilõike lülituses. Nad juba ei kooruks nagu oluliste joontena paljudele kavadele omaste joontega. See esinemine oli väga kena oma musitseerimise laadi poolest. Koor laulis paindlikult. Lahedasti. Oli tunda, et koorijuht väga hästi tajub muusikat et tema kätel on seda võluvõimu või vähemasti tema enese elamusel seda sukestiivsust, mis avaldab mõju ka nendele, kes tema järel laulavad. Koor laulis kuidagi väga vaba hääle andmisega ilma forsseerimata, väga kenad olid selles mõttes mitmedki sellised ühe või teise soolorihma, kasvõi ühehäälsed algused. Väga nii ühtlustatud ja kena puhta tuuniga. Ja mis peaasi, see muusika hingas, elas, see oli kena fraasiga kujundatud, oli tunda seda, kuidas muusikani voolab horisontaali pidi, teda ei mõõdetud meetri viisi meile kätte. Kogu kava kohta nii palju, et kuni kuuenda lauluni tähendab Velmeti karjase lauluni. Kuidagi nii oli kava tervik väga soodus. Iseäranis meeldis mulle tema algussaarega, paraku saart mitte väga palju pole festivalil lauldud, ta vääriks kahtlemata suuremat tähelepanu ja laulu istud ja kõlas väga kenasti meeldivaks vahelduseks teiselt poolt vaadates oli sellele siis nüüd uuema autori Naissoo samateemaline ju ja samuti rahvalaulumaterjalil baseeruv laulu mõju sellest üldiselt väljapeetud laadist vaheldust toovana eraldustuginaise endast võttes aga tore vanapiiga laul mis paraku aga võib-olla õnnestus veidi vähem, ta ei olnud nii ereda karakteriga, temas ei olnud seda huumorit ehk nii palju, kui see laul oleks vajanud. Ja kuivõrd muidugi oleksid aga sellele kavale vaheldus Toomana enamat nii oodanud ja neidki, et nii koorijuhile kui koorile on rohkem omane voolav lüüriline laad neiule Türgitud Heredamate kontrastide poole ja pikapeale see kõigile Kunda naiskonna Salme on üks väiksemaid, kelle esitust Me oleme sellel koorifestivalil kuulnud, kuid seda meeldivam oli tõdeda, et koor kõlas ansambli selt vokaalselt ja muusikaliselt hästi. Eriti olid sopranite rühm väga hea. Kui nad esinesid unisoonis, siis oli väga meeldiv neid kuulata. Ja peab ütlema, et koorijuht oskas ette kanda sisuliselt põhjendatud tempodega küllaltki hea diktsiooniga, mis ainult võib-olla nii jõulisemates kohtades kaotas oma täpsuse oskas esile tuua voolavat Katileeni. Koori ehitus esimeste laulude esitamisel oli siiski parem kui viimaste laulude esitamisel. Selles mõttes võib-olla nii kõige vähem meeldis mulle tähendaalsensi ema hool, kus küll meloodia oli sopranite poolt hästi esitlenud, kuid saade elektris natuke segase mulje ansambel Lamosoone intonatsioonis. Saade kuidagi omavahel ja, aga muidu meloodia oli väga ilusti esitatud. Ma tahaksin võib-olla ka eriti alla kriipsutada selle koorikontserti kuulates just emotsionaalselt alget kõigepealt. Ja ma tooksin siin ühe nihukese karaktiivsuse näite, nimelt kava kolmas laul, Gustav Ernesaks õhtu laulab paar saadet tagasi, kuulasime seda Rakverenaiskoori Viru ettekandes. Ja kui nüüd tänast esitust kuulata, siis jääb niisugune mulje, et on tegemist täiesti uue kvaliteediga võrreldes naiskooriga vilu. Kõigepealt hakkab silma see, et Kunda naiskoor lahendas seda just niisuguse voolava noodilt nooti üle mineva pideva fraasi Naiust horisontaalselt liiniale siin kõige rohkem püütud läbi viia siis mida kahjuks me rakvere naiskoori puhul nii selgelt ei tajunud, seal oli rohkem juskui tammuva karakteriga ja isegi kohati jättis nagu igava mulje. Aga just see niisugune Ernesaksa lik fraasi tajumine, mis oli Kunda naiskoori ettekandes tena kuulda seal just selle laulu kõige positiivsemaks jooneks, kuigi võib vaielda siin ka tempo üle, et vast on ta liialt aeglane kuid isiklikult minul seal suurt vastu jaganud ka minul jäi selle laulu ettekanne Rakverenaiskoori Viru ettekandes kuidagi segaseks. Tekkis mulje, kas laul on liiga aeglaselt ette kantud, siin oli voolav fraas TORE vokaale lahendus ja üldiselt väga meeleolukas, kas täiesti nõus eelkõnelejatega ka selles suhtes, et mitte kõik asjad ei õnnestunud võrdväärselt? Samuti oleks tahtnud Tubina vanapiiga laulus rohkem selliseid grotesksed. Kraktiivsust tahaksin veel kord alla kriipsutada koorijuhi kanti leni taotlust loomuliku fraasikujundust ja vormi terviklikkuse tunnetamist. Koori kõla on ju üldiselt kompaktne ka ansamblis, et küllalt ühtlane ja mispärast ma seda eriti ALLA Clifton. Sest tegemist on siiski rajooni koori. Minul oli see kool omade rõõmsaks avastuseks, sest kahjuks ma ei võta varem kuulnud, aga see esmane kokkupuude raadio vahendusel jättis väga soodsa mulje. Ei saa siiski ära unustada, et koor tegutseb juba 20 neljandat aastat ja on osa võtnud kõikidest ülevaatlustest ja laulupidudest ja auhinnatud koor. See näitab seda, et isegi meie kõige aktiivsemad koorijuhid ei jõua siiski vabariigi kõikide kooridega kontaktis olla ja seda parem muidugi kui aeg-ajalt ka avastamisel. Kuigi kava lõpupoole jah, tõesti nagu kerge langus, toimus Lätis see kava väga vaheldusrikka mulje meeludelt ja oli koorile täiesti jõukohane. Samuti olid need laulud ka väga meeleolukalt ette kantud intonatsioonis mõttes kui ka just Raasik kujundamise mõttes. Vahel lõpu akordides ei saavutatud just seda kõige puhtamat ja paremat kõla mida oleks soovinud, kuid anname need mõnes mõttes ka andeks. Samuti ei lahendatud vokaalselt mõne laulu lõppu täielikult ära. Kuid kogu ettekandest jäi kõlama väga suur laulurõõm laulust ja see oli nii tugev, et see katus ka meile üle. Raadiofestivali žürii koosseisus Artur Vahter, Helju Tauk, ole vaja, Ants Üleoja ja kuna areng on nüüd jõudnud Mulgimaale, kuulasime meie ühte kõige vanemad ja kuulsamad segakoori Viljandis ja kuuri, kuid mida võiks öelda? Kuuri kava kohta, tundub, et kava on pandud kokku nii kõigepealt üks eesti autorite rida ja siis on siit püütud üle minna rahvalauluseadete või töötluste peale. Mulle isiklikult tundus, et kava teine pool vaates tormisest jättis selles mõttes sümpaatse mulje, et ta oli nagu mingisuguse ühtlasema joonega ja võib-olla ka paremini teostatud. Need esimesed asjad jätsid võib-olla selles mõttes natukene kireva mulje, et, et kõigepealt see järjestus vast oleks andnud natukene paremini sättida, et siin on ka minu lemmik. Siis on Villem Kapp siin vahel siis tuleb Tamberg. Ja siis tuleb Miina härma, nii et võib-olla võib-olla siin on asjatult kirevamaks see järjekord aetud. No siin on külalised, erinevused ka nendes kõikides lauludes, osa on lindistatud viimasel ajal, kuid osa on juba aastaid tagasi tehtud. Koori koosseis muutunud suuruselt ja see avaldub ka lindistamisel seal tundega, et varasemate lindistus seal oli kuuri 16 nagu suurem ja niisugune siis ands kompaktsema kõla, jah, kool seal nagu mahukust ja ikka täis suur koori kõla eriti voogavat põllud. Kuid viimastes don tundonis kammerlikumate selgemat häälekõla ja natuke nagu läbipaistvast juust, nagu rohkem siiski sellele kontserdile tegelikult see ebaühtlus ajus võib-olla mõnevõrra ela soodsalt. Kui kontserdikuulaja kuuleb sellist selliseid laule, siis tekitan kohe mõningaid küsimusi, nagu siin juba mainitud, mis sõltuvad just sellest eri aegadel eri kohtades võtetest Koidu koor, Moksija Grigori juhatusel kuulub kindlasti paremate hulka. Ja ka sellel kontserdil näitas ta ennast päris heast küljest. Muidugi ei olnud mitte kõik nii lõpuni võib-olla viimistletud ja lõpuni välja toodud ja välja tulnud aga kohati isegi väga hästi. Mulle meeldis eriti Miina härma kojuigatsuse esimene osa, kus oli väga peenelt nüansseeritud. Edasi keskmine osa oli veidi oleks võinud tunglema võtta ja seal, kus läks Canitramaatilisemaks, seal ei olnud ka just intonatsioonist puhtust. No rääkides siin kavast Antsla ja arvas, et võib-olla peaks ümber vahetama siin kui nüüd pilku peale heita, ega see nii väga kerge üles ei ole, sest mulle tundub, et koorijuhid on kõigepealt lähtunud teostest, mitte võib-olla autoritest. Lood, mida on siin esimeses pooles, ma mõtlen enne rahvalaulutöötlused on igaüks oma väärtusega mitte kergete killast, vaid kaalukad teosed meie koorimuusikast. Ja kontrastiprintsiip on siin ka arvestatud standardite seadmisel. Mis puutub esitusse, siis teine pool meeldis paremini ja siin terve rida huvitavaid kenasti välja tulnud esitusi, näiteks mõtlesin varani seatud bluusi rahvalaul. Täitsa meeldiva mulje jättis Veljo Tormise peli, õppejõu palkamine oli tehtud vapralt, aga isiklikult teeks natukene eksamalt, võib-olla natukene seisis paigal. Aga muidu kenasti väga huvitavalt tambile seatud läti rahvalaul õhtu, eks omapärasid, kõla. Foon on seal kasutatud ja niux toreda meeleolukorda kirjutatud ja suurelt osalt koor suutis seda realiseerida keskmises osas seal võib-olla läks natukene karedaks koori kõla, tenorid on seal kõrges registris ja seal võib olla nii ansambel hakkas natuke kannatama. Aga üldmulje, sest koristajana kontserdi puhul on täitsa meeldiv. Võib-olla oleks ebaõnnestunum, eks mina peaksin ka esimest lugu, võib-olla lemmiku lilled, rahu, toele, kus ansambel jäi kirjuks minu arvates selle laulu juures dirigent väga suurte raskuste juures Impasele ettekandel. Võib-olla siin suurem viga on autoril, kellel ei ole nii nagu sulg hästi jooksnud ja ta ei ole ühtlaselt kirjutanud, ta koosneb juppidest, koosneb liialt jah, üpris ühe ja siis dirigendile ta ääretult raske ülesande selle teose nüüd nõukogu kokku laageldada ja neid traagelniite paratamatult jäävad paistma. Materjali on palju, aga, aga võib-olla nii ühtset liini laulus ei ole ja sõnastanud võib-olla tahaks, võiks soovitada ühte niisugust asja, seal on paar nihukest lüürilisemad lõiku ka vahel et seal mitte nii sagedasi hingamisi lasta kooril teha need seal pikemate fraaside ka see nagu pisut aitab, aitab seda üldmuljet siluda, sest muidu mõned lüürilised osad teeme Kaavel väikesteks juppideks, hingame iga kahe takti järel, siis siis on muidugi üldmulje veel kehvem kui tegelikult laulan. No ja seal võib-olla selle loo ta läks nii arutluseks siis seal palju üksi momenti, kus kõik halerühmad avad soolod ja tähendab foonide taustal ja tavaliselt me oleme harjunud, et soprani viisi pill pole, teised rühmad on vähem selle praktikaga tegelenud ja selles mõttes võib-olla need soolade esitatud ei ole võrdväärsed. Ma ütleksin nii palju ka, et see laul vajab suuremat koori, sest kogu aeg on seal Spart sandudega unisoonis, oktavi, ford sandudega, see on raske, esitades kava ikka küllalt, käskisin kalmi laulu arendamata laulu ei ole ehk nõudlikud näiteks kasvõi see Eino Tambergi, las lendab, aeg on minu arust. Teenimatult, ei ole kõlanud viimasel ajal, see on üks huvitavamaid laule siiski terveks me nõukogude aegses koolide natuuris ja võimalusi pakub ta palju. See oli kenasti lauldud, kuigi ei hakka vaidlema dirigendi, ka siin võib-olla omad Ettekujutused mõnest asjast võib-olla natuke liiga vabalt on siin tempodega ümber käidud, aga üldkokkuvõttes teadis sky täitsa veenva mulje. Veljo Tormise laval peiu pilkamine on tegelikult raske laul. Ja peab siiski au andmata, selle on nii täna laulnud, kuigi mõnes kohas Herti ütlemisel naerukoht vaja oleks. Vähemalt nonii, temperamentsemad ja kiiremat esitamistes eel muutus käitunatsiooniliselt ebapuhtaks. Kava kohta ma ütleksin niipalju, et kuigi siin mõned ebaühtlased jooned on olemas Kont näitab oma sellist kontserdikoori traditsiooni just sellega, et laulud on püütud valida äärmiselt erinevad. Ja käsin puhkamise laule muidugi ei ole. Minule meeldisid rohkem siiski esituse poolest kava teise poole laulud. Ja kuigi on tore, kui on iga Launi mingisuguses põhilises tempos väljapeetud, kas ei tule kõne alla siiski üks natuke rohkem paindlik olla, mingisuguse põhitempo väljapidamisel, tähendab, oleks nagu esitusel ehk kasuks kui muusika liiguks vabamalt vastavalt nendele eri ilmetele, mis tekstis meeldiv oli, ka see, et mitmed laulud on suhteliselt vähetuntud olgu kasvõi Eduard Ojalaulik või tambise õhtu. Et selles mõttes kontsert pakkus žüriile kena vaheldust, kuna mitmed teised kavad võib-olla on olnud nii natuke rohkem kuuldud ära lauldud teostest. Eriti nii üllatuselise Eduard Ojalaulik mida tegelikult ei ole kooride ettekandes kuulnudki, aga see ei ole niisugune tunne, et selle kontserdi kõige paremini kõlav lugu oli siiski matšavariaani. Hästi niisugune aktiivne, puhas ja igatahes minule jättis kõige parema mulje. Ei tea, mõtlesin hästi lauldud, aga mulle meeldis ka näiteks tapmise õhtu esimene pool väga kenasti kõlasid need passid seal. Koit on küllaltki tugev kontsertkoor ja kontsertesituses oli tema ettekannet libulata.