Stuudios on täna kurje raadiofestivali žürii järgmises koosseisus professor Artur Vahter Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja, Kuno areng. Avaldame oma arvamust kõrgemate koolide lõpetanute segakoori kontserdi kohta. Kõrgemate koolide lõpetanute segakoor on võtnud endale ülesandeks arendada ja propageerida Nõukogude koorikultuuri. Ja erilist rõhku pannes just nõukogude eesti heliloojate uudisloomingule. Kava on võetud siis läte Veevo, Saum helitööd meie heliloojate keskmise põlvkonna tööd ja lõpetanud siis oma esinemise Alfred Karindi töödega, Alfred Karindi, kes on selle koori rajaja siin? On esinetud kahes koosseisus väiksemas koosseisus kui ka suuremas siin muidugi tekib probleeme, kas need laulud, mis siin esitati, kõik on sobivad nii väikesele koorile? Ma mõtlen just siin eriti kahte esimest laululätte laulusid, mis on üsna nõudlikud laulud oma suure kantileenija ulatuslikuma vokaalse nõudlikkuse poolest. Need võib-olla kammerkoori esituses jäid veidi kahvatuks, vokaalses mõttes. Aga need järgmised vee voia sau omad vähemalt sobivuse mõttes nad on lähedased kammerkoorile ja nad kõlasid paremini. Viimased laulud on antud siis suurele koorile. Kutsiin jäi nõrgaks, meeste osa, Alfred Kareli laud on väga huvitavad. Esmakordsel kuulamisel võib-olla alati tabagi nende mõtet. Kuid mida rohkem neid kuulata, seda huvitavamaks muutuda. Kui veel vaadata kava peale, siis ülesehituse poolest on kava ilus, ta on laulude, ulatuste ja laadi mõttes hästi reastatud. Kama äärtel on ulatuslikumad laulud. Keskmise lõigu lühikesed laulud tõstavad kava üldist tempot ja toovad ka kontrasti. Samuti vahelduvad sisi niukseid tõsist plaani, laulud humoorikatega. Ja sellisel originaalmaterjalil laulud rahvalaulu lähedaste lauludega. Ka minule jätsid üht väga soodsa mulje Karindi laulud. Kuigi ma ei ole nendega varem tuttav olnud köitsid mind eriti unesõitja, lõikuse laul. Unesõidu ettekanne, vahest jäi natukene nii kaameks. Huvitav on muidugi ka see kahe kurikasutamise mõte, kuid võib-olla võinuks suure kooriosa võib-olla natuke suurem olla. Seda elukaugemad, et ma tahaks ka veel alla kriipsutada sest siin on praegu nüüd niisugune vahekord, et kammerkoor laulis nagu viis laulu ja ja terve koosseis kolm laulu. Olgugi et võib-olla need viis laulu olid põhjalikumalt ette valmistatud, nad võib-olla üldkokkuvõttes kõlasid puhtamalt ja meeldivamalt kui, kui terve koor, aga nad siiski teatud määral mõjusid veidi igavate tähendab selles mõttes, et Nende ettekandel Need kontrastid nii väga välja ei ei pääsenud, nii et oleks võinud suur koor rohkem laulda kui kolm laulu. Minul isiklikult näiteks jätsid kõige sügavama mulje, kaks laulus on lätte esimene laul, nimelt rannamänd ja Karendi lõikuse laul, mis raamivad seda tervet kontserdikava esimese loo puhul. Mind võlus teatud niisugune toredat kontrastid, kussulise tuti kammerkoor ja siis seal need üksikud hästi nihukesed läbi paistvad lõigud. Sihukene dünaamiline kontrast oli hea. Ja minu arust oli seal ka väga hea muusikaline meeleolu, taotlus ja tunnetus väga puhas. Intonatsioon oli sisuliselt hästi kujundatud ja temaatilised liin tõid väga reljeefselt välja toodud mida näiteks ei saanud öelda võib-olla järgnevate laulude puhul. Ja nimelt need kaks lätte laulu kõruuti võib-olla polnud ka kõige õigem. Järjestuses tundus, et näiteks teine laul sügisese päeva lõhn meenutab kuuski, nagu oleks esimese laulu niisugune orgaaniline jätk, tähendab just negatiivses mõttes kontrast puudus seal kontserdi lõpulugu. Seda me kõik tunneme. Tundub, et see on Alfred Karindi üks populaarsemaid laule, ta on nii väga terviklik ja suure koorilaul huvitava faktuuriga naiskoori ja meeskoori vastandamine, kuid kõik nagu õnnestunud seal häiris natukene võib-olla intonatsioon kooriansambel, eriti kõrges registris kippus kirjuks minema. Just eriti kõrgete häälte osas, ma mõtlen siin esimest tenorit ja sopranit. Ja mul on väga kahju, et selles kavas ei ole esindatud ühtegi laulu, mida kõrgemate kooride segakoor laulis oma viimasel kontserdil, mis jättis minule isiklikult väga sümpaatse mulje. Just ma mõtlen intonatsiooni ansambli muusikalise teostuse osas. Kuigi siin ka nendes lugudes on tunda koorijuhi väga toredat muusikalist maitset, taotlusi kuigi alati võib-olla vokaalselt, need ei ole siin õnnestunud, siin on lindistusi väga erinevatelt aladelt ja seal nakataga kuuldud kontserdis. Minule isiklikult meeldisid peade juba nimetatu siin lätte rannamänd ning Alfred Karindi lõikuse laulu veel ka Veevo rahvalaulu töötlus kiigel. Ja on niisugune mõte, et see on ka kooride viimase aja repertuaarist. Paremates oli nii üht-teist nagu institutsioonide ses mõttes lahendamata. Võib-olla Kavokaalsest mõttes jäi soovida, kuid viimastes kinnistustes. On tunda väga puhast intonatsiooni ja nii toredat laulurõõmu kirutamistetski soovida Veevo õhtu seal vokaalselt ei olnud just päris korras. Ansamblist Haiti rühm tundus väga nii hõredam olevat ja mulle tundub ka, et lindistamise mõttes ei ole kõige paremini õnnestunud. Üks tore lause luulesõit lindistamise puudusid täielikult, alumised hääled bassid. Samas aga teine lukkumidega kontsertõpet lõikuse ajal oli väga tore just lindistamise mõttes. Muuseas, mul on täpselt sama märgesin una sõidukoht, et soprani nagu liiga eraldi koguse alumiste häältefoon ja need olid võrdlemisi ebamäärased tagasi tulla veel selle õhtu juurde siin kuidagi mõjus huvitavalt see, et millegipärast sopran oli selles loos äkki suhteliselt võrreldes, ütleme eelmistega järgnevate lugudega suhteliselt liiga kirju ei tundu särke, et see, see ettekanne oli küllaltki ebaõnnestunud ja kui me rääkisime alguses siin, et nii tasakaalust meeste ja naishäälte vahel siis kammerkoosseisus on tasakaal väga-väga hea isegi. Ja tundub nii, et mehed võib-olla isegi natukene nagu kipuvad rohkem positiivsema poolele jääma, vastupidi suures koolis võib olla mehi nagu kuuleb vähem. Aga seal hakkab segama naiskoori natuke kirju ansambel. Jääb mulje nii etteantud materjaliga nivokaalse kui muusikasse, materjalid on tehtud väga toredat tööd ja tulemused on toredad. Kooride raadiofestivali žürii on jälle stuudios koos siin professor Artur Vahter, Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja, Kuno areng. Äsja kuulsime meeskory runo festivali kava tänases kontserdis. Me kuulsime põhiliselt eesti muusikat. Siin on sellised autorid nagu Ernesaks, Tormis, Arvo Ratassepp, Ester Mägi ja Tubin. Ja sinna vahele on nagu lülitunud Marian kuvall. Kui vall nime oleme juba paljudes kavades näinud ja kuulnud. Ja põhjuseks on see laul oli laulupeo kavas Viljandis, kui ka on järgneval laulupeol Kaavas. Üldiselt ta nagu langeks antud kontserti raamidest välja, kaval on oma. Tore ülesehitus. Algab tõsiselt ja lõpet tõsiselt. Vahepeal on siin nagu kergemad lood, kuidas üks või teine laul õnnestus, see on nüüd iseasi. Anne Männik on võtnud endale selle kava ülesehitamisega üsna nõudliku ülesande. Koor ei ole mitte eriti suur. Kuid need laulud, mis ta kavasse võtnud, nõuavad mida suurt koorivaid, käesti, vokaalselt arenenud koori häid tenoreid ja häid basse, sellest tulenevalt ka on mõningad ebaõnnestumise selle kava ettekandes, no ma mõtlen kõigepealt jälle saksa 1000 aastal lenin mis igalt hääleliigilt nõuab head kandvust ja nihukest toredat vokaali. Siin see selles mõttes nii vokaalselt kui ka sellest tulenevalt inflatsiooniliselt teataval määral ebaõnnes, võib-olla ka ettekanne plaanis. Ettekande dramaturgiliselt ülesehituses jäi soovida ka seda sama võiks öelda viimase laulu kohta Tubine kaks saarlast, kus on eriti teenuritel väga raske osa kuid mis väga hästi mõjus ja väga hästi oli välja tulnud, see oli Ratasepa kevadetsüklis mälestusi isast küllaltki sümpaatse mulje jätsid mulle ka Ester Mägi lapilo ning ilmeni järv. Mis puutub tormise söömad söödud ettekandesse siis vist ei ole dirigendi poolt aru saadud märgetest, mis suunavad laulu ettekandmist ja mis on kirjeskaloodis. Laul koosneb mitmest salmist mitmest kordamisest, kusjuures iga kord lauldakse pool tooni kõrgemalt. Antud ettekandes toimus üks kiirendus, mis algas valguses ja kestis pidevalt kuni lõpuni. Tegelikult aga peaks olema kiirendus ühe salmi piires, seejuures veerandnoot, millega laul lõpped peab võrduma kaheksandik noodiga, millega laul algab. Nii käib lugu mitu korda läbi. Ja kordamisi võib olla ka rohkem, kui te täna kuulsite ettekandes või kasutada ka algtempuna kiiremat tempot. Kas žüriiliikmetele ei tulnud, et kaks esimest laulu Verlasekse 1000 astmeline Lenin ja Kaali järv olid nagu natukene paigalseisvad või isegi natuke aeglased, rääkides fraasi kujundusest, võib-olla eraseks laul tõesti natukene tammus paigal, selles mõttes tahtsingi toonitada just seda, et võib-olla kõik laulud ei olnud nii-öelda ühe tasemega, võivad siin oli meeldivaid positiivseid momente, kus üks laul näiteks kasvõi antud juhul siin Ratasepa kevad ja samuti Mägi laul, mis olid nagu peaaegu kõrgemad üldisest tasemest. Nii et võib-olla oleks pidanud ka teiste laude puhul natukene, kes sisulist tööd rohkem tegema tundub niimoodi, et koor on võimeline mõndagi, laulsin paremini laulma võib-olla välja arvatud Tubin, mis on minu arust natuke üle jõu käiv nii vokaalselt kui ka nii sisuliselt lähenemiselt ja tundub niimoodi, et koorile on võrdlemisi kenad bassid-baritonid. See paistis välja, kui nad soolona esinesid Ratasepa laulus ja samuti ka Mägi laulusoolod, kus on bassid-baritonid täita küllaltki oluline osa. Kahjuks ei sekkunud eri neile samal tasemel tenorid. Siin ei saa midagi ette heita, on tunda head tahtmist. Võib-olla peaks natukene mõtlema tooli kvaliteedile, kannab seal tulevikus midagi parandada või siis lihtsalt mõtlema ka järelkasvule. Võib-olla annab seda rühma natuke parandada, siin-seal oli tunda rämedavõitu tooni eriti just kõrges registris ja natuke forsseeritud nihukest jõuga laulmist, mis võib-olla alati tulnud kasuks. See vastane, sihukene falsetitoon, mida me kuulsime rataste palavus jättis igati meeldiva ja sümpaatse mulje sellega. Ma tahaksin puudutada veel ühte mõtet. Meeskoor runo, samuti nagu paljudel teistel kooridel on teatav raskus järelkasvu. Kas meie meeskoorid segakoorid võiksid luua tihedamaid kontakte kuulide kooridega, näiteks? Igal suuremal meeskooril võiks olla mõni šeflusalune poistekoor kellega ta koos tuleb laulupeole ühe lipu all välja, kellega vahest kohtutakse, võib-olla korraldatakse ühiseid kontserte, et neid poisse, kes kooli ajal veel tahavad laulda et need kuidagi orgaaniliselt edasi tuua koorilaulu juurde, nii nagu see näiteks on riikliku meeskonna juures Mescury stuudio näol ja nendel on oma poistekoor. Niisugune järjepidevus sellest peaksid kuurid ka mujal hoolitsema. Selle kohta arvatakse. Tundub, et võib-olla siin korjerid ühe või teise koorijuht peaks nagu ise leidma kõige mõjumaide kõigeni. Efektiivsemaid võimalusi, kuidas oma koori koosseisu uuendada ta kogu aeg värske hoida. Kahtlemata üks võimalus on ka see, mida sina välja pakkusid. Aga teine võimalus on ka, et iga täiskasvanud koori juures võiks olla mingisugune sõsarkool, ütleme, siukene noortest või, või siis poistest või naiskonda, tütarlastekoor või ka see võimalus on olemas, need võib-olla see tulevikus kerkib üha nii tungivalt esile, et nende probleemide juurde uue järelkasvu saamiseks me kindlasti oleme koostööd ja sunnitud tulevikus võib-olla üha tõsisemalt mõtlema. Aarne Männik on vist üks nooremaid mähima ja koorijuhtide peres. Ja tundub, et see kava on tehtud väga suure julgusega, tähendab selles mõttes, et et ta ei ole kartnud siin raskusega. Kergeid laul ei lähe, kergeid laul ei ole ja kõik on ikka väga tõsised lood. Aga tundub momendil nii, et kooriaksin paaride loola ilmselt alla, võib-olla neid ei ole küllalt pika aja jooksul lauldud, nad on veel nagu sisse laulmata. Selles mõttes just see esimene ja viimane laul on nagu momendi koori seisu arvestades pisut üle jõu käivad. Sest mis seal ikka salata, ega seda Ernesaksa laulumäe väga heas ettekandes teistelt peale riikliku meeskoor ei olegi kuulnud. Tenorit ja probleem on ikka siin väga tõsine siin, nagu olid puudujäägid, võib-olla kõige suuremad Ernesaksa laulu seal on esimene nõue, peab olema vokaal ja see lugu oli põhiliselt Elurite peale üles ehitatud. Esimestes ja viimases laulus olid häälerihmad kuidagi väga eraldi omavahel, nad ei sulanud kokku tervikuks jää kahele rühmasiseselt harali. Nii et võib-olla ma ei ole muidugi küll koorijuht, aga ma mõtlen, et võib-olla võiks nii rühmi omaette kuulata või koori kooskõla kuulata, võib-olla natuke rohkem. Sest et ikkagi väga optimistliku tunde sisendab kuulajale see, et keskmised laulud nii silmapaistvalt paremini õnnestusid, kuigi nad ei olnud sugugi mitte kerged laulud, ei kevade laulega Galapi laul, teiselt poolt aga ka ma ise oli tehtud väga huvitava sisuga, need olid värvikad kontrastid, mis siin just kava teises pooles esile tõusid. Oleme seda koori sageli kuulnud kontserditel ja ka tänast raadiofestivali kava kuulates. Muidugi me ei saa öelda, et oleks meie meeskond tippkoor kuid seejuures ta esinemine jätab meeldiva mulje ja tundub, et mehed on seal väga laulutahtelised ära, märkides siin mõningaid väga häid kordaminekuid, võib loota selle koorile veel nii-öelda lagi, mida nad pole veel saavutanud. Ja selles mõttes jääb neil ainult kõike head ja TÖÖ lusti soovida. Palju tänu žüriile. Tuleval pühapäeval esineb raadiokuulajatele žüriile see Agur Endla Pärnust. Kooride raadiofestivalil oleme kuulanud juba terve reakuure. Nad on esitanud väga erinevaid kavasid. Tänasele kontserdile esitas Pärnu segakoor Endla. Ka küllalt omanäolise kava. Stuudios on žürii, kuhu kuuluvad professor Artur Vahter, Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja, Kuno areng. Senist festivali kava arvestades igatahes oli selle koori poolt pakutav üsnagi üllatav, mõningas mõttes oli see noh kas siis saab öelda kõige omanäolisem või vähemasti oli tema tugevasti erinev eelmistest, kuna ta oli üldiselt kergemat plaani. Siin oli küllaltki estraad, Liqui asin, oli midagi niisugust, meelelahutusliku võiks öelda me ei tea, kas selliste kavade selliste laulude laulmise eesmärgiks on pakkuda mõnusat nisukest, laulmise, rõõmu, lauljatele või head kuulamist, lahedat muretut, mitte eriti probleemikat kuulamist. Publikule kava oli täiesti ülimalt mitmekesine. Suurte hüpetega laulust laulu nagulgesine mööda maailmajagusid ja rahvaid läbi muusika ajalooja muusikaliste stiilide peale selle muidugi pakkus vaheldust ju ka veel see, et oli mitu solisti. Nii kõnes kui laulus, jaga instrumendil pluss või löökpillid. Nii et üldiselt tundub minule küll need kava oli ehk siiski ka sellises kergemas laadis natuke liiga kirju esituse osas võib seda pidada nii keskeltläbi rahuldavaks. Ka ülesehitus on jah rohkem nii meelelahutuslikku laadi, aga plussiks on siin see, et on võimalik kasutada soliste. Ma kuulsin siin sissejuhatavas sõnavõtus, et sellest koorist on võrsunud ka professor Tiit Kuusik ja kui nüüd jälgedes ajakava ja need soliste siin on Ervin harras Noormägi ja kui neid selliselt kasutatakse ja siis võib siin mõnigi suur solist siit välja veel tulla. Tundub, et täna kõige rohkem ainet vestluseks pakub just kava ülesehitus. Ja mul on siiski niisugune tunne, et iga koor, kes esineb raadiofestivalil, see püüab, andasin oma kõige parema kava. Minul igatahes kava ülesehitus jättis väga segased muljed ja sellega ma olen täitsa nõus, et seda võida lahedalt kuulata. Mis puutub sellesse materjalist, mis on siin valitud, siis minu arust Ernesaks kuidagimoodi hakad, nende autorite Rita, samuti ka Villem Kapp, kui juba oli mindud seda tee peale sinus pidanud hindama lõpuni ja minu arust on siin isegi natuke ülekohut tehtud, nendele kahele autorile. Ma ei taha midagi öelda paavsti kerge muusika aadressil, aga, aga siiski Ernesaks, Villem Kapp on väga kaugel kergest muusikast. Mina olen absoluutselt vastu sellele, kui tehakse mingisugust instrumentaalmuusika seadeid koorile, see näitab seda, nagu meil poleks üldse originaalselt kooriloomingut või, või ei rahulda see koorijuhti või muidugi võib see teha ka välja pakkuda siiski sellisele foorumile praegu nagu meil käsil on, siiski mina oleks mõelnud. Kui rääkida teostada, siis oli siin kahtlemata päris geni moment, terve rida häid soliste, kuigi esimese kahe laulul solistid häirisid oma intonatsioonis eksimustega meessolist, oli väga sümpaatne ja tundus, et näiteks õnnestunumalt lauluseli spirituaalse sügav jõgi, kus koor kõlas päris kenasti ja väga ümarad ja ühtlaselt viimases loos koorifunktsioon oli äärmiselt väikese saatefoon ja põhiline oli seal trompetisoolo, mis oli väga-väga hästi mängitud, vähem rahuldasid Ernesaksa päeva võites. Seal ei olnud tunda siukest loomulikku fraasi, mis selle loole peaks olema omane liiga paigalt tammuv. Ja nagu iga üksik lause oli nagu eraldatud, puudus niisugune sidematerjal terve selles loo vokaalses ja fraaside selles arengus. Samuti oli ansambel siin kirju ja juhtustamata, kuigi mõnes loos, nagu ma nimetasin, see neegri Spilitaalis oli väga ühtlane ja väga niukene, kompaktne, tore kõla ja tore värv. Samuti võib-olla Villem Kapi, kui lõpeb suvepäeva viimne vine, on teada, et see on äärmiselt romantiline, lüüriline laul, sealgi oli kohati asutatud võrdlemisi kontrollimatut toonia, võib-olla natuke liiga forsseeritud. Nii et mulle tundub, et koor on, on võimekas. Võib-olla seda kavalaks jah, võinud laulda kuskil teise autorimees ja ma ei ütle, et ta paha oleks, mitte sugugi seda aga välja pakkuda, seda nii-öelda võistluskavana terve vabariigikooride seas raadiofestivalile. Mina igatahes panen selle kava siiski väga suure küsimärgi all. Kas võib esitleda väikese vastuküsimuse Kuno arengule? Kuna koorifestival nähtavasti peab andma läbilõike sellest, milleks on koor võimeline, siis me nähtavasti ei saa oodata, et koor teeks festivali jaoks mingisuguse erikava vaid nähtavasti valib seda, mis teil valida parasjagu on. Järelikult, kui see kuulub koori põhirepertuaari hulka ja on kooril võib-olla hästi läinud, on hästi vastu võetud siis on ju küllaltki loomulik teda siin esitada, siis võib juba vaielda koori repertuaari, kui niisuguse vastu. See, kas siis ongi niimoodi, et et see kava oleks õpet võitute isegi teistsuguse järjestuse puhul ja võib-olla et oleks olnud õige hakata kas siis päris klassikalise muusikaga seal, olgu siis Bachi instrumentaalne lugu on nüüd vokaalses, seades Rossini ooperikoor, siis oleks olnud veidi suurem rõhk, võib-olla eesti muusikal oleks Ernesaks, mingi kontrastne laul, eesti muusikast veel Villem Kapi laul ja siis lõpus oleks olnud seal siis natukene nihukest kergemat muusikat. Me oleme varemgi kuulnud niukse, kontsertkavasid kontsertsaaliski, kus lõpus kantakse ette mõni lahedam ja kergem pala. Aga praegu tundub, see olevat lihtsalt nii läbi. Minu arvamus, et, et kui teha, siis teha just ühes stiilis ja, ja mulle antud koori juures oleks meeldinud, kui ei oleks olnud kavas ei, Ernesaks rega Villem P ja oleks väljapeetud sellises stiilis, nagu kontsert lõppes. Muidugi on küsimus selles, kui õnnestunud need seaded olid näiteks kasvõi see kodu ja ristikhein. Kas seadet oli kõige õnnestunum ja kas või viimane lugu. Mind isiklikult pani kuulama just esmakordselt seda kooli kõige rohkem neegrispirituaali sügav jõgi, ettekanne ja omalt poolt arvan, et ka, aga miks mitte koorifestivali ei võiks olla selliseid kontserte ja kontserdisaalis selliseid kontserte? Kõik kooride pea olema sellise näoga nagu meil välja kujunenud? Mina tahaks puudutada ühte momenti, mida ma nagu täna pole veel rääkinud, nimelt see olukord, milles üks või teine koor nii oma kultuurimaja juures parasjagu on, see on võrdlemisi sagedane nähtus, et meie koorid tavaliselt oma peremeestele palju raha sisse ei too ja seetõttu On ka isegi niisuguseid kohti, kus kooridele pannakse konkreetne ülesanne, näiteks iga kuu on tal mingisugune kohustuslik esinemine kusagil, kas siis selles linnas või mingi väljasõidukontsert. Ja minul isiklikult jäi sellest kavast praegu niisugune mulje, et Pärnu Endla koor, mis peab väga sageli esinema, kui asja sellest seisukohast võtta, siis niisugune kergemakaaluline kava on arvatavasti suupärasem. Muidugi ma ei taha ütelda seda tingimata niuksed kergema vastupanu teed peaks minema, aga siin on leitud üks niisugune omamoodi lahendus. Ja selles mõttes mitte väga halb. Need lindistused on ju võetud väga pikaajalisest perioodist. Võib-olla ta on tahetud tõepoolest üht nisukest kergemasisulist kontserti teha, aga võib-olla kukkus lihtsalt niimoodi välja, et dirigendile meeldisid hästi, tuleb välja, alati paneb muigama see, kui on koorile tehtud mingisugune seade ja kui see pakutaks välja avalikul, kui ma praegu sellest kavast kaheksast numbrist leiad neli seadet, siis minu arust, kas see näita siiski mingisugust niisugust mitte kõige paremat suunda, kui me räägime meist kui koorimaast ja kui me räägime üldse maailmakori literatuurist ja kui me oleme poolkava sunnitud tegema seadeid? Ma kordan veel kord, et nende vastu mul midagi ole, kui neid õiges kohas õigel ajal esitatakse. Aga siiski pakkuda seda välja koori näo tutvustamiseks. Võib-olla siin hakkab minul isikut midagi vastama sellega. Küll nõustuma kahtlemata seda enam, et see, et tõepoolest ei ole, samuti ei olnud nagu kuigivõrd põhjendatud see teksti lugemine seitsmendas laulus, mis pealegi kani Kurstilised kuigivõrd mõjule ei pääsenud. Nii et kirevust mitte lõpuni läbimõeldust. Kahtlemata võib sellele kavale igal juhul ette heita. Mind üllatas just selle spirituaali puhul see, et kooril lõid siin välja väga toredad bassid. No ma seda lugu natukene tunneme, teame, et see on kirjutatud väga madalas helistikus ja seal oli tõesti niisugune tunne, et päris professionaalse nihukese kõlaga, professionaalse sügavusega võetud noodid ka väga meeldiv üllatus ja nii pehmelt ja ilma forsseerimata lauldud. Muidugi koorile ei ole eriti kõrgeid hääli, no tegelikult nagu selle kava järgi praktiliselt me siiski koorivõimetest õiget pilti ei saa. Sest laulda mingisugusele soolale, väikest fooni juurde või rütmiansamblile seal midagi juurde. Ega see ei anna veel tegelikult koorist mingit pilti, tundub, et see kergem pool, kus on rohkem niisugune skantideni, need tegid seal päris kenasti. Võib-olla see Rossini koor ooperist hiljem tell kooris saade võib-olla kippus kirjuks minema. Ilmselt on võimekas ja ka vokaalselt võimekas, tuleb ainult minu arust vist natukene nii vastutav Covid üles seada tulevikus. Rõõmustav on see, et meie raadiofestivali käigus nii palju kuurid on kaasa löönud ja võtavad ettevalmistust raadiofestivalil esinemiseks väga tõsiselt. Raadiomuusikaosakonnal on palju tööd ja tegemist. Iga nädal sõidetakse kuuride kurde lindistama. Samuti käivad paljud koorijuhid kuulamas varasemaid lindistusi, et valida välja Kuustele kontserdikavad. Ja need kavad, mis siiani on esitatud on olnud küll väga mitmekesised ja huvitavad. Küllalt palju on olnud seal meeldivaid üllatusi. Täna kuulas žürii koosseisus Artur Vahter, Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja ja Kuno areng Viljandi naiskoori Eha esinemist. Viljandi rajooni kultuurimaja naiskoor Eha on oma dirigendi Leonhard Saluveri juhatusel võtnud festivali kontserdi kavva peamiselt rahvalaule. Siin on sellised tuntud laulud nagu Miina Härma seatud lauliku lapsepõli laulu mõju Uno Naissoo seades samuti naabri mari ja mitmeid teisi rahvalaule. Ta on võtnud kavaga ooperikoorid, mis minu arvates võib-olla sellesse kavasse polekski tarvis võtta olnud, mis ainult seda stiilsust veidi häirivad. Kui rääkida koore esitusest, siis peab ütlema, et halu veerand selle paari aastaga, mis ta on koore juhatanud suutnud nii mõndagi ära teha. Ka tänasel kontserdil kõlasid laulud suhteliselt emotsionaalselt need laulud mis olid kiirema tempoga hoogsalt. Eriti meeldis mulle rikka ja vaese mäng Riho Pätsi süüdist kolme alusetu motiividel, mis on juba üldse nii huvitavalt seatud ja selle esitas ka koor küllaltki tujuküllased. Kui rahvalaulude ettekandega võis rahule jääda, siis minu arvates just need koorid ooperist kõlasid ühekülgsemalt ja isegi dünaamiliselt vähem läbimõeldult ja mitte nii intonatsioonipuhtalt. Esimesel hetkel kava vaadates tunduvad tõepoolest ooperikoorid veidi üllatavaina, tegelikult aga Nad sisuliselt klapivad sellesse kavasse, mis räägib naisest ja naise elust ja naiste suhtumistest väga ilusti ja peale selle on need sedasorti koori, mis juure suure arendusega, mis on ise ka väga lähedal rahvalaulule ja rahvalaulutöötlusele. Seda eriti muidugi viimane mõrsja pärg, mis on ju levinud peaaegu oma rahvaviisina pulmadele. Isetegevuskooril on alati raskusi vokaalse küljega ja peab ka selle koori kohta ütlema, et jättis väga palju soovida juste vokaalne külg. Eriti andis tunda liiga lahtine laulmine. Kui esimeses laulus eriti palju oli A tähti alleaa alleaa, siis kõlasid väga lahtiselt. Koorijuht peaks tulevikus just tähelepanu pöörama hääle seadele nii andma ümaramad, kuid see lahtine toon näiteks väga hästi sobis selle rikka vaesem mäng, kus sinna soovi 100 seal hoida, nii nagu antud oma varjundina. Kas kava ülesehitamisel ei oleks pidanud siin kolme esimese laulu juures natuke mõtlema? Mulle tundub, et laulu mõju ja naabri mari neid mõlemad kiirema suuksmad laulud ja laulu mõju oleks võinud tulla avalauluks siis natuke rahulikum lauliku lapsepõli siis naabri mari, jah, võib-olla küll siis oleks nii. Kontserdimõju on võib-olla tõesti suurem, tundub nii, et koorijuht on ilmselt teadlikult valinud nii erksama karakteriga laule sest jäi niisugune mulje, et need nagu õnnestus paremini näiteks võrreldes Kaljuste seatud tütre tänuga, kus taolisust vokaalset hästi kujundatud tooni, mida seal kolil kahjuks ei ole. Muidugi me ei saa hakata antud koori võrdne, võib-olla meie võimekate kooridega kahtlemata sellele tasapinnale võib-olla ei küüni. Ja selles mõttes tuleb professor Vahteri ettepanekutest toetada, et võib-olla kõige suuremaks puudujäägiks just on toonikvaliteedi küsimus, nii mõneski kohas hakkab see häirima, ansambel muutub kirjuks ja eriti tuleb see välja just sellistes laudades, kus kanti veel on nii-öelda esmajärgulise tähtsusega. Ja ma toonitaks veel, et näiteks pätsu laudas ta täiesti omal kohal. Ja siin ta jättis ka, isegi eks täiesti naturaalse ja loomuliku mulje see laul ja nii et selles mõttes oli ta sind pluss. Üldiselt tundus nii, et muusikalised kujunduselt olid koorijuhi poolt laud tehtud päris toredasti. Erksust oli loomuliku fraasikujundust, mis juhatasin küll viimastes lugudes, võib-olla kippus minema natukene nendes ooperikoorides natukene, võib-olla ühekülgseks, natukene häiris just terav tooneriti sopranite. Mina tahaksin seda Uno arengu poolt üles tõstetud mõtet, et laulud olid esitatud suhteliselt vägagi emotsionaalselt just seda mõtet eriti alla kriipsutada. Sest teatavasti lindistamisel kipub sageli tulema niisugune probleem, et see just see fraseerimine kipub ära kaduma. Põhiliselt mõeldakse ainult selle peale, kuidas laulda nii, et oleks rütmiliselt täpne, et võib-olla ei tuleks niukse juhuslikke tehnilisi apse sisse. Ja, ja selle arvel nii-öelda see muusika tegemine jääb nagu sageli tahaplaanile. Siin õnneks seda tunnet ei jäänud, toetaksin ka veel seda mõtet, et koori vokaalne külg on võrdlemisi tagasihoidlik. Ja võib-olla ka nii-öelda kooriansambel. Ka üksikute häälerühmade sisene ansambel jätab kohati soovida, see lööb välja eriti nendes lauludes, kus Ühel või teisel häälerühmal on mingisugune soolopartii näiteks seal Velmeti seatud naabria Maris kuidagi eriliselt hakkasse kõrva. Minule isiklikult meeldis vast nendest rahvalauludest kõige vähem Kaljuste seatud tütre, tänu kus kooril tekkisid ost, kõige suuremad võlad, tooni ilu ja, ja ansambli küsimus. Aga Kaljuste tütre näos oli niisugune omapärane maisele esitusele omapärane joon, et ta rõhutas justakti algusid, kas see oli nüüd tema omapoolne suhtumine sellesse, et anda edasi just niiskes häälitamist või sealt suudetud anda kandlus? Mind rõõmustab see, et repertuaar valitud koorile jõu kohale tundaal suurt laulmisrõõmu ja see on peamine. Täna arutab žürii Suure-Jaani, sega kuriilmad tärkava siiamaani arutatud kavade kohta. On avaldatud väga mitmesuguseid arvamusi ja tundub, et koorilauljad ise kuuri lauluhuvilised kuuske, sõbrad, jälgivad meie saateid suure tähelepanuga. Selles tähendab tunnistust kasvõi hiljuti muusikasaadete toimetusse saabunud kiri rumeiskurilt, kus võrumeeskoor tänab Eesti raadiot. Lindistamise korraldamise eest. Avaldab tänu žüriile meeldivate tunnustussõnade eest samuti heatahtliku kriitika eest. Millest need arvavad ta. Omajagu kasu tulevad kuurilas pidises töös. Täna on žürii koosseisus. Kuno areng, Ants Üleoja, Olev Oja. Räägime siis, sega kur ilmatar kontserdikavast, ilma et tal on üks Eesti vanimaid koorem. Viimasel ajal on ilmatari kooris võib-olla üks raskemaid perioode. Kori juhtide vahetustega on töö olnud lünklik ja võib-olla uut hoogu hakkab see koorales oma töös nagu viimasel ajal näitama. Kui vaadelda tänast kontserti, siis tuleks kõigepealt märkida seda, et koor jätab kaunis tagasihoidliku mulje vokaali, kujunduse mõttes, mis on mittekontsertkoorile kõikidele omane ühine joon. Kuid siin torkas silma veel ka teatud niisugune mehhaaniline muusikast ja masenlik muusikast arusaamine. Kõigepealt, kui me vaatame seda kava, siis siin on terve rida väga raskeid laule, mis eeldavad skantileenset ja väga aktiivselt fraasikujundust, mida me kahjuks ei tundnud. Näiteks esimene laul, millega algas kontsert Su põhjamaa päikese kullast tammuva fraasikujundusega, sama võiksime öelda näiteks ka mendel sai laulu kohta lahkumine metsast. Ja samuti moodsate veerum. Tundub, et koorijuht nagu ei ole talitanud siin õieti, oleme valinud koorile sellised laulud, mis on ilmselt üle jõu käivad just vokaalses mõttes puudumisega. Loomulik ja lihtne lähenemine nendele teostele k kaks erksama rütmiga laulu nagu Moldaavia rahvalaul, ainult nii mida ma isikut oleks teinud ka palju kergemalt, palju Kelvikamalt, palju sädelevamat seal ikka kuidagi mingisuguse raskuse pitseri all kannatas. Bergeni männikus võiks täpselt samu sõnu öelda, kahtlemata leiab siin ka oma positiivseid momente. See koor on siiski väga suurte teenetega, väga toredate saavutustega. Ja siin peaks päris tublisti päris tugevasti mõtlema just koorijuhil endal tulevast pedagoogilist metoodilist tööd. Et nendest kitsaskohtadest nendest karidest üle saada. Et selle koori kontserdist on jäänud ühekülgne mulje, see sõltub väga palju kava valikust, nagu siin on märgitud oli kava suhteliselt ühekülgne, oli valitud just niisugused voolavad laulud, mis isetegevus koorilt, kus vokaalne küll pole veel hästi välja töötatud, näevad eriti palju vokaalse voolavuse esitamis oli väga palju puudusi just fraseerimises. Üldiselt. Faasid kõlasid selles mõttes toorelt, et lõpud olid tugevad ja ei olnud keskel niisugust ilusat dünaamilist paisutus. Võib-olla koorijuht pööras siin suurt tähelepanus diktsioonile ja diktsiooni välja tuua selle tõttu nagu unustas voolavuse korjuid. Tegelikult peavad leidma senini sihukese paraja kesktee. Eriti niisugustes kantileensus lauludes ei saa igat silpi välja tuua sest selle all kannatab sekantilise. Nii vanade kultuuritraditsioonidega koorilt oleks oodanud vaimustust laulmisel rohkem sest Suure-Jaani ise on nii üksi eesti varasema musitseerimine ja muusikaelu tsentrum. Meid siin on olnud väga palju olulisi sündmusi meie kõikide jaoks, kes me muusikat vajame ja siit on võrsunud aga palju eesti muusika juhtivaid kujusid, on ilmne, et selleks on olnud Suure-Jaani kandis just sisemist jõudu ja laulu tulid. Ja sellepärast oli nagu natuke ootamatu, et kasvõi esimeses laulus, mis su kava seisukohalt on ikkagi koorile visiitkaardiks ei olnud seda kõige lihtsamat ja toredamat vaimustust, nii nagu see kõlab vetiku laulu muusikas. Kava on ehk ka nii kokkuvõtlikult, vaadates tema koostise poolest kuidagi kirin autorite poolest, kui hind mitmed koorid on püüdnud ühtlustada kava mingisugusest stiilist välja minnes või rahvalaulutöötlusi kõrvutanud eesti muusikat mingi valitud teise rahvamuusikaga või püüdnud eristada aegu siis see on üks natukene ehk selline noh, ühtepidi tasakaalustamata teisipidi just natuke sarnaste akordilisi ehitusega laulude rida, millest ka võib-olla ainult üks Moldaavia rahva laulame natukene hoogsamalt laadiga. Siis erines. No kahtlemata on koori dirigent olnud küllaltki suurte raskuste, eeskoor on töötanud kohati küllaltki hüppeliselt, tähendab, koorijuhtide vahetuse on tihti olnud ja praegu on dirigendiks vägagi noor inimene suhteliselt väga väikeste kogemustega. Võib-olla see on ka üks põhjusi, miks see kava, valik ei ole sind küllalt õnnestunud, tal ei ole nagu mingit selgetega kindlat nägu Tani juhuslikult kokku pandud laulud ilma omavahelise erilise seoseta, nii raske kavaga on sellel kooril vist väga riskantne välja tulla, nende asjade kaubavõtmine lihtsalt ei õigusta end. Soovitaks kõigepealt tähele panna telligendil neid kõige-kõige esimesi asju fraseerimisel vähemalt lasta mittekooril hingata fraaside keskel. Kulla kolleegid, kas me ei tee ühele nooremale kolleegile veidi liiga kasv, olime siis sellise praktika juures, nii nagu tema töötab. Nii targad, et ei oleks teinud samu vigu. Igaüks tahab ju meist kohe juhatada oma koorijuhi tee algul selliseid lugusid, mis endale meeldivad kuid koorile ei ole veel täiesti jõukohased. Siit võib olla ka see muusikaline takerdumine, millest meil palju täna juttu on olnud. Ja osaline. Mulle jättis selle kooli juures soodsa mulje koori harmooniline kooskõla kus kohati oli küllaltki kõlalt ühtlane. Jaa, intratsioonid puhas ja siin tuleb hinnata korjovi entusiasmi, kes on suutnud koori kõigepealt kokku koguda uuesti ja sellise raske kava siiski läbi töötada. Kui koorijuht neid märkusi praegu arvestab, siis on päris kindel, et järgmine kontsert on hoopis teise ilmaga.