Niisiis täna esines festivali žürii ees Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemiline naiskoor. Žürii koosseisus on oleva ja Ants Üleoja Vahter, Gunnar Tallinna Polütehnilise Instituudi akadeemilise naiskoorifestivali kava on üles ehitatud diviisi all kõik sulle, mu kodumaa. Kui vaadata selle kava laulude pealkirjade järgi sisu järgi siis peab ütlema, et see on üles ehitatud kevadiselt meeleolud väga rõõmsailmelised. Siin on kodumaad vaadeldud nii-öelda looduse kaudu. Kodumaad on nähtud läbi looduse prisma, enamasti kõik laulud on kevadiselt rõõmsad. Võtame siit kohe algusest peale Lõuke Raimond lätt varakevadel. Alo Ritsing laulurästas. Siis on Niculminatsioonina esimesena kulminatsiooni või või keskpunktina võetud Lepnurmeaval Merilaasi tekstile, mis on ka oma ilmelt kevadine k Edasi väljendub kevad ja suvi, kuigi siia hakkab sisse tungima rohkem patriootilisi meeleolusid. Sellel kevadisel kaval puhvenwaldi häirekell on järsku tõesti nagu häirena tõsine meeleolu, mida peab nagu valvsalt meenutama. Minu arust kava on kolmeosaline rõõmus osa on esimesed kevadised alus, millest juba juttu oli ning keskmine osa seal aeglase tempodega lood. Tomingas puhevalt suvine tuul purustab nagu vaikse lüürilise osa ning uuesti tõusvas meeleolus kutse. Ugala Kula. Üldiselt kõlas väga toredat elurõõmsalt. Tundub, et Kersti Merilaasi luuletus nüüd lõhnavad metsad, mida siin vahepeal loeti, et seesamasuguste meeleolude ja ülesehitusega nagu kava, nii et see sobiks see väga hästi ja see tekitas niisuguse tervikliku mulje. Vahetekstid, mida esitati, need olid jah, tõesti tervikut siduv moment. Ja kui oja arvas, et Muroderi laulast on lüüriline, siis ma võib-olla ütleks, et see just kontrastne, sihuke dramaatiline töölisnaised, niisugune vaiksem või niisugune nagu vormiliselt võttes AP A kus on niisugune teine meeleolu väljendatud mõttes, lükkasin suvine tuur ja elasendaja. Tähendab, siin võiks võib-olla veel rääkida sellest esitusest nii palju, et küllalt kontrast oli selles kavas. Ja tundub nii, et koor, lisusi, kontraste püüdis ka oma esitus avada. Koor kõlab yldiselt kammerlikult, võib-olla eksi suurelt, tõuse. Hästi säravaid momente on vähe, kuigi näiteks puhkenud liha jällegi tasulise dramatism siiski saavutatud ja eriti just niukse ta ämbrite värvimisega. Siin domineeris niisugune allasurutud tume Tambre, mis selle loo karakteriga hästi sobib. Võib-olla kohati häiris natukene tehniline mitteküllaldane valmisolek jaga intonatsioonilisi ebatäpsuses oli mulle meenub selle koori kontsert neljandal mail Estonia kontserdisaalis ja peab ütlema, et seal need intonatsioonivääratusi tunduvalt vähem kontserdil kõlas koor meeldivalt. Puhtalt puhta intonatsiooniga. Tänases kavas üks positiivseks jooneks oli kuidagi suurem aktiivsus, ei tea, millest see tingitud on, kontserdisaalis jäi nagu seesugune ettekandeline emotsionaalne toonus natukene tagasihoidlikumaks. Tänase raadio kontserdi kavas oli see kuidagi rohkem välja toodud. Aga ega siin vist kõik laulud ei olnud, Estonia kontsert oli kavas ka, mis, mida me täna kuulsime siin oli, siin oli siiski päris mitmed asjad, mida me nii väga sageli ei kuule nagu Nakhon avalaul ei mäletagi, et oleks väga agaralt teised ori, laulan selle kohta võib öelda niimoodi seal väga huvitav teos ja mina tõesti ei mäleta, et oleks seda ennem kusagil kuulnud, kuigi seal juba aastaid tagasi kirjutatud teos. Ja võib-olla selles mõttes ta nagu tõusis tervest kavast esile just oma nihukese aktiivsusega. Võib-olla tuleksin toonidele just orelipartii värvikust, marose toonusega laule, kaval esitavad üldiselt väga elurõõmsalt ja säravalt, kuigi mitte kõik ei olnud ühel tasemel. Mulle eriti meeldis Churchilli lauluräästas, kus oli väga hästi teemat reljeefselt esitad ja kus oli selline kergus väga hästi välja toodud Jaaguss intulatsiooneriga puhas. Kui siin räägiti intuitsiooni ebapuhtu, siis seda võib ütelda Ernesaksa kutse kohta. Mingil põhjusel siin eriti sopramites. See intonatsioon oli üsna kahtlane väelaseks kutse üldse oleme harjunud seda kuulma, rohkem meeskondi ehituses ja tundus nimetaja kõhetuks või kuidagi nii verevaeseks noh, ansambleid ei olnud korras ja samuti inflatsiooni, et see võib-olla tõesti oli üks kõige nõrgem laul kavast mitte solisti partii, solisti osa oli lauldud minu arust väga kenasti, aga aga siin lihtsalt ei jätku sopakõrgusi nende väga kõrgete nootide nalja lauale. Mis puutub koorivokaatsesse külge, siis seal vooruslik ja võib-olla siin noorusest tingitud ka mõningad puudujäägid sopran näiteks kõrges registris kõlab kuidagi kitsalt ja võib-olla isegi jõuetult ning ka Haldil ei ole seda mahlakust, mida me tavaliselt naiskooride puhul oleme kuulnud. Kuigi alli rühmal siiski suhteliselt õla allkirjad on tugevam ja missugune laul esituse poolest rin kujundamise poolest kõige rohkem meeldis, mina tõstaks esile võib-olla siin laulurästas siis Lepnurme avalaulu kindlasti toomingas oli ju väga lauldud, kui algus oli kuidagi kobamisi algas peale. Minule meeldis ka Muradeli puhvermanni häirgel seal muidugi on suur teenega solistil Henn Bail kes tegi seda väga kenasti ja mis mulle just siin hakkas kõige rohkem positiivselt silma, et see oli väga veenvalt ettekande ja hästi sihukese nõtke dünaamikaga võib-olla natukene minu arust noh, kuidas öelda üle ei anna see üle, ülepakutud dünaamerantsetud koorib hoiad suured ärakukkumised ja äkki mingisuguse ühe silbiga ühe noodiväljatoomine sõnaga mõjus kuidagi tohutu lõunamaise kirena. Üldiselt lauldakse nii, noh, nii pideva tõusuna esisel pideva ühesuguse languseni kontrastid nüüd forte ja piano kontrastid olid nii kuidagi liiga suured või jah, liiga suured ja ootamatult. Aga muidugi seal oli ka momente, mis olid nii-öelda lõpuni välja lauldud. See nagu ületõlget väga veenvalt tehtud, vähemalt tehtud ja kokkuvõtteks võiks öelda, et on jääkontsertkoor. Selliseid naiskoor ei ole meil veel mitte väga palju. Kõlab ära nooruslikult omapärase tämbriga kavali nii üldiselt temporikkalt üles ehitatud ja ka küllaltki veenvalt, et ega suur tänu Võhmusega kuuri leelo festivali kava arutab žürii koosseisus Helju Tauk, Artur Vahter, Ants Üleoja, Olev Oja ja Kuno areng. Võhma segakoorikava on siis Eesti ja vennasrahvaste lauludest kokku seatud. See, et valitud on enamasti lühikesed laulud on koorikavale kasuks tulnud, sest et väikene ja paratamatult piiratud võimetega koor arvatavasti just nendega saab ennast paremini näidata. Selle koorikontserti kuulates võivad esialgu tekkida üsnagi suured pretensioonid häälte kohta ja esituslaadi kohta. Aga kuulates natuke rohkem, hakkab köitma nende lauljate väga suur ing laulmise juures. Selline siiras sisseelamine igasse laulu ja selle ka vahetu edasiandmine ja selle tõttu koorikava on nagu üha kergem kuulata selle kava kulminatsiooniks. Minu meelest on Veljo Tormise laulud tsüklist 13 lüürilist rahvalaulu eriti veel keskmised laulud nende hulgast, nagu härjad ootavad tühi sakste sõim või mure matab meele siis ta hakkab kuulaja kõrvus kõlama lauljate endi pöördumine kuulajate poole, selle kontserdi sissejuhatuses. See julgus jagarus, osa võtta üsnagi tõsisest üritusest enesekriitiline suhtumine ühelt poolt näha, et võimed ei ole mitte suured ja samal ajal armastus laulda ja tahtmine olla millestki õhutatud. Tahtmine haarata kinni eesmärgist ja tahtmine pakkuda nii palju, kui suudad ja seda tuleb sama südamlikult kadulustada. Võhma segakoor on vist küll üks vanemaid segakoor üldsegi sellest Raadiokoorifestivalist osa võtnud. Nii oma head kui ka lauljate vanuselt. Nii nagu me siin võisime kuulata. Sissejuhatavas sõnavõtus on lauljate keskmine vanus 49 ja bassidel ulatub see koguni 60-ni. On muidugi väga tore, et laulavad koos nii lauluveteranid. Ja et nad suudavad luua endale peale tööd toreda kooskäimise võimaluse. Teisest küljest muidugi tekib aga küsimus, kuhu on jäänud siis noored lauljad võhmas tulevikus kahtlemata peaks suuremat tähele pano pööramana noorte organiseerimisele. Kui rääkida aga kavas, siis tuleb tõesti nõustuda Helju Tauliga et kava esitamas juures kaasaelamist on tunda rohkem võib-olla kui mõne noore koori juures. Nii et niisugust nooruslikkust jätkub sellel küllaltki eakal kooril. Üsna palju, kõik, mis selles sellega vaerus õnnestus, on juba Helju Tauk ütles, see on tormise riis laulutsüklis, mis paistab, et sobib ka nii väheste ja tagasihoidlike Pukaalse materjaliga kooridele. Muidugi sõltub see sellest, et lauljad oskavad kaasa elada ja oskavad luua karaktereid. Need laulud ei ole Tormise laulud ei nõua eriti ulatuslik vokaalset materjale, ei nõua suuri kõrgusi ega madalaid basse. Nõuad rohkem karakterid ja seda oskab see koor hästi luua teiste laulude juures muidugi tekib siin paljusid probleeme. Mõned isegi võib-olla ebaõnneste intonatsioonis neid nagu Eduard Oja mõtlesime hoolimata sellest, et näiteks seal Eduard Oja vokiratas lõpp läks võrdlemisi käest ära, nagu helistik kadus kõrvust. Ma tahaksin toonitada selle koori abidirigendi Ülle Ernitsa poolt juhatatud laulude emotsionaalset külge. Tundub, et seal on muusikal elu sees. Seda noort koorijuhti tunneme tema õpingute päevilt muusikakoolist ja on teada, ta oskab kollektiiv hästi töötada. On väga musikaalne ja see on igatahes nendest lauludest tundad, siin muusikalised püüdlused on väga selged, olgugi et nad võib-olla kõlaliselt meid iga koha peal ei rahulda. Sest nähtavasti lihtsalt häälematerjal ei anna selleks võimalusi ja kooriv line ansambel kirjutas, ei olnud liigagi liiga aeglases tempos. Tahtsin just seda nimetaja, mõnutelkud olid võib-olla nõialise kurb laul oli visanud kõne kiire igal koorijuhile muidugi oma lähenemine lauludele ja võib olla ka see sõltub ka mitte ainult lauast endastega kooris, mõnikord kui selle kooriga tagasihoidliku vokaalse materjaliga ei saa eriti nihukesi laulvaid, aeglasi laule hästi laulda, selles mõttes võib-olla isegi oli päris õige. Laulupeol laulame paljusid laule aeglasemalt, siis oli kavas kaks laulupeo lauljale, mida me palju oleme kuulnud, läti rahvalaul, matan mure. Siin oli vist tempo aeglane ja Ants Üleoja kui segakooride üldjuht laulupeol. Laulupeol peaks veel paar sõna võib-olla ütlema soovitusest ka teistele koolidele. Siin ikka tuleks vist asja nii võtta, mitte laulda seda laulu nii-öelda nelja peale vaid dirigentidelt soovitan seda juhatada kahe peale Allabreeweetse laulu karakter ilmselt võidab väga tugevasti sellega. Lõbus laul, mida mingi pealkiri mõjub muidu väga raskepäraselt ja iga veerand hakkab siin kuidagi muutub omaette niuks, väga raskeks loodes. Küllap sellest ongi tingitud, kõik koorid laulavad tegelikult seda nii raskepäraselt. See laul on ühes meie kogumikus ilmunud ja see noot, mille pealt teda nii-öelda maha kirjutate, seal oli ta neli neljandiku antud. Ja eks ta nüüd niimoodi olegi läinud, aga lätlased ise laulavad teda kahe peale, nii et ilmselt tuleks ikka sealt eeskuju võtta. Mind rõõmustab ka asjaolu, et oleme kuulanud palju koore, mis vokaalselt tugevad, väga tugevatel alad väga koos. Toreda tore on kõik intonatsiooni puhtad, kuid jätavad kuidagi külmaks. Siin eelnevad puudusid, nagu meid ei häiri ja seda kuuri oli tore kuulata selle koori ettekandes kõikides lauludes. Muusika elas ka kõige raskemates kas või kallinsi seatud, õieti rahvale laulda, sellest kasvasin, mis esitab koorile ääretult suuri lokaalseid nõudmisi. Muidugi kulminatsiooniks kavas oli siiski tormis ja Tormise seatud rahvalaulud tahaks soovitada, et Tormise laule ei laulaks mitte ainult võhma segakoor ning Tallinna Ellerheina kammerkoor, kellelt me kuulsime neid ääretult hea ettekandes, kui et need laulaks ka teised koorid ja nad jätavad väga, väga toreda mulje, nii tuli huvitav, meeldiv kuulata, senikuuldud koore on tõesti väga palju olnud ja oma nii koosseisult ja oma taotluste erinevad koolid. Tänane kuuldud koor on ka omanäoline ja selles mõttes just, et siin on inimesed, võib-olla juba vanemates aastates, laulavad. Eltsi laulurõõm pole kadunud, vaid see just kuidagi õhkub sellest kontserdist ja see on eriti tervitatav. Ja minu arust paljud koorid peaksid just sellelt kurit nagu eeskuju isegi Hiiumaalt modi võtma. Jääb ainult soovida, sellel kooriv jätkuks tulevikus samasugust toredat laulust, rõõmu uni oma kodukandi inimestele lauldes ja tuleb soovida ka, et neil kontserdimatkad ulatuks kaugemale oma kodu piiridest. Kooliraadiofestivali žürii koosseisus Artur Vahter, Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja ja Kuno areng kuulasid Kingissepa rajooni kultuuri, manzigaguri lüüra kontserti. Kingissepa segakoor Lyra on viimasel perioodil näidanud ennast mitmelgi korral väga heast küljest ja tänu sellele, et selle kooriga on hakanud tööle noor ja väga musikaalne jõud Ludmilla toon, kes hiljuti lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi kaugõppeosakonna. Kui seda koori kuulata, siis jätab kõigepealt hea mulje. See on niisugune väga kultuurne ja muusikaline esitus. Tundub, et teosed, mida koolijuht kõigepealt kauba võtab, on võetud sellise arvestusega, mis vastavad koori vokaalsele ja üldse kunstilisele tasemele antud momendil. Kava on koostanud Eesti heliloojate kaasaegsete klassikaliste heliloojate lauludest. Ja nii toredalt raamib seda ühelt poolt moto ja viimase lauluna Aaviku seatud eesti rahvalaul Saaremaa kontserdikava oma. Ülesehituselt on kontrastne. Mitmeid meeleolusid on siin ja üldiselt oli esitatud väga meeldivalt, mis siis on need meeldivad momendid? Ühte ma juba nimetasin, Möldiskune loomulik musitseerimine, koorile küllalt meeldiv kõla ja ansambli ühtsus võib-olla ainukese tõsisema negatiivse joonena märgiksin teatud tendentsi vajuda ja tundub, et see on põhjustatud kõigepealt soplanitest ülemiselt tippe nagu ei saadud alati kätte ja pikkamööda kippus nii mitmeski loos tonaalsus minema allapoole. Nüüd parematest ja meeldejäävatest lauludest võiks nimetada võib-olla saare põhjavaimu väga loomulikult tenorit soolot alguses, sest me teame, see lugu ei ole mitte kergete killast ja tavaliselt on. Ootad ära, millal see tenorit ja soo lõpeb, sest tenorid rühm segakoorides ise tegevuslikest segakooris on tavaliselt üks nõrgemaid rühmi. Kuid selle soolaga võis täiesti rahule jääda. Väga loomulikult lihtsalt oli esitatud. Samuti Veevo kadakad on üks hästi. Ja mina isiklikult kuulan seda päris hea meelega, kuigi seal olid võib-olla omapoolsed või koorijuht nagu mõnes kohas tegi omamoodi, kuid see oli küllalt veenev esitus. Samuti märgiksin positiivselt ära Ernesaksa kutse ettekannet. Me oleme harjunud seda kuuld maameeskooriseades rohkem. Ja isegi mulle meeldis kõige rohkem see tore tempo, mis seal siin valitud samuti solist sai hästi hakkama partiiga. Soolopartii on äärmiselt suure ulatusega ja sopran, kes laulis oma toredat loomulikku häält ja ka ilusat ja veenvat esitust tervikuna on tunded, see koor saab kõigest aru, mis ta laulab. Ja ettekanne muusikalisest küljest oli täiesti omal kohal. Kokkuvõtlik arvamine selles kooris on niisugune, et võib-olla läheb veel veidi aega ja ta võib täiesti pakkuda arvestatavat konkurentsi me nii-öelda esiliiga segakooridele. Ka mina tõstaksin esile juste korjuhi väga muusikalist esitust. Ja paremate laulude hulgas oli kindlasti Veevo kadakaid, kus oli saavutanud väga tore dramaatiline tõus. See laul nõuab väga dünaamilist paindlikkust, mida ka koor saavutas. Üldiselt on mõningate isetegevusliku oreli juures kalduvusi venitada, aga see koorijuht leidis alati õiget tempi. Ma teeksin väikse kriitilise märkiost märgiaiuste Türnbuu priiuse hommikul esitamise viimase osa kohta. See oli antud vast liigam marslikult. Kas liiga kiiresti? Mulle näib, et dirigent töötab kooriga väga teadlikult, sest muidu me vististi ei kuuleks Veevo kadakate nii korraliku ettekannet kui seekord laulan harmooniliselt võrdlemisi raske ja nõuab selles mõttes nagu vägagi teadlikke laule. Tegemist, väga raske, juba väga toredat meeleolud, liikuvad fraasid. Kuigi jah, intonatsioon nii siin kui seal kipub natuke kiusama või eriti võib-olla siin Isamaa mälestus, jaga põhjavaim ja häälestus oli vist üks selles mõttes nagu kõige kõige ebaõnnestunum, et siin oli nagu vajumist kõige rohkem. Kontsert jättis mulle hea mulje ja mul on kuidagi niisugune rõõmus meel kuulda lennukat musitseerimist paistab üldse, et kas raskematel ja kergematel jõulude juures igal juhul on kahjuks selline hoogne minek või et nii nagu inimene laulaks nõnda natuke oleksid jalad maast lahti ja on mingisugune niisugune reit põhja tuli mis sütitab ja viib edasi ja vaat selline kerge reibas rühikas musitseerimine on midagi, mille puhul me kahtlemata ütleme südamlikku tänu. Ludmilla toonile. Täna on stuudios raadiofestivali žürii järgmises koosseisus professor Artur Vahter. Kuna areng Ants Üleoja, Olev Oja, Helju Tauk kuulasime Tartu naiskoori kommentaare festivalikava kava. Mõnes mõttes omapärane ja huvitav. Siin oli väga palju klaveri saatel lugusid ühe Lugoolse kuulsime Kettli orkestri saatel. Ning esmakordselt on kavas sellises ulatuses nii vene klassikat kui ka lääneklassikat. Kuulsime Tšaikovski köhi kriigi ja Verdi teoseid. Kaldäärekava on oma ülesehituselt tõsisemat laadi. Üldiselt on siin võetud ka põhjust vähem tuntud laule sest ega neid Tšaikovski laule küüek riigiga meekoorid neid vähe laulavad võib-olla ka sellepärast, et suurem osa neist saatega. Siin võib muidugi vaielda, kas On hea, kui koorid laulavad saatega. Mitte kõik klaveri saatel ei olnud nagu selles mõttes omal kohal, et Villem Kapi talvine õhtu minu meelest ei võitnud, tuli klaveriga koosnike midagi, arvatavasti oleks kõlanud puhtamalt kooripärasemalt ilma saateta. Aga üldiselt need saated olid väga kenasti teostatud. Aitäh, Anu Tallinnale. Eriti Tšaikovski muidugi pole mitte üks janu Tallinna teele, vaid ka Tšaikovski oma, kellel oli klaverile midagi ütelda ja mitte ainult klaverit koorile lisada. Talvise õhtu juures ei olnud vist mitte saate süü, et see laulja väga hästi välja ei tulnud, minu arvates lihtsalt viga aeglasel lauldud siiski Villem Kapp on mõelnud seda talvist õhtut natuke kirkamale, aga siin tuli natuke raskepärasele ja sellele andis saade juure ka, sest on ka niisugune kordiline liikumine kogu aeg. Kui oleks kiiremini, laudad oleks kahtlemata palju huvitavamalt. Siin jäi kuidagi kõlalist, üksikut loodid, fraase koosnenud nootide reast vaid üksikutest nootidest. Aga midagi esimeste laulude kohtasin, oli osaline toomingas Riho Päts. Nii vähe. Osuline loomingu kohta võiks vast niipalju ütelda. Me oleme nüüd seda lugu siin juba võrdlemisi palju kuulnud, ei oskagi praegu kokku ütelda, palju kordi. Ja hakkab nagu mingisugune keskmine sellest loost nagu välja selguma, tundub, et selle laulu keskmine osa oli ka põhjendamatult liialt venitatud ja on arvata, et see laul ei võitnud mitte selle arvel sugugi. Ta nagu kuidagi valgus laiali ja see pinge, mis seal on, seega nagu kadus ära, nii et siin võiks lihtsalt soovitada natukene aktiivsemaid temposid, natuke liialt väljapeetud olid, muidugi elasid meeleolukalt. Ja minu arvates oli üks positiivne külg selles, et oi, osatud siiski voolavust ühenda teksti selgusega, kas seda nüüd natukene aeglasemalt või kiiremalt. Eks igal koorijuhile oma tunnetuslaad üldjoontes täiesti nauditav naasta sisuliselt ja oma kujunduslikult küljelt ka tervikuna kava jätab soliidse mulje, kui neid nimesid vaadata. Võib-olla mitte päris terviklik ja ja nii veenev ei olnud igas lõigus esitus ja käiksin mõnes kohas Ki hakkas natukene häirima intonatsiooniline ebatäpsus ja seda võib-olla rohkem kava lõpupooles. Näiteks sekkovski lugudes hakkas ilmnema juba ja tundus ka niimoodi, et et just niuksed ülemised tipud, sõpratu kippusid jääma kuidagimoodi harali ja kirjuks, kuigi üldiselt koor laulab kenasti. Minu arust on ta võimekas naiskool võiks võib-olla soovitada koolijuhtidel tulevikus natukene mõelda rohkem vokaalsetele tähenritele, liiga palju igasugust tõlki. Ühesugust kõlakava on siin väga mitmekesine, väga kontrastiderikas ja selles mõttes oleks võinud võib-olla rohkem leida tämbrilise eri värve. Kas basseerimisse jõle palju oli ka eriti kulminatsioonikohtades, lihtsalt nagu pressitakse selle forte välja nagu kaotab seda vokaalse Algerge, see muutub natukene isegi tihti ebameeldivaks kavas või meil on kapitali nähtumine kohta, oli arvamused liiga aeglane, ei vaidle selle vastu ja tundus ka veel niimoodi. Kõige drastilisemalt tuli see siin välja selles keskmises osas, kus teatud kulminatsioon muidugi on, kuid see forte või kulminatsioonini minek ei olnud koostöös selle loo peakirjaga Tallinna õhtusele natukene liiga agressiivne ja instituut näiteks oleksime teinud seda hoopis pehmemalt. Võis öelda eriti soprani kohtajate, kohati kõlas kalgi Pätsing leiu hääle juures. Tooni andmine jätab kitsa mulje, puudub avarus, rühmad ei ole eriti ühtlustatud. Jaga ansamblisse mõttes tasakaalustaja ühte-teist ära teha. On kõikuv kord tuleb üks konteinerit harmoonilist mõttes, ei ole täiesti tasakaalustatud, kooris laulavad paljud sellised inimesed, kellel on juba eelnevalt väga suur koorilaulu praktika ülikoolide koorides. Ja vast siis sellega võib ka seletada, seda koorikava on nii, võiks öelda soliidse raskusega ja soliidse väljanägemisega Ta vokaalselt võimelda, tüseda külaline igale naiskoorile sobi sellised laulud, seal võrdlemisi niiskust, rasked laulud, mis nõuadest vokaalselt laia hinguste head tooli andmist. Kaks. Kuhjalistiga Malle Heilman, Tartu inimestele väga hästi tuntud laulja, ta on esinenud ka üksinda ja väga sageli koos kooridega. Laulab meeldivalt ja ilmselt ise sellest üritusest nimega tõsiselt huvitatult ja innustatult. Ja ma usun, et vastavate laulude valiku puhul on tema osavõtt nii kõigiti tunnustatav. Minu arust ei ole põhjust kahelda segaselt, sellel koolil on ja vokaalne pagas, jahvokaalne baas, head koorijuhid ja tundub, et on võimeline laulma küllalt raskete komplitseeritud laule ja suudab seda väga meeldivate tulemustega. Ta kuulub arvestatav kordselt kori nimistusse ja see kontserdikava, mis täna kuulsime raadio vahendusel on minu arust üks meeldivamaid. Täna esines meie festivali žürii ees sootuks omanäoline kool, seal vist ainulaadne meil vabariigis. Tihemetsa sovhoostehnikumi meeskoor. Žürii koosseisus on Olev Oja, Ants Üleoja, Artur Vahter, Kuno areng tõepoolest peab kohe au andma korjevil ole sepale, et ta on tehnikumis, kus lauljate valik ei ole suur, on suutnud siiski koostada meeskoori seone noorte häältega meeskoor kõikidele sellele omaste vokaalsete puudustega. On selge, et siin ei saa olla kõrgeid tenoreid ega madalat bassi sellises vanuses lauljate juures ka hingamine ei saa olla mitte niisugune kandev ja sellise koorile kava valimine, see on goriumile äärmiselt raske ülesanne. Sest sellise võimetega koorile on meil tõesti laule küllaltki vähe ja peab ütlema tole. Sepp on siiski suutnud oma koori jaoks küllaltki sobiva ka valida, kuigi see ei ole pretensioonikas, aga ta on kõik laod valinud jõukohased. Kui rääkida stiilidest, siis ma arvan, siiani vast ei oleks sobinud võtta Ludwig spory oma. See on liider tahvli helilooja järel romantism ajastust Saksamaal. Ja hüva, see laul ise on meil hoopis teistes keskkondades kuuldud ja lauldakse need koori kontserdil, võib-olla seda ei oleks pruukinud laule? Vaevalt et olevas üksinda siin seda meeskoori kokku ajada. Siin nähtavasti tehnikumi juhtkond on sellele küsimusele väga tõsiselt mõtelnud, sest teatavasti nende õpilased on kõik maapoisid üle maa kokku tulnud. Ja muidugi selle lühikese aja jooksul mis nad tehnikumis õpivad. Meile püütakse anda väga mitmesuguseid võimalusi oma vaba aja veetmiseks ja enesetäiendamiseks, nii et nähtavasti see on üks väga tõsine punkt, millele kooli juhtkond on mõtelnud. Ja küllap tänu sellele on ka koori koosseis nii suurearvuline, tänane tihemetsa sovhoostehnikumi õpilaste meeskoori esinemine. Kõigepealt peaks täitma just propagandistlikud ülesannet, sest meil on ju vabariigis hästi palju tehnikumi mitmesuguste profiilidega, kus õpib hästi palju ka noormehi. Võib-olla on see ainukene meeskoor meeskoor, küll vist ainukene Jeltsin tuleks minu arust seda küll kõige rohkem rõhutada, et on ka võimalik teha tehnikumide baasil koorem ja küllaltki nii nimetamisväärset tulemustega. Mis puutub kavasse ehitusse, siis muidugi viimast puudes tuleb kõigepealt arvestada seda, et nagu siin juba öeldud on, et koori vanimaks lauljaks on 20 aastane, siis ühelt poolt see on väga tore näitleja, kui ta sisaldab endas suuri puudusi, sest ei ole veel hääl välja kujunenud kahekümneaastasel noormehel. Ja kui kõige noorem, 15 aastane on, seal ei saa üldse rääkida veel mingisugusest kujunemisest või mingisugust kvaliteedist ja selle muidugi kõige rohkem välja Tenurite puhul passid on suhteliselt rohkem vastuvõetavad ka selles esituses paistab silma tore laulda tahtmine, see maksab ka midagi. Nüüd juba kava enda suhtes rääkides tundub niimoodi, et need laulud, kus on tegemist rohkem unissoniga ma mõtlesin viimast kahte laulu, mis on teatud mõttes staadiliku plaaniga võib-olla meloodia, meeldivuse mõttes. Need olid võib-olla kõige paremini esitatud, ei hakka siin rääkima nende laulu kunstilises väärtuses, tuleks vist mõtled, et seda praegu siin teha, puht nii ette kandeliselt ja ansamblid olid nad võib-olla kõige ühtlasemalt samuti Gustav Ernesaksa, Mai tuli spetsiaalselt kirjutatud taolised noorte meeskoorile. Sellel ettekandega võib ka täiesti rahule jääda. Samuti pidu hakkab, rahvalauluseade ei olnud ka viga. Kuigi siin tuleb üks küsimus, et kas ikka Miina härma on selle seade autor, et see jääb veel nagu õhku rippuma? Siin tuleb märkida ka seda positiivsest küljest, et kasutavad instrumentaalsete saadet ma isegi rõhutaksin seda, et et niisugused laulud kergema sisulised meeleolukad, estraadilaulud ei ole halb, kui nad on koolikooride kavas, see tõmbab rohkem lauljaid ja on nendele meele olukaks. Vahelduseks. Kavas oli veel süntardi seotud eesti rahvale, Randrovolka olen seal, laulab rohkem tuttav ja pean seda rohkem nagu sellest rohkem rääkida. Siin tundus, et oli liiga palju tempolesi kõikumisi. Algas kas klaveri sissejuhatus, mis oli ka mängija poolt väga toredalt esitanud kuid algas veidi aeglaselt sabas koor. Kui sisse tulin, oli järk-järgult kiirenev, et oleks tore, kui hakkas juba samas tempos peale, nagu koodile laulma hakkab. Samuti oli seadele kergelt omapoolselt lähenetud. Selles mõttes, et oli toodud kordamine kuskilt lõpuosast algusesse. Ja see võib-olla ei tule teosele kõige rohkem kasuks. Koorijuht Olev sepa me kõik tunneme väga hästi ja teame, kui suur organisaator ta on ja kuidas tema oskab inimestega käituda ja neid koos hoida. Küllap ta on ka ära tabanud selle momendi, milliseid laule need noored mehed kõige suurema hea meelega laulavad. Need, kui me tänast kava vaadates leiame siin nii õigegi mitmekesiseid lugusid, siis eks nad ole kindlasti omamoodi põhjendatud. Igalühel on nende noorte meeste jaoks omamoodi väärtus olemas. Küllap seda foorigi mõnikord tarvis läheb, kui ollakse võib-olla natukene lõbusamaks meeleolus. Ja kahtlemata ma arvan, et nii mõnigi poiss, kes selles kooris laulab, võib-olla esmakordselt võtab osa kooslaulmisest ansambli laulmisest koorilaulmisest ja juba siin on ka oma väga suur positiivne mõju ja mõte sees. Olen päris kindel, et nii mõnigi mees, kes seal saab nii-öelda maigu suhu, leiab hiljem oma töökohas võimaluse mõnes kooris edasi laulma hakata. Ja see, mis siin ehitas puudu intonatsiooniliselt ja vokaalselt, see tehti taha just laulu rõõmuga ja nii sihukese suure rütmilise täpsuse ja meeleoluga. Eks see on ka selge ja loomulik, et kui mõni aeg tagasi oli umbes samasugune kava Pärnu sõjakord Endla siis me võtsime selle kava üle seitsme üsna rangelt läbi ja võtsime liitrite tule all ka arvesse, siin me peame ikkagi natukene teisest vaatevinklist lähtuma, et nendel on lihtsalt repertuaari valik. Ja lisaks sellele orjatari valik nii väike on, sest ühte tähistava tormi seal on väga palju lugusid ja, ja siis siit-sealt meid ikka leidub, aga see võib olla lihtsalt ajastu. Ja noorus tingib, et on võetud sellised laulud nagu toomingas ja ja minu, Peipsi, ma arvan, mitte keegi ei hakka praegu tihemetsa sovhoostehnikumi mees kuri, võrdse nivooga võrdlema meie tunnustatud ja, ja tasemega kooridega me võtame seda koorile sellisest tingimust, nagu ta praegu on ja selles mõttes nii mõnigi asi tuleb vaadata hoopis teisest rakursist teise pilguga. Ja kui sa lihtsalt võrrelda Pärnu kurikavaga, siis me mul ei tule mõttessegi seda hakata praegu võrdlema. Ja kuulates nüüd raadiost seda koori kava, kindlasti on ka teisi tehnikume, kes soovivad hakata järel tegema, proovivad, kuidas nende poisid laulavad. Igatahes maksaks küll.