Täna kell 12 avati rahvusraamatukogus Tallinnas Tõnismäel traditsiooniline jõulukuu raamatunädal, kus uusi ja vanu raamatuid pakuvad kingikotti üle 60 Eesti kirjastuse. Aga lisaks rikkalikele raamatulettidele pakutakse võimalust kohtuda kirjanikega, osaleda loomingulistel õhtutel ja autogrammitundidel raamatu esitlustel, tutvuda raamatukogu, arhiivkogu, tekkeloo ja huvitavate teavikutega. Täna kell viis Rahvusraamatukogu teatrisaalis on Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromanni laulukava valguse igatsus Ernst Enno luulest. Ja homme kell 17 on Paul-Eerik Rummo loominguline õhtu ja raamatu kogutud luule tutvustus. Vaata külaline ongi luuletaja Paul-Eerik Rummo, tere tulemast saatesse rüüste ja meie ees laual on koguteos, mille kaante vahel on kas kõik teie luuletused, mis te kunagi elus olete kirjutanud praktiliselt küll. Ütleme kõik sellised, mis valmis said, igasuguseid visandeid ja asju ongi tõenäoliselt rohkem olnud, aga kõik, mis ikka valmis on, need on seal ka tõesti sees. Te olete raamatu eessõnas kirjutanud, et lükkasite kogutud teoste väljaandmist pikka aega edasi kuni te ühel hetkel muutsite meelt ja siiski nõustusite kogu loomingu väljaandmisega. Mis teie meelt muutis? No võib-olla kirjastajad oskasid augu pähe rääkida ja nagu ma ka selles sõnas, seletan, et ja mis, võib-olla vastab isegi tõele. Et võib-olla ma ei ole tõesti kõige ausam ja puhtam mäng see, et see kaanon, mida sa siis tahad, et sinus järgmistel põlvedel ei jääks, et sa selle ise ja üksinda määrad, millised luuletused siis peaksid jääma tulevastele põlvedele, millised võib-olla oleks, oleks ausam jah, ja võib-olla lõppkokkuvõttes ka iseendale huvitavam kõik ühe korraga tõesti ükskord anda lugejale kätte mõeldes selle peale, et, et võib-olla nooremad uuemaaegsed, potentsiaalsed lugejad, ei saa neid varasemaid raamatuid enam hõlpsasti kusagilt kätte anda, kõik ühe korraga lugejate ja, ja siis vaadata, missugune see reaalne mõju või tagasiside hakkab olema. Siin on nüüd kogu teie looming, aga mitte kronoloogilises ja luulekogude kaupa, nagu ma alguses arvasin, kui ma selle kaanesin lahti tegin. Te olete pannud luuletused mitmesse järku, nendes järkudes alfabeetilises järjekorda tähestikulises järjekorda, miks? Jah, nad tegelikult on isegi ühes järgus, nad ei ole kuidagimoodi seekord liigendatud, kõik luuletused on pandud tähestiku järjekorda, osalt võib nimetada võib-olla erandiks seda, et siis kaks varasemat luuletuskogu, mida ma nende kirjutamise koostamisel võtsin ise kui tervikuid, et need on siis siin seesko tervikutena ja paiknevad raamatukogu kompositsioonis nende kohtade peal, kus siis nende luuletus kogude pealkirjad täiestikuliselt kuuluvad. Aga miks see on ka võib-olla selle esiletoomiseks, et et iga luuletust vaadataks kui omaette asju kui eralditala ja siis ka see hinnang sellele igale palale. Lugejahinnang võiks, võiks tulla iseseisev ja ja sõltumata sellest, missugusel kohal ta on olnud autori pikas kujunemisloos ja missuguses kontekstis ta varasemal ajal on lugeja ette toodud. See strateegia, et ta on täiesti ka järjekorda pandud, võiks olla üks osa sellest üldisest ideest, et tuua kogu kupatus lugeja kohtu ette sellisena, nagu ta on püüdmata siis teda kuidagi morsi kombineerides tema iga pala oma väärtust kuidagimoodi maskeerida, lihtsalt tuua, nii nagu on. Siin on nüüd kõrvuti noorpõlve luuletused ja küpsema ja värsid on nooruse uljust ja küpsust ja kogemust pandud kõrvuti tänu sellele, et luuletused on tähestikulises järjekorras. Kas teie enda jaoks seda kogu niiviisi kokku pannes sündis ka mingi uus emotsioon või mingi uus väärtus? Kohati tekkisid sellised naljakad järgnevused puhtalt sellel formaalsel tähestikulises tunnuse alusel mis oli kohati päris lõbus vaadata. Teine emotsioon, mis tegelikult mul endal ei ole uus, aga aga võib-olla võimendus selle selle raamatu komponeerimisel et taju, et inimene antud juhul siis siis mina läbi omaloomingulise tegevuse perioodide tegelikult ikka võrdlemisi üks ja see sama, et need väga suured muutused inimeses üldse leiabki aset, et avaneb võib-olla oma elamise elutegevuse käigus ja avaneb perioodile eri nurga alt võib-olla, aga oma tunne on küll, et, et see 20 aastaselt või 60 aastaselt kirjutatud luuletus. Et nad ei erinegi oma selliselt tajust või maailmapildi värgingut üksteisest nii hirmus palju. Mis tunne autoril teil endil on kogutud luuletusi käes hoida, kas on see tunne, et tahaks kiiresti ka mõned kogumata luuletused kirjutada siia juurde? Ei, seda võib olla raske öelda ka üks põhjus, miks kaua aega vältinud olen. Sellise kogutud teoste väljaandmist on olnud just see, et ei taha nagu sellist lõpetatuse tunnet. Aga teiselt poolt tõesti ka kogu senise tegevuse viljade ühtede kaante vahele panemine tegelikult ei kohusta sellega punkti panema, nii et vaatame seda asja. Loominguline õhtu rahvusraamatukogus kesknädalal kell 17 Rahvusraamatukogu teatrisaalis, siis te loete ise oma luuletusi. Viiu Härm loeb. Kuidas te valite välja need luuletused, mida te tahate huvilistele häälega ette kanda ja kuidas te valite välja need luuletused, mida te tahate, et iga inimene vaikselt omaette loeb. Ja vot see on hea küsimus tegelikult, sest mind on vahepeal üsna palju huvitanud just luule, avaliku ettekandmise ja luuleka publiku võimaliku mõjutamise viis avalik ettekanne. Aga nüüd aga ise tunnen, et hakkan rohkem tagasi pöörduma kujutluse juurde, et etet luulet on, on see, mida on väga hea omaette vaikselt raamatust lugeda, omas kodus oma mugavas keskkonnas. Aga no tegelikult üks ei välista teist ja kahtlemata mõned tekstid on, on selliseks avalikuks ettekandmiseks või ütleme, kuulamise teel, vastuvõtmiseks, sobivamadi, mõnda teist võib-olla sellisel viisil lugejal raske jälgida. Rääkimata sellest, et, et kui inimene loeb omaette luuletusi vaikselt raamatust siis tal tekib jutlus, mis lähtub temast endast, mitte sest eksis, mida ta loeb. Samas kui talle ette kantakse, kas autor või näitleja poolt, siis mingil viisil see autori näitlejapoolne tõlgendus või ettekande viis surub teatavad suhet peale suhet sellesse teksti. Aga põhimõtteliselt on mõlemad asjad mõeldavad. Ma ei tea veel, mida ma täpselt selles kolmapäevases kavas omalt poolt ette loen. Võimalik, et ma teen nii, et ma hakkan võtma juhuslikul juhumeetodil siit siit tekstiraamatut siit ja sealt avades. Ja kui luuletus, mis sellisel viisil ette tuleb, vajaks või eeldaks, võimaldaks mingisugust kommentaari näiteks kirjutamisaja kohta või midagi taolist, siis räägiks seda ka juurde, et, et see ei oleks mitte ainult luuletuste lugemise ettelugemise ürituse, vaid ka sellise vestluse ja, ja publikuga suhtlemise võimalus. Ah, kuidas tahaks ükskord niisugust kogutud luuleraamatut, kus need kommentaarid on näiteks kas luuletuse kõrval või kuskilt taga? Jah, ei tea ka, sest alati ei tule samad asjad meelde ja kui need väga ära fikseerida, siis need muutuvate kommentaaride seletused, autoripoolsed muutuksid nagu kaanoni osaks ja kinnistuksid võib-olla liialt. Võib-olla see, et tekst on lõplik ja kaante vahel, aga siis selline kommentaari jutt sinna juurde, et noh, on võib-olla igal korral erinev ja tuleneda osalt ka sellest, missugune on publik ja, ja selle konkreetse publiku huvi olla ja ma ei välista ka otseseid küsimusi saalist ja, ja et, et see võib olla elavdab seda. Ühelt poolt siis siis kanoonelised ja raamatusse raiutud tekstid ja teiselt poolt siis vaba suhtlus juurde. Ta teeb võib-olla pildi elavamaks. Elavdamiseks on loomingulisele õhtule palutud ka kaks Tõnu, nimelt näitleja, lavastaja Tõnu Tepandi ja pianist Tõnu Naissoo. Kui suurt rolli on teie loomingus mänginud muusika kas luuletuste loomisel või teisest küljest, teie värsse on ju üsna palju viisistatud võib olla küll mitte nii palju kui Hando Runneli luuletusi, aga kindlasti kaugelt enam kui näiteks Arvisiia luuletusi. Kui nüüd ühe põlvkonnaga piirduda muusika teie loomingus koha leidnud Mitmel viisil, et üks asi on see keeles endas on alati oma mingisugune selline muusikaline alge olemas luule ka siis, kui ta ei ole kasutatavad valusõnadena on mingis mõttes muusikaline nähtus ka ka iseenesest vältimatult alge võib-olla on ka olemas või noh, mingit tähelepanu leidnud. Aga teiselt poolt on minuni puhta luulena kirjutatud luuletusi viisistatud kuigivõrd. Ja teiseks ma olen kirjutanud ka tekste, mille, mille eesmärk on, olen kirjutanud, et kas tellimuse peale või ka oma algatusel, aga eesmärgiga, et, et nad oleksid laulusõnad. Need laulud, mida Tõnu Tepandi laulab, nende tekstid on siin raamatus sees ja on eksponeeritud singu luuletused, aga lugejal võiks saatja meeles olla, et nende algne eesmärk on olla algusest peale on talle laulu tekstis. Aga nad on kirjutanud põhiliselt küll oma algatusel. Teine asi on nüüd jah, nende kursusi kastel Viimse reliikvia lauludega, mis on otseselt tellimise peale viisistatud Uno Naissoo ahistatuna Naissoo poolt. Nendel on jälle teistpidi paradoksaalne tunne mul endale, et tehke tellimise peale ja ehkki laulusõnadeks kirjutatud ilmselt see ajastus või, või see ajaline kokkusattumus oli niivõrd hea läks kuidagimoodi kokku mu oma nende teemadega, mis mind huvitasid. Et ma tajun ise neid tekste vägagi kui, kui, kui oma algupäraseid ja isikliku sisemise motivatsiooniga tehtud luuletusi vaatamata sellele, et nad on tellitud, et isegi nende peaaegu nende minutiline pikkus oli ette antud, kuidas nad filmi täpselt peaksid ära mahtuma ja kohad filmis tähendab sellega koosseis ka konkreetsed teemad olid ette antud. Nii et kõik, kes soovivad kuulata, kuidas luuletaja ma luulet loeb, kuidas seda loeb näitleja kuidas kõlab laulusõnadena kes soovib osta endale Paul-Eerik Rummo kogutud luuleraamatut ja sinna võib-olla ka autogrammi saada, siis kõik need inimesed on oodatud kolmapäeval kell viis pärastlõunat Rahvusraamatukogu teatrisaali. Aga teie käest, Paul-Eerik Rummo on põhjust küsida veel raamatunädala tähtsündmuse siis üheksandal ja 10. detsembril rahvusraamatukogus toimuva rahvusvahelise kirjandus foorumi kohta, mis kannab pealkirja Paabeli raamatukogu ja mille korraldavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Eesti esindus, Eesti Rahvusraamatukogu, Kirjanike Liit, Kirjastajate Liit ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Kas oskate seletada, miks foorumi pealkirjaks pandud Paabeli raamatu? Kogu päris hästi ei oska, sest ma kogu selle foorumi organiseerimise juures oli see üldse olnud, mind nimetab, värvati sinna ühte konkreetset paneeli või seminari laupäevasel päeval juhatama teemal kirjandus ja rahvusriik. Nii palju kui ma olen seda surnud tutvustavat smuutit realidest jõudnud lugeda, et ennast selle ülesandega kurssi viia tahetakse võtta kahe päeva jooksul kirjandus ette praktiliselt nii laialt kui vähegi võimalik. Nii hästi, ütleme selles seminaris, milles mina osalen kirjanduse riigi vahekorra seisukohast kui, kui ka segased, spetsiifilised esteetilisemat psühholoogilisemat, et kirjanduse ja tema ümbruskonna suhtluse aspektid ja võib-olla see, et nii laialt ette võetakse, et see langes kokku võetud sellesse Paabeli metafoore. Kirjandus ei ole nagu nähtus omaette, vaid ta astub mitmesugustesse, seostesse, inimelu ja ühiskonnaelu vangistuses. Ma usun, et sellest võiks see pealkiri olla esile kutsutud, vot see kirev ja postmodernistlik maailmapilt, kus kõik on kole palju ja, ja kõik on omavahel mingisugusel viisil seotud ja need seosed saab kogu aeg juurde luua ja teisi seosetu kõrval jätta unustada, et see liikuv, mingis mõttes üle kuhjatud liik, Harju maailmapilt, et see keskendatuna siis siis kirjanduse rollile selles selles kirevus pildis paistab olevat selle Baby raamatukogu foorumi idee tuumikuga. Kuidas te selles ülekuhjatud kirjandusmaailmas keelte, raamatute, teoste, ideede, mõtete paljususes, leiate üles selle, mis tõi tõepoolest kõnetab, mis teile tõepoolest on oluline? Aga ma hirmus palju raamatuid uuemal ajal ei loe. Mulle meeldib Linnart Mälli teooria humannistlikes baastekstidest ja minu enda arusaamine, oma tunnetus on, taju on on see, et kaugelt suurem nägugi kest sajanditepikkusest, kirjandusest, mis kogu maailmas paljudes keeltes produtseeritud, on, et seda saab tõlgendada või seda saab võtta kui arendusi, kui kommentaare, kui sellist lahtikirjutamist nendele põhilistele paas tekstidele, mis on valdavalt toodud aastasadu, mõnel juhul paar aastatuhandet tagasi ja et siis see, mis selles nii-öelda jooksvas kirjandusest põhiliselt kõnetab, see on see, mis, mis ühel või teisel viisil selgelt viitab tagasi nendele paas tekstidele ja nende tuum Orekutele. Ja see, mis siis nagu tõelised kõnetab, peaks kõnetama, ongi need, vastaksid.