Eesti nõukogude entsüklopeedia kirjutab haabjärv ja on sündinud 13. juunil 1914 Kaagjärve vallas. Surnud kuuendal veebruaril 1946 Tallinnas, eesti laulja, tenor. Esines aastast 1938 Estonia teatris aastast 1943 Salist osi Rudolf Putšiini poeeemm. Lenski, Tšaikovski, Jevgeni Anieegin Cavaradossi putšini Tosca pühendamegi oma tänase sarisaate vestlusi heliplaadilaeka juures Jaan Haabjärvele ja meie vestluskaaslasteks on siin Estonia teatriveteranid Linda, selliste Mägi Vootele vehkat ja laulja vend Ahto Haabjärv. Tema tuli Estoniasse ja mina tulin sügisel, läksin Vanemuisesse. Ja siis oli seal lasedki suvel soojus kokku, ta ütles, et vaata, et kui ma nüüd tagasi lähen, võit tuleb teha, mul seda maiööd. Ma mäletan, kui ta laulis seda ja siis ma olin kooris ja tulime ju koos Jaaniga tähendab sina voli kindlasti, mäletad ka? 30 80. aastal siis olid maa ilmutu ägedalt vastuvõtukatsed ja siis kes pistis oli, naistest olin, siis oli see Ilaria Raukas ja mina siis naistest ja meestest oli Jaan Haaber, Bruno Padius Ants Aasma, Aro Pärnoni ja Ott Raukas. Nii et meil oli niisugune niisugune väikene, niisugune rütm siis ja vastu võeti kõik, muuseas, aga nii siuksed aega, kibedad kibedad eksamid olid nagu esimene esimene niisugune filter või sõel või tegelikult oli 140 kandidaati ooperi sinna koori ja siis sellest valiti veel välja, siis oli 40 ja sellest 40-st. On tema demoos läbi kukkunud, sest ei heitjaid juht tõesti, ma tean seda asja tema muidu võeti vastu, jah, aga siis Lauter oli kutsunud tema kõrvale ütelda teadet, et kõik võrdsed teid hästi vastu võetud, aga, aga häda on selles, et teatud tellib jalad, kõver, patsikõnelusi lina ja ja tema kuidas saab olla, ma olin esimest korda kuulen Tutult Jollatu kõvera lautoritud Laadoga mehed oma koheldud näidakis, mis suhteliselt jaotunud Jalg sirgeid Walteril selgel jalg ju, et üks taga tõrvast tõrvasematut tepsid maad, maameest, niuksed. Sirged ja siis mootorid, no siis ei ole häda midagi. 38.-st aastast hakkasime siis meie Jaaniga kõrvuti, koos nägime need vaevade valgud kõik ära ja esimene muidugi esimene suur osa siis oli ikkagi poeeme. Ja see esimene alatiseks puha meeste ansambel on Ellemiitsist. See oli haruldaselt, meil kukkus välja. Seal olid viljardi Jaan Hansen. Melgukas haruldaselt välja, see sul kahe võitis seal. Alati rahvas pluateerislikumisele lõpetasime, seal oli meerime, mina, Haaber olen 20 ühed olid Tenet tangid, söö tangid, käes. Veisele viljad, ahjuroog. Ja ta haruldaselt hästi, seal tegi üldse kõik need fraasid, meil kukkus hästi välja. Kuidagi seal, nii. Sobiv ansambel, midagi hääleliselt ka vokaalselt olid ju kõik väga sobiv, voolavat mäletan, kunstnik peab olema ja, ja siis me olime konservatooriumis, Me käisime telkimas ja, aga siis jäi pooleli. Nii et võib öelda, et Jaan Haabjärv oli praktiliselt siiski nagu loodusliku andega, tähendab ilma erilise koolit Ta oligi päris kindlasti, sest tema, kui tema algul üldse ei teadnudki, tema mingi laulja on, tema tuli, läks Tartusse Tartusse läks lihtsalt seal üks tehnikulid, Kompus oli, ta läks selle joonest ajaks, see oli umbes jõuluajal kevade sisse. Muidugi ta läks Tartu, seal sai sealt meeskooril, astus ka kohe Tartu laulumeeste selts või midagi taolist ja seal oli, liitub, oli hääleseadja liidulises kuulad, ütles, et kuule, et poistelt sai, tahan natukene masinatega, ait on kodus ja origistab, hakkas, sai nagu tema õpilased, muidugi ta ei maksnud pedagoog, niidu ütles ma aitan, sul on ilusad, et oota, ma panen natuke kohale, tead, poisil ei olnudki raha selle jaoks. Ja, ja siis oligi nii, et mõni kuu kaks, kolm kuut Horizon siis oli Estonia see konkurss ja hakkasid niitorige kohe otsast peale, muidu tavaliselt ikka lauluõpetajad, võtavad need nii väike asi, põetus kätte. Tieto piletitel kohalt oksime häält küll, võtan kohe Rudolfi aaria. Hakkame seda ja selle ta õpiski ja esimene asi, mis ta üldse õpil prodolfaaria kaheta selleks läks konkursil kahesto. Ja siin on, ma vaatan, Linda, selliste mägi on meie vestlusringi kaasa toonud ajalehe väljalõikeid, arvustusi, omaaegseid ja siin kirjutataksegi poeemi Ta kõigepealt räägitakse Linda selliste mäe mimist ja siis läheb jutt edasi Rodolfo kuju peale. Miil peab olema esmajoones heakujuline ja mänguline sobivus Rodolfoga. Nende mõlemate vastastikune sobiv teineteisesse peegeldumine peab eriti esile tõstma nende traagilise kiindumuse kauniduse. Antud juhul Jaan Haabjärv Rodolphana jättis kõigiti rõõmustava mulje. Haabjärv ei laula külmalt ja kangelt oma partiid maha vaid ta oskab seda ilmestada üsna hea mängulise leidlikkusega. Antud ossa sobista eriti hästi oma noorusliku välimusega. Kandes endas meeldival määral poeediliku ekstaasi. See oli küll õige ja ma pean kohe-kohe, ma ei tea, kas ma hakkan natukene liialdama või aga me sobisime Jaaniga suurepäraselt, eriti põhjemis ta kuidagi köitis. Vot niisugune nakatus, oli nii, kui vaatasime teineteisele silma, nii oli kohe-kohe, me saame ühe teisest aru, kenasti. Ja see osa oli tavaliselt ise laule sobist lüürilisi. Väga-väga kohe ja ta isegi ükskord oli niisugune juhused seal viimases vaatuses, kus nii hakkab juba surema. Ta laulab nii hardunult, mulle vaatab mulle otsa, ära surra, ei saa ära surra. Ja unustas ühe fraasi laulmata, sellepärast et lihtsalt vaatasime teineteisele. Nii. Mäng, see oli nii naljakas pärast. Me naersime. No ja siis teine juhus oli mul veel Jaaniga, kus deemonist ta sinodalijo laulis. Ja, ja see, see oli siis niisugune niisugune väikene, niisugune nagu öeldakse, nihuke väike nalja, naljanumber seal vahepeal, kuigi see stseen oli väga raske, kus ta tuuakse sinna olla kamarajuht, muidu tavaliselt viimasel ajal pandi rekvisiit mingisugune mingisugune nuku sinna pikali, aga tol ajal oli niiviisi, et seesama isik pidi olema seal ja nii raske moment nutani ahastad ja langen jaani peale sinna niimoodi ja Jaan teeb mulle silmaga niiviisi, pilgutab selle silmaga, mis mitte saali paistab ja ma ei saa midagi, nutan varad tagalas muidugi vabandas, ütles, et ma tegin nalja, kaardsenali ei olnud päris nii kohapeal tunnist väikseid asju, väga palju juhtus meil nii, et et kohe ma ei oska midagi ütelda. Jah, kahju on, et saan. Nii varakult meie hulgast lahkus. Tema oleks sõna tõsises mõttes olnud rahvakunstnik, sest rahvast saab väga armastatud. Me elasime temaga mõningaid etega. Kontserdid olid ja siis tavaliselt teiste kõlanud, aga kui ma temaga laulsin? Cap lauset, pidime mitu korda kordama. Rahvas lihtsalt Salisteraile. Ja see oli, tal oli eriline, tal oli eriline niisugune sarm või sarm või kuidas ta üteldakse. Kuidagi ta, ta ei pruukinudki, nii kui ta lavale tuli. Nii, nii, rahvas oli juba vait kui hiir. Ega ta midagi ei leinud, häälega ta valus. Paistab küll. Pealegi ühte juhust, kontsert, ma ei mäleta, kus see oli üks Pärnus või siis oli see asi, et äkki tal läksid sõnad meelest ära. Oota nii, külma külma rahuga läks klaverimängu juures, hakkan uuesti peale teat, rahvas plaksutab. Saarist pahaks ei pandud maailma aplaus selle peale läks muidu korralitele edasist temal seda nagu närvi selle korda, kui tema teadis, et nutt, kas teed midagi, lähebki viltu, sest ta katki ei ole. Seadistab palli juurde. Nähtavasti tal oli juba looma poolt antud niisugune lavanärv, nagu öeldakse. Ja ilmselt mitte ainult lavanärv, seepärast, et vähe on vist taolisi tenoreid kes nii vabalt käsitlesid oma kõrget registrit tal need üksikutki, heliülesvõtted, mis need säilinud on. Mõned neist on plaatidele ümber kantud ja mõned ootavad seda järge veel. Need kõik tõendavad veenvalt, et, et tal oli tõepoolest erakordne niisugune loomulik looduslik materjal, käsutada. Kuldkingad vangepa. Menetlus, kus me esinesime, kas kontserdisaalis realise Tombi klubis kahekesi Jaaniga laulsime ja tal kaks Nummert tegi ära kõva aplaus oli ja nõutakse lisapala. Elsa saatis, saatis peaaegu kõik asjad peast ja küsib, et mis helituks asi, käitud. Umbes käidi Antades, neli do panin huupi jah, et laskemängija külmalaual tuli välja, et vähemalt üks poolteist doonori tavaliselt originaalselt lault kõrgem kui ta sealt ära tulid, ise hästi laulis ja aplause läbi ja tulid Aelava taheks. Kõrge oli niisugune imelik tundmus krispärastel saalsem küsimisse originaal siis võib-olla pärast umbes poolteist toorium, originaal madalam. Temale lugentsemid riidel ei lugenud ja loomulik, loomulik hääl oli lihtsalt võrdlasel õppis. Ma vaatan praegu seda poeemi kavasin ja mõtlen, et meil oli Jaaniga ikka väga raske dubleerida siin niisuguseid nimekaid näitlejaid ja lauljaid nagu näiteks mini laulis liidi aadre. Jaa, jaa, dolfot laulis Martin Taras. Nii et meil oli võrdlemisi pähkel see, see dubleerida sellisel tubli suuru selliseid suunasid ja nii et ma mäletan ikka. Me läksime suure värinaga selle pohimiga välja. Sest et noh, ega ei olnud ikka lihtne muidugi. Aga seda ma tean ka, et meil olid niisugused vahvad vanemad artistid, nõia nagu volli, lõikad siin ja, ja Venno Hansen ja ja siis. Need tegelased kõik veid aitasid hoolega, samuti näiteks siin laulis Iida loodalvari, tema oli ka igal pool abiks ikka ja käe-jala juures, pole midagi, ära karda ja küll te olete nii ilus väikearmastajapaar ja minge rahulikult lavale, põlada midagi. Ott Raukas näiteks oli ka väga. Ja Benno Hansen, vaat ma vahetan. Vello Hanson oli ju niisugune tore kolleeg, ka tema tuli vahest kah enne enne etendust ütleb, et mis sa nüüd siis noor inimene, värised siin laua taga. Ja mõtlesime Jaaniga, oleme nii, et ei tea, kuidas nad läheb ja mul juba ammu hirmuhigi otsa ees ja ei ole midagi küll meedik aitama, kui midagi sassi läheb, olge aga rahulikud ja niiviisi tegimegi selle ära. Ja on selles sotsiaal-Jaaniga oli küll ka tore, temaga oli väga kindel laulda, teinekord on parklad niiviisi, et hakkad nagu. Eriliselt temal isse niuksed lüürilised osad. Ja näiteks verter. Rahvalaulud, näiteks selle, mis olid niuksed kuidagi igatsema, laadiga metaris suurepäraselt. Näiteks kus seal, kus rukkiväli hõljub, see, seda ta tegi kuidagi nii, ma ei oska ütelda, nagu igatsus tekkis oma kodu järgi ja ja oma omaal reaalkajastus. Tundi soovitavad tema tundeinimene, eks ta oli ju maapoiss maa poisse. Aga minule ja ükskord rääkis, et tema, tema suurem igatsus oli laulda roomiot Romeo ja Julia, ema niisugune soov oli noh, nagu ikka kõikidel solistidel tekkis oma soov laulda mõningaid niisuguseid tolmi asi. Nii. Ma mäletan, kui ta üldse esimest korda laulis, siis oli tema, temal ei olnud algkooli algkooli teises klassis alles noh, vastu väike poiss, lihtsalt meil kohapeal oli seal üks kütt gümnaasiumi, tähendab, lauluõpetaja oli üks mari kull ta kindlasti tuntud siin mitmel pool poistele, kus ta võis olla siis kaheksa või üheksaaastane, midagi kooliõpetaja, siis tegi temal ühe, ühe laulu, tema, eks ta pühendas temale Lipp Taanis, seal noot on olemas, pühendus kohesele poisile pühendatud seltsis koolipeol kandisse poiss ette, seda siis esimene tema esinemine ära, muidugi kui me tööd tegime, juba saad. Isad, alustasime, see oli ports, olime juba nii, tema oli siis juba seitsmeteistaastane vanem paarikümne aasta siis oli meil seal Telliskivitööstus või optika mõisa juures tegime, tegime omal raha seal rohkem. No ja siis temal ikka hommikuda tõrje siis mets kajas kohad, et pani ikka lauluga, alati algas hommiku tööl ikka lauluvedajad suure häälega panin, kostis kohe seal siis need kilomeetrid. Seal siis need esimesed lauluharjutuse tulnudki. Paistab küll, et laulmine talle meeldis, lihtsalt ühe sõnal meeldis. Ja hiljem teatri kooriminek, see oli nii juba juhuslik, siiski see oli puhtal kujul juhuslik, need tema ütlema. Kuni sõjaväkke minekul ta õieti ei teadnud, et ta üldse tema laulud lihtsalt seal maapoisi laul, mitte midagi rohkem ei olnud, mina olin nagu vanem poeg. Noh, kaks juba täisealist meest ei sobi ühe koha peal, mis sa seal teed, peaks olema tema pidis, midagi, hakkame otsima, omal tuligi kevade poisi katse need talist tegelikult lauluks siis üks, kolm-neli kuud liitoni juhendas teda muuseas. No ja siis tuli Estonia katsete, ta tuligi sinna kohale. Ja aga üldkokkuvõttes ikka kui nii, nii terve seal kokkuvõtte teha sellest meie jutuajamist siis on ikka hirmus kahju, et ta nii lühikest aega üldse oli meil tenor ja hea tenor lüürika, dramaatika, tenor, see, seda on harva. Nii kui huuli ütles ka, et niisugust häält on harva tenorite pered leida. Igoljaani Haabjärvel ja selle tõttu tõesti peab kohe kahetsusega mõtlema selle peale et ta nii nii kiiresti meie hulgast lahkus.