Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, tere tulemast hooaja viimasesse, õnneks kunstiministeeriumi saatesse. Mina olen maarjamürke, tervitan teid siit, pean kohe ütlema, et meie Riia korrespondent Indrek Grigor tegeleb vaikselt ümberasumisega taas Riiast Tartusse, nii et täna tema eetrisse ei jõua. Aga kuna saade läheb sügisel kindlasti ka edasi, siis juba septembri lõpus on suurepärane võimalus tema häält jälle kuulda. Aga tänase saate räägin täis, siis mina koos oma külalistega ja esimesena on siis kunstiministeeriumis Kadri Laas, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusest ja tegelikult ära hoopis Kai kunstikeskuses. Tere Kadri. Tere keskuste teemal. Meil oli siin mõnda aega tagasi selle soojas ka natuke koos Eesti kaasaegse kunstikeskusega, aga nüüd tahtsin keskenduda juba kunstiväljal sellisele ühele uue organisatsiooni või uue platvormi tekkimisele nagu kai. Ja küsiksin kadri kõigepealt, et arenduskeskus on aastaid tegutsenud sellise mobiilse agendina, leides oma tegevuskohad, siis nii Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas, natuke ka Aasias erinevatel üritustel, et kuidas te jõudsite selleni, et oleks vaja keskus nüüd füüsilise ruumina ka käima panna. Jah, tõsi, et arenduskeskus on noh, algusest peale siis seitse aastat niinimetatud nomaadliku stiiliga töötanud, et projekte ongi viidud Ella just paindlikult reageerides ja mobiilselt, aga sellised seitse aastat nomaadielu andis meile ka väga rahvusvahelise haarde ja tunda sellest, mida on tegelikult võimalik korda saata ja kes võivad su koostööpartnerid olla. Et ma arvan, et siin sellist nagu üleminekufaasis on oluline rõhutada, et tegelikult sisuliselt me teeme ju sama asja edasi ja teiseks, et seda keskust meid ei ainult endale, vaid kogu väljale, et kui me alustasime, siis meie peamiseks eesmärgiks oli ja on ka jäänud Eesti kaasaegse kunsti sellise rahvusvahelise nähtavuse suurendamise ja partnerlussuhete loomise eesmärgil. Ja-ga toetame ja arendame kaasaegse kunsti välja ja seda me saame nüüd teha siis füüsilise katuse all. Et selle taust ongi seal, et kui me tollal arenduskeskuste alustasime, siis selle võib-olla ellukutsumise vajadus oligi katusorganisatsiooni järele, mis koordineeriks võib olla selliseid ühistegevusi, ühisturundust, algata Läks koostööd Eesti ja rahvusvaheliste institutsioonide vahel valdkonnas ja selliseks füüsiliseks platvormiks, Kai kunstikeskus ideaalselt sobitki. Ja Ma arvan, et kui me kaalusime, võib olla erinevate suundade vahel, siis meie tiimis oli ka hääli etnomaadlik mudel võiks jääda ja ma arvan, et selline paralleelne tegevus kindlasti meil ka jätkub. Ja lõpuks selline maja idee peale jäi ja ma arvangi, et sa lendad nii kaugele, kui kütust jätkub ja me otsustasime proovida, et tundub, et praegu seda kütust veel on. Aga kuidas te praegu tutvustate Kaided, millal on planeeritav avamine, mis on gay-d, mis seal olema hakkab? Kai idee on, minu jaoks on luua selline kompetentsikeskus ja platvorm, nagu sa ise ka sõnana kasutasid, et laiemalt on kai siis rahvusvaheline Kunstikeskus, kus eesmärgiks on just see, et Eesti kaasaegne kunst on orgaaniliselt rahvusvahelise kunsti osa. Et see on selline üle 100 aasta vanune muinsuskaitse all olev hoone, mida me siis praegu renoveerimine ja mis avab oma uksed 20. septembril, nüüd mõne kuu pärast ja lisaks arenduskeskusele ja meie tiimile leiavad seal siis ka kontori poole peal katuse mõned teised organisatsioonid. Kui rääkida, kus sellest programmist või nagu sisust ruumi, funktsioonide kaupa, siis seal saab olema umbes 400 ruutmeetrine näitusepind kus on võib-olla aastas plaanis korraldada umbes neli näit, just et liiga tihedaks ei aja, aga see paindlikkus peaks säilima, et võib-olla on ka mõned projektid nädala ajas, et kahenädalased, võib-olla mõned pikemad ja need projektid sünnivad koostöös Eesti ja rahvusvaheliste kuraatoritega. Et ma arvan, et see koostöö ja rahvusvaheline aspekt. Ta on seal kõige olulisem meie jaoks. Et hetkel me olemegi seda 2020 algavat programmi loomas ja algatame praegu koostööprojekte, kus selline Eesti ja rahvusvaheline element on orgaaniliselt koos. Lisaks siis näitusepinnale on sajakohaline auditoorium, see on avatud kõigi kultuurivaldkondade ürituste korraldamiseks, et me ise arenduskeskusena korraldame ju kursusi, seminare ja koolitusi aga ka see annab võimaluse korraldada erinevaid treeninguid, filmiprogramm, võib-olla edaspidi näidata kasvõi kino. Ja, ja siin ongi võib-olla üleskutse ka, et kui sisu ideid, siis selline ruum on nagu väljale tekkimas siis me algatame rahvusvahelise residentuuri programmi. Eesmärgiks on kutsuda Eesti kunstiväljaga tutvuma erinevaid rahvusvahelisi kuraatoreid, kriitikuid aga galeriste ja võib-olla laiemalt ka kunstnikke endid, et me oleme ju seitse aastat tegelikult külastavate kuraatorite programmi korraldanud, sellised võib-olla lühiajalisemad visiidid ja juba nendest on väga märkimisväärne, nagu tulemuste pagas näha. Võib-olla sellist süvitsi minemist pikemaajaliselt siin veetmist saab, nagu veel suuremate tulemustega siis edaspidi näha. Aga selles suunas, et see maja võiks sinna tulla ja selline tulla, oleme juba aastaid tegelikult mõelnud, et esimest korda sai see projekt paberile nüüd täpselt kolm aastat tagasi. Ja kui ma seda täna loen, siis tegelikult see on suures plaanis jäänud samaks. See idee, et miks me seda teeme, muidugi neid täpsustusi aja jooksul on juurde tulnud. Aga kui ma meenutan, et tollal võib-olla selliseks tõukeks või ajendiks ruumide suunas liikumine oli ka see, et me nägime lähemalt võib-olla kuidas teised kunstitöötajad meie ümber töötavad ja milline sa olme, tihti on võimalik ära korraldada Se festival, biennaal või näit, tõus, või anda mingi trükis välja, aga see, kuidas, nagu töötajad ise, millistes olukordades on, kohtutakse kohvikutes, kodudes, garaažides. Et see oligi ajend, et võib-olla sellist füüsilist tegevuspinda ikkagi on vaja. Et istuda rahulikult laua taga ja kohtuda koosoleku ruumis ja veel üks funktsioon, mis vähegi ruumiga seotud ei ole, aga mida me ise hästi oluliseks peame, on ikkagi selline võtmeteenuste koondamine. Et meie enda tiimis on teadmisi ka erinevalt, sest mitte ainult kunsti valdkonnast ja, ja me tahaks koondada võib-olla sellist kommunikatsiooni, turunduse, õigusteenuste ja projektikirjutamise projekti raamatupidamise kompetentsi ühe katuse alla, kus kõik need organisatsioonid või, või ka väljastpoolt tegelikult nõu saaksid, et see sünergia saaks seal kais ka hoopis mingil muul moel avalduda. Meil on jäänud mainimata vabandust, kallis, kuule, see kai peaks tekkima Noblessneris, selles kontekstis me ka hetke pärast räägime pikemalt. Aga ma tahtsin küsida tegelikult kõigepealt ka selle nii-öelda Eesti kunsti olemasoleva infrastruktuuri kohta, et sa mainisid rahvusvahelisus aspekti ega ei ole näitusemaja, kes sellega ei tegeleks ja kuidas ta teie pildis rohkem praegu paistab, et kas ta on justkui selline kunstihoone kunsthalle projektiruum, ühiskond, tor, renditavate jagatavate laudadega ja nii edasi, et kellega te Eestist ja võib-olla ka mujalt tunnete kõige rohkem sarnasust. Ma arvan, et kai järgige ühte kindlat mudelit ja seetõttu nendest sinu mainitud infrastruktuuridest selle tõttu nagu erineb, aga samas ka sarnaneb, et ta nii näitusepind, projektiruum, ühiskontor, kunsti, kino, et ta on just kõik need kokku, et need funktsioonid kõik ühe katuse alla tuua ja me oleme otsinud võib-olla, kui sa mainisid eeskujusid ka erinevatest valdkondadest just selle näol, et noh, kuidas siis olla nüüd maja kaudu ka võib-olla ei jätkusuutlik keskkonnateadlik ja neid näiteid võib tuua nii muusikafestivalide korraldamisest? Jah, et kuidas olla nii, et tiim on hierarhiavaba tiimitöö, on kõige olulisem eeskuju sõnani start-upides, et kus ambitsioon võib-olla välispartnerite leidmise suunas on just võib-olla äkilisem kui kultuurivaldkonnas. Et neid näiteid on hästi palju, aga, aga võib-olla konkreetselt, et see on meie ideaalmudel, mille järgi minna, seda ei ole. Aga kas teistel kultuurivaldkonna arenduskeskustel, kas neil on ka sellised oma füüsilised pinnad, et näiteks arhitektuurikeskusel või disainikeskusele, et lihtsalt täitsa. Pärast arhitektuuri ja disainikeskus, neil on kontor kultuurikatlas. Nii et nendel on nagu selline tiimi nagu baas olemas ja siis samamoodi üritusi korraldatakse erinevatel pindadel üle linna, neil on ka pigem siuke nomaadlik ürituste mõttes küll, aga, aga jah, et, et neil on ju kontoris, nad istuvad ja selles mõttes on baasvajadused, on rahuldatud. Aga ma korra küsiksin ka, et kuidas selle kai avamisega muutub arenduskeskus ise kui organisatsioon, et kas teil tööjõudu kasvab, kuhu jääb see arenduskeskuse, võib olla kaubamärk kui selline. Mis muutused teil endal toimuvad sellega seoses saate kontori lõpuks te saate kõik olla koosmite kodusega kohvikus. Ja ma arvan, ta arenduskeskus kai sees või kai all. Adgai alla tõeline tugistruktuur. Ja ikkagi jätkab nende suundadega, mis ette võetud, et jätkuvalt soovime arendada galerii valdkonda, korraldada koolitusi, praktikaid, et kui see külastavate kuraatorit programm teiseneb, resident uuriks, siis on ju ka meie tiimi algatus olnud. Meie tiim ühe liikme võrra laieneb. Et me näeme sellist kommunikatsiooni, turundustuge on vaja ja peale avamist on kindlasti selle inimese tööga nõustada teisi valdkonna positsioone. Seega me siis jätkame neljaliikmelisele. Suur organisatsioon kunstiväljal ja aga küsitlus korrasele Noblessneri konteksti kohta, et minule mitte kalamaja elanikuna kuidagi jää tähelepanuta, et see, mis sinna kerkinud, on pigem mõeldud ikkagi Kamala elanikkonnale ja see elukeskkonna arendus on üsna selline suurejooneline ja uhke, et kuidas teie nüüd seal sees asudes küll ajaloolises hoones ma ei tea, kas hoonega muinsuskaitse all ja kuidas teie seal selles Centrifikeeruvas Noblessneris olete, kuidas te hakkama saate, kas te ei pelga, et see, selline üldine signaal, mille selle kvartali arendus saadab kuidagi peletab jälle osa kunstnikke eemale või jätab teist teatava mulje? Ma arvan, et see on üldiselt mitu küsimust, nüüd koos on väga oluline teema, mida puudutada ja me oleme seda ise tahtnud. Meie vaataja sellest kõrvale tegelikult, et alustan sealt nagu lõpust viitasid kunstnikele, et ma arvan, sellist eelhäälestust kindlasti ei ole, et millised näitused või kunstnikud tahaks olla tud erinevatele häältele ja pakkumised on kõik teretulnud. Hüpates veel nagu esimese võib-olla näituse konteksti tegelikult üks põhjus, miks Tallinna fotokuraatori konkursile pakkumise teinud Hanna Laura Kaljo dema näit jutus on Kai avanäitus on see, et ta tegelikult tahabki teadlikumalt ümbritsevale keskkonnale rõhuda. See kõnetab nii kunsti kui teraapia valdkonna praktikaid. Selliseid tervenemisprotsess teie puudutab võib-olla kalamaja piirkonna, aga ka mingeid ümbritsevaid nagu selliseid nähtusi. Aga minnes tagasi selle üldise Kendrifikatsiooni või piirkonna peale, et on jah, loodu täiesti uus elamukvartal Tal, mida seal varem ei olnud. Ja see potsatab täpselt sellisesse asukohta, kus on läbilõige võib-olla ühiskonnast töölised, turistid, Nende jahtide omanikud ja nende luksuskorterite omanikud on ühel väiksel maalapil kõik koos ja paarisajameetrise vahega sa saad osta seda kaheeurost, borši, aga käia seal tipprestoranis õhtust söömas kuuekäigulise roaga, onju. Aga ma arvan, et just seal see kunst peabki olema, et siin ei ole nagu meie jaoks küsimust, et see asukoht on kuidagi vale, seal on ikkagi seinast seina selliseid nähtusi ja kui rääkida Noblessneris üldiselt, siis võib-olla see Kendrifikatsioon on väga õhuke kiht sellest, mis seal üldse kohta, et see on nagu viimaste aastate selline areng, et me ei saa jätta tähelepanuta selle ala üle sajaaastast ajalugu, kus rajati juba vene tsaaririigi ajal, et sealt tulenevalt mingid kihid, ehitati allveelaevu, mida kasutati, ma ei tea, esimese maailmasõja ajal siis remonditi laevu edasi erinevate võimude ajal ja viimane laev lahkus sealt 2018, et see oli ja et alles alles seal kopsiti, et ja kõik need praegu selle aasta lõpus korda tehtud muinsuskaitse all olevad hooned seisid täiesti tühjana aastaid ja see peaaegu kesklinnas asuv piirkond oli ju inimestele ligipääsmatu ka, et alles 10 aastat tagasi hakkasid seal esimesed siuksed väiksed üritused toimuma. Ja mis oleks veel parem koht kunsti lähebki, et millega me siis täidame neid tühje muinsuskaitse all olevaid hooneid, et me ei ehita midagi uut, me renoveerimine, me säilitame ja loome sellele uue sisu. Ja võib-olla küsimus üldiselt, et kui palju saab üks nagu kunstikeskus või näitusepind ka vastutada oma ümbritseva teiste arengute eest, et mul endal tekkis see mõte, et kas näiteks Tartu kunstimuuseumi ise või sealt näit tõsi, teinud kunstnikud Sis kõnetavad seda Tartu raekoja platsis on Tartu kõige kallimad kinnisvara hinna, et kunst peaks olema nagu keskustes ka nähtav, mitte ainult äärealadel ja, ja see on nagu hea hea koht ja ma arvan, et kai programbeks jooksvalt käsitlema kõiki neid teemasid. Et lisaks Centrifikatsioonile ka tööstusarhitektuuri kasutuselevõtu muinsusväärtusi ma tea, kalmistuparki kalamaja kalmistu parkimise naabruses on seda, et asub täiesti mere ääres, et see kohaga kaasnevad nagu teemasid on palju ja kais saakski kõigest sellest nagu arutada, et kutsun üles siis näiteks selle aasta lõpus võiksid korraldada korraldame koos seminari seminari või ümarlaua nendel teemadel, et me tahakski seda, et see oleks nagu teadlik arutelu ja, ja endine ei saa sellest mööda vaadata, kus me asume ja mida me teeme. Kai on üks suuremaid arendusi kunstivaldkonnas ja ühelt poolt on see muidugi nii-öelda raha betoonipanek, aga teiselt poolt on ka kogu see käigushoidmine programme. Kuidas te olete kaid, eelarve ütles planeerinud, et kuidas jagunevad proportsioonid, et olete ka üks kunstiinstitutsioonidest, mis on nüüd Kultuuriministeeriumi toetava rea peal. Aga teie eelarve tuleb kui veel kohaliku omavalitsuse toetusest, kui palju hakata lootma Kulka abile, millele joodavad absoluutselt kõik selles valdkonnas? Ja kuidas on omafinantseering, et kas näiteks nendel näitustel on pilet ja nii edasi ja tahtsin ka küsida selle kohta, et kui oli mõte selles, et ka mitmed kunstitöötajad saavad kasutada need nii-öelda keskele kokku, koguda teenuseid, rentida ruume ja nii edasi, et kas see on jõukohane ühele sellisele brikaalsele kunstitöötajale teie juures midagi rentida? Just sa viitasid ka sellele, et meie eelarve võibki laias laastus süüa kaheksa niux, see, et meil on ju praegu toetada, tundus, et see maja üldse renoveerida ja kunstikeskuseks kohandada siis läbi EAS-i ja regionaalarengu fondi, ja kui me 20. septembril avame, siis see toetus on kasutatud ja nii on, et see programm, sisutiim ja see kõik tuleb rahastada teistest vahenditest. Nagu sa mainisid siis Kultuuriministeeriumi tegevustoetus aitab siis selle põhitiimi siis palkasid katta ja kõik muu on nagu ka kunstivaldkonnas projektipõhine. Tahes-tahtmata me oleme nüüd juba üle aasta teinud tööd selle nimel, et kaasata Ta eraraha ja mõelda erinevate sponsorite peale. See töö on jooksev ja eesmärgiks on võib-olla programmi mõttes tekitadagi selline pooleks rahastusmudelit iga näitus, iga iga üritus seal saab, et olla siis avaliku ja eraraha koostöös valmiv. Ja kui me räägime näitustest, mis on siis võib-olla selline kõige suurem kulu jooksev siis jah, neil produktseeri ideaalis üle ja loodaks selliste efektiivsete lahenduste peale. Aga teiseks, kui see eesmärk on rahvusvaheliste partneritega koostööd teha ja alati ka väliskunstnikke kuraatoreid, et siin võõrustada, siis on meil selle kaudu võimalus ju ka kasutada senisest pärast rohkem välisfonde, mida me oleme juba praegu teinud nii residentuuri programmi peale kui ka avanäituse kontekstis. Et see oleks meie nagu ideaal ja eraldi eesmärk omaette on tagada see, et kunstivaldkonna algatused või kasvõi ühe laua renti ja et see oleks neile taskukohane hindasid, et meil ei ole praegu paika pandud, aga see sõltubki siis eelarvest, mis me suudame kaasata avamise hetkeks. Kai kunstikeskus tuleb pilet, näitusi saab külastada siis tiga ja lisaks sellele on omatuluga kindlasti erinevate ruumide rent, et ka neid ruume sa tahaksid rentida. Kindlasti ka kunstivaldkonna välised sündmused nii seminaride ja koolituste näol. Viimase küsimusena, et mida kai ei jaksa teha, jaid ei kavatsegi teha, ehk et milliseid tühimikke sa kunstiväljal veel näed, et kas on veel mingeid platvorme või midagi sellist, mida oleks Eesti kunstielule vaja, et nüüd see uus veel kord sõna platvorm tekib sinna kaile, aga et millest veel on puudu? Ja neid on ju palju veel puudu on ja täpselt, et kõike ei jõua ise teha. Ma ei tea, esimese hooga ma mõtlen, see on see, mida, mida me oleme juba vist seitse aastat rääkinud, on ikkagi kunstivahendajate juurde tulemisele, et ja see võib väljenduda galerii pinnas, aga see ei pea olema nagu näituse pins, näitusi toimub ju tegelikult ikkagi päris palju Eestis. Aga just selliste professionaalselt agentide või nende platvormide juurde tekkimine, et kunstnikel oleks tuge ja ma arvan, puudu on ikkagi, võib olla selliste rohujuure tasandil värske verega algatustest, et neid on ikkagi väga aeglaselt juurde tulemas, minu meelest, et rohkem pealehakkamist ja, ja julgust ka võib-olla siis läbi kukkuda. Ma arvan, et lihtsalt, et julgustada ikkagi neid algatusi tekitama. Ja üks asi, mis on veel olnud võib-olla kunstnikega suheldes õhus on stuudiopindade puudus näiteks ARSi maja stuudiotega toimibki just kui hästi seetõttu, et kunstnikud on seal kaos ja nad tunnevad, et see on võib-olla selline selgade kokkupanemine ja hea seltskonnakoht ka. Et alati võib ju kunstnik rentida mingi suvalise ruumi linnas, aga võib-olla sellise kunstnikele suunatud väga minimaalsed tingimustega või nagu baastingimustega stuudioruumide hoone tekkimine lisaks Tallinnasse oleks, ma arvan, kindlasti vajalik. Ja kust kaikohta nüüd teie kohta taas tagasitulekus teie kohta infot saab? Meil on nüüd selline vahe, veebileht tekkinud ka kai tsenter, kus siis nüüd kuu aja pärast on kindlasti juba rohkem infot programmi ja sisu kohta, praegu saab seal kodulehel ennast kirja panna meie siis uudiski realistlik, kuhu me saadame avamise kohta lisainfot. Lähiajal. Väga tore, aga jõudu tööle ja aitäh, Kadri Laas, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusest Kai tegevusi valgustamast. Aitäh Marin kutsumast. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, liigume siis maikuise ministeeriumiga edasi ja nüüd on hea meel siin tervitada. Lugemiku kirjastusest Anu Vahtra, tere, Anu. Rämoorin, Indrek Sirk. Tere ja ott Kagovere tele. Ja põhjus, miks lugemik siin ümber laua istub, vähemalt osa lugemikust on siis see, et tarbekunsti ja disainimuuseumis ometi just äsja suur ülevaatenäitus pealkirjaga väljaandja lugemik trükised aastatest 2010 kuni 2019, nii et on jälle hea põhjus lugemikuga juttu teha. Kunstiministeeriumi pikaaegsemad fännid kindlasti mäletavad, et kunagi on aru Indrek siin käinud, nii et võite meie arhiividest otsida. Mis teemad siis päevakorral olid. Aga nüüd seoses näitusega ma ikkagi küsiksin ka üle, et kuidas te kirjeldaksite inimesele, kes ei tea, mis asi on omaalgatuslik kirjastus või, või kellele lugemiku kirjastuse ei ole veel üle ära tuttavaks saanud, et mis on tunnusjooned, kuidas erineb teie kirjastus teistest võib-olla olemasolevates kirjastustest ja nii edasi? Omaalgatuslik kirjastus on siis võib-olla midagi, mis on sündinud siis väheste inimeste spontaanset uitmõtetele, äkki võiks seda öelda niimoodi? Ja tavaliselt on, on sellega seotud noh, mitte just väga palju inimesi ja sellises kirjastuses kindlasti puudub hierarhia ja võib-olla nagu väga selgelt defineeritud rollid või tööülesanded ja vähemalt lugemiku näitel võib võib-olla öelda, et vähemalt suurem osa siis raamatuprojektidest on siiski noh, sündinud kuidagi omavahelises dialoogi tulemusel. Jah, jaa, ühest küljest teeb see töötamise, ma ei teagi, inimlikuks ja huvitavaks, teisest küljest on loomulikult ka keeruline, kuna et siis ega ise täita kõiki neid erinevaid rolle, mis ühes kirjastuses on alates siis tihti raamatu koostamisest, toimetamisest ja vahest ka tõlkimisest edasi kujundamise ja trükikojaga suhtluse ja siis ka levitamiseni välja. Ma mõtlesin, mis see vahe siis on sellel omaalgatuslikul või iseseisval kirjastamisel, et, et tegelikult see tuleb sellest ajaloolisest mõistest, et kui kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel hakkasid kunstnikud ise oma teoseid välja andma sellepärast et nad ei olnud nõus selle olemasoleva süsteemi sees enam töötama, ehk siis galerii maailmas ja muuseumimaailmas ja, ja siis nende suurkirjastuste maailmas. Et eks sealt kõik tuleb, see definitsioon on muidugi muutunud, sellepärast et praegu loetakse ka selliseks omaalgatuslikuks kirjastuseks ikkagi võib-olla natuke suuremaid üksusi kui ainult siis üks kunstnik või kaks kunstnikku. Ja just see ka, et ikkagi kirjastused me anname välja teiste teoseid, mitte siis ainult enda teoseid. Aga kas see alguse ettekujutused, milline lugemik on, on palju muutunud, et kuna meil on siin sekka peaaegu dekaadi jutt ikkagi ja pidulikud numbrid hakkavad lähenema et. Kuidas need muutused on toimunud? No kui me alustasime, siis oli võib-olla selles mõttes olukord lihtsam, et trükised, mis siis esimeste trükiste seas on raamatut, siis noh tuttavatelt sõpradelt, kelle töö, et meil on ühel või teisel põhjusel meeldisid ja kellele siis sai teha teha ettepaneku, et akadeemilises raamatu sellest või teisest projektist ja mida aeg edasi, seda rohkem on loomulikult, et tuleb ettepanekuid siis väljaspoolt ja kohati tundub, et isegi nagu väljaspoolt pooleldi siuksed nagu tellimused vaheliselt, võtavad ka selle meie endale nagu üle aeg-ajalt. Aga noh, meie huvi tegelikult ei ole olnud kunagi osutada teenust vaid siiski nagu võrdväärselt siis koosseis autori või kunstnikuga osaleda selles raamatu tegemise protsessis. Jah, et seal on nagu see mingisugune erinevus, et paljud ootavad võib-olla meie poole pöördudes siis seda teenuse osutamist näiteks võib-olla. Annaksin selle muutuse küsimusega otile, et kui Anu ja Indrek on lugemiku alustajad ja algatajad, et ott, sina oled liitunud nüüd hiljem, et kuidas sina tajud seda lugeviku peaaegu dekaadi pikkust teekonda. Huvitav küsimus, aga kuna ma olen nagu kogu aeg lugemiku tegemistega kursis, seda eemalt vaadanud ja, ja selles mõttes, nagu Anu mainis, on tundunud alati selline sõpruskonna nagu tegutsemine ja paratamatult mingi hetk, ma sain osaks sellest sõpruskonnast ja siis kuidagi juhtus ka, et ma nüüd olen lugemiku liige. Aga see arengusuund selles mõttes mulle tundub, et, et ta ei ole võib-olla tegelikult nii palju muutunud lihtsalt nagu selles mõttes, et see sõpruskond on kasvanud, eks ole, või inimesed, kellega koostööd teha ja ja vahel on ka niimoodi, et võib-olla need inimesed, kellega te koostööd ei ole, alguses sinu tuttavad, aga hiljem nad saavad tuttavaks nii-öelda, et see säilib nagu mingisugune selline ühtne nagu mõtteviis, mis nagu seob neid projekte ja ma arvan, et see on see, mida siis vähemalt mina isiklikult tunnen, et võiks selles kogumikus edasi kanda. Ma tahaks siia juurde rõhutada, seda ka, et muidugi alguses me tegime rohkem raamatuid, võib-olla, mis me väga palju ise alustasime, algatasime ja hiljem on tulnud rohkem trükiseid, mis tulevad nagu rohkem väljaspoolt sisse. Aga et lugemiku tekke või see kirjasse tekke ikkagi tekkis nagu väga palju ka sellisest hetkeolukorrast tol hetkel läks, et seda me oleme ka siin lõputult öelnud igal poolelt. Näitused on väga lühikest aega, olid lahti tol ajal, mis on nüüdseks natuke ikkagi muutunud, eks institutsioonid on programmid lahti teinud. Vahel võib-olla institutsioonides ei töötanud nii kaasa mõtlevad inimesed meile, nüüd on võib-olla rohkem inimesi, kellega saab teha ka koostööd institutsioonidega, et kuidagi, et seal oli nagu praktiline vajadus ja mingis mõttes see praktiline vajadus on ikka veel ja ma arvan, et seda lihtsalt näitab seda, et väga paljud institutsioonidest pöörduvad meie poole, et kuulge, meil on selline asi. Kas te näeksite, et seda võiks ka raamatu kujul või trükise kujul kuidagi siis vormistada või välja anda? Aga mida te näete, mida teilt nagu tahetakse osta, sest et tõenäoliselt see ei ole lihtsalt selline kujunduse ja trükiteenused, kas see on siis selline intellektuaalne koostöö või? Ei, no ma arvan, ka tudengitele teatrikunstiakadeemias ma räägin seda, et noh, väga midagi välja anda või kirjastada, noh, see on iseenesest, see on ju väga lihtne, et minule meeldib alati üks briti kirjastaja Robin kindrossi väljend, kus ta kirjeldas, et tema jaoks oli kirjastamine see, et ta võttis ajalehest seitsmekümnendatel siis juba et võiks ajalehest artikli tegi sellest koopia ja siis andis selle teisele sõbrale, kellele see meeldiks ja noh, see oligi kirjastamine või kuidas tema jaoks kirjastamine algas, et noh, tegelikult see on tänapäeval umbes sama lihtne. Nüüd sa saad ka, lihtsalt, ma ei tea, teha pildi ja panna selle Instagram ja siis seal ka midagigi vastasid, et sa midagi läbitasid. Aga et kui lähed natukene professionaalsemaks sellega, siis ma arvan, et noh, mis Eestis ikkagi pärast meie poole pöördutakse, on see, et meil on ühena vähestest mingisugunegi levivõrgustik, mis ei ole isegi peale kümmet aastat ei ole väga hea. Aga noh, siiamaani ju enamus eesti kunstist, institutsioone ei levita oma raamatuid väljaspool Eestit, mis on tegelikult noh, see on veider, et, et noh, ma arvan, et me suudame natukenegi pakkuda seda, et kui meiega koos teha trükis, siis noh, me käime raamatumessidel, meil on mingid poed üle maailma, mis müüvad meie raamatuid ja, ja meil on oma raamatupood, et noh ma arvan, et just peamised põhjustada, aga need, miks meie poole pöördutakse Aga kuidas lugemik valib neid kunstnike projekte või siis ka institutsioone, millega koostööd teha, et kuidas te otsustate oma oma äraütlemised ja kas lugemiku nii-öelda kureeritud ta on julgelt ja selgelt teie nägusele laienenud sõpruskonna nägu või te püüate kuidagi olla objektiivsed objektiivsus enam tänapäeval, tähendab, aga on mingi selline? See on ütleme nii, meil veel ei ole nagu mingit konkreetsemat defineeritud programmi või manifesti ja meie välja antud siis raamatud on siis kuidagi nagu võrdlemisi orgaaniliselt siis meie töölauale jõudnud nii-öelda muidugi projekt peab kõnetama mingil levelil vähemalt et sellesse tahaks nagu oma aega ja energiat panustada. Aga ma arvan, et me siiski üritame olla ka laiapõhjalised mingis mõttes, et mitte ainult välja anda meie lemmik kunstnikke või autorite töid vaid ka vaadata seda, et vahetasin lihtsalt see olukord, tuleb projekt, aga keegi teine ei annaks seda välja siis nagu tundub, et no siis me ikkagi nagu peaksime seda tegema. Niisugune näide, ma ei tea, kuidas seda paremini nagu kokku võtlikumalt väljendada saaks, aga noh, ma ei oska sulle näo kohta nagu öelda midagi vist. Kelle nägu see, kelle nägu need raamatud? Ja, ja ma arvan, et siiamaani val, minul siiamaani tekivad sellised mõtted, kui ma käin mingit näitust, ma kuulan mingit loengut, vaatan mingit konkreetset teost, siis lihtsalt, kui ma lasen korra peas läbi, et kuidas see teos näiteks jõuaks laiema publikuni siis välja arvatud Ma ei tea, sotsiaalmeedia vahendusel siis tegelikult see ikkagi need teed ei ole väga noh, sissetöötatud, et üks viis ikkagi on teha asju trükisteks, neid siis levitada. Sest ma arvan, et siiani on ju niimoodi Eestis, et kui sa ei tee kunstnikuna näitust mõne suure instituuti roni juures siis ega ei ole ju sellist kaasaegsele kunstile orienteeritud kirjastust otseselt, kes sellega tegeleksid, kelle programm olekski see, et võtame järjest ette kaasaegseid kunstnikke, anname välja? Sellist ei ole ja isegi kõik suuremad institutsioonid ei tee ka näitusega näiteks ju raamatut. Aga kes on teie tükist publikuiga, teie raamatupoeskäijad, et ma mõtlesin sellele küsimusele ise ka, et et tihti seal külastades ma tulen, et ma võib-olla ei oskagi valida seda raamatuobjekti või teost kui objekti kuidagi välja, et see kaasaegse kunstniku raamatu keel on tihtipeale selle, ta nõuab mingit kogemust juba ja mingit vilumust selles osas, aga kes on teid üles leidnud ja kes võib-olla siin, keda te näete, teil külastab? Ma arvan, et selle Raamatute valikute kohta või mida osta või kuidas? Ma arvan, et paari aastaga peale poe avamist sai selgeks, et ikkagi kõige rohkem müüvad teooria trükised ja ma arvan, et see põhjus on see, sest teooria trükisel on tihtipeale kaane peale öeldud. Millestki trükis on. Et noh, et loomulikult Kunstnike raamatute puhul on palju raskem, sellepärast et selleks, et teada, millest see raamat on, sa pead teadma, kas seda kunstnikku võisin, peab huvitama see konkreetne meedium. Aga jah, et siiski ma arvan, et kõige rohkem leiavad inimesed poes tee tekstipõhiste raamatuteni. Minu meelest siin võiks seal isegi kahte moodi, mõeldakse nagu, kes on seal nagu reaalne publik, kes on see ideaal, publik, et hiljuti käisin Berliinis ühes sellises väga väikeses lugemisruumis Minnangviilin Krumm klass ehk, ja samal ajal ka nagu väike raamatupood. Ma käisin seal ringe, siis tuhlasin, leidsin mingeid raamatuid ja rääkisin, avastasime siis lõpuks see poeomanik, ütles, et sa oled nagu ideaalklient, sest et talle tegelikult ei meeldi kliendid, kes tulevad sinna, kellel on nagu väljavalitud juba see üks konkreetne raamat, mida nad tahavad, sest tegelikult nad võiksid selle, kui see ei ole ka just nagu väga spetsiifiline, osta kusagilt mujalt, eks ole, nagu tellida kas või internetist. Aga et just see, et sa lähed sinna kohale ja siis on nagunii-öelda, oled nagu avatud silmaringiga, avastad, et ma arvan, see on just see, millest inimesed nagu ootaks tegelikult lugemiku raamatupoodi, et keegi, kes tahab võib-olla leida nagu mingisugust huvitavat lugemist ja vaatamist, mida ta võib-olla mujalt ei leia, kellel, kellel on huvi näiteks kaasaegse kunsti kaasaegse teooria kaasaegse trükise vastu, et neid inimesi rohkem julget tuhlamist siis. Ja ma arvan, et nagu see publik on ka selline, mis nagu tänu sellele, et see pood on olemas ka niimoodi tasapisi kogu aeg nagu kasvab, tekib juurde, kui inimene tuleb korra sinna, noh sa ei tea, mida sa ennem tahad, aga sa näed, et, et see on nagu huvitav. Sisse tulevad kärmed, mõtlesime poodi. Ma korra küsin veel enne, kui me selle näituse juurde konkreetsemalt läheme, et juba mainisite ka, et te käite messidel, et on poodide või edasilevitajate võrgustikega, et kuidas siin regioonis üldse on, et sellist kunstile kaasaegsele teooriale pühendatud poodi eraldi tegelikult ju ka väga palju ei ole, et mis need lähemad lugemiku just selle poe poole võib-olla analoogid siin regioonis on kuhu tuleb sõita? Mis aastal on tulemas 13 2013 ja et see oli just umbes selline aeg, kui näiteks Soomes Helsingis Kias ma ei pannud poodi kinni, aga vahetas oma poe seda operaatorit ja seal oli üks, teine väike kunstiraamatute pood, mis sulges siis uksed või näiteks Vilniuse see AC kaasaegse kunsti keskuses asuv siis nii-öelda müügil, et kaotati ära sinna asemel Nad hakkasid ainult oma raamatuid pakkuma, et kuidagi just nagu sellel hetkel tekkis, et kuidagi oli selline mõõna hetk või nii, et, et nüüd on jälle nagu tekkinud tagasi neid kohti. Aga ega neid väga palju ei ole. Näiteks Soomes on toredad kohad, on noh, jälle, mis ei ole võib-olla otseselt poed, aga kust ikkagi mingeid asju saab osta ka, et see sammas publiks ruum, kus on, mis on avalik raamatukogu, kus saab ka osta trükiseid. Või siis Rootsis on mõned toredad väiksed raamatupoed. Kas Lätis, Riias, praegu on midagi vä? Ma tean, et keegi nagu alustas seal selles liinis tegutsemist, aga nüüd ei ole kuulnud midagi. Aga lugemist. Kui filiaal Riias, et just vaatasin, et piitmi Bootegi oma filiaali Riiga, kuidas, kas teil on selliseid maailmavallutuslike? Plaane Riia jutuks muidugi jah, seid filiaali Jutega Helsingi suunal oli kord jutuks nii, aga, aga kuidagi on asi jäänud nagu mingi ressursi ja aja ja energiaressursi ka, nagu selle taha pidama. Lugemine on võib-olla selline nagu tõupuhas Siuke väike omaalgatuslikke raamatupood, et Helsingis on mujal, on võib-olla sellised nagu hübriide närvi just nimelt see Pavliks, mis on nagu tegelikult nagu võib-olla nagu projektiruumi nii kuigi seal on palju raamatuid ja sa saad sealt midagi osta, et samas ma tunnetan küll, et kui mul tulevad lähiregioonides tuttavad, see küll, sest nad alati ütleb, et noh, et nad nagu kadestavad mingil määral, miks neil sellist toodijale Aga rääkides nüüd sellest näitusest, et mis te tahtsite teha näitust, et ma ei tea, minule tundus, et kirjastuse näitus on üsna haruldane formaat, aga võib-olla tegelikult ei ole, lükake ümber, aga et ka, et kas on teie väljapanek, et see ei ole selline, selles mõttes muusealiseeriv näitused, keegi kuraator mõtestaks lugemiku mingis teises kontekstis, aga hea, et kuidas see näitus teie peas sündis ja kuidas ta siis jõudis sinna ka tarbekunsti disainimuuseumisse praegu välja. Ma arvan, et jah, nagu maailmas ringi vaadates ei ole selles mõttes haruldane, et, et ikkagi noh, ütleme raamatunäitused üldse, noh, jälle alates ajaloolistest näitustest või siis nendest raamatumassidest, mis ka mingis mõttes kunstiraamatumaailmas ikkagi toimivad rohkem nagu sellise levitamise ja, ja ma ei tea näitamise mõttes mitte nii väga kui nagu kommertsüritus, et need ei ole haruldus ja nii ma jäingi, vaid tegelikult ei mäleta, kust see mõte tuli, aga. No ma ei tea, minul on mingisugune hägune mälestus, see mõte tuli mingi aeg tagasi, umbes see, et aga me ei olegi oma raamatuid ju näituse formaadis näiteks Eestis näidanud kunagi ja nüüd on asi sealmaal, et näiteks ma ei tea, tudengid, kes tulevad esimesele kursusele kunstiakadeemias pole kuulnudki mingitest raamatutest, mis me andsime välja võib-olla aastal 2010 või 2011. Jah, et minu arust oli see nagu selles liinis ja oli ka, et just ideaalis toimub nagu tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Et kuna see raamat, mitu formaat on tegelikult peaks olema üks osa disainipraktikast ju laiemalt muuseumi mõttes ka. Lugesin teie teatas, et näitus keskendub kunstiteosed Iraseeritavaks objektiks tõlkimisele ku raamatu tegemise meetodile, väga põnev lause, kas te laieldasite natuke seda mõtet või selgitaksite mõne näite varal kuidagi lähemalt? No see oli algusest peale üks keskne mõte, sest ei tahtnud teha lihtsalt sellist ütleme raamatunäitust, kus on ainult raamatut väljas, et kuna ju peaaegu kõik meie kirjastatud raamatutest rep provotseerivad ühel või teisel moel mõnda kunstiteost või kunstiteoseid, siis oligi mõtet teha nendest valik ja panna sinna midagi välja ja sellepärast, et see on jälle, see võib olla haruldane moment, nagu töötades siin Eestis töötades väga lähedalt koostöös kunstnikega, et me saame seda teha, sest isegi ühest muuseumist teise tuues noh, see on kümneminutiline autosõit. Et või paljudel kunstnikel on, on nagu teosed endal kuskil olemas ja nii edasi, et see tundub selline haruldane võimalus seda teha. Täpsustuseks, et sellel näitusel on lisaks raamatutele ka eksponeeritud osa siis kunstiteoseid või siis projekte, millest siis ühel või teisel moel raamat saanud, et nad on kuidagi seal niimoodi kõrvuti. Ja ma arvan, et see mõte tulebki sellisest nagu ma tea, kõlab võib-olla liiga suurejoonelist, aga sellist kaanunite nagu murdmisest või asjadest, et me kunagi ei ole mõelnud, et saab teha kuidagi mingit ideaalset raamatut, mis ideaalselt annab edasi mind kunstiteostesse on alati tõlgendus. See on alati mingi vormi muutus, noh näiteks kas või kui sa mõtled maalikunsti peale, võtad mõne Merike Estna suure formaadilise maali, mis on hoopis tekstiili, ripub siis seda raamatus näidata. Sa pead ikkagi näitama seda kahemõõtmeliselt kas siis fotode või millegi muu abil, et see on alati tõlgendused, siis me sel näitusel siis näitamegi mitme 13 212 kunstniku ja disaineri teoseid, siis nagu sõna otseses mõttes raamatu kõrval. Et sa saad vaadata seda teost ja sa saad kätte võtta raamatu ja vaadata, kuidas siis see teos on jõudnud sinna raamatusse. Tõlkimine vist viitab mingil määral ka sellele, mida sa mainisid nagu sellele iseseisva kirjastamise nagu algusaegadele, mis põhimõtteliselt lähtubki nagu kunstniku raamatust või kunstiraamatust, mis ongi see, et nagu mitte lihtsalt et raamat on kunstiteose dokumentatsioon, võit on nagu eraldiseisval kunstiteos, nagu vähemalt siis mingil määral. Võib-olla näiteks võib tuua siis Merike Estna juttu, juba oli siis Merike Estna esimese kunstniku raamatu bluule kuum Padženbu, mis siis baseerub tema suuremõõtmelisele installatsioonil kumu kunstimuuseumis 2014 aastal, vist jah. Ja siis see raamat, see koosneb siis fotodest, mis on siis selle installatsiooni koostisosadest tehtud, aga need fotod on tehtud nii, et me näeme ainult siis erinevaid maalitud pindu ja samal ajal installatsioon koosnes erinevatest argistest objektidest ja see kõik oli nagu väga kolmemõõtmeline, aga siis oli teadlik otsus nagu raamatus siis niimoodi forsseerida siis kahemõõtmeliseks ja sellest siis seisneb see tõlkimise akt, näiteks. Ja ma arvan, et see on huvitav juhtum just sellepärast, et samal ajal kui see näit tus toimus KUMUs oli vist selle nimi, vist oli mina kui maal või mujal et siis see oli selline kaheosaline näitus, kus näidati ka muud kaasaegsete maalikunstnik Merike Estna teoste kõrval et siis ilmus kumu poolt ka kataloog sellele näitusele, et ma arvan, kui näiteks vaadata seda kataloogi ja siis seda Merike Estna kunstniku raamatut kõrvuti, noh siis tuleb ka välja see, millest võib-olla ott just rääkis, et üks ongi, ütleme dokument pigem kunstiajalukku, et selline näitus toimus, millised tööd seal olid, kuidas nad olid eksponeeritud ja siis teine on pigem see, mis võib-olla siis loodetavasti laiendab Merike Estna praktikat siis raamatu formaadis. Aga see tõlkeakt, ma küsin korraks selle kohta ka, et kas see on nii-öelda siis teie ettepanek kunstnikule, kuidas siis pilkub või kunstnik oskab küsida seda juba ka, et see tundub mulle selles mõttes väga oluline, väga põnev, et kunstniku jaoks on mingi uue nurga alt nagu tagasi ta või peegeldus tegelikult. Aitäh Ma tahaks loota, et see ikkagi on alati olnud nagu koostöös, aga noh, eks muidugi, see esmane impulss peab tulema ühest või teisest kohast, eks, aga tõlkeakt võib olla väga-väga erinev, et mul tuli praegu Tõnis Saadoja, see tema ütleme mitte nüüd see raamat meelde, mis on näitusel väljas tagasi aeda vaid tema monograafia, mis seal välja andsime, mis koosneb siis kuuest tema tööst ja mis on kõik väga suuremahulised seeriad ja seal nagu see nii-öelda raamatuks tõlkimise akt oli see, et me näitasime kõiki seeriaid täismahus. No mis on mõnes mõttes väga ebaloogiline võtta ja sellepärast et seda tavaliselt ei tehta. Et ikkagi Konsaja pildiniseerija siis näidatakse sealt nelja, suuremalt ja kümmet väiksemalt ja see ongi kõik. Aga meie jaoks kuidagi sai, iseloomustas seda, et sa saaksid aru, et noh, sa juba oled vaadanud läbi 50 lehte akvarell, aga see ikka jätkub ja tuleb veel 50 lehte akvarell, et kuidagi seal oli see hoopis teistsugune tõlki aspekt, et see raamat on suhteliselt traditsiooniline kõvakaaneline monograafia sealse tõlka sperk kuidagi. Ma ei tea, väljendub selles järjepidevusest või kuidagi nii. Ma küsiksin selle näitusega seoses toimuvate sündmuste kohta ka teil tuleb ka väljakataloog ja tuleb ka kunstiraamatute Mess. Et rääkige palun nendest ka natuke lähemalt ja kuupäevaliselt. Toimub siis sümpoosion ja raamatumess nimega kirjastamine ja kogukond, erialased kontekstid, mille kuraatorid on Sandra Nuut ja Kristina Kedala poore, toimub see seitsmendal ja kaheksandal juunil siis näituse sees, tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja see koosneb siis sellisest paneeldiskussioonide ja loengute programmist, mis jookseb paralleelselt siis siukse väikese kureeritud kunstiraamatumessiga, mida siis varem ei olegi Eestis toimunud? Et seal poisina toimub ka nagu palju muud, et lisaks sellele, et seal on nagu raamatumessilt saab näha raamatuid seal toimuvad ka nii-öelda performance ja sellised nagu diskussioonid, mida tasub siis keegi nagu kaema tulla. Et just selle publikuprogrammi korraldamise mõte oli ka see, et millest siis üks osa on, see raamat on lihtsalt inimesed näeksid seda laia justkui nagu ampluaad, et mida kõike võib siis ütleme, raamatu vormis teha või mida tehakse, et seal on tõesti alates ütleme, suurematest kirjastustes kuni väga-väga väikeste nii välja. Ja siis teine aspekt on ka see, et Justin ja loengoya publikuprogrammile eest väga ootame ka ütleme Eestis tegutsevaid kirjastajaid, kes just ütleme, tegutsevad siis kultuurivallas, et mitte ainult kunsti, aga võib-olla teatri või ka kirjanduse vallas, et kuna seal tuleb väga palju jutuga primaarsest tööst, seal tuleb juurde erinevatest kaasaegsetest sisse, mida raamatu levitamis vormidest, et, et kõike, mis kuidagi toetab siis sellist kaasaegset kirjastamistegevust Aga millised on lugemiku tulevikuplaanid? Kui näitus saab läbi, mis lugemid? Teeb puhkab, noh, mitte eriti meil on siin erinevad plaanid, et kui lugemiku kataloog esitletakse sellel samal messil, millest me just rääkisime siis ilmselt järgmine lugemiku trükis esitletakse selle näituse lõpetamisel. Mis on siis üks raamat, millega mina praegu aktiivselt tegelen koos oma kolleegidega Soomest Citroën Hors kollektiivist Tommy ei oska, aega ei saa, karminen. Me oleme korraldanud sellised üritused nagu disaini. Larpan siis inglise keeles Laivaksin raudtee juba kümnetes rollimäng, mis on siis võtnud selle formaadi, toonud selle disaini konteksti, aidanud tamisele mõtestada erinevaid disainiküsimusi, on probleeme ja valame selle nüüd siis raamatuvormi ja avaldame selle näituse lõpetamisel ja sealt edasi siis septembri lõpus, lähme juba, kas siis mitmendat korda, seitsmendat korda oleme ikka New York'i New York Art Pukverile, kus siis lisaks sellele Narby raamatule on plaanis veel kolme raamatu esitlus. Me esitleme Mari Laanemetsa koostatud kunstihoones toimunud näitusel põhinevat raamatut abstraktsioon kui avatud eksperiment siis sedasama lugemiku, kataloogi ja lambiraamatut. Ja nüüd hiljuti ilmunud raamatut lühiajaline igavik, mis ilmus ess, kordan, mada Clarki ja minu näitusega koos kumu kunstimuuseumis. Väga kena, aga näitus tarbekunsti disainimuuseumis, mis Kuubani lahti on esimese septembrini. Nii et jõuab küll ja seitse, kaheksa juuni on palju erinevaid tegevusi ja publikuprogramm täies hoos, messid sümpoosioni perfomance ja nii edasi. Nii et leidke tee siis tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Suur aitäh, Anu Vahtra, vaid kava, vere indrek sirkel lugemikust, siis tulemast Kunstiministeeriumi saatesse MINA OLEN Maarja ja me kohtume nüüd alles septembris. Aitäh.