Luukamber tere päevast, algab luukamber saade koorimuusikast ja täna, kui me oleme sel kevadel tähistanud 75 aasta möödumist Gustav Ernesaksa, Lydia Koidula tekstile kirjutatud laulu Mu isamaa on minu arm sünnist kui me äsja oleme meeles pidanud Johann Voldemar Janseni kahesajandat sünniaastapäeva ja kui 40 päeva on jäänud laulupeoni, siis on peo kunstiline toimkond välja valinud koorid, kes laulukaare all laulab. Kutse peole esinema on saanud 1020, kollektiivis on rohkem kui 35000 koorilauljat pillimees ja sellega on eelolev pidu üle aegade suurima osalejaskonnaga kogu laulupeo 150 aastases ajaloos ja tõesti poolteist sajandit saab mööda esimesest laulupeost Tartus ja juubelilaulupidu, minu arm on erakordselt kõrge energeetilise nivooga. Ja me püüamegi siis täna selles praeguses hetkes orienteeruda ja vestlusringis on teadmamehed koorimuusika laeva kaptenisillal stuudios on 27. laulupeo kunstiline juht ja peadirigent Peeter Perens. Tere. Poistekooride liigijuht Hirvo Surva, tere tõlvist. Naiskooride üldjuht Külliki vetere, tere ja meeskooride liigijuht. Mikk Üleoja. Tervist. No tundub, et ring hakkab koomale tõmbama ja mõne nädala pärast võime kätised ära triikida, aga mis on jäänud siis selja taha ja milline on olnud see lõppev töö aasta mida ta eelproovides kuulsite, mida kogesite ja mida te sellel põhjal julgete oletada, et selline üleüldine õigustatud ootust siis ühel ilusal suvisel nädalavahetusel luhta ei läheks. 296 maakondlikku eelproovi on toimunud, Peeter, teeme asja selgeks, mis asi on see eelproov? Miks neil peab olema nii palju ja miks neid üldse vaja on, kõiki oskavad laulda niikuinii. Vot, see on küll hea küsimus, et kõik oskavad noh, elu on näidanud, et ühise muusika tegemise eeldus on ühine proovi tegemine ehk ühine harjutamine ehk siis nii-öelda muusika ühise mütsi alla viimine, ükskõik, kas siis neid ühiseid musitseerijaid üks on neid 202000 või 20000. Et ma usun, et mida suurem see arv on, siis seda olulisemaks see eelproov muutub, seda olulisemaks muutub see, et selles proovis oleks kõik need inimesed kohal, kes reaalselt sinna kontserdile ehk siis laulupeole lavale plaanivad tulla. Nii et eesmärk on koos harjutada, eesmärk on koos harjutada nende inimeste käe all, kui vähegi võimalik, kes seda laulu siis või instrumentaalmuusikateost siis laulupeol juhatavad ja mis seal salata ja nende eelproovide juurde kuulub siis ka Sikse. No väike maasikas, nivea nimega ettelaulmine, et mis on siis selline Noonus solidaarsusakt? Ma ütleksin kõikide eesti kollektiivide puhul mille puhul siis kollektiivid üksteisele tõestavad, et jah, meil on kava selge, me oleme valmis, kui kõrge see ettevalmistusaste oli? Ettevalmistusaste ma usun, et selline keskmine tase on selline täitsa korralik. Aga fakt on muidugi see, et see ettevalmistustase kõigub ikkagi üsna suures mahus erinevate kooride, erinevate kooriliikide ja lauljate ja kõige vahel, et vahest on ta nagu ühes otsas ja vahest on ta seisnud otsas. Hirvo, miks see ettevalmistusastmetase kõigub? Põhjused on ilmsed, erinevad kollektiivide juhid on erinevad õpetajad on erinevad, tänu sellele ka nende lauljaks natuke erinevad. Aga ma pigem ütleks seda Peetrile jätkuks, et miks need eelproovid on ja, ja mida me siis tegelikult teeme, mida enda jaoks olen seda nagu lahti mõtestanud, umbes nii et tegelikult jah, me valmistame ette eesti ühist koori ehk siis Eesti ühendkoori tõmmata paralleelselt, nii et nagu sa oma kooliga tegelikult tegeleda, et tahad teda paremaks teha, ette valmistada, teed luukambrit, kuuled lauljaid, nüüd ütleme selles ühendkooris, tegelikult see üks koor on nagu üks laulja tavakoolis. Täpselt nii, nagu need üksikud koorid laulavad, täpselt, nii hakkab päraks kõlama ühendkoor. Ja mina olen prooviskil kuulajalt seda, kui lauljad koos saavad selle lauluteosega hakkama ja kuule pärast eraldi ette laulavad ja kellelegi midagi juhtub. Siis see ei olegi nii suur probleem minu jaoks, kui see, et kui nad koos lauldes saavad hakkama, tähendab, peaksid laval hakkama saama. Me ei saagi tahta ja see on võimatu, et kõik kollektiivid on võrdselt väga kõrge tasemega. Pigem on siin laulupeo mõistes targem kuulata seda, mis on meie keskmik ja vaat mida kõrgemaks Me saame keskmise taseme. Seda tugevam on tegelikult ettekanne, et meil on väga tugevaid koore, meil on ka nõrku koore ja me ei saagi neid selles süüdistada, kui palju on tegelikult õnneks veel, on ka maakohtades omad koorid, omad tegevused, mis on tegelikult väga tähtis. Et seal tegutsevad etendusel on aga, et kui me saame nagu selle keskmise tugevuse veel tugevamaks teha siis sellega me saame nagu garanteerida laulud biokoori headuse. Mikk, ma tahaksin lisada veel selle eelproovide mõtte juurde paar asja, mida me vajame laulukaare all, on see, et me tõlgendasime muusikat ühtemoodi, nii et eelproovide mõte ei ole lihtsalt harjutada koos, vaid harjutada interpretatsiooni. Ma mäletan just 10 aasta tagusest ajast. Mul oli laulupeol juhatada väga komplitseeritud teos, valik segakooriga Mart Saare siiam leelo kliinast toodu ja ma mäletan, kuidas Tartu eelproovis üks hea kolleeg ütles mulle, et kuule, miks ei tule ju välja niimoodi laulukaare all Nendes tempodes ja sellisel kujul. Vastasin talle, et räägime siis, kui laulupidu kätte jõuab. Ja ma käisin kõik need eelproovid läbi ja nii-öelda tagusin selle plekkämbri igal pool ühtemoodi mõlki, et sa teed nagu sama vormi moodustada igal pool. Ja peale esimest ühist proovi laulukaare all ma läksin selle kolleegi juurde, küsisin, kas tuli välja. Ta ütles, et jah, tuli küll. Et tegelikult selle eelproovide mõte on luua igal pool võimalikult sarnast muusikalist vormi, sest laulukaare all on prooviaega nii vähe, et seal ei ole aega enam midagi uut tekitada. Seal tuleb realiseerida see, mis on eelproovidega saavutatud. Meie koorid töötavad ka erinevas situatsioonis, osad käivad koos lihtsalt et koos käia ja väga suur osa on üldse koori tegevuse juures seltsielu. Ja ka see tööõhkkond eelproovides oli nagu seinast seinaks oli seinast seina sõltuda. Kooride mentaliteet on tõepoolest väga erinev aga ma tahaksin siia tuua võib-olla ühe võrdluse juurde, millest ma tegelikult olen kolleegidega mitmel puhul rääkinud. Nimelt ma tahaksin vedada ühe võrdluse tantsupeoga ja tantsijate ettevalmistusega, et kui me vaatame tantsupeol väljaku peal neid mustreid seal, mis seal sünnivad, siis nad sünnivad ainult siis, kui kõik on kohal ja kui kõigil on selge. Millegipärast laulupeoga seoses on tekkinud nagu osadel lauljatel tunne, et see on nagu mu põhiseaduslik õigus, et ma pean sinna laulukaare alla saama. Tegelikult seal laulu kaare all tehakse samasuguseid mustreid, muusikalisi mustreid ja kõik peavad olema kohal ja kõik peavad oskama. Meil on proove, kus suhtumisega ei ole mitte mingisuguseid probleeme ja kus kõik tuleb välja mängeldes. Ja mis siin salata, on ka juhuseid, kus jääb mulje, et tahaks seal proovi sees öelda, et vabandust, et ma teid segan. Et noh, tegelikult kõik on tulnud vabatahtlikult ja kõik tahavad sinna laulukaare alla minna ja nii-öelda neid muusikalisi mustreid tantsida. Meil on vaja, et kõigil oleks isiklik valmisolek ja vastutustunne, et nad saavad omapoolse panusega hakkama. Ettelaulmised on kooride nii-öelda eksam, esinemised eelproovide käigus, selle alusel saavad nad või siis ei saa esinema laulupeole. Ülle Leis on kauaaegne koorilaulja, kes kinnitab, et ettelaulmised on vajalikud. Eesmärk pühendab abinõu, ütleme niimoodi. See oli rõõmuga tehtud töö õilsa eesmärgi nimel. Kas me tegelikult vajame neid eelproove tee lauljana, kuidas te tunnete? Ma arvan, et neid kindlasti oleks vaja, sellepärast et kui esimene kohtumine oleks alles lauluväljakul, siis ausalt öeldes ma ei kujuta tahaks ette, kuidas siit koor kõik ühes hingama hakkab. See on vajalik nii lauljatele kui ka dirigentide sellepärast et ausalt öeldes, kui dirigendid kohtuksid selle kooriga, keda nad hakkavad seal laulupeol juhatama esimest korda lauluväljakul paar päeva või päev enne seda suurt üritust, siis oleks hüpe tundmatusse ju. Need koorid, kes nüüd välja jäid, kuidas nemad nüüd siis peaksid olema. Eks sellest on muidugi kahju, aga kui inimesed ei suutnud seda latti ületada, aga see on see igavene küsimus alati, et kas see peaks olema selline pidu, kus ollakse, koos, tuntakse rõõmu või see peaks ikkagi olema selline pidu, kus sellele ühisele rõõmu tundmisele lisandub ka publikule midagi. Kui mina paraku selleks, et nendel, kes seda pidu vaatavad ja kuulavad, oleks ka midagi väga head, selleks on minu meelest vaja ikkagi kooridel pingutada ja paraku ka laululaval on füüsiliselt omad piirid. Nii et ettelaulmine on tegelikult ikkagi möödapääsmatud Minu meelest küll sellepärast, et koor on nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli ja, ja täpselt sama kehtib ju ka laulupeol, et selleks, et kõik sealolijad saaksid täit rõõmu tunda, siis peaks mingisuguses mõttes, et ikkagi see tase olema lähedane. Neil, kes seal laulukaare all on. Te ei saa kunagi olema absoluutselt ühesugune, minu meelest, aga kui seal on väga ka väga drastilisi erinevusi ja on ühed, kes oskavad väga hästi ja teised, kes eriti ei oska, siis ausalt öeldes ei ole ka sellel laulmisel sellist mõnu, nagu tal muidu võiks olla, seal on ju konkreetne publit, kellele esinetakse, see ei ole lihtsalt üheskoos kuskil punktis laulmine ja selleks see publik saab elamuse sellest, selleks peab sellele elamusele ka mingisugune tase olema. Peeter Mikk, te siin väga kujundliku näite selle plekiämbri tagumisest, et seal peab olema kõigile ühtemoodi taotud, kui erinev oli näiteks tee puhul interpretatsioon sellest, mida selle koori dirigent oli teinud, et kas plekke, ämbri tagumine oli nagu kõigil ühes suunas. Ma tänan kõigepealt mikkusele suurepärase võrdus Jahnuvat interpretatsiooni ka niimoodi tõepoolest, et eks me ju kõik, kes me tuleme oma kooriga laulupeole, me oleme ju kõik siin, kes me istume ka justkui kahes rollis, et ühest küljest me oleme nagu laulupeol juhatavad dirigendid, kes on siis oma plekke nii-öelda välja mõelnud, missugune ta peaks välja nägema. Teisest küljest me valmistame oma kollektiivi kõiki ette, just nimelt nende näidete järgi, mida meie teised kolleegid on oma töölehel kirja siis pannud. Ja siin tulebki töölehe nagu roll mängu, võib-olla kõik kuulajad ei ole kursis, et kõik laulupeo dirigendid on kohustatud oma juhatatava teose kohta tegema niinimetatud töölehe, kus on siis kirja pandud selle konkreetse teose interpretatsioon selle konkreetse dirigendi nägemuses ja ma ikkagi ütleksin niimoodi, et kui dirigent on seda töölehte lugenud, kui ta selle omale omaks võtnud, kui ta on ka lauljatele seda tutvustanud ja proovi teinud vastavalt nendele juhistele noh siis tegelikult oli see töö hästi tehtud ja siis ei olnudki vaja seal midagi muud öelda, kui et aitäh, hea töö, eks. Aga eks ta nii nagu elus ikka on, et mõnel on tulnud paremini välja ja mõnel Nii hästi, Külli, anname teile ka sõnanaiskooride kooriliik on võrreldes mitme varasema aastaga sel korral laulupeol väga selline põsed punased ja puusad pehmed, vormis, et naiskooride renessanss on kestnud vähemalt viis-kuus aastat ja nüüd on tulemus see naiskooride kooriliik on laulukaare all väga esinduslik. Seal on aktiivsed kontserttegevust viljelevad koorid. Milline naiskooride üleüldine tase nüüd kogu Eesti piirkonda vaadates ja naiskooride tase tegelikult on päris rõõmustav. Meie puhul siis nii-öelda see esimene kategooria ehk need suuremate punktidega koorid on tegelikult ütleme enamuses, et seda keskmist taset on isegi vähem, et pigem on see tase kõrgem. Ja kuna meil oli seekord selline kava, kus siis oli vaja ka liikuda, siis sellega seoses saab ka öelda ainult nagu positiivset tagasisidet, et see esialgne hirm, et kuidas see kõik hakkab välja tulema, see tegelikult ei õigustanud ennast, et üle Eesti just ettelaulmine näitas, et kohustuslik liikumisega lugu oli tihtipeale isegi paremini õpitud kui siis need teised liigilaulud või ka ühendkoorilaulud. Võib-olla see ka tähendab, et sinna oli panustatud pisut liiga palju energiat või aega. Et see on jah, iga koori ja dirigendi siis selline töörütm, et kuidas ta seda on planeerinud. See on siis jutt praegu kergutamise laulustega viisist ja selles mõttes pidi küll natukene võimlema seal eelproovides pigem et seda kõla ja lauluse alla liikumise juures oleks, aga ei saa öelda, et seda oleks olnud vähe. Pigem see suur eelproov võib-olla andis nendele väiksematele kollektiividele, kes oma kooriproovis võib-olla ei tunne ennast lauldes ja liikudes nii enesekindlalt, siis andis just sellist julgust ja rõõmu edasi nagu toimetada. Kui esimene selle laulupeol oli meeskoore tiba alla 1000, siis tegelikult järgmist juubelit hakkab kerima laulupidu jälle umbes samas seisus tiba alla tuhandeid mehi. Ja seega on poistekoorile, et kaasalöömine peol tõesti elu küsimus on ju nii. Nojah, kui on alla 1000 üldse see näitab stabiilsust, et see arv. Aga küll jah, see küsimus on olnud kogu aeg õhus tegelikult, et kuidas see kooriliik säiliks, kuidas edasi areneks ja midagi ei ole teha, minu jaoks on siin olnud üks viga, võib-olla kusagil 20 25 aastat tagasi võib-olla ka 30. Et kui see, ütleme, kõver oli kõrgel, et meeskoorid olid suht heas vormis ja ja neid oli rohkem, siis ütleme, et see vanus lauljatel võis olla kusagil keskmine vanus 40 ja üle selle, ütleme, kuni 50. Ja siis need mehed koos vabanesid. Tegelikult jäeti nagu kahe silma vahele see, et oleks pidanud juba siis alustama sellega, et tuua sinna nooremaid lauljaid juurde. Nüüd on see vanusevahe läinud nii suureks, et seal on vahet juba kaks vaadet, kolm generatsiooni lauljaid ja nüüd seda hakata taastama on praktiliselt võimatu. Et nüüd ma näen ainukest võimalust üldse selleski, et just nimelt panustada päris tugevalt poiste koolidesse ja just nendesse lauljatesse kestnud sealt päevas hääle murdesse, kuhu nad suunduvad, kuhu nad liiguvad. Et nad jääksid laulmise juurde, kas küsimus pole ainult mees koorides? Küsimus on täpselt samuti segakoolides. Et me ei saa nüüd taguda rauda ja rääkida selles nüüd kõik meeskoori? Jah, ma olen ka meeskoorilaul Patriot, olen küll, sest mulle meeldib selle koori kõla. Aga kui me räägime üleüldisest, laulmisest või üldse laulupeo protsessis ta selle säilivuses, siis siis jah, sul on õigus, et ega kui neid poisse peale kasvat, aga siis ei tule ju ka segakoorilauljaid ja me võime olla lõpuks ühendkoorist ilma. Selles mõttes, kui seal meeslauljaid pole, siis meil lihtsalt pole võtta või kuidagi. Nii et, ja need probleemid on ja eks tulevik näitab, kuidas me suudame neid poisse üle vedada, sellest nii-öelda pubeka east, kuni siis tudengini välja, kas nad jäävad sel hetkel laulma? Praktika näitab seda, et kui nad pärast häälemurret lõpetavad laulmise siis pärast hiljem tagasi tuua väga keeruline. Ja see nüüd sõltubki väga palju tegelikult õpetajatest kes suudavad oma isikuga oma sellise inspiratsiooniga tuua need sellest vanusegrupist nii-öelda üle ja hoida neid muusika juures praegusel hetkel, mis, nagu rõõmustavad veel see, et on tekkinud juurde üsna mitmetes koorides, nimelt need väiksed baritoni makesed õpetajad ei saada neid poiss säravaid, laulavad kas või ühte häältki siis kaasa sealt meeskooride repertuaaris koos poistekooride lõpevad ära vähemalt ühe Nadon protsessi sees. Mõne aja pärast võib-olla suudavad juba kahte häälselt laulda ja teha ka segakoori, et ühesõnaga, et siin on just see tähtis, et neid sellest east üle vedada. Ja hoida neid laulmise juures hoida muusika juures, kui siin enne oli juttu sellest, et jah, et harjutame ühest interpretatsioonilugudest, siis paraku kokku ütlema, nii et poistekoorides on vaja õpetada seda ütelda, dirigent jälgida. Ja see ei ole muidugi ainult poistekoorides, teises kooriliikides, et kahjuks on see ikkagi meil niimoodi, et ilmselt paljudes proovides toimubki nii, et õpetan klaveri taga ja lapsed selle järgi laulavad. Me peame õpetama kõigepealt jälgima dirigenti, sest et kui seda ei toimu, siis on suurtelt tuhandelist kooridega väga keeruline tegeleda. Poistekooride kõrval on laulupidude järjepidevust silmas pidades väga olulisel kohal ka lastekoorid, eriti aga mudilaskoorid. Mudilasi saab sel aastal laulupeole ligi 7000 ja laulukaar, mille renoveerimine paar päeva tagasi lõpetati, on mudilastele kindlasti tohutu elamus. Niigenitab mudilaskooride liigijuht. Maret alango. Ma arvan, et see elamus tuleb vägev, eriti nüüd praegu just selle uue laulukaare avamise tõttu ka kuuldes seda võimast akustikat, kõikide emotsioonid on ülevad, et ma arvan, et mudilaskooridel samamoodi tuleb üks vägev pidu. Siinkohal ma tahaksin kõigepealt tänada kõiki muusikaõpetaja ja koorijuhte, et see töö, mis on tehtud, on suurepärane, mudilased laulavad väga hästi, eelmisel noortepeol oli umbes 1000 mudilast laulmas ja nüüd sellel peol on siis rekordarv üldpeo mudilasi siis ligi seitse tuha lauljad, mudilaskooride tase on väga kõrge, õpetajat seal on ainult suured tänu ja kiidusõnad. Mis teie nägemus on, kuidas saaks neid lapsukesi hoida siis, et nad jääks laulma. Ma arvan, et sellel muusikal on juba nii suur võim, et see muusika võim on nii suur, et kui see pisik on sind juba nakatunud, siis nii kerge sellest vabaneda ei ole. Loomulikult tänapäeval on võimalusi noortel nii palju milleks iganes aga ma arvan, et see laps, keda see muusikapisik on ikkagi juba noores põlves haaranud see selle muusika juurde ikka jääb ka. Et ma usun küll, et enamik mudilaskooride lauljaid kindlasti tahab minna lastekoori edasi või siis poistekoori. Et nüüd on võib-olla see lastekoori vanus on võib-olla isegi mõnes mõttes isegi keerulisem, et seal on see murdeiga, mida varasemalt selle tegevusega alustada nagu iga tegevusega, siis siis seda püsivam see järjepidevus on. Hirvo Surva ütles täna saates, et nende eelproovide käigus osadele kooridele tuli õpetada dirigendi jälgimist, kuidas mudilaste tähelepanu siis üldse saab püüda, tegelikult hakkabki sealt väiksest peale, et sa üritad mudilaste puhul erinevaid tegelikult ka trikke kasutada. Ta erinevaid kavalaid. Hirvo muidugi teab neid trikke väga hästi, aga, aga ma arvan, et igal muusikaõpetajal on sellised omad väiksed nipid, kuidas selle lapse tähelepanu pälvida. Eks laulukaare all ole see eriti oluline, et laps dirigenti jälgiks, et see asi ilusti kokku saaks, et siin on nii palju erinevaid muid faktoreid ka, mis võivad seda lapse tähelepanu häirida. Küll võib päike silma paista ja kõike muud? Jah, et seda kindlasti tasub harjutada, proovis ka, et võib olla vaata et mitte ainult kogu aeg klaveri taga ei oleks vaid prooviksid ikkagi ka koori eest seista, et me oleme pea igas proovis küsinud, et mis on teie lemmiklaul. Ma käisin kohe kõik read läbi ja küsisin, et kas on mõni eriline lemmik ja nii tore on see, et kõik neli laulust pälvisid poolehoidu. Jätkame luukambri vestlusega stuudios laulupeo teemal arutlevad Mikk Üleoja, Külli Kiivet, Peeter Perens ja Hirvo Surva. Ja üldse on mind pannud mõtlema taas ka selle ettevalmistusperioodi jooksul. Üks selline küsimus nagu haritus. Ma arvan küll nii, et kui me tahame, et meie koorimuusikas kooli liikumises toimuks mingi samm ja hüppe mida nad ikkagi tahavad, et me peaksime edasi arenema siis peab alustama tegelikult sellest, et kui me õpime endale Eesti keele kõrvale inglise keelt ja veel mõnda muud võõrkeelt siis oleks ikkagi väga tore, kui me võõrkeelena õpiksime ära muusikatundmise keele ehk noodikirja. Ja ma arvan, et see on üks väga suur küsimus ja võib-olla eesmärk, kuhu edasi liikuma hakata, et suudaksime aru saada, mida me laulame. Mikk. Ma tahaks lisada selle harituse teema otsa, et tegelikult on ühiskondlik surve ju väga suur nii-öelda meelelahutuse suunas kommertsrealiseerumise ja, ja kuidagi kergekaalulisuse suunas noh, seal tunda igal pool nii-öelda kultuurielus laiemalt, aga laulupeol sama moodi, et mina leian, et jälle tahaks tsiteerida Indrek laulu, ma tean, ma seda tsitaati vist klassikaraadios juba korra öelnud, aga ma ütlen seda korra veel. Indrek ütles mulle ühes omavahelises telefonikõnes nõnda et kui meil Eestis kultuuri ei ole, siis on siin lihtsalt üks grupp suurkorporatsioonide teenuste ja toodete tarbijaid. Et küsimus, kas me tahame selleks muutuda. Kui me surume oma kultuuri nii-öelda meelelahutuslikkuse suunas, siis meist saab lõpuks lihtsalt üks mõttetu grupp tarbijaid, kes teenivad raha ja kulutavad raha ja see on nende elu sisu. Jah, sellele kõigele lisaks, et kui me nüüd valmistume selleks peoks, kui need inimesed mõtlevad, millisele peole, Me läheme, mis see laulupidu siis on, sellest on ju ennegi räägitud. Et kui osa pole ka koorijuhte õpetajaid, mõtlevad, et me läheme ühele toredale rahvapeole või läheme koorimuusika kontserdile. Tal on kaks väga erinevat asja. Ja siit on ka see suhtumine, et noh, et ma õppinud ära, küll me seal koos teeme või me läheme ette kandma üsna nõudlike koorimuusikateoseid. Ja nüüd siin muidugi tekib minu jaoks alati teine küsimus, et kui kaugele, kui kõrgele me siis hakkame seda latti nüüd ajama, selle teine küsimus tegelikult hetkel. Aga ikkagi jääb suhtumise küsimus, milleks me valmistume, kas rahvapeoks või kontserdiks. Ja vot siin ongi see juba ka see, et kui ma tulen laulupeole kas ma tulen kuulama koorimuusikat või ma tulen lihtsalt rahvapeole, istun maha ja räägin juttu ja ma seal oma sõpradega kokku, kas ma tulen kuulama seda või tulen nii-öelda sellest melust osa saama ehk isemelu tekitades. Need on minu jaoks väga tähtsad küsimused, selles mõttes. Ma ütleks hirmule siia veel juurde, Hirvo tõi mängu selle, selle mõtte, et laulupidu on koorimuusika kontsert, mida ta ongi, mitte ainult koorimuusika kontsert, seal on ka muud tüüpi muusikat. Aga selle kontserdi tähendus Eestile ja kui pikalt on selleks kontserdiks valmistutud, kui põhjalikult, kui hoolikalt valitud repertuaar, kui palju tööd on tehtud selleks, et seda seda repertuaari inimesteni viia? Kui palju väga paljud lauljad on ikkagi teinud tööd selle nimel, et see repertuaar oleks hästi omandatud siis see paneb tegelikult vastutuse kõikidele lauljatele, kõik oleks ette valmistatud, et kõik oleks valmis. Ja laulupidu on ju tegelikult ütleks nagu Eesti sünnitunnistus. Ja õnneks on see sünnitunnistus, me oleme suutnud seda nii-öelda nagu alles hoida selle sündimise hetkest peale. See, et meie rahval on just selline sünnitunnistus, no see on meie rahva saatus või, või, või ajalugu, kuidas on see nagu niimoodi läinud. Ja meie asi on hoida seda sünnitunnistust, ehk seda kontsert tee nii väärtuslikuna ja nii puhtana, kui me vähegi suudame. Ja kui me seda suudame, siis mingisugune noh, nii nii-öelda rahvapidu tekib selle ümber. Aga kui seda sisu ei ole või kui see sisu ei ole hästi ja väärikalt ette valmistatud siis ei ole ka selleks muuks peoks seal ümber põhjust. Vaadake, siin on Peeter koorijuhtide statuut või selline üleüldine hoiak, aga näiteks klassikaraadiole on nimesid nimetamata andnud ühes intervjuus oma hinnangu laulupeo just nimelt kontserdile ühe väga olulise ülikooli Restor, kes ütles, et need laulud ei pea olema sellised, et mina, kes ma muusikat ei ole õppinud ei saa isegi aru, millest lauldakse. Tead, ma arvan, ma arvan, et see ei ole mitte ainult koorijuhtide statuut, millest meie siin laua taga praegu räägime. Lihtsalt meie oleme need inimesed, kes siin laua taga on ja oleme sattunud seda siin praegu rääkima. Ma usun, et me räägime tuhandete ja tuhandete Eesti koorilauljate nimel, kes ootavad laulupidu ja on selleks väga hästi valmistunud. Ja kui me laseksime selle mingisuguseks selliseks seda tüüpi ürituseks, mille eest miks siin just hoiatas, noh siis tegelikult väga paljud inimesed, tohutult suured hulgad, inimesed vaataks meie otsa, ütleks, kuulge, mida te teete, miks te seda teete? Et see on meie ülesanne hoida seda praegu sellise ehedada? No samas ülesande täitmine nõuab väga suurt pingutust, pühendumust, aega, tähelepanu on niimik. On küll ma korra tulen veel Peetri jutu juurde tagasi ja selle nii-öelda pretensiooni juurde ja ma jälle tooksin ikkagi tantsupeo näite siia kõrvale. Et mida me tahame, et kas meil on ette valmistatud tantsud ja ära õpitud mustrid või me laseme lihtsalt jänesed kaltsama sinna platsi peale. Ja ütleme, et sellest me saame kõik aru ja see on hea, lihtne minu arvates seesama pretensioon, see esindab seda ühiskondlikku survet, millest ma enne rääkisin. No sellisel juhul saab ju öelda, et meil on neid kerge sisuga meelelahutuslike kontsertettevõtmisi millele ka mingil moel mingisugust laulupeosilte alati nagu külge poogitakse, on ju küll ja rohkem. Palun, kui te soovite kõigest ilma mälumata aru saada ja ühes tükis alla neelata ja sellest ei saa seedehäireid, siis nende ürituste külastamiseks on ohtralt võimalusi. Lihtsalt see laulupidu, mis on nagu meie hoida antud, et me püüame seda teha teistmoodi. Need, inimesed, kes räägivad sellest, et noh, et miks see repertuaar peab olema selline ja võib-olla ta on ikka raske ja kõik, mitte muusikainimesed peavad saama kaasa laulda ja umbes nii edasi. Et inimesed ilmselt ei ole kursis Eesti koorilaulu ja orkestrimängutraditsioonidega. Meil on Eestis tuhandeid ja tuhandeid koorilauljaid pillimängijaid, kes tegelevad selle alaga peaaegu kui mitte iga päev, siis nädalas korra või rohkem. Ja pingutavad selle nimel, et nende isiklik tase oleks hea, et nende kooritase oleks hea. Nad on ka nõudlikud oma dirigentide suhtes, et milline on see repertuaar, mida te meile valite. Ja nad ei ole valmis selles mõttes, Eesti koorilaulja on tegelikult üsna nõudlik koorilaulja oma koorijuhi suhtes. Üks asi on korjuhi professionaalsed oskused, aga teine on just nimelt see, et mis teos see on, mida me laulame, mis on selle teose sisu, miks on see teos just selles kavas? Külli tahaksin Peetrile siia lisada, et ma arvan, et iga koorilaulja tahab laulda tegelikult väga hästi ja ta saab aru sellest, kui laul kõlab kaunisti ja võib-olla oma koori juures ta tihtipeale seda suurt tunnet nagu lõpuni ei tunne, kui laulupeol ta saab selle laulupeo selle ägeda tunde kätte ja koorilaul on ainult siis ilus, kui ta on puhtalt lauldud. Ja selle nimel me oleme kõik need eelproovid teinud. Et see saaks olema võimalikult puhas, muusikaliselt sisukas ja kõnet. Aitäh firma jah, selle sinu väitlemised, üks raadiokuulaja arvas nii et minu meelest haritus on kahepoolne. Selles mõttes, et need, kes seda teevad ja need, kes kuulavad, kui ma lihtsalt ütlen, et ma ei saa sellest aru siis küsimus kuskil mujal, mina ütlesin, see on see neile hoopiski laiem arusaam ja laiem nägemus, et kui me oleme rõõmsad ja uhked selle üle, et meil on oma rahvusriik, siis mis on rahvusriigi alus, oma keel ja kultuur, kui neid kahte asja ei ole siis pole mõtet seda riiki hoida. Ja laulupidu on üks fundamentaalne alus, selle, kus me laulame oma laule. Me oleme väga õnnelikud, neil on omad heliloojad. Me laulame eesti keeles. Nüüd jah, siin on olnud ju ka küsimus, et mis keeles laule, mida ta jonka lauldud erinevates keeltes, inimese sees. Aga see on ikkagi kultuuri osa. Ja minu meelest selle laulupeokandmine, selle protsessi hoidmine on üldse üks alustala, kogu meie kultuurid, rahvuskultuur. Sellest püramiidist kasvavad ka tipud. Kõik need väiksed mudilased, lapsed, poisid, kes kusagil seal laulma hakkavad ja alustavad. Ma olen 100 protsenti veendunud et näiteks meie Fila kooli lauljad või RAMi lauljad Nad on kindlasti lapsena laulupeolt läbi käinud. Ma olen selles täiesti veendunud, sisa teistmoodi olla, lihtsalt sealt hakkab. Sidusalt hakkab see algus. Mis on meie kultuurikandmine. Sellele nagu väga sügavale sisule, mis laulupeo laulupeo repertuaari juures on, me peame mõtlema ka selle peale, et kui suur vastutus on tegelikult igal lauljal igal pillimängijal, kes läheb laululavale kui me mõtleme selle peale, kui palju inimesi on ostnud pileti laulupeole, kes tahavad kuulata head muusikat heas esituses lisaks sellele, kui palju vaatab seda ülekannet televisiooni või raadio kaudu, kuulab ja lisaks sellele, et see salvestatakse ja seda kuulavad kõik järeltulevad põlved, ka sul tohutu vastutus, see tähendab seda, et seda ei saa alahinnata. Me peame olema kõik selleks valmis ja me peame olema selles mõttes nagu noh, eesti rahvale vääriliselt kõlab võib-olla nagu pateetiliselt, aga, aga nii see on. Ma tulen korra teie kooriliigimeeskoori juurde, kuna meeskoorimuusika on ikkagi see, millest omakorda on laulupidu alguse saanud, et me toetame ikkagi puhtalt meeskooride peale siis mõni aeg tagasi te ütlesite klassikaraadiole nõnda, et et eesti meeskoorid on traditsioonide konservatiivsed valemitega istutanud end mugavustsooni. Nüüd, olles ära kuulanud vabariigis meeskoorid laulupeomeeskooride liigijuhina, kas te jääte nagu selle juurde või? Mulle tundub, et mu sõnastus ei olnud ilmselt päris täpselt selline, aga midagi umbes sellesarnast ma ütlesin küll. Ehk siis ma ütlesin, et meeskooriliik on konservatiivne ja nad teevad meelsasti seda, mida nad on teinud viimased paarkümmend aastat. Ja nad väga meelsasti ei taha seda, mis on uus. Ja kui nüüd vaadata meeskoori liiki tervikuna pärast neid kahte tiiru eesti pealt siis me oleme rääkinud siin sellest, et meil on olnud paremaid proove, meil olnud halvemaid proove. Et me näeme, kuidas koorid on erinevad, kuidas nende mentaliteedis on erinevad. Siis koor on nagu elav organism ja me näeme koore, kes kohtuvad, me näeme koore, kes sünnivad ja kes kasvavad. Ja me näeme seda, et tegelikult sellised värsked koorid, kes on elujõulised ja arengujärgus. Nende selline konservatiivsus aste on hüppeliselt madalam, kuna neil puudub ka selline pikaajaline teatud repertuaari sees olemise traditsioon. Ja tänu sellele nad on valmis tegema uusi asju, palju eelarvamuste vabamalt. Kas ma võin kohe oponeerida näiteks sellesama uue muusika kõlamise vastu? Laulupeol on avalikul kontserdil sõna võtnud ühe meeskoorilaul ja, ja see meeskoor on tegutsenud vist ainult kolm aastat. Jah, ainult, et see laulja on laulnud mees kordades terve oma armsa elu, ehk siis ta on pigem nii-öelda pika traditsiooniga meeskoorilaulja selge luu. Kamber läheme edasi, puudutame natukene seda peaaegu pühakirjast võetud lauset, et kas laulupeol kõlbab laulda uut muusikat, et miks me seda ikka jälle küsime, et miks me tahame seda jälle arutada. Hirvo. Mul on väga lihtne oleks selle kust tulevad meie uued mesipuud, kust tulevad meie uued halud, mis jäävadki võib-olla jällegi nii-öelda laulupeo repertuaarivaramusse, neid tahetakse teile veel laule koos ajaga. Muutub ka muusikakeel areneb muusika, areneb ühiskond. Et eks me peame sellega kaasas käima, ei saa jääda, aga ainult loomulikult me peamegi hoidma aus oma klassikuid, seda repertuaari, mida lauldud laulupidudel ja nii edasi, aga me peame samas seda värskendama ajaga kaasas käima. Vaatame äkki laulupeo algusaegu, kus laudi ainult kaasaegset repertuaari. Ei olnud ja, ja tegelikult, kui me tuleme ka kaheksandasse sajandisse Ja näiteks ka esimese vabariigi aega kirjutavad ju need heliloojad, kes on parasjagu klassikalise muusika tipus, Eestis kirjutavad suisa Saaria kreek ja teised, eksju et kus nii-öelda sees professionaalne kehansa rahvakultuurikehand on nagu üks ja sedasama. Teine asi on see, et laulupidu onju ise terve Eesti koorimuusika niisugune nagu väga oluline käivitaja või mootor, mille suunas väga paljud liiguvad ja mis on meie niisugune ühine kõneaine kogu aeg. Ja see tähendab ka seda, et see laulupidu peabki olema eestvedaja, eestvedaja, taganttõukaja igas mõttes ja nii kui uus muusika ei sünni noh siis siis me jääme sinna, kus me oleme. Jah, võib-olla lihtsalt see, millises balansis nüüd igal peol see võiks olla või peaks olema, et noh, ma ei kujuta ka ette, et me teeme terve peo uuest muusikast, maigutas isiklikud. Aga, et sinna üldse mingit värskust tuua, jälle kellelegi teine äärmuslik silutakse, balanss peab olema loomulikult seda enam, et mis on tegelikult veel üks laulupeo fenomen mida ütlevad väga paljud näiteks väljamaalased, kes käivad kuulamas või, või jälgivad protsessi mida mujal maailmas ei ole ja meil on. Meil on kolm, neli generatsiooni korraga laval ja neil on ühised laulud. Mujal maailmas ei ole, noortel on omad laulud, vanadel omad laulud. Meile on see säilinud, meil on ühised laulud, mida laulab neli generatsiooni koos. Ja seda tuleb ka hoida. Ja samas anda ka juurde, et see vanem generatsioon laulaks koos noortega ka nende laul. Minu meelest on see väga tähtis, et meil on kokkupuutepunktid mitme generatsiooniga ja me saame seda koos teha. Aga kui suur kõige nõrgem lüli võib siin kogu selle keti juures olla dirigent? Ma pean silmas seda, et me oleme viimased aastad väga intensiivselt püüdnud seda dirigendi ameti väärtust tõsta, et seda ühiskonnapildis üldse kuidagi välja tuua, sest noorem põlvkond selle ameti peale enam nii julgelt ei astu ja noored eriti mehed vajuvad üldse orkestrite peale laiali. Piirid on lahti, kes vähegi on andekas, lendab kõrgelt ja lennaku, aga võib-olla see uus muusika ja selle esitamine laulupeol on seotud ka sellega, et meie, dirigendid ise jõua sellele järgi. Külli hoopis ütleksin seda, et ma arvan, et see uus muusika pigem toob neid noori äkki just selle elukutse juurde koos siis võib-olla omavanustega, kasvatakse selleks järgmiseks generatsiooniks. Ja laulupidu kindlasti on nii suure mastaabiga siis üritus, et see uus muusika jõuab võimalikult paljude lauljateni, kellel võib-olla muidu ei ole võimalik kas siis tellida või, või lasta seada seda uut laulu oma koorile, et et see on nende võimalus laulda midagi uut. Aga kas nüüd vanema generatsiooni dirigendid võtavad vastu selle uue muusika, ma arvan, et enamuses ikkagi võtavad. Sest tegelikult on dirigent see, eks ju, kes võtab selle initsiatiivi, et teha selgeks ja meeldivaks see laulupeo repertuaar oma koorile, et meie ilmselt juhtidena siin peame ka inspireerima neid dirigente, seda tegema. See on üks ilus lihtne näide minu üsna heaks. Mu oma esimene õpetaja Silvia meelik, kes siiamaani töötab. Tei oma kooli laulupeole. Ja kui toredasti ta rääkis naiskooride repertuaarist, näed, kui uued värsked laulud tage vaja kaasas. Ta võtab nii uut repertuaari kui bana repertuaari, eks ole. Aga mis ma tahtsin veel öelda, seda ütles, et, et jah, et siin on tõstatatud küsimus koorijuhtimise enda väärtusest ja nii edasi. Siinkohal ma ütlen veel kord, et ilmselt tuleb veel rohkem panna seljad kokku kõikidel nii kooriühingul kõikidel alaliitudel ka laulupeo sihtasutusel ja veel jõulisemalt tegeleda ja rääkida sellest, mis tähtsus koorijuhil meie kultuuris on. See lihtsalt vajab veel rohkem rääkida. Me oleme sellest juba 10 aastat vähemalt sinuga koos arutanud, rääkinud, üritanud ja nii edasi. Ma leian, et see tuleb veel jõulisemalt teha. Ma lisaks siia ühe mõtte veel mitte ainult koorijuhtide kohta, vaid ka lauljate kohta ehk ühe laulupeo teata jaoks küsiti minu käest ka, et mida teha, et meil oleks laulu peota alles 50 aasta pärast, 100 aasta pärast, 150 aasta pärast. Ja mina vastasin, et meil on laulupeod alles siis, kui me seda väärime. Et me peame tegelikult nagu ühiskonnana teadvustama, et laulupidu ja tantsupidu saavad sündida siis, kui on piisav hulk inimesi, kes on valmis koonduma ja pingutama selle nimel mitte ainult dirigendid, mitte ainult tantsujuhid vaid ka need inimesed, kes tulevad, et nii-öelda nende tantsud, juhtide ja dirigentide kohustus ei ole neid mitte, eks ole, piitsaga nii-öelda barrikaadidele taguda vaid inimestel peab olema soov ja valmisolek panustada sinna ühisesse töösse, selleks et meil saaks siis need sündmused sündida. Ja täpselt nii on, et kui on piisav hulk inimesi, kellel on see vastutustunne ja meil on dirigendid ja tantsujuhid, kes on valmis seda tegema, siis meil on need peod ka tulevikus. Ja juubelilaulupeo proovid Tallinna lauluväljakul algavad neljandast juulist, pidu ise on kuuendale seitsmendal juulil ja kui see kõik ühel hetkel on läbi, siis kas te oskate oletada? Tsiteerides klassikuid. Mis meist saab? No mis ikka saab laulupidu teatavasti on protsess mitte mingisugune ühekordne sündmus. Kõik läheb edasi, ilma jääb, vaat huvitav on see, et 91.-st aastast nagu selles protsessis sees olnud, jällegi panin mõtlevad laulu või tuleb jäme jube kurvalt. Ja arutame siin, kui keeruline. Tegelikult me peaksime rõõmustama, jah, ta ei tule kergelt ega kõik ilus sünnib peagi kergelt tulema, aga oleme nukrad vaid pigem pigem nagu rõõmustama, sest tegelikult ju lauljate arv kui selline hetkel on väga kõrge, mis tähendab, et huvi tänapäeval osaleda, laulus, osaleda tantsus, pillimängus on suur. Ja nende rõõmsate nootidega, mis ma siin just just ütlesin, võiks äkki veel tuua sellise väikse mõttetera sisse, et kogu selle ettevalmistuse juures ei ole mõtet mingitesse mõttetutesse väikestesse pisiasjadesse sukelduda ja seda enam veel, et millegipärast huvitaval kombel enne laulupidusid meedia ajakirjandus ürit, tuleb leida üles mingid mõttetud küsimused ja hakata nagu neid kuidagi välja tooma ja nende üle arutama. Ma ei näe sellel nagu mingit mõtet. Kui siin tekib üles küsimus, et kas me nüüd peame pittu alkoholiga või ilma? No mina ütleks selle peale seda, et kui inimene kuus-seitse tundi päeva jooksul ei suuda ilma alkoholita olla, seal on probleemid lihtsad probleemid, siis. Ma ei lähe kontserdile selleks, et Mulleudki toob elut endale enne seda või ka see, et nad kuumal suvepäeval, et kuidas ma siis nüüd ilma ilma õlutuzonakama selleks on olemas muud karastavad joogid, mis sind ilusti natukene maha jahutavad. Et ärme tee probleemi, vaid just nimelt ma ütleks niimoodi, et ma leian, et me oleme nii palju arenenud eurooplased nüüd juba selle 30 aastaga, et me suudame oma väärtusi ise räägime väärtustest, et katsume siis ise Neid väärtusi nii hoida ja pidada üks selline pidu. Just nimelt vääribki, nii et me läheme ja koos laulame. Ja me ei pea mõtlema mingit tühist teiste asjade peale ja jäme ise väärikaks. Just on ka neid tegijaid, me peame lihtsalt rahulikult mõtlema, kuidas edasi minna, kuidas aidata. Ma ütlen veel kord, et, et heas mõttes, kuidas muutuda haritumaks, see tähendab, et mõelda oma koolisüsteemi läbi mõelda kõik asjad läbi, kuidas me saaksime edasi viia ja mitte masendunud, vaid, vaid vastupidi nii-öelda vaadates ikkagi nagu rõõmsal pilgul tulevikku, et ega sellise mõtlik kui ja raske olekuga Lamberi hirmu ja, aga ma ütlen, et luukamber õnneks nüüd on juba läbi, meil on jäänud veel ainult kaks, eelproovivalik oli seal õnneks ette, ei pea laulma, eks ole. Jällegi siin oli küsimus minu jaoks äkki isegi peaks ka, valik oli hoopis teine, kes vaese näidetest korra toonud, aga, aga ma kuna sa küsisid, mis edasi saab, siis mul on lihtsalt endal nii ilus mälestus, ilus pilt 2000 seitsmeteistkümnendast aastast, kui laval oli üle 10000 mudilasega. Ma jäin seda proovi kuulama, seal läksin ülesse nõlva peale, kuulasime mudilasi ja siis mul tekkis endale ja vaatasin, et kõik on ju väga hästi. Meil on laval üle 10000 laulja, kes ilmselt on ühendkoor, kes tähistavad laulupeo kahesajandat aastapäeva. Nemad on siis 60 50. See kõik on ju hästi. Sinna paned poistega olid juurde laste koolidest nooremad lauljad ja meid enam pole. Vähemasti minu generatsiooni, dirigent aga tulevad uued ja teevad just kuidagi. See tekitab minust sellise toreda rahu, et võib-olla ma vaatangi ühendkoori, kes tähistab kahesajandat, laulupeo astab. Kelle meie elu tegelikult käibki, kas hooaegade või sellest, et ettevalmistustsüklite kaupa, et kui me valmistume hetkel selleks laulupeoks, jah, seal ees on pingutus ja loodetavasti ka lauluväljaku nendes suurtes peaproovides on olemas kõik lauljad, kes ka pärastpoole kontserdil sellest rõõmu tunnevad. Aga et leida see jõud, et tõesti sellest pingutuse rõõmust astuda, siis see samm edasi oma arengus oma järgmistes nii-öelda ettevõtmistes ja tunda ka sellest edasi rõõmu, et ei toimuks sellist nagu ütleme pingelangust, et mis nüüd, et tegelikult on ju, meil on hästi, et kui on üks konkurss on tehtud, siis me võtame järgmise, mida teha. Mikk. Üks üles selle peale mõtlema, et just, et pidu on meil niikaua, kuni me seda pidu ise hoian. Ja teeme, kui te veel ei laula kusagil kooris, muide ei tantsi rahvatantsu. Aga tunneksite, te tahaksite ka seda protsessi kanda, siis äkki mõtlete järele ja liitute mõne kollektiiviga lähiajal. Näiteks järgmise peo tarbeks. Nonii see oli luukamber ja ehteestlaslikult tumedate mõtete läbime, tegelikult rõõmustame, et on tulemas juubelilaulupidu suurem kui kunagi varem. Saame ühiselt kaare all, kui tähistame 150 aasta möödumist esimesest laulupeost, aitäh, et tulite stuudiosse 27. laulupeo kunstiline juht ja peadirigent Peeter Perens. Poistekooride liigijuht Hirvo Surva, naiskooride üldjuht Külli kiiret ja meeskooride liigijuht, küla ja suur tänu teile, ilusat pidu meile kõigile ja kohtumiseni Tallinna lauluväljakul. Luukamber.