Head raadiokuulajad me seisame juubelilaulupeo lävel ja selle puhul on pühapäeva hommikuti klassikaraadio eetris portreesaated Eesti koorijuhtidest, kellel on laulupeoliikumises olnud oluline roll. Ja meie tänane saatekülaline on dirigent ja muusikaakadeemia professor Ants Soots. Tere. Tere. Laulupeoni on tõesti jäänud veel päris vähe aega, vaid kuu aega. Ettevalmistusi on veel ees, aga lauljad on tegelikult valmis, eelproovid on tehtud, ettelaulmisedki, läbitud ja laulupeotuli tippnagu igal aastal, Mihkel Lüdigi, Koiduga ja dirigendipuldis olete teie. Millised mõtted teid praegu seoses selle eelseisva juubelilaulupeoga valdavad ja kas see on kuidagi teistsugune tunne kui tavaliselt enne laulupidu? Eks iga laulupeo eel ole uus kordumatu tunne olgugi, et tegemist on ju rituaaliga, mis tõepoolest terve selle uue laululava aja 60.-st aastast alates on koiduga alanud. Kui mul on silme ees lauluväljaku siluett, laululava siluett siis kangastuvad lauljad ja hääled ja kuni lõhnadeni välja, siis kui ma vaatan laulukaart, siis mul asja tseerub ikka kõige enne koit selle kõla või Isamaa või mingi kummitama jäänud laul laulupeokavadest. Jõetise Koidu kõla on selline, et ega ausalt öelda seda muus ruumis ja muus esituses kujutage ette, see justkui mõjuks kuidagi võõralt. Koit ongi see kõige laulu peolikum emotsioon ja tunne, mis tekib. Milliseid tähelepanekuid tänavusest laulupeo ettevalmistusprotsessis nendest eelproovidest te olete teinud, milline on lauljate valmisolek? Ma ei saa rääkida väga suurest arvust eelproovidest osalemisest võrreldes siin teiste kolleegidega, see on uskumatu, millise koormusega nad on mööda Eestit proove teinud. Minu kogemus ei ole sellega võrreldes just väga mahukas. Aga sellist juubeli ja pidulikkuse atmosfääri on tõesti kuidagi rohkem tunda, vähemalt need proovid, mis ma olen kogenud. Nad on olnud väga aktiivsed, nad on olnud osavõturohked, ei ole sellist distsipliiniprobleeme olnud, et teatud selline õhin, valmisolek, et seda ma olen küll tunnetanud ja on ka rääkinud, teised kolleegid. Nii et ei ole lihtsalt üks laulupidu teiste seas, aga te ütlesite juba enne, et iga kord, kuigi see rituaal on sama, on see tunne erinev. Miks see nii on? Aga see pidu on uus aeg on vahepeal möödunud, mis kõigis on midagi muutunud, meie ümber on midagi muutunud. Lauljad on sellised, laulud on teised. Aga ometigi ta asetub ühte kindlasse vormi, nimelt ühtemoodi tuttav, rituaalne ja teiselt poolt iga kord jälle jälle uus mingi uue muljega, mingi uue ootusega. Mis on siis ootus selleaastasele laulupeole teie enda poolt? Et ma näen nagu sellist head valmisolekut või pinnast, et, et tuleb hästi paljusid elamuslike ettekandeid, kui ma näen, kui hoolikalt neid laule on omandatud ja ja kui ma olen näinud, kuidas neid laule lausa kontsertette kandeliselt miinistatakse. Et neist tõesti sünniks selline kunstiline ettekanne ja kui see kõik suureks laulumassiks kokku liita, et sealt võiks sündida ridamisi selliseid elamuslik, kontserdi ettekandeid. Ja, ja tundub, et ka selline ühiskonna ootus ja suhtumine on täis sellist ootusärevust ja elevust. Laulupeost räägitakse rohkem kõikvõimalikke üritusi, selleteemalisi viiakse läbi. Et võrreldes mingite paarikümne aasta taguste aegadega. On see atmosfäär ja ootus ja suhtumine tunduvalt muutunud. Ja positiivsem seda positiivsust ju meil kõigil on vaja. Laulu võim on midagi sellist, mida on rõhutatud väga paljudes eesti rahvalauludes. Laulu võim on piiritu, see teeb inimesed vabaks ja, ja muudab asjade olemust ja mida kõike veel, milline on. Laulupeovõim aga täpselt sama, mis laulu võim tema erakordsus seisneb selles, et ei ole tegemist üksi ühe lauluga vaid siia koondub kujud, tuhandeid-tuhandeid, hääli, ja see võimendab seda üksiku laulja ja üksiku laulu mõju ja võimu ju kordades. Seda on sageli räägitud et huvitav, kuidas laulupeo sündmuste käigus laulupeo käigus, nendel päevadel ja rongkäigus ja proovides ja kontserdil, et kuidas meie, Eesti rahvas, Eesti inimene, kuidas nad on järsku hoopis üksteise suhtes lugupidavamad seadujulisemad, heatahtlikumad võrreldes argipäevaga. Aga see ongi sellest laulu mõjustes, laulu, võimust. See on umbes nii nagu jõululaupäeval. Ma näen siin meedias luues analoogiat, toimub laulu võim ongi see, mis kuidagi tõstab argisest kõrgemale. Ta kirgastab ja annab ühe seletamatu atmosfääri, mida ei ole pärast enam väga lihtne uuesti luua. Selleks peab jälle kõik see hull kokku saama. Aga kellel ja millistel häältel on õigus sellest floidumist ja tõstetusest osa saada. Dirigent Mikk Üleoja tõi hiljuti klassikaraadio saates luukamber välja mõtte, et mõne inimese arvates ongi laulupeol laulmine tema põhiseaduslik õigus ja kõik see idee poolest ju ka kõlab väga ilusti, miks siis ei oleks kõigil võimalik sellest osa saada, et väike huumorinoot on siin Mikk Üleoja avalduses muidugi sees. Aga tõsi on ju see, et praegu on Eestis väga palju dirigent Te ja lauljaid, kelle hinges on suur kurbus, sest nemad ei pääsenud laulupeole. Jah, eks see probleem tõusetub alati iga laulupeoga ja jääb mulje, et tantsupeo problemaatika on veel tõsisem koorilauljatega võrreldes. Eks mitu asja. Et kui koor jääb laulupeost välja, et ta lihtsalt oma tasemelt oskused ei kvalifitseeru siis on muidugi kahju, aga teiselt poolt me peame arvestama, et see on ikkagi koorimuusikapidu või see pidu viiakse läbi läbi koorimuusika läbi koorimuusika esituse ja selline meelelahutuslik tahk ja nii-öelda kokkutuleku fenomen me ei tohiks nagu sellele väga järele anda. See, et laulupidu lõppeb sellise ühislaulmisega ja ühisolemisega siis on täiesti mõistetav, see peabki olema. Aga kui me tahame nagu laulupeod tekke aatele kindlaks jääda, kuidas ta kunagi on ja miks ja kuidas on üldse laulupidu tekkinud ja loodud siis meie kohus oleks, et me suudaksime kõik, mis meie hingel on öelda, see formaat on selline, nagu moodsalt öeldakse, formaat. Et seda kõike öeldakse. Muidugi on kahju, kui koor jääb peo nimekirjast välja selle tõttu, et nii-öelda konkurss ei võimalda seest vett. Seal logistika on tõepoolest oma piiride sees võib tunduda ju, et väljak on suur ja mis see siis on, kui me paneme veel mingid tuhanded juurde sinna? Tegelikult seal tekib ikkagi palju probleeme. Esiteks juba kooride paigutuse võimalused, kogunemised, liikumised võib-olla ka mõjutas, et võib-olla ka ei ole see nii aktuaalne, aga ikkagi tekib rida logistilisi piire, mis ei ole seotud ainult laululavaga endaga, vaid veel väga palju tahke. Ja vaevalt, et me tahaksime ja suudaksime vaatamata üllatele meeleoludele mitmete päevade jooksul koguda stressi, kuna noh, kuskilt läheb piir, kus see suur mass enam ei, ta ei ole normaalsed ja loogiliselt enam toimetatava seal laulva piires ühesõnaga kokku võttes nagu kaks asja, ühelt poolt. Et kui kool tõesti ei ole repertuaariga hakkama saanud või teine asi ja ma saan aru kooli puhul vist on peaaegu ka see vist väga minimaalselt on olnud neid, kes nii-öelda konkursiga või vist ei ole üldse, ma ei julge pead anda, aga ma saan aru, et need arvud on niigi järjekordselt suuremad kui eelmistel kordadel. Ja püütakse nii palju logistiliselt vastu võtta kui võimalik. Ja miks ma märkan nagu läbi aegade, et ka koorilaulja ise läheb enda suhtes nõudlikumaks. Ta suudab ja oskab rõõmu tunda ikkagi sellest laulust, mida ta oskab ja millega ta hakkama saab. Sellised lauljad on järjest rohkem ja selle tõttu ka nagu proovide esituste kvaliteet nagu tõuseb, et et ka harrastuslauljat on enda suhtes nõudlikumad, need ei valmista elamust nende endi jaoks juba selline pooleldi osatav koorilaul. Me rääkisime sellest, kes tohib laulupeol laulda, aga kes tohib laulupeol juhatada, mida see eeldab ühelt dirigendile ja millal üks dirigent on valmis sinna laulupeopulti astuma. Seda saab siis teada, kui ta on seal puldis olnud. Eks ta ole natuke eriline nähtus, noh, räägitakse legende omaaegsetest, suurmeestest, err, sakslast, vetikust võib-olla veel vanemast generatsioonist. Et on mingi seletamatu välja kiirgamist võime. Ja see ei tule ei kogemustega ega õppimisega ega täienduskoolitustega. See kas on või ei ole täpselt nagu me teame, analoogiat võib ju kaltse korraldada või mis korraldada, kui me kas või kooliski panime tähele. Täiesti võõras rass, täiesti võõras õpetaja, üks õpetaja trassi jumala vaikus, teadmata absoluutselt mitte midagi. Kes inimene on? Ta võib olla häädki teinud ja tuleb teine inimene passi. Keegi märkab, ta tuli. Et need on sellised asjad, mida, mida võidki jääda lahti, mõtestama ja seletama. Teine asi on ikkagi dirigendi suutlikkus ja sa saad laulupeo dirigendi rolli ja funktsiooni ei tohi võtta ka päris niimoodi hierarhia, maa või sellise edetabelina, kes jõuab mingit astmeid pidi laulupeopulti ja kes ei jõua. Ja kes kui palju on jõudnud on ridamisi dirigente, kes oma kooriga saavad fantastilisi tulemusi. Aga suure koori juures tekib mingi kaoprotsent. Enam seda tulemust ei tule, kuigi ta mitte midagi teistmoodi. Et seal on omad passifikad. Haaramisvõime Sütsitamis võime ka dirigeerimis, viis loeb palju, sest et mingeid väga väikselt elementaarsed vead või eksimused või apsud või mingilt maneerlikult võtted, mis oma koori juures ei pruugi absoluutselt mitte mingit tagasilööki anda, võib suure koori juures anda uskumatu tagasilöögi, võimendada. Ja loomulikult dirigent peab olema pälvinud lauljaskonna mõistmise usalduse, usaldusväärsuse. Eks need, kes kõik suurel laulupeol korrigeerivad, nad on ka ju varem neid silmas peetud, neid on rakendatud laulupäevade või ütleme, väiksemate selliste ühislaulmist juures ja Ekstra, sellelt pinnalt tekivad kolleegidelt tähelepanekud, kes võiks, kelles on tunda potentsiaali, et ta võiks suure vastutusrikka ülesandega edukalt hakkama saada. Ja ega ei meenu küll juhust, et selliste otsuste või valikute oleks kunagi eksitud. Igaüks omas elemendis on toimetanud kõige paremat arusaamist pidi tulemuse poole, sest kõigil neil on olnud ju midagi oma sõnum öelda. Ja selleks ta on pidanud ju nende proovide käigus ja kõigi nende lauljate inimeste usalduse pälvima, sest et ega sellest ei tule küll midagi välja, kui koori või lauljate ja dirigendi vahel tekib mingisugune barjäär. Seda seinal nagu ei tohi vahele jääda. Laulja annab siis endast kõik, kui ta on dirigendiga ühel lainel. Et päris ei saa, et üks on ühel pool barjääri ja teine on teisel pool barjääri. Nii ta umbes kulgeb. Kas te mäletate seda, kui te ise esimest korda laulupeol juhatasite? Ja päris suurel laulupeol 94. aastal meeskooridega siin surmani. Enne seda ma olin tõsiga dirigeerinud segakooride laulupäeval mõned aastad varem päris mitu aastat varem ja segakooride laulupäeval ja, ja meeskoorilaulupäevadel. Ja see päris esimene nende meeskooride segakooride laulupeol. See on vaata isegi olnud nagu katsumuste rohkem kui süld. Tähendab seda esimest kogemust leiab nagu kirkamalt meelde, see on nagu suurem katsumus, sest sa ei tea, kuidas käib see nii naljakas, sa oled eluaeg ainult koori juhatama. Saad nendega kontakte. Nüüd sa kuskilt distantsi pealt mingi meeletu lauljate mass on kuskil kaugel, ma tõstan kätt. Siis kontakti, sest otsesse ju ei ole, mida ma olen aastakümneid võib-olla harjunud oma kooriga esinedes. Aga ennäe, ongi, annan käega lööki ja enne laul tulebki. Igal juhul eridesse kogemus ja seeläbielamine oluliselt tavalisest kontserdikogemusest. Aga oli see midagi, mida te igatsesite mis nagu oli siis varem puudu ja mida tähendab ühe koorijuhi jaoks laulupeol juhatamine, kas on selle kunstiliigi ülim tunnustus ja mingi suurim väljund? Ma oleksin hästi ettevaatlik selle absulutiseerimisega. Koorimuusika Ma ei taha kõlada ebapatriootlikult, aga ega koorimuusika ei ole ainult laulupidu. Laulupidu on meie kultuuris üks võimsamaid ja tähenduslikke maid väljundit ja kõige massilisem ja kõike seda. Ja ma olen nagu selliste edetabelite rarhiate vastane, et ma ei tahaks mingisuguseid astmeid ja samme seada, kui kõrgel mingi nähtus on? Muidugi on ta tähtis, muidugi ei ase märkamata. Muidugi on see peegeldus kolleegide poolt igasuguste toimkondade poolt, kes selliseid asju otsustavad keda usaldatakse terrigeerima. Aga mida see tähendas teie jaoks? Kui jätta siis absoluudid ja tabelit kõik välja. Ta oli selles mõttes, see väljakutse on nii ära devalveerivad sõnad, aga, aga mis ma teen komandole paremaga pähe. Et selles mõttes väga välja, kus see endale, et ma pean dirigendina hakkama saama ja mitte alt vedama, ei koore, kuulajaid, lauljad, mitte kedagi kolleege. Et ma pean hakkama saama ja peol tegema ühe laulu ettekande. Selles mõttes ta on teistmoodi katsumus kui uue kontserdikavaga välja tulla. Tõsi, siin on veel selline psühholoogiline faktor, et enamasti sellisel laulupeol kõlavad laulud on miniatuursed, nad kestavad poolteist kuni kolm minutit ja sellega peab kõik sündima. Sa pead suutma enda hinge pealt kõik ära ütelda ja selle peegelduse saama ja kuulajateni jõudma. Ja selles mõttes on see dirigendi jaoks nagu päris suur katsumus sellega hakkama saada. Sest et teatavasti kontsertkavu ja esinemisi meil on ikkagi tunduvalt sagedamini kui laulupeo kontserte. Ma tahaks rääkida õpetamisest ka, te alustasite väga varakult juba 81. aastal otsa koolis ja akadeemias hakkasite õpetama alates 88.-st aastast. Millist valmisolekut dirigeerimise õpetamine delt eeldas, milline oli selleks hetkeks kindlus omaenda tegevuse suhtes ja millised siis tähelepanekud õppejõu rollis? Jah, kahte tüüpi inimesi on, ühed on kes on noorena äärmiselt enesekriitiliselt äärmiselt nõudlikud enda suhtes. Noh, ma olen tähele pannud, et kui tehakse ettepanekuid kellelegi noorele mingiks uueks tööks või ka pedagoog siis et ma ei ole ikka valmis selleks ja õige ja ja teine riik inimesi, kelle jaoks see noorus on omamoodi voorus, sest et inimene ei ole kunagi elus, elan nii tark, kui ta teatud eas on, kõige targem on inimene keskkooli lõpetamisel, sealt edasi akadeemiast natuke lollimaks jääma. Et tihtipeale on selles nooruses Kaselt, et ega kogenematusest ja teadmatusest seega ei oskagi väga palju karta. Muidugi see muusika kokkupuude, mis nüüd 35 või 40 aastat hiljem on, loomulikult on see erinev kõik, mis on kogetud. Loomulikult on see erinev, see kiht ei olegi võrreldav, mis tol ajal selle õhukese kihina oli. Siiski miks ma nagu ettepanekul nagu kõhklema löönud, miks ma nagu julgesin sellega tegema hakata, kindlasti see kvaliteeti või midagi muud, kui ta praegu, aga et ma siiski praktiseerinud dirigent nii Tallinna kammerkoori juures kui praegusel tehnikaülikooli meeskoori juures ja jah, võib-olla aseakadeemia aeg, siis saab ka juba Raadio koori kogemust sisse lülitada. Et justkui akadeemias õpetamiseks oli küllalt suur selline potentsiaal, millele toetuda. Olivia raadiokoorist läbitud repertuaar ju põhiline suurvormi ettekandja raadiusega kord. Raadio segakoor käis väga palju läbi kõikvõimalikku AKP muusikat, mida ta lindistas. Et selle kaudu kogetud ja läbi külalisdirigentide läbi orkestridirigentide oli ka nähtud ja kogetud ja mõtteainet väga paljudelt erinevatelt inimestelt, mille pääl nagu sünteesida mingeid oma arusaamisi. Ehk see kokkuvõtteks nagunii, et ega ma ilusasti ei kartnud. Äkki praegu kardaks rohkem, mida rohkem nagu vanad näitlejad ütlevad seda, et mida aasta edasi, seda rohkem nad pabistavad enne lavale minekut. Äkki on ka see efekt? Aga kas on tõsi, et praegu ta enam uusi õpilasi ei võta? Ei, ma ei võta uusi üliõpilasi, jah, sest et et ma olen jõudnud pensioniikka ja ma pärast talvist semestrit silduki pensionär ja seetõttu ma ei tahaks õpilase juurde võtta, noh kellele ma teeksin ebamugavusi juurde niimoodi osalise õppe ka. Et need, kes praegu on, need oleksid siis edasi. Ja reaalsus on see, et see on aktiivne töö, tuleb kõrvaldada. Te olete öelnud, et üks isiksus, kes teid on palju mõjutanud, on Voldemar Panso oma kooritöö metoodika loengus olete tsiteerinud tema raamatut, portreed minus ja minu ümber ja seal on ära toodud omakorda üks Gustav Ernesaksa tsitaat, kes ütleb, et koorijuhi parim käsiraamat on Konstantin Stanislavski minu elu kunstis. Kuidas te olete seda enda jaoks mõtestanud? See on raamat, kus on muusikale ja muusikutele päris vähe viiteid, mida see sel juhul tähendab? Jah, aga see on kummastav ja Gustav Ernesaks rõhutanud, et kummastav, et kui teatud tegusõnad või nimisõnad ära asendada, saab väga suure paralleeli tõmmata. Ja ega ei ole lihtne nüüd 700 lehekülge seda kuidagi kokku võtta ja veel profaanina, kes ei ole ei ühel ega teisel sellisel alal mingi sügav mõtleja. Aga Ta juhib tähelepanu ja paneb mõtlema asjade üle, et selleks, et midagi väljendada. Näitleja väljendab, dirigent väljendab, ta väljendab kellegi loodud kellelgi mõtet. Et seda osata. Esiteks peab inimene midagi läbi elama, selleks peab midagi üle elama. Selleks peab sisse elama ja selleks ka välja elama. Kane kolm eelmist komponenti peaks olema olemas, mitte ainult välja elada. Tekib küsimus, mida ma välja elan. Veel lühemalt ja tabama maad, võttis selle mõtte kokku Leida Rammo intervjuus. Lihtsalt jäi kõrvu ja ta ütles, et kui ma vaatan ja kuulan näitleja mängu ja mind köidab see näitleja, kui ma saan aru, kui ta ütleb teksti mida ma kuulen. Ja ma saan aru, millal ta mõtleb. Mitte see ei ole tähtis, kui suurelt ja kõvasti ta teksti ütleb, vaid ma pean aru saama, mis ta mõtleb. Ma näen siin väga suurt paralleeli, kui ma dirigendina loon ja annan edasi kellelegi loodud teost. See muusika muutub elavaks siis, kui ma suudan kõigi vahenditega erialaste vahenditega edasi anda. Mida ma mõtlen, mitte see, kui kõvasti moforted või kui, kui südantlõhestavalt ma peanud nõuan. Mis ma mõtlen sel hetkel sellise niinimetatud sisse lame, nüüd peab olema ka võime seda välja elada. Intro Veltsi inimese jaoks ei olegi see väga lihtne, ma võin oma siseErult. Ma võin olla palju läbi elanud, ülejäänud ja sisse elanud. Aga kas ma suudan välja elada, sellest on vähe. Siis tekib juba see müstiline jõud, et noh, nagu seal Leida Rammo näide, et kuvada saan, vaatan ja kuulan, kas me saame aru, mis ta mõtleb. Aga see peab olema, sest vastasel juhul on see ikkagi selline pseudokehastus, milles puudub siirus, vaid on lihtsalt nagu oskus midagi väljendada. Charlie Chaplin, teil on hea ütlemine, mälestustesed, inimloomus tundmata on edukunstis võimatu. Algul, kui ma seda lugesin, tekkis mulje jah, tema nagu tegevuse erutööd nähes, et siis on küll, aga kui seda natuke rohkem sisse minna, siis tegelikult on seal palju laiem tähendus. Kõik, mis me koorilaulu kaudu ja teksti ja muusikaloomingu kaudu, aga see kõik põhineb mingisugusele inimloomusele. Terve maailmaliteratuuri kirjandusriiulid. Kõik rajaneb ju inimloomusele selle ümber ja selle sees toimuvale. Nii on see ka muusika väljendamisel. Et sega poolsoni õpetamise protsessi, et et oluline ei ole mitte selle fassaadi lihvimisega, vaid, mis seal fassaadi taga on. Fassaad on juba peegeldus, fassaad on juba see tagajärg peaks nagu põhjusega tegelema. Siis tuleb ka tagajärg. Aga kui me hakkame kohe tagajärge hoolima, siis, Kas teil on kunagi olnud kahtlusi oma valitud tee suhtes ja kui on, siis millest need on olnud tingitud ja mis on andnud siis jõudu ikkagi jätkata? Polügoon on, äkki tõesti on mõningad inimesed olemas, kellel mingeid tagasilööke ja kelle kogu teekond lähebki vääramatult kogu aeg küljes pole mingi Olümposele. Võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka. Aga minu arust on tagasilöögid vältimatud ja, ja võib-olla isegi kasulikult, see sunnib võib-olla mõtlema ja lahti mõtestama asju, millele võib-olla argiselt ei mõtle ja vastama ka küsimustele, miks? Tagasilöögid või nohu kahtlusi, kahtlusi tekib siis, kui hästi näha, midagi ei tule välja mingil põhjusel. Eriti kui järgemööda juhtub niimoodi tagasilööke, no ikka juhtub, midagi, pole parata. Ja aga et kuidas sellest üle saab, jah? Kuidas seletan. Vahel on noored kolleegid minu poole pöördunud, et ma olen sellises kriisis, ma olen sellises olukorras, et ma olen täitsa nõutu, mul ei ole nagu ühtegi, ma ei tea, kuidas jutt on nagu sellest erialasest mingist pinnasest kuidas edasi minna ja siis ma olen küll nagu ainuke, mis mina kõrvalt inimesena saan teha. Kas üldse saab, toetades nagu oma läbielatule ja kogetule, et abi olla ülimast väiksest asjast ei maksa ennast. Ja veel sügavamalt lahata probleemi ja veel mingi raamat läbi lugeda ja veel internetis tuhnida, kes on midagi tarka öelnud? Ma ei tea, äkki ma olen liiga vanamoodne inimene. Mis ma enda sees son teha, mitte see, mis kõrvaline abi võiks väga teraapiline olla. Ma ei usu kõrvalisse abisse. See päästerõngas peab enda seest tulema ja siis jutt pooleli mistral noorte kolleegidel ütlen enda kogemusest. Käige tänaval. Tuletage oma lemmikmuusikateos meelde, igas teoses on üks koht, ükski teos ei ole üleni elamus. Ta üks hetk, üks harmooniline järgnevus, üks kulminatsiooniminek, mingi üks fakt, mingi situatsioon, mis on kõige kõige ja elage seda uuesti ja uuesti korra läbi. Kujutluses. Ja see on uskumatu, kui positiivselt see võib mõjuda ja mis panen mingist taagast vabanema. Võimalik, et ma olen ainuke, kes sellest aru saad, mis ma räägin väga. Aga küsimusele nii asetatud subjekt. Mis teie jaoks see kõige-kõige teos siis on, millele teie mõtlete, kui te kõnnite? Tänavad see võib muutuda, see võib muutuda sellepärast, et ikka aja jooksul ju. Me oleme mingisuguses teistsuguse muusika keskel, mingeid uusi elamusi tuleb juurde, mingid hakkavad ununema. Nii et ega see võib olla ka suhteliselt nagu, kas need hetke või ühesõnaga ta muutub. Aga praegu, mis see teos praegu teil on? Praegu näiteks on praamsi saatuse laul mitte alguses veel seal lõpus, kus see kõrge melistikum kirgastumine toimuma. Ja ma ei tea, kuidas ma seda nüüd seletan, võib isegi neid panna. Väga staatiline algus, noh, võib-olla ka senti mentaalnegi siis kuidas hakatakse järk-järgult hoogu võtma väikeste lainetena. Teine kool, kolmas kord, ja siis jõutakse kuskile menetlusse südantlõhestav tippu, mis on nool, akord. Ja vot see Noon akordi tekke seest on küll. Ja kui ma seda sellises korduvalt olen, siis ma paraku ei olegi see asi nii hull. Ma küsin lõpetuseks, et milliseid kogemusi oma pikaaegsest dirigenditööst võib-olla ka õppejõutööst peate te kõige väärtuslikumaks. Ikkagi see rikkus, millest ma olen selle aastakümnetega osa saanud see rikkus nende inimeste näol, kellega ma olen selle ala tõttu kokku puutunud. See muusika, millega ma olen kokku puutunud, palju uusi inimesi, et ma mõtlen kontsertreise ka juba reiside mõttes. Ühesõnaga mul on hea tunne, et kui palju ma olen maailmaväärtustest tänu sellele nagu osa saanud mida võib-olla mingi mõnel muul juhul ei oleks rikkust mu ümber mis on mõjunud hästi. Artur Kapi pühapaigas on seal nüüd vabaväljendused, püha paik, seal terveks saan. Ja nüüd ma võin oma koormaga rännata. Te küsisite selle kogemuse ja või ma rääkisin seal rikkusest, see võiks kokku võtta, et see on selline püha paik mis on mind terveks teinud ja aidanud, et ma võin oma koormaga rännata, mis on kogu selle laulu mõtet. Suur aitäh. Ants Soots. Aitäh, et tulite ja aitäh, et jagasite oma mõtteid ja jääme siis ootama seda, kuidas laulupeotuli Koidu saatel sel aastal süttib. Ootan põnevusega isegi. Head raadiokuulajad tänane saade oli pühendatud koorijuht Ants Sootsile. Just tema dirigeerimisel kõlab tänavusel juubelilaulupeol Mihkel Lüdigi Koit, mille ajal süttib lauluväljakul laulupeotuli. Antsotsiga vestles Miina Pärn.