Kord kord ja vaikus. Jüri Reinvere saatesari muusikast järgiskonnast. Kõik rahvad elavad Euroopas nagu mingis meeleheitlikus võitluses nähtavuse pärast üleüldise nähtavuse pärast, poliitilise nähtavuse pärast ja sealhulgas oma kultuuri, kirjanduse ja muusikaga. Tegelikult neil rahvuseid ei olegi nii palju. Peamiselt nende hulgas on põhjaeurooplased, keskeurooplased ja idaeurooplased. Lõunaeurooplastel on suhteliselt ükskõik, nemad on oma turvalises rahus koos oma veinide, päikese ja viinamarjadega. Ja muidugi turistidega, kes neile nagu magavale kassile raha sugu toovad ja Euroopa Liiduga. Aga põhja ja Lääne-Euroopas on võitlus karm. Iga rahvas on järjest kasvamas hoos klammerdunud oma kultuuri külge mida ta kui ainulaadset eurolaulu välja tuua katsub ainsa soovina indeksisteerivaks teha, et neid märgataks. Kõikidel on sealjuures palju igasugu ettekujutusi näiteks, et nende eurokultuuri laulu pannakse tähele eriti siis, kui see palju punkte saab. Tavaliselt on siiski nii, et igaüks paneb peamiselt tähele vaid omaenda laulu ja teisi vaadatakse vaid kõõrdi silmadega kui tülikaid kaasvõitlejaid. Siis kujutatakse näiteks ka ette, et see nähtavus on ainukordne ja tähendab prantslastele ja sakslastele nii mõndagi. Ja nad tunnustavalt noogutavad jaa, et meile kuidagi Heatumetu. Tavaliselt aga on siiski nii, et sakslastel ja prantslastel on samuti omad asjad ajada. Ja meid vaadatakse kui lapsi, kes kusagilt toaseid ääres omavahel mängivad. Heatahtlikult koid, jahedalt. Ja lõppkokkuvõttes on suur osa igapäevasest kultuuride võitlusest mööduv laupäeva õhtune hetk mis on aasta pärast juba unustatud. Islamiriik paneb sinna miljardites raha, samas kus suur osa nendest rahadest, millega nad oma kultuurielu rahvusvahelist nähtavust suuremaks teha tahavad on varjatud. Turismiarendusrahade taha. Norrakad oma petrooleumi rahadega juba ammugi ei hooli kellestki teisest. Ja elavad samamoodi nagu paljudki teised arvamuses et vaid ainult nemad mõjutavad mitte ainult talisporti, vaid ka kogu Euroopa kunsti ja kõik ülejäänud kusagil kraadides madalamal korrusel. Rootslased on juba aastasadu kindlad, Skandinaavias määravad nemad kõike ja kõik. Ja soomlased nemad tihti leiavad, et tegelikult nad on kõige paremad. Ainult et momendil on kõik väga raske ja tuleb vaid natuke natuke veel pingutada. Siis on õndsus uuesti käes. Sest nii imelik kui see ka ei ole. Üsna paljud rahvad on end Euroopas just eeskätt muusikaga üles töötanud. Soomlaste eneseteadvus tekkis küll juba varem kui tallashansybelius koos omariiklusega mõjus sellele plahvatuslikult. Sibeliuse tohutu menu Ameerikas 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Praktiliselt Soome iseteadvuse ning julgus olla ise alustala ja kunagi teenusena fooniliste kontserdilavade soosik. Suursoosik sellest ajast peale kestab tänini 100 aastat vanad spordistaarid, nagu näiteks klaast. Ungari on ära unustatud. Samamoodi on olnud probleem Sibeliuse vähene aktsepteerimine Saksamaal. Ennekõike tänu Theodora torno vastuseisule kes Sibeliuse kommertsheliloojaks pidas. Aga fakt on, soomlus rajaneb nende varasematele saavutustele muusikas, kõik ülejäänu metsatööstus, Nobeli laureaadid, Suusahüppajad on nagu kaunistus juba vana kuuse puhul. Samasugune lugu on Norra lahkulöömisel Taanist ning omaenda identiteedi rajamisel, mis oli vaba taanlusest, oli esimene pioneer Edvard Grieg. Noobel kirjanikud, talisportlased tulid selle üle alles hiljem järele nagu juba kõndides ette raiutud rada pidi. Ja tööstus alles järgnes sellele. Sakslased, kelle põhiprobleem ajaloos on alati olnud segane föderaalriik mis tegutseb küll väga värviliselt, Covid väga-väga aeglaselt ja ei suuda selle tõttu nii kiiresti kaasa rääkida, ei koloniseerimise seda maailma poliitika kõige särama matel lavadel. Lõid nagu eesmänguna ühtse saksa kultuuri, enne kui mõte ühinenud Saksa riigist võis üldse teoks saada. Poolakad pärast oma kuningriigi kadumist kolmandas Poola jagamisel aastal 1791 on peamiselt just kultuuri kasutanud selleks et end nähtavaks teha ja selle kaudu kuidagi nagu lunastust leida. Asi, mida nad teevad jällegi siiamaani, olgu neil siis omariiklus või olgu olemata. Asi, mida näiteks pääl hiilgavalt ära kasutas. Olgu see siis pool tahtlikult või pool teadmatult. Sest selles kõiges on samas väga palju okkaid saab vähem, näiteks polnud eriti huvitatud Poolast, tema lahkumine Poolast polnud uuema ajaloo käsitluse järgi tingitud poliitilistest põhjustest. Põhjuseks oli pigem see, et provintslik Poola oli talle veidi liiga kitsas. Hoolimata rohketest võimalustest Poolas pidevalt käia käis ta oma vanematega kohtumas hoopis treestlanis, et mitte Poola teemadega üle kurnata. Soomlased ja norrakad ei salli 11, samuti mitte mitte üksainus talispordis. Käies 10 aastat Sibeliuse akadeemias ja uurides Sibeliuse loomingut kõikvõimalikke seminaridel ja kursustel kuni molekulide, nii ei kuulnud ma ise kordagi kõikide nende aastate jooksul kriigi nime. Poleks nagu kunagi olemas olnud. Beer künki pole olemas, pole olemas kriigi soololaule ja lüürilistes paladest pole keegi nagu kunagi midagi kuulnud. Oslos pole Sibeliuse aga mitte eriti parem, kuid siiski võib-olla natukene parem seal vähemalt või tsiviilelus mängida, ilma et oleks kohe häbistav kuidagi kreegi pihta. Soomes nimelt natukene siiski just nii on iga minut muusikat, kus mängitakse kriigi, on nagu ära kohe kelleltki soomlased. Poola on samuti rahulikum, palju rahulikum kui Soome selles vallas, kuid sealt, oh hädavalitsused omakorda mingi selline Schoperlik hõrksuse ja peensuse vaim, mis kõikide teiste riikide heliloojaid nagu mingi rasvase templiga üle lajatab. Ja selle vaimu järgisid, eelis on lihtsalt liiga veidi feminiinne ja nutune ja samas kuidagi Crumplik. Dvorak on õllekapa laulude helilooja. Venelased on niikuinii šovinistlik koos oma Tšaikovski luikede järve ja Šostakovitši seitsmenda sümfoonia ka. Sakslased võib-olla veel kuidagi lähevad, aga noh, nii head nagu poolakad nad siiski pole. Ja et kogu see jutt siin ei tunduks kuidagi liiga hoogne ja abstraktne siis olgu kohe juurde öeldud, et ühtegi näidet siin pole ma oma peaga välja mõelnud vaid neid on mulle öelnud, kas üks või teine muusikateaduse professor, kas üks või teine pianist või helilooja keegi mu kaasüliõpilastest. Sest nagu kord ja kohus, ajakirjandus ise sellest siiski vaikib. Paralleelselt kõige sellesamaga käib aga poliitikas teine rida. Ja see on see, et kultuur ajada nii väikseks kui mõeldav. Igatahes eest ära tüütama ste kulusid tekitamast. Tänapäevane Lääne poliitikamaailm valdava osa inimeste mõtlemine rajaneb majanduslikele huvidele, kusjuures täiesti ülepaisutatud majanduslikele huvidele ning kultuur on tõrjutud mingiks väikeseks lisaks neile, keda sa siis huvitab, nagu mõni kultuurimaja luuleklubi parasvaid paarile daamile. Samal ajal loevad kodus niikuinii psühholoogilise eneseabi raamatuid. Ja see osa kultuurist, mis on tänases läänemaises poliitikas aktsepteeritud, rajaneb väikestel riikidel oma rahvuslikku kultuuri pealesurumisele suurtes riikides teiste sõnadega kultuuri ekspordile, kusjuures ka seal on ootused ülisuured ja see kõik peab toimuma välgukiirusel. Suured riigid aga tegelevad peamiselt iseendaga ja vaatavad, nagu öeldud nende väikeste riikide lobitööd nagu laste omavahelisi mänge. Tunded vähemalt kultuuriinimestel endil on sealjuures küla meeleheitlikud sest võitlus on meeleheitlik ja tavaliselt uputatakse sellesse tohutuid rahasid, mitte ainult mõni paar 1000 eurot sinna ja tänna mõnede arvete maksmiseks. Samas on selles ka midagi head. Tänapäevases hetkesse on üks väheseid piire ületavaid tegevusi üldse suurem enamus tegeleb ju ainult vaid iseendaga ja sulgeb piire. Et välisest maailmast võimalikult vähe kuulda ja teada ja sega. Ja selle meeleheite teine osa tugineb faktile, et tegelikult on kultuur olnud kogu omariikluse aluseks kunagi tema selgrooks. Ta pole seda enam mitte täna. Kaugeltki mitte. Kuid kõigest sellest, kuidas enamus Euroopa riike omaenese pääle Tartus ning asukohta maailmakaardil teadvustab, rajaneb just kultuurilistele saavutustele, mitte majanduslikel. Seesmine vastuolu majanduse ja kultuuri vahel on pumbanud enamus riike momendiks tühjaks iseseisvast kultuurist kultuuris, mida inimesed teeksid iseendile selle juures ennast mõtestades ja ise tunnetades miks seda tehakse. Selle asemel seda tehakse eksporttooteks, millega saavutada tähelepanu nagu mingeid punkte mingisugusel globaalsel Eurovisiooni võistlusel kogudes. Ka see võistlus poleks omaette probleem, kui ta poleks muutunud prioriteediks selliseks prioriteediks, mis summutab igasuguse muu vajaduse kultuuri omada või teha. See on tehtud vaid teistele mingisuguseks, ebamääraseks imetlemiseks, läbi mõtestamata tunnustamiseks, mis peaks endale tagasi tooma. Aga tegelikult tagasi tooma, mida. Peaks eneseteadvus olema piisavalt suur, et end ise maailmakaardile õigesti paigutada, maletama Ta ja avatus peaks olema piisavalt tugev. Et olla siiski kursis kõigega, mis toimub. On see siis kultuuris või väljaspool kultuuri kodus või maailmas. Probleem algab siis, kui muusika või üldse kunsti külge klammerdutakse ideoloogia. Eriti kui see ideoloogia on selline, mis peab täitma mingeid selliseid poliitilisi eesmärke mis on juba omaenda seesmiselt ülesehitusel. Vastuolus nagu küsimus näiteks identiteedi sünnis läbi kunsti ja tänapäevases olemuses läbi majanduse. Aga ideolooge on meie Viimastel sajanditel loonud palju, üks kõige tugevamaid neist deodoradorno. Nagu juba öeldud, võttis Sibeliuse oma sihikule teda oma kahuritega südames tulistades tekitas soomlastele haava, mida nad parandavad siiani. Arnold Schönbergi omakorda on kirjutanud Alma maaklerile 28. augustil 1914. Minu sõbrad teavad, ma olen seda neile juba pidevalt öelnud, et ma pole kunagi midagi suutnud peale hakata välismaise muusikaga. Mulle on välismaal ja muusika alati kõlanud kui maitselage, tühi, vastumeelne, magus, valelik ja oskamata ilma eranditeta. Nüüd ma tean, kes nad on, venelased, inglased, prantslased, belglased, ameeriklased ja serblased. Nathan, provintslased. Nende muusika on seda mulle juba ammu öelnud. See muusika oli juba ammu nagu üks sõjakuulutus, sõjakuulutus ennekõike Saksamaa vastu. Aga nüüd tuleb tagasimaksmise aeg. Nüüd viskame me need keskpärased kitš heliloojad nende orjusesse tagasi. Kavad saksa vaimu austama ja saksa jumalat teenima. Nii ütles siis Arnold Schönbergi 1914. Mingil määral ennustada sellega ette terve sajandi muusikat, mida me ei oskagi enam ideoloogiast lahus näha. Sest nii palju mürki oleme me 20. sajandil juba enda sisse imenud. Aga me ei peaks, vähemalt kui tahta puhtuses elada. Sest näiteks Johann Sebastian Bach ei toimunud kunagi nii jaga, Mozart mitte või Beethoven, vastupidi, nemad katsusid kõigest ja kõigist õpida. Prantslastelt, Itaallastelt, poolakatelt ja araablastele.