Kui kogu rahvas 1941. aasta sügisel tuli Eestimaal varakult lumi maha. Ööl vastu pühapäeva kaheteistkümnendat oktoobrit oli ilmataat oma ülijagaruses nii palju valget vatti puistanud, et talumeestel tuli reed välja tuua. Kõik imestasid, laupäeva õhtu oli kaunis soe ja udune olnud, kust äkise lumi. Aga ta oli tulnud ega tahtnud ka järgnenud lühikese sulaga päriselt ära kaduda. Hilinenud põllumehed pidid kartuleid lume laiguliste vagude vahelt korjama. Juba viinakuu alguses osutasid kõik tunnusmärgid sellele, et tulemas on krõbe talv. Igaühel olid meeles kaks eelmist, eriti hästi see üle-eelmine, mille nahka läks suur osa Eestimaa õunaaedu. Keegi tõmbas paralleele ka siis oli külm, kui Napolion Moskvas käis. Meteoroloogid on aga tagantjärele kindlaks teinud, et aastal 1812 ulatus madalaim temperatuur umbes miinus 12 kraadini. Ent lõunamaistele sõdalastele oli sedagi palju. Kõik küsisid, kuidas on, nüüd olid ju hitlerlased parasjagu Moskva all ja mitte ainult seal. Landesse röövali diktor luges iga päev korduvalt riigikeelseid päevauudiseid. Jutt oli lahingutest Leningradi all. Täna 40 aastat tagasi, kui lõppemas oli sõja seitsmeteistkümnes nädal ei olnud lahingute raskuspunkt siiski seal, jätkab sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. 18. oktoobril, kui vaadata tolleaegset rindekaarti toimusid kõigil lahingutega suundadel väga ägedad lahingud. Teatavasti septembri lõpus, õieti 30.-st septembrist teise oktoobrini algas fašistlik vägede uus pealetung Moskvale. Operatsiooni koodnimetus oli taifuun nende lahingute käigus, vastasel õnnestus edasi tungida. Ja seitsmendal oktoobril kolmas vaenlase tankigrupp jõudis Käsma alla. 10.-ks oktoobriks vallutas selle tähtsa teedesõlme. Väsmaal sattusid piiramisrõngasse meie nelja armee üksused, kes võitis seal väga vapralt ja, ja nii mitme päeva jooksul umbes 12. 12. oktoobrini pidasid kinni tervelt 28 vastase diviisi. Kes muidu oleks otseselt saanud Moskva peale tungida osudesse Moskva kaitsta seal väga suurt abi, muidugi kaotustest suured, aga vaenlane seoses sellega, et tal jõudude ülekaal ei suurt. 10.-ks oktoobriks juba vallutas terve rea sõlmpunkte, nende seas Šadski, Juhnovi, Suhhinišiko, selski, Brjanski harjulli juba Branskist lõuna pool sattus piiramisrõngasse kaks meie armeed, kui nad murdsid vägede piiramisrõngast välja ja võitlesid jällegi edasi. Selleks ajaks, kui vastasel õnnestus saavutada edu. Oktoobri alguses. Kavandasime uut lööki, Moskvale suunasime suured jõud. Plaan oli selline, et hävitada meie väed Rasma Brjanski all liikuvate gruppide kaarda Moskvat, tiibadelt ja üheaegselt löökidega läänest vallutada Moskva seoses sellega suur vägede grupeering. Üks Armeenia tankigrupp tungisid Grasmas sõitšoka kaudu Kalinini peale 14-l oktoobril, vastane vallutas liini, oktoobriraudtee oli läbi lõigatud Šoskaste Orjoli kaudu arenes peale Tuula peale kolmandal oktoobril vastane juba rollis ja samal ajal Moskvast läänes toimus rida vastase lüükeni Polokalamskimos riskima mala Jaroslavi luuga suunal ja just selle perioodi ilmusid Nõukogude informatsioonibüroo teadetesse. Just need uued suunad, Volokalamsk, mosaisk, Malo Jaroslavlis, kaluugad inimesega jälgisime tookord neid rindeteateid, sest see kõik oli juba oskavad väga lähedal. Meie väed olid sunnitud taganema, aga kiiresti organiseeriti kaitse mosaiski kaitseliinil. Ma kahjuks jõudu vähe, selle liini pikkus, umbes 230 kilomeetrit seal oli kõigest 90000 meest, oli saja-kahesaja 30 kilomeetri peale. Siiski suudeti seal kaitse organiseerida ja samal ajal toimusid huvitav momenti Tsenski all see linn on varjulliste tuula poole. Tsenski lähedal saksa teine tankigrupp kindral kuderiaanil juhtimisel sattus järsku meie uute tankide T 34 massilist löökide alla ja esmakordselt tuli sealt niisugune ärev teade, et nad kannavad suuri, kaotasime uute tankide löökide all. No seal oli tankla juba rohkem ja nad hiljem näitestanud kõige paremast küljest. Kaheksandal oktoobril Moskva ja Moskva ümbruskond kuulut, seal kuulutati välja piiramisseisukord. Hakati kiiresti liitev kaitseehitusi kaitsetöödel töötas korraga kuni 450000 inimest ja sealjuures kuni 75 protsenti nendest olid naised. Mäletan ühte esinemiste marssal Žukov Moskva kaitselahingute 25. aastapäeva puhul, rääkis, et tegelikult kangelasteks Moskva kaitselahingute ajal olid just need sõdurid ohvitserid, komandörid, kes enda initsiatiivil organiseeris selle vastupanu isegi ütles, nii et kõige raskem oli just see ajavahemik kaheksandast kuni 10. oktoobrini. Isegi rinde juhataja on selged ülevaadet olukorrast ja ei olnud mingist jõude kohe sel momendil käepärast, millega oleks saanud olukorda mõjutada just initsiatiiv üksikute sõjaväelaste gruppide poolt komandöride poolt. See kõik aitas peatada vastase. Samal ajal toimusid ägedad lahingud Moskva suunal, lõunas algasid juba lahingud Krimmi pärast, lahingud algasid just 18-l oktoobril Leningradi suunal. Kolmandal tähtsam suunal oli tekkinud selline olukord, et vastane ei suutnud Leningradi vallutada ja linna lähistel enam-vähem olukorra stabiliseerida. Ja seoses sellega fašistid 16 kohe uue plaani, et sügavamalt linna ümber haarata, ühineda soomevägedega. Ja seepärast vastane püüdis arendada pealetungi Volhovi Tihvini suunas, kus oli pealöök, tõrjudes vastase pealetungi. Meie väed püüdsid Omalt poolt aktiivse tegevusega Diablo, keeda Leningradi valmistatud ette. Operatsioon on ka jama juures, suurt edu seal ei olnud, sest oli vaja osa jõude kihvinal üle viia ja seega need lahingud seal käisid siis 18. oktoobril nõndanimetatud kohaliku tähtsusega lahingud, aga sealjuures väga ohvriterikkad. Ohvrid olid paratamatud, sest fašistliku sõjamasina kogu raskus oli suunatud meie maale. Kas siis mujal ei võideldud? Nagu kuulsite, teatati saksa päevauudistest väikestest kokkupõrgetes inglise kanalis ühe kaubalaeva uputamisest, õhurünnakutest Inglismaale ja kuue lennuki allatulistamisest. Seda ei saanud kõige parema tahtmise juures võrrelda nende tohutute mastaapidega, mis iseloomustas kaitselahinguid Moskva all. Ja just siis ütles poliitjuht Vassili croitškov kaevikus oma ajaloolised sõnad. Venemaa on suur, kuid taganeda ei ole kuhugi. Selja taga on Moskva. 30. juulil 1941 avaldas ajaleht kommunist Antiwašistist kirjaniku Evald Tanlane kirjutise õppigem ajaloost. Selles oli öeldut. Aga vaadakem veelgi minevikku. Seda saab kainelt teha seegi eestlane, kes pole vabanenud veel kodanliku mõtteviisi jäänustest. Meie ei leia eestlaste ajaloost vist ühtki näidet, kus eestlased oleksid vabatahtlikult sõlminud leppe röövrüütlitega rünnakuks idapoolsetele naabritele. Vastupidi muistsed eestlased teadsid, et neid seob idanaabritega ühine saatus. Nüüd on eestlastel võimalus oma ajalooliste rõhujate vastu astuda õigel ajal õigete relvadega ja õigete liitlastega NSV liidu rahvastega. Oleme oma saadetes rohkeid näiteid toonud Eesti rahva kaitseväelaste tegevusest 1941. aasta sõjasuvel. Omaette epopöa oli Eesti 22. territoriaalse laskurkorpuse võitlus teekond Pihkva ja Novgorodi mail. Olen küsitlenud paljusid sellest sõjateekonnast osavõtjaid. Igaühel on olnud rääkida oma lugu, oma meeldejäävaim, sõja seik. Alustagem seda saate osa erualampolkovnik Valdur Hannula, meelde jäi vaima sõja seigaga. See oli kuuenda seitsmenda augusti ööl olime jõudnud oma taandumisega kaks kilomeetrit Stara Russaal linnast põhja poole. Asusime uuele positsiooni sissevõtmisele, see oli Petseri laskurpolk Margašeeli juhtimisel keda ma toetasin, siis sel päeval sõime parasjagu õhtut kraavi kaldal. Siis arutasime, et laseme neid natukene meestel ja hobustel puhata. Et aega on, pikki on ees, on meil aega muud positsiooni kahete valmistada. Kuni söömisolime lõpetanud, tulid diviisi staabist. Kakside ohvitseri tulid polkovnik Kattai ja leitnant Liitoja. Nemad andsid meile diviisi komandöri suulise käsu, et neil ei tule mitte seal positsioonil asuda, vaid tuleb hommikuks jõuda poolisti jõe idakaldale, et seal kaitse sisse võtta ja kindlustada terve 182. diviisi väeosade üleminek poolistiiulist. Polgukomandör Maialguašee saatis oma staabiülema, siis staapi, seasus tarusse linna serval. Ja see pidi tooma siis ära kirjaliku lahingukäsu pärast midagi arusaamatusi tuleks, staabiülemat ei tulnud ega tulnud tagasi ja miks see selgub kohe siis Margoshee palus mind, et sul on tugev ja hobune, kihuta diviisi staapi doosi käsk ära. Ma olin nõustunud käskida mind otseselt, las seisab teha, aga ma sain aru, et olukord nõuab seda ja asusin teele oma käskjalaga. Ja kui ta väitis künkale ülesse jõudsin, seal algas batoon, tasane välipimedus oli juba augusti ööl son teada, südaööl on väga, aga pine on nii, et umbes paari-kolme meetri peale sa alles näed. Ja kui me sinna üles jõudsin, väike külavahe tee oli, kust ma hakkasin liikuma siis märkasin, et seal olid allid, tombud olid tee ääres. Lähemalt vaatasin, vaatasin, laibad, tähendab. Mul oli kohe otsus kindel, et siin oli öösel toimunud üks käsitsi kähmlus, kuna vastase diversant oli väga tihti meie tagalas. Võtsin püstoli kabuurist väljalaskevalmis ja andsin ikkagi hobusele kannuseid kettalopile minna. Noaga ei saandki kaugele minna, kui paremalt poolt põllult kõlas käsklus. Endo ega hobust ei pane ju kohe seisma, nii nagu inimene jääb seisma, temal on ikka nii. Trumpimisega jääd seisma selleks momendiks kui hobune seisma ja oli mul mõte valmis, et ma üksinda oma käskjalaga siin teadmata vastase hulga juures, mis ma oma püstoliga siin lahingut midagi vastu võtta ei saa. Ja see oli välkkiirusega mõtte hobusega tagasi 1000 90 kraadise nurga all omade juurde tagasi. See oli. Vasaku käega oli raps merele antud suund hobusele, kannused olid kõvasti kubemes hobusel, sest ta teadis, et nagu lahti lastakse neid tema pea siis taganttuulekiirusel paneb minema. Nii publik tegigi. Tuunika tikub alati suure kiirusega omade juurde tagasi. Aga me ei saanud vastasest kuigi kaugele, kui tundsin, et kõlas, käis, raksatas läbi. Langesin hobuse kaelale, haarasin tal kõrvade juurest, tutistab kõvasti kinni, enda kuivasti madalaks teha, mõningate sekundite järel selle kihutamisega olimegi oma kolonni juures all jälle jõekalda, seal tagasi. Ütlesin Margažeeride lühidalt, milles asi seisab. Tema saatis julgestuse paremal poole välja ja andis kolonnile käsu vedas liikuda ninaga liikusin mööda seda laskurite kolonni ning tahapoole selt patarei harilikult oli ikka kolonni lõpus ja siis, kui ma sinna oma patarei juurde jõudsin, siis seal võtsid mind vastu siis rühmakomandör nooremleitnant boksiin ja polgu eriosakonna volinik kapten Leo härg. Aitasime sadulast maha siis järsku ma hobuse nina juurde läksin, siis hobune purskas mulle näkku, ninast haisvat vedelikku. Ma sain aru, sul kohe veri, kopsud on läbi lastud ja kui nii, siis sellest enam elulooma ei ole. Pärast mehed olid selgitanud välja seal ta oli viiest kohast haavatuna ja siis ma vaatasin sellest loomast enam elulooma ei ole ja andsin lekkinud boksile käsu ta sealsamas maha lasta, kuna minu parem käsi enam ei tegutsenud ja nii ma kaotasin siis oma kalli lahinguratsu spordi, hobuse, kellega me kaheksa aastat olin nii sõitnud, küll rivis ja ratsavõistlustel ratsavõistlus 1000 936. aastal sedasama pupsikuga tulingi võistluste võitjaks, takistus, sõltuv. Tänaseks 40 aastat tagasi oli eestlastest sõjameeste lahingutee ida pool Peipsid juba lõppenud. Me teame, kuidas juuli alguses peale kas raske rännak ja siis kohe ilma põhjalikuma ettevalmistuseta lahingusse vaenlase armeegrupi nord pea suunal, kus Leningradi poole liikus raudse rusikana neljas tankigrupp. 22. territoriaalse laskurkorpuse relvastus oli vana pärinades kodaniku armee arsenalist. Põhiliselt oli tegemist esimese maailmasõjaaegsete relvadega, mida oli mitmest sõdinud riigist kokku ostetud. See tekitas raskusi laskemoonaga. Omad tagavarad olid napid, punaarmee laskemoona standardid olid aga teistsugused. Seda enam tuleb rõhutada korpuse sõjameeste kangelasmeelt, kes mitme kuu jooksul aitasid vaenlase edasiliikumist tõkestada, tekitades talle suuri kaotusi. Ja loomulikult kandes ka ise kaotusi. Korpuse lahingukroonikas on mitmeid eredaid lehekülgi, millest mõnda meenutame koos ajaloo kandidaat Karl Mangiga, kes ise neist heitlusest osa võttis ja hiljem on korpuse ajalugu põhjalikult uurinud. Üks neid lehekülgi kõlab niimoodi. Kuna vaenlase tankigrupid liikusid üksteisest eraldi, kahes suunas, üks nendest Leningradi suunas vahetult luuga juures pöördus ta juba Narva Kingissepa suunale. Teine grupp aga, mille vastas seisis ka 22. laskurkorpus tungis edasi Novgorodi suunas. Selle kaugele ette jõudnud tankigrupi hävitamiseks neidis looderinde juhatus teatud reserve ja toimus üks esimesi ulatuslikul maid vasturünnakuid suure isamaasõja käigus. Nimelt Zoltzee operatsioon 14.-st kuni 18. juulini, millest vahetult osa võtsid ka korpuse väeosad. Selle vasturünnaku otseseks tagajärjeks oli see, et vaenlase 41. tankigrupi avangardist liikunud kaheksas tankidiviis piirati ümber. Tema tagalat, purustati Taali sunnitud taanduma rohkem kui 40 kilomeetreid ja viidi tagalasse ümber formeerimisele, mis kestis ligemale kuu aega. See oli juulis, aga lahingud kestsid ka augustis-septembris. Üks rängemaid vana Vene linnas ta raja Russaal. Ägedat lahingut seda ära ja Russo lähistel kestsid augusti esimestest päevadest kuni üheksanda augustini. Kuuendal augustil õnnestus vaenlasel hõivata Stara ja Russa läänepoolne, osa korpuse väeosad jäid aga polisti jõe idakand alla ja ja kaitsesid linna idapoolselt osa kuni üheksanda augustini. Nüüd tuli uuesti taanduda kuni loovati jõe alamjooksule. Selles raskes olukorras leidis looderinde juhatus jällegi uued reservid. Oli kohale jõudnud 34. armee, kes alustas vastupealetungi eesmärgiga kergendada Novgorodi lähedal võitlevate vägede olukorda ja purustada seda raja Russasse jõudnud vaenlase väed. Seevastupealetung oli alguses samuti edukas, millest jällegi uuesti võttis ka osa 22. laskurkorpus lubati jõelt pealetungi alustades jõuti uuesti Stara ja Russa lähistele. Linn piirati küll peaaegu ümber, kuid seda raja roosad täielikult vabastada siiski ei õnnestunud. Korpuse read olid jäänud küllaltki hõredaks, tulejõud oli jäänud nõrgaks. Seoses juhtiva kaadri nappusega likvideeriti punaarmees sõja esimestel kuudel korpuse lüli. 23. augustil likvideeriti ka 22. territoriaalne laskurkorpus, mille koosseisu kuulunud diviisid allutati vahetult 11 10.-le armeele. Lahingute pinge kestis korpuse veteranid mäletavad hästi neid rännakuid metsades, jõgede ja soode ületamisi, et vaenlase haardest välja saada ja siis taas vastulööki üritada. Nii oli see päevast päeva. Augusti viimastel päevadel toimusid väga ägedad lahingud lovate ja pola jõe joonel ja korpuse väeosad nendest lahingutes uuesti olid sunnitud taanduma. Siinjuures 180. laskurdiviis taandus Polad jõelt kirdesse ilmeni järve ja väga ulatusliku soo Nobel Mochi vahelisele alale, kus ta 31. augustil pani vaenlase pealetungi lõplikult seisma. Nüüd seisab Novgorod pola maantee ääres Tubraava küla põhjaserval. Lihtne obelisk. Halli graniiti on raiutud sõnad. Sellel kaitsejoonel peatasid 180. laskurdiviisi võitlejad 31. augustil 1941 saksa fašistlike vägede pealetungi. See on punaarmee raske võitluse esimene tagasihoidlik võidu tähis 1941.-st aastast 182. ta laskurdiviis oli aga lahingutega sunnitud taanduma luts koova suunas. Augusti viimastel päevadel ning septembri esimestel päevadel. Ka see diviis sundis vaenlase lõplikult peatuma. Ja üsna varsti lõppeski selleks korraks eestlastest sõjameeste lahingutee. Õieti olid korpuse mõlemad diviisid viimaste lahingute ajaks oma rahvusliku iseloomu juba kaotanud. Sajad sõjamehed olid langenud või haavata saanud, oli fašistide kätte vangilangenuid. Oma vabariigist polnud aga võimalik täiendust saada. Seda saadi mitmelt poolt mobiliseeritud meeste näol teistest vabariikidest alles jäänud eestlastest sõjamehed püsisid rivis kuni septembri lõpuni. 28. septembril saadi punaarmee poliitilise peavalitsuse ülema telegramm, mille alusel rindel viibinud eestlased, lätlased, leedulased ja veel mõnest rahvusest võitlejad koondati esialgu tagalasse tööpataljonidesse ning komandeeringu koosseis tagalaväeosadesse. Fašistlikud propagandistid okupatsiooni ajal ja eesti reaktsioonilised emigrandid. Hiljem on seda sammu käsitanud kui usaldamatuse väljendust eestlaste ja teiste väikerahvuste suhtes. Nii see siiski polnud, nagu näitas mõni kuu hiljem eesti rahvuslike diviiside moodustamise algus. Kauges Uuralis kujunes 22.-st territoriaalsest laskurkorpusest tulnud komandöridest ja võitlejatest uute väeüksuste tuumik. Seega tähendas 28. septembri käskkiri objektiivselt olulist sammu rahvuslike kaadrite säilitamiseks. Suure sõja suurteks vabastuslahinguteks. 10. septembril 1941 asutati hitlerlaste okupeeritud Tallinnas organisatsioon Eesti Rahva ühisabi millele rahvas vaste andis oma nime Eesti röövijate ühing. Selle eesotsas seisid fašistlikud Saksamaalt siia komandeeritud eesti fašistid Hjalmar Mäe ja Alfred vent aga ka raugastunud sanitaarkindralmajor Hans Leesment, kiriku pea, Kõpp ja teised. Tallinna välikomandant Raitsvon Friends andis organisatsioonile tegevusloa ja sõnastas ka ülesande aidata neid, kes on kannatanud kommunistliku terrori läbi. Teadagi keda siin mõeldi. Sellest organisatsioonist me jõuame veel lähemalt rääkida. Ent selle organisatsiooni üks allosakondi hakkas tegelema nõukogude tagalas viibivate eestlaste saatuse väljaselgitamisega. See loomulikult oli propagandistlik ettevõtmine. Välja mõeldud nägijate ja teadjate kaasabiga. Püüti kinnitada, et suurem osa tagalasse jõudnud 60-st 1000-st eestlasest on juba esimestel kuudel hukkunud. Teiste lõpp olevat ainult aegade küsimus. See muidugi tõi kodudesse muret, sest kõige halvem on ju teadmatus. Kuidas siis oli tegelik olukord. Loomulikult oli see kaugel küllustikust elust, sest sõjaaja raskused said pärisosaks kõigile. Evakueeritud asusid tagalas paljudes paikades tööle ei saanud keegi nõuda, et just oma erialal vaid seal, kus töökäsi kõige rohkem vajati. Eestlastest mobiliseerituid kohe tegevväkke ei arvatud, pidades silmas nende ebaühtlast sõjalist ja ka poliitilist ettevalmistust. Seepärast tuli neil läbi teha nii-öelda tööpataljoni periood. Täna räägimegi ühest tööpataljonist, mis formeerus Volga Arujõe kaama kaldal. Palume sotsialistliku töökangelasel Hans liblikul meenutada, millega seal tegeleda tuli ja missugune oli elujärg tööpataljoni eesti poistel. Nabi tulema naftabaas ühesõnaga ja see oli väga laialdane maa-ala ja väga palju neid õli, systerne suvesidernid. Ja tähendab, see oli siis vahepeale õlihoidlad, õli ilmselt pakkustul toodud siis pidu. Jõge mööda siis arvestatava sinna ja seal muidugi Toilas vaeva. Muidugi meil on seal kõva töö oli käsil. Kõigepealt tuli seal külmal maa sisse juba augus, raiu seal ja sulatada ja tuld teha ja jälle, et saaksime piirdeaia ümber teha osa mehi, muidugi, metalli, töömehed ei suunadis rohkem, ütleme need tsisterni korposid kokku panema ja, ja need on ju, et seal oli päris arstid lasime muldonni ees, nii et seal oli juba varem hoidetonnise valmistas meile oma ehitada ei olnud vaja, seal aeg oli juba külm, oli seal, nii et ühesõnaga riietus ei olnud kõige sobivam seal. Tule ääres tuli vahetevahel olla ja jälle kange labidas pihku võtteni muisid Jeemen, keiser. No ja siin oli ka väga-väga väsinud. Nii et ega seal ikka nii ei oska praegu tagantjärgi mõelda veel. Asjad. Ikka vastu pidasime muidugi, mis me siis tegime, meil on niisugune asi, et päeval tegime tööd ja seal siis pimedas läksime läbi metsa. Ma mäletan nii selgelt. Hundid hulkusid, ümberringitants ja kuu paistis ülal taevast ja läksime sinna. Kolhoosi kartulipõld oli, see oli üle, tähendab kartulid üles võetud, aga päised labidad kaasa ja siis maha jäänud kartuleid, oli see nii tohutult mull aset, võtvaid suurde seljakotti tõin tagasi, no siis tegime muidugi kartulipudru ja mis seal siis oli, nii et ega midagi juurde panna ei olnud, aga noh, oli segakülad küllaltki maitsev ja ühesõnaga no aeg oli ka niisugune, et võib öelda, et et leib sulas ikka nii suhu nagu ausalt öelda, sokolaad praeguni magus ei ole. Keegi osanud nagu ette näha, sõda pikale venib, kes meil igav kauaks kodust ära eemal olema. Muidugi noh, sealt, kes omavahel vaieldi ja osa mehi muidugi ennustasid, et sakslane võidab, eks ole. Mina nagu just äsja ei uskunud sakslane võidab, et see on küllaltki suur maa-ala ja ega see esialgne saaks, edasiminek ei otsusta midagi. Ja ma nägin seda asja nagu tees valgusega, noh mõni mees muidugi ennustuslikud o varsti safe siin väljas ei heida, mis kõik kokkuhoid ja varsti tuleb hakata asju kokku pakkima, koju tagasi minema. Mobility, kus meil oli ka muidugi. Jah, raske oli kogu nõukogude maa peatähelepanu oli pööratud rindele, kus heideldi elu ja surma peale. Aga kas lasti pea norgu? Tuli välja, et oli olemas ka suur abimees, mis ehk eestlastele polnudki nii ootamatu ja võõras. See oli laul hea abiline juba kaugest minevikust rasketest aegadest. Ent mingem taas ka määrde koos helilooja Harri Kõrvitsaga. Sõitsime 1200 Poissi Leningradi ja siis jaotati meid väeosadesse. Siis oli minul suur rõõm, kui ma nägin, et selle Meie pataljoni ridadesse jäid ka säärased tunnustatud juba Käia vanemad muusikamehed nagu Gustav Ernesaks mulle veel tookord võõras, aga muusika kaudu tuttav Boris Kõrver ja Hugo Lepnurme. Nii et sõpru leidus. Ja see sõprus tähendas edaspidistel matkateedel vägagi palju. Me paiknesime päikesekambarca linnal lähedal kama jõe ääres ja siis juba, kui meie tööpataljon oli nagu ütelda oma oma positsiooni sisse võtnud siis selgus, et meie pataljoniülem armeenia rahvusest aga tore inimene, Casa Jan hoolitses ka selle eest, et poistel oleks meelelahutustöö kõrvalt. Juba sõidu ajal selgus, et meil on hästi palju laulumehi. Oli õhtuid, kus me istusime mäe rinnakulme all, põles lõke tuli ja siis tuli mulgi juhatada seal ühislaule. Mida me seal siis selle 1000 200 poisiga laulsime. Tol korral olid niuksed rahvalikud laulud, eks kojuigatsus ja kaugus kodus, see oli kõigil südames. Ja mitte asjatult ei olnud. Ma mäletan tookord nii populaarsemaks, lauluks kaugel kaugel, kus on minu kodu, et meil oli seal lõõtsa, vähi kaasas akordionimängijaid, netis vanika pillid kokku, mõtlesin, nii et see oli niisugune, on alati üks niisugune suur, võib ütelda isegi niukene moraalne tugi selles olukorras, sest oli selge see, et lahkusime kõik kodust ja meie edaspidine saatus kauniski ebaselge. Nii kui me siis ka kaldale jõudsime, siis tulime sellele mõttele, et saada siis ülevaade nii muusikalisest küljest meie pataljonist ja käisimegi seal siis mitme kästi Ernesaksa eestvõttel need ruudud läbi ja siis selgus väga huvitav asi, et me oleks võinud seal kokku panna päris kenakese väikese sümfooniaorkestri kammeransambleid kvarteti trio tantsuorkestri ja mandoliiniorkestri mitmed olid nõus esinema solistidena, küll lauljad tena ja mängijatena, nii et täitsa oleks võinud seal avada nii-öelda haha filharmoonia pill oli vähe, juhuslikke noote ei olnud, kõik need niuksed objektiivsed põhjused muidugi mõjutasid kaasa, aga üks oli väga oluline see, mille peale eriti just Gustav Ernesaks rõhku pani saali vägeva meeskovi organiseerimine. Ja sellest tuligi meie pataljoni kõige suurema löögijõu ja kõige massiliselt ansambel. Ja ma mäletan, Me käisime Ernesaksaga kambakast toomast Pille kohalikus sellest mingisugust klubist. Nii et me saime nihukese väikese Kelbeli ansambliga omale organiseerida, suuremad üksused jäid ainult kahjuks ja pillide puuduse tõttu moodustama. Aga ma mäletan, nii mitmedki mehed mängisid ikkagi oma soolod ära, kalju vilu ajama, mäletan, oli meil kontserdil, mängis viiulit, improviseerisimeneks klassikalises stiilis, kumbki ei teadnud, mida mängime, aga ilusti tuli välja, nii et, et ei saadudki aru. Muidugi, tingimused olid seal kaunis raskelt, meestel tuli käia mitu kilomeetrit läbi külma ilma ja koor ei näinud ju ka nii väliselt väga esinduslik välja, me olime ju kõik riietes, olgugi et tänu meie pataljoni ülemal välisühtlaselt ja tänu muidugi eeskätt nendele seitsmele rätseppalle, kes meie vähemuses oli, need olid kõik väga tublid ja ja esmaklassilised rätsepad, nii et kui meie poisid pärast läksid diviisi siis oli kohe näha, kes oli kambarca pataljonis tulnud kama ääres, sest nende vatijoped ja püksid olid eestlase tehtud nii meisterlikult ja hästi. Selles mõttes oli koori riietus enam-vähem ühtlane, esimesse ritta. Ta pani, mis need poisid, kellel olid säärikud kaasas ja kui mõnel tenoril neid ei olnud, siis vahetasime sageli isegi nii, et esimesed ikka oma mägedes olema tip-top. Ja nii sai siis esinetud rahvas seal ja vastuvõtt oli väga soe, tore, olgugi et kontserdisaalis või klubi saalis oli teinekord oratooriumi nulli nullilähedane. Huvitav seik, tuleb meelde, et me juhuslikult leidsime meie sööklast suure pikka kasti ja hakkasime siis vaatama, mis seal sees on. Koputasin seest kõmises see asi ja selgus, et sees oleks vana tiibklaver, no siis oli rõõm meil suur. Lubati meil see kohe lahti võtta seal ja Hugo Leptorm siis häälestas Keskmised oktavit ja parandas, mis parandada oli, nii et me saime ühte, muld on ilusa kontsertklaveri mitmelgi puhul oli see päris heaks toeks. Mäletan mulgid oli, ükskord läks film Chapae, siis tuli selle klaver improviseerida muusika tervetele tuumafilmile, nii et ta oli meil mitmed asja eest. Säärased õhtud olid väga meeldejäävad. Väikese tattnina lambi juures. Mehed harjutasid oma partiisid, neid muidugi tuli veel kirjutada, välja ja meenutada. Enne oli see, et meeste hulgas oli mitmeid, kes olid head lauljad olnud ja mäletasid hästi oma partiid, nii et nende järgi sai, kui kuna noote peaaegu ei olnud, osa seadis Ernesaks kohe ise, aga osa tuli siis lihtsalt nii me mälu järgi taastada ja panna nad siis nii-öelda paika töötada ja õppida selgeks nii, et see oli. See oli pärast rasket tööd meestele säärane väga oluline sisemine ja psühholoogiline tugi selles olukorras. Oktoobris 1941 kirjutas nõukogude kirjanik ja publitsist Sevolod Visneski oma sõjapäevikusse. Kui palju läheb meil purustatud oblastite taastamiseks? Viis aastat? Kaks kolm. Kui palju inimesi on hukkunud? Väsitav paus, kuid maad tõuseb pinnale nagu allveelaev vee ja pime. Ja seal täna 40 aastat tagasi, kui lõppemas oli seitsmeteistkümnest sõjanädal, olid mõtted veel väga kaugetest rahu ja ülesehitusaegadest optimistliku elutunnetuse kandja. Yks võiduni võis jõuda ainult läbi raskuste.