Heldur Laretei ega vist kõik need raamatut, kuhu teie olete pildid sisse joonistanud, naljalt ühele riiulile ära ei mahu. See oleneb muidugi riiulist, kui suur riiul on siis mahub vabalt, jääb ruumi ülegi või naa, see on teie tagasihoidlikkus, aga tegelikult näitavad targad teatmeteosed, et Heldur Laretei on illustreerinud väga palju raamatuid, kuid kui eesti lastekirjanikest nimetada ainuüksi Ralf Parvet, Heljo Mändi kormoranid Eno rauda, Kalju Kanguri, Tiia Toometite, Holger Puki, siis neile lisandub veel terve hulk teiste maade lasteraamatuid. Kuhu te olete ka pilte joonistanud ja hästi meeldis mul Ungari muinasjutud siin pilte teha. Tulid päris hästi välja ka oma arust. See oli imeflöödi raamer, lööd ja 100 rahva lood, eks neid ole veelgi. Kas teise väikese poisina olitega usin raamatusõber olin küll, kuigi raamatut oli vaja, meil väga meeldisid küll mulle seda peab ütlema, mis olid, need? Lugesin ära kõik ja mitugi korda on mõni rohkem ka meelde jäänud. Jah, On küll, mõned on ka päris hästi, siiamaani meelesid jauram oli üks raamat. Seda ma mäletan. Siis muidugi need kindralnaki võlutud koolitajad. Ah, et sarja Klooduse kuldraamat ja, aga noh, suurem lugemine tuli hiljem, mitte päris väiksest pärast, kui ma koolis käisin ja mitte esimestes klassides, missugune teie kodu oli lapsepõlves kõige harilikum kodu, seal midagi erilist tõesti midagi erilist ei olnud, linnas sai kogu aeg eraldatud muidugi kõige rohkem meelde jäänud. Kui me suviti maal sugulaste juures olime seal Khanis eredalt meelde jäänud, oli Kilingi-Nõmme lähedal lodjas ju seistus seal olemine, sest et kaunis kaunis hästi meelde jäänud ja võib öelda nii-öelda eredad mälestused lapsepõlvest. No kui te muidu olite põline linnalaps siis võib arvata, et see maal olemine oli meelde jääaeg. Oli küll, see on isegi need kohad ja kõik on nii hästi meelde jäänud, et praegu võiks kasvõi üles joonistada, kus miski oli metsatukk, kus aed ja miski maja ja ju siis mõjus ja meeldis hästi. Kõigepealt see koht, kus ma olin, mis oli vana postijaama, hästi uhke, paksude kivimüüridega maja, suur õu, suur kivilaud, siis suurai kuurialune ja siis seal alla läksid heinamaad mille keskel oli oja ees, teisel pool seda oja oli veel heinamaad ja seal algas metsa, oli kuidagi künka peal kõik natuke ikka ilus avar vaade oli. Seal eredalt meelde jäänud ja siis sauna taga oli üks väga ilus kuusik, hõbekuused olid seal kus kasvasid puravikud, aga mis te arvate, et kas te olete juba täiskasvanud inimene ja ammuilma tegelenud raamatu Totte illustreerimisega, kui mitmes lasteraamatus võis olla mingeid teie mälestusi neist dollastest kaunitest aegadest, seal Kilingi-Nõmme lähistel maal? Vot seda küll ei oska öelda, sellepärast et need ei ole ainukesed neid viimased paarkümmend aastat ma olen ise iga suvi maal olnud ja eks need ole kõik need mälestused segamini sealt ja ja varasemast ajast ja leid eraldada küll ei oskaks. Mõnikord lihtsalt räägitakse, et lapsepõlve mälestused on need kõige kirkamad, kõik muu, mis juurde tuleb elu jooksul, on juba nagu teistsuguse kaaluga. Ei tea, kas on nii see olevast inimesest mõni ainult lapsepõlves võtab vastu neid muljeid. Aga kui see asi pärast ka meeldib mu? Mollid tuleb juurde teie juurde kogu aeg igal juhul tänu ilmselt ka sellele ette väikese poisina olite nii vastuvõtlik kõigele ilusale. Ja olite suuteline endasse väga palju erinevaid muljeid koguma. Test suure inimesena kunstnik väga võimalik, kuigi ma seda analüüsinud ei ole just. Aga miks mitte see alguses tegelikult natuke imelikult? See oli peale keskkooli lõpetamist, kui ma käisin tööl siis ma hakkasin teatris käima ja kaunis kaunis tihedalt. Ja siis kodus hakkasin joonistama üles, seda ma teatrist nägin. Alguses vesivärvidega nii väiksemalt, aga pärast seda hakkasin õlimaale tegema ja peamiselt ikka seda mu teatris näinud olin ja siis pildi tegemine kuidagi muutusin iseenesestmõistetavaks, et ju ta sealt tuligi. Niimoodi aine ma küll ei plaanitsenud seda ja koolipoisina ei käinud kuskil kunstiringis ega tundnud nagu joonistamise vastu üldse suuremat huvi. Ei, üldsegi mitte. Kui ma veel väiksest pärast joonistasin kõika lapsed joonistatud, siis keskküla küll mitte, isegi võib-olla ei kujutanud ette seda, et on inimesed, kes sellest elavad ja kui see on, kelle töö seal raamatutele pilte teha lihtsalt ei mõelnud selle peale. Ainult noh, nii palju võib öelda, et kui koolist tuli midagi ühikutesse joonistada kas ajaloovihikusse või geograafia vihikusse siis ikka meeldis teha küll. Tulid päris hästi välja ka. Kui see joonistamine oli ikka rohkem nii meelelahutus ja ajaviide ei enamat, kooliaastatel oli teil äkki mõni teine kindel soov, siis? Kelleks te näiteks saada tahtsite? Ei kindlat ei olnud, kuigi tundus prestiižikas ikka, kas mingi selline ametab insener või või midagi sellist, aga südames ta ei olnud ei olnud ja ju see joonistamine ikka oli kuskil alateadvuses olemas. Jõhvist pärast keskkooli lõppu, siis jõudsite päris ise sellele otsusele, et minna kunstiinstituuti või oli neid, kes soovitasid, ei olnud peale, ema ei olnud ja siis ema kõik arutasime küll. Otsustasime, et proovime, ehk ehk saab hakkama? Jah, alguses peale instituuti mõju, tegin raamatuid küla, nad olid kõik suurte inimestega raamatuid, aga kogu aeg kõrvalt vaatasin ja unistasin, et ma saaksin hakata lasteraamatuid tegema. Ise küsima ei läinud. Kirjastusest. Aga siis ükskord pakutena siis läkski lahti. Ja hirmsasti meeldis neid pilte teha, ma isegi ei tea, miks ju, siis sobisid paremini ja, ja muu tõe hoopis kõrvale ja hakkasingi ainult lasteraamatuid illustreerima. Oletegi teinud ainult pilte lasteraamatutele ja kui palju aastaid juba? Ma ei ole ta täpselt arvutanud välja seda, aga noh 20 20 ühisküll ma arvan. Ja Anse töö siiamaani kogu aeg tee jaoks. Niimoodi tõuse joont pidi läinud, et teil ei ole hetkegi olnud tunnet. Te olete natuke tüdinud, tüdimus tuleb ikka vahelt peale, aga see ei ole niisugune põhjalik tüdimus seal nii päev kaks või siis võib jälle hea meelega edasi teha. Smuuti ühe lasteraamatu pildid teel Heldur Laretei sündima hakkavad. Kõigepealt tuleb muidugi raamat läbi lugeda ja siis ka paber ja paberi peal hakkab siis väljamõtlemine peale. Kruvid ühtepidi teistpidi, kui jälle ei meeldi, siis ikka jälle uuesti. On niikaua kui vaatad, et noh, sedasi võikski teha, kui masin lehitsen, kas Tiia Toomet raamatut afi pojast või Eno Raua käbi, käbi, häbi või hoopistükkis poola muinasjutte või värvilisi muinasjutte, minu jaoks on eranditult kõik teie pildid eelkõige armsalt naljakad? Jah, seda küll, seda ma pean nüüd vajalikuks sealjuures. Ma ei tea, ma ei ole seda puni mõelnud seda mõtet miks nad peaksid olema naljakad. Aga võib-olla sellepärast, et nad lihtsalt erinesid näiteks fotost või võib-olla sellepärast ka, et elus on liiga palju hallust ja kurbust ja kahjuks kurjustki. Võib-olla ka seda, kuigi ma päris teadlikult seda nii küll ei ole teinud, kui, siis tuleb, nii kui ta oli, iseenesest ka tähendab, on teil endal ikka päris suur vajadus hinges selleni sihukese naljaka ja armsa pildi järele ja. Ma olen täiesti veendunud, et kes neid pilte vaatavad saavad neist ka omamoodi tuge ja jõudu, algpisike või suur. Ju see ikka vist nii on, see lihtsalt sobib mulle selliselt teha. Ja sellepärast ma teeki niimoodi teistmoodi tundub võõras et endasse midagi niimoodi talletada, ütlema selles võimalused tegelikult igal pool. Pruugigi mingi väljapaistvalt ilus koht või, või erakordne olukord olla näiteks kui minna kasvõi siit Tallinnast näiteks natukenegi välja, kus väga räpane ja must ei ole. Ja võtaks üks väike niisugune koht, lood, kus mõni puu kasvab, rohi kasvab, no ütleme veel, heal juhul väikeojaga voolab, rohkem pole vajagi, kui hakata täpsemalt vaatama, juba, see on ilus ja, ja mitmekesine ja ka sealt palju ammutada või tallele panna igalt poolt või kas mõnikord mõne niisugusele jalutuskäigule olete joonistamisvahendid kaasa ka võtnud? Selle kohta olen küll öelda, seda pole teinud, kuigi see oleks võib-olla kasulik olnud. Aga minul on küll kogu aeg niimoodi olnud, Malaisias. Ta on. Ja siis, kui ma kodus teen, eks ma siis katsun seda meelde tuletada. Võib-olla oleks parem ka looduses joonistada ja midagi ühteteist üles märkida, ta lihtsalt on niimoodi välja kukkunud, ma ei tea, on siis halb või hea või. Londoni don te ütlesite millalgi, et lasteraamatu puhul huvitab teid kõige rohkem see kuidas sinna annab pilte joonistada, et isegi mõnikord võib-olla nii, et raamat ise polegi teab kui vaimukas ja terane teie jaoks, aga ta annab millegipärast suurepärase võimaluse joonistamiseks. No see oleneb sellest, millest raamatus juttu on. Siis kas loomadest loomi mulle väga meeldib teha? Päris hästi istunud, kui on jutud samast ajast on mul juba ammust ajast meeldinud, võib öelda, et huvi nii-öelda ajaloo vastu on mul lapsest põlvest ka olnud ja ja kui siis raamatut saad vanaaegseid inimesi vanaaegsetes riietes teha loss, hobuseid, vanaaegseid, laevu, see istub ka päris hästi. Üks väike tüdruk kunagi küsis, et kas need, kes joonistavad pilte millegi poolest ka hoopistükkis erilised inimesed. Kui sellele küsimusele nüüd püüda vastata, missugune on see kunstniku elu mismoodi tema hommikul tõuseb, mismoodi näeb välja tema päev ka siis, kui parasjagu mõnda tööd käsil ei ole, mida ta püüab sellest päevast saada. Midagi erilist küll ei ole siin, nii, kuidas töö parajasti on ja mis vajadused on, kus on tarvis käia või olla. Kui aega on, siis saab tööd tehtud, kui ei ole muud tehtud. Midagi müstilist siin küll ei ole. Ainuke asi on see, et võrreldes teiste inimestega vabakunstnik olemine siis ei ole niisugust rutiin iga päev, et ühel kellaajal ülesse ja, ja ruttu riided selga ja tööle liigutas, parajasti välja kukub. Kiirel töölist saab paremini üles tõusnud, kui ei ole väga kiire töö, siis jälle teistpidi. Mis on need asjad, mis siin maailmas teid hirmsasti rõõmustavad? Otsustavad samad asjad, kui kõik inimesed või need Eestimaal läheb hästi, kui töö hästi välja tuleb, kui lastel hästi läheb või üldse peregula midagi hästi väljakut pakub teile siia koju võetud veel üks perekonnaliige, tema nimi on igav? Jah, koer siin, meil on olnud mitu tükki, see on kuidagi nagu. Iseenesest mõistetav olnud. Koer on eriti kui poiss väike oli, kunstnikul peabki koer olema, eriti kui ta illustreerib lasteraamatuid ja. Teeb neisse tihtilugu ka loomapilte, ega ta paha küll, seetõttu võib-olla siiski natukene. Looma iseloomu ja käitumist saab lähemalt tundma õppida ja see iseloom ja käitumine võib teinekordki pereliikmete tuju mõjutada teda, sest et eks ta ikka niisugune hea tuju ja sõbraliku loomu kehastus, siin majas olev on küll. Vöödi puudel on puutlidel väga toreda iseloomuga, vähemalt meie oma küll on, aga ma olen kuulnud, et üldse sellised olema. Küllap raske öelda, kui paljudesse raamatutesse olete te joonistanud looma pilt, et aga äkki on pisut kergem öelda, kui mitu raamatut on üleüldse kuhu te olete pilte joonistanud? Kunagi pole kokku lugenud. Riiuli peal, kalad on mul laiali igal pool, nii et pilti ka silma ees ei ole, kui palju neid võiks olla? Teil ei ole niisugust huvi tekkinud, et kui palju ma siis nüüd õigupoolest kokku saan? Ei ole siiamaani, kuigi On olnud ka vahest aga, aga seal huviks jäänud, siis ei ole ette võtnud seda asja. Kas siis on tulnud uus töö peale võleta hoopistükkis tahtnud puhata või on nagu muud asjad rohkem teid paelunud ka see loeks oma loomingu siis kokku. Nii-öelda võib-olla asi on lihtsalt tähtsaks pidamises või mitte tassepildamisest, sellepärast et üldse neid raamatuid ja niimoodi, kui sa oled valmis teinud, siis kaob nagu huvi tema vastu ära tuleb puust peale. Aga nagu ma aru saan, saab aated kõikidest e-raamatutest ülevaate. Sellel näitusel mis tehakse lahti jaanuari lõpus Kristjan Raua majamuuseumis. Jah, seal peaks enam-vähem kõik olema, mis paremini välja tulnud on. Lubati 27. ka, ma ei tea, kui kindel see kuupäev on ka arvata võib, 27. jaanuaril, ega siis muudkui tuleb soovida kõikidele näituse külastajatele ilusaid hetki teie piltide seltsis. Aga teile endale palju õnne sünnipäevaks, suur tänu. Ja veel palju neid raamatuid, kuhu te hea meelega tahaksite joonistada. Jah, seda oleks tõesti kõige rohkem vaja. Niiviisi rääkis raamatukunstnik Heldur Laretei. Mitte kuidagi pole võimalik ühes raadiosaates jutu juurde pilte näidata. Olgu tegu kuitahes hea kunstnikuga. Aga õnneks on raamatut kõik olemas, nii et kui aga tahtmine tuleb, võib ühte ja teist neist lehitseda. Eks meie teeme sedasama praegu Imans sihedonise värviliste muinasjuttudega miljon samuti illustreerinud Heldur Laretei ei valimiselt välja kirju muinasjuttu ja kuulame, kuidas Salme Reek seda loeb. Sest tänase saate koostajale tundus, et just sellesse loosse, et nii mõnigi pisike saladus ühe kunstniku imelisest pildi maailmast On igasuguseid kirjusid. Anzori kirurgi väitlesid kirjud nimed on need, kes kõiki asju täpitavad. Kiiri jäävad. Kuid neid endid on raske leida. Tavaliselt lamavad nad mererannas kivide vahel väikeseid kirjud väikeste kirjude kivikeste klibu hulgas. Suuridega suurte kivide vahel. Otsige kivid hulgast, sealt võite neid leida, aga tõelistest kividest saab neid järeldada niimoodi, et tuleb käsi peale panna. Kui käsi muutub kirjuks, siis on see kirju. Kui aga mitte, siis on harilik kivi. Kiirinud veerevad mööda maailma kirevalt nagu ümberilma reisi käärinud. Ainult et neil on iga külg ise värvi kirju seisma, jäävad need niisama ära arvama. Tuld. Ei või ette teada, millal, kus kohal kelle juures ja missugust värvi küljel. Mõni põrsas muutub siis musta-valgekirjuks. Kirjud kutsikad, kirjud kassipojad, kirjud lepatriinude kirjud tähestiku pojad, kõikon kirjuti peal kirjuks veeretatud. Kirju ei veere mitte ainult maismaal. Kirju oskab ka ujuda. Ta kirjab kalade selg ilusate täppidele rikkudega. Kas olete näinud forelli või lõhet? Kõiguseks kirjuks värvitud kirju kirje, kiivitaja, mune ja ka teiste lindude mune? Köid, kirevad liblikad on tema värvitud viinud samuti niipea kui linnupoegadele pesas suled selga kasvama töötab, kirju kohale jääsub kirjuks väärinima, öeldakse keeriu nagu rähni kõht. Ka seljakirju kirjuks värvinud. Inimesed küsivad üksteiselt, kuidas elu läheb. Eluageeriu nagu rähni kõht selge sellele inimesele on kirju külge hakanud. Mida tähendab elu on kirju, see tähendab, et kirju jääb kõik segamini. Paneb hommikul valge kleidi selga, läheb koos teistega rõõmsaid metsa kõndima, seal aga istub muustike puhmasse, selget kleit muutub kirjuks ja iilselgi seisab eeskirju päev. Jäärisega kirjutama mõtlejad kena kirjutada ilusasti ja puhtalt, aga võta näpust. Kõigepealt kukub isikule üks tingiblek. Selle kustutamise ajal kuku pähmiga veel teinegi jäänis hakkab nutma, vihikul langeb kolm suurt pisarad, iga pisar ajab kolm tähte laiali, kogu vii kirju. Ma küsin. Kuidas Lukoonianis? No ongi, Jürjo vahetab jäänis nuttes. Kui autol läheb tee peal kumm lõhki, kui juba hommi jääd kuhugi hiljaks, kui Väikevend haarab lauline nurgast kinni, tõmbab põrandale ja kõik, mis laual on, siis on elukirju. Inimesed ütlevad veel hire elu selja taga, see tähendab, et on olnud valgeid, Evie, musti päevi, kollaseid, kadeduse, päevi, ele, siniseid lootusepäevi. Küsige vanemalt. Las ta jutustab. Tuleb sageli silmad võtab kiirjooks või silme ees läheb iili jooks temad tunnet kirjutab väga hästi. Seal on piike kirju elu selja taga kuid ei leia kirjut mere ääres kivide väelt. Siis tehti nii, pange õhtul lauale lahtine vesi, väril kärpida klaas vett. Kärbi mõlema otsa juurde asetage valge paberileht. Kui te hommikul ärkate, on paberilehed kirjuks paterdatud. Killu käib öösiti mängimas ligidalt, võtate klaasist vett ja kastab kõik värvid pealt märjaks, siis jookseb mööda värve edasi ja tagasi nagu klaveriklahvidele. Ja seejärel paterdad Jerioodid jälgi valgetele lehtedele. Mõned ütlevad, et ta mängib, Teidede, treenib aga nii täita nii kirjut muinasjutu või, või üleliia pikaks kirjutada. Silme ees läheb kirjuks kõdiseda, jutul õete. Vaadake aeg-ajalt piiristega. Silmet pole kirjuks läinud. Kui Aniva kirjud, siis tuleb vahepeal puhata.