Nendel on niisugune komme, et nad avavad hoo alatise Verdi ooperiga. Verbiga tähistame ka oma juubelit, kinnitas praegune laskaala peadirigent Claudio Abado. Verdi Don teater üldse kõige rohkem mänginud plaanis on korraldada terve helilooja hooaeg uute lavastustega, kuhu on kutsutud nimekad lauljad, dirigendid, lavastajad üle kogu maailma, rääkis Claudio Abado. Traditsioonid kujunevad aastatega, vanust on aga Milano diaatrillas skaala piisavalt. 1978. aastal tähistab las skaala oma kahesajandat juubelit. Arhitekt Giuseppe permariini projekti põhjal lagunenud Santa Maria alla skaalat kiriku kohale valminud teatrihoone avamine toimus kolmandal augustil 1778. aastal. Antonio osalieri selleks puhuks kirjutatud muusikalise draamaga tunnustatud Euroopa. Nende sisse mahub, sädeleb Rossini romantiliselt Berliini tonitseti. Kordumatu Verdi mahuvad veristid Putšiini, Leonka Vallo ning paljud teised, kes on teinud Itaalia muusika ajalugu 1778.-st aastast alates. Las skaala on oma algaastaist peale olnud selleks läätseks, mis on koondanud enesesse itaalia muusika paremiku, peegeldanud tema suundasid ja voolusid. Kuid mitte ainult itaalia muusika. Las kaelalaval on kõlanud Bizee Wagner, Glinka mussowski. Laskala kroonika lehekülgedel säravad lauljate Patti spini, karuuso, tšilli, Paldi Rufo biorlingi seal jääbini del moonaku, Kallase ja paljude teiste mineviku ja kaasaja kuulsuste nimed. Eripeatükk selles raamatus on käesoleva sajandi üks kuulsamaid dirigente Arturudoscaniini, kelle kalaskaala oli seotud väikeste vaheaegadega ligemale pool sajandit. 1898 kuni 1952. Milano äärelinnas boviisas asuvad teatritöökojad ja hoiuruumid. Ligemale 150 ooperidekoratsiooni üle 60000 kostüümi on seal hoiul. La Scala õhku on nõnda öelda nuusutanud ka meie lauljad. Stažöörina on Itaalias viibinud Anu Kaal ja Hendrik Krumm. Me läksime tagatrepist siis esimest korda ja siis köigil, kes Merlin, Noreikajad lantoli Atlanta oli ennem olnud ja ütles siis, et nad, poisid, kas neid on ka siis teistmoodi tunne, kui jalutad samast uksest sisse, kus karusel see kõik on sisse käinud siin? No eks ikka oli ka natuke kristlane. Milline on esimene mulje niisugune kõige meeldejäävam sellest peaksid? Väljas, ta ei ole suurt suurt midagi nii erilist, kaunis nii halja ja, ja ka sees, ta on väga tore. Niisugust kivipõrandad ja, ja kõik ja muidugi kõigevägevama mulje jätab muidugi saal kõigevägevama mulje jätab see, kui seal saalis muusikat tehakse. No me olime kuigi palju ikka, kõik suurt lava juba ennem nuusutanud ei olnud, päris nii. Liidus on küllaltki suuri lavasid, aga, aga siiski ta on ikka ikka väga suur veel korraldatinist ülekuulamisi ja, ja need ülekuulamised tehti, mitte nii, nagu meil tehaksegi kuskil neis väikses proovisaalis, vaid tehti ikka kohe ikka kõige suuremal laval ja leiti selleks võimalused ja ja see oli ikka uhke tunne küll, kui sinna siis sai. Saal näeb lavalt välja nagu üks suur kanamuna. Ja ta on niisugune suuri ümarik ja ja kuidagimoodi mulle eriti meeldivad laskalo proportsioonid selles mõttes, et tal on on laiust, on sügavust tihtipeale lavad näiteks isegi Kirovi teatri lava, mulle tundub, et et need rõdud suruvad nagu selle saali liiga lühikeseks ja hääl ei saa nagu õiget lendu selles suhtes ainult suur teater on palju parem. Ja jalaskaalas tunduvad, et need proportsioonid on aga õiged ja selles suhtes on ka kõigil kuule, et on nii väga hea akustilist La Scala on selles suhtes on, on küllaltki mugav teater, et kõigist nendest loosidest on küllaltki hästi näha ja, ja siis mis minule eriti meeldis, oli see, et kõikidel loosidel oli, on taga veel samasugune loos üle koridori part, seal on tegelikult kõige kallim üks kõige ebamugavam koht seal üldse laskealas see on rohkem auasi, et sa seal istud, seal esietendused, briljandid säravad seal ja ja rikkamad inimesed ostavad omal kohal, kas nad siis käivad seal istuvad või istu, see on juba nende asi, koht seisab vaba ja üks pilet maksab 18. Kuidas aga nüüd tagumine köögipool välja näeb? Pirumida proovisaalid, nad on muidugi vanal ajal ehitatud ja, ja nad ei ole, ole muidugi nii, võib olla suurejoonelised ja nii palju ruumi seal ei ole nagu igas teatas, et tuleb ikka puudu sellest ruumist. Aga üldiselt nad on kõik niisugune marmorpõrandad ja niisugust lihvitud, kõik seal ja kuidagi aga hoolitsetakse selle eest ja siis seal on suur osa sellest majast, on seal muuseumi all see esimene pool, kõik seal on seitse, kaheksa saali on selle all milline välja näeb siis väike skaala pikuna on pikule, ta on niisugune. Lava on tal lavaava, on midagi kuus meetrit või midagi, no see on ikka väga-väga kitsas kuus või seitse meetrit ja, ja siis samal ajal tal on siiski ka selle väikse saali peale vaatamata, tal on neli rodu ja nende rõdud on ühe teise peal nagu pääsukesepesad, niiviisi ja saali sügavus on ainult et seal ma ei tea, 10 rida või, ja siis tulevad need viis õdu lähevad sinna üles ja rohkem. Torn, ta nii pisike, praktilistel ja akustika ei ole nagu kõigis väikestes ruumides, ei ole hea lauda, suur teeb sellele tasase Me saime külastada mõningaid orkestriproove ja peaproove ja ka mõningaid etendusi, noh, peab ütlema, et et eriti sellest teatritööst ettekujutust ei saanud, sest me ei tea seda tööd, mis toimus klassides enne seda, kui inimesed tulevad üldse lavale orkestri ette. Paraku niisugust lavastajatööd ei näinud. Jega orkestri proovid olid juba nii-öelda puhtalt proovida ilma peatusteta. Praegu on niisugune tendents, et autorit, autorivarianti, kus on nii kui nii, võib öelda jälgida võimalikult täpselt jah, ja tõetruult seda ette kanda on jäetud mõned mõningad üksikud traditsioonid, mis tõesti nüüd on elanud läbi aegade ja jäädud ikkagi autorivariandi juurde põhilises osas omast käest tean, et ma nii mõnedki oma lisandid koristasin ära paljudest asjadest, mida ma varem olin teinud ja nüüd hiljem ei kasuta. Laskala praegune direktor Paulo Grassi astus ametisse 1972. aastal. On oma intervjuus ajakirjale muusikaline siin toonitanud, et opereerimine ainult traditsioonidele arvestamine möödunuga möödunu saavutustega oleks äärmine konservatiivsus. Mina tahaksin, et vana ettekujutuse ooperiteatrist, kus eksisteeris ainult üks põhiline probleem lauljad ja hääled asenduks uuega tänapäevase arusaamaga teatrist, kus tähelepanu keskpunktis oleks muusika ja sellest lähtuvalt probleemid. Las skaala on püüdnud viimaste ettevõtmistega nagu oma raamidest väljuda, on tahetud mitte ainult publikut lähemale tuua teatrile vaid teatriga ise muusikasõpradele nii-öelda lähemale minna. Milanos anti möödunud hooajal hulganisti etendusi ja kontserte väljaspool teatrimaja. Loomulikult olid ka piletite hinnad tavalisest odavamad. Nendel etendustel oli hulgaliselt noori, kinnitas Paulukrassi. Paulu klassi nimetas veel, et eelmisel hooajal oli tal kartusetlas skaala rahakas publik, nii-öelda partneri publik pöörab teatrile selja. Nimelt sellepärast, et teatrit juhivad kaks Sotsialisti. Direktor Paolo Grassi ja kunstiline juht Massimo bodžankina. Ennekuulmatu lugu. Aga Abunemendid müüdi kõik välja. Jaga sümfooniakontsertide hooaeg läks täismajale pärast nii-öelda etenduste hooaja lõppu, mais pikenes teatri orkestri sümfooniline programm nagu kahes osas. Mai, juuni ja oktoober november. Laskeala andis suure kontserditöölistele deviisi all fašismi taaselustamise vastu. Sellel kontserdil esitati ka Prokofjevi kantaat Aleksander Nevski skaala koor laulis kantaati vene keeles. Ja veel üks probleem, mis seisab Plaskala ees. Paulo Grassi jutustas oma intervjuus, et juba praegu pööratakse suurt tähelepanu sellele, et välja kujundada oma lauljate kaader. Kõik lääne suuremat ooperiteatrid elavad põhiliselt külalisesinejate najal ainult Viini riigiooperi looma kindel alaline koosseis. Kuid loomulikult ei ole see probleem kergete killast ega lahendatav üleöö, toonitas Paulo Grassi. Finantsiline külg on vähem oluline, kuna tegemist on ikkagi muusikateatriga, siis kvaliteet sõltub kõigepealt headest häältest. Kuid las skaalal on juba olemas hulk andekaid noori, kes on lavastustes end õigustanud. Suurendame La Scala juures tegutsevat lauljate kooli. Tulevikus kavatseme luua puht noorte lauljate trupile skaala juurde, et mitte nii väga sõltuda tähtede gastroleerijatest ujukusest. Laske alati ja Moskva suurt teatrit seovad ammused sidemed. Meie lauljad täiendavad end Milanos. Itaalia andekamat balletitantsijat käivad lihvi saamas suure teatri pedagoogide juures. 1964. aastal sai teoks aga kogu teatrikollektiivide vahendamine. 1973. seitsme neljanda aasta hooajal toimus juba teist korda. Mai lõpust juuni lõpuni andis laskala külalisetendusi Moskva suures teatris. Moskva sellise rääkisid naljatades, et itaallased vallutasid neid naeratuse ja lauluga. Mona lisa naeratus oli sama nõutav kujuks laskala etenduse pilet. Ainult et naeratust said vaadata 10 15 sekundit etendust. Mitu head tundi. Moskva lasteteatriarmastus on ju üldtuntud ja teatud üks asi on seda lihtsalt öelda. Teine asi seda ise näha kogeda. Suurt teatrit piiras iga etendusel hulk muusikahuvilisi. Kõigil keelel ainult üks küsimus. Ega liigset piletit ei ole. Agaramad olid kohad sisse võtnud juba metroos. Mitmekordne piletikontrolörid ahelik hoidis peasissekäigu esise vabana, muidu oleks vahest võimatu olnud saali pääseda. Ja kui etenduse lei saadud piletid jäädi ootama lihtsalt etenduse lõppu, et näha tuntuid, lauljaid, dirigente, olgu siis vähemalt autogamgi lohutuseks. Peadirigent Claudio Abado ütles jutuajamises, et Moskva publik on väga vastuvõtlik etenduse lõppedes otse fantastiline. Ainuke viga. Liigne tulisus tuleb mõnikord kahjuks muusikalise fraasi lõpud lihtsalt kaovad suurde aplausitormi. Abado rõhutas, et see huvi ühe või teise maa kultuuri vastu on ju vastastikune. Tema tegi ise vabal päeval näiteks sõidu Leningradi, et käia ära Ermitaažis. Rääkimata muidugi Moskva muuseumide külastamisest. Claudio Abado on 40-le lähenev mees, lõpetanud klaverikompositsiooni eriala Verdi nimelises konservatooriumis Milanos, täiendanud end Viini muusikaakadeemias. 1963. aastal sai esimese preemia rahvusvahelisel metroppuluse nimelisel konkursil New Yorgis. Laskalaga on Abado seotud 1969.-st aastast. 1971. aastal sai temast teatris muusikaline juht. On dirigeerinud kõigis maailma suuremates teatrites juhatanud paljusid tuntud sümfooniaorkestreid. Praegugi on lepinguga seotud Viini filharmoonia sümfooniaorkestriga. Abado on väga suge stiivne kaasakiskuva juhatamis maneeriga dirigent. Ma ei ole mitte ainult kui dirigent, vaid ka kui kolleeg. Jälgin, tunnetan etenduses lauljat, millal talle on vaja anda veidi hingetõmmet puhkust. Ei ole vahet, kellega töötan. Hea kontakti olen leidnud igaühega, kinnitas Claudio Abado. Hea kontakti leidis abaduga Moskva publikuga. Tema juhatatud etendustele oli tung alati palju suurem. Kui võrrelda, las skaala esimest külaskäiku Nõukogude Liitu praegusega siis tundub, et seekordne koosseis oli ühtlasem, ilma eriliste tähtedeta. 1964. aastal olid kaasas sellised nimed nagu suli jätazimionaato, Leon Price, Gabriela tutsi, Krinataskoto, Birgit Nilsson. Kalloberkondsi. Vanadest tuttavatest olid seekord Moskvas biorentsakosotto Nikolai kija, urov Piero kaputšilli Chani, Raymondi, Mirella friini. Moskva laste südamed võitsid veel Monseraaga palee, Placido Domingo, Gadja, Richarrelli ja teised. Laske õla tõi vaatamiseks ja hindamiseks Moskvasse Verdi Simone, bokaneegra kaeda Rossini, Tuhkatriinu, Putšiini Tosca ja Berliini Norma. Esitati ka Verdi reekviem. Nii et klassikaline kava. Teatri direktor Paulo Grassi rõhutakski oma intervjuus, et tulevikus tuleks vahetada ka tänapäevaseid teoseid. Sinna juurde võiks kuuluda veel näitused ühe või teise maa-arhitektuurist maalikunstist. Placido Domingo retsitatiivia Gaabrieli aaria Verdi ooperist Simone Jaa. Lauljatar Anu Kaal oli teil Moskvas tuttavaid Milano päevilt. Plaasite Domingo, kes laulis tol ajal aidas, kui mina viibisin Milanos, oli ka seekord kaasas Moskva kahtrollidel. Samuti margarita kulli Elmi ja Ivo vinko, keda ma mäletan. Raimondi hirmus soov oleks, et ka meie majas lavastatakse Rossini Tuhkatriinu. See oli minu meelest nendest etendust, mis ma olen näinud kõige toredam ja kõige tugevam selles mõttes. Et kui me tavaliselt vaatame ühte või teist ooperit, siis nad on ikka staari ooperid või on kahe-kolme osatäitjatele baseeruvad. Aga siin oli terve ansambel niivõrd ühtlane ja niivõrd tugev ja tore niivõrd välja töötatud, et see oli kompleks selle sõna otseses mõttes. No minu lemmikuks on alati olnud Margarita võib-olla sellepärast, et ta on oma hääleliigilt mulle kõige lähedasem. Mulle meeldib tema lavaline olek, šarm. Ma peaks ütlema, et kõik vokaalne kultuur vast ehk ja kuna seekord oli võimalus kuulda just niisugust tehnilist ansambli laulu Rossini Tuhkatriinu, kus siis võib öelda küll, et edasiminekut on olemas, kuigi ei saa öelda, et tookord oleks olnud puudujääke minu arusaamise juures. Minu esimene esinemine ooperis oli 16 aastaselt, meenutas Margarita Kuljelmi. Nii et tõeline talent Margarita Kuljelmi laulist sildat Verdi ooperis koletu nimiosas esines aga kuulus bariton. 70 aastane Carlogalehvi. Laskala debüüt oli lauljanna omapärane Moskva külalisesinemistel. 1964. aastal haigestus Rantaskoto ja Margarita Kuljelmil tuli teda asendada. Laulda nimi kangelastonitseti ooperis Lucia Dylammer Moore. See oli kahekordne debüüt, naeratas külaline esimest korda, las skaala koosseisus ja esimest korda suure teatri laval. Nüüd on lauljana juba mitmendat korda Nõukogude Liidus. 1967. aastal laulis Kuljelmiga meil Tallinnas. Vestlusest selgus, et tonitseti Putšiini lauljamine kõige südamelähedasemat meloodilise külje pärast. Üldse on aga Margarita Kuljelmi ooperirepertuaar päris rikkalik. Kuigi külaline laskalast on laulnud koos paljude kuulsustega, tunnistas ta ise, et kõige enam on talle meeltmööda esinemine koos Chani remondiga. Chani Raymondi sündis 1925. aastal. Nooruses oli tal kaks suurt kirge, laulmine ja jalgpall. Hiljem sai domineerivaks siiski laulmine. Debüüt toimus 1947. aastal Verdi Rigolettot s. 1956. aastal laulis Raimondi esmakordselt las skaalas koos Maria Kallasega. Pertti Travjaatas lavastas Lukinoviskondis. Sellest aastast alates on Chaney Raymondi las skaalas kaasa teinud peaaegu igal hooajal. Estonia teatri solist Teo Maiste Nende niisugune häälekool jätab alati niisugust väga-väga tugeva mulje, väga kahju, et mul seekord jällegi ei õnnestunud kuulda Nikolai Eurovit keda ma väga palju olen kuulnud plaatidel ja raadios ja televisioonis kuid seni pole elus kuulda õnnestunud. Ja seal Simon pakaneegro etendusel ta ei laulnud, mida mina kuulsin? Üks noor itaalia bass, luidžironi temal on suurepärane hääl, tema tulevik on veel ees. Väga-väga meeldivalt, ta laulis Ramfist, kuid Simon pakaneegras fresko osast. Tal natukene ilmnes mõningaid puudujääke siiski niisuguse kanti leni laulmises, kus ta pisut kippustetoneerima, ma ei tea, see võib-olla on veel vähestest kogemustest või, või noorusest. Ühesõnaga, ma arvan, et see on ka väga väga ilus ja väga tore hääl, et sellest me tulevikus kuuleme, kuulates laskala etendusi. Kõige tuntum lugu oli minu jaoks, oli aida ja olgugi et terve etendus oli väga nii korrektselt ja väga ilusti esitatud kuid seal niisugust suurt kaasahaaramist ei, siiski ei juhtunud minu jaoks. Ja nagu oli kuulda ka teiste poolt, et see oli võrreldes teiste etendustega pisut nagu. No ma ei tea, kas see on nüüd õige öelda, et nõrgem kuid lihtsalt teised olid pisut tugevamat etendused, Normat polnud üldse kuulnud. Ja see jättis väga tugeva mulje, eeskätt muidugi nimiosatäitja ka palle suurepärase meisterliku sega esitatud partii seal tõesti harukordne. See on tohutult raske parti ja seda nii meisterlikult esitada seal midagi harukordset. Mooseraka palee on Hispaania päritoluga lauljatar. Menukas esinemine 1965. aastal New Yorgis Carnegie koolis oli aluseks edaspidistel võitudele. Las skaala viin Pariis. Mehhiko City Metropolitan Opera on kuulnud ka palli häält, mis on ühtlane ja värvikas. Kõigis registrites. Kuulete, Mossega tab alleed esitamas normaga vatiini, Berliini samanimelise ooperi esimesest vaatusest. Veel mõned tähed laskalast. Pierre kaputšili rääkis, et tema tahtis saada arhitektiks, isegi õppis selle erialal, aga kuna ta lapsena oli kaasa teinud San Carlo teatris Carmeni poistekooris oli sealt vist teatripisik verre jäänud ja nii tulidki õpingud laulu alal. 1956. aastal laulis kapotšilli Milano Teatris Novo tooniat jonka vallubajatsites. Lemmikheliloojaks on lauljale Verdi. Ka Moskvas laulis kaputšilli menukalt peaosa Simone bokanergas. Nagu te ise rääkis, elada käitub nagu iga normaalne inimene, erilist režiimi hääle pärast ei pea. Sagedaseks abimeheks on talle magnetofon, eriti siis, kui töö on alles proovide käigus. Ta toonitas, et häälon kui instrument temaga on vaja pidevalt tööd teha. On vaja pidevat laulda. Väikene katkenud Verdi ooperi Simone bokaneegra etenduselt laulavad Piero kapotchilia, Nicolai, Keuro. Nikolai ja Uurovil on suurepärane hääl kõikides registrites, ühtlane, jõulise karge värviga on ta tänapäeva laulja tüübi eeskujuks. Moskva lastel ei olnudki Eurovi nimi tundmatu oli ju Nikolai diaurov õppinud Moskva konservatooriumis. 1955. aastal saavutas laulja esikoha lauluvõistlustel Pariisis ning samal aastal toimus Sophia ooperi diaatriskia Uurovi debüüt Don passiljona. 1958. aastal lauliski Eurov suures teatris Mehhistut Kuno Faustist piimelit Boris kodunowis ja Don passiiat. Järgmisel aastal saabuski Uurovile kutse laskalasse kollis aluseks järgnevate hooaegade esinemisteks. Estonia teatri lavastaja Aarne Mikk. Minule meeldisid kõige enam seekord nähtud etendustest pöördisi mon, bokaneegre, Rossini, Tuhkatriinu. Kuna nendes etenduses jätkusid nagu need otsingud ja uued püüdlused, mida näiteks eelmisel korral me nägime Franco Tseferell-i poolt lavastatud pohhi, mis see on? Et mitte ainult ei laulda hästi, vaid ka mängitakse ja musitseeritakse väga hästi. Et laval on terve ansambel ja George treiler, Jean Bear Bonell kui nende teoste lavastajad koos dirigent Claudio Abado, ka on püüdnud ka laskaala, mitte ansambli ses teatris saavutada ühtsust ja teineteisemõistmist sellega, et nad pidevalt kutsuvad teatud ooperites esinema samu peaosalisi. Sellepärast võimegi lugeda need nii Teresa Bergandsaluysi halva kui kabala Montar soolo on kaasa teinud kõikides viimaste hooaegade laskala Rossini lavastustes. Need on itaallane all siiris Sevilla habemeajaja ja Tuhkatriinu. Ja võib-olla sellepärast ongi nende koosmäng, ansambli ühtsus ja vastastikune tunnetus niivõrd orgaaniline ja nauditav. Ta. Akadeemia. Käesolevate kas trolli tal võib-olla kõige vähem tuntumat ja ometi selle juures kõige paljutõotavad lauljad olid kaastegevad Reekimis ja Toskas Katia Richarelli, nende uus soprani täht, keda püütakse vahel kõrvutada isegi Kabalee või Kallasega. Kuigi ta ise väga tagasihoidlikult palub, jätab Richarelliks esialgu, sest ta on alles 27 aastane. Võitis ülemöödunud aastal üle Itaalise konkursi kuued Verdi hääled ja debüteeris La Scala laval alles möödunud hooajal Putšiini ooperi Angeelika nimiosas. Ja teine kindlasti kaasaja niukene tuntuim ja, ja tõusnuil tenorit tähtam hispaanlane Platšido Domingo, kes laulis Moskva etendustel Cavaradossid Putšiini ooperis Tosca. Peab ütlema, et Domingo lisaks suurepärasele väga ilusale häälele on veel äärmiselt musikaalne laulja. Ma olen lugenud tema kohta, et käesolev hooajal ta mitte ei anud ei laulnud oma lemmikosi nendes klassikalistes ooperites, vaid dirigeeris Kadra veadiaatilat ja koguni Barcelonas. Oma kodumaal oli tal kavas Carmeni etendusel ühel õhtul laulda Donhosid ja teisel õhtul oma kolleegide esinemisel olla dirigendiks. La skaalat enamuses esitab klassilist repertuaari, eriti itaalia heliloojate teoseid. Aga selle juures muidugi ei tohi unustada, et nad teevad küllalt paljuga vanu oopereid ja oma väikeses, teatas Piccolo skaalas. Nad mängivad küllalt palju kaasaegsete heliloojate oopereid. Neil on seal ka tulevikus plaanis lavale tuua lutsianobeeriu, eksperimentaalne ooper, ballett, samuti rida teisi teoseid. Peab ütlema, et oma põhilaval on neil kõige suurema menu kaasaegsetest ooperis Tomandanud esmajoones just Albanbergivoodzek ja Sergei Prokofjevi tuli ingel, armastus kolme apelsini vastu ning Britteni ooper Pieter Craims. Itaalia tuntumate ooperiheliloojate teostest on just seal kõigepealt Allapiku lõpetrassija, Noone ooperid. Luidinono uus algupärane ooper, millele ise praegu veel õiget pealkirja ei ole tuleb laskaalas lavale järgmisel hooajal. Ja küllalt huvitav on selle juures märkida, et lavastajaks on kutsutud Moskada kanka teatri peanäitejuhti Juri jubiimof, kes minu arvates viste esimest ooperilavastust oma elus. Aga kuna Noono teos on uus kaasaegne, siis nad otsivad ka alati sellele sobivat nii-öelda ansamblit nii solisti kui ka lavast brigaadi näol. Ja Juri Lubimovit, kelle lavastusi mitmeid siin Moskvas Claudio Abado oli spetsiaalselt vaadanud, loeb Abado üheks tänapäeva silmapaistvaks moodsaks režissööriks ja paneb teda julgelt Pieter Brucki, Choodsas treiler teiste teatrimeeste kõrvale. Ja ongi meie saateaeg läbi. Lõpetada võiks La Scala teatri direktori Paulo Grassi sõnadega. Ooper jääb üheks populaarsemaks kunstiliigiks Itaalias ei ole armastus ooperi vastu väiksem huvist jalgpalli vastu. Ma usun, et ülesanne ei ole niivõrd selles, et tõsta ooperi populaarsust kuivõrd teha ta rohkem arusaadavamaks ja lähedasemaks inimestele. Arvestades viimaseid sündmusi võiks siia veel lisada, et Itaalia jalgpallurite nahas küll ei oleks tahtnud olla pärast viimaseid MM-võistlusi jalgpallis. Laskalalaga ei pruukinud kodumaale jõudes küll tagauksi kasutada.