Minu nimi on Tarvo Priidolin. Ma loen Jaan Lindtropi novelli kiusatus. Jumala pärast ei vihasta, ei vihasta. Teised vaikisid kahtlaselt. Emand Baumann määris leivale võid ja näis kogu tähelepanu ka asja juures olevat. Isand Bauman kobas lusikaga sügavas moosipurgis ja tema paksust mustast habemest kostis midagi nagu. Politseijaoskonna kirjutaja võre hammustas suure suuga saia. Ajas silmad punni ja Lõmpsis teed. Kuigi see tegevus nõudis talt küllalt hoolt, sai ta siiski mahti suud paotada ja no nuriseda. Seejuures vangutas ta uskumatult pead. See on juba võimatu nugiste täie suuga. Ühel inimesel võib küll olla suurem kannatus kui teisel, aga ta iialgi ei vihastaks seda, vennas, on raske uskuda. Ärge pange pahaks härra nõgi, kui ma teile tõendan, et on juhtumeid, kus teiegi ei suuda enda üle valitseda, vaid ägedaks saate. Ärge pange pahaks, aga asi on tõepoolest nii. Ja teie ei usu? Imestas noor tuhakarva juustega nõginutuselt. No mis ma võin sinna parata, et ei usu. Aga mõtelge ise, kuidas te tahate mulle selgeks teha, et ma vihastan või olen vihastanud. Kui ma teile oma ausõnaga kinnitan, et ma ei ole enam viiel aastal vihastanud? Ei ole, jumala eest, ei ole. Juba siis, kui ma alles koolis käisin, hakkasin endast vihastamist võõrutama. Ma lugesin ühte raamatut, milles vihastamist kirjeldati kui metsikut ebavoorust ja vihast inimest võrreldi härjaga. Ma hakkasin siis aru pidama, kuidas sellest pahest vabaneda. Hakkasin hoidma, et ma ei vihastaks ja kas usute? Ma sain sellega kergemini toime, kui võisin arvata. Ei olnudki nii väga raske külmavereline olla. Usu ainult, et sa ei vihasta, pea tüli naeruväärseks ja löö käega. Isand nõgi peatus, tõmbas hinge ja vaatas küsivalt ühelt teisele, mis mõju tema sõnad avaldasid. Majaperemehe saia viilukas oli moosiga paksult kaetud ja suured magusad suutäied lipsasid mõnusasti kurgust alla. Tal oli aega oma arvamist täielikumalt avaldada. Ei saa. Ei saa, see on võimata. Noor poesell oli päris kimbatuses jutt oli kuidagi säärasele ainele kandunud, et tema ei olnud enam viiel aastal vihastanud. Nüüd tahtis ta tõestada, et inimene võib nii elada, et ei vihasta, aga keegi ei usu. Võimet. Võimetaja kinnitas politseikirjutaja kõige suuremas meelerahus. Kuidas võimata? Hüüdis, nägi ja pühkis taskurätikuga otsaesist. Kui juba mina selle viie aasta jooksul, mis ma olen kauplustes tegev olnud, ei ole kordagi vihastanud. Mõtelge kauplustes, kus kõige enam tuleb irisejate inimestega kokku puutuda. Kui ma sellesse ametisse on ilma vihastamate läbi, miks siis ei või teie härra võre ilma vihastamata läbi saada? Paljuks, teil on inimestega kokkupuutumist, istute laua taga ja kirjutate passiandmeid maja raamatusse ja nõndasama teie, härra Bauman, teil on tisleri, teete tellitud tööd, ütelge, kas teil on põhjust kellelegi üle vihastada, mille üle te vihastate? Keegi ei hakka seal enam tingima. Ei tähenda midagi, lausus kirjutaja võre. Ei midagi, ei midagi, kinnitas maja peremees. Issand, nõgi naeratas. Midagi muuta poleks mõistnudki teha. Võimatu. Võimatu, missugune narrus. Oma hädas, pöördus ta majaperenaise poole. Ja kuidas teie arvate, emand Bauman. Mis seal nüüd arvata, armas härra nõgi. Aga ega maailmas niisugust inimest küll ei ole, kes kõik koerustükid ära kannataks, isegi inglid vihastavad taeva tahadki, vihastab ka Mooses vihastas ja murdis käsulauad puruks. Aga ometi ma tõendan, ma vannun, et ma viis aastat pole vihastanud ega vihasta ka edaspidi. Võiks ju proovida, torkas politseikirjutaja. Ja mismoodi? Küsis poesell, punetavad silmad selle jonnipunni kiuslikku näkku puuritud noh, minu pärast kuidas tahes. Et me aga näha saaksime, tõesti ei vihasta. Me ei usu seda muidu, kui näeme oma silmaga. Me oleme kord uskmatud. Isand nägi, vaikis, käsi, liigutus, kärsitult, suhkrut, klaasis. Tardunud pilk nõutult leivakorvile suunatud. Tuli tal tasa, teadmata ja tahtmata. Jah, ei jätnud kirjutaja oma jonni. Vihastamine on ju omast kohast ainult asi aga ka tarvilik asi. Arstiteaduses teame, et vihastamine on tervisele kasulik, niisama nagu naermine. No mis te nüüd kõnelete hüüdis poesel, kas ma ei tea, kuidas arstid vihastamise peale vaatavad, mispärast nad siis haigetele ärritumise ära keelavad vihastamine tervisele kasulik, siis lõikan endal nina peast maha, on ka tervisele kasulik, pista silm välja, on ka tervisele kasulik. Silma välja pistmisega on teine lugu. Kehaliikmeid ei tohi vigastada. Vihastamisega on teine lugu, see on nagu maru, mis puhastab õhku, viha ajab vere kiiremini voolama. Kui inimene pole veel täiesti rikutud, peab ta vihastama. Siis on ta loomulik inimene. Loomalik inimene, osatas, nägi? Ei, ma ütlesin õigesti, loomulik inimene. Loomalik on alles see, kes midagi ei tunne, head, ei paha, kes ei saa vaimustatud ega vihasta. Ehk ta on veel alamgi. Ma saan aru küll, te tahate mind ainult narrida, ta ise ei mõtle sugugi nõnda. Ei, ma mõtlen just nõnda. Ah, ärge rääkige, mispärast ma ei peaks rääkima, ma ütlen, mis õige vihastamiseta ei saa ükski inimene elada, see oleks loomuvastane. Kuidas loomuvastane? Põrutas, nägi ja ehmatas, isegi nii valju häälega polnud ta ammu enam kõnelenud. Mina ei ole viiel aastal vihastanud ja teie tahate tõendada, et see on loomuvastane. Kas mina siis olen loomuvastane? Võib ju olla? Manitses maja perenaine lahkelt naeratades. Mis ta nüüd tühje vaidlete, kas vihastada või mitte, see teeb üks täis välja. Olge hea, ulatage oma klaasja, härra nõgi. Ma valan teile teed. Ei, tänan. Vastas poesil. Sellest on küllalt. Ma ei tea, mis see tähendab. Kas te teete ainult nalja või on teil tõsi taga? Aga mina olen viis aastat ära elanud, ilma et oleksin kordagi vihastanud. No see ei ole nüüd õige. Tuli kõigil kolmel nagu ühest suust. Vaatas ühe otsast teise otsa endale nägu hädaline ERR-il. Ei usu, mis ma ütlen. Ei usu, kinnitas kirjutaja. Seda just mitte. Pehmendas pereisa. Missugune lollus. Hüüdis nõgi ja kargas laua äärest üles. Kauba saaks, tundis, kuidas kuum piir tema südame läbistas. Nagu ta seda ammu enam polnud kogenud. Nende inimeste seas, ta ei kärsinud enam kauemini istuda. Mis siukseid ust sisistest tänaval läbi hammaste kiusavad ja kiusavad ja ei jäta enne, kui Hässitavat su vihale kuradid.