Meelis Rämmeld Ilmar Jaksi novell, hulkur. Sandarmi, kes mind peatasid, käitusid igati viisakalt. Autost väljunud ja käevormimütsi juurde kergitanud suvatses üks neist, see kõige turskem ja vist umbes nagu päälik tülitamise pärast koguni vabandada. Ei asi ei puudutavat mind, rahumeelset kodanikku, vaid hoopis kedagi teist, ühte vana, hiljuti siiakanti elama asunud daami või õigemini selle daami avaldust politseijuurdluse alustamiseks. Ümbruskonnas hulkuvad ringi keegi müstiline indiviid, ilma kindla eesmärgita võimalike kahtlaste kavatsustega. Kord jäänud see rodöör mainitud naisisiku õueväravas koguni seisma ja silmitsenud uurivalt maja. Kas mulle pole juhuslikult silma hakanud sedasorti olendit? Ilmselt teadlik mu harjumustest hilisõhtuti külavahe teedel jalutada, kohtles ametimees mind võimaliku tunnistajana, kellelt võiks asjasse selguse toomiseks üht-teist ehk kuulda. Et just praegusel kellaajal pärast päikeseloojangut tavatsevad ta ilmuda. Ei tea kust. Ja siis jälle jäljetult kuhugi kaduda. Taga otsitu tabamiseks olevat väärtuslikud ükskõik mis andmed. Kahjuks pidin sandarmitele vastuse võlgu jääma. Lühemaid või pikemaid ringkäike põldude vahel olin teinud küll peaaegu igal õhtul, aga ei suutnud parimagi tahtmise juures meenutada midagi ebaharilikku. Vahest lõikusväljade vaikus, kauge mopeedi, põrin. Teinekord müristas koduteel hilinenud traktor. Koos öötaevas süttinud tähtedega kustusid tuled Bretoonide talu tarredes. See oli enamasti kõik. Nii nagu kord hiigelsisalikud oli maa pealt kadumas, too otstarbeta Faneerijate anakronistlik tõug. Sellise liigi esindaja oleksin ma loomulikult meelde jätnud. Ei kahjuks küll, aga ma ei ole midagi näinud, mis võiks. Kui aga juhtub, et siis jah. Muidugi ma ei tarvitsenudki lauset lõpetada. Selle eest hoolitses abivalmis sandarm. Jaa, mersi. Kui juhtute midagi kahtlast silma, siis ö tundidelgi võite helistada jaoskonda. 24 tundi 24-st on meie valvelaud tegutsemisvalmis. Ning siis astusin taas üksinda mööda hilisõhtust külateed kaaslaseks vaid omaenda sammude kaja. Kusagil kaugetes koer loiult igaks juhuks. Põllupeenralt tõusis robinal õhku lind sihikindlalt ja asjalikult. Ja kusagil seal müürina kerkivate maisi istanduste vahel pidi ehk praeguselgi tunnil hiilima üks võõras mees kes oli paljalt oma olemasoluga riisunud vana daami une. Kes ta oli. Kuidas oli ta sattunud siia pretanni kolkasse kaugele suurtest teedest, tuledesärast? Umbes nädal hiljem juhtusin uuesti kohtama sandarmeid. Samal kellaajal ja sama põllulapi juures. Patrullautost väljus kolm mundrikandjat, rivistusid sõiduki kõrvale arvatavasti ametialase tähtsuse järjekorras. Kahte mäletasin nägupidi eelmisest korrast, kolmas oli aga uhiuus, nagu ta univormgi. Nagu eelmiselgi korral, käitusid nad igati korrektselt. Ainult käsi ei tõusnud täna enam tervituseks mütsi kõrgusele. Kuulsin hõigatavate oma nime ning tänagi alustas juttu see kõige turskem neist umbes nagu piinlik. Selle asemel, et kohe asja juurde asuda, hakkas mees rääkima maast-ilmast ilusast päevast, kaunist suveõhtust, küla servalt, kostvast muusikast. Kas ma olen jõudnud tähele panna, et tegemist on akordioniga elavate helidega, see on ajast ja arust pillilugu, mida esitab paikkonna viimane juba kõrges vanaduses moosekant. Ainult paar korda suve jooksul võivat magav külan nautida sellist haruldust. Ning alles siis pärast pikka siia-sinna vingerdamistegi sandarmi juttu teemal, mis meie vahel ennist pooleli oli jäänud, mis meid nii-öelda ühendas. Ega ma pole vahepeal ehk teinud mõningaid Obserbatsioone sattunud mõnele seiga Ale, millest saaks asjaolu selgitamiseks tulusaid järeldusi teha. Ja siis see küsimus, mille esitamisel uurija toon pisut nagu muutus. Natuke kuivemaks ja teravamaks õhenes. Et kas mu jalutuskäigud on mind vahel ka mööda viinud, tolle vanadaami villast seal teeristil veetorni läheduses? Ma pean tunnistama, et ametimehe uudishimu marsruudi suhtes häiris mind mõnevõrra, kuigi ma ei näinud selles midagi muud kui natuke kohatud Familiaarsust. Milleks selline pärimine? Kus oli see paragrahv, mille alusel ma olin kohustatud oma ringkäikudest võmmidele aru andma? Seegi kord pidin nad tühjade kätega minema saatma, kuigi see asjaolu ei näinud neid eriti puudutavat. Mulle koguni tundus, et olin oma nõutu õla kehitusega neile teatavate ametialast rahuldust pakkunud, enamgi veel. Mõnusat tundsin, kuidas mu eitav vastus neid elustas neile meelehead tegi. Ja miks mitte lõppude lõpuks. Nad kõik kolm olid alles suhteliselt noored, värsked uutele muljetele aldiste meeltega. Kõik nad näisid soovivat, et see mõnusalt aeglane ringi tiirutamine, suveöös kestaks võimalikult kaua. Korra varelvuritki on lõpuks inimesed, neidki ei tohi võtta illusiooni toimimisest, ringutuste, haigutuste sihiteadlikkusest, või eksisin ma. Nende käitumine oli ehk vaide maskeering mis peitis midagi hoopis muud. Tähendasin ma neile tõesti vaid võimalikku tunnistajat nende uurimistöös. Teatud kinnitust oma kahtlustele sain paar päeva hiljem õhtul pärast äikest, kui taevalaotusele oli joonistunud Vikerkaar. Olin vaevalt jõudnud väljuda, kui mu kõrval peatus jälle võmmide Renu ja sõidukist väljusid kolm musta mundriga meest kes sõnatult üles rivistasid. Nagu etturid, malelaual. Sama trio, keda ma juba tundsin, aga ometi mingil moel varasemast erinev teistsugust atmosfääri loov ametlikum, asjalikum ja ähvardavam Ki. Sest nii ta on ja jääb. Kodanik on võimukandjate ees ikka nagu laps isa ees. Kui selles filmis pole enam soojuse raasugi, siis hakkab laps oma süüd ära tundma. Too vanadaam olevat jälle jaoskonda helistanud, sain teada. Üleeile õhtul enne magamaminekut oli ta jälle toda hulgust köögiaknast näinud. Tee ristil nõutult seismas. Midagi nagu plaanitsemas. Vanal daamil, kes on üksinda suures majas olevat nüüd juba tõsiselt hirm. Rohkematki sain sandaramitelt kuulda. Kaebaja jutust võivat muuhulgas järeldada, et minu ja tolle salapärase indiviidi õhtused marsruudid mitmete ühte langevad nii ajas kui ka ruumis. Kas ma tõesti pole ikka veel teinud mingeid tähelepanekuid, mis võiksid asjasse selgust tuua? Ja naise helistamise peale oli jaoskonnast välja sõitnud patrullauto 10 minuti tee. Tagaotsitav oli aga kadunud nagu vits vette. Maja ümbrus ja piirneb metsatukka Miti läbi tulutult. Paarsada meetrit teeristist põhja pool oli sandarmitele lõpuks silma hakanud üksainus inimolend, keda nad aga juba tundsid. Rahumeelne kõnniskleja, kes ükskõik mis kriteeriumide järgi pidi olema väljaspool kahtlust. Viimaseid sõnu lausudes silmitses sander mind kuidagi veidralt mingi erilise unest ärganud uudishimuga eskaader Ace irooniliselt. Seejärel pandi mulle nina alla mingi kriitseldus, mis pidi kujutama kogutud andmete põhjal visandatud näopilti jälitatavast. Umbes niimoodi pidi asjaomane välja nägema bana prouafižbachi silmis. Kas ma siiski polevat sellist isikut kohanud? Taheti minult uuesti teada. Ning esmakordselt nende nädalate jooksul tekkis minul aimdus et tunnistajat ja kaebealust võis eraldada ainult kukesamm. Ning et mu positsioon selles loos oli hakanud pahaendeliselt kõikuma. In süütuski võib automaatselt käivitada kaitsemehhanismid kinnituseks süüdijäämise eel aimuse tärkamisele. Nii või teisiti, jätkasin harjumuspäraseid jalutuskäike inimtühjadel külateedel olgugi, et maastik mu ümber polnud enam eilne. Metsaveer oli tõmbunud tumedamaks maisipõld sahises salapäraselt külakoerte haugatused tundusid olevat sihitud minule. Kraavipervelt lendu tõusnud linnud näisid kollaboreerivat mingi mulle vaenuliku jõuga. Mu senine kujutlus endast oli hakanud kõikuma kehtivust kaotama. Jätkasin siiski oma hilisõhtuse jalutuskäike, kui olin teadlik, et olin samm-sammult libisemas ühte teistsuguste reeglitega, tõsi, ellu iga suveöös astutud samm tõi mind lähemale äratundmisele et alguses oli süü, et pärispatuõpetus pole sätestatud mitte ainult totalitaarsete riikide koodeksites. Et süütuse pesu aktsioon kehtib elunähtusi ainult pinna pealt vaagivatest süsteemides. Meil paaril korral möödus minust standardite patrullauto ilma et oleks peatunud. Sõidukis istuvad mustas mundris, mehed viipas mulle käega. Žest, millest võis välja lugeda nii üht kui teist. Kas sa pole ikka veel teda kohanud? Kui kauaks veel kavatsed sa jääda eitamise juurde? Eeldasime sinult siiski suuremat valmidust koostööks. Ega ma võmmide kohta midagi halba öelda, ida. Nende muutunud hoiak minu kui tunnistaja suhtes kajastas vaid juurdluses toimunud pööret. Suvivili oli juba lõigatud. Kevadel tärganud rohelus oli juba märgitud kaduvikust ja mina tundsin end üldise küpsemisega kaasa libisemas. Ühel kuuvalgel augusti õhtul asusingi teele ilma ettevalmistuseta Ilmar reisi paunata. Öelda, et astusin saatusele vastu, oleks vahest ülearu pidulik olukorras, kus mind huvitas ainult lõpliku selguse saamine. Ja üksnes sellepärast olin tol õhtul oma jalutusplaani muutnud ettekavatsetult seadnud sammud vanaproua Fižbachi maja suunas. Vaevalt valge maja väravani jõudnud, kuulsin, kuidas läheduses käivitus auto. Hetk hiljem olin ümbritsetud mundrimeestest. Kolm silmapaarid kujutasid mind sõnatult. Ühel meel libises käsi justkui revolvrit haarama ootamatust konfrontatsiooni, st ehk pisut segaduses. Jõudsin siiski täheldada, et, et ma polnud ühtegi neist varem kohanud, et see sandarmite trio oli mulle täiesti võõras. Mõnevõrra lohutav teadmine, et tegemist võis siiski olla eksitusega. Lootusekiir kustus hetk hiljem. Veel ühe kaasosalise, õigemini küll peategelase ilmumisega. Kõigepealt avanes maja välisuks. Ukse avas, seisis sorakil juustega hirmust kaame vana naine, kes mind nähes käsi lautades kisendama pistis. See on tema ja siis veel mitu korda teema, see on.