Me läheme käest kinni, üks ühel, teine, teisel isekeskis maa jahtub. Hari on pikk. Tee lõpebki siiasamasse jõeäärsesse rohtu. Õe sukad on veest mustad. Minu sääred timuti seemneid täisheinas, rabeleb, hiline kiivitaja tõuseb otse ema jalge eest peaaegu jalge alt taevasse. Kiivitajal juba ongi ema silmad. Ema silmad on unised, kuid akna kokku lükkame meie juurde tuleb tühjade sinised. Peaaegu ilma Iiristeta, nagu oleks ta vaadanud valgusaastate ta. Ja murakal ema pehmesu õde jääb maha Murakale, tema ei tahakski enam edasi tulla. Õe pikad juuksed on pikasulgheinaga segi. Heinheinas tuul niidumas kõike maha. Maatasa-tasakesi. See kõik on juba ammu olnud maal ilma õeta elus, kui peeti surnuaiapüha ja meie sõitsime sinna üürihobuse ja kaariku. Kelly selgelt pikkade vahedega, aga salu, kust see hääl tuli, seisis ühteviisi kaugel, tume liikuma. Iga kellale koli nagu viimne. Suvetund on löönud must Noa laev tõuseb taevasse. Päev puudutab suuga silmapiiri. See aeg tuleb ära anda. Puudevete ja viljade kodul on oma aja ära ja nad peavad sellest kinni. Enam-vähem. Metsaäär on ka täpselt nagu majasein. Uks ukse kõrval muud polegi. Aga kas on ükski puu kunagi metsast väljas käinud ja sinna tagasi läinud? Kui mets ise küll võib kohalt ära tulla, astuda õhtul nagu üks mees üle põllu ja mühada terve pika oktoobrikuu öös ukse taga. Ainult et hommikuks on ta jälle kodus tagasi. Alati no kui järgi või meri, mis võib ise küll juba vana äkki kasvama hakata, võib väljuda veepiirist ja maale vastu astuda. Kuid iial ei lahku merest ükski laine. See aeg tuleb ära anda. Pimedus lööb valgusse prao ja pea kohal Barblevad lumepilved. Ühel hommikul ta ongi kohal, väga paks, valge, igal pool ühtemoodi paks, nii et peab mitme mehega mitu tundi kaevama, et teada saada, kas all on sinine või pruun ooker või mandel või ilus saksa roheline. Aga kisse hakkab. Kes hakkab, kui lumes on nii palju und tihedat valget talveund, mis kleepub laugudele ja südamesse. Juba kasvab hangne kohale kokku. Ei maga. Kas jääd jää? Kaks last maal teineteise seina ääres, suures pimedas toas. Mina ja mu õde. Kas magad? Ei maga? Kuuled, keegi käib katusel. Ja käib. Kõige öise olematuse kiuste elustame, kaitseme teineteist enestes lakkamatult. Kõnetame, kuni kõik hääled on väsinud, kõnetame, ei lase uinuda. Läbi emade, vihase väsimuse. Kõik lapsed, kõik ööd, aga tõesti ainult lapsed.