Oleme viimase aasta jooksul jõudumööda tutvustanud meie kodumaa humoristide paremiku. Absoluutset paremusjärjestust ei saa säärase serveerimise juures nõudeks püstitada. Seniste autoriõhtutega Eesti raadiokuulajale esitatud naerumeistrid on kõik vaieldamatult tugevad ja garanteeritud tasemega kirjanikud kuid mõnigi suurte sealt on meil järge ootamas. Seetõttu ka väikene nota bene tänase saate kohta, sest ligema tunnitäitja kuulub endale nime teinud noorteklassi. Pisut üle kolmekümneste parimate nimede kõrval on autoriteetsetes huumorikanalites läbi löönud mõnigi noor meister kelle seast väärivad eriti tähelepanu seni veel hüplevad asemega ning oma tuleviku valikest siiani kahtlev Nikolai Issajev Gorki nimelises Kirjanduse Instituudis rekordsaavutuseks mõni aasta tagasi ilmunud ja raadios ette kantud varastati korsten ja temast kaks aastat noorem Nikolai Bulgakov hetkel 20-le hambamees Kolja Bulgakov sai viiele miljonile krokodilli lugejale tuttavaks juba seitsmendas klassis. Seitse aastat tagasi, kui suure krokodilli noorema venna rubriigi Subastik asutaja autor. Mõne lausega püüame tema tänast taset ja tugevust mõõta selle saate lõpus. Vahepeal usaldame aga ohjad 50-ks minutiks autoriõhtu peremehe ja tema kangelaste kätte. Mu nimi on Nikolai Bulgakov. See on halb nimi, sest samasugust kandis üks kohutavalt hea kirjanik. Mina ei ole Mihhail Bulgakovi sugulane, küllaga austaja. Seitsmendas klassis geomeetria tunnis lugesin pingi all Valentin katajevi varasemaid jutustusi. Nende stiil ja teravmeelsus köitsid mind, õigemini mulle lihtsalt meeldisid need jutustused. Väga loomulikult ei saa seitsmenda klassi poiss kopika eest aru, mis ühes võluvas lugemispalas just võluvat on. Hiljem sain teada, et katajev töötas ajalehe Kudoc toimetuses koos Mihhail Bulgakovi ka ning viimane mõjutas oma loominguga mitmeid tolleaegseid kaastöötajaid. Nii sain ma Bulgakovi jälile ja õige pea tema juttude jumaldajaks. Rohkem ühist mul selle suure mehega ei olegi. Mu lemmikraamatuks on Bulgakovi teatriromaan. Praegu õpin ma Moskva riikliku ülikooli žurnalistikateaduskonna neljandal kursusel. Esmakordselt olin Eestist 1968. aastal, kui ajakirja Younast üle Sander külastasin Tartut. Tutvusin ajalehega edasi ja kaljukassiga ning tänu viimasele avaldati mõned mu lood eesti keeles. Viimati olin Eestis 1971. aasta suvel, mil töötasin poolteist kuud praktigandina. Malad Joff Estonia juures. Tavaliselt hakkan kodust eemale viibides kiiresti Moskvasse tagasi igatsema. Tallinn oli esimene paik mu elus, kus ma ära ei kippunud ja millest oli lausa füüsiliselt valus lahkuda. Olen õige rõõmus selle üle, et noorte hääl avaldas juulikuus minu kaks jutustust. Ühe instituudi ajalehes kirjutas üks tudeng följetoni ühe teise tudengi kohta. See teine oli nimelt instituudis kultuuriürituste organisaatoriks ja Fellittonis kritiseeriti tema halba tööd piletite hankimisel mingile teatrietendusele. Tudengineiu, kelle pihta Feljeton käis, solvus muidugi ja hakkas huvi tundma autori vastu. Aga autor hakkas huvi tundma neiu vastu. Algul lihtsalt sellepärast, et kindlaks teha, kasvõi lett on mõjus pärast juba niisama vähem neiu kui kuld, torgi ja rohkem neiu kui lihtsalt neiu vastu. Nii said nad omavahel headeks tuttavateks. Ja kui ma 1950. aastal sündisin, siis nad teineteist enam ei kritiseerinud. Aga kokkuvõttes võin öelda, et tulin ilmale tänu Felletonile. Võib-olla just ema ja isa omapärase tutvumise tõttu peitubki minus suur armastus huumori ja satiiri vastu. Ärge mind ainult valesti mõistke, mul pole kavatsust Hi ligemal ajal abielluda. Lugude kirjutamine iseenesest ei võta ju palju aega. Neid võib kirja panna isegi metroos ja trammis. Eeltöö on muidugi pigem see, mis aega nõuab, on mõtlemine ja nuputamine. Humoristi põhinõudeks on näha oma ümbrust ebatavalise pilguga. Elu on ju küll üsna keevaline, aga situatsioone, mis kõlbaksid puhtalt elust maha kirjutada on ikkagi väga harva. Mulle meeldib väga üks pildike 30.-te aastate Leningradist, millest rääkis mulle mõisa. Tänavanurgal seisab mees, žestikuleerib ja hõikab kõva häälega. Astuge ligi, astuge ligi, tulge siia ja te saate teada, mis teeb mees, kui naist kodus ei ole. Tulge ja vaadake, mida peab tegema mees, kelle naine on kodust ära. Tuli välja, et see mees lihtsalt müüs kokaraamatuid. Ja äri läks muidugi hästi. See on üks näide elus sündivatest naljadest. Aga puhtal kujul ei näe neid kuigi sageli. Ma panin tähele, et mu naabril on üks kõrv teisest, umbes 10 sentimeetrit kõrgemal. Alguses nagu ei uskunud. Aga kui hiljem veel teda kaks-kolm korda otsevaates nägin, siis oli mul asjast selge pilt. Mulle näis, et naaber ise ei tea sellest midagi. Öeldakse ju, et neid saab näha nagu oma kõrvu. Nii et minu kohus peaks olema talle sellest teatada. Pidasin sõbraga nõu. Ei, mitte mingil juhul. Miks ei, sa ei tohi seda öelda. Huvitav, kuidas ei tohi. Vastupidi, minu kohus on talle sellest teatada. Inimene on mitu aastakümmet ilmas elanud, aga ise ei aimagi, kuidas ta on elanud. Ilmtingimata kannan talle ette mitte midagi niisugust dovo, kuidas mitte midagi niisugust. Lihtsalt kust sa võtad, et see sinu kohus on talle teatada? Vastupidi, sinu koosund vait olla. Ja kui tarvis, ütelda koguni, et need on tal sümmeetrilise nagu suur teada, misjaoks? Ta ei mõtleks, jumal teab midagi, mida tal on niisugune jama. Aga tal on ju, ja mis siis, kuidas ja mis siis, ta peab ju ruttu midagi ette võtma, et päästa, mis päästa annab. Olgu päästmisega, kuidas on, aga niisugust asja inimesele öelda ei dogi miksis sest sisemiselt on ta kõrvad normaalsed. Võib-olla isegi väga hea, kui ta kuuleb, kuidas on lood väljaspoolt, hakkab tooma kõrvu uskumast. Mis tähtsus on sellel, kuidas kõrvad seestpoolt välja näevad, kui väljast on asi katastroofiline? Ei no mis seal salata, päris korras värk muidugi pole. Tähendab, päris kena see pilt just ei ole. Aga see ei ütle veel midagi. Kui just öelda, siis äärmisel juhul nii palju, et täiesti juhuslikult on tal kogemata ajutiselt üks kõrv madalamale vajunud, nii paar sentimeetrit või koguni veel vängi. Aga täitut ei saa mingil juhul avaldada. Kaua aega käisin kibeledes ringi. Niipea kui naabrit nägin, tuli mu kohustus jälle meelde. Naaber rääkis mulle maast ja ilmast. Mina ei suutnud rahulikult kuulata miski sisemine jõud justkui kiskus mind jälle ta kõrvu seirama ja nende kõrgusi võrdlema. Ossa põrguline, ütlesin onniga, õnnetus inimesel kaelas ja juba jällegi ihkasin ta kõrvu vaadata. Naaber muidugi märkas mu pilku ja sellest hakkas mul veelgi sandim. Langetasin pilgu, aga niipea, kui selle jälle maast lahti kiskusin, jõllitasin juba teist kõrva. Viimases käisin ja piinlesin, kuni olin lõpuks küllaldaselt julgust kogunud ja oma kohustusest täielikult veendunud. Läksin naabri juurde ja tunnistasin üles. Kastjate hääl, teie kõrvade, ma ütlen otse välja, ilma keerutamata. Teie kõrvad on need paigutatud ebaühtlaselt. Mis ebaühtlaselt. Ausalt öeldes, üks on teisest, 10 sentimeetrit kõrgemal. Meeste räägite ja nii on lood hello ja siis peaksite midagi ette võtma, ravima või opereerima. Meditsiin on suuri edusamme teinud, igasugu imesid sünnib. Nähtavasti ei kuulnud ta mind õigesti. Nii et ikkagi hiljaks jäin juba olis sissepoole kah mõjunud. Aleksandr Ivanovitš on väga meeldiv ja lõbus inimene. Igal hommikul kell pool seitse viriseb ta toas äratuskell. Aga asi pole selles. Siis ta tõuseb voodist üles, teeb raadio järgi hommikvõimlemist ja karastab end külma veega. Seejärel võtab hommikueinet. Aga asi ei ole ka selles. Pärast hommikusööki lukustab ta korteri ukse, vajutab kontrolli mõttes lingile, siis läheb trepist alla, võtab postkastist värske lehe ja sõidab bussiga tööle. Aga asi pole jällegi selles. Asi on selles, et Alexanderi vanud sillul suurepärane hing ja lausa tähelepanu väärne ellusuhtumine. Näiteks kui Aleksandri vannud jõuab tööle, istub laua taha ja võtab taskust täitesulepea, vaatab ta sulge ja lausub. On ikka kummaline küll, Pole vaja sind tindipotti kasta ega midagi kus ikka aeg on edasi läinud. Või siis äkitselt keset oma jooksvat tööd võtab kätte ja teeb kokkuvõtte. Missugune ime. Omal ajal tuli inimestel õhupallide seljas istuda ja tooteid ebamugavusi taluda. Nüüd ole lahke, istu poissi ja sõida. Ja peab ütlema, et tal on õigus. Juhtub nõnda, et otsa enne lõunasööki hakkab Alexanderi vannet meenutama. Käes pole ikka imetlusväärne. Endistel aegadel kogusid kamba kokku ankisidki hirve, läksid hulganisti mammutit jahtima kusjuures ei olnud üldse kindel, kas elaja kätte saad. Nüüdisajal palun väga põikat sisse, kulinaariapoodi võtad kümmekond kotleti, ei ole konte sees ega midagi. Aleksandr Ivanovitš sõidab bussiga koju ja keegi astub talle jalapeole. Paljugi mis juhtub. Astub jalale ja jääbki sinna seisma. Mis ikka, mõtleb Aleksandr Ivanovitš. Kui kaua ta ikka seisab? Mitte kauem kui lõpp-peatuseni. Siis ta ju peab maha minema. Aga oletame, et lõpp-peatust ei olegi. Buss sõidab mööda ringliini. Kuid Aleksandr Ivanovitš ei pane seda tähelegi. Tõotab kannatlikult, kuni teine ta jala otsast maha ronib. Mis siis, et endal ammu aed bussist väljuda. Meeldiv mees, Aleksander Ivanov. Mugav on säärasel jala peal seista. Ei, sina, kena mehed, ronisid, kasi minema, müüa, ärge andke sellele. Prillid on ette pannud, aga järjekorda ei näe. Mis te siis nüüd käratsete, mul oli ju saba võetud, inimesed võivad tunnistada, paneb prilli ninale ja arvab, et on teistest targem. Raamatusõber küllap vehid iga päev lugeda. No ja mis siis, no näed siis üles tunnistasid. Ja nüüd arvad, et oled suuremate õigustega kui need, kes ei loe. Nii, tuleb välja, mis? Räägi, räägi, ära häbene, sul ju haritud keel ja on selles midagi halba, teie arvates vot näed siis. Ja veel teietama pealekauba. Küllap nüüd arvad, et on ikka matsid muudkui silatavada. Muidugi arvad, sisaldus sihver plaadistki, selge? No mis sa nüüd vait jäid? Ilma sabad, ta ronib sisse, aga juttu ei sobi ajada. Mõtled, et oled jõle kultuurne, mis muide kultuur pole veel kellelegi liiast olnud. Tubli poiss, täna nagu öeldakse avameelsuse eest. Ja on vahva olla niiviisi, mis. Loed raamatuid? Kuulatsionaatia, kena mees, mitte nagu mina, kes millestki aru ei saa, ei saa aru, siis ei saa, mis sinna parata, näedsa. Aga sellegipoolest oled sa üks selja. Miks siis nii? Aga sellepärast ja kõik. Ehkki oled kena mees, nii et roni saba lõppu, mina pole sind siia kutsunud, esiteks, nagu ma juba ütlesin, mul on tunnistajad. Mul oli järjekord kinni pandud ja teiseks mul oleks tarvis pida lappida mitme peale kahe peale kahe peale. Aga klapime siis, kulla mees, varem vaikisid, öelnud inimese moodi. Sosku pudelonsule on kohe võtan välja. Tubli poiss, tarkpeateeportfell lahti, Klava ei luba leti peal valada, vanim lubas, aga enam ei luba, vean Teal, paneme portfellis aknalauale. Alasisse, sul prillid ees? Pane pane endale veel üks kvartsvokk. Valmis, ole terve vennad, luba ma kallistan sind. Üsna hiljuti leidis aset nördimust tekitav juhtum. Seisin mina raamatukaupluses silmite siin riiuleid, poes oli teisigi ostjaid, aga üldiselt oli säärane sulgemiseelne aeg müüa, seisis leti taga, klõbistas arvelauaga ja lõi tšekke kokku. Nüüd avanes uks ja poodi astus üsna intelligentse väljanägemisega kodanik. Pealtnäha tähendab, too oli nagu kõik kombes. Nii et astusse kodanik poodi ja hakkas oma uduste silmadega ringi vaatama. Märkas leti tagamüüjat, kes nagu öeldud, luges raha ja siirdus selle juurde. Asi on selles, et mina ja veel mõned ostjad nägime seda kõike pealt ja jäime ootama, mis sellest välja koorub. Kodanik tähendab, astus müüja juurde ja kogu oma viisakust kokkuvõttes muudkui pärima. Luuletused maksavad, võttis heaks väljendada, tähendab niisuguse mõttetu fraasi müüa iseenesest mõista ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ja muidugi ta ei õigusega, sest temal oli oma töö ja miks peaks ta töö ajal tähelepanu pöörama igasugustele hulgustele. Aga see aina seisis ja ootas vastust. Kolm minutit ootas, siis kukkus jälle mõnitama niisugust oleksid kena ja annaksite mulle need luuletused, kas te oleksite nii kena, niukesed, luuletused, polükstud süvioomadki, oleksite hülgena Polnud parata. Tänu selle tüübi juhmile järjekindlusele tuli müüjal oma töö pooleli jätta. Mis asja, dutservikaste oleksite? Lasso ja ploki omad ka kodulehtede kena. Kus te olete ka kenam, näeksite paberisse ka Kunnase aja, ärge huligaanitseda, kodanik, kui olete vintis, käige koju naise juurde, mis te poest passite. Aga vabandage, ärge seenel käisin, kodanik, ma vist juba ütlesin teile, et aeg on magama minna, jooge kodus maid selgi olete juba ülearu võtnud seda näha. Müüa vaeseke ei suutnud taolist jõhkrust kauem kannatada ja pöördus minu poole. Kodanik, ma palun teid väga, toimetage isegi välja. Ma võtsin seal nurjatud turjast kinni ja trükkisin ta tänavale. Öelge, kas te oleksite nii kena? Tahtsite kohe ja näete? Ei, seltsimehed Felitsionäär, liigese huligaan, kuhu tarvis? Alice kaupluses, kaaskodanike rikkus ühiskondlikku korda. Kadusid ühe linna kõigilt muruplatsidelt sildid, murul käimine keelatud, muruplatsid jäid alles, aga keelusilt enam ei olnud. Umbes samasugune tunne on inimesel, kui tal tõmmatakse välja mõni oluline hammas, otsid keeleotsaga mööda suud ringe ja tonksed vastu tühja kohta või äkki avastad, et su toanurgast puudub, kriuksub tammepuust pooled, mis on seal seisnud vähemasti 30 aastat ja mille vastu oled ennast oma 1000 korda ära löönud. Pole midagi hullemat sellest vastikust harjumatuse tundest parem juba valuta kui hammas ja olgu puhvet, vanamoodsam kui paslik. Ja äkki kujutage ette, kaovad haljasaladelt sildid, murul käimine keelatud. Mis see siis tähendab, muidu ilus muru, jah, aga, aga ilma keelusildita. Kuidas siis niimoodi saabed, muru ilmassildita, andke andeks. Milleks teile need sildid mulle? Nojah, tähendab nüüd lähete kohe murru, tallama lühist? Ei kavatsegi, aga milleks teile neid siis vaja on? Et ikka kindlasti kohe ei läheks? On ikkagi väga naljakas tõdeda, et kõik siin ilmas sõltub juhustest ütlemisse, ütled hiljuti näiteks kohtusin tuttav, aga mis asi see küll olla, laiutas ta käsi. Juba teist kuud otsin taga mutrivõtit number 24, aga näed, ei leia. Mopeede suudame toota, aga mingisugust kurat seda võtaks, mutrivõtit ei saa tehtud. Pidage muide silmas seda, ütles ta puhtalt oma vaatevinklist. Tema jaoks on see kõik väga lihtne. Aga tegelikult. Ja vahepeal oli meil niisugune olukord, et mine mistahes poodi ja võta kõiksugu mutrivõtmeid kas või kottide kaupa. Siis siis oli nii, et meil leidis just aset selleteemaline nimelt juhtum, mitte väljamõeldis. Juhtum vaat missugune. Olgu öeldud, et ega omal ajal ei ehitatud Moskvas nii tohutult uusi kortereid nagu praegu suurtes kommunaalkorterites, kus igasugu inimesed elasid aastakümneid ühise köögi peal, tekkis vahetevahel pingelisi olukordi Päeval kakeldi, aga õhtuks tulid ebameeldivused jälle unustada, sest et televiisoreid sama hästi kui polnud olemaski ja mis sai lavusega ikka peale, hakkad muudkui mängi. Ja kui sa juba mängid, siis mõni naabritest juhtub sulle tahes-tahtmata partneriks. Ütleme kasvõi lotovski. Ma pean silmas loomulikult täiskasvanuid. Lapsed, meie õlu, õied lotot ei mänginud, Nemad lippasid niisama ringi. Aga just seoses lippamisega niisugune fakt, et mööda Bošeedamski põiktänavat praeguse nimega delegaatide tänavat jooksis Sanca indiaanlane tollal muidugi päris jõnglane alles ja jooksis tema mitte niisama tühjalt, vaid hoidis sealjuures peos trivõtit suurusega, nii umbes 24. Aga neil aegadel käis mööda seda tänavat tramme, halluska ja Sanca suvatses asetada selle mutrivõtme lapiti trammi rööpasse. Pole eriti tark tegu, eks ole, ning mis peaasi, tema asetas võtme rööpale jaapani jooksu, ilma et oleks vaatama jäänudki. Iseasi veel, kui oleks kangesti tahtnud vaadata, et mis saab, aga tema pani jooksu ja unustas kõik selle värgi. Aga ühes korteritest põles samal ajal tuvi. Naabrid olid kogunenud lotot mängima, toas valitseb üksmeel ja armastus, vahetatakse lõbusaid märkusi loto asjus ja käiakse ükshaaval välja. Kusjuures aeg niisugune kuldne kell kaheksa õhtul alles sai maha istutud, ümberringi on vaikne, ainult tramm krigiseb kurvi peal ja möödajooksev poisiklutt kilkab oma. Ja kujutlege nüüd säärast pil b tramm krigiseb ja poisiklutt kilkab. Aga inimesed laua ümber mängivad lotot ja märkavad järsku, et üks toa seintest, see, kuhu mantlid on üles riputatud, liigub tubli kiirusega nende suunas. Veel üks hetk ja litsub kõik laiaks. Mis sa tahad teha? Sein, jumal tänatud, triivis kuidagimoodi mööda, aga seina tagant ilmus nähtavale päratu, suur punane tramm. Mitte just suurem kui tavaliselt tagatoa jaoks natuke liiast. Kõige ees istus konduktor ja vaatas üsnagi hämmeldunult mängijate suunas. Tema järel sattusid korterisse reisijad ja uurisid ammuli sui ebatavalist ümbrust. Kõik olid ausalt öeldes imestunud. Üldiselt üsnagi tuus, seen, ainult kollakas lilla armatuur kolises tuule käes ja krohv kukkus krobinal laest ning seintelt ühe lollaka, Sainka pärast sai trammiliini kurvi peal seisnud vana puumajalobudik tugevasti kannatada. Keegi reisijatest nimetas, oleks kuulunud talle sellesama mutrivõtmega vastu kaelaiata. Käiks ta õigem oleks olnud. Ja nüüd kujutage ette, teadma oma sõbra käest kuulma, justkui toodetaks meil liiga vähe mutrivõtmeid number 24. Enne kui virisema hakata, tuleks ikka põhjalikult asja üle järele mõtelda. Egas küsimus pole ainult mutri võtmes. Kui sihukesed saelkad muudkui kõike, mis kätte juhtub, trammide alla topivad, siis tuleb muidugi välja sedasi, et ühte või teist asja ei ole piisavalt. Ivan kuismich valetas, mitte oleks miilitsatöötajaid segadusse viinud, ei seda mitte. Või oma naist maha salanud ööl või siis oma nime varjanud näiteks mitte Petrov, ain, Ivanov. Ei vankunud mütsi, vale oli väike, nii tilluke, et keegi ei märganudki seda. Kellelgi ei tekkinud mõtetki, et ta võiks Luisata. Aga võta näpust, just nimelt luiskas. Miks ta seda tegi? Silma valeta poleks kuidagi läbi saanud. Aga teisest küljest, miks ta poleks pidanud valetama, kui keegi selle all ei kannatanud? Ivalgus Nix seisis järjekorras, oli teisipäev. Lillade huultega naiskodanik, märkas valguse mütsi kaenla all, triikrauakarpi elavnes järsku ja küsis, kust ta selle sai. Siis see kõik algaski. Ivalgusime, eks oleks võinud ju mitte valetada, oleks vabalt võinud tunnistada, kuidas lootrik raua asjus tegelikult olid, et ta kuuleb triikrauast üldse esmakordselt. Aga mis sa teed, kui letini on veel 10 inimest, ühtegi purjus meest ei ole ja pealegi veel teisipäev. Vastad inimesele nii, nagu asjad on kõik jutul lõpp. Ei mingeid sündmusi ja sellepärast võttis Ivan kulismidž kätte ja vastas hoopis teisiti. Kui see lilla hoolne naiskodanik küsis, kus ta triikraua ostis? Sain, kust ma sain, teie sealt juba ei saa. Kuidas siis mina ei saa, miks te nii sest minna? Ega mina ei ostnud, ei ostnudki. Kuidas käsite seda mõista? Kuidas soovite nendega mõistke, kahtesid, ise tegite selle triikrauaga. Mis teie siis mõtlete? Igasse mõni televiisor olla, mida isetehtud ei saa? Tähendab, tõepoolest ise tegite? Ei teinud. Ise küll ei teinud. Majas Täsite, järelikult te olete suli. Ei ole, see toodi mulle koju kätte, toodi koju kätte, kust kohtil? Itaaliast ühest niisugusest linnast linnast, kes sealt kuurorti linnast mu oma lihane vend, ei, just teile muid endale kaks ja mulle täkk, terrad. Mees käis just hiljuti Itaalias, otsis küll, aga ei leidnud. Võtsime siit lammast, aga mitte niisuguse. Järjekord jõudis kätte ja Ivan kui see, miks ei vastanud enam ja vane jäigi valeks. Sest karp oli küll vana ja habras, aga katkised kingad, mida ta selle sees kiirparandusse tassis välja ei kukkunud. Mõnikord hakatakse seltskonnas kirjandusest rääkima, et kas on ka midagi head lugeda. Ja jutt läheb sellele, et omal ajal oli kirjanikudega asi parem. Sest vaata, Puškin alles elas, aga Lermontovi koogol juba kirjutasid tasapisi. Tolstoi kogus samal ajal materjali oma lapsepõlveaegade kohta äärsendurgeenega Dostojevski tulid nii tihedalt üksteise kannul, et oleksid vabalt võinud käia koos Rostlekesevas. Nii see kõik läks just konveierilt. Üks ei jõudnud veel surra, kui teine oli juba platsis, kes geenius, kes suur sõnameister, kes teerajaja, kes ajastu peegel aknele. Ja kui aega üle jääb, siis arutatakse edasi. Aga kuidas on lood meie päevil? Trükitakse tonnide kaupa, lavale tuuakse paar korda päevas, aga ikka kõik, ainult väljapaistvad, jäi midagi enamat. Miks seni? Mine sa mõista, aga nüüd üsna hiljuti leidsime ühe tõenäolise põhjuse ja vaata, et nii äkki ongi. Ma arutlesin edasi, millest ütleme, suured kirjanikud üldse tekivad. Kui mõtlema hakata, siis kõik puha juhus. Aga juhus on lihtsalt juhus ja mis põhjusisas, Einer avatsid. Meil oli üks ohvitser, temal oli niisugune töö, et tihti tuli öösiti valve korras olla. Kuna valvata on üsna igav ja öösel kuu paistab, siis ta hakkas värsse kirjutama. Vahel tuli tal vahvasse välja. Hiljem viidi mees üle teisele tööle tavalisele päeva tööle ja oligi kõik, enam ei kirjutanud ridagi. Aga kes teab, mis tast oleks saanud? Tähendab, mida tahan sellega öelda, tähendab tahan öelda seda, et Puškini oli sama lugu Kuniveta. Temast sai kirjanik tänu sellele, et asjaolud lihtsalt kujunesid soodsalt. Ainuüksi korteriolud määravad mõndagi ära Ale sapuzginile nirud naabrid ja mine võta kinni kassatast puunikerdaja või revident mis mõistagi väärib austust. Kirjanikul on teadagi rahutu hing, aga eks laaberallaaber, mis temasse puutub. Ma kujutasin endale ette, kuidas Puškin ütleme, kõnnib mõtlikuna mööda oma korterit köögist, tuppa ja toast kööki ja loob suurepäraseid kirjanduslikke kujusid, kui järsku tormab alt korruselt tema juurde mõni vanamoor, skandaalitseja laaber ja tuleksite üksi. Ohe ei juba teine kaebamas käinud ja kardavoid kaasa tirinud. Kas Puškin, Aleksandr Sergejevitš elab siin? Paluks dokumendid. Nähkedama emani. Milles on asi, härrased, ah või millegagi? Ei, muudkui kisendab läbi, kellega läbi regulaarselt aitab juba kaua Megannatani. Mike iseenda, ma loen luuletusi vaikselt omaette. Debayne söödel korralikud inimesed magavad, mis komme see on, tema loeb omaette luuletusi ja toolidega kolitajatega. Kas teie pea kohal pikendatakse luuletusi lugeda omaette ja koolitatakse toolidega regulaarselt voi kõrvalt naabida? Egolistata ei loeta? Nemad ju ei kirjuta luuletusi, teate, mis kodanik Puškin? Aleksandr Sergejevitš. Luuletamine on teie isiklik asi. Aga ühiselu reeglitest peab kinni pidama. Igaükskõik, inimesed on ühesugused. Teie peale saabunud kaebus, tee häirite alumise korruse elanikke lärmitsete, nemad annavad teile märku, koputavad harjavarrega, aga teie ei kuule. Pärast kella kahtekümmend kolme loete kõva häälega. Ja tööl ta ei käi. Eks ma öelnud ja muudkui saab välismaalt kirju, aga üks käis tühje pudeleid, viimased 45 tükki korraga, ise lugesin üle, pooled olid viinapudelit, viinapudelid, muidugist, võrgust paistis läbi. Need olid mul tunamullused lihavõttekedagi tõepoolest ja naabrid räägivad, et eile pärast töölt tulekut ei saanud nad rahulikult toas olla, sest teie oma korteris aina trummeldasid, mis tähendab, et niimoodi on lood kõike, kuulsid. Muidugist, ja ärge andke oma kassile nii vaba voli, et jookseb ringi kustusega, tahab hoovis, annaksid. Sel päeval ei tulnud Puškini midagi kirjutamisest välja, kui mitte arvestada Pugatšova elulugu. Ja alles öösel lendas läbi õhuakna tuppa. Muusa võttis tal küünarnukist kinni ja soovitas, jätkas väär. Ent samas meenus talle pärast kella kahtekümmend kolme lohet kõva häälega. Mis siis teha? Kodu Nov tuleb ära lõpetada. Aga seal ju räägivad kõik kõva häälega. Puškin, kuulates öist vaikust. Uue tööpäeva alguseni jäi veel kaheksa tundi. Ta võttis paberi ja kirjutas. Rahvas vaikib ning heitis magama. Moskvas Krasnov pruudna tänavas istus ühe 10. korruse korteris koos lõbus seltskond. Killuke Kaheteistkümnenda oli klubist, oli nõuks võtnud soovitusi jagada Eesti Raadio meelelahutussaadete edasiseks sisustamiseks kaasa ja paremate naerumeistritega. Ent korterivaldaja teile juba põgusalt tuttav Andrei džajev pidas vajalikuks enne tõsist jutuajamist hane praadida. Kuni viimati nimetatud nahka pisteti, jõudis varem nimetatu üldise ülevaate anda oma hiljutisest loomingulisest komandeeringus nurilskisse. Siis jagas literatuurne rassija viimaseid uudiseid selle ajalehe huumoritoimetaja, paljude naljalugude ja kirjanduslike paroodiate autor Vladimir plaadin. Hiljem sai suurema sõnaõiguse Nikolai Bulgakov, kes äsjase Eestis viibimise lühimuljeid raadiojaama Younast jaoks paberile oli pannud ja kohalviibinud eestlaselt kiituse asemel etteheiteid pälvis meie tudengirahva elu ja tavade ilmse üle ilustamise eest. Nii jäigi peamiseks kõneaineks noorim kohalviibijaid. Ehkki Kutšajev, Vladimir ja Bulgakov ühist naljavalimikku välja anda kavatsedes on kõik üksteise lood plusside ja miinustega ära hinnanud naismärkusi tänase saate objekti kohta veel ülegi jäävat. Põhiprobleem, kas Bulgakov kasutab Ostšenko stiili, kui, siis kas meelega jäljendades või kogemata kas kõigis lugudes või kohati ja on see halb või hea lahendus? Mõju on ilmne, niisama ilmne kui küündimatus. Aga tulemust hinnatakse soosivalt, sest Kolja Bulgakov ei püüagi haarata endale suurmeistritooni teemade sügavust ja taustade avarust ning mitmeplaanilisus vaid kasutades Ostšenko kirjapilti endale omasemate laste ja noorteteemade humoristliku lahtiarutamisel. Selle tõestuseks polnud aga muide peaaegu ükski täna kuuldud paladest. Meie esitasime mitte valiku Bulgakovi iseloomulikest huma riskidest vaid tema viimasel ajal kirjutatud küpsed huumorilood. Autor tunnistab isegi, et loomingu hindamisel ei tohi teha ega tehtagi hinnaalandust vanuse arvel. Teile meile on ju tähtis, kuuldud, loo nalja pakkuv või naerutab võime, mitte aga autori tulevikulootused. Me ei pea teadma, et ta on suurel hulgal kirjutanud. Anti fantastilisi tahtlikult tavalise ja üllatusteta lõpuga lugusid sest tavalise jutustuse žanris võivad nad olla küll pisut huumorilugude sarnased kuid naljalugudena on nad ehk liiga huumori tühjad palad. Kuid nagu kuulsite, on tal täistasemega lugusid juba terve saate täis. Need kandsid täna ette Ester Pajusoo, Paul Kilgas, Aksel Küngas, Hans Kaldoja, Johannes Rebane ja Bernard Lülle. Näitejuht oli Heino Kulvere. Saate koostas Priit Aimla.