Algav saade on kirjutamata memuaare arhiivilindilt. Algavas saates tuleb juttu ammu möödunud maipäevist 1945. Maikuu kaheksandal päeval teatas peaminister söör Winston Churchill Saksamaa kapituleerumist. Viis aastat, kaheksa kuud ja kaheksa päeva kestnud sõda Euroopas oli lõppenud. Võitjas riikides juubeldati ja peeti tänujumalateenistus. Erinevalt saabus. Tuhandetele eesti meestele, kes neil maipäevil leidsid end Euroopa südamest kel oli ta ka relva haarates olnud, tasuda omad arved. Tartlane Harry aadel. Mina läksin 1000 941. aastal vabatahtlikult idapataljonis väga asjadekümmend, kaks kapten, tammel pataljon ja viibisin pidevalt rindel Leningradi ja Pihkva vahelisel rindelõikudes kuni taganemise 44. aastal, millal, mida pataljonid ühendati Eesti diviisiga ja kuna mina olin neli aastat, kolm pool aastat pidevalt sai olla igaveses rindelõikudes, aga noh, niisugune kirjanduslik kalduvus mul oli ja ma hakkasin meie tolleaegsetele ajalehtedele nimelt just põhiliselt rinda lehele hakkasin rünidelt saatma kaastööd igasuguse lahingukirjeldusi on just Fotosid ja ja nemad kasutasid ära, selle ilmusid ilmus. Aga muidugi ametlikese kirja saated meie pataljonide juures tegelikult ei olnud, sest Berliini kaudu tulid juba kurte väljaõppe saanud sõjakirjasaated tulid diviisi juurde hiljem Narva alla ja siis failid sealt näiteks jäägno kolleegiline. Mina oleni puht noh, niukene külmreporter oli, noh, lihtsalt kaastööline tolleaegse lehel ja aga siis ametlikult kirja saatjaks, ma saan alles nõia ümbri õppelaagrisse slipp. Avalduse põhjal tahtsin kirja, saadakse juba narval saada. Muidugi, mind võeti sinna seltskonda vastupropagandakompaniisse, andsime välja diviisi lehte, kättemaksu. Mind võeti sinna seltskonda vastu küll, aga ma ametlikult olin üle viimata ilma Berliinis üle ei viidud. Aga siis ta Narva all alustasime juba seda lehetegemist ja see Läks muidugi kandlus edasi Saksamaale kuni nõia hammeri õppelaagris ja pärast hiljem rinde olulises kuni kuni kabitatsioonini välja. Et huvitav, minu kätte sattus kadunud Felix moori pärandusest kaks teksti mis ilmselt on heli plaadistatud ja määratud Punaarmees võitlevatele eesti sõduritele. Mul tekkis oletused Juuda siis luges need Tallinnas heliplaadile ja need mängiti arvatavasti kusagil Narva rindel valjuhääldi kaudu. Et ega te mingit sellist üksust ei näinud Narva jõe joonel liikumas, jajaja nägi küll selle, see oli, see oligi selle noh, tolleaegne meie sõjakirjasaatjate üksus ja seal oli kadunud Artur Rinne oli ka sõjakirja nimekirjas. Tema laulis seal oma oma jumaliku häälega ja siis luges neid tekste, et kelle koostatud ma seda ei tea, kahjuks aga aga see, meie üksuse ülesanne oligi see nii lohe. Teeme nüüd pikali, aitäh ja tuletame meelde sõja viimaseid nädalaid. Sõja viimased nädalad olid üpris traagilised, kui ma eelnevalt meie diviis jäi ju sinna ooperini alla ei koti, nagu suur kott oli seal ja tolleaegne kolonel ta ei olnud siis hoonel veel Obersbon Panzer või mis, me andsime ju neid Essezi nimetusi, aurahade nimetusi. Nuia, see rebase viimane suurem tuli, mis võttis mehed järele tõimilopiline kotist välja nii-öelda diviisil. Noh, seal muidugi materjal osas, materjal osutus väga suured kaotused olid, relvastus jäi maha, jah, rasked masinad peaaegu jäid maha ja väga vähe, mis seal enam-vähem tulime. Nõnda tankirusikatega ja püstolkuulipildujad minu arust ega ma isegi poniga ööläbi. Materdasime sõbraga seal, koos koolivend, kiri, äratan ta, Uno Andre. Ja siis olime alla rindel, olime uuesti rindel. Mis selle kuradi, mis selle koha nimetus roni. Mul nüüd natukese lõuna kuskil Preslow kandis lõuna poole veel sehhi piiri lähedal, kuskil olime tsehhi ja Saksamaa piiri lähedal. Seal olid juba muidugi killustatud üksused olid, kus mõned üksused sinna maha jäänud, teised teiseni. Aga siiski meie rinnet seal kinni hoidsime. Niikaua kui tuli, siis lõpuks. See oli maikuu juba Berliin oli langenud, maikuu, teisel langes Berliini, teisest ja meie ajasime käed püsti alles 10. mail. Millega teie seletaksite Rebase võimet või rebase kavalust mehi kotist välja tuua, see ei olnud esimene kord mehi kotist välja tuua. Ei, Holfadja, seda räägiti seal, mehed ise rääkisid ja ma mina juttu pealt, olgugi et isiklikke kokkupuuteid olnud rebarga küll ja küll. Kui kirja saada. Mul tuli, meil oli staapides ikka nii kaunis võeti lahkelt vastu ja rebaneeriti hindus, kirja saad, jäid ja tema ise naljatades ütles, et tema on 12, see on 12-st kotist tunda mehed välja, tool, nodaale ju 41. aastal alustas oma sõjateed. Ja siis siin need suuremad olid Novgorodi alt tulek 44. ja, ja Tartu Alt ja kus need suured kotid, kus ta välja tuli, jagalt 12 on teinud ja 13. oli siis joobeline kott, no see oli kõige suurem mingisuguse pisikese pataljoni suuruse kottijäämise, aga seal oli ka diviisi suurüksustega tegemist. Aga milles see, millest see tuli, ta nii oskas. Tema igatahes muidugi ta oli väga julge mees ja muidugi arukas mees, aga võib-olla eriline paistma sõjamehe vaist, mis teda, mis teda juhtis suurmeeste usaldusele taga, ausalt, kõik ütlesid nagu rebane juba seal siis siis on, siis pole midagi karta, siis tuleb välja, tema hoidis oma mehi ja no muidugi ei saanud neid siidkinnastega paitada, aga aga ta oli, hoidis mehi ja mehed hoidsid teda seal. Vastastikune lugupidamine, suhtlemine oli Saksamaal. Me kuulasime apsal viimastel aegadel mõned ajad enne kapitulatsiooni kuulasime inglise raadiot. Ja see see rääkis. Et sellest eesti diviisist 20-st diviisist ja rebasest. Kuna Augsburg sai surma, tähendab saks austerlane, diviisi komandör sai surma ja siis Rebane määrati asemel diviisi komandöri kohusetäitjaks. Ja tema kuulsus oli niivõrd suur, ta ülendati ju enne sõja lõppu ülendati ta täis koloneliks. Inglise laadi ütleb, pidas seda Eesti diviisi, tol ajal oli mainimine, et Eesti diviis, 20. diviis on praegu sakslastele vihmavarjuks, mille, mille najal nüüd fritsud litrootsin Berliini poole. Muidu kui oleks Eesti diviisi ja siis nad oleksid ammugi Siberis vangilaagris, oli see paikapidav, järeldas. No igatahes mina isiklikult ei näinud. Aga, aga öeldi rebase suhtes, et taoline peksnud saksa Saksa ohvitsere ka kõrgeid Orissaare, kurat. Malakaga ei vaim kaaslase nüüd õige on, võib-olla kulg võis olla. No kepiga andnud, murrad meda, kaelad, meie peame siis nüüd eestlased, teie korraldise. Kaitske ise ka oma Annedelt, sakslane oli ju täiesti demoraliseerinud, ta ei suutnud midagi teha, meil polnud midagi kaotada, millel ainult võita. Eino meid meile hellitati kassal nõiamari õppelaagris on lootust, et no kevadel maikuus, maikuus selleks ajaks umbes nagu no meil sõda tegelikult lõppes, et selleks ajaks oleme Eestis tagasi. Neid juba katsetati ja aga no nagu te teate, nad, sul neist suuremaid asju ei otsustanud sõjakäiku otsustanud. Aga muidugi sakslane muidugi lootis, uppuja haarab ka õlekõrrest, tegelikult sakslase moraal oli ma moraal, läbin saks kodunud, millist või sõdurid olid tüdinenud Saksa kuus aastat sõdinud, mis me, kuidas eesti meeste võitlusvaim ja distsipliin sel ajal veel püsis säili imelikul kombel olime meie, meie mehed olid nagu raudnaelad, no meil ei olnud midagi kaotada, seal meil oli juba kõik autod siis ainult see oli veel esimene või viimane eesmärk, et et mitte sõjavangi anda venelastele, sest see oleks seal teada, mis meist olekski saanud. Meie ainukene siht ja lootus oli valdavangimast lääneliitlaste juures. Ja rebane oli see mees. Mina nägin teda üks päev enne hommikul vara, oli seal seal Alpide kuskil selle kõrgmäestikus nägin tema oma maastikumasinas, oli raju rüütlist rippus tal kaelas ja ta rääkis meestele seal nokkamis kõva häälega, et on kokku lepitud. Tsehhidega. Venemaalt tsehhi komandeeritud niuksed punased bandiidid, nagu neid võis pidada, mis nendele oli lihtne hiljem relvad on ära antud käästma, mis neist meist oli väga lihtne moodustada sõjavangide kolonnid. Sest sakslaste seas ei olnud enam mingit kordagi täiesti demorealiseerunud olid Saksa üksused ja nad olid segamini paisatud ja vanemaid ohvitsere üldse nagu liikunud. Kui oligi mõni mõni nooremleitnant, tegime seal, püüdis korda luua, neid ei kuulnud keegi. Ühesõnaga ma ei oska, ei oska seletada, milline kaos oli siis. Ja rebane kadus temaga. Eelmisel päeval nägin rebast sellel päeval, kui Mangi kukkusime, rebast enam ei näinud. Ei, ei kohanud teda, kuhu ta jäi. Alles hiljem kuulsime vangilaagris olles, et ta rebane ikkagi pääses oma vähema ohvitseridega sai lääneliitlaste jõule, ameeriklaste esimest trupid ei olnud kuigi kaugel, mõnikümmend kilomeetrit oleksime selle maa ka saada. Võib-olla siis mina ei räägiks teiega teiega praegu mikrofoni, mul oleks Ameerikas või, või kes teab kus kohal kuidas saatus oleks läinud, aga kuna me kapituleerus tšehhidel tsehhid andsid meid üle muidugi mõni päev hiljem esimestele venelaste Vene üksustele, need tulid Praha poolt. Turnavonjubraal ajal. Palun kirjeldage oma vangi langemist relvade mahapanekust alates. Noh, see juhtus nõndanimetatud meie propagandalõksus, no see oli põhiliselt ka laiali, kus üks siin, teine seal, kus, kus keegi põgenema sai. Meil oli palju sõidumasinaid, aga need olid kõik, kuhu nad jäid juba operni lahingutest. Ja nii me siis veomasinate pääl ja ja kuidas, kuidas keegi edasi sai. Meie üksus ei olnud ju kuigi suur see 15 või 20 mees umbes meid, tol ajal oli seal udu lühidalt kokku. Reporteritega. Ja mina, eelmisel päeval, kui ma rebast nägin, mina siis olin ühe veomasinakastist sain edasi ega sina liitlaste poole, aga kuskil ma jäin, kas millegipärast ma jäin maha või? Ja jäin jalameheks ja siis ma leidsin kuskilt jalgratta. Ja kui noh, arvestage teed, olid nii ummistunud sõja üks voor teises kinni, igavene kaos, mehed ja masinad ja kõik puhas segamine ja ma leidsin, et jalgrattaga sai velg kõige paremini niuke kerge riist. Noh, ma siis ikka veel edasi tungida, tükates isegi sõita ja kui mina jõudsin oma rattaga sinna jalgratta seljas kah juba sinna Turnav linna lähedal, siis oli juba täiesti ummik niivõrd suur, et sealt enam edasi ei saanud, ei jalgratast, aga ka jala ega ega autoga autodest rääkimata. Ja seal ma kohtasin, siis ma ei mäletagi, kas meie meie üksuse paari autojuhti, kes olid ka jäänud autodega kinni juba ja ega otsisid väljapääsu, mis teha. No ja siis selline kõlakas või kõmu löödi lahti või käsklused, anti seal põld küüdi käsklusi tan, pange relvad maha ja võtke kolonnides, siis nägime esimesi neid tsehhi punase punase lindid ümber käia. Tšehhi partisanide nõndanimetatud kutsuti neid. Pange relvad maha ja võtate kolonnides tee peale ja, ja olge lahked, lähete lääne poole, mõnekümne kilomeetri pärast on ameeriklased vastas. Ja no muidugi mina, mina mõtlesin, kas siis oma alistusin kraavi kaldal mul väga selgesti meeles. Selle jalgratta jätsin, kus seda ja teist, istusin kraavi kallale maha ja võtsin rihma pealt. Mul oli belgia püstol, oli mul sõja läbi, tegi mõni Volhovi kotist, allutas juba kaburiga koos rihma kraapisin liivane teiega Kallasele sinna, kraapisin suure augu. Jaa, mõtlesin ta sinna sisse, ühesõnaga mina, mina oma sõjakirve, matsin sinna Turnaugele linnahäälse kraavi maha ja samuti, aga pagunite kiskus ja ma ei tea, millega ma nägin, teised tõmbasid. Mina arvutasin ka oma allopaelad maha ja. Aga sol puhi ja niisugused asjad esitatud dokumendid ja mis on, need, need olid ikka alles ja võtsin siis kah sinna sinna. Ma olin üksipäini nendest ühtegi minu üksuse poissi, seal, neid reporteri, kus nad olid, igaüks, nad olid kah selles suures vägede massiivis küll kuskil aga film, side või mis ilmsid üldse, side oli kadunud. Seisime siis sealpool tundi juba seal kolonnis moodustati kolonnid. Siis veel ei olnud, noh, nii küllalt viisaka käitumisega miljonid relvad käes, meie oleks sõjalise jõuga noh, eks nad ära pühkinud tee pealt, sellepärast me olime ikka tuhanded mehed relvastatud ja, ja no mis neil nõme. Karel vastased mullu 10. ka. Aga neid oli niivõrd vähe. Aga no kui selline tingimus anti siis midagi läksime ja ootasime siis millal see kantakse edasi minna ja antigi käsk hakkasite. Kolonnid hakkasid liikuma, tavarelvad juba ära pandud ja need paguneid maha võetud märgid rinnast ära ja kes ohvitserid olid, ma nägin, et seal leitnant, eks, et ja niisugused mehed nendel paguneid käisid kohe kiiresti peantrast. Mine aga teab. Ja muidugi nad õieti tegid. Sellepärast et läks üks pool tundi mööda, kui poisi asi läks, liikusime edasi juba juba võtsime seal kindlama kuju, siis nägime, et asi läheb pööraseks, kuna mõlemil poldeed püssid laskevalmis, püstolkuulipildujad, tankirusikate, mis tšehhidel pihus oli ja siis saime aru, et meie oleme näinud leksimaal. Millega sa vastakad palja käega midagi vastu hakata? Ja, ja nii juhtuski, et hakkasid juba püssipära advalkuma ja tankirusikatega virutati ja nii anna veri hakkas juba lendama. No käi siis kästi käed üles juba ajada ja nii ja naa muutuse suhtumine hoopis Rabostaks. Tallutama hakatakse, olge lahked, härrased, sõitke, minge, puhake oma sõjaväsimust. Ja seal tsehhis, mina isiklikult sattusin Turnov lähedal selle linna vangla sinna vanglamüüriäärsele, tuhanded mehed olid, pandi siis sinna nagu loo maha istuma, nii et nad seal hiirepoega ei saanud liikuda nii tihkelt üksteise vastu. Kas istuda ja siis ka istudes veel käed üleval hoida seal üleval kaela peal. Ja kes siis liigutama hakkas või mõni upitas seal püsti või siis käis kuulipilduja valang kohe. Nii et olime seal siis mokad maas, niukses koomilises poosis kuni. Mina isiklikult ei näinud esimesi kohe neid tapmisi seal all, järgmisel ohvitser hakati seal välja muidugi sortima ja neid lasti kohe maha seal, kes, kas Nino muidugi. See üleminek on nagu liiga järsk. Muidugi, ega me lootnudki nüüd, et meid sõbral käe all vastu. Ja pealegi me olime ikkagi kandsime saksa vormi, olime Saksa sõjaväe, kuigi meil oli varruka peal ikka oma sinimustvalged märgid, need hoidsime ikka alles või nii palju, kui seal ees. Ega seal eestlasi oli ikka ka. Aga vähe, mõni 1000 eestlast, mis sinna tsehhi atlasemeid vangi sattus. Aga see, jah, me pidasime sõjavangideks medili nagus meid mujale panna oli kui suur vanglale sinna see tuubiti, need kambrid ja koridorid ja kõik need hoovid ja kõik olid vange ja vanglaümbrus ja kõik olid vange täis, tohutud vangide massid olid seal. Ja siis yhe öö olime vangla. Seal kükitasime seal vanglamüüride ääres järgnoomikuma, pääseme sisse, aga öö jooksul miidis neid vangid kuskile kaugemale. Osakaal on ja kus nad suunasid tsehhid, ma ei tea seda. Aga ma olen hiljem muidugi kuulnud, väga palju need lasti juba sama esimesel ööl lasti maha neid aga muidugi nii palju tuhandeid ei jõudnud ka maha lasknud. Muidugi hävitasid esialgu nähtavasti ohvitseri niuksed, keda nad arvasid lihtsõduri kallale, on nagu selle vaadati nagu kergema pilguga nähtavasti. Aga meile sattusime sinna vanglahoovi siis järgmisel päeval seal ma mõtlesin oma Solv puhviga siis maha ja sain tähendab sõduriraamatu ja need pärgikesed aumärgi keset, mis mul olid rinnas ja tegin puhtaks, nii et jäi ainult. Märkmik jäi ja mõtlesin, et ma ütlesin pärast alles, aga muidugi hiljem võeti ära. Ja mõned fotod ja mis niux, hambahari, hambahari, muuseas tegi mul terve sõjakäigu kaasa ja isegi Orguuta vangilaagris tõid tagasi ja vahepeal sai hirmus nälga tuntud, aga hambariiuliga kaalustaga midagi puhast. Nonii, meid hakati sisse teisel päeval, kui meie spina isiklikult teisi võtavad, seal ristinud autojuht, tegi, oli, hakati, tsehhid moodustasid 40 mehelise grupp kes tahavad tööle minna tööle, mis tööle, seal võis olla aga vanglast välja, et võib-olla me oletasime mingisugune, aga nemad ütlesid, need, kes tahab tööle. Moodustage, 40 mehelised grupid ja ja meie moodustasime ka, et võib-olla saab sealt müüri tagant välja või see oli juba teine päev, ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes palju meil seal vanglas ei olnud, kolm-neli päeva üldse olime. Ja meie moodustasime ka ühe 40 mehelise grupile, vaatame, mis seal, mis seal müüride taga toimub. Muide, Vene lennukid olid veel õhus, kurrat, need türistasid. Sõda oli praktiliselt lõppenud, aga kas nad näitasid oma võimu, et riistasid üleval, andsid valanguid vahel Allani Ungari, eks ole. No ja hästi, ja siis 40 meheline grupp meie, siis olime eestlased, seal enamus. Eestlased hoidsid ikka nagu kokku ja selles kambris. Ja mindi meid ka välja, see oli seal oli mitu-mitu, vanglamüüri, mitu suurt hoovi, ma ei tea, mis, mis süsteem. Kurat oli, meid viidi sinna, sho vaatasime sealt masinat, seesid saksa protsendiga kaetud suured veomasinad olid rivis seal. Aga siis nägime ka, et millegipärast meid mehi võeti riidest lahti, print segisti seljast ära ja käis hirmus sõime püssipäradega. Õiendati Neid mehi aeti, autod aeti auto peale, niimoodi läinud, mitte ise ei läinud, auto. Saime aru ja see tööle minek oli kuskil kruusaauku või kuskile sahtli taheti näitris neid kergeusklikke viia. Sest tsehhid olid võtnud nõuks enam nad otsis muidugi põhilistes mehi, nagu te teate, VSS meestele oligi palju vasaku käe all tätoveeritud Wehrmachti sisse kuulunud ja üldse teiste Saksa üks ei olnud just ESSi meestel. Ja selleks nad lassid, käevarrest tõsteti ülesse, vasak parasjagu, siin olid need sinised tähed numbrid näha, siis pidises mees olnud minul õnneks seda ei, see mind ei oleks reetnud, et ma oleks pidanud maha laskusime ja Teil jäi see tegemata omal ajal. Jah, mina olen Wehrmachti, sest kui me olime siin idarindel Eesti üksus, need pataljonid allusid Hermadile pärast hiljem nõia, milles küll nummerdatud neid mehi, aga ma jäin, ma, no ma olin nagu ei olnud kogu seal reporteril sai ringi sõidetud, lehte tegime ei olnud kohal Lohooval ja meie juus lasknud vanad kavalad juba me teadsime, et see ajakirjandusest lugeda, mis venelased teevad, kui ESSi mehega teha, näe küll. Mis siis sai, otsides neid jahvastes SS mehi. Aga meil ma ei tea, kas meie 40 mees, kaks vankri vangivalvurid, tõid meid nüüd sinna hoovi ja meie eemalt nägime seal autolt eelmisi, et see kurrat, see asi on kahtlane, vaid pandis vastasel müüri, et kukla tagasi seisma. Et me piilusime, mis nad nüüd teevad nende sakslastega. Nendega käidi, muidugi peksti, neid aeti lihtsalt basin, läksid mahalaskmisele, seal oli terve joru neid autosid. Ja meie hakkasime siis kõnelema seal mitmed mehed, et me oleme eestlased, kaks vangivalvurid olid seal meie juures millegipärast meeldib, kas ei olnud vaba autot või, või millegipärast pandi meid sinna seisma nagu pandi järjekorda lihtsalt ootama. Ja kuna me nägime, et niisugune tragöödia seal käib, et müüakse mahalaskmisel, hakkasime Nende vangivalvuritega kõnelema ja siis ilmaski palumad, unustasime nagu öelda ettevaatuse ja siis ilmnes, et et üks meie reporteritest oli ka selles selles rühmas 40 mehes rühmas. Ta oli jogurti kassimees. Kas ta oli sõna reporter või, või oli ta raadiomees, ma täpselt ei mäleta, sest ma vähe temaga kokku puutusin, aga ta muidugi meie tundsime 11. Ja tema oli õnneks oskas keeli, ta oskas inglise keelt, vene keelt. No meie muidugi püüdsime kõigepealt tšehhidega rääkida saksa keeles, aga nad ei teinud sellest välja. Kas nad ei osanud või kurat seda teab, ei tahtnud osa või ei tahtnud lihtsalt osata. Aga üks oskas neist vene keelt ja seesama meie reporter minu kolleeg, tema hakkas vene keeles kõnelema sellene valvuriga. Ja siis tema hakkas rääkima jumalakeeli, et mis te meid mahlased. Ja tänu temale, jah, tema pidas nagu läbirääkimisi. Me saime aru, et mis seal, mis seal siis enam seal peitus, meiega ei mängitud aga mingist tsirkust tehtud, meil hirmutatud soli õlg maha lasknud. Ja tänu temale meie vahendajale siis käis üks valvur ära küsimas ja midagi, seletas eemal tuli meie juurde tagasi ja siis tegi tingimused, et rääkige, rääkige omavahel eesti keelt, et me kuuleksime. Kas, kas te olete eestlased? Ei ole, tänu sellele sellele reporterile, kes meil on, me noh, nagu ta jäi nagu meie elumisest, tema oli vahendaja, tema jäi, kujunes meie tahtmatult meie elupäästjaks. Suur juhus, ütleksin juhus suure tähega, mis vahel sõlmib ootamatuid seoseid ja juhatab aastakümnete järel kokku kadunud sõpru. Lubab meil kuuldut täiendada. Sama sündmust kirjeldab praegu Baieris elav Boris Kelt järv. Meil õnnetus oli, nii et me olime selles vanglahoones ja säilitada Eesti poisid sees. Ja siis tsehhid tulid, käsutasid seal midagi. Ja nemad kuulsid Eesti. Ja need poisid, kes kuulsid, nad ei mõistnud nii hästi saksa keelt. Aga tsehhid olid essis välja kutsunud, et keseses mehed on ja nemad olid saanud aru Eesti. Et 50 eestlast viiakse välja, tulge välja, et meid viiakse mujale ajama, pugesin siis ka sinu takkaotsa selle sõbraga. Viidi siis loeti ära viiskend, paarismeest viidi välja, viidi järgmise mangroovi, see väärt. Siis oli kohe näha, mis seal toimunud oli. Kaks niisugust astet olid, seisab seina ääres. Selja taga kuuli pealt vaibad olid ära viidud, juba need pritsmed, kõik need aju, pritsmed ja kondid olid vastused müüri kuulipildujad, tagaja. Noh, ja siis on jälle omaette, lõbusalt pääsesime. Kuidas seal jäi, eestlased pääsesid seal, sakslased jäid sisse, 12 sakslast oli kaasas. Ma seisin äärepool täitsa teises reas, nii-öelda mitte otse vastu seina. Ja seal tuli siis üks vihma, ei läind, külje pealt nägin rääkida, ei tohtinud klõpsutasid oma lukkudega seal selja taga üks 15 20 meetrit eemal rääkida tahtnud ja siis tuli seal üks niukene mundris sinises mundris kuldnokaga mütsiga mees sisse ja. Ma pöördusin ta poole saksa keeles enne ja ta ei saanud Arnisma, pöördusin, ta pole vene keeles. Ja siis ta sai aru, vist tuli mu kõrvale, et mis on küsisiset. Vaadake vastu seina siis ma ütlesin, et vist olete väiks leksimusel ja siis te olete SS-mehed, ma ütlesin, et ei ole. Et siin on kõik eestlased, kes Saksa sõjaväes teenivad kes on sinna kas vabatahtlikult läinud või kutsutud või mobiliseeritud sinna. Eestlased ja siis nähtavasti mõistis seda ja kadus ja tuli jälle, ütleb mulle nii, et öelge edasi, et kes eestlased on tõstku kätt paremat kätt seina ääres isegi vene keeles ütles seda ka veel. Ja siis äkki kuulsin kõrval hoovis kõvade Eesti juttu ja rääkimast, nähtavasti seal jälle üks grupp sisse toodud suurem vanglo grupp müüri sees, väike värav, kust me läbi oleme tulnud ja ütleb, et kes on eestlased, küsib siis vene keeles. Saksa keeles, aga ma olin last, me suu öelda juba, et kõik on eestlased, kõik tõstku, käed nõeteistki kõigega, nüüd teisel pool otsas seisid Eesti diviisi juurde kuuluvad eks pioneer kompanjoni terlid, puht sakslased mõistsid mõne sõna eesti keelt nad nii kaua koos olnud juba. Ja siis tõstsid kõike, stacas eeldamis ütleb mulle nii, et pange tähele, et ma toon nüüd sealt kõrvalt mõtlen kõrvalhoovis on ju eesti keelt kuulda, et need on meie mehed seal. Sea küll, et ma toon ühe mehe sealt sisse ukse kõrvale ja siis käsutan vastavalt üksikult mööda minna, sellepärast ja temaga rääkida. Ja kui see mees pead noogutab, siis võib uksest-selt müri uksest läbi minna. Laeva, siis sosistasin seda läbi, andsime suusõnaliselt õrnalt üksteisele edasi ja ja lõpuks toob, ei lähe siis juhuslikult, ma tundsin seda poissi, ma nime ei mäleta, nüüd aga ma tundsin teda ja ta vaatab mind, vaagib mul hirmult otsani 20 meetri pealt ja ma tegin käega nii, ja siis Tšehhi ohvitser läks tema juurde, koliks politsei, vanglaohvitser, mingisugune kõrgem mees, rääkis talle midagi poissi, minul topsi, oskas vene keelt kaela vene keeles, rääkis aga nähtavasti. Ja siis tuleb uuesti tagasi, seisab meie taga ja ütleb. Kõik on eestlased, liigutus minagi, aga sakslased ütleb äkki saksa keeles Tiidochin Ale ära austreid, et sakslased, astuge kõik välja, sealt reast juhtus märjad 12 meest aastustanud välja sakslased ja nad arvasid nähtavasti ta siiski nüüd eestlastega tehakse midagi ja sakslased aastaga välja. Paar vandesõna ja siis, kui ma sealt uksest väljas olin, siis olid veel eesti diviisist tuttavad poisid, suurem hulk need sisse aetud, jälle sinna hoovi ongi võetud. Said kriitvalged, ma viin oksendama. Ja siis nii tuli üksteise tagant nii 38 meest oli sees, uks läks kinni ja vaevalt oli suuski neil tööd. Nüüd te olete Boris kelti mälestustega kas see oli sama mees ja oli küll. On küll ma ta saates mustrite oma näopildi ja sama poiss, küll ta pilka siin olemas on küll saa mees ja muidugi ta on praegu praeguses olukorras näeb hoopis teistmoodi välja. Aga Talgaalla ilus ilus mees, kena mees. Tal oli siis otsustusvõimet. Kuidas hetkel käituda leidis, mingi lahendus oli küll, oli küll, tänu sellele tema proovis, nojah, ta oli kohe seal ees ta valvuri kõrvale ja ma ei tea, kas ta noh, ta on õige käik selles oludes õige käigu jah, sellepärast, ja, ja tsehh need mustas vangivalvur riietuses olid nad. Ja nad ei olnud isegi purjus näinud olema. Aga siis, no siis me saime aru, kust me pääsesime ja muidugi me rääkisime ka Tseesed targede kurrat, minge sinna enam, kellele muidugi meil lasti, aga meil vist samal päeval viidi ära sealt vanglast kah juba kolonidesse ja viidi kuskile mujale vangilaagrisse, kaugemale. Seal sai väga palju inimesi meie mehi, surma, keda lasti maha, kes surid, ära sinna angerjat laagritesse, mis meid alles sügisel pandi rongi peale. Õideesisse võrgutas. Ja kõige õnnetum teekond oli muidugi kõige õnnetum periood, olles kolm kuud sõit vagunis jutiga. Ikka üsna kaugelt viia tolle tolleaegse raudteeliikluse puhul, mis kestis üle koormatud reporatsioonidega, rongid need lasti muidugi kõigepealt läbi, aga meil vangidel lae küll enne kui me orgu tasse jõudsime. Ja just see, see, selles kolm kuud väldanud rongisõidus kus me olime enamus naljas küll alguses oli kole palav, pärast hirmus külm, kui me jõudsime põhja. Vaat seal suri meid kõige rohkem kõige rohkem minu kolleege norraldaja. Ja muidugi seal vangilaagri koledused ja need on, need on juba neid pool Eesti rahvast on teada. Aga mis puutub Tšehhisse ja siis hiljem ma olen olnud õnnelik selle eest, et, et ma säält selle, see oli minu elu võib-olla kõige niisugune, kõige masendavam hetk üldse. Seda hetke olen mal palju kordi uuesti nagu läbi elanud, ma tundsin tol noh kui juba nägin, et nüüd on mahalaskmine, ise mõtlesin, et kui nad nüüd auto peale panevad võib-olla saaks kuskil maha, hüppad, lapsikud mõtted, kest, aga tegelikult jäin kuidagi. Aga sündis ja immi May kuidagi uskunud, pääses meie ometi, me pääsesime need tänu tänu juhusele ja muidugi. Eks Keldervele tänuks, et seal oli muidugi, aga muidugi üks põhitõde on sõjamehe juures ka see, et ikka õnne peab ka väga palju olema. Kuuldud saade oli arhiivilindilt kirjutamata memuaare.