Mina olen Ott Aardam ja loen Juhan Peegli novelli. Vana soldat. Oma kujutlen, ma lausa tean, kuidas sind võeti. Pikk ja sirge olid sa kui mastipuu, laiaõlgne ja punapõskne. 20 aastane. Liisk viis su ja kui mehi nööri alla pandi, andis su kask across välja. Nii et olidki keisri proua enesepolgus. Maha jäi vana maja, Kadarbiku serval jäid ema vanem vend ja noorem õde. Kõik nad nutsid. 25 aastat. Ema sa enam ei näe, see on kindel. Kas teisigi enam? Peaaegu kindel. Kui ehk tuled tagasi oled juba aastates mees, oled unustanud, kuidas maitseb õlu, kadaka, seks, kapas, kuivatatud, kalavõileib, milles enne ahjupanekut pandi silk või soolane lihakamakas. Sa ei mäleta enam oma kodust Saaremaa keelt. Ei mäleta enam oma koduküla, tütarlaste puhtaid silmi. Sa räägid võõrast keelt. Sa ei oska enam ühtegi kodukandi laulu, kus heietatakse kalapüügist, odra hõsumisest või kosjareisist. Kui ehk tuled eluga tagasi, pole sulle enam armsad, need maadlike majad, erkrohelised, kadakad, adrupeenar, desrand, õe ja vennalapsed ise omad ning sugulased võõrastavalt sind. Sa oledki võõras. Võõrad laulud suus. Ma tean, ma tean, mida sa tundsid suure võõra linna kasarmutes. Ma tean su pisaraid, mis tulid silmanurka õhtuti naril lebades, mis veeresid vargsi su lahja sõdurisuppi jätkuks. Ma tean, mis kombel unter, vits sulle vene keelt ja sõjakunsti õpetas. Ma tean, kuidas purjus Porrotsiksinud lõi. Ma tean. Kui hästi ma tean, kuidas sind pures koduigatsusvõimetu viha ja meeleheide kuidas palusid jumalat ning vandusid vanakuradi enda nimel. Ma tean, mida tähendavad marsid suvises lõõskavas stepis. Ma tean, mida tundsid, kui nägid esmakordselt mägesid, mille latvadelt ei sula kunagi lumi. Põrguväsimust tühja kõhtu onud kastemärjal sineli all. Kõike ma tean. Kummatigi olid sa varsti üle pataljoni poisstikku võitluses kõige osavam laskmiseks kõige kiirem rännakul, kõige sitkem, määrustiku tundmises kõige taiplikum. Ma tean, et mitu korda said sa ülemustel kiita. Mitu korda said aupalgaks hõberubla roodu ülem ise valas su kruusi viina. Ma tean, ise oled sa sellest kõigest rääkinud? Sest sa tulid ju ometi eluga tagasi, tegid läbi Türgi sõja ja tulid tagasi pea hall rindriste rahasid täis. Tulid tagasi siia oma kehva kodukanti, niisama kehvalt, kui läksid. Võtsid naise ja oli sul vanuigilapsigi veel. Jõudsid elada veel nii kaua, et sinu räägitud lood mitme suu kaudu minulegi ulatusid, õppisid jälle ära koduse Saaremaa keele. Jälle tuli meelde koduõlle ning kalamaik jälle võtsid laulda ning mõlgiga laule. Pikkamisi küll õppisid. Aga elukest oli sulle antud 90-ni välja, nii et aega olin. Pikkamisi hakkasid hägunema mälestused kroonu kasarmutest, unter viitsi seast, kõrgetest mägedest sinisest toon austria kaunitest mustas imelistest tütarlastest, kes põletasid, kuid türgi pipar. Aga ikkagi polnud sa enam maamees, ei õppinud ära kündmist, ei osanud niita. Ei küürutanud kartulivaol ega paruni ees. Jarno Lerna leiuna kulises groot läks, kus üks mees, hurraa, Türk muidugi rinnu vastas alla alla Muhamed passaise kõigi Scott püksid jalas. Meitel kindral valge hobuse selgas kuld, Mõeg väljastavairw jääd koliivei vraga. Rood läks üks mees türklasel tikk sisse, viskasid teised tagasi kett minema, partsti. Türk minename heite, mehed järge, ikka hurraa. Hurraa. Aga türkioosis Krepastisse sisse ning hakkas sealt tükkidega laskma. Mauh ja mauh. Lentsid ikka Carnotid ning sära pendlit pommikust tinauba sihes. Meite mehi hakkas maha jääma, kes külge sai, äi enam tõusnud. Kindral nägi, et asi sent tõmbas jälle kuldmõõga välja. Öödistavairve pokaalsem sort paberiiberiot, kui sai hünd nõnda maas hobuse seljast maha põlvili. Hoidis ise rinnus kündja vanust sort, kurat türklasi külge. Ise tõmbas noole käega. Sander, olemaladets, tule siia, Pamagi, mina padavai, see on kindralmaale kull Rabioos, ütles Sander. Võtame hobu ning sõidame üsna iidsest maamõisa. Nii rauale ning preilile teadvuste. Türkmo tappis, andis veel pitseriga raamatu ning sõrmuse, tubakakoti piibu ja kuldkellu. Tohter tuli küll abiks nõusagess, aita midagi valmis, mis valmis. Eestlase seisma hobuse selga ning Šveitsi kindrali mõisaproua läks jumestaja aegut leegitud linnuna. Riie preilinud ikka ühte Soonu. Teise oomiga. Ma tahtsin lahingusse tagasi sõita, aga proua, ütles sander pasa alustaja ning meitel nõnda igav ole veel Pireke aega seltsiks. Aita puid lõhkuda ning vett tuua. Ma raiusin küll vasta. Vas Sooka prevassodidel, soe äga mol pole oma teha magama Andual inimene, ma pean minema. Türk tabudimistava aaris kah kõik seal. Siis tuli kindraleid karga kööki, must leinaleid, selge, sisenõnda kena kott, Pili jahustai vaatas mulle silma ning ütles pehmest sander. Minge maa kirjutamise staabikapteni, et me sind kinni hoidsime. Olemeetil seltsiks majas nõnda igav kui isast inimest pole. Jäigi ma söön. Kindrali tütar mängis mulle lavereid. Vahel istusime sohva peal kõrvuti, hoidsime teineteisel käest kinni ning vaatasime silma. Kenad silmad olid mustanzberi karva saanud polku tagasi, tulnd. Kohe polkovniku Ede, see pragama sander, kes lubage 100 olid. Aga mina, preili raamat välja, et loa isi polkovnik Morris pitseri lahti tegi, suured silmad. Ai sander. Noomaladed, idees vōi, root. Matkantaasial sen Margus põigiti EP saagid vaadata, silmad käivad ikka ülalt alla. Mäed nõnda kõrgede pea hakkab ringi käima. Türkiviididega Mineaalsel diaga välja laseb vastagud põrguline Meiega kivide taga lasemiselt ikka karplaadse kärplaads, kui Türk juhtub nina välja pistma. Eestimisel päeva eestime, kaks muutkui laadime ning laseme Moonse viimaks hing täis ütlesi porotsikule. Et vasse plagaroodi Takneil sea tavaiv rukobazny. Aga Borutsik oli arg mees, ütles, et kõrgemat brikaasia ole, laseme aga edasi. Suure vihaga ma hakkas siis nõnda laskma. Pauk oli paukus kinni, püssi raud oli umbes punane. Äkis tunnen, üks koputab tasakest õla peale, Maasvate tagatsegi muudkui lasi aga ühte jooni edasi oli juba korra jooni pealt järje peale, Soand. Aga selja taga ühtse sander, häälask enam nõnda iidses sõda läbi. Türk andis alla Kanets nim. Kui seal sander nõnda edasi paugutad, võib meele pahandust tulla, et meie lepingust kinni jääb. Pea. Aga ma ise pani rahu Kont rahtile käe. Allar. Vaatasin selja, ta case'i Risi rist peos, tahab seda mooleri hindu panna, Tarksi püsti seisva front taktotsnavas Siljadelso mete üks pauk enam läbi, siis läbi. Keiser tervitas siis kättpidi, pani jüri ristimoone rinde, ütles Sander. Nüüd mõi Ojevaaliga poleezna nüütaris hingata goa. Lähme tema oma isa, ega see Türk hauarahu panna, eks siis peab jälle väelini tagasi tulema. Keisrimõisas oli ette kena ruumikad, kambrid, kallideli, maalid seinte peale ütlemata kenad, paranda riided maas, kui palli jalaga peale astuda õite ja tunne olekut samblis yhes. Iga päev sai seal sealiha ning valget saia süüa. Marjaviina kallati peale rüüpamiseks toobri sisse. Kui kenad ilmadolibatseerisime põllu vahel ja. Hobusid ning pudulojused. Neid oli ikka palju küll. Moti mõisahärra keisri kõrvas ikka vabanic. Õhtu mängisime, kaartisid, vedasime sõrm kokku, ei, viitsime muidu haige Pikabelakas nagu igav, vaat soldat pole ju sõuks ulaaegse eluga vilunud mete. Üks pea oli keisri oma kirjutamise kambris kirja tööl. Keisri proua aga hakkas köögis leiba segama. Maali kõrvas toas sohva peal, pikas vahelmine uksel seliti lahti. Käisime, proua oli leivamehe ääres ning sõtku Sparatsi tainast seljaga mao poole. Asi Soovatasid proua veel kenas pürski inime, paljad ümmargused käevarred, välkusid prinkis, valged sääremarjad, pehmed puusad, teab kust moone. See mõte tuli, et giidistaks teist korra natukese Kaindvalt tab sajumaale, mida teha, käed taine sees kinni. Läksingi siis tasakesta selja taha katsi kindlalt kinni ning pildistasin proua eesteks, nagu ehmatas, vaat siis üle õla ning hakkas nõnda armsast naerma, kui mind nägi. Aga siis läks kirjutusi kambri uks lahti ja proua hakkas kiirgama. Polgu pasun. Keiser seisis ukse peal pitseriga, raamat näpu vahel, kõigutas peade härda sõrmega. Ai Sander Sander või üleantud tegema või prouat kinnistama. Panime ajal teelosoldatskoja, aga sander, nüüd on meid hingamine, seks korraks otsas. Näed tahveteideebeeessi, töök hakkab jälle liigutama. Ei aita muud kut sander, peame jälle kahekest liinile minema ning vaatama, mis sest asjast saab. Mis on siin ja mudin näpu vahel, pudedad tükisutamisest, turistist. Aeg on läinud. Pole, sest rohkem järel kui pehastanud tüügas. Anna andeks, Sanderentsu lugusid meenutasin, neid vist ei riiva, soldati au. Nüüd olen ma ise sõdinud, olen kogenud Karl Matthias Sarapen leid, olen näinud rünnakule minejate silmi. Olen trampinud lõputuid rännaku marsse maganud paljal maal sineli all. Mind on purunenud, koduigatsus närvetanud, tühi kõht, Kalestanud surma lakkamatu hingus. Ainult et niisuguseid lugusid, nagu sul oli Sander minust küll järele. Mitte ainult sellepärast, et sina teenisid 25 ja mina vaid kuus aastat. Tõsi, nali elas ka selles sõjas, sest kuidas me siis muidu suutsime tühjast, kõhust, väsimusest hirmust ja surmast üle olla. Aga need on teistmoodi naljad nagu oli teistmoodi kogu see sõda. Sellest vahe.