Alles pärast seda, kui õpetaja Irene tuisk oli klassi astumise järel tähendusrikkalt köhatanud ning tüdrukud tervituseks püsti tõusid, võttis maad vaikus. Köhatuseta oleks tema tulek mõnele andunumale jutusellile vahest isegi märkamata jäänud sest õpetaja tuisk liikus nõnda kergel ja kuuldamatul sammul nagu haldjas. Haldjaliku olemust rõhutasid veelgi tema hõlkess kogu ning mustad Sabrulised juuksed mis õrna ühtlase pilvena ta portselanvalget nägu raamisid. Ja silmad, mis näisid nii sügavad, et talle otsa vaadates tundus, justkui vaataksid põhjatusse kaevu. Õpetaja tuisk oli ühtlasi Saale ja Irma klassijuhataja nõnda et temaga oli rohkem kokkupuudet kui ainult ainetundides. Mis võis olla veel loomulikum kui see, et tüdrukute hingemeel hoidis tema poole? Mõni söandas sümpaatiat rohkem välja näidata, mõni pidas seda vaid enese teada. Ent üks, mis kindel proua tuisk oli oma emaliku hoolega kõigi tüdrukute südames kindla paiga leidunud. Ning kõik nad soovisid tema silmis heas kirjas olla. Tunni teema oli Lydia Koidula tema looming ning osa ühiskonnas Emajõe ööbiku elutööd sai õige pikalt lahatud juba eelmisel tunnil. Ning kodutööks oli õpetaja andnud igaühele õppide pähe üks Koidula luuletus oma maitse järgi. Selge see, et rohkem kui 40 etleja ärakuulamiseks oleks tunnist ka parima tahtmise korral väheks jäänud ent tüdrukute seas kõige menukam anud nagu sind surmani sügise mõtted, Eesti muld ja Eesti süda, kodu said vähemalt ühe korra ette kantud. Kusjuures viimase kõlades tõmbusid nii mõnegi maa tüdruku silmade v kalkvele. Hästi jäi tuisk tüdrukute näitlejameisterlikkuse rahule ning tahtis nüüd veel kuulda, mis neile Koidulast kõige enam meelde jääb. Mis on see kõige tähtsam, millega ta end meie rahva südamesse on kirjutanud? Mõistagi nimetati kõigepealt isamaa luulet, seejärel ajakirjanikutööd, Vanemuise seltsi ja kirjameeste seltsi asutamist tema osa teatri sünnis ja laulupidude korraldamisel. Jah, näete, kui palju suudad korda saata üks inimene. Ja kõige selle kõrval sütitas ta oma isikuga rahva vabaduspüüdlusi, elas kaasa eestlaste esmaärkamis, rõõmudele oli oma ajast kaugel ees. Võime olla õnnelikud, et meie rahval on selliseid tütreid lõpetas tuisk üsna mõtlikul lainel. Lõppude lõpuks võttis arutelu ometigi veidi vabama varjundi. Kui on midagi, mis Koidula elu käigus või loomingus jäi teile arusaamatuks, siis püüame siin üheskoos sellele vastust leida, pakkus õpetaja lahkelt. Aknapoolses reas istuv kuld, punane kahupea, Meriel luming hüüdnimega lumi, kes tihtilugu sattus pedagoogidega vastasrinda ning kellele pakkus suurimat naudingut õhutada vaidlust sotsiaalsete probleemide üle oli juba mõnda aega ilmutanud rahutuse märke. Niheles, mis ta niheles viimaks julgesti oma mõttega lagedale tulla. Nagu arvata võis vaevastuda selgi korral üks hoopis iselaadi küsimus. Aga kui te alati kandis südames isamaad ja nii kõrgelt hindas oma rahvast, miks ta siis sakslasele või lätlasele või kes see täpselt oli, mehele läks, tõi Meriel ühe hingetõmbega kuuldavale. Jah, huvitav küsimus, aga kes võiks teise südame sisse näha. Kuid usun, et see asjaolu ei pisenda karvavõrdki Koidula hindamatut pärandit, mille ta meile jättis. Ja lõppeks, inimese tee ei ole joonlauaga tõmmatud. Sirgjoon alustas tuisk nõnda kaugelt ning umbmääraselt, et huumori vaimukuse poolest tuntud Meriel pööras pead, vaatas mõtlikult akna poole ning lausus. Poolsosinal hakkab tuiskama. Taevas akna taga paistis endiselt kirgas sinine ja ilm tuuletu. Nõnda et ilmselgelt pidi see ennustus iseloomustama õpetaja vastalanud filosoofilist monoloogi. Tuisk aga ei teinud tuisust kuulmagi, vaid jätkas Sumbel häälel oma mõttetarka arutlust. Sel teel tuleb ette käänakuid, tõuse ja langusi. Aga kõik need aitavad inimesel kasvada selleks, kes temast lõpuks saab. Ühtki kogemust pole meile antud asjata. Ja kas pole nii, et kui astume pimedusse ja kusagil kauguses kumab kas või ähmaselt üksainus tuluke, hakkab see meile hämaruses otsemaid silma ning Me teame kõhklemata, kus suunast sulle vastuda Lõpetas õpetaja palju tähendavalt. Iseasi, kas Meriel oma küsimusele ka vastuse sai. Nähtavasti kihutas tõstatatud teema teisigi tüdrukuid asjale loovalt lähenema. Igaüht mõistagi oma vaatenurgast. Anita Ilssen, tüdrukute seas väike Anni oli juba hea mitu minutit olnud endassesüvenenult ametis oma põhitegevusega. Nimelt oli tal üks iseäranis armas asi milles ta isegi tunni ajal lahkuda ei raatsinud. See oli kamm. Arusaadav ka pole ju naljaasi moodsat soengut korras hoida. Aga korras peab see olema nõnda siluski niita kammiga aeg-ajalt siit-sealt oma heledaid juuksesalke ise mõtlikult kaugusse vaadates. Ja vähemalt naisõpetajad võtsid seda juba kui enesestmõistetavat nähtust. Nüüd ilmselt murdis Anita pead selle üle, kuidas daamid tol kaugel ajal oma soenguga hakkama said. Ja küsija suu peale ei lööda. Õpetaja alustas ta veidi ebalevalt. Ei tea, kas nõnda hõivatud ja pühendunud naistel ikka enda jaoks ka aega jäi. Ühesõnaga, kas te teate, kas Koidula olid loomulikud lokid? Panite talle endalegi veidi piinlikuna tundunud küsimusele järsu punkti. Hetkeks võttis klassis maad vaikus. Seejärel tõusis kahin. Ent tuisk säilitas rahuliku meele. Jah, õige küll, peale kõige muu oli meie koidulaulik ilus naine. Ja tõtt-öelda ei oskagi ma sellele küsimusele paugupealt vastata. Ehkki olen üsna kindel, et tema kaunis välimus oli looduse kingitus. Aga päris kindlalt usun ma seda, et temal oli tähtsam miski muu. Ma kahtlen, kas ta oleks kõike seda, mida ta korda saatis, suutnud teha, hoides pidevalt kammi peos vihjas tuisk ilmselgelt Anita harjumusele. Oleks väga kahju, mu armsad tüdrukud, kui teie aateid ja üllaid ideaale hakkab varjutama mingi välise säraihalus. Me kõik oleme sündinud siia ilma oma missiooniga. Peame püüdma selle ära tunda, seda järgima, maksku mis maksab. Millegagi peame ju lunastama selle pääsme, millega meid siia ellu on lubatud. Jah, alati ei pruugi me seda kohe ära tunda. Iga kord ei olegi lihtne seda paugupealt taibata. Aga elu ongi selleks, et otsida. Ja tõsi, mõnikord võib meie missioon olla nõnda argipäevase näoga, et esmalt ei peame seda millekski. Aga pidage meeles, et ka kõige pisemat rolli annab suureks mängida. Ärge kunagi väsige otsimast oma tähte lõpetas ta meelt ülendavalt. Kogusele tõusvas joones kulgenud sõnavõtu ajal oli tuisk Anitele üksisilmi otsa vaadanud ning vaikimisi ilmselt teinud märkimisväärseid tähelepanekuid. Ja niipea, kui ta oli lõpetanud, pidas vajalikuks pöörata juttu hoopis teisale. Anita. Ma näen, et teiega on toimunud mingi kummaline muutus. Need süsimustad kulmud mõjuvate linavärv juuste kõrval üsna harjumatult. Minu mäletamist mööda olid need veel eile vähemalt paari tooni võrra heledamad. Ja need sobisid teie malbe ilmega palju paremini. Kui ma tohin paluda, minge tualetti ja vaadake, mis nendega teha annab. Proovige üleliigne tumedus veega maha pesta, sõnas tuisk üsna vaikselt, nagu räägiks niita ka nelja silma all. Tõsi ta oli alati küll range, kuid püüdis oma nõudmisi esitada tüdrukute eneseuhkust riivamata. Väike-Anni punastas, tõusis kohmetult pingist ning astus imetlusväärse enesekindlusega uksest välja. Ega keegi ei nägi nende klassist patust päris puhas olnud. No millal siis veel, kui mitte viie-kuueteistaastaselt kulmu või huulepulka proovitakse. Ja kui mitte mujal, siis vähemasti kodus oli sellega kindla peale tutvust tehtud. Saale oli käe valgeks saanud ehk kulmud mustaks võõbatud juba hea mitu aastat tagasi. Ja kahetsusväärselt läks tookord sedamoodi, et oma uue Imaguga satuste otsemaid suurema seltskonna silme alla. Vahejuhtum oli aset leidnud vanema õe Elleni pulmas. Saale lelletütar 11-ni, Helmi igati hakkaja tüdrukuna oli pulmamineku puuks, ent kodus üles löönud ning kulmud veekindla värviga mustaks tooninud. Ja et üllatuslikult hirmuäratavat tulemust kuidagimoodi leevendada võttis ta värvi pulmamajja kaasa varuks kindel nõusedaga Saalele ja peigmehe õele soovitada. Nõnda mindigi kolmekesi ühel nõul aida taha, kus Helmi sai kahe ja kaaslase näo kallal segamatult toimetada ning kõik oma kunstniku võimed mängu panna. Värv oli vägev ja mulje sai jalustrabav. Kõik kolm noort pulmalist jõllitasid oma võltsilt kurjade pigimustade kulmude alt ehmunult nagu öökullid. Õpetaja tuisk oli vaevalt jõudnud anda koduse ülesande ning heita põgusa pilgu järgmise tunni teemale. Kui Anita end ukse vahelt tasakesi klassi poetas. Suul pooles vinnas naeratus. Kulmude ja silmade ümbrus õhetas äsjasest hõõrumisest. Nii et esimesel pilgul ei saanudki õieti aru, kas see nühkimine ka loodetud tulemusi oli andnud. Aga tuisk ei võtnud seda enam jutuks. Kella helisedes näis talle järsku pähe turgatavad hoopis midagi muud olulist. Hädavaevu suutis ta Sumbe hääl kasvavast kihinast kahinest üle käia. Tüdrukud, tuletan meelde, et lühijutuvõistluse tärmin läheneb. Kes vähegi tunneb endas loomingulist sädet ja sõnaseadja soont, sel soovitan tingimata oma oskused proovile panna. Nii et ärge siis unustage. Ehkki viimased sõnad sumbusid juba üldisesse saginasse, püüdsid kuuljad kõrvad selle kõige tähtsama iva kinni. Ja vähemasti Saalele oli õpetaja meeldetuletus küll pakkunud värsket mõtteainet. Selle vaimusähvatuse valgust jagus päeva lõpuni kas just seetõttu või siis pingsast nädalalõpuootusest, kuid kaks viimast tundi saksa keel ja maateadus venisid ilm otsata pikaks. Aga teada on, et iga asi saab üks kord otsa. Ja niipea, kui koolikella helkes hääl sellest viimaks märku andis olid Saale ja Irma kohemaid hoopis teisel lainel. Kuule, mis sa sellest jutuvõistlusest arvad? Uuris firma, kui nad trepil suures tüdrukute summas garderoobi poole tunglesid. Korra oli see neil omavahel juba ka jutuks tulnud. Siis kui oli teada antud, mis ja millal saale mäletas, nii palju, et see jutt pidi olema kas tõsielust, muinaslugu või fantastika. Ja sedagi, et pikkus oli täpselt ette antud. Kas sa mäletad, kui pikk see lugu olema pidi, püüdis saale nüüd mälu värskendada? 10000 tähte oli Irmal vastus otsemaid käepärast. Ja kolm parimat saavad rahalise preemia. Esimene koht 10, teine kuus ja kolmas neli krooni, vuristas ta kohe sinna otsa. Jäi mulje, et ta on jutu kirjutamise mõtet endamisi juba heietanud. Jajah, no seda annab ikka välja mõelda. Esimese hooga oli Saalegi mõlgutanud mõtteid oma kätevaimu proovida. Aga peagi oli jutuvõistlusele keskendumist hakanud varjutama koguse sündmusterohke koolielu täis kõiksugu tegemisi, kodutütarde avakoonduskõnevõistlusklassi hommikuteks valmistumine ja mis kõik veel. Siis tuli kauaoodatud jõuluvaheaeg tõele au andes, eks selle paari nädala jooksul oleks kindla peale leidnud vaba hetke, et pliiats kätte võtta ning mõned mõttekillud paberile panna. Liiatigi kui kõik külanoored üle hulga aja kodukandis koos oli alati paras pidu lahti. Talveõhtutel koguneti enamasti saale juurde karusele, kus siis poisid panid oma pillid viiuli, kitarri ja mandoliini häälde ning pigistasid neist viimase välja. Saale ülendati vokalisti rolli ja nii võeti läbi kogu lööklaulurepertuaar. Nõnda see vaheaeg läks märkamatult. Ja nüüd siis juba oligi jutu kirjutamise tärmin kõpsti ootamatult ukse ees. Homme on aega, võiks ju proovida. Aga mul pole vist kodus õiget paberitki, peaks kuskilt mõne glade või vihiku hankima, hakkas saale juba vaimu valmis sättima. Ja tõtt-öelda kuluks mullegi ära õhtu alles kaugel jõuame linna lipata ja osta, oli ilmal sedamaid lahendus varnast võtta. Nõnda seadsidki tüdrukud üksmeeles sammud esmalt alla Emajõe äärde, jalutasid siis mööda kõrget kaldapealset kivisillani ning seejärel pöörasid raekoja platsile. Juba paistiski eespool ühel maja nurgal Rüütli tänava sild. Veel jupike maad minna ning üsna pea teatas tuli kiri suure maja ukse kohal. Oskar Luik. Koolitarbed ja paberikaubad. No kauba puuduse üle siin igatahes kurta ei saanud. Riiulid olid maast laeni kirevat kraami täis, leidus kõike, mida oskad tahta ja sedagi, mille peale pole kunagi isegi tulnud. Tüdrukud ei lasknud end sellest kirevuses pimestada, said oma kladet kätte ja mis neil muust? Nõndaks suurem töö on sellega tehtud. Koerast on üle saadud, ainult saba veel jääbki. Nüüd kuluks veel sutsuke Loomingu sädet ka hädasti ära. Ei tea, kas seda ei müüda kuskil lõpis saale. Mis asja ei müüda, seda saab isegi ilma rahata, ega siis kirjanikud ja vaimuinimesed ilmaasjata istu Werneri kohvikus, küllap sealt nad loomingulist hindu ammutavadki. Või kes meil keelaks sinna minna. Tuli Irma lagedale hea plaaniga. Kahtlemata veelgi rohkem inspiratsiooni oleks tüdrukud saanud Kokokost kolme koopakohvikust küüti tänavas. Kuulu järgi valitses seal mõnus õhustik. Sinna keldrikorruse võlvide alla kogunesid enamasti boheemlaslik. Räägiti, et kunstnikud istuvad mõnes varjatumas nurgas ja visandavat kuulsustest šarsse. Kirjanikud hauvad seal kohvi rüübates uue teose kondikava. Aga nii algajate kirja neitsite jaoks, nagu olid Saale ja Irma pidi pääs sinna jääma tulevikumuusikaks. Ega siis noored tüdrukud oleks söandanudki seda üritada. Pealegi kui Lille kohvik oma imemaitsvate kookidega oli koolimajast kiviviske kaugusel ning neid alati kahel käel vastu võtnud. Nii et mis meil sellest, kuulsate tegelinskid koopast aga siitsamast lähedalt Vernerist otsustasid nad siiski läbi põigata. Seda enam, et nad olid varemgi seal paar korda käinud kooki söömas. Kohvimaja ukselt paiskus koos sooja pahvakuga ninna iseäralik lõhn. Sellist segu kohvist, kardemonist, šokolaadist ja veel millestki seletamatust. Hämaravõitu ruumis ei seletanud silm esialgu suurt midagi. Saale ja Irma leidsid vabad kohad väikses õdusas nurgalauas ning jäid ettekandjat ootama. Laudade vahel saalivad ettekandjad, valge tärgeldatud, tanu juustele sätitud ja pisike lumivalge põll tumehallile kleidile köidetud, nägid välja ütlemata netid. Saale, ei jõudnud ära imestada, kuidas nad kõrgetel kontsadel tippides suur täislastis vineerkandik käsivarrel suudavad, nii osavalt nagu muuseas kitsastes käikudes Loovida lisaks kõigele ka tasakaalu säilitada. Nüüd oli mahti lasta silmadel väheke ringi käia. Kõrvallauas istus kaks nooremapoolset prouat, Ühel pottmüts silmini tõmmatud ning nisukarva juuksed kahel pool põskedel lainetamas teisel tilluke kübar ühele küljele viltu seatud, et lopsakad otsmiku lokid segamatult mõjule pääseksid. Mõlemal laiad mantli, õlad kikkis nagu moekale daamile kohane ja been sigaret genitlevalt elevandiluu karva sõrmede haardes. Prouad olid millestki väga elevil ning püüdsid ühetavi bussi teineteisest hasartselt üle rääkida. Inspiratsiooni otsima nemad siia ilmselt ei tulnud. Seda paistis neil ülegi jäävat. Vatrasid vahetpidamata, nii et auravad kohvitassid, jäid selle tähtsa toimingu kõrval hoopis unarusse ja varsti ei auranudki enam. Tagapool oli platsi võtnud valdavalt meestevägi nii noorepoolsed kui kulupead kes veeretas kaaslasega elutarka juttu, kes oli ennastunustavalt silmini uppunud kirjatöösse või raamatusse kes rüüpas niisama kohvi. Kaugemal vaheseintega eraldatud kabiinides käis hoopis isevärki elu. Seal istusid ruuduliste laudade taga mõttesse vajunud malemängijad. Kohe näha, et vaimuinimesed, käsi põsakil äraseletatud nägu peas, vahtisid ainiti enda ette, võtsid aeg-ajalt jälle uue mugavama poosi, liigutasid malenuppe siia-sinna ja pahvisid suitsu. Kogu ruum oli suminast pungil ning lae all hõljus sinakas vine. Ainus, mida kusagilt silma ei hakanud, oli inspiratsioon. No mis ma ütlesin, kas tunned, õhk on siin vaimsusest lausa paks, pahvatas Irma Soakalt. Ah säherdune siis ongi see vaimsus, mis silmade kaudu vägisi pähe pressib. Ja mina rumaluke olin juba enam kui kindel, et see on lihtlabane tubakasuits. Oleks võinud selle peale isegi lahjemat sorti mürki võtta, viskas saale vastu. Nojah, suits on ka, aga ma olen kuulnud, et suits tõukab mõttevälgatusi tagant. Selle mõjul võid hakata nägema ja tundma niisuguseid asju, mille peale muidu eluilmas ei tuleks. Tuli Irma järjekordse tarkusega lagedale. No ei tea, mida erilist ma siis tunneksin. Ja kas piisab sellest, kui teiste pahvitud tossu sisse hingame või peame sinuga ise ka suitsetama hakkama, kahtles saale. Ei, no suitsetama ei hakka me mingil juhul. Aga kusagilt peame seda ainest hankima. Tahaks kirjutada midagi sellist, mida keegi pole seni veel kirjutanud. Näiteks valime koos ühe teema ja siis teeme nii, et üks kirjutab, ühe osa teineteise aga veel parem põimime, need jutud tükkhaaval teineteisega kindla peale saab õige huvitav. No selle peale annab ikka tõesti tulla. See on nüüd küll midagi uut. Jaa-jah nüüd jääbki veel välja haududa, millest see meistriteos pajatada võiks. Aasis saale, aga mul on kahtlane tunne, et ükskõik, kui kaua me siin seda vaimsust sisse ahnime. Nii palju ainest meil ikka ei õnnestu koguda, et oleksime võimelised kirja panema midagi säärast nagu liivi vari või Peipsi peal ohkas ta lõpuks lootusetult alla andes. Ärevus, loome balangu ootuses olid nad siiski leidnud mahti vahepeal ka kohvi rüübata ja šokolaadikooki näksida. Balangaga jäigi sedakorda tulemata. Mis siin veel oodata? Tuli sammud kodu poole seada. Nõnda nad läksidki sama targalt, kui olid tulnud ja oli suur oht, et ostetud kladed peavad uue päeva vastu võtma puhta ja puutumatuna. Veel õhtulgi voodis und oodates püüdis saale peas keerlevad mõttevirvendust sõnadeks seada. Ent mida rohkem ta neid keris, seda väänikumaks nad muutusid. Taandusid kord-korralt kaugemale, kuni raugesid kõiksuse põhjatus keerises. Silmad tahtsid juba kinni vajuda, kuid meeled tükkisid uitama õige kummalistel radadel. Esmalt hakkas kusagil sisemuses urgitsema üksik nukrusepisik. Nakitses kord siin, kord seal, siis äkki korraga tundus, näid pisilasi olevat aina rohkem ja rohkem. Kuni viimaks sai süda hingevaevast ääreni täis. Selle tusa pilve sees tõusid saale silme ette kõik tema lapse heamured ja rõõmud. Kangastust tolmune külade põldude vahel. Varsakabjad, koplis, ema murelik nägu. Kõik see keerles virvarris nagu kaleidoskoop, kuni lõpuks põimus üheks suureks ja soojaks kodu igatsuseks. Saale lõi silmad lahti. Aknast vaatas sisse vaikne pilkane öö ja tähine taevas. Esialgu eristus samet mustas laotuses paar-kolm heledat vilget millega selsamal hetkel lõi seltsi loendamatu hulk kahvatumaid, kollakaid, punakaid, Walkeid kuni saale, pilk tabas üht kõige kirgast sinakat tähte. Täht vaatas talle otse silma küll nii kaugelt kaugelt. Ent saale tundis ometi, et see täht valvab tema üle, hoiab teda. Ja mitte ainult teda. Kes teab kui palju pilke, olgu siis kurbi või rõõmsaid, vaatab praegu lootust või lohutust otsides otsatusse, laatusse. See täht kallab heldelt valgust neile kõigile algust, mis kunagi otsa ei saa. Saale südamesse voolas imeline rahu. Ta tajus selle tähe kaudu seletamatut sidet kõigi oma armsatega nii selles maailmas elu teeb tallavate hingedega kui ka nendega kes juba kõiksuse teisel kaldal