Pühapäeva hommik laskis silmadel hämara särki toas aegamisi jõudu koguva valgusega pikkamisi harjuda. Päevapaistet andis küll veel terake oodata, kuid öösel toanurkadesse siginenud salapärased mustad varjud hakkasid juba tasahaaval kahvatuma ja peitu pugema. Akna taga hiilis vargsi vares. Hall hämune. Hommik nagu neid pilvistel udusevõitu talvepäevadel küllalt nähtud, oli. Mõnusad unesoojad. Silmapilgud. Meil polnud kuhugi kiiret. Unekirmest vaevatud rasked laud võisid nii kauaks, kui vaid tahtmist oli veel suletuks jääda ning kogu maailma valu ja hädad silmade eest varjul hoida. Aga mõtted rändasid juba oma radu. Ja nagu enamasti neil puhkudel ikka, kui aega lahedamalt käes kippusid esile trügima nukrapoolsed mõtted. Ei hoolinud nemad pühapäevast ega millestki. Ehk just nimelt hoolisid. Sest esimesena kangastus Saalele lihavõttepühade hommik kodus. See tõusis nõnda elavana ta silme ette. Ema harras olek, valge laudlina pühaderoad ja selle järel riburada veel palju ühiseid istumisi koos kallitega küll suvesooja taeva all, küll hõõguva kolde paistel loojangu punaakendel ühetamas. Need pildid ja mälestuskillud olid kui hingeveri mis nõrkuse ja igatsus hetkel teda toitsid. Ometi andis saale endale aru, et linnaga kohanemine ja kooliellu sisseelamine oli sujunud üsna märkamatult ja ilma suuremate ähvardusteta. Küllap osalt ka tänu sellele, et ta ei olnud siin oma igatsuse ja muredega üksinda palgest palgesse jäänud. Ikka oli Irma ta kõrval seisnud kas siis otse tuntavalt käeulatuses või ainult mõttelennu kaugusel. Ja nõnda juba maakooliaastatest alates. Vahel, kui saale püüdis käidud radu, oli neid nii palju, kui oli mõttes uuesti läbi kapata, siis tahes-tahtmata kerkis kõigis neis meenutustes ikka ja jälle esile Irma kuju. Ükskõik kuidas ta ka nutikas, et firma iseloomustamiseks tabavaid või paslike sõnu leida tundusid need ikka kas liiga suured või õõnsad või hingetud. Sest Irma oli igatipidi nõnda lihtne. Ei ta suurust, lennud ega ajanud kunagi sulgi kohevile. Ometi oli temas peidus mõndagi imetlusväärset. Saale tundis hirma ustavust, tema äraostmatud meelt ja oskust alati olemas olla. Kui saale tahtis südant puistada, rõõmu jagada või muret kurta. Mingil juhul ei läinud Irma seda teed, et oleks kaaslase meeleheaks või lahkarvamustest hoidumiseks nõustunud tema arusaamaga isegi, kui see tema enda omale risti vastu käis. Irma julges olla see, kes ta oli ilma süümepiinadeta ja ilma teeskluseta avali hingega. Ja peale suure südame oli looja õnnistanud teda harukordse õiglustundega mille puutest hakkas murenema suurimgi ülekohus. Firma oli üks ja ainuke. Linna pühapäevaks olid tüdrukutel plaanid alati varakult paika pandud. Sest isegi kui hommikul võis mõnikord tunduda, et alanud päeval pole otsa ega äärt siis õhtu jõudes oleks hea meelega veel kas või ühe tunni kusagilt juurde kaubelnud. Selge see, et igaühel on oma maitse ning kaht head asja ei saa ka parima tahtmise korral ühel ja samal ajal ette võtta. Aga kui on tegemist kahe iseteadliku piigaga, võib arvata, et siis on mängus vähemalt kaks korda kaks maitset. Küsimus, kumma maitse peale jääb? Kuid vaidlustes sünnib tõde ning enamasti sai kirik ikka keset küla. Ja õnneks oli vähemalt üks tore ajaviide, mis ühtviisi neile mõlemale meelelahutust pakkus. Nõnda et kui vahel läkski vaidluseks, leiti lõpuks kuldne kesktee kinno. No sinna tasus alati minna. Kas siis esietendus kinno Apollo Aleksandri tänavas või klooriasse? Eeskava valimise üle polnud vaja pikalt pead murda. Jõudumööda sai ikka enam-vähem kõik Hollywoodi filmid ära vaadatud. Olgu peale, et mõnele kaasa elades tõusid lausa ihukarvad püsti. Või kui just mitte seda siis parajat kõhedust tekitas ikkagi nagu tume teekond spionaažilugu maailmasõja päevilt. Ainuke hea asi oli see, et sääraste filmide karm tõsist üldmuljet suutsid vähekene pehmendada näitlejad. Ja eeskätt nende oivaliste näitlejate pärast saaled kinno tõmbaski. Sest kui filmis tegi kaasa näiteks selline iludus nagu Vivian Lee, oli kõik muu juba teisejärguline. Ja sel puhul oli üsna hõlpus kogu see õelus ja kurjus, reetmine või isegi verine kättemaks endast lihtsalt niisama läbi lasta. Iseasi, kui tegemist oli armastusfilmiga. Näiteks seitsmendas taevas võis vangistada meeled algusest lõpuni. Aga et Simmonsi, muu ja Cheim Stewart'i mängu täie sentsuses nautida ning lõpuks isegi end seitsmendas taevas tunda, jäi ühest korrast vaatamisest mõistagi väheks. Õnneks kehtis kinos inimsõbralik kord, kui olid juba pileti ostnud, võisid kogu õhtu saalis istuda ning kasvõi kõik seansid ühtejärge ära vaadata. Ja seejuures ei mänginud mingit rolli, kas tulid saali seansi algul või poole peal. Vahetevahel läks saal ka valgeks, kuid igaüks tulija läks, millal aga tahtis? Nõnda vaatasidki Saale ja Irma mõnda filmi kaks korda jutti. Mõnigi kord lõi nendega kinoretkel mesti veel paar tüdrukut kellega koos moodustasid nad omapärase vande. Seltslasliku pundi. Selle poole aasta jooksul oli saale uute nägudega juba harjuda jõudnud ning mõnigi neist oli üsna omaseks saanud. Sagisi nüüd päevast päeva ta ümber üle 40 tüdruku igaüks neist eriline oma iseloomusoovide ja väikeste tujudega juba esimesest ühisest kooli sügisest alates oli saaled paljusid neist uutest mingil kummalisel põhjusel salamisi imetlenud. Teiste seast jäid talle rohkem silma kaks Taaralinnatüdrukut. Isolde saarik ja teele Holts. Saale meelest vääris Isolde hüüdnimega Soll imetlust peamiselt kahel põhjusel. Tal olid klassis kõige tumedamad Lausassitik, mustad sirged juuksed ning kahtlemata kõige heledamalt sädelev vaim. Vaimusädelust jäidel aine tundmisest kõvasti üle, nii et tihtipeale tuli sellele muul moel rakendust leida. Nõndaks tegi ta ägedat karskuspropagandat ja süvendas hõimusidemeid unistades oma Väine mehisest. Ja ikka veel oli söakust varuks. Nõnda ei pannudki keegi enam imeks, kui tunni ajal külasid üle kogu klassi. Solly heledad kilked ei teagi, kas särava mõistuse või millegi muu pärast kuid talle ei pandud neid ülemeelik kui trükkatusi pahaks. Koolipoisid oma napi mehelikkusega ei paelunud teda eriti. Sestap kaldus ta alati sinnapoole, kus rohkesti tudengirahvast liikvel. Pariisitariks kutsutud Adeele oli veidi teisest puust isa töö tõttu mõned head aastat koos perega Prantsusmaal. Elanuna oli ta nuusutanud maailma, millest klassikaaslased võisid ainult unistada. Ja neid muljeid ei hoidnud vaka all. Tema vaheldusrikkaid, meeleolusid ja lopsakaid ütlemisi ilmestas alati mõni varjundirohke grimmass mistõttu oli ta õpetajatelt ära teeninud grimmassikuninganna tiitli. Ja nagu ühele õigele Pariisitarile kohane, panin ta suurt rõhku välimusele. Kumerias kulmujoon iga kell ühtviisi ontlikud kaardumas. Justkui pintsliga portselani maalitud ning filmi diivaliku ovaalsed nägu raamimas vallatutesse lokkidesse kammitud nisukarva juuksed. Tõsi küll, vahetevahel kippusid need lokid võtma nõnda kelmikaid kurve et andsid pedagoogidele põhjust norinaks. Olgu küll, et õpetajad olid uskumatult vabameelsed. Kord on kord ja kord nägi ette seda, et juukseid tohivad lokkida vaid kahe viimase klassi tüdrukud. Noorematel jäi üle leppida looduse poolt antuga. Ilu Teadus nõudis mõistagi oma ning õppimiseks leidis Adeele aega vaid siis, kui häda kõige suurem. Sellegipoolest oli ta klassis palavalt armastatud, sest püüdis ligimest igal võimalusel aidata. Eriti siis, kui too ligimene vastas. Kes küll teab, mis oli see, millega kaks maapiigat, kel suud, silmad ammuli, emajõelinnapreilid tähelepanu suutsid köita. Kuid igatahes huvi nad üksteise vastu üles näitasid ning Seltsima hakkasid. Nii et saale imestanudki kui sol mõnikord vahetunnil tema ja Irmaga mesti lõi. Jutuainest neil isekeskis igatahes jätkus, rohkem kui küll. Olid nad ju seltsinud mujalgi kui vaid koolitundides, olgu siis kõnevõistlust või klassihommiku eeskava ette valmistades. Kõige rohkem kokkupuudet pakkusid aga õhtused tantsukursused. Need kursused ise olid juba omaette ooper, kasvõi seetõttu, et ehtsat luust ja lihast tantsupartnerit, kes hea tava ja kõigi eelduste kohaselt pidi peosaalis olema kangema soo esindaja tuli piigadel neil kursustel vaid ette kujutada. Nõnda et igaüks võis endale vaimusilmas luua just niisuguse printsi, nagu kellegi kujutlusvõime just parajasti lubas. Kas krooniga või kroonita, kas valgel või mustal hobusel? Ega siis sellepärast, et meessoost partnerit käepärast polnud. Tantsud tantsimata jäänud ja näitsikutel oli sellest isegi omamoodi kasu. Tänu sellele said nad topeltkoolituse, kõigil tuli korda mööda olla kord juhti ja siis jälle juhitava rollis. Jah, tüdrukute vahel oli see tants veel, mis ta oli. Aga kui saale proovis mõnikord ette kujutada, kuidas poeglaste gümnaasiumijõmmid teineteise haardes kohmakalt tammuvad, siis tükis lausa naer peale. Sest vaevalt küll, et kaks paari pika ninaga tantsukingi omavahel leplikult toime tulevad ning partneri varvastel tallamata hakkama saavad. Aga see polnud enam saale, mure aitas sellestki, kui ta enese pärast muretses. Selge oli see, et kui oled tantsupisikust kord juba nakatunud võtab see su üle aina enam võimust. Mõistagi jääb siis ühest harjutuskorrast nädalas paganama väheks. Kooli võimla oli tantsutunniks muidugi ideaalne koht. Aga kui tuleb tahtmine omatahtsi pisut Siiberdada, kuhu siis oma väikses üürikorteris võisid Saale ja Irma parima tahtmise korral küll mõningaid samme ja poose harjutada. Kuid mingist valsikeerutus, ütlemisest rääkimata suursuguste tangotuuride võtmisest ei saanud juttugi olla. Kui nad seda kõigele vaatamata siiski teha üritasid, sai vähemasti kõvasti nalja, sest suures ennastunustavalt tantsutuhinas juhtus sedagi, et natooli otsa komistasid või ristseliti voodile prantsatasid. Aga selge see, et ega siis Emajõe Ateenas tantsu põrandatest puudust olnud. Ja nagu selgus, oli neid isegi oma klassi tüdrukutel varnast võtta. Nõnda tuligi Soll ühel päeval lagedale lahke pakkumisega. Temal kodus lahedalt ruumi käes ning vanemate heaks kiitki olemas. Tulgu aga tüdrukut pühapäeva pärastlõunal tema poole tantsu salatrenni. No mis võinuks Saalel ja hirmal selle vastu olla. Arusaadavalt võtsid nad pakkumise kohe kahel käel vastu. Iseasi muidugi, kui palju linnapreilidele endil seda tantsuoskust enam vaja lihvida oligi. Oli küll juba pidudel käidud ja kingataldu kulutatud. Seda tänuväärsem niisugune kutse oli. Soll elas maarjamõisas, suurtest puudest ümbritsetud kahekorruseline funk villa hakkas juba kaugelt silma. Pealtnäha lihtne, kuid samas suursugune. Uhke nii seest kui väljast. Säärasesse elamisse polnud saale jalg varem veel kunagi astunud. Siin oli kõik hoopis teisiti kui maal tema isa kodus. Aga mis seal imestada? Isolde isa oli pangaametnik. Saale isa ammu surnud. Uksele vastu tulnud proua Saarikut viksilt teretanud, pugesid Saale ja Irma Solli lahkel juhatusel oma talve Fammustest ja jalavarjudest kähku välja ning uudistasid suuril silmil kogu seda ilu. Tantsijate päralt oli avar parkettpõrandaga hall. Mis siin viga ühest otsast teise tuhiseda? Ei mingit ohtu millegi otsa komistada. Sellele läikivale peegelsiledale põrandale ei tihanud esiti õieti astudagi, isegi mitte sukkis. Ometi oli Soll andnud tüdrukutele karmi korralduse ilmtingimata ikka päristantsukingad kaasavad plastikatundides juba küllalt nende sussidega sahistatud. Ega ma ei kavatse lehesadu mängima hakata. Tantsukingadel olgu ikka kõps, kontsad all oli treener jalanõudele kindlad tingimused seadnud. Ja sellest tuli mõistagi kinni pidada. Õnneks olid saaled säärdused, kingad juba mõnda aega olnud kodus ootel. Nende soetamise eellugu ise vääris. Juba mäletamist jõulueeli oli ema talle koos üürirahaga andnud pealekauba 10 krooni. Et ostku tütar endale esimesed kõrge kontsaga kingad. Küllap teadis ta omast käest, millest üks noor piiga unistada võib. Saale süda hõiskas rõõmust ja siis polnud enam pikka pidu. Esimesel võimalusel lippas ta ühel õhtupoolikul vaskjalanõude poodi ning laskis pilgul ringi käia. Silmade ees võttis kohe päris kirjuks. Liiatigi kui su ees ilutseb kümneid kingapaare. Üks uhkem kui teine. Aga sina pead otsustama ühe kasuks. Võtab ikka parajalt pabistama. Müüja märkas saale kimbatust, tegi leti tagant ontliku kummarduse nagu ühele härrasmehest äriteenijale kohane. Ja hakkas uurima, mida noor daam soovib. Ja soovi ära kuulanud, häälestas ta ennast otsemaid pealaest jalatallani valmisolekule. Number üks pakkus lahkelt abi ning ladus ta ette küll nii küll naasuguseid kingi ise seejuures vahetpidamata vadistades, mille poolest just nimelt see või teine mall neiule kõige paslikum oleks. Mida rohkem müüa keelel käia laskis seda suuremasse segadusse ta kogenematu võitu ostja ajas. Saale jäi üha nõutumaks. Korra vilksatas peast läbi isegi säherdune kentsakas mõte, et jätab seekord kingad hoopis ostmata. Aga seal mõttevälgatused ei lasknud müüa idanema minna kogenud tegelinskina tabasta saale kahevaheloleku lennult ära. Lojaalne äriteenija ei saa ju ometi lasta juhtuda, et võimalik kunde tühjade kätega poest välja kõnnib. Viimases hädas haaras ta riiulilt ühed halli kribulised ilmselt kalanahast kingad ning ärgitas saaled neid tingimata jalga proovima. Kui nende kingadega peosaali astute vangistajate otsemaid kõigi pilgu õhutas ta kõhklema kliendi ostusoovi kärsitult takkasaale tundis, kuidas tema iseteadvus tekib paraja jõnksu ülespoole. Ometi ei osanud ta lausuda musta ega valget. Kuuleka tüdrukuna võttis ta vanema inimese juhatust viimaks siiski kuulda ning panigi kingad jalga. Korrapealt tuli hoopis teine tunne kui harjumuspäraste madalate kingadega. Ühtlasi kerkis ta hoobilt ligi 10 sentimeetrit kõrgemale. Noor daam. No need on teile otsekui loodud, püüdis kaupmees leida õiget nuppu, kuhu vajutada. Et otsus ikka ärile soodsas suunas kulgeks. Niisugused kannavad nüüdsel ajal kõige moekamadjanooblimad eevatütred ja mõelda vaid, teie olete üks neist. Kui üks väeti maatüdruk niisugustesse kõrgustesse ülendatakse ja sel moel relvituks tehakse, ei jää tal muud üle, kui sõnatult. Alistuda. On küll parajad maa, siis vist ikka võtan, need suutis ta viimaks vaid mokaotsast poetada. Kahte korda polnud tal vaja seda öelda. Müüa kahmas kingad ning tõttas jooksujalu leti juurde neid karpi sättima. Ise ikka edasi Kädistades õige otsus, preili, väga õige otsus, seda ostu ei kahetsete kunagi müüa, viimased sõnad paraku siiski paika ei pidanud sest kahetseda tuli küll. Nimelt oli emal nendest kingadest sootuks oma arvamus. No lase veel, inimese laps üksi linna poodi püüdiste saale ostu kommenteerides rahulikuks jääda. Paar korda neelatanud, justkui õigeid sõnu otsides pidas ta lõpuks siiski paremaks asja näitlikult selgitada. Jah, no miks nad ilusad ei ole, takseeris ema saale, uusi kingi iga kandi pealt on küll niisuguseid võistkonda kas või Kreeta karboise või mõni teab kui uhke suur ilma daam. Aga 15 koolitüdruk peab just nii kõrged kontsad alla panema, seda ma hästi ei usu. Kas sa nende peal püstiga jääd? Kardan, et nende kingadega pole meil küll miskit peale hakata ütles ema vaikselt oma viimase, kuid kindla sõna. Justkui kartuses, et tema ise peab need jalga panema. Aga ei pidanud. Ummikseisust aitas nad välja Saalest 10 aastat vanem õde Ellen temalegi kulusid uued kingad hädasti ära. Kahju korvamiseks võttis Ellen uute kingade ostmise oma mureks. Sõitis ühel pärastlõunal Tartusse ning nii läksidki nad kahekesi käsikäes teisele katsele. Ja kaks pead on ikka kaks pead. Üsna kähku ja ilma lahkarvamusteta valisid nad välja mustad paari-kolme sentimeetrise peene kontsaga kingad, mille ninal ilutses uhke siid lehve. Üldmulje oli õrn, tütarlapselik otse 10-sse. Jooksujalu lippassaale oma üürituppa võttis kingad Tsiidisest pesast tasa ja targu välja ning kõigepealt nuusutas neid. Ninna lõi veidi kirbe, ent mitte millegagi võrreldav omapärane naha lõhn. Siis pani ta kingad jalga ning kõpsutas nendega mööda tuba ikka ühest otsast teise jälle tagasi. Nii et lõpuks läks isegi nahk märjaks, pea uimaseks. Õhtul magama minnes tõstis saale vastsed jalavarjud voodi ette toolile nii et need ärgates kohe silma hakkaksid. Nõndaviisi uute kingade lõht sõrmeid kõditamas ta lõpuks uinovski. Niiet oli partneritega kuidas oli, ent vähemasti kingade pärast ei pidanud saaled tantsu õpingut kannatama. See mure oli aegsasti murtud ning uhiuued kingad vajadusel kohe käepärast võtta. Ja millal siis veel, kui mitte tantsutrennis neile tuleristsed anda. Alles nüüd silmas saale, halli taganurgas kamina ees tugitoolisügavusse vajunud tuttavat kuju. Adeele oli juba varakult hakkamas, et ülejäänud tantsukolmikuga liituda. Kõigepealt püüdsid pilkude punastes lakk-kingades jalad üks põlv moekalt näilise lohakusega üle teise seatud. Seal ta istus tasahilju oma sihvakad säärt heljutades endale imetlev pilk ainiti kinganimedele suunatud justkui näeks neid jalavarje esimest korda ja kellegi teise jalas. Või missa teele ta muidu oleks olnud. Egas teda siis ilmaasjata Pariisitariks kutsutud pilvedest maa peale laskus ta alles siis, kui tulijad otse ta nina all oma tere valjult kuuldavale tõid. Ja mis on nüüd siis need laulud, mida me tantsu saateks laulma hakkame? Uuris saale, püüdes sujuvalt teemasse lülituda. Laulma hakkame, naljatilk ajas sul silmad suureks. Ega meelest laulmisega väsitama hakka. Võtke teatavaks, et meile mängib tantsuks ikka orkester ja laulab kuulus Freedesteeri ise, kes peale kõige muu on ka näitleja ning suur tantsulõvi. Viimased sõnad veel huulil, petas sol juba kontsade klõbinat üle parketti Halli otsaseinas laiutava konsoollaua juurde. Nõtke käeliigutusega tõstiste grammofoni kaane üles haaras õrnalt plaadimängija käpast ning asetas helipea nõela kõige ettevaatlikult Klaadile. Esmalt kuuldus vaid tasast kahinat, kuid õige pea lõi orkester registrid lahti. Nonii tüdrukud baaridesse ja läheb tantsuks nagu kuuletel. See on valss, julgustas võõrustaja külalisi. Perenaiselt igati loomulik käik. Ja ehkki ta oli ka ise tantsija rollis, haaras juhtohjad siiski kohe enda kätte. Ja kes siis veel, kui mitte tema, kes oli ise tantsupartnerina eriti hinnatud ja otsitud. Ühtki teeõhtut poeglaste gümnaasiumis ei lasknud ta niisama luhta minna. Tipp oli kohal. Mõtteis uitasid Isolde meeled aga hoopis pealinna tänavatel ta unes Estonia valgest saalist ja kuumast suvest Pirita rannas. Pealtnäha Säre ja kamandaja peitus selle petliku välise kesta all tegelikult õrnahingeline ja tundlik loomus. Aga kui oli vaja õige asja eest väljas olla, eriti mis puudutas naisõigusluse kaitsmist, ei jäänud kunagi ükskõikseks, vaid sekkus otsemaid vaidlusse. Nüüd laskis sol võtta kõiksugu poose ning juhtis tähelepanu kehahoiakule. Tõsi küll, päristantsuõpetaja oli tüdrukute rühiga üldjoontes rahule jäänud ja teisiti ei saanudki see olla, sest plastika õpetaja, muusa puhang oli piigadega hullusti vaeva näinud ning omalt poolt selleks kõva panuse andnud. Küll olid tüdrukud tema tundides vatti saanud. Naljast oli asi kaugel, igas tunnis võimlemissussid jala otsa pikkade käistega must trikoo selga selle peale, kui oli tarvis eriti kraatsilist kõnnakut lihvida. Lendlev esinemisseelik. Ja läkski drill lahti. Nonii, vaatame nüüd, kas ma näen sirgeid ja siledaid kodutütreid või tuiavad mul siin kühmuse idekesed. Ärgitas puhang piigasid triksistraksis hoiakut võtma. Selle jutu peale sirutas nii mõnigi oma harjumuspärase kühmu sirgeks. Igatahes püüdsid kõik alati endast parim anda. Noor neiu kõnnib vaikselt ja märkamatult nagu murueide tütred. Jätkas muusa pooleldi justkui lauldes, selg sirgu ja samm sujuvalt kannalt varbale ei tee keegi, tümps tümps, tümps, sigines ta õpetusega veidi ähvardavamaid noote. Igast tüdrukust oskas ta üles leida kasvõi vähese peidetud graatsia, iva ning voolide kõigist nõtked näitsikud. Seejuures käin muusa alati heatahtlikult leebeks mõistvaks nõnde tüdrukud andsid talle väärilise nime. Isekeskis kutsusid teda muru heideks.